20.12.09-04.01.10
Täna jõudsin.
esmaspäev, detsember 21, 2009
esmaspäev, detsember 07, 2009
Akadeemiline üldolukord
Kommenteerime üldolukorda kooli kohta nii:
Prantsuse keel(3EAP): 50% hindest moodustab üks teatav õnnetu essee, mille ma ära esitasin ja kus ma väga põruma ei peaks, siit-sealt mujalt kah punkte juurde, ja ongi üle 50 % koos. Probleemi pole.
Teaduste ajalugu(3AP) : tolle hinde koosnemisest pole mul täpsemat arusaama, aga vist on nii, et 25% tuleb ettekandest (mis mul täitsa hästi läks) ja ülejäänu siis millestkist muust. Kardetavasti eksamist. Eksam näeb välja selline, et antakse ette mingi võigas iidne teaduslik tekst mingilt ürgaja teadlaselt ja mina siis kirjutagu selle kohta analüüs. Sõnaraamatut võin kasutada, väga lohutav see just ei ole. Aga õppejõud näis ülilahke inimesena, nii et tegelikult on ka lootust sealt läbi saada. Ja kui ei saa, pole ka hullu - mul on seda ainet küll matemaatika ajaloo dublandina vaja, aga ilma selleta ajab ka läbi.
Nüüd läheme hirmsamate asjade juurde:
Algebra (9EAP): Esimene kontrolltöö: 8/20. Teine kontrolltöö 6/20. Paradoksaalne on see, et omast arust õppisin ma teise kontrolltöö jaoks rohkem. Hetkel veel traagikat ja nuttu pole, sest kui kontrolltööde keskmine on eksamist kehvem, loeb eksam. Probleem on küsimuses, kuidas oma algebraoskusi sellisele imepärasele tasemele saada, et ma eksamist 10+ punkti kahekümnest välja venitan. Jaa, mina läksin siin ka E-õppele üle. Aga mulle tundubki, et siin kehtib põhimõte: kui läbi said, läks hästi. (kommentaare siit ja sealt: keskmine hinne oli vist 8/20 kuskil; prantsuse keele õpetaja koolisüsteemi kohta: kui te näiteks saate 15/20 - mis on vägavägahea hinne...)
Ja nüüd kõikse võikam:
Funktsionaalanalüüs&Fourier analüüs (9 EAP): Esimene kontrolltöö 1,5/20. Maksimum oli küll 14, aga sellegipoolest kehvasti. Muidugi, tookord ma ei õppinud ka.
Teine kontrolltöö ?/20, kusjuures, kui ma üle nelja punkti saan, on keegi hea hing minu hinde nimel õppejõuga maganud.
Muidugi, õppisin tema jaoks ka ainult ühe päeva, materjalid olid kah vildakad. Ja mõistagi olin ma ainsa ülesandega, mida mul hääd lootused ära teha oli, ohmoon, kretiin, idioot ja muidu lollakas, hakates tõestama ühtlast koonduvust koonduvuse asemel.
Nii. Erasmuse programm tahab, et ma korjaks siit 12 EAP-d - ehk siis, ma pean ühe matemaatikaaine läbi saama. Ühe võin läbi kukkuda. Kui ma mõlemad läbi kukun, on mul tunne, et ma pean vist Erasmuse stipi neile tagasi maksma ja ma ei ole iseenesest väga kindel, kas mind ülikooli sisse jäetakse. Ühesõnaga, väga laiduväärne olukord oleks.
Põnev, mis? Algebraga näivad suuremad lootused olevat - kui ma korra juba 8 punkti sain, peaks ma, eeldusel, et ma õpin nagu hull, olema võimeline oma oskused sellisele tasemele, et ma kümme punkti välja võlun, suutma utsitada küll.
Kui joppab.
FA näib raskem juhus olevat. Tema kohta ei tea miskit loota.
Muide, need kontrolltööd ei ole mingi selline lastelalin, kus küsitakse juba varem tõestatud tulemusi, definitsioone, tõestuskäike vms. kergeid asju. Neis on ise vaja loovalt kohapeal oma teadmiste ja oskustega tulemusi tõestada- tulemusi, mida sa enne tööd näinudki pole. Tuupimisest ei ole seega mingit kasu. Ja sääraseid asju on ikka korralikult ja massiivselt, õudne hakkab juba.
Muidugi, põmst on võimalik, et kui kogu antud teoorias väga hästi orienteeruda, tulevad tõestused kergemini. Selle peale ma lootma jäängi - muidugi, kuidas kogu teooriat endale vesiselgeks teha on juba omaette küsimus. Ilmselt oleks lihtsam, kui eksisteeriks antud valdkonnas minust tublisti pädevam isik, kes mind juhendada võiks, kahjuks näib mulle, et säärased isikud minu tutvusvaldkonnas töötavad kõik juba ülikoolis ja neil on ilmselt kallil pühadeajal midagi paremat teha, kui mind õpetada.
Aga eks me näe. Ma nüüd vaatan natukene algebrat.
Prantsuse keel(3EAP): 50% hindest moodustab üks teatav õnnetu essee, mille ma ära esitasin ja kus ma väga põruma ei peaks, siit-sealt mujalt kah punkte juurde, ja ongi üle 50 % koos. Probleemi pole.
Teaduste ajalugu(3AP) : tolle hinde koosnemisest pole mul täpsemat arusaama, aga vist on nii, et 25% tuleb ettekandest (mis mul täitsa hästi läks) ja ülejäänu siis millestkist muust. Kardetavasti eksamist. Eksam näeb välja selline, et antakse ette mingi võigas iidne teaduslik tekst mingilt ürgaja teadlaselt ja mina siis kirjutagu selle kohta analüüs. Sõnaraamatut võin kasutada, väga lohutav see just ei ole. Aga õppejõud näis ülilahke inimesena, nii et tegelikult on ka lootust sealt läbi saada. Ja kui ei saa, pole ka hullu - mul on seda ainet küll matemaatika ajaloo dublandina vaja, aga ilma selleta ajab ka läbi.
Nüüd läheme hirmsamate asjade juurde:
Algebra (9EAP): Esimene kontrolltöö: 8/20. Teine kontrolltöö 6/20. Paradoksaalne on see, et omast arust õppisin ma teise kontrolltöö jaoks rohkem. Hetkel veel traagikat ja nuttu pole, sest kui kontrolltööde keskmine on eksamist kehvem, loeb eksam. Probleem on küsimuses, kuidas oma algebraoskusi sellisele imepärasele tasemele saada, et ma eksamist 10+ punkti kahekümnest välja venitan. Jaa, mina läksin siin ka E-õppele üle. Aga mulle tundubki, et siin kehtib põhimõte: kui läbi said, läks hästi. (kommentaare siit ja sealt: keskmine hinne oli vist 8/20 kuskil; prantsuse keele õpetaja koolisüsteemi kohta: kui te näiteks saate 15/20 - mis on vägavägahea hinne...)
Ja nüüd kõikse võikam:
Funktsionaalanalüüs&Fourier analüüs (9 EAP): Esimene kontrolltöö 1,5/20. Maksimum oli küll 14, aga sellegipoolest kehvasti. Muidugi, tookord ma ei õppinud ka.
Teine kontrolltöö ?/20, kusjuures, kui ma üle nelja punkti saan, on keegi hea hing minu hinde nimel õppejõuga maganud.
Muidugi, õppisin tema jaoks ka ainult ühe päeva, materjalid olid kah vildakad. Ja mõistagi olin ma ainsa ülesandega, mida mul hääd lootused ära teha oli, ohmoon, kretiin, idioot ja muidu lollakas, hakates tõestama ühtlast koonduvust koonduvuse asemel.
Nii. Erasmuse programm tahab, et ma korjaks siit 12 EAP-d - ehk siis, ma pean ühe matemaatikaaine läbi saama. Ühe võin läbi kukkuda. Kui ma mõlemad läbi kukun, on mul tunne, et ma pean vist Erasmuse stipi neile tagasi maksma ja ma ei ole iseenesest väga kindel, kas mind ülikooli sisse jäetakse. Ühesõnaga, väga laiduväärne olukord oleks.
Põnev, mis? Algebraga näivad suuremad lootused olevat - kui ma korra juba 8 punkti sain, peaks ma, eeldusel, et ma õpin nagu hull, olema võimeline oma oskused sellisele tasemele, et ma kümme punkti välja võlun, suutma utsitada küll.
Kui joppab.
FA näib raskem juhus olevat. Tema kohta ei tea miskit loota.
Muide, need kontrolltööd ei ole mingi selline lastelalin, kus küsitakse juba varem tõestatud tulemusi, definitsioone, tõestuskäike vms. kergeid asju. Neis on ise vaja loovalt kohapeal oma teadmiste ja oskustega tulemusi tõestada- tulemusi, mida sa enne tööd näinudki pole. Tuupimisest ei ole seega mingit kasu. Ja sääraseid asju on ikka korralikult ja massiivselt, õudne hakkab juba.
Muidugi, põmst on võimalik, et kui kogu antud teoorias väga hästi orienteeruda, tulevad tõestused kergemini. Selle peale ma lootma jäängi - muidugi, kuidas kogu teooriat endale vesiselgeks teha on juba omaette küsimus. Ilmselt oleks lihtsam, kui eksisteeriks antud valdkonnas minust tublisti pädevam isik, kes mind juhendada võiks, kahjuks näib mulle, et säärased isikud minu tutvusvaldkonnas töötavad kõik juba ülikoolis ja neil on ilmselt kallil pühadeajal midagi paremat teha, kui mind õpetada.
Aga eks me näe. Ma nüüd vaatan natukene algebrat.
esmaspäev, november 23, 2009
Eye of the Tiger
Losing streak in life on läbi. Hoolimata sellest, et koolitööga läheb kahtlaselt ja täna ühe asjaga ilmselgelt ei vedanud. Aga see on läbi. Mina ütlen nii.
Ma ei kavatsegi sellel, et asjad ei ole nii, nagu mina tahan, end murda.
Ma ei kavatsegi sellel, et asjad ei ole nii, nagu mina tahan, end murda.
esmaspäev, november 16, 2009
Pas de chance
Esmasp2eva hommik algas tegelikult isegi p2ris ilusasti. L6in kella peale silmad lahti, uni ei tahtnudki maha tappa ja leidsin, et p2ris tore, varsti algab algebra, mis v6ib seekords p2ris meeldivaks osutuda. 2rge saage nyyd valesti aru, harilikult t2idab algebra mind mingi kosmilise horrori ja alav22rsuskompleksi seguga, kuna seal antakse mingeid s22raseid kodut8id, mille jaoks on vaja nii 3-4 tundi t88d teha pluss nii 20-lisi INT -checke visata ja kuna ma harilikult endale koduste t88de tegemiseks nii palju aega ei v6ta, on vahel tundi minnes tunne, et mina olen see ainuke kretiin ja lollakas, kes ei m6istnud ylesandeid 2ra teha. Vahel tuleb aga v2lja, et kretiinid ja lollakad on ka kogu ylej22nud klass - m6ndasid asju ei m6ista keski 2ra teha. Peale 6ppej6u. Harilikult.
Igatahes, seekord j2tsin ma kretiinolemise vahele, leidsin, et nood ylesanded on tegelikult p2ris lahedad ja tegin nad 2ra. Nii vast kolme tunniga.
Yhes6naga, 2rkasin ma yles, p2ikene paistis, taevas oli taevakarva sinine, linnukesed laulsivad ja kui nad mitte laulnud poleks, oleks ypris vagane olnud. Tore oli olla. T6si, natukene h2iris mind mu parem labajalg, mis oli viimasel ajal pisut rohkem valutama hakanud ja k6ndimist h2iris (tegelikult oli ta juba umbes kaks kuud valutanud, tingmusel, et sinna s6rmega peale vajutada v6i muul moel survet avaldada. Kuna ma aga eriti sageli s6rmega oma labajalga ei suru, seda enam, et see haiget teeb, siis ei olnud mul muist aega see v2ike viga meeles - mis ta yhele karmile p6hjamaa mehele nagu mina ikka teeb. Yhes6naga, ei p88rdunud ma ses asjus ei arstide ega muude posijate poole vaid lootsin, et ehk paraneb ta ise 2ra).
Mingeid paranemise m2rke ta endast eriti ei andnud, nagu mainitud, oli ta viimasel ajal juba tylikaks muutunud, valusale kohale l2him varvas oli kah pisut paiste l2inud ja nyyd oli lugu juba selline, et normaalse inimese moodi k2imine luges kah survena.
Aga kuna minu imelise ja erip2rase anatoomia ja rattas6idutehnika t6tu mul oma kaherattalise s6braga liikudes valus ei olnud, siis ma eriti ei muretsenud, kuna liigun igale poole ju rattaga.
Yhes6naga, olles s88nud pisut myslit, end riidesse pannud ja muud hommikust nipet-n2pet teinud, astun ma v2lja sooja sygishommikusse, aheldan oma ratta hoidjast lahti, istun sadulasse ja mida ma n2en?
Kumm on tyhi, lontis ja 6nnetu nagu katkine 6hupall.
Okei, m6tlen. L2hen siis bussiga. L2himast bussipeatusest aga bussi campusesse eriti ei l2he, leian, et tramm on ehk m6ttekam - aga trammiga lastakse vist jalgrattaid ka peale? Et ehk saan ma oma katkise s6iduriista Metrovelo (minu rattalaenutuspunkt) teenindusse viia. Siirdun tagasi yhika juurde, endal juba selge, et hiljaks j22n ma praksi niiehknaa, v6tan ratta ja l2hen trammipeatusesse. Trammidega minek on aga kole suur ring, kesklinnas tuleb ymber istuda, nii et trajektoor tuleb umbes kaks korda pikem kui v6iks. Vaatan aga, et mingi buss l2heb ju samast peatusest otse campusesse - leian ta isegi l6puks yles, aga sildil on kirjas, et rattad on bussis keelatud, aga trammides neid tolereeritakse + veel miski info. Vaatan just teisel pool teed lahkuvat trammi, yletan teed, ootan piletimasinaj2rjekorras ja kui ma endale l6puks pileti osta saan, on juba j2rgmine ees. Kui ma piletit hakkan komposteerimismasinasse toppima, teatab yks h22sydamlik neiu mulle miskit, mis k6lab kahtlaselt selle moodi, et trammidesse ei tohi rattaid v6tta, mingitel kellaaegadel v2hemasti- et noh, kui ma pileti praegu 2ra komposteerin, v6ib see kaunis m6ttetu olla.
"Oot, aga kas praegu v6ib?", kysin vastu.
Tydruk rehmab midagi vist umbes, mida mina m6istan "jah"-ina, hyppab trammi peale, uksed l2hevad kinni, tramm s6idab 2ra ja mina kasutan kaunis valju h22lega selges eesti keeles ebatsensuurseid v2ljendeid. Millest on iseeenesest kahju, kuna tydruk andis tegelikult head n6u - praegusel kellaajal ei lubata rattaid trammi peale. Ait2h sulle, tundmatu neiu ja vabandan, et ma sinu poole p2rast su lahkumist ebav22rikate s6nadega p88rdusin, kuigi sa ilmselt ei kuulnud ega poleks ka aru saanud. Hoidsin trammipileti kokku.
Yhes6naga, vaatan kella - kell n2itab, et yhe minuti eest algas praks, v6tan ratta k2ek6rvale ja alustan oma pooleteisttunnist retke campusesse. Jala. Iga kuradi samm teeb haiget.
Urge to destroy world rising.
Mingi hetk oli tunne, et kui keegi nyyd minu kallal veel bitchima peaks hakkama (a la miks sind praksis polnud v6i miks sa hiljaks j2id) torman ma talle yhel jalal hypeldes ja jalgratast pea kohal keerutades kallale ja k2gistan jalgrattakummiga 2ra. Ega ma praegu ka v2ga r66mus pole, aga v2hemalt nad andsid mulle uue ratta, nii et ehk saab veel inimese moodi liigelda. Jala kohta ma ei tea - m6tlesin arsti juurde minna. Ons kellelgil teooriaid, mis mu jalal viga v6iks olla? (interneti teel meditsiinihariduseta inimestelt n6u kysimine on muidugi l6ppm6istlik, aga sel on pigem psyhholoogiline eesm2rk)
Algebrasse ma muide ei j6udnudki.
Selline esmasp2evahommik siis. N2dal algab ylih2sti.
PS: Ahjaa, kui siin kommentaariumis leidub osavn2ppe, kuldsete k2tega inimesi v6i niisama targutajaid, kes leiavad soovitada v6i arutada seda, kuidas ma oleksin v6inud jalgrattakummi 2ra lappida ja t2is pumbata v6i muud k2sit88d teha, siis te v6iksite end juba preventatiivselt oma jalgrattapumpadega surnuks peksta. Saab k6igil parem meel.
Igatahes, seekord j2tsin ma kretiinolemise vahele, leidsin, et nood ylesanded on tegelikult p2ris lahedad ja tegin nad 2ra. Nii vast kolme tunniga.
Yhes6naga, 2rkasin ma yles, p2ikene paistis, taevas oli taevakarva sinine, linnukesed laulsivad ja kui nad mitte laulnud poleks, oleks ypris vagane olnud. Tore oli olla. T6si, natukene h2iris mind mu parem labajalg, mis oli viimasel ajal pisut rohkem valutama hakanud ja k6ndimist h2iris (tegelikult oli ta juba umbes kaks kuud valutanud, tingmusel, et sinna s6rmega peale vajutada v6i muul moel survet avaldada. Kuna ma aga eriti sageli s6rmega oma labajalga ei suru, seda enam, et see haiget teeb, siis ei olnud mul muist aega see v2ike viga meeles - mis ta yhele karmile p6hjamaa mehele nagu mina ikka teeb. Yhes6naga, ei p88rdunud ma ses asjus ei arstide ega muude posijate poole vaid lootsin, et ehk paraneb ta ise 2ra).
Mingeid paranemise m2rke ta endast eriti ei andnud, nagu mainitud, oli ta viimasel ajal juba tylikaks muutunud, valusale kohale l2him varvas oli kah pisut paiste l2inud ja nyyd oli lugu juba selline, et normaalse inimese moodi k2imine luges kah survena.
Aga kuna minu imelise ja erip2rase anatoomia ja rattas6idutehnika t6tu mul oma kaherattalise s6braga liikudes valus ei olnud, siis ma eriti ei muretsenud, kuna liigun igale poole ju rattaga.
Yhes6naga, olles s88nud pisut myslit, end riidesse pannud ja muud hommikust nipet-n2pet teinud, astun ma v2lja sooja sygishommikusse, aheldan oma ratta hoidjast lahti, istun sadulasse ja mida ma n2en?
Kumm on tyhi, lontis ja 6nnetu nagu katkine 6hupall.
Okei, m6tlen. L2hen siis bussiga. L2himast bussipeatusest aga bussi campusesse eriti ei l2he, leian, et tramm on ehk m6ttekam - aga trammiga lastakse vist jalgrattaid ka peale? Et ehk saan ma oma katkise s6iduriista Metrovelo (minu rattalaenutuspunkt) teenindusse viia. Siirdun tagasi yhika juurde, endal juba selge, et hiljaks j22n ma praksi niiehknaa, v6tan ratta ja l2hen trammipeatusesse. Trammidega minek on aga kole suur ring, kesklinnas tuleb ymber istuda, nii et trajektoor tuleb umbes kaks korda pikem kui v6iks. Vaatan aga, et mingi buss l2heb ju samast peatusest otse campusesse - leian ta isegi l6puks yles, aga sildil on kirjas, et rattad on bussis keelatud, aga trammides neid tolereeritakse + veel miski info. Vaatan just teisel pool teed lahkuvat trammi, yletan teed, ootan piletimasinaj2rjekorras ja kui ma endale l6puks pileti osta saan, on juba j2rgmine ees. Kui ma piletit hakkan komposteerimismasinasse toppima, teatab yks h22sydamlik neiu mulle miskit, mis k6lab kahtlaselt selle moodi, et trammidesse ei tohi rattaid v6tta, mingitel kellaaegadel v2hemasti- et noh, kui ma pileti praegu 2ra komposteerin, v6ib see kaunis m6ttetu olla.
"Oot, aga kas praegu v6ib?", kysin vastu.
Tydruk rehmab midagi vist umbes, mida mina m6istan "jah"-ina, hyppab trammi peale, uksed l2hevad kinni, tramm s6idab 2ra ja mina kasutan kaunis valju h22lega selges eesti keeles ebatsensuurseid v2ljendeid. Millest on iseeenesest kahju, kuna tydruk andis tegelikult head n6u - praegusel kellaajal ei lubata rattaid trammi peale. Ait2h sulle, tundmatu neiu ja vabandan, et ma sinu poole p2rast su lahkumist ebav22rikate s6nadega p88rdusin, kuigi sa ilmselt ei kuulnud ega poleks ka aru saanud. Hoidsin trammipileti kokku.
Yhes6naga, vaatan kella - kell n2itab, et yhe minuti eest algas praks, v6tan ratta k2ek6rvale ja alustan oma pooleteisttunnist retke campusesse. Jala. Iga kuradi samm teeb haiget.
Urge to destroy world rising.
Mingi hetk oli tunne, et kui keegi nyyd minu kallal veel bitchima peaks hakkama (a la miks sind praksis polnud v6i miks sa hiljaks j2id) torman ma talle yhel jalal hypeldes ja jalgratast pea kohal keerutades kallale ja k2gistan jalgrattakummiga 2ra. Ega ma praegu ka v2ga r66mus pole, aga v2hemalt nad andsid mulle uue ratta, nii et ehk saab veel inimese moodi liigelda. Jala kohta ma ei tea - m6tlesin arsti juurde minna. Ons kellelgil teooriaid, mis mu jalal viga v6iks olla? (interneti teel meditsiinihariduseta inimestelt n6u kysimine on muidugi l6ppm6istlik, aga sel on pigem psyhholoogiline eesm2rk)
Algebrasse ma muide ei j6udnudki.
Selline esmasp2evahommik siis. N2dal algab ylih2sti.
PS: Ahjaa, kui siin kommentaariumis leidub osavn2ppe, kuldsete k2tega inimesi v6i niisama targutajaid, kes leiavad soovitada v6i arutada seda, kuidas ma oleksin v6inud jalgrattakummi 2ra lappida ja t2is pumbata v6i muud k2sit88d teha, siis te v6iksite end juba preventatiivselt oma jalgrattapumpadega surnuks peksta. Saab k6igil parem meel.
reede, november 06, 2009
Not my fortnight
Ühesõnaga, pärast Eestimaal haigevoodis veedetud nädalat, hingedepäeva inimeste seltsis (oli väga tore, ma tänan kõiki, kes vaevaks võtsid minu seltskonda taluda), mitut nägemata jäänud või mitte piisavalt nähtud inimest astusin ma teisipäeval koos Anniga bussi peale ja sõitsime Tallinna. Tegu oli küll aid ainult bussiaknast nähtuga, aga Eesti on ikka kuradi ilus. Ja ega ma ei oskagi teisiti kirjeldada - liiga palju asju jääb sõnade vahele.
Istusin lennujaama Eesti-poolses alas ja vaatasin aknast välja, tunne endal sees nagu hõljuksin tühjuses. Ei, see ei ole hea tunne. Ega ka mitte halb. Ma ei oskagi ta kohta midagi ütelda. Sõnad, näe, jälle.
Lendamisest, samas, eriti üksinda lendamisest, on mul kuradi siiber - vähemalt sellises seisukorras, kus ma viibin kroonilises alakommunikatsioonis - lendamine on ikka kaunis asketistlik variant sellest kontaktipuudusest (ja ei, mingid suvalised inimesed minu ümber ei ole inimesed, kellega suhelda - nad ei lähe absoluutselt arvesse, v. a mõistagi juhul kui ma neid ja nemad mind muidu teavad) - sa passid hunnik aega igasugu ootesaalides ja muis kohtades, kus sa teoorias võid inimesile helistada, aga tegelikult ei ole sul neile midagi ütelda (ah, miks kurat on see konventsioon, et inimesega rääkides peab olema mingit infot edasi anda? vahel on tunne, et helistaks inimesele, lihtsalt selleks, et tema häält ja isiksust kuulda, lihtsalt seepärast mingit teemat arutada, tunda, et oled kellegagi koos - aga too vist ei kõlba paljuile, kelle jaoks suhtlus on ikkagi info edastamise vahend). Passid sääl ja lõpuks lähed lennuki pääle, kus su isolatsioon kõrgpunkti saavutab - sa ei saa tõesti mitte kuidagi inimestega säält väljaspoolt (s.t ainsad inimesed, kes üldse olemas on, tegelikult, minu jaoks) ühendust saada, istud lennukiistmel, sest liikumisvabadust sul tegelikult ka ei ole, vahid aknast ühtlast ja jõleigavat taevast, kui veab, on raamat kaasas mida lugeda, aga olles isegi suhtluse mõttes alatoidet,raamat väga ei aita, tead, et mõnes mõttes petad end, peletad vaid igavust ja tunned toda isolatsiooni inimesist ja asjadest eriti karmilt. Keskajal mingid askeedid tõmbusid jah eraldusse ja eks tee seda inimesed tänapäevalgi, aga lennukiga ei sõida sa mitte eraldusse tõmbumiseks ja mediteerimiseks, vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Ja see tekitabki toda tühjuses hõljumise tunnet.
Ei, ma ei väida sugugi, et lennukisõit üksinda oma olemuselt halb kogemus oleks - aga minu puhul oli see minu alasuhtlusele justkui tagurpidine kirss koogil (antikirss? siinkohal tervitan Antit, kui ta seda loeb)
Nii. Lõpuks Prantsusmaale, Grenobleisse ja oma tuppa jõudes võttis mind vastu parv puuviljakärbseid, kümkapist väljuv mahlanire ja kerge dekadentlik hais sinna juurde. Eks mu tuba olnudki üks dekadentsi allikas.
Tüütavaid&halbu uudiseid tuli aga juurde - isa helistas kodust ja andis teada, et KRA ajab mind aga ja tahab mind arstlikku komisjoni kutsuda ja ma pean neile kirjutama avalduse koos tõendiga TÜ poolt, et nad seda minu väljamaal viibimise pärast hiljem teeks, kuna noh, arstlikku komisjoni on Grenobleist mõnevõrra tülikas minna, mainimata reisikulusid.
Täna kukkusin ma vilinal ühest kontrolltööst läbi ja sain teada, et ma ei saa raamatukogus oma raamatuid pikendada, kun ama olen hiljaks jäänud. Jei. Ei ole just minu kaksnädal.
(muide, too kontrolltöö oli saatanlikult raske, või õigemini mahukas, arvestades seda aega, mis antud oli. Ma arvan, et kahekümnest punktist võin ma umbes viiele pretendeerida - samas, kui mul oleks nii kolm korda rohkem aega olnud, oleks ma tõenäoliselt pea kõik need ülesanded ära lahendanud. Vist. Ja siia lisanudb vist ka klausel "kui ma oleks õppinud". Oleks põrssal küüned...)
Muide, go-s on vist mingi selline seaduspära, et kui sul tekib kaotusteseeria, võib see olla märgiks sellest, et varsti tõused kõrgemale tasemele - ma sügavalt loodan, et ehk on elus ka nii ja pärast noid kaht kaunis kehva nädalat koorub vanast Taliesinist välja uus, parem, targem, ilusam ja laseritega Taliesin. Ehk. Kui veab.
Ahjaa, te võiksite siia allkirja anda. (Lehekülje nimi on "Jah partnerlusseadusele, eks te ise mõtle, mis see tähendada võiks) Et noh, ehk saab väheke humanistlikuma riigi, kuigi allkirjade kogumine on asi, millesse on juba raske mitteirooniliselt suhtuda. Facebookis on kommuun "An Arbitrary Number of People Demanding That Some Sort Of Action Be Taken." Eks ta ole. Aga allkirja võiks ikka anda. Ei tahaks eriti mingit leedustumist näha, kuigi too hiljutine säädus meeleavalduste kohta ei ole just väga julgustav.
Ma tegelikult vaatasin kah, et kes sääl allkirju andnud on ja päris tore oli hunnikut tuttavaid nimesid näha. Aga ehk keski muu soovib kah alla kirjutada.
Istusin lennujaama Eesti-poolses alas ja vaatasin aknast välja, tunne endal sees nagu hõljuksin tühjuses. Ei, see ei ole hea tunne. Ega ka mitte halb. Ma ei oskagi ta kohta midagi ütelda. Sõnad, näe, jälle.
Lendamisest, samas, eriti üksinda lendamisest, on mul kuradi siiber - vähemalt sellises seisukorras, kus ma viibin kroonilises alakommunikatsioonis - lendamine on ikka kaunis asketistlik variant sellest kontaktipuudusest (ja ei, mingid suvalised inimesed minu ümber ei ole inimesed, kellega suhelda - nad ei lähe absoluutselt arvesse, v. a mõistagi juhul kui ma neid ja nemad mind muidu teavad) - sa passid hunnik aega igasugu ootesaalides ja muis kohtades, kus sa teoorias võid inimesile helistada, aga tegelikult ei ole sul neile midagi ütelda (ah, miks kurat on see konventsioon, et inimesega rääkides peab olema mingit infot edasi anda? vahel on tunne, et helistaks inimesele, lihtsalt selleks, et tema häält ja isiksust kuulda, lihtsalt seepärast mingit teemat arutada, tunda, et oled kellegagi koos - aga too vist ei kõlba paljuile, kelle jaoks suhtlus on ikkagi info edastamise vahend). Passid sääl ja lõpuks lähed lennuki pääle, kus su isolatsioon kõrgpunkti saavutab - sa ei saa tõesti mitte kuidagi inimestega säält väljaspoolt (s.t ainsad inimesed, kes üldse olemas on, tegelikult, minu jaoks) ühendust saada, istud lennukiistmel, sest liikumisvabadust sul tegelikult ka ei ole, vahid aknast ühtlast ja jõleigavat taevast, kui veab, on raamat kaasas mida lugeda, aga olles isegi suhtluse mõttes alatoidet,raamat väga ei aita, tead, et mõnes mõttes petad end, peletad vaid igavust ja tunned toda isolatsiooni inimesist ja asjadest eriti karmilt. Keskajal mingid askeedid tõmbusid jah eraldusse ja eks tee seda inimesed tänapäevalgi, aga lennukiga ei sõida sa mitte eraldusse tõmbumiseks ja mediteerimiseks, vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Ja see tekitabki toda tühjuses hõljumise tunnet.
Ei, ma ei väida sugugi, et lennukisõit üksinda oma olemuselt halb kogemus oleks - aga minu puhul oli see minu alasuhtlusele justkui tagurpidine kirss koogil (antikirss? siinkohal tervitan Antit, kui ta seda loeb)
Nii. Lõpuks Prantsusmaale, Grenobleisse ja oma tuppa jõudes võttis mind vastu parv puuviljakärbseid, kümkapist väljuv mahlanire ja kerge dekadentlik hais sinna juurde. Eks mu tuba olnudki üks dekadentsi allikas.
Tüütavaid&halbu uudiseid tuli aga juurde - isa helistas kodust ja andis teada, et KRA ajab mind aga ja tahab mind arstlikku komisjoni kutsuda ja ma pean neile kirjutama avalduse koos tõendiga TÜ poolt, et nad seda minu väljamaal viibimise pärast hiljem teeks, kuna noh, arstlikku komisjoni on Grenobleist mõnevõrra tülikas minna, mainimata reisikulusid.
Täna kukkusin ma vilinal ühest kontrolltööst läbi ja sain teada, et ma ei saa raamatukogus oma raamatuid pikendada, kun ama olen hiljaks jäänud. Jei. Ei ole just minu kaksnädal.
(muide, too kontrolltöö oli saatanlikult raske, või õigemini mahukas, arvestades seda aega, mis antud oli. Ma arvan, et kahekümnest punktist võin ma umbes viiele pretendeerida - samas, kui mul oleks nii kolm korda rohkem aega olnud, oleks ma tõenäoliselt pea kõik need ülesanded ära lahendanud. Vist. Ja siia lisanudb vist ka klausel "kui ma oleks õppinud". Oleks põrssal küüned...)
Muide, go-s on vist mingi selline seaduspära, et kui sul tekib kaotusteseeria, võib see olla märgiks sellest, et varsti tõused kõrgemale tasemele - ma sügavalt loodan, et ehk on elus ka nii ja pärast noid kaht kaunis kehva nädalat koorub vanast Taliesinist välja uus, parem, targem, ilusam ja laseritega Taliesin. Ehk. Kui veab.
Ahjaa, te võiksite siia allkirja anda. (Lehekülje nimi on "Jah partnerlusseadusele, eks te ise mõtle, mis see tähendada võiks) Et noh, ehk saab väheke humanistlikuma riigi, kuigi allkirjade kogumine on asi, millesse on juba raske mitteirooniliselt suhtuda. Facebookis on kommuun "An Arbitrary Number of People Demanding That Some Sort Of Action Be Taken." Eks ta ole. Aga allkirja võiks ikka anda. Ei tahaks eriti mingit leedustumist näha, kuigi too hiljutine säädus meeleavalduste kohta ei ole just väga julgustav.
Ma tegelikult vaatasin kah, et kes sääl allkirju andnud on ja päris tore oli hunnikut tuttavaid nimesid näha. Aga ehk keski muu soovib kah alla kirjutada.
neljapäev, oktoober 29, 2009
Moehaigus
Ma ei mäleta, kas ta nimi oli vist J06, aga igatahes on tegu väga populaarse tõvega, mul igatahes on. Välja näeb ta nagu eesti oktoobriklassika - palavik, köha ja nohu - erakordselt igav, kui Goblini sõnu kasutada. Ei taha küll ära sõnada, aga praegu näitab ta taganemise märke - palavikku enam pole, nohu on ikka veel alles. Kuulan kombinatsiooni Allan Vainolast ja Vennaskonnast - ma nüüd ausalt ütelda ei teagi, kumba on rohkem - AV-d või mitte-AVd kuna AV on ju Vennaskonnas päris tükk aega ju tegev olnud - aga Vennaskonda esineb hoopis rohkem kui Sõpruse Puiesteed, Metro Luminali või, well, Allan Vainolat(Unenäopüüdjad). (Alumiiniumi ja Keldrit ja muud mul ei ole) - mida ma ütelda tahan, et asi moodustab päris meeldiva segu, just nii parasjagu õigetes proportsioonides. (viimati on olnud järjestus "Täna jälle me joome bensiini","3:36", "Tagasi prügimäele" , "Kauge tähe valgus", "See on mu hing")
Seagrippi ma väga ei usu, kuigi tulevikus tuleks ilmselt kasuks. Loll lugu mõistagi on - tulen Eestisse, et inimestega sotsialiseeruda ja jään just seks ajaks haigeks. Inimesed, kes lohutavad, et noh, äralennuks peaks terveks saama, võiks ennast ka...
Praegu on mul vist vaja ära otsustada, kas ma lähen kooriga mingil ajal Islandile või ei - mul ei ole põhimõtteid, aga põhimõtteliselt ei meeldi mulle sääraseid otsuseid haige pääga teha - peale selle on tegu kaunis kalli üritusega ja ausalt ütelda olen ma mõtelnud veel paari teise raha- ja ajakuluka ettevõtmise peale, millega järgmisel suvel aega veeta - üks neist on Euroopa Gokongress Tamperes, teist ma veel mainida ei julge, sest see vajab teatava inimesega läbirääkimist. Aga gokongress on igatahes kaunis põnev asi. Arni jutustas ühe loo ühest teemeistrist ja samuraist, ma tundsin tol hetkel täitsa äratundmisrõõmu, sest ausalt ütelda on go selline kaunis endassehaarav, sügav ja keeruline mäng, et selle ajal ei ole sul mingit energiat&soovi millegi muu pärast muretseda - ehk mõtted saavad mängu ajal&pärast mängu väga puhastet.
Mõtlesin kirjutada veel oma elust Grenoble'i linnas ja keda kõiki seal kohata võib, paraku aga olen selleks liialt laisk ja jääbki hetkel kirjutamata. Aga seniks jällenägemiseni.
Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk sindki, kui ma ei kuku
Seagrippi ma väga ei usu, kuigi tulevikus tuleks ilmselt kasuks. Loll lugu mõistagi on - tulen Eestisse, et inimestega sotsialiseeruda ja jään just seks ajaks haigeks. Inimesed, kes lohutavad, et noh, äralennuks peaks terveks saama, võiks ennast ka...
Praegu on mul vist vaja ära otsustada, kas ma lähen kooriga mingil ajal Islandile või ei - mul ei ole põhimõtteid, aga põhimõtteliselt ei meeldi mulle sääraseid otsuseid haige pääga teha - peale selle on tegu kaunis kalli üritusega ja ausalt ütelda olen ma mõtelnud veel paari teise raha- ja ajakuluka ettevõtmise peale, millega järgmisel suvel aega veeta - üks neist on Euroopa Gokongress Tamperes, teist ma veel mainida ei julge, sest see vajab teatava inimesega läbirääkimist. Aga gokongress on igatahes kaunis põnev asi. Arni jutustas ühe loo ühest teemeistrist ja samuraist, ma tundsin tol hetkel täitsa äratundmisrõõmu, sest ausalt ütelda on go selline kaunis endassehaarav, sügav ja keeruline mäng, et selle ajal ei ole sul mingit energiat&soovi millegi muu pärast muretseda - ehk mõtted saavad mängu ajal&pärast mängu väga puhastet.
Mõtlesin kirjutada veel oma elust Grenoble'i linnas ja keda kõiki seal kohata võib, paraku aga olen selleks liialt laisk ja jääbki hetkel kirjutamata. Aga seniks jällenägemiseni.
Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk sindki, kui ma ei kuku
pühapäev, oktoober 11, 2009
Teade:
22.oktoobri õhtust kuni 1. novembrini olen Eestis. Kel soovi minu tagasihoidlikku isikut kohata, võib tol ajal ühendust võtta. Mainin ka ära, et samal ajal mind Grenoble'ist ei leia.
laupäev, september 05, 2009
Siinusfunktsioon
Tuju käitub viimasel ajal nii siinusfunktsiooni kombel - mingi hetk vajun täitsa põhja, leian, et mul on sada probleemi ja muret, millele tegelikult lahendust ei ole (kõik lahendused on pseudolahendused ja tegelikult tuleb päev hiljem välja, et probleem on tagasi suurema, koledama ja haisvamana) ja et Prantsusmaa võiks kollektiivslet põlema minna, tahan koju/poolt suhtlusringkonda Prantsusmaale, leian, et olen läbikukkunud isend ja iseenesest võiks kollektiivse ja isikliku heaolu nimel kohe aknast alla hüpata et cetera.
Siis käin go-klubis, võtan probleemid ükshaaval ette, leian, et kõik on lahenduvad ja iseenesest elada ju võib, kuigi, jah, suhtluse puudumine lööb vahel ikka päris rängalt. Telefoniga kodumaale helistada on tapvalt kallis ja kohapeal ei ole ma just eriliselt hea sotsialiseeruja - nõrk verbaalne prantsuse keel on siin mõistagi faktor. Erasmuse ürituste kohta oli miski paber, aga selle suutsin ma muidugi ära kaotada. Tegelikult ma tean, et keegi erasmuslastest ei taha minuga suhelda ja ma peangi õppima elama kolme suhtluskorraga + üksikud teflonikõned nädalas.Hmm, kurat, funktsioon läheb jälle alla.
Muide, ma täheldan, et mu Skype ei ole üle ujutet uutest kutsetest ja kontodest (seal on ainult üks tuttav, kes on üsna avalikult ütelnud, et talle ei meeldi, kui inimesed end talle külge kleebivad) - ma muidugi mõistan, et mõnedel pole netti, (häält pole muide vaja, asja saab kasutada ka nagu MSNi) aga üldiselt on vist asi nii, et inimesed arvavad, et ma olen kaugel ära ja seetõttu ei saa ma kättemaksuks, kirves peos, neid nende uste taga varitseda, aga ma tulen ju poole aasta pärast tagasi.
Muide, ma ostsin endale noa.
Ahjaa, ja kui keegi oskab anda häid toidutegemisnippe- ja soovitusi inimesele, kellel pole külmkappi ega ahju jms kraami (on kastrul, pann, taldrik, lusikas, kahvel, nuga ja rõdu) siis te olete teretulnud. Ma teen vaikselt inimkatseid teemal "kui toidu peal on kirjas, et hoidke pärast avamist külmkapis ja ted aniisama rõdul hoida, kaua ta siis säilib". Kamambäär, muide, ei säili lahtilõigatuna üldse, võtab sellise päris võika kapsahaisu juurde. Muude asjadega pole veel väga viltu vedanud.
Üks probleem on, mille suhtes te ehk oskate mulle midagi ütelda.(ehk on kellelgil kogemusi-arvamusi vms) Ühesõnaga, ma pean/pidin tegema sellise asja nagu learning agreement ja mat-inf dekanaati saatma, aga pole veel seda teinud. Tartu erasmusetädi ütles, et pole vahet, kas see tuleb paar nädalat enne või pärast kooli algust. Ma loodan, et hullu pole, kui ma sellega esmaspäeval-teisipäeval tegelema hakkan. Ehk ma ei saa eksmatti või mida teie arvate?
Esmaspäeval on esimene loeng prantsuse keeles. Mul on kuri kahtlus, et võib-olla olen ma antud ainet sel kujul juba Eestis võtnud. Samas, kuna prantsuse keelt ma kardan, siis ehk see ongi hea.
Colin on tore. Ma loodan teda veel näha.
A bientot,
Taliesin
PS. Paar päeva tagasi, just pärast selle eelmise postituse kirjutamist sain ma vist mingi üleloomuliku kogemuse - ühesõnaga, olles Prantsusmaa maapõhja vandunud, nägin koju sõites mosleminaist, kes kaubamaja ees toidu jaoks raha kerjas, sildiga, et jumal aitab teid ja puha. Mõtlesin, et kuraditki, olen oma lolluses mingil kahtlasel põhjustel isegi andnud toidu jaoks natuke raha(mul on see oskamatus ei ütelda), aga interneti asjus pole ükski jumal veel aidanud. Mõtlen selle mõtte ära, jõuan ühika ukseni ja seal on silt, et kuidagiviisi on võimalik endale ühikasse lähiajal nett panna. Ma nüüd ei teagi, millise jumala töö see olla võis? Väikeste Juhuste Jumal? Püha Juudas Taddeus? Internetijumal? Teoloogia pole kerge, eriti võõral maal.
Siis käin go-klubis, võtan probleemid ükshaaval ette, leian, et kõik on lahenduvad ja iseenesest elada ju võib, kuigi, jah, suhtluse puudumine lööb vahel ikka päris rängalt. Telefoniga kodumaale helistada on tapvalt kallis ja kohapeal ei ole ma just eriliselt hea sotsialiseeruja - nõrk verbaalne prantsuse keel on siin mõistagi faktor. Erasmuse ürituste kohta oli miski paber, aga selle suutsin ma muidugi ära kaotada. Tegelikult ma tean, et keegi erasmuslastest ei taha minuga suhelda ja ma peangi õppima elama kolme suhtluskorraga + üksikud teflonikõned nädalas.Hmm, kurat, funktsioon läheb jälle alla.
Muide, ma täheldan, et mu Skype ei ole üle ujutet uutest kutsetest ja kontodest (seal on ainult üks tuttav, kes on üsna avalikult ütelnud, et talle ei meeldi, kui inimesed end talle külge kleebivad) - ma muidugi mõistan, et mõnedel pole netti, (häält pole muide vaja, asja saab kasutada ka nagu MSNi) aga üldiselt on vist asi nii, et inimesed arvavad, et ma olen kaugel ära ja seetõttu ei saa ma kättemaksuks, kirves peos, neid nende uste taga varitseda, aga ma tulen ju poole aasta pärast tagasi.
Muide, ma ostsin endale noa.
Ahjaa, ja kui keegi oskab anda häid toidutegemisnippe- ja soovitusi inimesele, kellel pole külmkappi ega ahju jms kraami (on kastrul, pann, taldrik, lusikas, kahvel, nuga ja rõdu) siis te olete teretulnud. Ma teen vaikselt inimkatseid teemal "kui toidu peal on kirjas, et hoidke pärast avamist külmkapis ja ted aniisama rõdul hoida, kaua ta siis säilib". Kamambäär, muide, ei säili lahtilõigatuna üldse, võtab sellise päris võika kapsahaisu juurde. Muude asjadega pole veel väga viltu vedanud.
Üks probleem on, mille suhtes te ehk oskate mulle midagi ütelda.(ehk on kellelgil kogemusi-arvamusi vms) Ühesõnaga, ma pean/pidin tegema sellise asja nagu learning agreement ja mat-inf dekanaati saatma, aga pole veel seda teinud. Tartu erasmusetädi ütles, et pole vahet, kas see tuleb paar nädalat enne või pärast kooli algust. Ma loodan, et hullu pole, kui ma sellega esmaspäeval-teisipäeval tegelema hakkan. Ehk ma ei saa eksmatti või mida teie arvate?
Esmaspäeval on esimene loeng prantsuse keeles. Mul on kuri kahtlus, et võib-olla olen ma antud ainet sel kujul juba Eestis võtnud. Samas, kuna prantsuse keelt ma kardan, siis ehk see ongi hea.
Colin on tore. Ma loodan teda veel näha.
A bientot,
Taliesin
PS. Paar päeva tagasi, just pärast selle eelmise postituse kirjutamist sain ma vist mingi üleloomuliku kogemuse - ühesõnaga, olles Prantsusmaa maapõhja vandunud, nägin koju sõites mosleminaist, kes kaubamaja ees toidu jaoks raha kerjas, sildiga, et jumal aitab teid ja puha. Mõtlesin, et kuraditki, olen oma lolluses mingil kahtlasel põhjustel isegi andnud toidu jaoks natuke raha(mul on see oskamatus ei ütelda), aga interneti asjus pole ükski jumal veel aidanud. Mõtlen selle mõtte ära, jõuan ühika ukseni ja seal on silt, et kuidagiviisi on võimalik endale ühikasse lähiajal nett panna. Ma nüüd ei teagi, millise jumala töö see olla võis? Väikeste Juhuste Jumal? Püha Juudas Taddeus? Internetijumal? Teoloogia pole kerge, eriti võõral maal.
neljapäev, september 03, 2009
Prantsusmaa on moraalselt mandunud maa
Ühesõnaga, olen kohal, esimene mulje: jõle koht, inimesed valetavad igal pool otse näkku. Interneti osas, ma mõtlen. Ühes kohas lubati, et antakse vahetusüliõpilastele tasuta WiFit, tutkit brat. Kui üliõpilaskaarti pole, võid näppu imeda ja internetist und näha.
Ühikas lubati, et õhtuti on olemas internetituba. Oli ta lubatud aegadel lahti jee.
Koolis vist on mingi variant, seda ma pole veel proovinud, aga ega mul suuremat usku ei ole. Ja nüüd tuleb kõige hullem - raamatukogus anti mulle paber, mis valetab otse suu sisse - ütleb, et on wifi, aga wifi tuleb alles kolme kuu pärast. Ausõna, maa, kus isegi raamatukogudes inimesed valetavad, petavad (ja järelikult varastavad ka, ehk isegi mõrvavad ja vägistavad, ma ei imestaks sugugi), ei saa olla muud, kui üks roojane ja jumalatest hüljatud paik. Mingi lootus samas veel on, sest nad juhatasid mu ühte parki, kus ma saan ligi supertsenseeritud wifile, mis ei luba MSNi ega Twitterit, meiliklientigi ei luba kirjade kallale - raisk, loed oma kirju käsitsi, immigrant. Nagu mingi vaene sugulane oleks, raisk. Tropid. Raisk.
Ahjaa, inimesed, kes te seda loete ja kel on vähegi halastust järel s.t soostuksite minuga suhtlema - palun, palun, palun, tehke endale Skype. MInu kasutaja on mu kodanikunimi. Skype'i vähemalt see koht ei tsenseeri, MSNi aga küll, sestap tuleb arvata, et ka kõik muud kohad, mis netti pakuvad, selle kenasti ära nudivad, neljaks kisuvad, rattale tõmbavad, veel sada imet teevad ja lõpuks sulle mingi kondi viskavad, et söö, koer, aga Skype'i ehk saab. Helistada võite ka, kui välja mõtlete, kuidas see käib.
Ahjaa, ostsin endale ka lambi, padja ja rattakasutusõiguse kolmeks kuuks. Raamatukogust võtsin paar raamatut.
Ma kirjutaks toredatest asjadest ka, aga paraku saab varsti mu arvuti aku tühjaks, nii et see ei lähe vist läbi. Nojah, tervitan kõiki.
Taliesin
Ühikas lubati, et õhtuti on olemas internetituba. Oli ta lubatud aegadel lahti jee.
Koolis vist on mingi variant, seda ma pole veel proovinud, aga ega mul suuremat usku ei ole. Ja nüüd tuleb kõige hullem - raamatukogus anti mulle paber, mis valetab otse suu sisse - ütleb, et on wifi, aga wifi tuleb alles kolme kuu pärast. Ausõna, maa, kus isegi raamatukogudes inimesed valetavad, petavad (ja järelikult varastavad ka, ehk isegi mõrvavad ja vägistavad, ma ei imestaks sugugi), ei saa olla muud, kui üks roojane ja jumalatest hüljatud paik. Mingi lootus samas veel on, sest nad juhatasid mu ühte parki, kus ma saan ligi supertsenseeritud wifile, mis ei luba MSNi ega Twitterit, meiliklientigi ei luba kirjade kallale - raisk, loed oma kirju käsitsi, immigrant. Nagu mingi vaene sugulane oleks, raisk. Tropid. Raisk.
Ahjaa, inimesed, kes te seda loete ja kel on vähegi halastust järel s.t soostuksite minuga suhtlema - palun, palun, palun, tehke endale Skype. MInu kasutaja on mu kodanikunimi. Skype'i vähemalt see koht ei tsenseeri, MSNi aga küll, sestap tuleb arvata, et ka kõik muud kohad, mis netti pakuvad, selle kenasti ära nudivad, neljaks kisuvad, rattale tõmbavad, veel sada imet teevad ja lõpuks sulle mingi kondi viskavad, et söö, koer, aga Skype'i ehk saab. Helistada võite ka, kui välja mõtlete, kuidas see käib.
Ahjaa, ostsin endale ka lambi, padja ja rattakasutusõiguse kolmeks kuuks. Raamatukogust võtsin paar raamatut.
Ma kirjutaks toredatest asjadest ka, aga paraku saab varsti mu arvuti aku tühjaks, nii et see ei lähe vist läbi. Nojah, tervitan kõiki.
Taliesin
reede, august 21, 2009
Ja siinsetel nurmedel, siinsetel teedel
Teade: lahkun 27.augustil kell 6.45 pikaks ajaks Prantsusmaale.
Kes mind enne veel näha tahab, võib ühendust võtta, ehk leiab veel aega, ei luba samas midagi.
Kes mind enne veel näha tahab, võib ühendust võtta, ehk leiab veel aega, ei luba samas midagi.
esmaspäev, august 17, 2009
Haapsalus
Hakatuseks selline väikene mõistatus: teil on kinnine klaaskarp, keskel paiknevad neljas väikeses õnaruses neli kuulikest. Keskelt viib igasse nurka väike tunnel. Kuidas saada iga kuul eri nurka?
Elust niipalju, et praegu pesitsen Haapsalus, Prantsusmaale minek läheneb hirmuäratava kiirusega, sestap tulen siit varsti ära. Ma ei taha selle peale praegu rohkem mõtelda.
Olen viimasel ajal nii madalale langenud, et olen hakanud animet vaatama. Hikaru No Go.
Nojah, mul on viimasel ajal selline go-obsessioon uuesti peale tulnud. Just mängisin ja kaotasin KGSis ühele prantslasele. Süüdistan õlut, mida ma mängimise ajal jõin. Kui teil KGSis ka konto on, siis mina liigun seal ringi sellise nime all nagu P6hjakonn (ärge küsige) Praegu olen 17 kyud, enne prantslasele kaotamist olin 16 kyud. Hinnangul on samas kena komme aja jooksul paraneda. Isegi kui sa ei mängi. Hommikupoole pidasin samas ühe tüübiga kaks ilusat lahingut, eelkõige olid nad muidugi ilusad seetõttu, et mina tegin mõned väga ilusad käigud ja seetõttu võitsin. (tegelikult võitsin teise mängu vastase kaunis saatusliku vea tõttu) Kui kedagi huvitab, siis siit ja siit saab mänge näha, kui te sgf faile vaadata oskate.
See on siis tänaseks kõik.
Elust niipalju, et praegu pesitsen Haapsalus, Prantsusmaale minek läheneb hirmuäratava kiirusega, sestap tulen siit varsti ära. Ma ei taha selle peale praegu rohkem mõtelda.
Olen viimasel ajal nii madalale langenud, et olen hakanud animet vaatama. Hikaru No Go.
Nojah, mul on viimasel ajal selline go-obsessioon uuesti peale tulnud. Just mängisin ja kaotasin KGSis ühele prantslasele. Süüdistan õlut, mida ma mängimise ajal jõin. Kui teil KGSis ka konto on, siis mina liigun seal ringi sellise nime all nagu P6hjakonn (ärge küsige) Praegu olen 17 kyud, enne prantslasele kaotamist olin 16 kyud. Hinnangul on samas kena komme aja jooksul paraneda. Isegi kui sa ei mängi. Hommikupoole pidasin samas ühe tüübiga kaks ilusat lahingut, eelkõige olid nad muidugi ilusad seetõttu, et mina tegin mõned väga ilusad käigud ja seetõttu võitsin. (tegelikult võitsin teise mängu vastase kaunis saatusliku vea tõttu) Kui kedagi huvitab, siis siit ja siit saab mänge näha, kui te sgf faile vaadata oskate.
See on siis tänaseks kõik.
reede, juuli 31, 2009
Joogem veini!
Mu isand, kas näed, otse taevast kui alla toob
Kollane jõgi need veed.
Mere poole ta veeretab laineid ja tagasi
enam ei ole tal teed.
Mu isand, kas näed, kambris peegli ees seda, et
halliks on läinud su pea.
Lumivalgeks on muutunud süsimust siid – hommik
õhtuks on saamaski pea.
Kui hing ihkab rõõmu, siis ära end salga ja
rõõmule annagi teed.
Ära tühjana lase sa seista küll peekrit kesk
heledat kuuvalget ööd.
Kui taevas on õnnistand andega sind, seda
jaga ja rõõmusta maad.
Tuhat kuldraha isegi raiskad kui ära, veel
enam sa tagasi saad.
Tapa härg, aja vardasse oinas ja tee, et su
tuju saaks kõigiti heaks.
Ühekorraga kolmsada peekritäit veini siis
ära sa jooma küll peaks.
Täitkem karikad, isandad kallid ja sõbrad, jooma
kutsuda plaan on mul teid.
Kõrvad lahti ja kuulake mind, oma lauluga
rõõmustan mina nüüd teid.
Parim muusika, hõrgumad road, liiga kalliks ma
ühtegi asja ei pea.
Tahan purju end juua ja seda, et kaineks ei
saakski siis enam mu pea.
Targad pühakud muistsed kord olid ja elasid,
keegi ei mäleta neid.
Palju kuulsamad joodikud on, kelle seltsist ei
puudunud iialgi vein.
Muiste kuningas Chen kui korraldas peo oma
Rahu ja rõõmu palees.
Tuhat vaati läks veini ja vahet ei olnud, vaid
pidu ja pillerkaar kees.
Kas mõelda võib peremees kunagi sellest, et
raha on nappimas tal.
Kui sõbrad on majas, siis veinipoe manu tal
tee olgu jalgade all.
Poiss käsu saab ratsu ja kuldkirja kuub rahaks
teha, et ei lõpeks vein.
Koos teiega prassime nõnda, et ununeks
muistsete aegade lein.
- Li Bo, Li Bai või Li Po, kuidas ise meeldib, tõlkinud igatahes Märt Läänemets
Kollane jõgi need veed.
Mere poole ta veeretab laineid ja tagasi
enam ei ole tal teed.
Mu isand, kas näed, kambris peegli ees seda, et
halliks on läinud su pea.
Lumivalgeks on muutunud süsimust siid – hommik
õhtuks on saamaski pea.
Kui hing ihkab rõõmu, siis ära end salga ja
rõõmule annagi teed.
Ära tühjana lase sa seista küll peekrit kesk
heledat kuuvalget ööd.
Kui taevas on õnnistand andega sind, seda
jaga ja rõõmusta maad.
Tuhat kuldraha isegi raiskad kui ära, veel
enam sa tagasi saad.
Tapa härg, aja vardasse oinas ja tee, et su
tuju saaks kõigiti heaks.
Ühekorraga kolmsada peekritäit veini siis
ära sa jooma küll peaks.
Täitkem karikad, isandad kallid ja sõbrad, jooma
kutsuda plaan on mul teid.
Kõrvad lahti ja kuulake mind, oma lauluga
rõõmustan mina nüüd teid.
Parim muusika, hõrgumad road, liiga kalliks ma
ühtegi asja ei pea.
Tahan purju end juua ja seda, et kaineks ei
saakski siis enam mu pea.
Targad pühakud muistsed kord olid ja elasid,
keegi ei mäleta neid.
Palju kuulsamad joodikud on, kelle seltsist ei
puudunud iialgi vein.
Muiste kuningas Chen kui korraldas peo oma
Rahu ja rõõmu palees.
Tuhat vaati läks veini ja vahet ei olnud, vaid
pidu ja pillerkaar kees.
Kas mõelda võib peremees kunagi sellest, et
raha on nappimas tal.
Kui sõbrad on majas, siis veinipoe manu tal
tee olgu jalgade all.
Poiss käsu saab ratsu ja kuldkirja kuub rahaks
teha, et ei lõpeks vein.
Koos teiega prassime nõnda, et ununeks
muistsete aegade lein.
- Li Bo, Li Bai või Li Po, kuidas ise meeldib, tõlkinud igatahes Märt Läänemets
esmaspäev, juuni 29, 2009
Maagiline ebarealism
Mees astus läbi kinnise ukse.
Oli hiline õhtu ja pood oli juba ammu kinni pandud, mis oli veider, sest et ukse kohal säras silt kirjaga 24h. Võiksime mainida neooni, aga see on juba ammu moest väljas.
Majas sees tibutas kergelt ja põrand oli kaetud kergete udusulgedega. Kassad olid tühjad ja tuled kustunud. Paistis, et see pood ei huvita küll enam kedagi.
Kell näitas 1:31
Kusagil tagapool, piimaleti juures (piim ja muud asjad, mida inimestel kõige rohkem ja sagedamini tarvis läheb, näiteks munad,pannakse poe tahaotsa, et inimesed sinna minekul muud kaupa ka vaataksid) nägi ta oma arvates mingit liikumist.
Purjus füüsikatudeng (sest kes muu see mees seal praegu meil ikka on kui mitte Purjus Füüsikatudeng, üle Tartu teada-tuntud superkangelane, kes tõmbas ülle kostüümi ja kakles linna peal kurikaeltega ja muude kollidega, kes tundide, mis ööde ja hommikute vahele jäid, kanalisatsioonikaevudest ja linnajagudest, kus tegelikult keegi peale vanatädide ei elanud, välja ronisid) hägustas teadlikult oma pilku, et näha, mis kõrvalreaalsuses toimub. (Õigemini ei olnud tegemist kõrvalreaalsusega, see oli natuke lähemal, aga selle kirjeldamiseks teie heatahtlik jutustaja ei oma piisavalt aega ega tekstiruumi, pealegi ei luba tekstiprotsessor hästi vajalikke valemeid kirja panna.)
“Hoi!”
Tema hääl kõlas tühjas kaupluses iseendale vastu nagu üksik tigu, kes ühel ilusal päeval avastab ühe teise koja, taipamaks lõpuks, et tegu on vaid tema enda vana kojaga. Tõde ei saagi ta kunagi teada. Kahtekümment eri sorti kaerahelbed ja mahlapakid ahvatlesid oma magususega, aga tudeng kõndis neist mööda, peas kummitamas mingi veider viisijupp, mis teda juba nädal aega piinanud oli.
“C'est comme moi, le neige:
quand on dort, il ne sait pas
qu-est-ce que – le soleil,
et quand il ça sait..”
“Halloo!”
Tudeng teadis, et ta ei saa enam kunagi oma sõpru tagasi, sest nendest ei kasva kunagi välja täiust, nagu Newtoni mehaanika, mis ainult kindla piirini tulemusi annab. Midagi jääb alati puudu, taldrikutel on killud servadest puudu – on inimesi, kes neid kohad täidaksid, aga neid ei ole siin, nad on kusagil mujal; ja mis kõige hullem, tegelikult ei täida nad neid tühimikke täielikult, andes vaid teatavaid hinnanguid, mille vead aja möödudes aina ilmsemaks said ja mis sundisid aina uusi inimesi aina taasotsima ja leidma. Ja võib-olla on mingid inimesed, kes hoomavad endas täiust, mitte ainult augutäiteid, vaid täieõiguslikke uusi taldrikuid. Kes teab, aga miskipärast arvas ta, et see jääb tõenäosuskõvera lõppu, sinna, kus elavad ainult mingid üksikud epsilonid.
Liikumine jäi aga alles – ja nüüd tudeng võis lausa vanduda, et ta kuulis midagi piimaleti juurest - purunevate munade häält. Ei, keegi ei hävitanud neid, ei löönud puruks, loopinud vastu seina, lömastanud talla all, löönud vastu panniserva katki – aga munad lihtsalt pragunesid, täitsa iseenesest.
Tudeng sööstis just sinna, kust need hääled kostusid ja juba ta nägigi ja ta silmad läksid imestusest suureks, sest tegelikult nägi ta sel hetkel palju suuremat spektrit lainepikkusi kui tavainimene seda harilikult näeb – superkangelane ikkagi – ja kuna inimsilm sellist jama valguse pähe ei võta ja pupilli kokku ei tõmba, tuli tema peale hetkeline pimestumine, kuni spekter ahenes normaalseks ja tudeng sai oma nägemise tagasi ja see, keda ta nägi, oli väga-väga ilus.
“Kes sa oled?”
Sel hetkel lõid kaubamaja tuled särama ja tudengi ümbes sebisid inimesed, endale toidu- ja joogipoolist valides. Kõik oli täiesti tavaline, ainult munad jätkasid pragisemist.
Nii oligi tudeng üks vähestest, kes närvivapustust ei saanud, kui toiduosakonna kõikidest munadest korraga imelinnud koorusid ja lendu tõusid.
Oli hiline õhtu ja pood oli juba ammu kinni pandud, mis oli veider, sest et ukse kohal säras silt kirjaga 24h. Võiksime mainida neooni, aga see on juba ammu moest väljas.
Majas sees tibutas kergelt ja põrand oli kaetud kergete udusulgedega. Kassad olid tühjad ja tuled kustunud. Paistis, et see pood ei huvita küll enam kedagi.
Kell näitas 1:31
Kusagil tagapool, piimaleti juures (piim ja muud asjad, mida inimestel kõige rohkem ja sagedamini tarvis läheb, näiteks munad,pannakse poe tahaotsa, et inimesed sinna minekul muud kaupa ka vaataksid) nägi ta oma arvates mingit liikumist.
Purjus füüsikatudeng (sest kes muu see mees seal praegu meil ikka on kui mitte Purjus Füüsikatudeng, üle Tartu teada-tuntud superkangelane, kes tõmbas ülle kostüümi ja kakles linna peal kurikaeltega ja muude kollidega, kes tundide, mis ööde ja hommikute vahele jäid, kanalisatsioonikaevudest ja linnajagudest, kus tegelikult keegi peale vanatädide ei elanud, välja ronisid) hägustas teadlikult oma pilku, et näha, mis kõrvalreaalsuses toimub. (Õigemini ei olnud tegemist kõrvalreaalsusega, see oli natuke lähemal, aga selle kirjeldamiseks teie heatahtlik jutustaja ei oma piisavalt aega ega tekstiruumi, pealegi ei luba tekstiprotsessor hästi vajalikke valemeid kirja panna.)
“Hoi!”
Tema hääl kõlas tühjas kaupluses iseendale vastu nagu üksik tigu, kes ühel ilusal päeval avastab ühe teise koja, taipamaks lõpuks, et tegu on vaid tema enda vana kojaga. Tõde ei saagi ta kunagi teada. Kahtekümment eri sorti kaerahelbed ja mahlapakid ahvatlesid oma magususega, aga tudeng kõndis neist mööda, peas kummitamas mingi veider viisijupp, mis teda juba nädal aega piinanud oli.
“C'est comme moi, le neige:
quand on dort, il ne sait pas
qu-est-ce que – le soleil,
et quand il ça sait..”
“Halloo!”
Tudeng teadis, et ta ei saa enam kunagi oma sõpru tagasi, sest nendest ei kasva kunagi välja täiust, nagu Newtoni mehaanika, mis ainult kindla piirini tulemusi annab. Midagi jääb alati puudu, taldrikutel on killud servadest puudu – on inimesi, kes neid kohad täidaksid, aga neid ei ole siin, nad on kusagil mujal; ja mis kõige hullem, tegelikult ei täida nad neid tühimikke täielikult, andes vaid teatavaid hinnanguid, mille vead aja möödudes aina ilmsemaks said ja mis sundisid aina uusi inimesi aina taasotsima ja leidma. Ja võib-olla on mingid inimesed, kes hoomavad endas täiust, mitte ainult augutäiteid, vaid täieõiguslikke uusi taldrikuid. Kes teab, aga miskipärast arvas ta, et see jääb tõenäosuskõvera lõppu, sinna, kus elavad ainult mingid üksikud epsilonid.
Liikumine jäi aga alles – ja nüüd tudeng võis lausa vanduda, et ta kuulis midagi piimaleti juurest - purunevate munade häält. Ei, keegi ei hävitanud neid, ei löönud puruks, loopinud vastu seina, lömastanud talla all, löönud vastu panniserva katki – aga munad lihtsalt pragunesid, täitsa iseenesest.
Tudeng sööstis just sinna, kust need hääled kostusid ja juba ta nägigi ja ta silmad läksid imestusest suureks, sest tegelikult nägi ta sel hetkel palju suuremat spektrit lainepikkusi kui tavainimene seda harilikult näeb – superkangelane ikkagi – ja kuna inimsilm sellist jama valguse pähe ei võta ja pupilli kokku ei tõmba, tuli tema peale hetkeline pimestumine, kuni spekter ahenes normaalseks ja tudeng sai oma nägemise tagasi ja see, keda ta nägi, oli väga-väga ilus.
“Kes sa oled?”
Sel hetkel lõid kaubamaja tuled särama ja tudengi ümbes sebisid inimesed, endale toidu- ja joogipoolist valides. Kõik oli täiesti tavaline, ainult munad jätkasid pragisemist.
Nii oligi tudeng üks vähestest, kes närvivapustust ei saanud, kui toiduosakonna kõikidest munadest korraga imelinnud koorusid ja lendu tõusid.
pühapäev, juuni 21, 2009
Elagu Baltikum!
Eestis võeti vastu too uus tore erakorralise seisukorra seadus. Mõned inimesed on juba arvamust ka avaldanud.
Läti seimis hakkavad toimuma palvused
Leedus ei ole enam lubatud kohtades, kus alaealised seda näha võivad, homoseksuaalsusest rääkida
Einoh, pole midagi ütelda. Päris hästi on näha, kui euroopalikud meie Baltimaad ikka on.
Läti seimis hakkavad toimuma palvused
Leedus ei ole enam lubatud kohtades, kus alaealised seda näha võivad, homoseksuaalsusest rääkida
Einoh, pole midagi ütelda. Päris hästi on näha, kui euroopalikud meie Baltimaad ikka on.
teisipäev, mai 26, 2009
Eessõna
Ma arvan, et kui ma kunagi peaks kirjutama mingi ilukirjandusliku raamatu, siis ma paneks selle algusesse, veel enne eessõna umbes sellise märkuse:
"Viiskümmend protsenti selles raamatus sisalduvatest lausetest on valed. Välistatud pole ka sellel leheküljel sisalduvad laused."
Muidu hakkab keegi ehk õnnetul kombel liiga palju uskuma ja jääb sellesse kinni - ons seda siis tarvis?
"Viiskümmend protsenti selles raamatus sisalduvatest lausetest on valed. Välistatud pole ka sellel leheküljel sisalduvad laused."
Muidu hakkab keegi ehk õnnetul kombel liiga palju uskuma ja jääb sellesse kinni - ons seda siis tarvis?
teisipäev, mai 19, 2009
neljapäev, mai 07, 2009
Žongleerimise kõrge kunst
sihuke koomiks siis
Praegu on kuidagi nii väsind olla, et midagi ei jõua. vast võiks end täis juua, panna käsi kellegile õlale ja hakata seletama - saadsaarumamõtlensedaetnohh unistada on vaja. blaa-blaa-blaa.
See ei ole sihuke maailmavaluline väsimus, kus sa raputad jõuetult rusikaid taeva poole, olles tõelise tragöödiakangelase kombel maailma käest lüüa saanud ja kus maailm sind aina madalamale ajab.
Ei ole see ka pikaajalisest tööst ja puhkamatusest tekkinud väsimus.
Ma ei tea, lihtsalt selline füüsiline väsimus. Ja noh, lihtsalt teatav probleem, aga see on vist põhiliselt minu mõjualast väljas. Inshallah? kes teab? ehk veab.
Heh, see läks riimi.
aita mind, anna mulle käsi ja tõmba mind välja. ainult et...millest?
Jagades ka sinuga, armas lugeja, oma muresid ja probleeme, on asi selles, et samal ajal, kui ma olen järgmine semester Grenoble'is, pean ma kirja saama teatavad ained, mis minu kolmaastakuplaanis kirjas on - moodulitega võib ju žongleerida ja seda ma teengi - aga lõppeks taandub asi ühe või kahe õppejõu heatahtlikkusele ja vastutulelikkusele ja sellele, kuivõrd protokoll neid tegutseda laseb - kas nad lasevad üldjoontes teistsuguse aine Prantsusmaal enda aine nime all läbi, et ma ühe või kahe aine pärast lisa-aastat võtma ei peaks? kes teab, kes teab.
Eile käisin Ecot kuulamas. Pidas pika loengu tugeva itaalia aktsendiga. Ilmselt oli tore loeng, aga mulle jäid meelde põhiliselt mingid detailid, mis häirima jäid.
"We might weep over the fact that Anna Karenida commited suicide but no one would weep over a right angle having 90 degrees." mille peale ma tahtsin kommenteerida, et jah, selle üle, et täisnurk miskipärast 90ks kraadiks määrat on, vist väga traagiline pole (kuigi siinkohal ei julge ma pead anda, sest on ju olemas palju loogilisem radiaanmõõt ja seda on üritatud kümnendsüsteemi ka viia, aga see ei puutu asjasse) siis teadupärast Pythagoras, pärast oma kuulsa teoreemi tõestamist oli nii õnnelik ja jumalatele tänulik, et ohverdas sada härga - et põhimõtteliselt võivad matemaatilised tõestused väga esteetiliselt nauditavad olla ja emotsioone luua.
Teine vahva asi oli see, kui keegi küsis umbes midagi sellist, et kuidas on lood virtuaalse reaalsusega ja et kui inimesed seal mingit rolli mängivad - mille peale auväärt Eco kommenteeris, et need on haiged inimesed ja tõi mingi võrdluse pornofilmidega, mida täpselt, ei saanud aktsendi tõttu aru.
Nii et, rollimängijad - teil on põmst Eco enda sõna, et te olete haiged ja väärdunud inimesed.
Mida siis veel olulist? Vahuril on täna sünnipäev, nii et palju õnne talle sel puhul.
Aga muud tähtsat mul ei olegi ütelda.
Või ehk siiski...
pühapäev, aprill 19, 2009
Kuldse liblika suvi
***Kirjutatud kolmapäeval, 22.aprillil***
Sel nädalavahetusel oli Tallinna koorifestival. Saime kolmanda koha segakooride arvestuses, iseenesest ülikõva, kuna tegu on väga kõrgetasemelise festivaliga. Hoar majutas mind väga kenasti, selle eest talle aitäh. Mõnevõrra väsitav see asi oli ka - üldiselt olid muist koore valinud eriti kõrgtasemelised, tehnilised, moodsad jne lood -s.t sageli kaunis koledad. Lõppkontsert oli parem, Tormist esitati, teda võib täitsa kaua kuulata, kuigi see, kuidas neiud heledal häälel "Oo tornikell, minu türa" laulavad, on pisut veider. (pärast selgus, et see olla siiski "Tornikell minu külas" olnud - aga see kõlas täpipealt nõnda nagu eelpoolmainitud fraas. Mõistagi olen ma rõve ja labane inimene, et selliseid asju kuulen ja veel blogis ka kirjutan - aga mis teha, vahetevahel tulebki inimestes pettuda. Muidu oli ilus laul, aga see fraas oli lihtsalt väga,väga veider)
Muus infos siis see asi, et
Ma sõitsin täna esimest korda rattaga. Wheeeee! Tegelikult too laul väljendab minu tundeid selles asjus päris hästi. Vaba kui lind, kui metsik hobune. Okei, ilmselt on olemas ka teisi vabadusi kui vabadus rattaga sõita s.t liigelda kiiresti, operatiivselt ja igal ajal, aga rattaga liiklemise võimalus on igatahes ka hullult vinge.
Muide, tegin Kümne Väikese Neegri tegemisblogi avalikuks. Loodan, et Ally ei pahanda.
Valmisemad rollid on kõige viimasemad. Varem on mingeid poolikuid ka, neid ärge lugege. No ja peale selle on seal veel mingid väikesed omavahelised ebakõlad, eks ikka satu mõni sisse.
***Kirjutatud teisipäeval, 28.aprillil ***
First things first, homme, see on siis kolmapäeval, 29.aprill on teil viimane võimalus näha Teie Tagasihoidlikku Jutustajat Vanemuise laval! Seda võimalust ei tohi ometigi maha magada! Kell 7 kolmapäeva õhtul, Trubaduur. Täna laulsime küll läbi, aga laval pole seda asja vähemasti kuu aega teinud, nii et kohapeal olles on teil võimalus näha kõiki neid fiaskosid, millega me hakkama võime saada, näiteks võin ma püsse pooleks murda, mingid meeskodanikud võivad hakata laulma naissolisti osa, kuna viis moodustab peas niikuinii ühtse terviku, lavale saab tulla T-särgiga, poolpaljalt või suisa alasti, kui midagi meelest või sassi läheb (niikuinii läheb) võib pikalt ja valjusti vanduda, omavahel kaklema minna, kõige dramaatilisemal hetkel lavale joosta ja kõik peategelased surnuks pussitada ja palju muud toredat. Võimalused on piiritud.
Eile oli öölaulupidu - oli kena, nägin paljupalju toredaid inimesi. Mõni laul oli kena ka, kuigi noh, mida vanemaks ma saan, seda vähem suudan ma siiralt ja naiivselt vaimustuda laulupidudest ja isamaalistest lauludest- nüüd võite mind mõistagi kolmel eri moel risti lüüa, et ma sihuke müüdav orjahing ja isamaata lurjus olen - einoh, tore on küll, aga mingid sellised kahtlevad mõtted on sees - vaimustust igatahes ei teki. Mingi sisemine kontroll peaks ju olema - mingi hetk tundus kogu see asi nii massipsühhootilisena, et natuke õõvastav hakkas.
Noh, vähemalt ei tulnud Pihl tankiga rahvast võidukale võitlusretkele alatute vaenlaste vastu juhtima, kesiganes nood ka poleks. Seda võib ilmselt plussiks lugeda.
Möödund lauba käisin maal, tegin tööd. Hästi ilus oli - ja pisut veider - kohaliku kliima ühe tulemina oli samal ajal väljas ca 20 kraadi ja paiguti nii paks jää, et võis südamerahus peal kõndida.
Liblikat nägin ka, kuldset- peaks siis ilmselt kuldne suvi tulema.
Eks me näe.
Sel nädalavahetusel oli Tallinna koorifestival. Saime kolmanda koha segakooride arvestuses, iseenesest ülikõva, kuna tegu on väga kõrgetasemelise festivaliga. Hoar majutas mind väga kenasti, selle eest talle aitäh. Mõnevõrra väsitav see asi oli ka - üldiselt olid muist koore valinud eriti kõrgtasemelised, tehnilised, moodsad jne lood -s.t sageli kaunis koledad. Lõppkontsert oli parem, Tormist esitati, teda võib täitsa kaua kuulata, kuigi see, kuidas neiud heledal häälel "Oo tornikell, minu türa" laulavad, on pisut veider. (pärast selgus, et see olla siiski "Tornikell minu külas" olnud - aga see kõlas täpipealt nõnda nagu eelpoolmainitud fraas. Mõistagi olen ma rõve ja labane inimene, et selliseid asju kuulen ja veel blogis ka kirjutan - aga mis teha, vahetevahel tulebki inimestes pettuda. Muidu oli ilus laul, aga see fraas oli lihtsalt väga,väga veider)
Muus infos siis see asi, et
Jah, elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei pea kellestki.
Vaba kui lind, kui metsik hobune
Vaba kui lind, kui metsik hobune
Ja vabalt võid joosta kui tahad
Ja luba ei pea saama kelleltki
nii metsas ja mäel oled vaba
Kui suvi käes, suland talvekilp
Vaba kui lind, kui metsik hobune
Vaba kui lind, kui metsik hobune
Suvi, suvi, ootasin sind kaua
Päiksest, vihmast, vikerkaarest laulan
Soojust, värve, rõõmu, vabadust.
Soojust, värve, rõõmu, vabadust.
Jah, elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei pea kellestki.
Vaba kui lind, kui metsik hobune
Vaba kui lind, kui metsik hobune
Ma sõitsin täna esimest korda rattaga. Wheeeee! Tegelikult too laul väljendab minu tundeid selles asjus päris hästi. Vaba kui lind, kui metsik hobune. Okei, ilmselt on olemas ka teisi vabadusi kui vabadus rattaga sõita s.t liigelda kiiresti, operatiivselt ja igal ajal, aga rattaga liiklemise võimalus on igatahes ka hullult vinge.
Muide, tegin Kümne Väikese Neegri tegemisblogi avalikuks. Loodan, et Ally ei pahanda.
Valmisemad rollid on kõige viimasemad. Varem on mingeid poolikuid ka, neid ärge lugege. No ja peale selle on seal veel mingid väikesed omavahelised ebakõlad, eks ikka satu mõni sisse.
***Kirjutatud teisipäeval, 28.aprillil ***
First things first, homme, see on siis kolmapäeval, 29.aprill on teil viimane võimalus näha Teie Tagasihoidlikku Jutustajat Vanemuise laval! Seda võimalust ei tohi ometigi maha magada! Kell 7 kolmapäeva õhtul, Trubaduur. Täna laulsime küll läbi, aga laval pole seda asja vähemasti kuu aega teinud, nii et kohapeal olles on teil võimalus näha kõiki neid fiaskosid, millega me hakkama võime saada, näiteks võin ma püsse pooleks murda, mingid meeskodanikud võivad hakata laulma naissolisti osa, kuna viis moodustab peas niikuinii ühtse terviku, lavale saab tulla T-särgiga, poolpaljalt või suisa alasti, kui midagi meelest või sassi läheb (niikuinii läheb) võib pikalt ja valjusti vanduda, omavahel kaklema minna, kõige dramaatilisemal hetkel lavale joosta ja kõik peategelased surnuks pussitada ja palju muud toredat. Võimalused on piiritud.
Eile oli öölaulupidu - oli kena, nägin paljupalju toredaid inimesi. Mõni laul oli kena ka, kuigi noh, mida vanemaks ma saan, seda vähem suudan ma siiralt ja naiivselt vaimustuda laulupidudest ja isamaalistest lauludest- nüüd võite mind mõistagi kolmel eri moel risti lüüa, et ma sihuke müüdav orjahing ja isamaata lurjus olen - einoh, tore on küll, aga mingid sellised kahtlevad mõtted on sees - vaimustust igatahes ei teki. Mingi sisemine kontroll peaks ju olema - mingi hetk tundus kogu see asi nii massipsühhootilisena, et natuke õõvastav hakkas.
Noh, vähemalt ei tulnud Pihl tankiga rahvast võidukale võitlusretkele alatute vaenlaste vastu juhtima, kesiganes nood ka poleks. Seda võib ilmselt plussiks lugeda.
Möödund lauba käisin maal, tegin tööd. Hästi ilus oli - ja pisut veider - kohaliku kliima ühe tulemina oli samal ajal väljas ca 20 kraadi ja paiguti nii paks jää, et võis südamerahus peal kõndida.
Liblikat nägin ka, kuldset- peaks siis ilmselt kuldne suvi tulema.
Eks me näe.
pühapäev, aprill 12, 2009
Ametniku surm
Ma muretsen liiga palju.
Ma ei tea, kuidas sellest lahti saada.
Ally, vabandust selle eest. (kuigi seda, et ma su kodu kallal vingunud oleks, ma küll ei mäleta, löö või maha, ma pole teind. Neurootilisust tunnistan küll, aga vingumist su maja kallal ma lihtsalt EI MÄLETA, tee mis tahad)
Üleeila oli siis larp.
Mängijatele vist meeldis, kuigi vähemalt pooled neist olid vähemalt pool aega juhtmes, aga endal oli enne mängu mingi totaalne läbipõlemise tunne. Ma ei talu hästi stressi ja muretsen kõige pärast üle.
Persse.
Neljast rongist maha jääda, kolm tundi edasi-tagasi joosta ja nelisada krooni trahvi saada pole ilmselt ka tore. Noh, vähemalt on ta veel elus, täna hommikul kontrollisin - viimases kontaktis, mis mul enne seda temaga oli, ütles ta, et istub rongijaamas, on masenduses ja jälgib rööpaid. Eile ta minu küsimustele MSNis, kas ta on elus, ei vastanud, sestap tekkis mul kontrollimissoov. (Näete, JÄLLE! Ülearune muretsemine mingite eriti vähetõenäoliste sündmuste pärast. Perse, perse, perset, persse, perses, persest, persele, persel, perselt, perseks, perseni, persena, perseta, persega. Miks ma selline olen?)
Te olite kõik surnud. Peale Mirju. Ja Goblini, kes jäi koju.
Ma olen väsinud.
Neljapäeval, sõites Tartu Kaubamajas eskalaatoriga üles, sõitis samal ajal kõrvalelevaatorist alla neiu, kes rääkis telefoniga. Kuulasin pealt, aga ainuke sõna, mida ma tema lause keskelt kuulda suutsin, oli:
"Dada."
Täna öösel nägin und, et läksin Annile külla, tema pool toimus aga mingisugune pulm, Anni ütles mulle, et läheb poodi ja kaduski siis ära ja mina olin siis kontvõõrana pulmas. Pruut oli keegi, kellele me kõik mõttes ja sõnas viitasime kui dame noirele. Lõpuks sain ma taga kokku, ta ei tundnud mind vist ära, aga igatahes oli näha, et ta püüdis olla viisakas ja mind selle eest mitte välja visata, et ta mind ei tunne, ju siis oletas, et mingi eriti obskuurne tuttav, keda ürgammu kutsutud oli. Pakkus konjakit. Jõin siis.
See, kellega dame noire abielluma pidi, ei tea, isegi seda mitte, kas tegu oli mehe või naisega. Eks ta ole.
Eile magasin öösel neli tundi, päeval neli tundi ja olin terve päev mingis hämarolekus.
Õhtul-öösel vaatasin Casablancat ja natuke QaFi.
Louis, I think this is the beginning of a beautiful friendship.
Võib-olla.
"Järgmise larbi teeme siis, kui mina olen ära unustanud, kui neurootiline sina oled ja sina oled ära unustanud, milline mõrd mina olen."
Vist küll. Kuigi ma ei usu, et kummalgil meist selle koha pealt eriti lühike mälu oleks.
Ally, ma kardan, et kui me peaks veel ühe larbi tegema, läheks me omavahel pöördumatult tülli. Praegu on juba sihuke tunne, et napilt läks.
Eks ta ole.
Aga praegu see. Põhiliselt sellepärast, et iseenda enesetunnet parandada. Aga teistele ka, kui soovivad.
Ma ei tea, kuidas sellest lahti saada.
Ally, vabandust selle eest. (kuigi seda, et ma su kodu kallal vingunud oleks, ma küll ei mäleta, löö või maha, ma pole teind. Neurootilisust tunnistan küll, aga vingumist su maja kallal ma lihtsalt EI MÄLETA, tee mis tahad)
Üleeila oli siis larp.
Mängijatele vist meeldis, kuigi vähemalt pooled neist olid vähemalt pool aega juhtmes, aga endal oli enne mängu mingi totaalne läbipõlemise tunne. Ma ei talu hästi stressi ja muretsen kõige pärast üle.
Persse.
Neljast rongist maha jääda, kolm tundi edasi-tagasi joosta ja nelisada krooni trahvi saada pole ilmselt ka tore. Noh, vähemalt on ta veel elus, täna hommikul kontrollisin - viimases kontaktis, mis mul enne seda temaga oli, ütles ta, et istub rongijaamas, on masenduses ja jälgib rööpaid. Eile ta minu küsimustele MSNis, kas ta on elus, ei vastanud, sestap tekkis mul kontrollimissoov. (Näete, JÄLLE! Ülearune muretsemine mingite eriti vähetõenäoliste sündmuste pärast. Perse, perse, perset, persse, perses, persest, persele, persel, perselt, perseks, perseni, persena, perseta, persega. Miks ma selline olen?)
Te olite kõik surnud. Peale Mirju. Ja Goblini, kes jäi koju.
Ma olen väsinud.
Neljapäeval, sõites Tartu Kaubamajas eskalaatoriga üles, sõitis samal ajal kõrvalelevaatorist alla neiu, kes rääkis telefoniga. Kuulasin pealt, aga ainuke sõna, mida ma tema lause keskelt kuulda suutsin, oli:
"Dada."
Täna öösel nägin und, et läksin Annile külla, tema pool toimus aga mingisugune pulm, Anni ütles mulle, et läheb poodi ja kaduski siis ära ja mina olin siis kontvõõrana pulmas. Pruut oli keegi, kellele me kõik mõttes ja sõnas viitasime kui dame noirele. Lõpuks sain ma taga kokku, ta ei tundnud mind vist ära, aga igatahes oli näha, et ta püüdis olla viisakas ja mind selle eest mitte välja visata, et ta mind ei tunne, ju siis oletas, et mingi eriti obskuurne tuttav, keda ürgammu kutsutud oli. Pakkus konjakit. Jõin siis.
See, kellega dame noire abielluma pidi, ei tea, isegi seda mitte, kas tegu oli mehe või naisega. Eks ta ole.
Eile magasin öösel neli tundi, päeval neli tundi ja olin terve päev mingis hämarolekus.
Õhtul-öösel vaatasin Casablancat ja natuke QaFi.
Louis, I think this is the beginning of a beautiful friendship.
Võib-olla.
"Järgmise larbi teeme siis, kui mina olen ära unustanud, kui neurootiline sina oled ja sina oled ära unustanud, milline mõrd mina olen."
Vist küll. Kuigi ma ei usu, et kummalgil meist selle koha pealt eriti lühike mälu oleks.
Ally, ma kardan, et kui me peaks veel ühe larbi tegema, läheks me omavahel pöördumatult tülli. Praegu on juba sihuke tunne, et napilt läks.
Eks ta ole.
Aga praegu see. Põhiliselt sellepärast, et iseenda enesetunnet parandada. Aga teistele ka, kui soovivad.
kolmapäev, aprill 08, 2009
Mille?
Kurat võtaks, kui ma ütlen, et tegu on f(x)=sin(x)-x graafikuga ja joonistan mingi kõvera, siis, kurat küll, on ka tegu f(x)=sin(x)-x graafikuga koos kõigi tema omadustega. Kui ma joonistan näiteks muumitrolli ja ütlen, et tegu on Dirichlet funktsiooniga graafikuga, siis tegu ongi Dirichlet funktsiooni graafikuga, kurat, ega ma siin joonistamist ei õpi. Sisu on see, mis loeb.
Kuradi rakendusmatemaatikud.
Okei, rant off.
Niisiis, hetkel peaksin ma kirjutama Andeorale rolli, aga vihase peaga ei suuda ma seda teha ja minu kõrval ei olnud kedagi, kellele ma saanuksin ühte konkreetset kodanikku sõimata ja väita, et tegu on tropiga, sestap kirjutan seda blogisse. (see, kuivõrd tropp antud isik päriselt on, ei puutu absoluutselt asjasse, kurat küll, sõimamine ei ole sul mingisugune hüperrealistlik tegevus)
Muudest asjadest, mis muga vahepeal juhtunud on.
Käisin kooliteatrifestivalil. Sealt järgnevad märkused:
*Treffner võitis.
*Võitjalavastus demonstreeris muuhulgas, et poisse on näiteringides tüdrukutest kõvasti vähem
*ja seda ka, et näitlejad võivad ütelda "Mille?" - "Selle?" viiskümmend korda järjest ja ikka on huvitav.
*"Ausa inimese maja". Päris lahe, kuigi moraal on umbe kahtlane- "Elu on kestev ime ja maagia. Sellepärast uskuge selgeltnägemisse, võlukunsti ja muusse säärasesse kassikulda."
*Jään oma arvamuse juurde, et seal näidendis oli Goblinil kõige sobivam roll. Talle kuidagi lihtsalt sobib mingite troppkirjanike mahalaskmine väga.
*Kui me Goblini juures juba oleme, siis tasuks mainida, et sel festivalil oli ta just nii riides, nagu mingi tüüpiline lääne ülikooli eriti noor mingi väga uue humanitaaraine (a la postmodernistliku teatriteooria kasutamine Korea filmikunstis) õppejõud välja nägema peaks. Kui Ülo tal kõrval seisis, nägid nad välja just nagu sellistest intelligenthumanitaaridest geipaar, aga see on loomulikult minu arvamus.
*Tšernobõli etendus oli hea. Väga palju nauditavaid soolosid. Eriti too usklik ringirändav poisike, ahastuses insener, sõjapõgenikud, sinnajäänud mutike- jaa, hea oli. Muidugi, profi kirjutatatud tekst ka.
*erinevalt näiteks sellest oh-ma-olen-niiiiiiiii-diip näidendist, mis lauba viimane oli. Kurat, mees, keda me eelmine päev Zavoodis kohtasime, ajas purjuspäi tunduvalt pädevamat diipi juttu.
Murca avaldas arvamust, et Carla Bruni sööb ilmselt ainult mett ja sulavõid ja seisab vaikselt kastemärjal rohul. Kuigi tema wikipedia artikkel natuke muudele võimalustele viitab, on Murca hüpotees vähemalt tema hääle põhjal totaalselt usutav. No kuulake:
Kuradi rakendusmatemaatikud.
Okei, rant off.
Niisiis, hetkel peaksin ma kirjutama Andeorale rolli, aga vihase peaga ei suuda ma seda teha ja minu kõrval ei olnud kedagi, kellele ma saanuksin ühte konkreetset kodanikku sõimata ja väita, et tegu on tropiga, sestap kirjutan seda blogisse. (see, kuivõrd tropp antud isik päriselt on, ei puutu absoluutselt asjasse, kurat küll, sõimamine ei ole sul mingisugune hüperrealistlik tegevus)
Muudest asjadest, mis muga vahepeal juhtunud on.
Käisin kooliteatrifestivalil. Sealt järgnevad märkused:
*Treffner võitis.
*Võitjalavastus demonstreeris muuhulgas, et poisse on näiteringides tüdrukutest kõvasti vähem
*ja seda ka, et näitlejad võivad ütelda "Mille?" - "Selle?" viiskümmend korda järjest ja ikka on huvitav.
*"Ausa inimese maja". Päris lahe, kuigi moraal on umbe kahtlane- "Elu on kestev ime ja maagia. Sellepärast uskuge selgeltnägemisse, võlukunsti ja muusse säärasesse kassikulda."
*Jään oma arvamuse juurde, et seal näidendis oli Goblinil kõige sobivam roll. Talle kuidagi lihtsalt sobib mingite troppkirjanike mahalaskmine väga.
*Kui me Goblini juures juba oleme, siis tasuks mainida, et sel festivalil oli ta just nii riides, nagu mingi tüüpiline lääne ülikooli eriti noor mingi väga uue humanitaaraine (a la postmodernistliku teatriteooria kasutamine Korea filmikunstis) õppejõud välja nägema peaks. Kui Ülo tal kõrval seisis, nägid nad välja just nagu sellistest intelligenthumanitaaridest geipaar, aga see on loomulikult minu arvamus.
*Tšernobõli etendus oli hea. Väga palju nauditavaid soolosid. Eriti too usklik ringirändav poisike, ahastuses insener, sõjapõgenikud, sinnajäänud mutike- jaa, hea oli. Muidugi, profi kirjutatatud tekst ka.
*erinevalt näiteks sellest oh-ma-olen-niiiiiiiii-diip näidendist, mis lauba viimane oli. Kurat, mees, keda me eelmine päev Zavoodis kohtasime, ajas purjuspäi tunduvalt pädevamat diipi juttu.
Murca avaldas arvamust, et Carla Bruni sööb ilmselt ainult mett ja sulavõid ja seisab vaikselt kastemärjal rohul. Kuigi tema wikipedia artikkel natuke muudele võimalustele viitab, on Murca hüpotees vähemalt tema hääle põhjal totaalselt usutav. No kuulake:
teisipäev, märts 31, 2009
White and nerdy
Eila õhtul takistas üks ülimalt nohiklik mõte mul magama jäämast. Tunnen, et pean jagama.
Sellises drägunimaailmas nagu Planescape on selline hästi tähtis ja oluline linn nimega Sigil aka Uste Linn aka Puur. Elab seal hunnik karvaseid ja sulelisi, nuiadega filosoofide fraktsioone ja kõige selle keskel keegi tegelane nimega Valu Emand, kes on sihuke hästi müstiline jumalateülene olevus, kes sõnagi ei räägi, oma varjuga kodanikke ära nülib ja linnas korda hoiab. Mõned arvavad, et Sigilit nimetatakse Puuriks seepärast, et tegelikult on Emand seal vangis. Hõljub see meie linn ühe jõle kõrge mäe tipus ja paikneb toori sisepinnal. Toor on selline pontšikukujuline kujund. Jäin siis eile õhtul mõtlema, et miks just toorikujuline - iseenesest saaks ju ka näiteks paikneda sfääri sisepinnal. Miks siis toor?
Nojaa, mõtlesin ma edasi, aga tooril on teatavaid omadusi, mida sfääril pole. Noh, näiteks...eee...karvast toori saab kammida, samas kui karvast sfääri ei saa. Ei, see on päris tõsine matemaatiline teoreem, lihtsalt nii on seda maakeeli kõige lihtsam ette kujutada.
Näiteks oli kunagi (praegu on ka, aga ma enam ei vaata) selline telesari nagu Lost, kus tegelased olid mingil saarel, mis oli side poolest ülejäänud maailmast isoleeritud, välja kusagilt ei saanud. Ja kui üks mees tahtis sealt alast välja saada, anti talle täpsed kindlad koordinaadid, kus on see punkt, kust välja pääseb. Keegi fänn seletas asja niimoodi, et saare ümber oli siis mingi vastav tensorväli, mis midagi välja ei saa lasta (oli vist mingi elektriga seotud seletus, ma enam ei mäleta, ei ole füüsik) - aga nagu antud teoreem ütleb, peab leiduma vähemalt üks punkt, kus see väli on nullis - ja et see ongi see koht, kust läbi pääseb. Hah. Oleks need lostisaare ehitajad totaalse vangla tahtnud teha, oleks nad pidanud võtma mingi muu kujundi kui sfääri - noh, näiteks, toori.
Ja siis mulle koitis.
Sigili üks hüüdnimedest on Puur.
Sellises drägunimaailmas nagu Planescape on selline hästi tähtis ja oluline linn nimega Sigil aka Uste Linn aka Puur. Elab seal hunnik karvaseid ja sulelisi, nuiadega filosoofide fraktsioone ja kõige selle keskel keegi tegelane nimega Valu Emand, kes on sihuke hästi müstiline jumalateülene olevus, kes sõnagi ei räägi, oma varjuga kodanikke ära nülib ja linnas korda hoiab. Mõned arvavad, et Sigilit nimetatakse Puuriks seepärast, et tegelikult on Emand seal vangis. Hõljub see meie linn ühe jõle kõrge mäe tipus ja paikneb toori sisepinnal. Toor on selline pontšikukujuline kujund. Jäin siis eile õhtul mõtlema, et miks just toorikujuline - iseenesest saaks ju ka näiteks paikneda sfääri sisepinnal. Miks siis toor?
Nojaa, mõtlesin ma edasi, aga tooril on teatavaid omadusi, mida sfääril pole. Noh, näiteks...eee...karvast toori saab kammida, samas kui karvast sfääri ei saa. Ei, see on päris tõsine matemaatiline teoreem, lihtsalt nii on seda maakeeli kõige lihtsam ette kujutada.
Näiteks oli kunagi (praegu on ka, aga ma enam ei vaata) selline telesari nagu Lost, kus tegelased olid mingil saarel, mis oli side poolest ülejäänud maailmast isoleeritud, välja kusagilt ei saanud. Ja kui üks mees tahtis sealt alast välja saada, anti talle täpsed kindlad koordinaadid, kus on see punkt, kust välja pääseb. Keegi fänn seletas asja niimoodi, et saare ümber oli siis mingi vastav tensorväli, mis midagi välja ei saa lasta (oli vist mingi elektriga seotud seletus, ma enam ei mäleta, ei ole füüsik) - aga nagu antud teoreem ütleb, peab leiduma vähemalt üks punkt, kus see väli on nullis - ja et see ongi see koht, kust läbi pääseb. Hah. Oleks need lostisaare ehitajad totaalse vangla tahtnud teha, oleks nad pidanud võtma mingi muu kujundi kui sfääri - noh, näiteks, toori.
Ja siis mulle koitis.
Sigili üks hüüdnimedest on Puur.
esmaspäev, märts 30, 2009
Behind blue eyes
Thanaria!
Thanaria.
Thanaria?
Thanaria!
Okei, you got the point -Thanaria. Lauba oli larp. Mmmmmm. Lahe oli.
Yours truly mängis üht mõisnikku ja kogu ülejäänud kamba võõrustajat. Muuhulgas oli ta tõenäoliselt kliiniliselt hull, omas ühe teatava mõõgaga obsessiivset suhet, oli enam vähem kõigi selle maailma vägevatega riius, oma väe kaotanud, oma (kunagise) sõbra ja armastatu antud mõõga pärast kunagi ära tapnud, kusjuures viimase vaim vms. liikus majas ringi ja tahtis kättemaksu, keskööl lubas ta mu tegelase tütre ära viia, mingit lootust tema vastu ilma väeta tal eriti poleks olnud - sestap oli mu tegelasel kindel nõu üks oma külalistest maha nottida. Aga igatahes armastas ta oma tütart - samuti üsnagi obsessiivselt, aga see andis talle teatavad positiivsed jooned, mis tegid temast millegi muu kui puhta sotsio/psühhopaadi, seega lihtsam mängida. Kuig noh, väidetavalt Poogen väitis, et mingitel hetkedel olla ma vägagi sotsiopaatseid asju rääkinud.
Igatahes, kokkuvõttes läks väevarastamise plaan nurja, selle põhikomponent kadus kättesaamatutesse kaugustesse, sestap tundus mulle mingi hetk, et õige oleks iseennast talle pakkuda- ta tahab ju minule kätte maksta. Käisin vahepeal mööda maja ringi ja karjusin, et kus kurat ta (nimeks Sheron) on, tulgu aga välja. Kui ta lõpuks välja ilmus, oli asi muidugi tore - üritas mind hirmutada sellega, et mu maha lööb, mina olin sellega üsnagi okei. Omamoodi oli ka selline üsnagi cojonest omav tunne, kui käib läbi selline dialoog:
Sheron: "Tule minu haua juurde, seal saan ma su tappa. Sa saad surema sama kohutavalt kui mina surin."
Mina: "Okei, ma toon oma mantli ja kaabu ja siis lähme,eks?"
ning jah, ma mõtlesin seda päris tõsiselt. Siis aga tuli välja, et sellega poleks asjalood mu tütre jaoks sugugi mitte kindlad olnud ja siis hakkasin ma tõrkuma.
Asi lõppes sellega, et mu külalised, kes olid ütelnud ja andnud mõista, et aitavad mind selle olevusega, tõmbasit jeehat ja jätsid mind mu tütre, õpipoisi ja teenriga mõisa minu nemesisega kohtuma.
Täiesti uskumatu on see, et kui ta lõpuks keskööl materialiseerus, andsime me talle kolme kööginoa ja kulbiga kere peale. Noh, eks ta tahtis mind piinata ka ja see andis mulle võimaluse teda käisesse peidetud noaga surgata ja nii ta läks. Lõppsuudlus oleks veel kirsiks koogil olnud, aga ega kõike ka ei saa.
Vahva mäng oli. Inimesed ültesid, et ma olin psühho, creepy, sotsiopaat, hull ja muid toredaid asju. No mida veel võib ühelt tegelaselt tahta?
Thanaria.
Thanaria?
Thanaria!
Okei, you got the point -Thanaria. Lauba oli larp. Mmmmmm. Lahe oli.
Yours truly mängis üht mõisnikku ja kogu ülejäänud kamba võõrustajat. Muuhulgas oli ta tõenäoliselt kliiniliselt hull, omas ühe teatava mõõgaga obsessiivset suhet, oli enam vähem kõigi selle maailma vägevatega riius, oma väe kaotanud, oma (kunagise) sõbra ja armastatu antud mõõga pärast kunagi ära tapnud, kusjuures viimase vaim vms. liikus majas ringi ja tahtis kättemaksu, keskööl lubas ta mu tegelase tütre ära viia, mingit lootust tema vastu ilma väeta tal eriti poleks olnud - sestap oli mu tegelasel kindel nõu üks oma külalistest maha nottida. Aga igatahes armastas ta oma tütart - samuti üsnagi obsessiivselt, aga see andis talle teatavad positiivsed jooned, mis tegid temast millegi muu kui puhta sotsio/psühhopaadi, seega lihtsam mängida. Kuig noh, väidetavalt Poogen väitis, et mingitel hetkedel olla ma vägagi sotsiopaatseid asju rääkinud.
Igatahes, kokkuvõttes läks väevarastamise plaan nurja, selle põhikomponent kadus kättesaamatutesse kaugustesse, sestap tundus mulle mingi hetk, et õige oleks iseennast talle pakkuda- ta tahab ju minule kätte maksta. Käisin vahepeal mööda maja ringi ja karjusin, et kus kurat ta (nimeks Sheron) on, tulgu aga välja. Kui ta lõpuks välja ilmus, oli asi muidugi tore - üritas mind hirmutada sellega, et mu maha lööb, mina olin sellega üsnagi okei. Omamoodi oli ka selline üsnagi cojonest omav tunne, kui käib läbi selline dialoog:
Sheron: "Tule minu haua juurde, seal saan ma su tappa. Sa saad surema sama kohutavalt kui mina surin."
Mina: "Okei, ma toon oma mantli ja kaabu ja siis lähme,eks?"
ning jah, ma mõtlesin seda päris tõsiselt. Siis aga tuli välja, et sellega poleks asjalood mu tütre jaoks sugugi mitte kindlad olnud ja siis hakkasin ma tõrkuma.
Asi lõppes sellega, et mu külalised, kes olid ütelnud ja andnud mõista, et aitavad mind selle olevusega, tõmbasit jeehat ja jätsid mind mu tütre, õpipoisi ja teenriga mõisa minu nemesisega kohtuma.
Täiesti uskumatu on see, et kui ta lõpuks keskööl materialiseerus, andsime me talle kolme kööginoa ja kulbiga kere peale. Noh, eks ta tahtis mind piinata ka ja see andis mulle võimaluse teda käisesse peidetud noaga surgata ja nii ta läks. Lõppsuudlus oleks veel kirsiks koogil olnud, aga ega kõike ka ei saa.
Vahva mäng oli. Inimesed ültesid, et ma olin psühho, creepy, sotsiopaat, hull ja muid toredaid asju. No mida veel võib ühelt tegelaselt tahta?
neljapäev, märts 12, 2009
MUD SCHOOL
Olengi haige. Vist.
Suusamatk on siis kätte tasunud ja olengi tõbine -loodetavasti hullemaks ei lähe.
Eile nägin unes, et olin surnud ja töötasin mingis kaubanduskeskuses - ma päris täpselt ei saanudki aru, mida surnud neis kaubanduskeskustes tegid, aga igatahes oli see päris reeglipärane ja vajalik, kuigi ma nüüd ärkvelolles loogikast aru ei saa. Igatahes olid surnutel meeste tuba ja naiste tuba, viis tükki kummaskis ja eks seal siis surnud ööbisidki. Ma mäletan, et mul oli seal kaunis igav ja tüütu, sest tuttavaid-sõpru üleüldse ei olnud - ja teate - järsku näen poes ringi kõndides ühte tuttavat, nimesid siinkohal ei nimeta, eks. Torman talle järele, kuigi käes on vaid leib ja tegelikult peaks ma rohkem ostma, amet nõuab ning jõuan kassas järele. Kassast võtan veel midagi, võib-olla oli näts, võib-olla kondoom ja lähen kassast läbi - ei mäletagi, kas ostsin või ei.
Seal, kus lindi pealt tulevaid kaupu võetakse ja kotti laotakse, ütlen tollele inimesele tere. Alguses ta mind ei näe, ent siis ma võtan päikeseprillid eest. Ta vaatab mind suurte, sõbralike silmadega - pilk on kahtlemata intelligentne, ta nagu püüaks mind tunda, aga ma näen, et ta on siiski segaduses. Küsin, kas ta mind ära ei tunne, see olen ju mina, Toomas. Ja siis räägib ta mulle, et tal tekkisid mõni kuu tagasi vaimsed probleemid ja tal ütles aju üles - sellest tulenevalt mälukaotus ja teatavate võimete kadumine - nüüd ta ei tunne enam üldse oma vanu tuttavaid - aga ehk ma räägiks talle täpsemalt?
Pärast ülesärkamist pikutasin pisut voodis, lõpetasin "Valge kaardiväe", näkitsesin süüa ja olesklesin niisama. Kooli ei läind, tõbi ikkagi kallal. Mingi hetk keskpäeval valdas mind meeltesegadus ja läksin kesklinna pabereid taga ajama.
Ma ei ole ikkagi kindel, ega ma nüüd ilmaasjata 75 eeku välja ei köhinud, aga mingid paberid ma igatahes kätte saan. Nojah, kindlam ja muretum tunne, igastahes, kuigi pisut vaesem. Siis hankisin endale veekindla superhüperturboläpakanaha ja olin veel vaesem.
Igatahes mõtlesin linnas mingi hetk vaadata, kas stipp on üle kandunud - läksin tipa-tapa nutumüüri äärde, mõtlesin oma kaardikest vahele toppida - aga näe, keski hea hing oli oma kaardi sinna sisse jätnud - viisin selle Hansapanga kontorisse ära.
Muideks, kui mu blogi lugejate seas on naisisik initsiaalidega KL, kes oma Hansapanga kaardi nutumüüri sisse jättis, siis arvesta, sa oled mulle ühe õlle sees.
Pärast seda karmattõstvat juhtumit ei viitsin enam oma arvet kaeda ja läksin Kaubamajja. Ausalt ütelda jääb praegu pisut arusaamatuks, miks ma seal mingeid asju ostsin.
Igatahes, sööstsin mahlaosakonda ja päästsin apelsinimahla; sööstsin puuviljade juurde ja päästsin kolm sidrunit. Oskarit nägin ka, aga teda ma ei päästnud, hoolimata tema kuldsest südamest, ilusatest (sinistest?) silmadest ja häirivast sarnasusest mõnedel fotodel siinkirjutajaga, kui viimane veel lühikeste juustega oli. (loe: nii ammu, et keegi teist mind sellest ajast ei tea ega kontrollida saa)
Lõpuks jõudsin koju, kus tundsin ennast jälle tervena - sestap kulutasin õhtu mõttetuste peale. Üritasin veel välja mõtelda-lahendada ülesandeid olümpiaadi tarbeks - nad sisaldasid kahtlaselt palju mingeid loomi. Ei tea, kuidas nendega läheb.
Praegu(järgmisel päeval siis) peaks ma ka neid lahendada üritama, aga hetkel puhkan ajusid. Ehk läheb tarvis.
Ja praegu istun majas, mida lihtrahvas tunneb kui mat-inf teaduskonda, aga mille tõeline olemus on tema trepi peale kirjutatud:
MUD SCHOOL
Suusamatk on siis kätte tasunud ja olengi tõbine -loodetavasti hullemaks ei lähe.
Eile nägin unes, et olin surnud ja töötasin mingis kaubanduskeskuses - ma päris täpselt ei saanudki aru, mida surnud neis kaubanduskeskustes tegid, aga igatahes oli see päris reeglipärane ja vajalik, kuigi ma nüüd ärkvelolles loogikast aru ei saa. Igatahes olid surnutel meeste tuba ja naiste tuba, viis tükki kummaskis ja eks seal siis surnud ööbisidki. Ma mäletan, et mul oli seal kaunis igav ja tüütu, sest tuttavaid-sõpru üleüldse ei olnud - ja teate - järsku näen poes ringi kõndides ühte tuttavat, nimesid siinkohal ei nimeta, eks. Torman talle järele, kuigi käes on vaid leib ja tegelikult peaks ma rohkem ostma, amet nõuab ning jõuan kassas järele. Kassast võtan veel midagi, võib-olla oli näts, võib-olla kondoom ja lähen kassast läbi - ei mäletagi, kas ostsin või ei.
Seal, kus lindi pealt tulevaid kaupu võetakse ja kotti laotakse, ütlen tollele inimesele tere. Alguses ta mind ei näe, ent siis ma võtan päikeseprillid eest. Ta vaatab mind suurte, sõbralike silmadega - pilk on kahtlemata intelligentne, ta nagu püüaks mind tunda, aga ma näen, et ta on siiski segaduses. Küsin, kas ta mind ära ei tunne, see olen ju mina, Toomas. Ja siis räägib ta mulle, et tal tekkisid mõni kuu tagasi vaimsed probleemid ja tal ütles aju üles - sellest tulenevalt mälukaotus ja teatavate võimete kadumine - nüüd ta ei tunne enam üldse oma vanu tuttavaid - aga ehk ma räägiks talle täpsemalt?
Pärast ülesärkamist pikutasin pisut voodis, lõpetasin "Valge kaardiväe", näkitsesin süüa ja olesklesin niisama. Kooli ei läind, tõbi ikkagi kallal. Mingi hetk keskpäeval valdas mind meeltesegadus ja läksin kesklinna pabereid taga ajama.
Ma ei ole ikkagi kindel, ega ma nüüd ilmaasjata 75 eeku välja ei köhinud, aga mingid paberid ma igatahes kätte saan. Nojah, kindlam ja muretum tunne, igastahes, kuigi pisut vaesem. Siis hankisin endale veekindla superhüperturboläpakanaha ja olin veel vaesem.
Igatahes mõtlesin linnas mingi hetk vaadata, kas stipp on üle kandunud - läksin tipa-tapa nutumüüri äärde, mõtlesin oma kaardikest vahele toppida - aga näe, keski hea hing oli oma kaardi sinna sisse jätnud - viisin selle Hansapanga kontorisse ära.
Muideks, kui mu blogi lugejate seas on naisisik initsiaalidega KL, kes oma Hansapanga kaardi nutumüüri sisse jättis, siis arvesta, sa oled mulle ühe õlle sees.
Pärast seda karmattõstvat juhtumit ei viitsin enam oma arvet kaeda ja läksin Kaubamajja. Ausalt ütelda jääb praegu pisut arusaamatuks, miks ma seal mingeid asju ostsin.
Igatahes, sööstsin mahlaosakonda ja päästsin apelsinimahla; sööstsin puuviljade juurde ja päästsin kolm sidrunit. Oskarit nägin ka, aga teda ma ei päästnud, hoolimata tema kuldsest südamest, ilusatest (sinistest?) silmadest ja häirivast sarnasusest mõnedel fotodel siinkirjutajaga, kui viimane veel lühikeste juustega oli. (loe: nii ammu, et keegi teist mind sellest ajast ei tea ega kontrollida saa)
Lõpuks jõudsin koju, kus tundsin ennast jälle tervena - sestap kulutasin õhtu mõttetuste peale. Üritasin veel välja mõtelda-lahendada ülesandeid olümpiaadi tarbeks - nad sisaldasid kahtlaselt palju mingeid loomi. Ei tea, kuidas nendega läheb.
Praegu(järgmisel päeval siis) peaks ma ka neid lahendada üritama, aga hetkel puhkan ajusid. Ehk läheb tarvis.
Ja praegu istun majas, mida lihtrahvas tunneb kui mat-inf teaduskonda, aga mille tõeline olemus on tema trepi peale kirjutatud:
MUD SCHOOL
esmaspäev, märts 09, 2009
Hirm jäämägede ees
Votre attention est attirée sur le fait que les activités d'enseignement sont essentiellement dispensées en français (sauf dans certains cursus, notamment en Master)
Vous devez en conséquence justifier de la maîtrise de la langue française en présentant le Test de Connaissance du Français (TCF) niveau 4 (intermédiaire avancé) ou de niveau 3 (intermédiaire) AVEC un minimum de 300 points à l'épreuve de compréhension orale.
Si vous ne remplissez pas cette dernière condition de note seuil à l'épreuve de compréhension orale, vous aurez l'obligation de suivre un enseignement de F.L.E. (Français Langue Etrangère) dans le cadre des 60 ECTS annuels.
Okei - vaatasin järgi, TCFi järgi on tasemed 3 ja 4 vist umbes vastavalt b2 ja c1. Minu prantsuse keel on vist umbes a2 - kui silm mõnes asjus kinni pigistada, võiks ehk ütelda, et b1 - aga b2e ma vaevalt et välja pigistaks.
Iseenesest poleks tolle viimase paragrahvi järgi ju hullu, aga mind saadetakse sinna nii natuke kahtlastel asjaoludel (nad tahtsid vist eelkõige magis- ja doktorante - ja mina olen tavatudeng- einoh, vastu nad vist igatahes võtsid - vist. Erasmuse koordinaator vähemalt ütles, et nad olid muga nõus)
Teiseks, isegi kui papritasemel on mu prantsuse keel piisavalt hää, kas ta ka reaaltasemel piisavalt hää on - samas, võin ju vahepeal juurde õppida, septembrini on pikk maa.
Kolmas probleem - ja see on juba tõsisem, on elukoht - ja selle hind.
Admission/registration at our university does not automatically give access to a room in residence. The
number of students in Grenoble far exceeds the number of rooms available in student residences
managed by the CROUS.
Foreign students admitted to IUT, Engineering or beneficiaries of a French government study grant, students
admitted in Master 1 or 2, in Licence 3 if the Licence 2 was obtained in France, in Doctorate (depending on the
financing of their thesis) are eligible to apply for a room in student residences.
Application for student residence for the first year of higher education is IMPOSSIBLE. You will have to find
a room or apartment to rent in the private sector.
The CROUS Grenoble has a data base with over a thousand addresses of rental offers. You can consult this data
base for free on the CROUS website (www.crous-grenoble.fr). This can help you WHEN YOU ARRIVE but you
must be aware that at the beginning of each academic year, rooms are very rare and the price ranges from
250€ to 500 per month.
Antud fail pakub eelarveks ca 500 euri per kuu kui ma saan elukoha ülikooli ühikates.(mis on täitsa aktsepteeritav, kuna Erasmuse stipp on 400 euri per kuu, eksisteerib võimalus, et ma saan miskipärast TÜ-st ka stippi edasi, mis jätab veel ca 500-kroonise augu, mille suhtes mu vanemad ilmselt vabalt toetada võivad) ja 700 euri per kuu, kui võtan erakorteri - mis on finantsilises mõttes tunduvalt problemaatilisem. Probleem on selles, et ma ei tea, kas ma üleüldse saan ühikakohale pretendeerida.
Peale selle pean ma veel kirjutama motivatsioonikirja ja CV - eh, mida kuradit ma sinna viimasesse panen?
Peale selle käisin veel eile suusatamas, tuul tõmbas läbi ja nüüd pea ja kael valutavad. Suusatamine oli samas vahva, maruilus loodus ja puha. Selline tuhkjalt ilus ja vaikne. Tahaks rohkem rääkida, aga need sõnad jäävad ette.
Muide, laubane larp oli super. Vahepeal tekkis ikka tõeline MacGyveri tunne- noh, mu tegelane oli hariduselt insener ja nii ma siis tüütasingi GMe mingite ideedega, kuidas mingeid asju simuleerida saaks - ja ta lasi neid asju nii umbes pooltel kordadel teha - jei! Pluss on muidugi vahva lahendada küsimusi stiilis - kust on pärit too sinna laoruumi äkitselt teleporteerunud tegelane, küsides tema galaktika massi vesiniku aatomi massides ja nii edasi. Yay for physics!
neljapäev, märts 05, 2009
Õhk on väga värske
Kui alles paar päeva tagasi valitses Tartut totaalne talvevõlumaa, siis praegu julgen ma väita, et kevade esimesed saadikud on kohal.
Tundsin end täna tüki maad nooremana - nii umbes seitsmeteistkümnesena.
Jah, ma saan nüüd aru, et kõik vähegi vanemad inimesed võivad säärase väite peale imestada, et näe, naga on kakskümmend ja räägib mingitest aegadest, kui tema veel noor oli.
Aga asi on selles, et minu reaalsusehõngulisem elu algas alles siis, kui ma olin nii umbes kuusteist. Seega, neli-viis aastat tagasi. Ja kolm neljandikku/viiendikku on ikka üks suur osa küll.
Nii umbes 16nda eluaasta alguses see kõik pihta hakkas - dragon.ee, Tr/EFF/ner, Inwe, larbid, rollimängimine, Nessa, Iti (siis ta oli veel igatahes Iti. Või PPD), Sven, Zepp ja Curunir - s.t Bitches and Bastards, Goblin, Dani, Oktoobriöö, Mialee, Marten, Elesgal, EFFi surm, Talveöö, Anni, Urg, Vahur, Kettalarp, Uru kinniminek ja nii edasi ja nii edasi.
Tegelikult on mul vahetevahel ses suhtes väga imelik tunne - juba nelja-viie aastaga on tekkinud mingisugune enneminevik - asjad, mis olid päriselus, aga mis olid juba minevikus minevik. Veider. Ses suhtes on tunne, et tegelikult on mulle juba praegu väga palju antud, rohkem, kui paari lausesse kokku mahub. Mjah.
Täiesti teisel teemal, muide, restoran Balkan on üks alatu koht - läksin, tellisin päevaprae ja morsi. (üks oli vist 63 ja teine 10 krooni - noh, eks ta pisut kallis olnud, aga mõtlesin, et proovin) Istusin, kelner küsis, kas ma juurde mingit kastet soovin - noh, ütlesin, et noh, võiks ju küll - pakkus siis mingit muud kastet ja tzatsikit (kirjutatakse vist nii). Võtsin siis tolle tzatsiki - toodigi pisikese, peopessa mahtuva kausikese sees natukene mingit asja. Toit oli täitsa meeldiv ja ma arvan, et mulle oleks sellest kohast isegi meeldiv mulje jäänud.
Siis sain ma arve.
Nad olid selle õnnetu, pisikese kastmekausikese, mille kohta mulle oli jäänud täiesti siiras ja loogiline mulje, et see on tasuta, eest küsinud kakskümmend krooni.
Ausalt, mul oli täiesti petetu tunne. A la, nagu küsitaks, et kas te pipratoosi ka soovite, ja kui soovid, keeratakse arvele paarkümmend veel otsa. Käigu nad ka õige persse.
*pluss veel rõve tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles* - et Balkani rahvas ka aru saaks.
Toidunurgas edasi viibides võiks veel kaevata selle üle, et teisiba oli Ruunipizza mingi kuuma poti sees marineeritud kurk, mis oma jälgi maitsega, mis kogu toitu ka siis läbis, kui sa kõik tema esindajad eraldanud ja vastikuses ära söönud olid, toidu nautimise võimatuks tegi. Aga see oli minu enda süü, ma lihtsalt ei näinud, et seal koostises mar. kurk ka sees oli. Ilmselt on isegi inimesi, kellele marineeritud kurk soojade toitude sees maitseb, kuigi tõenäoliselt on nad rasedad, skisofreenikud või mõlemat. Arvatavasti joovad sooja viina ka.
Täna tegin veel ringkäigu oma Erasmuse keeletõendi asjus - koordinaator läks ära väljamaale ja saatis mind peahoonesse tegelase juurde, kes üldisemalt vägesid juhatab, too saatis mu Keelekeskusesse, Keelekeskuses soovitas tädi mul oma keeleõpetajaga rääkida, keeleõpetaja arvas, et romanistika keskuse sekretär ehk teab - aga teda ei olnud majas - eks ma proovi homme jälle.
Postituse pealkiri tuleb ühest fs-i luuletusest.Ma usun, et ma olen seda varem ka siin tsiteerinud. Noh teate küll, seal
... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd
õhk on väga värske
Ses suhtes muidugi ei tea, kuidas läheb. Ilmselt olen ma kevadel emotsionaalsemalt avatum ka ja eks sellega või need asjad kaasneda küll.
Aga eks me näe. See on siis tänaseks kõik.
Tundsin end täna tüki maad nooremana - nii umbes seitsmeteistkümnesena.
Jah, ma saan nüüd aru, et kõik vähegi vanemad inimesed võivad säärase väite peale imestada, et näe, naga on kakskümmend ja räägib mingitest aegadest, kui tema veel noor oli.
Aga asi on selles, et minu reaalsusehõngulisem elu algas alles siis, kui ma olin nii umbes kuusteist. Seega, neli-viis aastat tagasi. Ja kolm neljandikku/viiendikku on ikka üks suur osa küll.
Nii umbes 16nda eluaasta alguses see kõik pihta hakkas - dragon.ee, Tr/EFF/ner, Inwe, larbid, rollimängimine, Nessa, Iti (siis ta oli veel igatahes Iti. Või PPD), Sven, Zepp ja Curunir - s.t Bitches and Bastards, Goblin, Dani, Oktoobriöö, Mialee, Marten, Elesgal, EFFi surm, Talveöö, Anni, Urg, Vahur, Kettalarp, Uru kinniminek ja nii edasi ja nii edasi.
Tegelikult on mul vahetevahel ses suhtes väga imelik tunne - juba nelja-viie aastaga on tekkinud mingisugune enneminevik - asjad, mis olid päriselus, aga mis olid juba minevikus minevik. Veider. Ses suhtes on tunne, et tegelikult on mulle juba praegu väga palju antud, rohkem, kui paari lausesse kokku mahub. Mjah.
Täiesti teisel teemal, muide, restoran Balkan on üks alatu koht - läksin, tellisin päevaprae ja morsi. (üks oli vist 63 ja teine 10 krooni - noh, eks ta pisut kallis olnud, aga mõtlesin, et proovin) Istusin, kelner küsis, kas ma juurde mingit kastet soovin - noh, ütlesin, et noh, võiks ju küll - pakkus siis mingit muud kastet ja tzatsikit (kirjutatakse vist nii). Võtsin siis tolle tzatsiki - toodigi pisikese, peopessa mahtuva kausikese sees natukene mingit asja. Toit oli täitsa meeldiv ja ma arvan, et mulle oleks sellest kohast isegi meeldiv mulje jäänud.
Siis sain ma arve.
Nad olid selle õnnetu, pisikese kastmekausikese, mille kohta mulle oli jäänud täiesti siiras ja loogiline mulje, et see on tasuta, eest küsinud kakskümmend krooni.
Ausalt, mul oli täiesti petetu tunne. A la, nagu küsitaks, et kas te pipratoosi ka soovite, ja kui soovid, keeratakse arvele paarkümmend veel otsa. Käigu nad ka õige persse.
*pluss veel rõve tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles* - et Balkani rahvas ka aru saaks.
Toidunurgas edasi viibides võiks veel kaevata selle üle, et teisiba oli Ruunipizza mingi kuuma poti sees marineeritud kurk, mis oma jälgi maitsega, mis kogu toitu ka siis läbis, kui sa kõik tema esindajad eraldanud ja vastikuses ära söönud olid, toidu nautimise võimatuks tegi. Aga see oli minu enda süü, ma lihtsalt ei näinud, et seal koostises mar. kurk ka sees oli. Ilmselt on isegi inimesi, kellele marineeritud kurk soojade toitude sees maitseb, kuigi tõenäoliselt on nad rasedad, skisofreenikud või mõlemat. Arvatavasti joovad sooja viina ka.
Täna tegin veel ringkäigu oma Erasmuse keeletõendi asjus - koordinaator läks ära väljamaale ja saatis mind peahoonesse tegelase juurde, kes üldisemalt vägesid juhatab, too saatis mu Keelekeskusesse, Keelekeskuses soovitas tädi mul oma keeleõpetajaga rääkida, keeleõpetaja arvas, et romanistika keskuse sekretär ehk teab - aga teda ei olnud majas - eks ma proovi homme jälle.
Postituse pealkiri tuleb ühest fs-i luuletusest.Ma usun, et ma olen seda varem ka siin tsiteerinud. Noh teate küll, seal
... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd
õhk on väga värske
Ses suhtes muidugi ei tea, kuidas läheb. Ilmselt olen ma kevadel emotsionaalsemalt avatum ka ja eks sellega või need asjad kaasneda küll.
Aga eks me näe. See on siis tänaseks kõik.
teisipäev, veebruar 24, 2009
Nööbid
Ma tahan Coraline'i näha. Väidetavalt esilinastub see Eestis 15. mail. Great. See ei kalluta üleüldse piraatlusele. Ma muide olen täiesti valmis ja nõus Gaiman, Burton ja Co-le selle kinopileti raha välja maksma küll, aga 15. mai on ikka väga mägede taga.
Teine asi, mida ma tahan, aga kuidagi ei saa on fs-i "2004". Nojah.
Dani, muide, ma tahan sult kunagi "Graveyard Book"-i laenata.
Parajasti üritan tööd teha - koordineerida või parandada või kokku sulatada miskiseid faile, mida ma saan. Ma ei ole päris kindel, mida ma täpselt tegema pean (kuigi spikker on olemas) sestap nõulaifin internetis.
Teile soovin aga head vastlapäeva ja vabariigi aastapäeva.
Muide, Reuleaux kolmnurk ei saa ka kunagi omakujulisse auku sisse kukkuda.
esmaspäev, veebruar 23, 2009
Wifi, wifi, lama sabathani?
Meil peaks kodus väidetavalt wifi olema, aga mul on tunne, et ta kaob ära enam-vähem sama sagedasti kui pilv päikse ette tuleb. Sestap kasutan käegakatsutavat internetti miskise juhtme kujul, mis mu venna toas on. Ma laadisin sinna kunagi interneti alla, nüüd on hea varnast võtta.
Neljapäevane nädalavahetus kestab, minu unerežiim on sujuvalt liikunud 4-12 süsteemile - teate, selles on ilmselt midagi puhtlapsikut, tahe olla üleval keset ööd, elada mingis teises rütmis kui teised, järgida teisi reegleid - aeg-ajalt võib mõistagi kuulda tänavalt kostuvaid karjeid ja vahel ma mõtlen, et kas tegu oli lihtsalt purjakil tütarlapsega, keda ta sõber üllatas või toimub seal midagi kriminaalsemat. Vaatan aknast välja, midagi ei näe, midagi ei kuule. Ehk oli lihtsalt üllatus? Välja ei taha ka nagu keset ööd minna, ei ole minust tollele kujuteldavale neiule abi. Ja eks ma siis vaatan filme, loen raamatuid ja teen mõttetusi - näiteks mängin ninjamängu. Too viimane häirib mind.
Hetkel ma lugesin just "Petit Nicolas"-d. Kuradi imelik tunne oli ilmselt olla laps. Kuidas ma kunagi sellega hakkama sain? Arvatavasti ei saanudki.
Ning jah, antud raamat on prantsuse keeles ja ma suudan teda lugeda, kuigi ajuti jätavad mõned lõigud mind totaalsesse hämmingusse. Lasteraamat ka veel pealegi ja olen seda isegi pisikesena lugenud, nii et see pole nagu päris see. Pealegi, kirjutatud prantsuse keelest ja räägitud prantuse keelest arusaamised on kaks ise asja - La Grande Vadrouille jaoks vajasin subtiitreid.
Miks ma üleüldse mingitest keeltest räägin - selleks et kelkida?- seda mõistagi ka. Aga põhipõhjus seisneb selles, et ma olen otsustanud majanduskriisist hoolimata järgmine semester kusagil eksiilis viibida. Läbi Erasmuse, tõenäoliselt. Majanduskriis ehk nii raskelt ei löögi, kuna nagu Hanrahan mainis, kõige tähtsam ressurss on tol ajal vein - ja too peaks ju Prantusmaal tunduvalt parema hinna/kvaliteedi suhtega olema, kui Eestis. Saksamaal tehakse ka veini, nii et ehk seal ka. Austria veiniasjanduse koha pealt ma ei päde - kuidas seal lood on?
Igatahes, mul on kolm valikut(võimalik ka, et vähem) - Potsdam, Saksamaa, Linz, Austria ja Grenoble, Prantsusmaa.
Raske valik, iseenesest. Saksa keelt valdan ma iseenesest paremini kui prantsuse oma, teisalt oleks Prantsusmaa jälle kuidagi eksootilisem. Peale selle pole ma hinnatasemes ka veel kindel, mõtlesin küsida vastavate linnade Couchsurfingu foorumeis, aga pole veel vastavakeelseid tekste valmis saanud - ja tõenäoliselt on nad kaunis vigased. Ma loodan, et nad ei pahanda ja saavad aru ja vastavad inglise keeles, et ma neist reaalselt ka aru saaks.
Vastik Disko oli mõnevõrra lõbus, kui välja arvata need pool tundi, kui me Goblini purjus klassiõega tegelesime, kolmveerand tundi, kus ma oma mantlit suurest mantlihunnikust välja kaevasin ja tund, mil ma otsisin A. G-d, kes elab minuga samas majas ja kellega me koos pidime koju minema. Mitte, et ma ühtegi nendest kolmest eriti aktiivselt teinud oleks.
Aga muidu polnud isegi paha.
Pool Tartu linna on ilmselt neljapäevase puhkuse puhul emigreerunud.
Dani on Kaberneemes, Goblin läheb Strasbourgi, Mialee on veel Tartus aga ma päris täpselt ei teagi, mis taga on, Metsavend on maal, Siiri number n on ilmselt ikka veel pohmellis ja see inimene, keda ma isegi stalkida võiks - noh, tema kohta ma ei teagi, kus ta füüsiliselt paikneb. Ma ei ole julenud temaga väga palju small-talki ajada, kardan, et tüütan ta ära. Peale selle tekitab ta minus vahepeal alakat, kuna ta on must noorem ja mul on kuri kahtlus, et ilmselt ka targem/intelligentsem/haritum.
Muide, miks on kanalisatsioonikaevude luugid ümmargused?
Neljapäevane nädalavahetus kestab, minu unerežiim on sujuvalt liikunud 4-12 süsteemile - teate, selles on ilmselt midagi puhtlapsikut, tahe olla üleval keset ööd, elada mingis teises rütmis kui teised, järgida teisi reegleid - aeg-ajalt võib mõistagi kuulda tänavalt kostuvaid karjeid ja vahel ma mõtlen, et kas tegu oli lihtsalt purjakil tütarlapsega, keda ta sõber üllatas või toimub seal midagi kriminaalsemat. Vaatan aknast välja, midagi ei näe, midagi ei kuule. Ehk oli lihtsalt üllatus? Välja ei taha ka nagu keset ööd minna, ei ole minust tollele kujuteldavale neiule abi. Ja eks ma siis vaatan filme, loen raamatuid ja teen mõttetusi - näiteks mängin ninjamängu. Too viimane häirib mind.
Hetkel ma lugesin just "Petit Nicolas"-d. Kuradi imelik tunne oli ilmselt olla laps. Kuidas ma kunagi sellega hakkama sain? Arvatavasti ei saanudki.
Ning jah, antud raamat on prantsuse keeles ja ma suudan teda lugeda, kuigi ajuti jätavad mõned lõigud mind totaalsesse hämmingusse. Lasteraamat ka veel pealegi ja olen seda isegi pisikesena lugenud, nii et see pole nagu päris see. Pealegi, kirjutatud prantsuse keelest ja räägitud prantuse keelest arusaamised on kaks ise asja - La Grande Vadrouille jaoks vajasin subtiitreid.
Miks ma üleüldse mingitest keeltest räägin - selleks et kelkida?- seda mõistagi ka. Aga põhipõhjus seisneb selles, et ma olen otsustanud majanduskriisist hoolimata järgmine semester kusagil eksiilis viibida. Läbi Erasmuse, tõenäoliselt. Majanduskriis ehk nii raskelt ei löögi, kuna nagu Hanrahan mainis, kõige tähtsam ressurss on tol ajal vein - ja too peaks ju Prantusmaal tunduvalt parema hinna/kvaliteedi suhtega olema, kui Eestis. Saksamaal tehakse ka veini, nii et ehk seal ka. Austria veiniasjanduse koha pealt ma ei päde - kuidas seal lood on?
Igatahes, mul on kolm valikut(võimalik ka, et vähem) - Potsdam, Saksamaa, Linz, Austria ja Grenoble, Prantsusmaa.
Raske valik, iseenesest. Saksa keelt valdan ma iseenesest paremini kui prantsuse oma, teisalt oleks Prantsusmaa jälle kuidagi eksootilisem. Peale selle pole ma hinnatasemes ka veel kindel, mõtlesin küsida vastavate linnade Couchsurfingu foorumeis, aga pole veel vastavakeelseid tekste valmis saanud - ja tõenäoliselt on nad kaunis vigased. Ma loodan, et nad ei pahanda ja saavad aru ja vastavad inglise keeles, et ma neist reaalselt ka aru saaks.
Vastik Disko oli mõnevõrra lõbus, kui välja arvata need pool tundi, kui me Goblini purjus klassiõega tegelesime, kolmveerand tundi, kus ma oma mantlit suurest mantlihunnikust välja kaevasin ja tund, mil ma otsisin A. G-d, kes elab minuga samas majas ja kellega me koos pidime koju minema. Mitte, et ma ühtegi nendest kolmest eriti aktiivselt teinud oleks.
Aga muidu polnud isegi paha.
Pool Tartu linna on ilmselt neljapäevase puhkuse puhul emigreerunud.
Dani on Kaberneemes, Goblin läheb Strasbourgi, Mialee on veel Tartus aga ma päris täpselt ei teagi, mis taga on, Metsavend on maal, Siiri number n on ilmselt ikka veel pohmellis ja see inimene, keda ma isegi stalkida võiks - noh, tema kohta ma ei teagi, kus ta füüsiliselt paikneb. Ma ei ole julenud temaga väga palju small-talki ajada, kardan, et tüütan ta ära. Peale selle tekitab ta minus vahepeal alakat, kuna ta on must noorem ja mul on kuri kahtlus, et ilmselt ka targem/intelligentsem/haritum.
Muide, miks on kanalisatsioonikaevude luugid ümmargused?
reede, veebruar 13, 2009
Katk ja ikaldus ja muud loomad
Vabandage väga, aga miks kuradi pärast peab selline haige ila laulupeo kavas olema?
MEHED JA NAISED
(Heiki Vilep)
Mehed:
Meie, mehed, teeme ilma
tähtsaid asju ajame
vahel harva teeme silma
harva õrnust vajame
Naised:
Vale jutt ja tühi loba
naisteta te küll ei saa
naisteta on mehed kobad
käteta ja jaluta
Mehed:
Kes see hoiab kindlalt tüüri,
kui on ajad kasinad?
Kes laob rahvuslikku müüri
juhib riigimasinat?
Naised:
Mingit masinat ei juhi
see kel augud soki sees
see, kel taldrik ees on tühi
võidund lips on viltu ees
Refrään (koos):
Eal ei lõppe aasimine
kes on tähtsam, kes on ees
kas on naine olulisem
või on olulisem mees
Mõlemad on esirinnas
ilma nendeta ei saa
kuni üldse veel on hinnas
emakeel ja isamaa
Mehed:
Aga laulud - need on loodud
ikka aina isadest
isamaast ja isamajast
linnupesa sarnasest
Naised:
Ei teil oleks eesti meelt
kui poleks eesti emasid
kui ei oleks emakeelt
ja ema sõnu hellasid
Refrään (koos):
Eal ei lõppe aasimine ...
Inimesed, millal te aru saate, PRAEGU ON 21. SAJAND! Naised, muide, saavad ka valida, näiteks. Isegi naispoliitikuid leidub. Ja kujutage ette, kõik naised ei istugi kodus ja ei vaarita mehele süüa ja nõelu sokke. Mõned käivad ise tööl - või kui järgi mõelda, siis ilmselt enamus - šokk missugune! Nii see meie Eesti riigi elu alla käibki, juudid, vabamüürlased ja kommunistid võtavad võimust, pededel lastakse rahulikult tänaval ringi joosta ja mingid naisenärakad ei tea, kus on nende koht, varsti hakkavad veel seeliku asemel pükse kandma - või oot...
Väidetavalt oli laulusõnade autoril endal ka pärast imelik, sest ta olla need viimasel hetkel valmis visanud ja alles hiljem vaadanud, et on küll väga veider.
Tahaks mõistagi veel kurta ja sõimelda, aga ehk oleks tegu ennatise sõimuga, sestap kurdan muret niisama, ilma tugevate vägisõnadeta.
Laulupeo kavas on veel üks laul, "Maailma avastamise" sõnade järgi. Teate küll, Krossi oma, kõik inimesed on sündinud Genuas ja nii edasi.
Tegu on mõistagi minu isikliku arvamusega, aga miskipärast läheb antud luuletus mulle tohutult peale. Võimalik, et tegu on mullu- või tunamullusügisese luulelugemiskonkursiga, mida ma pealt juhtusin vaatama, kus valit autoreiks olid Kross ja Niit. Seal oli "Maailma avastamine" ikka väga populaarne ja isegi kuues kord kuulates oli sel oma võlu. Paremates luulekavades oli ta mõistagi parem, aga ega teisteski tal viga polnud.
Täna proovisime siis antud laulu ja teate - ikka päris mage tundus. Võib-olla on asi selles, et meil ei olnud lastekoori ega solisti taga ja proovisime teist ka esimest korda, aga tõsiasi, et nii umbes pooled sõnad on välja jäetud lahjendab kuidagi seda lugu. Samuti näib mulle, et luuletuse sisemine rütm või struktuur või rõhud jäävad laulus välja toomata.
Lõppeks avaldas täna üks koorikaaslane(kes sugugi mitte loll pole, pigem vastupidi) arvamust, mis seisnes umbes selles, et need sõnad on ikka väga mõttevabad ja pliiatsist välja imetud ja suvaliselt paberile laotud.
Nojah, kui sellist asja üteldakse asja kohta, mis mingi hetk teie südames mingisuguse sopi on vallutanud, siis on kuidagi nukker küll. Või olen ma ainuke loll, kellele see luuletus tohutult meeldib?
Mõtlesin, et kirjutan nädalast ka, aga näe, ei jõudnudki. Muide, salajastest andmetest sain teada, et see "Videviku"-saaga ei räägi hoopiski mitte mingist superilusast ja supertugevast vampiirist (see on kõikide nende, kes seda filmi või raamatut lugenud on, salajane ühisvandenõu) vaid hoopis ühest noorest Koraani-uurijast, kellele meeldib üks tütarlaps, kellega on paraku see probleem, et tollele ei meeldi üks teatav roheline värv, mis aga just paraku islami tunnusvärviks on. Raamatu kohta ma väga palju ei tea, aga igatahes film keerleb selle noormehe ja neiu, Koraanitõlgendamise ja rohelise värvi problemaatika ümber. Mingi hetk leitakse Istanbuli raamatukogust haruldane ja vähetuntud eestikeelne Koraanitõlge aastast 1940, tõlkijaks Masing ise. Tõlke vahele on keegi jätnud paberilehe, kus mainitakse mingi vana müstiku eriti kummalist ja huvitavat islamikäsitlust - ja nüüd hakkabki pihta jaht sellele ürikule, mis muuhulgas viib meid näitaks Istanbuli ja Šotimaa saarte vahelise vesiraudteele, minimegalopolisesse, mis on peidetud ära ühe vana Šoti lossi tippu, kus valitseb tõeline küberpunk ja mitmetesse muudesse põnevatesse kohtadesse. Hmjah, peaks ehk isegi antud raamatu/filmi hankima - tundub täitsa põnev.
EDIT: Hoiatan, kes veel aru ei saanud, et antud Videviku varianti nägin unes. Ei vastuta absoluutselt reaalsuse ees.
MEHED JA NAISED
(Heiki Vilep)
Mehed:
Meie, mehed, teeme ilma
tähtsaid asju ajame
vahel harva teeme silma
harva õrnust vajame
Naised:
Vale jutt ja tühi loba
naisteta te küll ei saa
naisteta on mehed kobad
käteta ja jaluta
Mehed:
Kes see hoiab kindlalt tüüri,
kui on ajad kasinad?
Kes laob rahvuslikku müüri
juhib riigimasinat?
Naised:
Mingit masinat ei juhi
see kel augud soki sees
see, kel taldrik ees on tühi
võidund lips on viltu ees
Refrään (koos):
Eal ei lõppe aasimine
kes on tähtsam, kes on ees
kas on naine olulisem
või on olulisem mees
Mõlemad on esirinnas
ilma nendeta ei saa
kuni üldse veel on hinnas
emakeel ja isamaa
Mehed:
Aga laulud - need on loodud
ikka aina isadest
isamaast ja isamajast
linnupesa sarnasest
Naised:
Ei teil oleks eesti meelt
kui poleks eesti emasid
kui ei oleks emakeelt
ja ema sõnu hellasid
Refrään (koos):
Eal ei lõppe aasimine ...
Inimesed, millal te aru saate, PRAEGU ON 21. SAJAND! Naised, muide, saavad ka valida, näiteks. Isegi naispoliitikuid leidub. Ja kujutage ette, kõik naised ei istugi kodus ja ei vaarita mehele süüa ja nõelu sokke. Mõned käivad ise tööl - või kui järgi mõelda, siis ilmselt enamus - šokk missugune! Nii see meie Eesti riigi elu alla käibki, juudid, vabamüürlased ja kommunistid võtavad võimust, pededel lastakse rahulikult tänaval ringi joosta ja mingid naisenärakad ei tea, kus on nende koht, varsti hakkavad veel seeliku asemel pükse kandma - või oot...
Väidetavalt oli laulusõnade autoril endal ka pärast imelik, sest ta olla need viimasel hetkel valmis visanud ja alles hiljem vaadanud, et on küll väga veider.
Tahaks mõistagi veel kurta ja sõimelda, aga ehk oleks tegu ennatise sõimuga, sestap kurdan muret niisama, ilma tugevate vägisõnadeta.
Laulupeo kavas on veel üks laul, "Maailma avastamise" sõnade järgi. Teate küll, Krossi oma, kõik inimesed on sündinud Genuas ja nii edasi.
Tegu on mõistagi minu isikliku arvamusega, aga miskipärast läheb antud luuletus mulle tohutult peale. Võimalik, et tegu on mullu- või tunamullusügisese luulelugemiskonkursiga, mida ma pealt juhtusin vaatama, kus valit autoreiks olid Kross ja Niit. Seal oli "Maailma avastamine" ikka väga populaarne ja isegi kuues kord kuulates oli sel oma võlu. Paremates luulekavades oli ta mõistagi parem, aga ega teisteski tal viga polnud.
Täna proovisime siis antud laulu ja teate - ikka päris mage tundus. Võib-olla on asi selles, et meil ei olnud lastekoori ega solisti taga ja proovisime teist ka esimest korda, aga tõsiasi, et nii umbes pooled sõnad on välja jäetud lahjendab kuidagi seda lugu. Samuti näib mulle, et luuletuse sisemine rütm või struktuur või rõhud jäävad laulus välja toomata.
Lõppeks avaldas täna üks koorikaaslane(kes sugugi mitte loll pole, pigem vastupidi) arvamust, mis seisnes umbes selles, et need sõnad on ikka väga mõttevabad ja pliiatsist välja imetud ja suvaliselt paberile laotud.
Nojah, kui sellist asja üteldakse asja kohta, mis mingi hetk teie südames mingisuguse sopi on vallutanud, siis on kuidagi nukker küll. Või olen ma ainuke loll, kellele see luuletus tohutult meeldib?
Mõtlesin, et kirjutan nädalast ka, aga näe, ei jõudnudki. Muide, salajastest andmetest sain teada, et see "Videviku"-saaga ei räägi hoopiski mitte mingist superilusast ja supertugevast vampiirist (see on kõikide nende, kes seda filmi või raamatut lugenud on, salajane ühisvandenõu) vaid hoopis ühest noorest Koraani-uurijast, kellele meeldib üks tütarlaps, kellega on paraku see probleem, et tollele ei meeldi üks teatav roheline värv, mis aga just paraku islami tunnusvärviks on. Raamatu kohta ma väga palju ei tea, aga igatahes film keerleb selle noormehe ja neiu, Koraanitõlgendamise ja rohelise värvi problemaatika ümber. Mingi hetk leitakse Istanbuli raamatukogust haruldane ja vähetuntud eestikeelne Koraanitõlge aastast 1940, tõlkijaks Masing ise. Tõlke vahele on keegi jätnud paberilehe, kus mainitakse mingi vana müstiku eriti kummalist ja huvitavat islamikäsitlust - ja nüüd hakkabki pihta jaht sellele ürikule, mis muuhulgas viib meid näitaks Istanbuli ja Šotimaa saarte vahelise vesiraudteele, minimegalopolisesse, mis on peidetud ära ühe vana Šoti lossi tippu, kus valitseb tõeline küberpunk ja mitmetesse muudesse põnevatesse kohtadesse. Hmjah, peaks ehk isegi antud raamatu/filmi hankima - tundub täitsa põnev.
EDIT: Hoiatan, kes veel aru ei saanud, et antud Videviku varianti nägin unes. Ei vastuta absoluutselt reaalsuse ees.
reede, jaanuar 16, 2009
Analüüs ajaskaalal
Sess on läinud paremini, kui ma ootasin - ABCC, kusjuures kolmes aines neist oligi B mu võimalik maksimum.
Sessi kõrvale jättes on mul nüüd bakatöö teema -mõtlesin teine kursus asjaga ühele poole saada, on pärast vähem jama. Mingi hetk saatsin ühele sümpaatset ainet andnud sümpaatsele õppejõule emaili, tunne oli küll umbes selline nagu teeks läbi interneti abieluettepanekut või midagi - kõrvalistuv Rauni, kes tegi ettepanekuid, kuidas teksti sensuaalsemaks muuta ("Te meeldite mulle"), ei parandanud asja.
Mingi hetk võtsin ette teekonna antud õppejõu kabinetti, kes juhtumisi oli kohal, pakkus mulle ühte huvitavat ala, millest bakatöö välja kooruda võiks - analüüs ajaskaalal. Kuna Margus vähemalt mingi hetk väitis, et ta mu blogi loeb, siis ma korraks seletan, mida see tähendab, kuna keegi võib reaalselt sellest aru saada.
Ajaskaala pole midagi muud, kui reaalarvude (või, nagu ma just praegu Wikipediast loen, suvalise Banachi ruumi) kinnine alamhulk - seal on meil defineeritud üks operaator, mis seab arvule vastavusse temast suuremate arvude infiimumi ja teine operaator, mis seab arvule vastavusse temast väiksemate arvude supreemumi - ja neid operaatoreid kasutades õnnestub meil defineerida diferentseerimine ja integreerimine väidetavalt ka, kuigi tolle teiseni pole ma veel päriselt jõudnud - ja nii ikka, et kui meie ajaskaala on juhtumisi reaalarvude hulk, siis tegu on tavalise diferentseerimisega ja nii edasi. Muide, ta sai isegi induktsiooni ärahõivamisega hakkama. Ehh, võib-olla on keegi varem ja nt. reaalarvude peal induktsiooni rakendanud, aga mina ei teadnud sellest midagi.
WOOOOO!
On a less positive note, teisipäeval kutsuti mind Treffneri mälumängule kus me a)läbi kukkusime ja b)mis läks mulle ca tuhat krooni maksma.
Esimene vast väga ekstrapoleerimist ei nõua - teist seletan aga nii, et oli tarvis osta uus mobiil, sest vana oli omadega õhtal. Ega ma mobiiliga niikuinii miskit peale helistamise ja sõnumite saatmise ei tee, äratuskella ja valgusallikana kasutan vahel kah - ei ole mulle tarvis mobiiliga kehvakvaliteedilisi videosid teha, jäägu see rõõm teistele. Teiseks oli mul kuupilet otsas, tarvis uus osta.
Kolmandaks oli mul vaja eksami ja mälumängu vahel aega parajaks teha - ja kuhu ma läksin - õigus, raamatupoodi.
Õigupoolest plaanisin ma endale lihtsalt Lovecrafti jutukogu osta, kuna mul oli väga Lovecrafti isu peal ja nädalavahetusel olin ma paari inimest enda maakodus võõrustanud, mis nende väitel kuidagi õõvastav oli, minu arust oli kõik väga süütu ja tavaline, mitte midagi hirmsat ei juhtunud, seekord ei ilmunud kedagi välja, kuigi vahepeal oli küll natuke Tsooni tunne peal.Aga Lovecrafti isu ajas peale küll.
Igatahes, jutukogu.
Vaatasin Apollos jutukogu hinda, ega ta eriti kallis polnud, 140 krooni, kliendisoodustus ka veel, aga ikkagi, lollakas, mõtlesin, et vaatan õige Rahva Raamatusse ka kui hinnatundlik ostja.
Hinnatundlik, minu eesel.
RR-is Lovecrafti ei olnud - küll jäin aga seisma Dicki riiuli ees. Kaalutlesin Lovecrafti ja Dicki vahel, lõpuks viskasin kulli ja kirja.
Tuli kull.
Lingvistilistel põhjustel (no mõelge soome ja inglise keele peale) ostsin Dicki. Välja minnes sattus silm allahinnatud raamatute peale, "Pistriku talvekarje" maksis 25 krooni, võtsin tolle ka ära.
Astusin siis Taskust välja ja leidsin, et teglikult tahtsin ma ikkagi Lovecrafti - ja läksin ostsin ta ära.
Astusin siis reipalt kalli Treffneri koolimaja poole, kus minagi kunagi, alleaa ja alleaa ja nii edasi... ja järsku mõtlesin, et põikaks korra antikvariaadist läbi - loomulikult ma midagi ei osta, no kuulge, raha peale peab ka mõtlema, ega piiramatult laristada ka ei saa.
Noh, astusin sisse, poepidajal oli sünnipäev, pakkus teed ja kooki ja kompvekki kah, seisin siis ka seal, vaikselt hakkas isegi palav, kuulasin juttu ja siis äkitselt märkasin, et enam-vähem mu käe all paikneb "Piiririik".
Nojah...
Poepidaja, hea hing, tegi mulle sünnipäeva puhul alet ka, et ma pangaautomaadi manu ei peaks jooksma.
Lovecrafti kohta veel paar märkust.
Esiteks, ooperi tagaruumides on täiesti võimatu teda lugeda - võimalik, et leidub helilooja, kes sobib Lovecraftiga veel halvemini kokku kui Verdi, aga andke andeks, praegu küll pähe ei tule.
Teiseks soovitas üks kena noormees mul hiljuti Masingut Eesti mõtteloo sarjast lugeda - kuna ta mul riiulis parajasti oli ja ma olen mõnevõrra impulsiivne inimene, siis asusingi kohe asja kallale
Taliesin says: (9:53:38 PM)
Hmjah, hakkasin nüüd tema "Pessimismi põhjendust" lugema ja arvestamata fakti, et ma paralleelselt muuhulgas Lovecrafti lühijutte loen, on see, et ta mulle miskipärast Lovecrafti meenutab, tõenäoliselt ühest veiniklaasist põhjustatud delirium tremensise ilming
Voku says: (10:10:44 PM)
cthulhu
Taliesin says: (10:31:15 PM)
tema ilming võib-olla ka
Chaplin ja Kafka seostusid mul muide ka.
Muide, kuigi loetud raamatute nimekiri mul möödunud augustis Afansasjevi pederomaaniga katkeb, olen ma vahepeal muid asju ka lugenud, lihtsalt kirja pole viitsin panna. Eraraamatukogu nimekirja võtan varsti üleüldse maha, ajast maas teine ja ena mul teda tarvis
Muide, Gardneri "Grendel" on kuradi hea raamat. Möödunud aastast on ta mulle ühe parima kirjanduselamuse jätnud. Soovitan.
Muide, möödunud jaanuarist on ainult üks aasta möödas. See on täiesti haige ja ebanormaalne. Tundub küll, nagu oleks nii umbes kaks aastat olnud.
Sessi kõrvale jättes on mul nüüd bakatöö teema -mõtlesin teine kursus asjaga ühele poole saada, on pärast vähem jama. Mingi hetk saatsin ühele sümpaatset ainet andnud sümpaatsele õppejõule emaili, tunne oli küll umbes selline nagu teeks läbi interneti abieluettepanekut või midagi - kõrvalistuv Rauni, kes tegi ettepanekuid, kuidas teksti sensuaalsemaks muuta ("Te meeldite mulle"), ei parandanud asja.
Mingi hetk võtsin ette teekonna antud õppejõu kabinetti, kes juhtumisi oli kohal, pakkus mulle ühte huvitavat ala, millest bakatöö välja kooruda võiks - analüüs ajaskaalal. Kuna Margus vähemalt mingi hetk väitis, et ta mu blogi loeb, siis ma korraks seletan, mida see tähendab, kuna keegi võib reaalselt sellest aru saada.
Ajaskaala pole midagi muud, kui reaalarvude (või, nagu ma just praegu Wikipediast loen, suvalise Banachi ruumi) kinnine alamhulk - seal on meil defineeritud üks operaator, mis seab arvule vastavusse temast suuremate arvude infiimumi ja teine operaator, mis seab arvule vastavusse temast väiksemate arvude supreemumi - ja neid operaatoreid kasutades õnnestub meil defineerida diferentseerimine ja integreerimine väidetavalt ka, kuigi tolle teiseni pole ma veel päriselt jõudnud - ja nii ikka, et kui meie ajaskaala on juhtumisi reaalarvude hulk, siis tegu on tavalise diferentseerimisega ja nii edasi. Muide, ta sai isegi induktsiooni ärahõivamisega hakkama. Ehh, võib-olla on keegi varem ja nt. reaalarvude peal induktsiooni rakendanud, aga mina ei teadnud sellest midagi.
WOOOOO!
On a less positive note, teisipäeval kutsuti mind Treffneri mälumängule kus me a)läbi kukkusime ja b)mis läks mulle ca tuhat krooni maksma.
Esimene vast väga ekstrapoleerimist ei nõua - teist seletan aga nii, et oli tarvis osta uus mobiil, sest vana oli omadega õhtal. Ega ma mobiiliga niikuinii miskit peale helistamise ja sõnumite saatmise ei tee, äratuskella ja valgusallikana kasutan vahel kah - ei ole mulle tarvis mobiiliga kehvakvaliteedilisi videosid teha, jäägu see rõõm teistele. Teiseks oli mul kuupilet otsas, tarvis uus osta.
Kolmandaks oli mul vaja eksami ja mälumängu vahel aega parajaks teha - ja kuhu ma läksin - õigus, raamatupoodi.
Õigupoolest plaanisin ma endale lihtsalt Lovecrafti jutukogu osta, kuna mul oli väga Lovecrafti isu peal ja nädalavahetusel olin ma paari inimest enda maakodus võõrustanud, mis nende väitel kuidagi õõvastav oli, minu arust oli kõik väga süütu ja tavaline, mitte midagi hirmsat ei juhtunud, seekord ei ilmunud kedagi välja, kuigi vahepeal oli küll natuke Tsooni tunne peal.Aga Lovecrafti isu ajas peale küll.
Igatahes, jutukogu.
Vaatasin Apollos jutukogu hinda, ega ta eriti kallis polnud, 140 krooni, kliendisoodustus ka veel, aga ikkagi, lollakas, mõtlesin, et vaatan õige Rahva Raamatusse ka kui hinnatundlik ostja.
Hinnatundlik, minu eesel.
RR-is Lovecrafti ei olnud - küll jäin aga seisma Dicki riiuli ees. Kaalutlesin Lovecrafti ja Dicki vahel, lõpuks viskasin kulli ja kirja.
Tuli kull.
Lingvistilistel põhjustel (no mõelge soome ja inglise keele peale) ostsin Dicki. Välja minnes sattus silm allahinnatud raamatute peale, "Pistriku talvekarje" maksis 25 krooni, võtsin tolle ka ära.
Astusin siis Taskust välja ja leidsin, et teglikult tahtsin ma ikkagi Lovecrafti - ja läksin ostsin ta ära.
Astusin siis reipalt kalli Treffneri koolimaja poole, kus minagi kunagi, alleaa ja alleaa ja nii edasi... ja järsku mõtlesin, et põikaks korra antikvariaadist läbi - loomulikult ma midagi ei osta, no kuulge, raha peale peab ka mõtlema, ega piiramatult laristada ka ei saa.
Noh, astusin sisse, poepidajal oli sünnipäev, pakkus teed ja kooki ja kompvekki kah, seisin siis ka seal, vaikselt hakkas isegi palav, kuulasin juttu ja siis äkitselt märkasin, et enam-vähem mu käe all paikneb "Piiririik".
Nojah...
Poepidaja, hea hing, tegi mulle sünnipäeva puhul alet ka, et ma pangaautomaadi manu ei peaks jooksma.
Lovecrafti kohta veel paar märkust.
Esiteks, ooperi tagaruumides on täiesti võimatu teda lugeda - võimalik, et leidub helilooja, kes sobib Lovecraftiga veel halvemini kokku kui Verdi, aga andke andeks, praegu küll pähe ei tule.
Teiseks soovitas üks kena noormees mul hiljuti Masingut Eesti mõtteloo sarjast lugeda - kuna ta mul riiulis parajasti oli ja ma olen mõnevõrra impulsiivne inimene, siis asusingi kohe asja kallale
Taliesin says: (9:53:38 PM)
Hmjah, hakkasin nüüd tema "Pessimismi põhjendust" lugema ja arvestamata fakti, et ma paralleelselt muuhulgas Lovecrafti lühijutte loen, on see, et ta mulle miskipärast Lovecrafti meenutab, tõenäoliselt ühest veiniklaasist põhjustatud delirium tremensise ilming
Voku says: (10:10:44 PM)
cthulhu
Taliesin says: (10:31:15 PM)
tema ilming võib-olla ka
Chaplin ja Kafka seostusid mul muide ka.
Muide, kuigi loetud raamatute nimekiri mul möödunud augustis Afansasjevi pederomaaniga katkeb, olen ma vahepeal muid asju ka lugenud, lihtsalt kirja pole viitsin panna. Eraraamatukogu nimekirja võtan varsti üleüldse maha, ajast maas teine ja ena mul teda tarvis
Muide, Gardneri "Grendel" on kuradi hea raamat. Möödunud aastast on ta mulle ühe parima kirjanduselamuse jätnud. Soovitan.
Muide, möödunud jaanuarist on ainult üks aasta möödas. See on täiesti haige ja ebanormaalne. Tundub küll, nagu oleks nii umbes kaks aastat olnud.
teisipäev, jaanuar 06, 2009
Mis lahe horoskoop
Sarnaselt Hanrahani, Ramloffi ja ilmselt veel hulga inimestega, lähen meemiga kaasa.
Ehk siis, hunnik küsimusi, millele ma oma iTunes Shuffle'i peale pannes vastuseid saan.
Ennustus alaku!
Kuhu ma olen jõudnud aasta 2009 alguseks?
J.M.K.E – Jah, muidugi, kuid ei.
Ma ütlen: jah, tahad või ei, nii ta vist on.
Jah, muidugi, kuid ei!
Vahel võib kõik olla teisiti.
Vale on minu sees//Tõde on vale sees//
Pole kumbagi neist//Jah, muidugi, kuid ei!
Meeldivalt postmodernistlik, mõistagi. Seega, ehk olen enda dualismist lõppeks üle saanud?
Aasta 2009 põhiülesanne
Vennaskond – Malemaja staar
Käib Malemajas pingeline töö, on meister hoos.
Seal midagi ei selgu üleöö ja pead on koos.
On malemeistril kaamlinahast vöö, sees kõva doos.
Ta Karpovitki malemängus lööb ja kogu moos.
Heh, peab malemängise uuesti meelde tuletamine.
Laiemas perspektiivis siis võib mõistagi võtta kui intellektuaalsete võimete abil au, kuulsuse ja hea elu peale saamine – ei ütle ära.
Kolmas võimalus, mõistagi, on Jaan Ehlvestiga tuttavaks saamine.
Jaanuar
Ruja-Ülemlaul
Silmil suletul paljale taevale
sõnu vaikseid, kurb jumal, sa märkisid
Aasta algab seega religioos-melanhoolselt
veebruar
Metro Luminal – Ainult rottidele
Kord tuleb tuul ja avab need väravad
Kord tuleb vihm ja peseb verest need tänavad
Melanhoolia ilmselt moonud mingiks õnnetuseks, katastroofiks või muuks sarnaseks asjaks – aga ilmselgelt saavad ka selle mõjud ükskord mööda.
märts
Vennaskond – Ostap Benderi laul
Ei, ma ei nuta ja ma ei hala!
Ma vastan avameelselt – pisaraid ei vala:
- Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü,
Et šansse keegi oksjonil ei müü.
Ja kelle eeski mul vabandada?
Ei saa mind keegi edutada, tagandada!
Ja kas siis mu talent ja hingeline sarm
Ei ole väärt, et suur on honorar?
Las raevutseb tuul nõnda kuri
Halluduste merede peal –
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read!
Ma pole röövel ja ka apostel
Ja kulgeb vaimustusehüüatuste kostel
Mu elu nagu mäng ja vahel tundub siis,
Et ees mind ootab siiski paradiis!
Mul puudub korter ja puudub sängki!
Kuid, inglid, vaikige, te vaadake, ma mängin!
Ja väga võimalik, et keset jaotusi O
n vähem võite, kui on kaotusi.
Veebruarikatastroof nähtavasti viib mind väljaspoole ühiskonda ostapbenderluse ja omaenese nutikuse peal ellujäämise juurde.
Siit samas terendab ka minu hiilgava malekarjääri algus.
aprill
Somnambuul?- rohi kasvas pähe
Sel öösel taevas polnud tähti
nad särasid me jalge vahel maas
ja kuu ei paistnud seal, kust enne nähti
ja rohi kasvas meile taevast pähe
???
Aga võimalik, et strateegilise tähtsusega on see lause-
Sel õhtul tühjus sai mõttetuselt lapse.
mai
Apocalyptica – Farewell
Nähtavasti tuleb maikuus millegi või kellegagi hüvasti jätta? Aga kellega?
juuni
Simon and Garfunkel- The Only Boy in New York
Tom, get your plane right on time.
I know you've been eager to fly now.
Hey let your honesty shine, shine, shine
Da-n-da-da-n-da-da-n-da-da
Like it shines on me
The only living boy in New York,
The only living boy in New York.
Noh, kui ma New Yorgis olen, siis mõistagi tuli mul inimestega hüvasti jätta. Pilt hakkab selgemaks muutuma. Ilmselt mul seal kedagi (meessoost) tuttavat pole ja olengi siis ainus elav poiss New Yorgis.
Teise stsenaariumi järgi võib ju ütelda, et laul räägib tundest, kui väga lähedane sõber kusagil ära on- ei midagi hullu, lhitsalt kuidagi väga üksik. Kuna on suvi, siis on mõistagi kõik Tartust jalga lasknud ja sihuke tunne võib olla küll. On varemgi olnud ja olen siis ka toda tunnet vastava lauluga kommenteerinud.
Kolmas stsenaarium tähendab ilmselt zombirünnakut New Yorgile.
juuli
J.M.K.E- Külmale maale
Ja meie, me sõidame külmale maale
Külmale maale, külmale maale
Vagunites laulame hümni kodumaale
Külmale maale,külmale maale.
Nojah, see aeg, kui Venemaa Eesti okupeerib näib siis juulikuus tulevat – nojah, ilmselt ma sellepärast siis New Yorki sõitsingi, et strateegiliselt hetkel mitte küüditatud saada. Samas, tulin ikka koju tagasi ja ikka viiakse külmale maale.
Võimalik samas, et suvi tuleb lihtsalt külmavõitu.
august
Apocalyptica- Toreador II
Külmal maal võtan nähtavasti üle toreadooriameti või hakkan laulma ooperis Toreadoor, mis on ilmselt tõenäolisem.
september
Metro Luminal – Laupäeva öö
laupäeva öö
elu minu ümber keeb
viski ja vein
korke lakke lendab šampustelt
paljad naised duši all
paljad naised duši all
paljad naised duši all
paljad naised duši all
istun ja söön
kõikidega klaase kokku löön
risk ning rulett
saatus soosib kõigest üksikuid
Nähtavasti hakkabki septembris see materiaalne hüve ja heaolu mind soosima, mida intellektuaalne tegevus mulle tooma pidi.
oktoober
J.M.K.E- Antikristus ja Kuldsed Taldrikud
Siis maanduvad
taevast kuldsed taldrikud
ja viivad vesipeade maale meid.
Sel ajal, kui
Maa peal möllab metsaline,
sööme meie kuldseid sidruneid.
Me armastame neid.
Ja me armastame teid,
me vaenlased.
Ma silmitsen ingleid,
nad põgenevad
pilusilmse Antikristuse eest.
Üks ingel jääb alles,
see on mu kaitseingel,
ta ei suuda jätta minusugust meest.
Sest olen ma selle jaoks
pisut liiga hea, et surra
te sitaste roomikute all.
Kummardu, Antikristus,
veidi lähemale, sulle
sosistan saladuskatte all:
Sa oled mu
kõige kallim metsaline,
suudlen sinu valgeid huuli ma.
Suudlen kui Juudas.
Sinusse ma uskuda ei saa,
ma ei saa, ma ei saa.
Sa ära pahanda,
ma kuidagi ei saa.
Ma müün sind maha.
Hmjaa, ilmselt kerkib siis esile mingi populist-rahvalemmik ja muidu rahva lemmik, keda ma sallida ei või ja kellest ma lahti ütlen. Individualism ftw!
november
Anouar Brahem – Hulmu Rabia
Taas selline melanhoolne periood nähtavasti – samas, tegu on novembriga, nii et imestada väga ei tasu.
detsember
Vennaskond- Jumal kaitse vennaskonda
Ärge valetage, isa, ärge hoidke kinni, ema ,mind
Need ei ole halvad sõbrad, need on minu vennaskond ja ring
Me ei küsi, mida tohib, armastus on kõikelubav vist
Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist.
Hurraa! Mu sõbrad! Aasta lõpus oleme jälle koos ja me päevad väärt on elamist.
Eneseteostus aastal 2009. Minu „mina“ 2009 aastal
Apocalyptica- Main Theme of Final Fantasy IV
Eneseteostus nähtavasti tuleb läbi arvutimängude mängimise – või avastan ma jälle üle tüki aja, kuidas kirjutada/korraldada tõelist fantasyt – mis oleks tõeliselt meeldiv.
Rahaasjad aastal 2009
Gloria - Tartu Noortekoori esituses, seadjat ei mäleta.
Kristus on sündinud, hosianna.
Gloria!
Nähtavasti läheb rahaasjadega väga hästi.
Sugulased ja naabrid 2009 aastal
Ruja- Ah Ma Teadsin
Ah! Ma teadsin juba noorelt
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
ja mu laul jääb salmimata
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust
Keegi sugulasist-naabreist kukub kõrgelt elupuust? Väga kahju iseenesest.
Kodu aastal 2009
Asi, mis on mu playlistis nime all 46485schubertimoodi, kuna tõmbasin ta Sibeliuse kodulehelt.
Schuberti moodi on küll.
Tundub, et kodus läheb eelkõige keerukalt – selliste erinevate meeleolude eri -ja koosesinemine.
Armastus aastal 2009
Simon and Garfunkel – El Condor Pasa(If I Could)
I'd rather be a sparrow than a snail
Yes, I would
If I could
I surely would.
Ühelausega – Yes I would. If I could, I surely would.
Tervis aastal 2009
Liisi Koikson – Muulil
Lained rulluvad
vastu jalgu neil
Lained hulluvad
kajakad valges vahus
Lapsed vaikivad
Ainult vaatavad
Laeva ootavad
Kauguses
Seega, tervis on korras, võib südamerahus meres muuli peal varbaid solistada.
Partnerlus aastal 2009
Singer Vinger-Second Hand
Iga mees kes on roikuma jäänd
mõne aja pärast on second-hand
Iga hetkega kukub su hind
ja su tarbimisväärtus
Ehh, vanaks hakkan jääma, pean enesele kellegi leidma, mõistagi.
Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2009
Jaan Tätte -Sõprade laul 4
Ma ju palusin, mind ärge tulge saatma,
kui ma lähen siit, kus mul on olnud hea
Tahan tunda, kui selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean
Lind on õhus, kala vees,
teie minu südames
Lind on õhus, kala vees,
teie minu südames.
Kõik - müstika, laenud ja seks – jääb ilmselt sõprade vahele
Reisid aastal 2008.
Vennaskond- Pimedal ööl
Pimedal ööl
hämar kaugus vaid lahutab meid
käies ränkraskeid võitluseteid
mõtlen sinust, mu armas.
Nähtavasti reisin rasketele võitlusteile.
Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2009
Vennaskond – Valguse võimendamine ergutatud kiirguse läbi
Võib laseril veel niidist
täpp peenem olla, tead
ja galliumarseniidist
sa maalid roosaks sead
Ja laboris on pime,
sööd infrapunast lund
ja pole mingi ime
kui tulnud on su tund
Karjäär viib mind nähtavasti füüsika või lihtsalt teaduse juurde- mis ühe matemaatiku juures pole sugugi imekspandav.
Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2009
Vennaskond – 3
Hall taevas, hall taevas, hall taevas,
lumeräitsmete hääletud litrid.
Läbi linnade lumed, lumed,
dessantlased valgeis kitleis.
Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.
Ajalehtedes teist klorofülli
küberneetikast aovalgust vihjab.
Läbi linnade katusteturjade
kahekümnenda sajandi vihmad.
Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.
Leidus võimatu mürgitus enestes,
tuumabaasina sajand täis riski.
Optimist operetina mõttetu,
alkoholina pessimistki.
Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.
On see epiloog või proloog vast,
sinav meelespea taevast üks tükk on.
Samas ilmajaam teadvustab eetrisse:
Vaikne ookean, madalrõhk, tsüklon.
Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.
Vajab see veel kommentaari?
Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2009
Apocalyptica- Coma
Saladus, mida ma ei tunneta, on see, et tegelikult olen ma koomas?Nojah, see seletab, zombirünnakut New Yorgile, Siberisse saatmist ja seal Toreadooris laulmist ja Antikristuse saabumist.
Kuhu olen jõudnud aasta 2009 lõpuks?
Queen - We are the Champions
Ilmselt ei vaja samuti kommentaare?
Kuna meeme on heaks meemiks-tavaks täiendada, lisan siia ennustused teatavate sõprade kohta – valisin välja need isikud, kes mu sünnipäevapeol olid, pluss Mialee, sest teda oleks kuidagi imelik välja jätta. Eks nad saavad pärast ütelda, kas läks täide.
Goblin -Langude teretus, eesti rahvalaul -
Goblin abiellub, et ta enesele langud saab?
Dani -Vennaskond - Subatlantiline kohtumine
Mjah, Danil näib ka mingi eriti kaunis kohtumine ees seisvat. Ja kui Goblin ka... kes teab, kes teab...
Mialee – napoleon. Somnambuul?.
Ilmselt saab Mialeest imperaator ja ta läheb lõpuks Moskvat vallutama.
Vahur- Ensemble Nipponia Japan- Ogi no Mato
Kui sa Vahur, sellest aru saad, ütle mulle ka.
Diana -JMKE – Einsteini silmad.
On moes nekrofiilia meil..
Vaata, mida kõike läbi iTunesi teada ei saa...
Liis- Apocalyptica- Unforgiven
Nähtavasti Liis andeks ei saa. Mille eest, pole teada.
Indrek – Singer Vinger – Faatum
Kuid on mu jutu epiloog
et vari meelde toob
mul naisterahva kel on soov
mu sabas käia igal pool
Njah, Indrekul on oma naesterahvas olemas küll – järelikult jäävad nad õnnelikult kokku.
Ally- Metro Luminal – Öised sõnad.
On minu väikse amaja üle
sügistähtede säramine
Ma valvan veel,
sest und ei tule
Ally käib unetuse tõttu öösiti midagi valvamas.
Marten – Jaan Tätte – Unelaul
Marten aga magab hästi.
Hmjah, eelkõige näitab see ennustus mõistagi üht asja - et mu arvutis on veel liiga vähe muusikat, kuna mingid artistid ja kollektiivid kipuvad pidevalt korduma.
Ehk siis, hunnik küsimusi, millele ma oma iTunes Shuffle'i peale pannes vastuseid saan.
Ennustus alaku!
Kuhu ma olen jõudnud aasta 2009 alguseks?
J.M.K.E – Jah, muidugi, kuid ei.
Ma ütlen: jah, tahad või ei, nii ta vist on.
Jah, muidugi, kuid ei!
Vahel võib kõik olla teisiti.
Vale on minu sees//Tõde on vale sees//
Pole kumbagi neist//Jah, muidugi, kuid ei!
Meeldivalt postmodernistlik, mõistagi. Seega, ehk olen enda dualismist lõppeks üle saanud?
Aasta 2009 põhiülesanne
Vennaskond – Malemaja staar
Käib Malemajas pingeline töö, on meister hoos.
Seal midagi ei selgu üleöö ja pead on koos.
On malemeistril kaamlinahast vöö, sees kõva doos.
Ta Karpovitki malemängus lööb ja kogu moos.
Heh, peab malemängise uuesti meelde tuletamine.
Laiemas perspektiivis siis võib mõistagi võtta kui intellektuaalsete võimete abil au, kuulsuse ja hea elu peale saamine – ei ütle ära.
Kolmas võimalus, mõistagi, on Jaan Ehlvestiga tuttavaks saamine.
Jaanuar
Ruja-Ülemlaul
Silmil suletul paljale taevale
sõnu vaikseid, kurb jumal, sa märkisid
Aasta algab seega religioos-melanhoolselt
veebruar
Metro Luminal – Ainult rottidele
Kord tuleb tuul ja avab need väravad
Kord tuleb vihm ja peseb verest need tänavad
Melanhoolia ilmselt moonud mingiks õnnetuseks, katastroofiks või muuks sarnaseks asjaks – aga ilmselgelt saavad ka selle mõjud ükskord mööda.
märts
Vennaskond – Ostap Benderi laul
Ei, ma ei nuta ja ma ei hala!
Ma vastan avameelselt – pisaraid ei vala:
- Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü,
Et šansse keegi oksjonil ei müü.
Ja kelle eeski mul vabandada?
Ei saa mind keegi edutada, tagandada!
Ja kas siis mu talent ja hingeline sarm
Ei ole väärt, et suur on honorar?
Las raevutseb tuul nõnda kuri
Halluduste merede peal –
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read!
Ma pole röövel ja ka apostel
Ja kulgeb vaimustusehüüatuste kostel
Mu elu nagu mäng ja vahel tundub siis,
Et ees mind ootab siiski paradiis!
Mul puudub korter ja puudub sängki!
Kuid, inglid, vaikige, te vaadake, ma mängin!
Ja väga võimalik, et keset jaotusi O
n vähem võite, kui on kaotusi.
Veebruarikatastroof nähtavasti viib mind väljaspoole ühiskonda ostapbenderluse ja omaenese nutikuse peal ellujäämise juurde.
Siit samas terendab ka minu hiilgava malekarjääri algus.
aprill
Somnambuul?- rohi kasvas pähe
Sel öösel taevas polnud tähti
nad särasid me jalge vahel maas
ja kuu ei paistnud seal, kust enne nähti
ja rohi kasvas meile taevast pähe
???
Aga võimalik, et strateegilise tähtsusega on see lause-
Sel õhtul tühjus sai mõttetuselt lapse.
mai
Apocalyptica – Farewell
Nähtavasti tuleb maikuus millegi või kellegagi hüvasti jätta? Aga kellega?
juuni
Simon and Garfunkel- The Only Boy in New York
Tom, get your plane right on time.
I know you've been eager to fly now.
Hey let your honesty shine, shine, shine
Da-n-da-da-n-da-da-n-da-da
Like it shines on me
The only living boy in New York,
The only living boy in New York.
Noh, kui ma New Yorgis olen, siis mõistagi tuli mul inimestega hüvasti jätta. Pilt hakkab selgemaks muutuma. Ilmselt mul seal kedagi (meessoost) tuttavat pole ja olengi siis ainus elav poiss New Yorgis.
Teise stsenaariumi järgi võib ju ütelda, et laul räägib tundest, kui väga lähedane sõber kusagil ära on- ei midagi hullu, lhitsalt kuidagi väga üksik. Kuna on suvi, siis on mõistagi kõik Tartust jalga lasknud ja sihuke tunne võib olla küll. On varemgi olnud ja olen siis ka toda tunnet vastava lauluga kommenteerinud.
Kolmas stsenaarium tähendab ilmselt zombirünnakut New Yorgile.
juuli
J.M.K.E- Külmale maale
Ja meie, me sõidame külmale maale
Külmale maale, külmale maale
Vagunites laulame hümni kodumaale
Külmale maale,külmale maale.
Nojah, see aeg, kui Venemaa Eesti okupeerib näib siis juulikuus tulevat – nojah, ilmselt ma sellepärast siis New Yorki sõitsingi, et strateegiliselt hetkel mitte küüditatud saada. Samas, tulin ikka koju tagasi ja ikka viiakse külmale maale.
Võimalik samas, et suvi tuleb lihtsalt külmavõitu.
august
Apocalyptica- Toreador II
Külmal maal võtan nähtavasti üle toreadooriameti või hakkan laulma ooperis Toreadoor, mis on ilmselt tõenäolisem.
september
Metro Luminal – Laupäeva öö
laupäeva öö
elu minu ümber keeb
viski ja vein
korke lakke lendab šampustelt
paljad naised duši all
paljad naised duši all
paljad naised duši all
paljad naised duši all
istun ja söön
kõikidega klaase kokku löön
risk ning rulett
saatus soosib kõigest üksikuid
Nähtavasti hakkabki septembris see materiaalne hüve ja heaolu mind soosima, mida intellektuaalne tegevus mulle tooma pidi.
oktoober
J.M.K.E- Antikristus ja Kuldsed Taldrikud
Siis maanduvad
taevast kuldsed taldrikud
ja viivad vesipeade maale meid.
Sel ajal, kui
Maa peal möllab metsaline,
sööme meie kuldseid sidruneid.
Me armastame neid.
Ja me armastame teid,
me vaenlased.
Ma silmitsen ingleid,
nad põgenevad
pilusilmse Antikristuse eest.
Üks ingel jääb alles,
see on mu kaitseingel,
ta ei suuda jätta minusugust meest.
Sest olen ma selle jaoks
pisut liiga hea, et surra
te sitaste roomikute all.
Kummardu, Antikristus,
veidi lähemale, sulle
sosistan saladuskatte all:
Sa oled mu
kõige kallim metsaline,
suudlen sinu valgeid huuli ma.
Suudlen kui Juudas.
Sinusse ma uskuda ei saa,
ma ei saa, ma ei saa.
Sa ära pahanda,
ma kuidagi ei saa.
Ma müün sind maha.
Hmjaa, ilmselt kerkib siis esile mingi populist-rahvalemmik ja muidu rahva lemmik, keda ma sallida ei või ja kellest ma lahti ütlen. Individualism ftw!
november
Anouar Brahem – Hulmu Rabia
Taas selline melanhoolne periood nähtavasti – samas, tegu on novembriga, nii et imestada väga ei tasu.
detsember
Vennaskond- Jumal kaitse vennaskonda
Ärge valetage, isa, ärge hoidke kinni, ema ,mind
Need ei ole halvad sõbrad, need on minu vennaskond ja ring
Me ei küsi, mida tohib, armastus on kõikelubav vist
Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist.
Hurraa! Mu sõbrad! Aasta lõpus oleme jälle koos ja me päevad väärt on elamist.
Eneseteostus aastal 2009. Minu „mina“ 2009 aastal
Apocalyptica- Main Theme of Final Fantasy IV
Eneseteostus nähtavasti tuleb läbi arvutimängude mängimise – või avastan ma jälle üle tüki aja, kuidas kirjutada/korraldada tõelist fantasyt – mis oleks tõeliselt meeldiv.
Rahaasjad aastal 2009
Gloria - Tartu Noortekoori esituses, seadjat ei mäleta.
Kristus on sündinud, hosianna.
Gloria!
Nähtavasti läheb rahaasjadega väga hästi.
Sugulased ja naabrid 2009 aastal
Ruja- Ah Ma Teadsin
Ah! Ma teadsin juba noorelt
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
ja mu laul jääb salmimata
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust
Keegi sugulasist-naabreist kukub kõrgelt elupuust? Väga kahju iseenesest.
Kodu aastal 2009
Asi, mis on mu playlistis nime all 46485schubertimoodi, kuna tõmbasin ta Sibeliuse kodulehelt.
Schuberti moodi on küll.
Tundub, et kodus läheb eelkõige keerukalt – selliste erinevate meeleolude eri -ja koosesinemine.
Armastus aastal 2009
Simon and Garfunkel – El Condor Pasa(If I Could)
I'd rather be a sparrow than a snail
Yes, I would
If I could
I surely would.
Ühelausega – Yes I would. If I could, I surely would.
Tervis aastal 2009
Liisi Koikson – Muulil
Lained rulluvad
vastu jalgu neil
Lained hulluvad
kajakad valges vahus
Lapsed vaikivad
Ainult vaatavad
Laeva ootavad
Kauguses
Seega, tervis on korras, võib südamerahus meres muuli peal varbaid solistada.
Partnerlus aastal 2009
Singer Vinger-Second Hand
Iga mees kes on roikuma jäänd
mõne aja pärast on second-hand
Iga hetkega kukub su hind
ja su tarbimisväärtus
Ehh, vanaks hakkan jääma, pean enesele kellegi leidma, mõistagi.
Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2009
Jaan Tätte -Sõprade laul 4
Ma ju palusin, mind ärge tulge saatma,
kui ma lähen siit, kus mul on olnud hea
Tahan tunda, kui selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean
Lind on õhus, kala vees,
teie minu südames
Lind on õhus, kala vees,
teie minu südames.
Kõik - müstika, laenud ja seks – jääb ilmselt sõprade vahele
Reisid aastal 2008.
Vennaskond- Pimedal ööl
Pimedal ööl
hämar kaugus vaid lahutab meid
käies ränkraskeid võitluseteid
mõtlen sinust, mu armas.
Nähtavasti reisin rasketele võitlusteile.
Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2009
Vennaskond – Valguse võimendamine ergutatud kiirguse läbi
Võib laseril veel niidist
täpp peenem olla, tead
ja galliumarseniidist
sa maalid roosaks sead
Ja laboris on pime,
sööd infrapunast lund
ja pole mingi ime
kui tulnud on su tund
Karjäär viib mind nähtavasti füüsika või lihtsalt teaduse juurde- mis ühe matemaatiku juures pole sugugi imekspandav.
Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2009
Vennaskond – 3
Hall taevas, hall taevas, hall taevas,
lumeräitsmete hääletud litrid.
Läbi linnade lumed, lumed,
dessantlased valgeis kitleis.
Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.
Ajalehtedes teist klorofülli
küberneetikast aovalgust vihjab.
Läbi linnade katusteturjade
kahekümnenda sajandi vihmad.
Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.
Leidus võimatu mürgitus enestes,
tuumabaasina sajand täis riski.
Optimist operetina mõttetu,
alkoholina pessimistki.
Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.
On see epiloog või proloog vast,
sinav meelespea taevast üks tükk on.
Samas ilmajaam teadvustab eetrisse:
Vaikne ookean, madalrõhk, tsüklon.
Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.
Vajab see veel kommentaari?
Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2009
Apocalyptica- Coma
Saladus, mida ma ei tunneta, on see, et tegelikult olen ma koomas?Nojah, see seletab, zombirünnakut New Yorgile, Siberisse saatmist ja seal Toreadooris laulmist ja Antikristuse saabumist.
Kuhu olen jõudnud aasta 2009 lõpuks?
Queen - We are the Champions
Ilmselt ei vaja samuti kommentaare?
Kuna meeme on heaks meemiks-tavaks täiendada, lisan siia ennustused teatavate sõprade kohta – valisin välja need isikud, kes mu sünnipäevapeol olid, pluss Mialee, sest teda oleks kuidagi imelik välja jätta. Eks nad saavad pärast ütelda, kas läks täide.
Goblin -Langude teretus, eesti rahvalaul -
Goblin abiellub, et ta enesele langud saab?
Dani -Vennaskond - Subatlantiline kohtumine
Mjah, Danil näib ka mingi eriti kaunis kohtumine ees seisvat. Ja kui Goblin ka... kes teab, kes teab...
Mialee – napoleon. Somnambuul?.
Ilmselt saab Mialeest imperaator ja ta läheb lõpuks Moskvat vallutama.
Vahur- Ensemble Nipponia Japan- Ogi no Mato
Kui sa Vahur, sellest aru saad, ütle mulle ka.
Diana -JMKE – Einsteini silmad.
On moes nekrofiilia meil..
Vaata, mida kõike läbi iTunesi teada ei saa...
Liis- Apocalyptica- Unforgiven
Nähtavasti Liis andeks ei saa. Mille eest, pole teada.
Indrek – Singer Vinger – Faatum
Kuid on mu jutu epiloog
et vari meelde toob
mul naisterahva kel on soov
mu sabas käia igal pool
Njah, Indrekul on oma naesterahvas olemas küll – järelikult jäävad nad õnnelikult kokku.
Ally- Metro Luminal – Öised sõnad.
On minu väikse amaja üle
sügistähtede säramine
Ma valvan veel,
sest und ei tule
Ally käib unetuse tõttu öösiti midagi valvamas.
Marten – Jaan Tätte – Unelaul
Marten aga magab hästi.
Hmjah, eelkõige näitab see ennustus mõistagi üht asja - et mu arvutis on veel liiga vähe muusikat, kuna mingid artistid ja kollektiivid kipuvad pidevalt korduma.
neljapäev, jaanuar 01, 2009
Osadeks jaotatud aeg
Nii kohutavalt klišee oleks teha mingit vana aastat kokkuvõtmist, et selle mainimine, et see on klišee, on juba ka klišee. Õnnitlen, loete praegu klišeed.
Ahjaa, see asi ka, et
Sir Pterry
Ahjaa, see asi ka, et
Sir Pterry
Tellimine:
Postitused (Atom)