esmaspäev, aprill 21, 2008

Kass, kes kõndis omapead

Eile oli Tartu Noortekoori juubelikontsert. Klassikaraadio peaks seda mingi aeg üle kandma. Vähemalt nii nad lubasid. Või noh, äkki ehmatasid ära.
Teie tagasihoidlik Jutustaja on samuti tolle koori liige. Tenor, täpsemalt ütelda ja üldiselt teine. Ja kuna sünnipäevalapsel (Noortekooril siis, kordan üle, kui mõnel arusaamatuks jäi) oli ju ometi 25. juubel, siis peab ju ometi kohal olema ja laulma. Ma ei kommenteeri seda, kui palju noodsamused proovid aega ära võtsid. Kontserdi üleüldist õnnestumist ka kommenteerida ei oska (kuigi, tunnistan, Leonardos läksin ühes kohas kogemata esimese tenori liini peale üle ja Jaanilaulus kadus ka ühes kohas õige noot käest, õudne mõeldagi). Eks pärast kuula ja näe.

Pärast kontserti oli bankett. Olen loomu poolest introvertne ja puha ja ei mõista eriti inimese juurde minna ja kohe suhtlema hakata. Kõikusin siis niisama siit sinna.
J. oli kurb. Sellest on kahju. Loodetavasti on tal nüüd parem. Ma ei tea, endal on ka halb olla, kui teine kõrval nii nukker on. Ma üritasin taga juttu ajada ja teada saada, mis on, aga tuju paremaks teha ei oska. Minust ei ole vist suuremat asja psühholoogi ega tugiisikut, vahin lihtsalt lolli näoga pealt.

Eks ta ole.
Igatahes, seda kõrvale jättes hulkusin ma niisama mööda koolimaja (bankett toimus koolis, mille nime mina kui HTG vilistlane nimetada ei tohi) ringi. Introverdi asi. Vahepeal olin peasaalis ka, maitsesin šampanjat ja kuna antud jook minu arust suurem asi polnud, jõin ma hoopis sidruniga vett - milleks raisata ajurakke joogi peale, mis mulle isegi ei maitse?
Vahepeal oli mingi moeetendus ka - suht lõbus asi, demonstreeriti Noortekoori kostüüme läbi aegade. Mina õnneks/õnnetuseks modell olla ei saand, ma olin taustakooris, kes laulis mingeid reklaamklippe TN ajaloost. Eks ta ole. Rahvale igatahes meeldis, päris huvitavaid asju võis näha, modellid käitusid igatahes tõelise lavalise sarmi ja aktiivsusega.
Ma ei oska suuremalt jaolt inimestega rääkida, kellega ma ennemalt mingit erilist kontakti pole saanud ja kuna J. oli halvas olekus, O.ga polnud nagu millestkist erilisest rääkida, K. ja A. olid juba mingites gruppides sees ja I. läks vara ära, siis ma eriti ei suhelnudki. Kõndisin oma sidruniveega mööda koolimaja kummalisi nurgataguseid, paar korda ka pintsakuväel ümber maja ja mõtisklesin niisama.
Ja mingi hetk käis peas plõks ära ja ma hakkasin lihtsalt naerma. Nii kerge oli olla. Selline hetk, kus polegi vaja mingit suhtlust, lihtsalt oled ja naudid õhkkonda, saginat-suminat, mis käib pisut eemal, bändimuusikat alumisel korrusel ja kummalist üksiolemise rõõmu. Ma teadsin, et mul on sõpru, inimesi, kellega suhelda, kui vaja on - aga mul ei ole seda pidevalt vaja. Ei mingit ma-pean-nüüd-inimestega-small-talki-ajama -muidu-olen-ma-sotsiaalselt-ebakompetentne värki. Ei pea. Ei ole.
Tunnetatav arusaam ja leppimine sellega, et ma olen loomult introvertne ja et see on hea ja õige ja täisväärtuslik ja õnnelik eluviis.


Hmmh, mis veel? Eile õhtul vaatasin Fellini "Satyriconi" ära. Vot toda nüüd küll kommenteerida ei oska. Mõjuv film oli, kaadrid olid üsna rabavad ja häirivad. Sürreaalne on nii ärakasutatud-vägistatud sõna (ilmselt on ainsad asjad, mis on veel hullemad "seksikas" ja absurdihõnguline" - nähtavasti on tänapäeval kõik sürreaalselt seksikas ja seda väikese absurdihõnguga) aga siinkohal on ta vist õigustatud. Unenäoline oli ta igatahes küll.


Kahetsusväärne on ka too, et Oop on oma luuleblogi privaatseks teinud. Arusaadav, muidugi, luule on ikkagi isiklik asi ja puha, aga kahju on, et ma mõningaid asju pähe ei õppinud või endale kuhugi arvutisse ei kopeerinud (nt. "Sind sügis vägistab kui prostituuti", vabavormis lugu-miniatuur tänapäeva Soome luulest, too, mis algas sõnadega "Mina sinule koeraks ei hakka" ja üleüldse muid lahedaid asju) - sest tegu oli tõesti luulega, mida oli hää ja mõnus lugeda. Iga päev sellist asja ei näe.
Poognast on ta kah muist maha võtnud.
Tekib vahepeal sihuke tunne, et mingi luuletuse algus hakkab kummitama, deklameerida teist (isegi mõttes mitte) aga ei saa, sest ainult jupp ongi meeles - muidu vaatad kusagilt järgi ja hakkab okei, aga kui antud teksti kusagilt saada ei ole, mes sa siis teed - vahid lihtsalt seina.
Ligipääsu küsida kah ei läbe - võõras inimene ju ikkagi, no kuda ma siis sedasi...
Kurdan siis lihtsalt oma blogis niisama.


Ahjaa, selline värk veel teile, kes te seda loete, siis mis võiks veel lahedam olla kui larp, mille tegevus toimub Kettamaailmas. Mõelge, milline suurepärane võimalus! Veel ei ole hilja. Ja see pole veel kõik. Kui regate nüüd, siis võite...eee...eeee....lugeda ka larbiteemalist ajalehte. .
Nojah, ajalehte võite nüüd ka lugeda ja ametlik regamisaeg on vist ümber, aga need asjad ei ole üldjuhul kivisse raiutud ja õigupoolest on meil kõvasti mängupotentsiaali üle, mis läheb raisku, kui niivõrd vähe mängijaid on, millest oleks kahju. Mäng tuleb ka muidugi väiksema arvu mängijatega hea, aga noh, mida rohkem, seda uhkem.

neljapäev, aprill 10, 2008

Sonĝo kaj kanto

Mi havas sonĝi da unun amikon. Estas vintro kaj nokto. La steloj lumi malmonde. Mi estas en kamparo. Mi suriras preter pado al leterkeston sed ĝi estas fora kaj mi ne efektive interesas la poŝton.
Li kuŝigas tie, en la pado. Lia faco estas pala sed li spiretas. Mi klinas super lin kaj vidas en lin okuloj sed liaj okuloj vidas kion tre alian, preter min. Li ridetas malforte kaj liaj okuloj restas rigardi fikse la steloj kaj kion transulon.


See oli päris lõbus. Üsna kindlalt vigane tekst, mis tähendab, et tõenäoliselt ei saa temast keegi aru. Noh, Andeora võib-olla saab. Palju õnne talle, kui saab - muide, tol juhul võiks mu vead ka ära parandada.

Kas mul on midagi ütelda ka? Noh, äkki siis nii:

And death shall have no dominion.

Dead men naked they shall be one

With the man in the wind and the west moon;

When their bones are picked clean and the clean bones gone,

They shall have stars at elbow and foot;

Though they go mad they shall be sane,

Though they sink through the sea they shall rise again;

Though lovers be lost love shall not;

And death shall have no dominion.


And death shall have no dominion.

Under the windings of the sea

They lying long shall not die windily;

Twisting on racks when sinews give way,

Strapped to a wheel, yet they shall not break;

Faith in their hands shall snap in two,

And the unicorn evils run them through;

Split all ends up they shan't crack;

And death shall have no dominion.


And death shall have no dominion.

No more may gulls cry at their ears

Or waves break loud on the seashores;

Where blew a flower may a flower no more

Lift its head to the blows of the rain;

Though they be mad and dead as nails,

Heads of the characters hammer through daisies;

Break in the sun till the sun breaks down,

And death shall have no dominion.


-Dylan Thomas-

Täiesti lambist, muide. Aga kuna mul juba selline mitmekeelne post on, siis:

Freude, schöner Götterfunken
Tochter aus Elysium,
Wir betreten feuertrunken,
Himmlische, dein Heiligthum!
Deine Zauber binden wieder
Was die Mode streng getheilt;
Alle Menschen werden Brüder,
Wo dein sanfter Flügel weilt.

Hmmmmm,noh, prantsuse keeles võiks siis toda tsiteerida:

Il faut être toujours ivre.

Tout est là:

c'est l'unique question.

Pour ne pas sentir

l'horrible fardeau du Temps

qui brise vos épaules

et vous penche vers la terre,

il faut vous enivrer sans trêve.

Mais de quoi?

De vin, de poésie, ou de vertu, à votre guise.

Mais enivrez-vous.

Et si quelquefois,

sur les marches d'un palais,

sur l'herbe verte d'un fossé,

dans la solitude morne de votre chambre,

vous vous réveillez,

l'ivresse déjà diminuée ou disparue,

demandez au vent,

à la vague,

à l'étoile,

à l'oiseau,

à l'horloge,

à tout ce qui fuit,

à tout ce qui gémit,

à tout ce qui roule,

à tout ce qui chante,

à tout ce qui parle,

demandez quelle heure il est;

et le vent,

la vague,

l'étoile,

l'oiseau,

l'horloge,

vous répondront:

"Il est l'heure de s'enivrer!

Pour n'être pas les esclaves martyrisés du Temps,

enivrez-vous;

enivrez-vous sans cesse!

De vin, de poésie ou de vertu, à votre guise."


Baudelaire

Hmmm. Vene keeles ma lihtsalt viitan.


Eesti keeli peaks siis juba ka midagi panema. No olgu siis too:

kolm risti
Kolgata mäel
Jumala allkiri?

-fs-



Ja lõpetuseks veel võro keeli:

Lätsi mõtsa sest ma tiidse
mõtsan kasus puravik
piskesi naid maq es putuq
võti hinne jurakit
koton keedi naist sys suppi
vai näi võikit hallukit
peläsi ku ilmalõppo
umahindä alukit
nüüd ma tiiä sest kai perra
olõ tark ja miilen pää
puravik olõ-i tuu verrev
mil om valgõ täpiq pääl

-Ilvese Aapo



Too post oli nüüd küll üsna mõttevaba. Aga see-eest keelerikas. Ega kõike ka ei saa.

Enivrez-vous!

neljapäev, aprill 03, 2008

Nad nimetavad seda kevadeks

... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin

alanduse ja valu päevad

kriipiva nukruse õhtud

lootusetuse ööd



õhk on väga värske


(fs-i ühe luuletuse lõpp)



Kevad on käes.
Eks ta ole.

Laupäeval oli matemaatikaolümpiaad. Minu pöördlava ülesanne oli ka sees. Parandada oli päris raske. Õhtul nägin Allyt ja Sillut Pierre'is. Allyt pole kaua näinudki, aga ta ongi selline kergelt antisotsiaalne. Ahjaa, ja Zavoodis käisin ka.
Järgmisel hommikul apellatsioonid. Üks neiu tuli minu käest punkte juurde küsima. Sai ka. Venekeelne töö, mul üks osa lugemata. Ja siis oli kooliteatrite festival.

Jõudsin kohale "Kolmekrossiooperi" ajaks. Treffneri üheteistkümnendike tükk. Vaadatav. Ma ei saanud vist päriselt asjale pihta või midagi.
Lõunapaus. Ruunipizza.
Pärast seda Uru Noorteteatri "Kõik ei ole alati nii nagu on". Commedia d'ell arte. Väga naljakas ja hea. Ta sai edasi ka.
Treffneri kümnendikud Stoppardi ainetel. Noh, mida sa Stoppardist ikka ootad, absurdikas. Mõned kohad olid samas päris head. (Aga ma ei saa aru, mida see tähendab! - Lähme etendusega edasi, las publik tõlgendab) Pluss siis Miikaeli mängitud kretiinne koristaja, rahva lemmik.
Edasi tuli Miina Härma "Põletamine" Teised toda vaatama minna ei viitsinud, mina ikkagi läksin. Asjata. Ilge jura oli, tegelased kohutavalt kahemõõtmelised ja puha. Mõtlesin siis, et äkki on asi selles, et üritasid kujutada tänapäeva noorte elu realistlikult jne. - et äkki ei saagi sellisel teemal midagi hästi teha. Ma olin, nagu inglased/amerikaanid ütlevad, dead wrong. Aga sellest pisut hiljem.
Vahele tuli siis Uru Noorteteatri "Surnumatja" Täitsa korralik käsitöö, mulle meeldis. Selline mõnus laast.
Siis tuli see asi, millega sai selgeks, kui radikaalselt ma ennemalt eksinud olin, arvates, et tänapäeva noorte elust ei saa midagi asjalikku teha. Saab. Ja kuradima hästi.
Paragrahv 41. Treffneri kaheteistkümnendike omalooming, Teringu all tehtud.
Sellist asja on nüüd pisut raske kommenteerida, sest sõnad nagu hea või väga hea ei sobi, sest nad on kuidagi kõrvaltvaatajalikud. Antud etendus andis aga väga sügava emotsionaalse laengu. Kivisildnik kirjutas kunagi oma blogis, et luule on toore jõu manifestatsioon, jõupositsioonilt lugejas emotsioonide tekitamine. Vot see etendus oli kah samasugune - et peksab läbi ja enam lahti ei lase - vastik hakkab juba teisest, segab normaalset olemist ja puha, aga on peas kinni, lahti raisast ei saa. Rääkisin antud teosest ühele Pakistani sõbrale, siis hakkas kergem, lasi olla. Edasi too tükk küll ei saanud, võib-olla oli too mingi minu isiklik kiiks - aga võimas ikkagi.
Koolielust, ühiskonnaõpetuse tundide läbi, Nendest, kes pole mitte kusagil kaugel, vaid hoopis Meie seas, põhiseaduse rakendumisest reaalsesse ellu, päris inimestest koosneva klassikollektiivi ja ka (veidike) koduse elu kujutamine
Naljakas oli ka - osalt sellest, et mõni tegelane oli meelega karikatuurne (aktivist-vabandust-et-ma-hilinesin-mul-oli-matemaatikaolümpiaad/kõnevõistlus/õpilasomavalitsuse kokkusaamine/ euroopa noorte kohtumine/reformierakonna noortekogu; feminist- ja-selles-probleemis-on-süüdi-ainult-mehed; põhiseadusele-pidevalt-viitav-näitsik; militaristist isa- poiss-kell-on-juba-kolm-minutit-pool-kuus-läbi-sa-pidid-kell-pool-kuus-üleval-olema-nüüd-ruttu- viisteist-kätekõverdust; õpetaja-ärge-muretsege-kui-teil-on-kellelgil-mingi-probleem-siis-mind-võib-alati-usaldada. - kohe-arutame -asja- kooli-juhtkonnaga-läbi - viimane sai muide eriauhinna), osalt niisama (Jah, isa. Jah,isa. Nägemiseni, isa. Nägemiseni, isa. *uks sulgub* Kärva, isa. ; Artiklianalüüs sellest, kuidas end surnuks joov rootslane meile kõigile kasulik on. ; Rasedus on naistele omistatud, meeste poolt omistatav roll), mõni aga kohe sääraselt, et naerad küll, aga naer on asja meeldib kõrvalefekt, vaikselt hakkab õudne. Aga publik naerab, sest on naljakas.

iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad

kriipiva nukruse õhtud

lootusetuse ööd



Pärast paragrahv 41 läksin koju, kuna ei tahtnud oma viimast muljet rikkuda lasta, pealegi oli mul vaja objektorienteeritud programmeerimises rühm leida. Nüüd hakkab mul selline kiirem aeg, kontrolltööd ja projektid sajavad selga, nood kiusavad ka.
Kultuuriuudistes näidati ka antud festivali. Algul on paragrahv 41-te ka näha. Teie Tagasihoidlikku Jutustajat on ka publikus korra näha.

Iga jumala aasta, kui ma Treffneri teatriõhtul käin, on mingi etendus selline toore jõuga paikapanev, et ma kahetsen pärast, et ma omal ajal näiteringi ei läinud, diktsioonist hoolimata. ("Miks pole kustuvatel küünaldel muusikat", fs-i luulekava, "25. tund", "Phaeton, päikese poeg", "Solaris" ja nüüd siis "Paragrahv 41" ilmselt. ) Kurat küll, peab sügisel selle asja ära tegema ja proovima millegi liikmeks astuda. U.N.T või Noorte Teatritehas või Tudengiteater. Kui nad mind võtavad.