Smart Hero

Olen tropp ja teen ainult mingeid teste, sisukaid poste ei tee.
http://www.easydamus.com/character.html
Vot too test. Et millise tendutegelase statistikud kirjeldaksid kõige paremini Teie Tagasihoidlikku Jutustajat.
Ehk siis teise leveli CG (no tõesti, väga piiripealne juhtum, vaadatagu altpoolt, pigem NG, kuigi G on ilmselt enesepettus) pointy-eared, earth-loving, tree hugging faggot Smart Hero.

I Am A: Chaotic Good Elf Wizard (2nd Level) Ability Scores: Strength-10 Dexterity-10 Constitution-10 Intelligence-18 Wisdom-12 Charisma-12 Alignment: Chaotic Good A chaotic good character acts as his conscience directs him with little regard for what others expect of him. He makes his own way, but he's kind and benevolent. He believes in goodness and right but has little use for laws and regulations. He hates it when people try to intimidate others and tell them what to do. He follows his own moral compass, which, although good, may not agree with that of society. Chaotic good is the best alignment you can be because it combines a good heart with a free spirit. However, chaotic good can be a dangerous alignment because it disrupts the order of society and punishes those who do well for themselves. Race: Elves are known for their poetry, song, and magical arts, but when danger threatens they show great skill with weapons and strategy. Elves can live to be over 700 years old and, by human standards, are slow to make friends and enemies, and even slower to forget them. Elves are slim and stand 4.5 to 5.5 feet tall. They have no facial or body hair, prefer comfortable clothes, and possess unearthly grace. Many others races find them hauntingly beautiful. Class: Wizards are arcane spellcasters who depend on intensive study to create their magic. To wizards, magic is not a talent but a difficult, rewarding art. When they are prepared for battle, wizards can use their spells to devastating effect. When caught by surprise, they are vulnerable. The wizard's strength is her spells, everything else is secondary. She learns new spells as she experiments and grows in experience, and she can also learn them from other wizards. In addition, over time a wizard learns to manipulate her spells so they go farther, work better, or are improved in some other way. A wizard can call a familiar- a small, magical, animal companion that serves her. With a high Intelligence, wizards are capable of casting very high levels of spells. Find out What Kind of Dungeons and Dragons Character Would You Be?, courtesy of Easydamus (e-mail) Detailed Results: Alignment: Lawful Good ----- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20) Neutral Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20) Chaotic Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (21) Lawful Neutral -- XXXXXXXXXXXXXXXX (16) True Neutral ---- XXXXXXXXXXXXXXXX (16) Chaotic Neutral - XXXXXXXXXXXXXXXXX (17) Lawful Evil ----- XXXXXXXXX (9) Neutral Evil ---- XXXXXXXXX (9) Chaotic Evil ---- XXXXXXXXXX (10) Law & Chaos: Law ----- XXXXXXXX (8) Neutral - XXXXXXXX (8) Chaos --- XXXXXXXXX (9) Good & Evil: Good ---- XXXXXXXXXXXX (12) Neutral - XXXXXXXX (8) Evil ---- X (1) Race: Human ---- XXXXXXXXXXXXX (13) Dwarf ---- XXXXXX (6) Elf ------ XXXXXXXXXXXXXXXX (16) Gnome ---- XXXXXXXXXX (10) Halfling - XXXXXXXXXXXX (12) Half-Elf - XXXXXXXXX (9) Half-Orc - (-2) Class: Barbarian - (-4) Bard ------ XXXX (4) Cleric ---- (-8) Druid ----- (-21) Fighter --- XX (2) Monk ------ (-19) Paladin --- (-21) Ranger ---- (-4) Rogue ----- (0) Sorcerer -- XX (2) Wizard ---- XXXXXX (6)

Sõjaväest, matemaatikast ja muust

Heihoohipi!
Kirjutan siia vist üle tüki aja. Mõned inimesed kasutavad bloge oma eludest rääkimiseks. Lähen massiga kaasa. Vähemasti ajutiselt.

Töö

Terve vaheaeg tegin tööd. Armastust selle läbi küll ei tulnud. Väsimus aga küll. Täpsemalt öeldes oli siis tegu ühe halvastitõlgitud pikema teksti toimetamine. Isaga koos tegime, ta pidi selline erialane toimetaja olema, aga vaatas teksti ja nägi, et asjad on kuidagi väga kahtlase loogikaga ja kutsus mind appi, kuna ta ise inglise keelt eriti ei oska. Ja selle peale kuluski vaheaeg.
Teosest sai leitud päris kenakesel hulgal ülijaburaid vigu, umbes samas klassis kui too kuulus spinninguratas printsessi toas. Peale selle sai sellest liialt suures koguses Freudi, mille tulemusena paaril järgneval päeval pidevalt mingid freudistlikud tõlgendamised tekkisid - stiilis - aa, tema teeb seda, tõenäoliselt on see põhjustatud *sisesta freudistlik väljend siia*. Hirmus.
Ja nagu sellest tööst veel vähe ei oleks, avastasin kooli tulles, et järgnevaks nädalaks oli vaja juttude järgi Balzaci-mõõtu referaat kirjutada. Sain endast võitu ja ei hankinud mingit eelmise või üleeelmise aasta töö koopiat.
Balzaci mõõtu ta just ei olnud, kõigest neliteist lehekülge, aga vaba aja röövis küll ära. Vähemasti sain viie.

Olümpiadistika

Lingvistikas sain riiklikule. Matemaatikas sain valikvõistlusele. Need kaks on aga peaaegu samadel kuupäevadel. Eks näis, kuidas läheb ja mida ma sellega peale hakkan. Vietnami muidugi tahaks. Seda, kus rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad on, ei tea. Eks näeb.
Tegelikult läks ju hästi.

Sõjavägi

Üleeelmisel kolmapäeval käisime klassiga tapal. Või tegelikult Tapal. Sõjaväeasjanduses, mis seal on. Kenade juttude peale, kuidas see relv teeb nii suure augu inimese sisse ja kuidas see relv pillub selliseid toredaid granaate, mille hävitusvõime on nii ja nii suur ja nii edasi ja kuidas selle relva niimitmekordne kasutamine on võimeline linna rusuhunnikuks tegema, tekkis kõva tahtmine asendusteenistusse minna. Ilmselt lähengi. Eksmenäe.


Rollimängud

Allyga on 10väikseneegrilarbi asjus päris häid plaane tehtud. Kolm tegelast on iseloomult valmis ja nad kõik meeldivad mulle. Peaks varsti uuesti kokku saama ja puha.
Ally ja Gobliniga peaks Husbarde ka ajama, aga see on alles augustis ja muist plotti on valmis. Ei viitsi.
Tegelikult peaksin ma Fyerellari rollid läbi lugema ja üritama ise kah sinna miskit panustada, aga nad näivad üsnagi segased ja mul ei ole kõiki taustamaterjale. Aega isegi oleks, aga lihtsalt viitsimist praegu ei ole. Jaa, laiskus on tore asi.
Drägunit olen saanud päris korralikult mängida, aga demmata mitte. Raisk! Ma tahan demmata.
Kirjand

On laupäeval. Lähen homme Teringuga "Klaaspärlimängu" asjus rääkima. Kool on vormiliselt läbi. Eksamid tulevad.
Ma nägin täna kirjandit unes. Hirmus.

Igatsus
Ma ei teagi, mida öelda või teha.
Kooli enam ei ole, eile oli viimase koolikella aktus. Räige nostalgiatunne tekkis. Et nüüd ma lahkun Treffist ja kõikidest nendest õpetajatest ja klassikaaslastest ja aatriumist ja koorist ja isegi sööklast ja kui ma veel rebane olin, siis oli ju aega küll ja elu oli ilus ja kui hea on siin tegelikult olnud ja...
Igatsus jälitab mind.


Allnõlva sarapikus
siristab põõsalind
Pilvede imelikkus
ülalt tunnistab sind


Aeg läheb üle nõlva.
Osadus, vastuvõtt.
Kivi ei olegi kõva,
lõhmus kõneleb tõtt.


Viimane lehm oli Tsilla.
Viimane koer oli Krants.
Jalad ees üle silla
enne Meeta, siis Ants
Ooo... jalad ees üle silla
enne Meeta siis Ants


Keda veel, katus, varjad?
Mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete, marjad?
Lõksute, kangaspuud?


Aeg läheb üle kõige,
aeg lükkab seinad koost.
:,:Jääb üks rähni hõige,
pistriku kiljatus soost:,:


Kuskil lööb vasar lokku.
Kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhnav maarjahein peos


et ei kustuks see talu
jääks üks kindel paik
:,:Tee ja sild ja palu
kanarbik vaikus ja vaik:,:


Et jääks kuskile värav,
kodu, mis ootab eel
neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua teel
:,:neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua
kaua teel:,:

Planeet nimega Tartu: üldinfo

Põhimõtteliselt nagu Tartu, ainult et üldiselt on teistsugune see, et:

*tegu on planeediga. Kujutage seda ette nagu Emajõel jooksvat vesiratast. Pöörleb aeglaselt. Aastaajad vahelduvad normaalselt. Ümbermõõt umbes 12km. Pindala umbes 46 ruutkilomeetrit. Kui Eestimaa peal on öö, on ka Tartus öö. Kui Eestimaal on päev, on poolel Tartul öö ja poolel päev. See vaheldub aeglaselt. Taimed kasvavad normaalselt. (maagia) Maagia tõttu ei kuku ka need maha, kes ööpoolel on - tegelikult nad ei näe mitte maapinda, vaid harilikku öötaevast. Peale ja maha saab kahest nn. kinnituspunktis(seal, kus praegu on Tartu-Valga raudtee ja seal, kus Raadi-Kruusamäe saab kokku Jaamamõisa linnaosaga(mul on praegu linnaosade kaart ees)) või siis lendamise abil või siis Emajõega. Otsad lähevad kokku nii, et Emajõgi on iseendaga ühendatud.

*ja nüüd midagi üdini tartlaslikku- kompleks - Tartu on Eesti pealinn. Tallinna pommitati Teise Maailmasõja ajal mingisuguste eksperimentaalpommidega, mis tegid antud planeedi elamiskõlbmatuks. (maagilised efektid) Praegu räägitakse, et ehkki hoonestus on püsti jäänud, pole normaalsed inimesed ellu jäänud. Räägitakse, et seal elavat mutandid. Langetame leinas pea. Sellest lähtuval resideerub ka president, Riigikogu ja enamik võimuorganeid Tartus, kesklinnas. Raekoda ja Raekoja platsi hooned on tublisti kõrgemad ja neis nad nüüd elavadki (ehkki Kultuuriministeerium paikneb näiteks Plaskus)
*aasta on 2012. Juba viiendat aastat on kogu Eestimaa üle valitsemas Ühendpartei nimelise partei hell käsi. Teised parteid on kui ideoloogiavastased laiali saadetud. Neile kuulub kogu rahva tulipalav armastus. Seoses sellega on ära võetud teatavad riigikorda õõnestavate elementide õigused - terrorismioht, teadagi. Õnneks siiski demokraatia võidutseb, sest juba teine kord on valimised võitnud (tõsi küll, ainsa kandidaadina) Ühendpartei.
Partei ja ka kõige muu laimamine on keelatud. Ameti- ja kodanikuühendused on likvideeritud kui ebavajalikud institutsioonid, mis nõuavad liialt palju ausate kodanike raha. Rohkem kui kümne isiku kokkusaamised on lubatud, kui on olemas Partei asjapulga luba. You get the point - autoritaarne, aga mitte veel totalitaarne.
*määdžik! Jaa, meil on määdžikut ja see on täiesti arvestatav jõud. Maagiakasutajad on harilikult õppinud kas TÜ maagiateaduskonnas (a seal on kvoodid jms kraam peal) või on tegu mutantidega, kes peaksid olema Mutantide regulatsiooniametis registreeritud (nad pahatihti pole seda). Siis on veel olemas ka iseõppijad, aga neid me ei tunnista, eksju. Maagiateaduskonnas saab õppida erinevaid erialasid ja selle lõpetanud oskavad teha üsnagi laiahaardelist maagiat (õppekava panen hiljem üles), aga päris mitmeid alasid ei saa linnas/maal harrastada. Pealegi mõjub õpitud maagia sageli psüühikale
kehvasti. Mutandid seevastu omavad mingit n.ö kaasasündinud võimet, mis ei sõltu keskkonnast ja mis ei aja ka segi. Iseõppijad sarnanevad maagiateaduskonna lõpetanutega, aga neid pole paberites kirjas, mis võib tuua nii kasu kui ka kahju.
Teaduskonna põhihoone paikneb Emajõe ja Anne kanali vahel.
*Eelmises punktis oleks tegelikult tulnud mainida, et peale inimeste on linnas ka teisi rasse, aga nad on üleüldiselt vähemuses. Nii mõningail nendeston maagilisi võimeid, mis on analoogsed mutantide omadega. Vähemusrassid saavad kah varsti kirja. (NB! vähemusrassid tulevad põhiliselt ümbritsevate alade folkloorist)
* Väljumispunktide all on Turud, kus linna- ja maaelanikud kokku saavad, aga selle servades on politseiüksused, kes kontrollivad, et ilma linnaloata tegelased linna ei pääseks (viisat on muidugi võimalik osta) ja et vurled maale ei pääseks, kui neil just seal sugulasi või kinnisvara pole. Muuseas, maal läheneb paljudes paikades olukord anarhiale. Tartu maakond ja muud suuremate linnade ääres paiknevad alad on normaalsed, aga muidu on lood hullud. (muuseas, selline olukord levib praegu üle maailma)
*tehnoloogiline tase on arenenud. Kuna maagide vastu on püstolid sageli kasutud (masinempaadid lihtsalt suudavad neid ära blokeerida) siis on peale püstolite politseil, sõjaväel jms elemendil sageli ka spetsiaalsest fiiberkiust tehtud mustad ülikerged, kuid teravad ja tugevad mõõgad. Neti kaudu saab teha palju imesid (nt. on olemas algeline virtuaalne reaalsus) aga ka seal on kontrollid peal.

Ma nüüd kindlasti midagi unustasin, aga olgu peale. Algselt peaks sellest piisama.

Tähelepanu! Seltsimehed rollimängijad!

Mõni aeg tagasi kirjutasin ma erinevatest mängudest, mida teha tahaks. Tähelepanu juhiksin esimesele - sellele urban-fantasyle.
Ma hakkan seda tegema.
Kes tahab mängida?
Mulle on juba öelnud, et tahavad mängida:
1.Iti
2.Nessa
3.Kõust
4.Riho

Mängijate arv praeguseks koos, aga kui keegi väga tahab, võtku ühendust.
Soovitatav oleks elupaik Tartus. (nii põhjusel, et on tunduvalt lihtsam mänge koordineerida, kui mängijad elavad ühes ja samas linnas kui ka põhjusel, et IG toimub mäng ka Tartus)

Ürik no 1867356BB/Mor-Al/Don-Al/Mél-Al/Lii-Li/Ras-Bl/7595BMTali

"Hoolimata ettevaatusest, mida neljani kahanenud salk ülesminekul kasutas, langesid nad kummalise rünnaku ohvriks.
Kostus hääl, mis nõudis, et nad annaksid relvad ära, heidaksid näoli maha ja lubaksid tal nad kinni siduda, et siis nad kohtumõistmise alla viia.
Grupp ei saanud sellega nõus olla. Anti eitav vastus. Nõuti, et kes ta õige selline on.
Salapärane hääl ei vastanud, kuigi mürgitatud ammunoolt, mis Liisi läbistas, võiks küll omamoodi vastuseks lugeda, et kompromissile ta väga hästi minna ei tahaks.
Õnneks oli käepärast tervendusloits ja Liisil hakkas parem.
Hoolimata võõra galantsest ja tagasihoidlikust omaenda isiku varjamisest, kujunes tema ja ülejäänud kamba vahel välja kena dialoog (mida sageli ilmestasid ammunooled, mis igaüks ise küljest tuli, nii et mitte aru saada polnud, kus too võõras end peidab).
Selgus, et Kaunis Tundmatu on kõrghaldjas, kuninga nõuandja, Antonio õpetaja ja kuningale poliitiliselt ebamugavate muhkude tasandaja tavanimega Dagda Mor. Äärmiselt karismaatiline ja ülbe sotsiopaadist LE värdjas.
Grupi oli ta sõna otseses mõttes üles nuuskinud. Uue kuninga (kelleks oli äärmiselt kiiresti saanud populaarne rahva- ja aadlikemees Donatello - Melee, Doni ja Mordagose onu) ülesandel oli ta nad üles otsinud, et nad kinni võtta ja kohtusse viia.
Peale selle informeeris ta nelikut näiteks sellest, et Antonio oli Björni tapnud, millele järgnes Rasmusepoolne needus. Kange ja vihane needus. Selline, mis läheb mööda ajatelge laine kombel nii edasi kui ka tagasi, nii et Antonio eksistents pooliku puuhobusena jätkus.
Seltskonnal õnnestus Dagda Mori veenda asjade tegelikus käigus. Kuigi teda teadmine, et vana kuninga ja troonipärija mõrvar oli Donatello, ei morjendanud see teda eriti (ega see tema väärtust kuningana kahanda - pigem vastupidi), ent siiski nõustus ta neid kuulda võtma, ja, kuuldes võimalusest Raamatukokku nõnda kergelt pääseda, tahtis kiiresti asja järgi kontrollida. Argumentidena tõi ta näiteks veel ka kodusõja ohu ja nende ellujäämisest tekkinud ebastabiilsuse ja muid toredaid asju.
Seltskond läks Dagda Mori loal ja käsul pööningule - antud isik liikus neile järele nõnda väledalt,
et silmgi hästi ei seletand.
Pööningul oli teda ka näha - äärmiselt sümpaatne hõbedaste juuste ja violetsete silmadega kuju, mis paraku tagaotsitavaid kahe ammuga sihtis. Üleüldiselt ei julgenud nad talle vastu hakata ja Liis oli sunnitud isegi sirbi talle ajutiselt loovutama. Kõrghaldjas võttis sirbi, avas kõrvalmõjudeta püramiidi ja läks Raamatukokku.
Kui kass on ära, on hiirtel pidu - Melee seoti lahti ja lõbuks kiusati Antoniot, kellele see teps mitte ei meeldinud. Üritati isegi välja minna, aga uksed olid mingil kummalisel viisil lukus, nii et nende avamiskatsed luhtusid. Selgus, et kartulikoobas on välismaailmaga ikka veel sõbralikus ühenduses, aga targemaks peeti majja jäämist - Dagda Mori kardeti natuke.
Varsti saabus Dagda Mor tagasi. Ta oli asjad üle kontrollinud ja oli nõus teatud tingimustel grupil minna lasta (seda küll ühte konkreetsesse punkti, aga vähemalt mitte vangi või tapalavale).
Dagda Mor sundvahetas oma kaks pistoda sirbi vastu ja andis sõna, et pistodad pole neetud. Kasutades Liisi sõnu oli ta "nii ebausaldusväärne, et teda lihtsalt tuleb usaldada".
Ta lubas isegi seltskonnale natuke kraami tuua, et nad saaksid linnast välja ja särki-värki ning läks korraks tagasi lossi, võttes kaasa kinniseotud Antonio.
Tema äraolekul maeti Björn ja Kalle. Lausuti haldjapalved ja maeti maha.
Rasmus leidis, et teda ei seo enam selle kohaga mitte midagi - ta ütles ühele naabrile, et too valvaks tema maja üle, kannaks hoolt projekti"Püramiid" üle ja elaks seal team äraoleku ajal.
Siis tuli Dagda Mor tagasi. Vedruvankriga "
Pöörasin lehekülge...

Ürik no 1867356BB/Mor-Al/Don-Al/Mél-Al/Lii-Li/Ras-Bl/7594BMTali

Pöörasin veidi lehti, kuni jõudsin kohani, mida meenutada tahtsin.
Näis, et raamat oli tule läbi kahjustada saanud - nii mitmeski kohas oli tint laiali valgunud või tekst hävinud.
Sellegipoolest asusin lugema:

"Võitlus oli läbi. Rasmus päästeti lahti ja ta tervendati.
Järgnes kiire laipade läbiuurimine (ja Mordagose korral ka bardi laiba sodikspeksmine). Leiti erakirju, mitmeid erinevaid võtmeid, mis ilmselt klanniliimete majade uksi avasid, klanni liikmesmärke, veidike raha ja relvi, muud väärtusetut träni ja ühe pronksise sirbi.
Sirp pakkus salgale huvi. Liis tegi maagilise rituaali, saamaks teada, kas tegu on maagilise objektiga ja millised võimed sel on.
Selgus, et tegu oli maagilise objektiga. Väga maagilise, võimsa ja tumedaga. Ilmselt oli seda kasutatud juba sadades ohverdustes. Sirbil oli suur avamise vägi. Sellega sai avada mis tahes uksi ja maagilisi portaale ja lõigata ka reaalsusekangast, et siis nõnda ruumis ümber paikneda, minna otse Raamatukokku ja teha muidki võimsaid tegusid. Paraku oli tume aura nii vägev, et sirbi reetlik olemus võis kasutajale igasugu kurja teha. Siis, kui kasutaja ise kuri oli, oli risk väiksem - sirp tunnistas mõttekaaslast - aga risk oli siiski olemas.
Laohoone servades märgati püstisi menhirisarnaseid kive, millesse oli kraabitud ruune. Mingi kummalise kaemuse või teadmise abil taibati, et seal kivide sees võib midagi sees olla. Sirbiga oleks ilmselt seda avada saanud.
Liis lõi kartma ja otsustas, et neid kive puutuda ei tasu. Mélee ots...
*tekst hävinud*


... õnnestus kinniseotud Antoniol, keda väike Björn puuhobustega mängimise vahepeal natuke kiusanud oli, vabaks pääseda.
Esimene asi, mis ta oma uuesti kätte võidetud vabadusega pihta hakkas, oli jalahoop Björni lõua alla, nii, et tolle kael murdus ja too koheselt suri.
Sellised teod ei jää harilikult tagajärgedeta.
Björn ei osanud küll needa, aga arvestades tema surma julmust ja seda, et tema isa hiljem Antoniot needis, siis oli needusepotentsiaal nõnda vägev, et võttis Björni viimase mõtte vormi.
Björni viimaseks mõtteks oli olnud "puuhobused"
Nõnda tekkis Antoniole kujutelm, et ta on pooleldi puuhobune.
Komberdades puujalul augu poole, mis alumisele korrusele viis, vandus ta väga raskesti.
Jõudnud auguni, ei õnnestunud tal aga alla jõuda, sest tema puuhobuse-pool (tagumine) jäi avasse kinni. Vähemalt tema nägemuses. Üles ei õnnestunud tal enam jõuda. Raskesti vandudes jäi ta sinna, kuni ta järsku teadvuse kaotas.


Veidi aja pärast jõudis ülejäänud salk majani tagasi.
Astudes uksest sisse, taipasid nad äkki intuitiivselt, et majas oli võõras. Isegi tegusate viimaste päevadega seltskonnale oli see liig. Nende üle võttis võimust hirm.
Mèlee muutis end nähtamatuks ja võttis enesele võime ämbliku kombel mööda seinu ja lage liikuda ja läks maja uurima. Ta ei leidnud sealt midagi, samas uimastas mingi sama nähtamatu jõud ta ära. Empaatilise sideme tõttu tajusid nii Mordagos kui ka Don seda.
Seetõttu hiilisid nad kööki, et leida jahu, millega too nähtamatu tüüp nähtavaks teha. Don tegi sealjuures hämmastavalt palju lärmi.
Seejärel mindi teisele korrusele. "

Pöörasin lehekülge...

Mängujuhi väike interlüüdium Raamatukogus

Vana poolläbipaistev mees vahib mulle otsa ja tervitab:
"Tere tulemast. Kas annate midagi ära või soovite ehk midagi võtta?"
"Noh, anda pole mul midagi, aga võtta tahaksin küll."
"Mida täpsemalt?"
"Sooviksin infot isikute Liis Lindgren, Melee Albizzi, Rasmus Blomkvist, Don Albizzi ja Mordagos Albizzi ja vähemal määral ka Antonio Albizzi ja Dorchaigh Mairbh tegude kohta ajavahemikus vana kuninga surmast kuni tänase päevani Taevase Raamatukogu multiversumis plaanil Maailm."
Vana mees lappab oma paksu kataloogi ja küsib siis, kas autor on teada.
"Autoriteks võiks lugeda isikuid paralleelmaailmast, kelle koondnimetus on "Bitches and Bastards i mängugrupp."
"Selge-selge"
Tükk aega kostab paberite sahisemist, kui vanamees kataloogi uurib. Mõtlen, et võiks sellele mehele arvuti anda. Teistele mitte, aga enda jaoks, privaatkasutuseks oleks väga mugav.
Lõppude lõpuks leiab vanamees mingi sildi üles.
"Näete," lausub ta. "Tulge minu järel."
Sörgin mehe järel nagu koerakutsikas, sest surnu ja mitmesaja-aastase kohta on ta vägagi käbe. Kohale jõudes tõmban veidi hinge. Vanamees turnib ahviosavusega riiuli otsa ja tõmbab välja õhukese koidest puretud köite ja on varsti maas tagasi.
"Kas me peame sinna registreerimispunkti tagasi minema?" küsin kahtlustavalt. Üsnagi pikk maa oli ja ma pole kuigi heas füüsilises vormis.
"Oh ei," vastab vanake. "Meil on siin üks teine kassa hoopis ligemal."
Selgub, et kassa on tõesti ligemal, ent vanamees lippab sellegipoolest gepardi kombel ja kohale jõudes olen ma õnnelik, et ei pidanud pikemalt jooksma.
"Pilet, palun."
"Pilet? Eeeee..."
Piinlik lugu. Ise ma selle piletisüsteemi sisse seadsin, aga enda oma olen maha jätnud. Tüüpiline.
"No teate, õnnetul kombel jätsin ma vist selle pileti koju," vastan ma. "Aga te ju teate, kes ma olen. Mulle võib ju niisama ka anda? "
"Eks ma tea ikka, aga protokolli alusel pean ma kirja panema, kes võttis. Teie pilet aga sisaldab maagilist eriluba ja sellega läheb raskeks niisama sisse panna. Aga ma arvan, et ma võin kellegi teise nimele teie teose kirja panna, eks?"
"Hea küll," vastan ma ja siis tuleb mulle mõte. "Teate, võtke selleks isikuks, kelle nimele te selle raamatu panete, Donatello Albizzi. Kahe zetiga."
"Hästi. Võtate veel midagi?"
"Ei, aitäh"

Rollimängufantaasiad

Nii, te perverdid, sadomasost ma siin rääkima ei hakka.
Juttu tuleb vanast heast drägunist ja ka larbist. Et mida tahaks teha.
Esiteks, tahan teha urban-fantasy drägunit.
Planeedil nimega Tartu pluss veel natuke Neil Gaimani "Neverwhere"'i, Reevesi "Surelikke masinaid" (ma pole seda küll veel lugenud, aga juba esimesed lõigud kõlasid lahedalt), Friedenthali "Kuldset aega", Burgessi "Kellavärgiga apelsini", "Matrixit", vandenõuteooriaid, maa-aluseid luuravaid sisalikke, ülikoolisisest maffiat ja verist võimuvõitlust, polürassilist linnapilti (koboldid, minotaurid, saatürid jne.), linna- ja maakeskkondade erinevaid maagiaid, juute ja vabamüürlasi, internetti ja arvuteid, taevaliku mootorrattaga ja püstoliga iivõlit smaitivad paladiinid, Vennaskonna-stiilis anarhismihõngu, hullumajasid, autistlikke lapsi, narkomaane, World of Darknessi, Zavoodis paiknevaid põrguväravaid, vampiire, libasid, konduktoreid, võlureid, äärelinnu, äravahetatuid lapsi, minu hulle unenägusid, steampunki, küberpunki, Treffnerit ja palju muud toredat. Praegu mõeldes tuleb palju õhkkonnaideid pähe.
Aga aega ja jaksu ja partyt pole. Siiski, kui ma peaks hakkama kunagi veel ühte DD mängu peale Bitches and Bastards tegema, siis oleks see minu prioriteetide seas esimene.
Teiseks, Tears of Blood. Väga mõnus ja fantaasiarikas setting. Aga ma panin ennast foorumisse mängijana kirja, nii et saan seda mängu maitsta.
Kolmandaks, Ravenloft. Tugevalt ja ilusalt emotsionaalne maailm. Paljude külgedega horror ja kurja valitsemine, halltoonid ja dekadents. Samas, olen BBsse juba päris mitu Ravenlofti reeglit kaasanud, huvitav, kunas mäng täiesti RL ks kätte läheb. Tegelikult on seal liialt palju võõrelemente ja impulsiivsust, nii et seal on täitsa hea tükk Forgottenit ka sees (19-aastane 6 leveli tegelane?). BBd üritan ma tegelikult Martini "Song of Ice and Fire" stiili saada.
Neljandaks, päris-Euroopa, 10. sajandi kanti, Põhjala ja Iirimaa. Islandi ja norra saagade, Kalevala ja Poul Andersoni stiilis. Vanade jumalate ja Valge Kristuse konflikt (ainult et võib-olla mitte nii kristlustkiitev kui Anderson), meresõitmine ja berserkid, vanad seadused ja hõimusidemed, ja ennast muu rahva eest peitvad haldjad, trollid, Tuatha de Danannid ja muud.
Samas, mitmeid elemente annaks BBsse kaasata. (kas nüüd mõistate, millest tuleb BB impulsiivsus?)
Viiendaks ja suure võib-ollaga, Paranoia. Eksmenäe.
Larbiasjus, mida olen kaalunud:
Treffilarp. Sai küll sügisesse lükatud, aga siis ta tuleb. Suvel on aega. Saab selle harpüia nimega Tähtaeg kaelast ära.
Elesgal. Kui hakkan uuesti larbil käima, vaatan järele, kuda Curu asja teeb.
Somnikute larbid. Tunduvad lihtsalt lahedad inimesed olevat.
Ilmaplats. Tõsi küll, Ressethina on mäng läbi ja niisama sinna ei saa, aga kui väga paluda ja Diele närvidele käia, siis võib-olla isegi oleks võimalus. Iti kiidab ja selline mõnus laululine ja seltskondlik asi. Samas, olen mugav inimene ja Ilmaplats tundub nautke ellujäämislaagri moodi kah olevat. Tervist hindan kallimaks kui head larbielamust ja pealegi olid need esimesed kaks mängu sisemiselt kuidagi väga valusad.
Logose vaimude asjad. Võib-olla. Aga tüübid tegutsevad Tallinna ligiduses ja, nagu mainitud, olen mugav inimene. Eksmenäe, kuda läeb.
Midagi uut, mida tuttavad soovitada teaksid.
Ja, last, but not least, Ozkari ja Attila mängud. Selle põhjuseid võib lugeda eelmisest postist, aga eraldi tooksin välja, et see raamatukogus toimuv mäng oli lihtne aga mõnus ja jalad märjaks ei saanud.

Midagi/kedagi ma unustasin. Kindlasti. Aga see mind ei heiduta.

Drägonilogi teisest mängust

Niisiis, üritame meenutada, mis on juhtunud Bitches and Bastards maailmas.
Esimene asi, mida tuleb meenutada on mäng Urus. Sealt võttis peale teiste osa ka Alleria. Tema oli kääbikust ajakirjanik.
Igastahes, mängu alguses olid Iti ja Zeppi tegelased Raamatukogus. Seal nad jebisid midagi, ilmselt said kellegagi kokku ja said tähtsat infot, mille ma olen ära unustanud. Kui nad väljusid, väljusid nad Alleria trükipressist. (vot nii railroadin mina mängijaid kokku!) Seal nad rääkisid Alleria tegelasega, kes oli näinud, kuidas mööda olid läinud hulk valgetes rõivastes tüüpe. Lindgren ja Don seletasid ja bluffisid, et tegelikult on nad head ja kuidas kõik juhtus. Alleria lubas artikli kirjutada ja jäi uskuma. Läksid siis kolmekesi koju.
Samal ajal olid Morda ja Antonio pööningul.
Antonio lasi Mordale noole selga. Ammuga.
See põhjustas veidi aja pärast suuri tegelastevahelisi konflikte, mis lõppes sellega, et ülejäänud tegid Antoniole kambakat ja sidusid ta kitseks kinni.
Vahepeal olid nad kapist leidnud haldjajõnglase (ausalt, mis ta nimi oli?), kes räkis, et neile oli külla tulnud suures pahad valgetes hõlstides onud, kes venna maha lõid ja isa ära viisid. (Klu Klux Klani stiilis ühing, kelle mängijad Kill Elf Klaniks nimetasid)
Venna jäänused olid esimese korruse põrandal näha. Ega eriti hästi aru polnud saada, kes see oli, aga söestunud jäänuste põhjal võiks ilmselt humanoidiks pidada. No ja kuidagi said nad aru, et tegemist on selle teismelise haldjaga (mis tema nimi oli?).
Noh, siis Alleria rääkis, et tema nägi, kuhu need viidi.
Ja nad läksid siis Kill Elf Klani osa käest seda haldjast pereisa päästma (mis minuga lahti on? ma ei mäleta pereisa nime ka! varajane seniilsus?).
Igastahes jõudsid nad ühte suurde katuseta laohoonesse. Seal keskel oli kaks tuleriita, kus kaks haldjat kõrbesid. Üks tüüp lõikas neid nähes ühel kõri läbi (mitte meie sõbral) ja siis algas combat. Ausalt, sellest ei mäleta suurt midagi (Alleriaist tegi detect thoughtse) ja sealt jäi mäng pooleli ka.

Sünnipäevatuspidu vol.3

Ja Mélee oli sattunud hiilglaslikku, lõputusse raamatukokku. Ta kõndis veidi ringi, läks treppidest üles ja liikus ringi ja ringi, kuni sai viimaks kokku - oma surnud isaga. Isa ja Mélee vestlesid ja Mélee sai teada, et isa mõrva taga on nende onu. Méleel läks veel nii hästi, et sai kokku oma surnud venna ja emaga.
Sellestsamast kohast oli ka Lindgren nägemust näinud ja sarnasesse kohta nad ka ilmusid - Mordagos teistest veidi kaugemale, kuna algpunkt sõltus sisenemise ajast.
Sealsamas jõlkus ringi üks muumia, kes Antoniot raamatukogus suitsetamise pärast ründas. Antonio pani ta oma piibuga põlema.
Ülejäänutele see ei meeldinud ja muumia päästeti ära. Selgus, et tema nimi oli Beierus (mängijad pakkusid selle nime). Ta töötas raamatukogus. Ta rääkis neile, et seal on kirjas kõik maailma info ja et surnud lähevad sina tööle. (Vägivaldselt surnud ja need, kes lihtsalt tahavad)
Tekkis jama raamatukogukaartidega - meie seltskonnal neid loomulikult ei olnud, aga ametlikult võttes oleks pidanud olema. Lindgren hädaldas ja kurtis, et kaotas ära ja jõudis asja niikaugele ajada, et pool seltskonda sai endale raamatukogukaardi.
Méleel oli vahepeal aga kokkujuhtumine jumalaga. Ta tunnetas, et raamatukogus on mingi painajalikult võimas ja suur olend. Tahtis näha. Ta juhatati kohale - ja ta nägi Wee Jasi, kes istus laua taga ja luges Miki Hiire kogutud teoseid. (jah, meie mäng kaldus kohati absurdi).
Algul neiu karjus ta peale, peksis teda ja pani pea otse Wee Jasi ja raamatu vahele. See otse loomulikult ei mõiganud ja Wee Jas ei pannud teda absoluutselt tähele.
Siis tegi Melee tall Ray of Frosti. Wee Jas pööras pisut pead ja luges edasi. Siis tegi ta uuesti Ray of Frosti. Wee Jas pööras kogemata kaks lehte korraga edasi.
Saanud aru, et maagia on võti, üritas Melee tungida Wee Jasi mõistuse ligi ja siis temast õhkuvat maagiat kasutada temaga suhtlemiseks.
Esimene kord ei õnnestunud ja lendas ühes tooliga vastu seina (mis oli üsnagi kaugel).
Teine kord läks vähe paremini - õnnestus saada kontakt jumalaga ja talle kuidagi anda mõista, et võiks raamatukogust väljuda. Õnnestuski. Jumal liikus küll läbi laudade, mistõttu need kauniteks geomeetrilisteks puust kujunditeks moondusid.
Ja Melee sörkis jumalal vutt-vutt järel ja läks samast uksest välja, olles küsinud ennem miski raamatu (no olid seal mingid uksed või raamatud või muud vahendid millega reisida sai ja millega raamatukogust väljuda sai)
Kuna ta väljus samal ajal kui Wee Jas (kes tegi endale väljumisel unzipi), kaotas ta samal ajal väljuva energia tohutu hulga tõttu teadvuse.
Veidi aja pärast (või veidi varem, mul on hetkel mäluhäired) saabus majja tagasi ka ülejäänud partei.
Räägivad, mis kuulsid-nägid ja lähevad vaatavad, mis all toimub.
Liiguvad majas veidike ringi - ja mida nad näevad - verejäljed, võitlusjäljed, ühest kapist hirmunud Björni ja allkorruselt Kalle väga moonutatud laiba.
Lindgren ja Don lähevad asja edasi uurima - Raamatukokku.
Selgub, et tulevikus, mis on juba kindel, (pole veel juhtunud, aga tema eluloos on juba kirjas) hakatakse Rasmust põletama. Don loeb tema elulugu ja loeb masohistliku naudinguga viimaseid lehekülgi, mis räägib põhimõtteliselt valust. Lugeja näeb ja kogeb kirjutatut ise.
Liis uurib veel veidi taustainfot - näiteks, kuipalju kordi saab raamatukogu kasutada ja kas sinna saab tulla ka füüsilises kehas ja kuidas.
Raamatukogus kohatakse Kallet, kes on tulivihane ja nad läbi sõimab.
Aga midagi vaadati veel (aga mina tõesti enam ei mäleta, oleks pidanud varem üles kirjutama)

OG juhtus kah nii mõndagi - näiteks seitse rotipoega, kes laua all vahel roomasid ja kes kõik ükshaaval välja viidi, peldikusse kukkunud taskulamp - Sven hoidis hambus ja kuulis mingit naja ja naeris - ja nii ta langes - ja see taskulamp võeti sealt välja ka!
Mäng kestis enamvähem kella kolmeni, siis läksin majja magama - aga hommikul kuulsin, et nad olla veel tund aega laulnud.

Niipaljukest siis sellest.

Sünnipäevatuspidu vol 2.

ehk kesse ikka sinu töö sinu eest ära teeb kui mitte sina ise.

Mängu sisust siis:
Curunir mängis poolhaldjast salamõrvarit ja kuninglikku sohipoega Antonio Albizzit, kellele ma lubasin panna Perform -4 peale. See vist siiski ei juhtunud - ta ei laulnud mängu jooksul IG kordagi (jumalale tänu). Vanuseks inimaastates umbes 20. Reaalsetes aastates kuskil kolmekümne ligi.
Sven mängis tema nooremat venda, ametlikku kuningapoega, inimesest võitlejat Mordagos Albizzit, kes oli tulnud koju, kuningriigi pealinna oma vanema venna, ametliku troonipärija (NPC) pulmade puhul, oma kaugest võitlusakadeemiast. Vanust umbes 27. Sven lubas teha klassikalist human faiteri klišeed, kes loll kui lauajalg on - polnud viga - aga põhiliselt koosnes see lihtsalt vaikimises.
Vanuselt järgmist venda, inimesest preestrit Don Albizzit mängis Zepp. Tuli kah oma kaugest usuakadeemiast koju suure venna pulmade puhul. Vanust umbes 23?
Pesamuna ja arcane trickster, vanust 19, oli Melee Albizzi, Nessa karakter. Lõtvade elukommetega. Bitch, nagu sai mitmeid kordi mängus välja öeldud. Isa vaatas, et tütreke on selline kaootiline, ei vaevunudki teda võluriks koolitada ja palus üht oma sõpra talle eraõpetajaks - aga tänaval õppis ta veel trikke ja värke juurde.
Seesama õpetaja, haldjast sortsitar Lindgren (muusea, siis otsutasin ma panna haldjatele rootsi stiilis nimed) , oli Iti tegelane. Ühe järgu võrra kõrgem tegelane kui teised mängijad. Haldjad on muide minu maailmas selline põlatud rass (võrdle neegritega veidi aega peale Ameerika Kodusõda lõunaosariikides)
Mängu eellugu: Enamike PCde vend hakkas varsti abielluma. Seepärast said Don ja Mordagos oma akadeemiatest puhkuseloa ja sõitsid koju.
Sama päeva õhtul said PCd kokku, jõid koos, vestlesid, ja vajusid äkki ära.

Mäng hakkab pihta:
Kõik PCd peale Lindgreni näevad nägemust, kus näevad, kuidas nad üksteise järel jalutavad nõupidamisruumi ja lõikavad riigi viieteistkümne tähtsama nina ees oma isal ja vennal kõrid läbi ja lahkuvad ruumist.
Tegelased ärkavad üles pimedas ruumis. Mõned märkavad ust. (õnnestunud spot check). Mõned ei märka (ebaõnnesunud spot check) Nendel, kellel oli sugulus kuninga ja troonipärijaga, on paha olla. Kõik märkavad oma käte õmber ilusaid armsaid neoonsiniseid käevraudu, mis näevad ilgelt maagilised ja kapid välja, aga venivad nagu tainas. Peale veidikest rollimängu, mis koosnes umbes sarnastest repliikidest:
-oot, mida me siin teeme?
-ma nägin seda unenägu *kirjeldab*, kas teie ka?
-meie ka
-(Iti) mina mitte
-mis käevõrud need on
-see ju viltuläind loits!
-mis kurat lahti on
-kas teil on ka paha olla?
-minu sisetunne ütleb, et kunn on päriselt surnud, aga meie seda ei teinud
-mida me eile jõime?
-midagi on väga valesti
-kuule, teeme selle kuradi ukse lahti ja vaatame, mis selle taga on?
-kuule, see uks on lukus...
üritas Antonio ust lahti muukida, millele segas vahele Sven, üritades ust maha rammida, ei jõudnud, Antonio tegi ikkagi ukse lahti ja rahavas voogas välja.
Ukse taga olid mõned valvurid, üsnagi hirmunud, kes kõigepealt üritasid Antoniot maha lasta (ei õnnestunud, Antoniol olid üleüldse kuradi kõrged skillid), siis sai üks valvur noole kõhtu. Melee muutus nähtamauks ja ronis lakke. Mitte et sellel miskit mõtet oleks olnud, sest kaks valvurit jooksid minema, kui olid näinud Antonio ja Mordagose jõu-ja ilunumbreid, üks sai Antoniolt noole kõhtu ja andis alla (mis ei takistanud Donil talle hiljem nuiaga (mööda) virutamast) ja neljas virutas Mordagosele uksega vastu pead ja lõi ta pisut ehmatanuks. Hiljem tegi Mordagos temast hakkliha. Antonio üritas midagi sellelt, kel nool kõhus oli, välja pressida. Ei õnnestunud. Antonio lasi ta maha, väidetavalt halastusest (kõrval seisis preester, persetäis tervendusloitse käepärast)
Tunnetati (lisasin mängule sellise statitiku nagu intuitsioon, mis on üleloomulik võime asju tajuda - põmst sarane sense motive'ga, aga üleloomulik), et kohe-kohe tulevad külla sõbrad sõdurid.
Lindgren leidis ühe salakäigu, mis viis lossist välja. Mängijad läksid kõik vutt-vutt-vutt sisse.
Käigus arutati elu ja olu ja plaanide üle.
Kui välja jõuti, tekkis probleem, kuidas pääseda üle lossimüüri. Samas kostus hääl, et need ja need on reeturid, kriminaalid ja ambaalid ja sarnast jura. Lindgren muundas ennast valvuri sarnaseks ja Meleeoli ikka veel nähtamatu. Õnnelikul kombel oli värava juures vaid kaks valvurit, kellest üks sulges massina abil väravat, teine seisis tähtsal ilmel värava ees. Melee hiilis massinavärgi juurde ja õnnistas valvurit teise naeratusega kõripiikonnas ja Lindgren bluffis edukalt valvuri ära.
Seltskond jooksis välja. Otse linna.
Joostiveisi aegamööda peatänavat, siis pöörati kõrvale, Lindgren astus sisse ühte kangapoodi ja tahtis nelja keepi - müüjatar ei tahtnud anda - Lindgren, ikka veel valvurlik, nõudis kuninga nimel- müüjatar nõutus imesoodsalt viisteist kulda tükk müüma - Lindgren ähvardas neiut mõõgaga ja sai oma keebid.
Suunuduti edasi üheenam-vähem mahajäetud linnnajao poole.
Varsti lõi seltskonnale phe geniaalne mõte, et keeid aitavad neid ära tunda. Melee nägi mõnda oma meessoost sõpra tänaval kõndimas ja määris neile keebid pähe, kuna tal olevat fetish keepides meeste suhtes. Lubas saada kokku õhtul kella üheksa paiku.
Samal ajal lantis Antonio naisi. (ütle mulle, kui mõni CHA 20 neiu mööda läheb)
Üsna algul kõndis mööda CHA 1 neiu. Antonio hakkas talle ligi ajama ja pakkus viiekümne kuldtüki eest teatud rõvedusi tegema (mina perversse DMina ajasin asj loomulikult veel rõvedamaks)
Mordagosel viskas üle, äsas Antoniole kindaga pähe, uimastas ta ja vedis eemale.
Jõuti sihtpunkti - Lindgreni kauaaegse tuttava Rasmus Blomkvisti (teate, mul tuli üsna kiiresti improviseerida rootsipärane perekonnanimi) juurde, kes oli kohalike haldjate seas mõjuvõimas isik ja töötas kingsepana.
Mindi maja tagaukse juurde, koputati.
Avas Rasmuse väike inimaastais viieaastane poeg Björn. Issit polnud kodus. Venna oli. Venna magas üleval ja polnud lubanud ennast üles ajada. Tegelased käisid siiski peale.
Björn läks üles ja ajas venna üles. Kostus vihast räuskamist ja alla looberdas vihane venna nimega Kalle(vanust inimaastais umbes viisteist). Ta tunds Lindgreni ja tegi ukse lahti, aga oli pahane - välimusest muuseas paistis, et tal oli pohmell.
Ta viis tegelased külalistetuppa ja kostitas seal neid natuke - tähendab, jõi ise ja pakkus teistele ka. Mehed jõid temaga koos. Don natuke ja jäi viisakaks, Mordagos palju ja jäi magama ja Antonio käitus tsivilisatsioonile mittesobivalt.
Lindgrenile ja Meleele see ei meeldinud.
Muuseas, mängu jooksul sai kuulda Melee ja Antonio vahel järgnevat kõnevahetust: Bitch! - Bastard! - Bitch! - Bastard... et ma hakkasin mängu B&B-ks nimetama.
Kalle rääkis veel, et pööningul on üks tuba, mis oli vääga turvaline - ei saa sisse murda ja helikindel ja luuk käib väljastpoolt lahti vaid salasõnaga- ja isegi Kalle polnud sinna saanud.
Mõne tunni pärast jõudis Rasmus koju.
Lindgren läks talle vastu ja selgitas olukorda. Rasmus nõustus peavarju andma.
Rasmus kuulis, mis lärm ülal käib ja sai vihaseks, et Kalle on end jälle täis joonud.
Läks üles ja kajus natuke ja läks siis kööki kainestusrohtu segama. Jootis seda Kallele ja Antoniole. Antonio oksendas ja Rasmus andis talle vasta vahtimist ja hoiatas, et ta seda enam ei teeks.
Veidi aega hiljem mindi magama - sinna pööningule, müstilisse tuppa.
Keset tuba seisis mehekõrgune tumesinine püramiid.
See ajas mängijad närvi, aga Rasmus seletas, et see on tema katse ja raamatukogu ja et mängijad ei muretseks.
Ei muretsetudki eriti ja kobiti magama.
Kell a viie paiku tõusis Melee üles, et kusele minna. Ei märgand midagi. Läks tagasi magama.
Poole tunni pärast tõusis Antonio, et kusele minna.
Tema märkas, et püramiid oli kasvanud pooleteisekordseks ja et see kumas pahaendeliselt. Sellele olid tekkinud kummalised vonklevad erivärvi laigud. Kui Antonio sellega rääkis, tegi ta "zip"
Antonio äratas muu rahva ka üles.
Lindgren otsustas, et nii see asi jääda ei saa ja tahtis minna alla, et Rasmusega rääkida.
Juhtus aga selline asi, et alla mineva luugi peale oli tekkinud väikene püramiid., mis kiiresti kasvas. Lindgren üritas korra luuki tõsta - paar sentimeetrit see kerkis, siis langes jälle alla.
Siis laienes püraiid nii, et luuki ei saanud enam puudutada.
Püramiidid kasvasid.
Mängijad tahtsid appi hüüda, aga neile meenus, et ruum oli helikindel.
Tekkis hirm - kui need püramiidid veel kasvavad, täidavad nad varsti kogu toa.
Antonio tegi suuremale püramiidile magamisloitsu - ja ta ei kasvanud enam ja muutus tagasi ühevärviliseks ja stabiilseks. Kahjuks kestab magamisloits kõigest mõne minuti...
Lindgren asetas oma käe väikese püramiidi aurasse ja nägi nägemust (praegu veel ei ütle)
Peale tükki aega taidlemist sai Melee vihaseks ja üritas püramiidi käega lükata.
Melee kadus nagu tina tuhka.
Nüüd olid teised juba väga hirmul. Nad vaidlesid ja katsetasid püramiidide asjadega puutumisel - reaktsioon puudus - ja siis läksid nad üksteise järel püramiidi "sisse" - Sven teistest veidi hiljem.
Ja nad sattusid.... (jätkub)

Sünnipäevatuspidu vol 1.

Igastahes, nagu ma tõenäoliselt kunagi siin öelnud pole, oli mul reedel sünnipäev (23. september)
Peo pidasin laupäeval. Dräguniga. Ja Sveni, Zeppi, Nessa, Curu ja Itiga.
Kogu selle kammajaaga oli kaasnenud hea hulk eeltööd, näiteks sauna korralikumaks tegemine ja väikepuhastus.
Enivei, reede hommikul ilmnes hea hulk logitilisi probleeme. Iti ja Curu olid miskipärast läinud mitte turuhoone juurde, vaid Vanemuise alumisse parklasse. Sven läks mingi teise turu juurde. Nessa helistas hommikul ja ütles, et ta jääb pool tundi hiljaks, tegelikult oli tema kell vale ja ta tuli tund aega varem. Ainuke, kellega mingeid vahejuhtumeid polnud, oli Zepp.
Igastahes, jõudsime kohale. Ja Mägede talu leiti kerge olevat ja rahvale meeldis (ma loodan).
Igastahes, peale kinkide avamist (sain väga armsa rohelise kaisukuu ja ilusa kirja ka sinna juurde ja Nessalt laheda isetehtud pilid) ja väikest söömist (morsipidu, nagu Iti ütles), hakati tegelema dräguniga s.t charsheete täitma.
Mina lõin samal ajal aega laiaks, sõitsin rattaga ja üritasin mõelda välja plotiideid. Kerge närvilisus.
Igastahes, mõni aeg hiljem, lõpetasid kõik oma charsheetide täitmise. Välja arvatud Zepp. Temaga läks veidi rohkem aega.
Ja siis hakkas mäng pihta.
(jätkub)