Lugusid toonasest Treffnerist/Harjumaalt/Maalt

Asi läks lõppeks nõnda, et taliolümpiamängudel läks Treffneri poistel väga hästi - esmalt muidugi minu vennal, kes mingi ala üleüldse kinni pani, kahjuks ei mäleta, millise - paraku ei näind ma teda ka muidu, kui vahepealses interlüüdiumis kodus, kus ma venna sahtlist kümnete viisi erinevaid Treffneri sõrmuseid leidsin - tõik, mida ta kommenteerida ei soovinud.
Igatahes, Treffneri poistest läks vist veel kahel, kes parajasti üheteistkümnendas käivad, kah umbe hästi - üks neist jagas mingil suusamaratonil ühe Jaapani robotiga esimest-teist kohta, teine sai kolmanda ja lisaks veel hõbeda suusahüppamises.
Pärast seda oli stseen, kus antud kodanikud (noh,nood kaks poissi üheteistkümnendast) minu maakohas olid, kohas, kus vanasti kiik oli, kõõlusid ja niimoodi arglikult arutasid, et kas peaks viiendasse-kuuendasse tundi minema, sest, noh, olümpia on läbi ja enam mingit vabandust nagu puudumiseks ei ole. Ja et mis Punga ütleb ja...


Vahepeal päästsime maailma läbi massisuitsiidi, aga noh, eks me kõik olime peast segi ka, igalühel omad hullused, idee-fixéid ja meelehaigused kanda. (täpsemalt öeldes, Kuninga Kollases Rüüs uskuja (mina), Jehoova tunnistaja(Melian), muhameedlane (Vahur), hipi (Hannes), mees, kes kuulis oma surnud lapsi ((A)mort), samurai/Jeesus (Terry), autistist poiss (Myrt) ja ilgelt manipulatiivne bitch (Dani õde) Goblin pidi Antikristust mängima, aga sai mingi kõhutõve.) Noh, lõppeks oli maailm ju praktiliselt otsa saanud - ilm iga jummala päev vahetus, suured linnad maa pealt maha pühitud, katk ja muu sarnane jura.
Eks ta ole. Tore mäng tegelikult. (Kiitos Danile ja Mialeele) Aftekas ka. Hannes sai küll öösel mingi katku ja vappus meil seal külma käes, söötsime talle kaks Coldrexi sisse ja andsime tekke juurde, hommikul nägi juba inimese moodi välja. Osa rahvast läks Tallinna, ülejäänud said Mati autoga Tartusse. Dani õe auto jäi mutta kinni ja selle sealt kättesaamisega saime kenasti poriseks.



Juhtumisi läks nii, et kui me kolmekümneks aastaks kosmosesse sõitsime, oli vahepeal Maa peal tuumasõda olnud ja me pidime hoolega vaatama, et me maabuksime siiski USA, mitte Hiina tsooni. Toomemägi oli vist siiski USA tsoon.
Igatahes pandi meid action directe eest vangi. Vangimaja bürokraatias oli paraku sihuke probleem, et ma vastasin küsimustele miskipärast ainult (nende arvates) soome keeles või siis soome aktsendiga eesti keeles. Arvati, et mängin lolli, aga tegelikult selgus, et maandumise käigus saadud palaviku ajal võttis mu keha üle lapi šamaan, kes rääkis ainult põhjasaami keelt.
Lõppeks ärkasin ma üksinda kongis, kus avastasin, et mu vend oli sinna "Anarhisti kokaraamatu" järgi ühe pommi valmistand ja põgenenud.

Konspekt

Ma olen maal ja seisan meie sauna ees. On suvi. Taevas on pilvine, hall ja rahutu. Varsti läheb äikeseks. Sirutan käed taeva poole ja hakkan ülespoole ujuma. Ei saja, aga taevas on endiselt pilvine ja rahutu. Külm tuul. Lendan aiast välja, soo kohale. Ja seal nad seisavad, kolm tükki, Goblin, Andeora ja Liis, soo kõrval, mitte päris kõrvuti, aga lähestikku ja nad tõusevad kõrgele õhku. Ja seal me siis lendamegi, inglid ja kangelased. Goblin vaatab tagasi, ta ei näe metsatukka, millele ta vastu kihutab, ma ei jõua midagi ütelda ja nii ta ei näegi seda lapse randme jämedust kuivanud kuuseoksa, mis ta kopsu ja kogu keha läbistab ja ta hetkeks sinna nagu Veristaja ogapuule rippuma jätab, enne kui oks ta raskuse all murdub ja alla kukub.

Ma olen Haapsalu rongijaama ja Tartu vana bussijaama meenutavas kohas, kus rööpad on mõlemal pool perrooni. Me ootame koos Kristjani ja Kadriga rongi, meie piletid on kellegi käes, kes on perroonil eespool, meie oleme aga suhteliselt taga, mingi majakese juures, ootame rongi ja vestleme.
Kadri räägib nende kunagisest klassiõest, kellestkist, keda hüüti Päikse-Kerstiks ja kes kirjutas laule. Mis tast nüüdseks saanud on, ma teada ei saagi, sest rong sõidab järsku ette, ja ma jooksen, kiiresti, kartes maha jääda, inimestest mööda põigeldes.


Kummaline maailm, milles Tartu on meie maailma Tartu moodi, aga mida sealt edasi, seda võõramaks asjad lähevad. Pidi olema ekskursioon Tartust välja, vaaraode, koide ja külmkingade maailma. Buss läks katki ja nii me läksimegi jala. Kuidagi jäid teised maha, ja ma jõudsin Tartu piiri äärde, Otepää maantee juurde. Jäin seisma. Nägin, et mulle oli järgi jõudnud too poiss, kelle me tagaselja Turingu masinaks nimetasime, kuna me ei jõudnudki kokkuleppele, kas ta sai või ei saanud Turingu testist läbi. Pärisnimi oli tal vist Indrek.

Ma parandan matemaatikaolümpiaadi töid. Riiklik komisjon. Kaks ülesannet maas, one more to go, aga ma kardan, et too üks võtab rohkem aega ja energiat kui ülejäänud kaks kokku.
See nädal tuleb mul kiire.

Kosovo sai iseseisvaks ja Eestil sai 90 täis. Palju õnne neile.

Ma kirjutasin politseiriigi petitsioonile alla varem, kui Dani, Mialee või Goblin, aga oma blogis toda ei reklaaminud. Dani ja Goblin käisid Tallinnas ka.
Tunnen end ses asjus kuidagi flegmaatilisena.

Söömaklubi oli. Jutt käis demokraatiast. Inimesi oli palju ja juttu jätkus kolmeks tunniks. Mälu on fragmentaarne, tsätiprotokoll on ülal sääl, paraku oli aga suhtlus tsätis ja jutus paralleelselt, mingit aimu ehk saab.
Andmebaasid, info kuritarvitamine, krediitkaardi omamise kohustus, plutokraatia, wikidemokraatia, enamuse võim vähemuse üle, vähemuse nõusolek, demokraatia rahumeelsus, noorte teadlikkus demokraatiast, Eesti leige kodanikuühiskond, selle võimalikud põhjused, demokraatia eksportimine, otsedemokraatia, rohujuuretasand, hästi madalal tasemel tehtud otsused pluss ülikõrge tase, mis lintšijatel silma peal hoiab, islamimaailma areng demokraatia suunas, vaikiv ajastu, hirm selle ees, et kui me midagi riigikriitilist teeme, saab Venemaa seda propagandasõjas ära kasutama, demokraatia meedias, internet, Maslow püramiid olid mõned teemad, mida käsitleti.

Livemocha on tore sait. Keeleõppe eesmärgil, asja mõte on inimestele suhtluspraktikat pakkuda.
Anni soovitas.


Mul oli nohu. Vimm on ikka veel sees, aga funktsioneerida saan.


Lõpetuseks järgnev teoloogiline-matemaatiline mõttetera. Kuidas pääseda paradiisi?- Väga lihtne, integreeri üle paradiisi ja ürita end antud punkti sokutada. Siis võta tuletist.

Unenägusid muistsetest aegadest

Leidsin ühest kohast ühe unenäo, mille ma kirja pannud olin. Suht ammu. Päris õõvastav teine.

Nägin täna unes, et ma olin väike, nii umbes kümneaastane poiss.
Ja miskipärast pidin ma tapma mingi kuningasuguvõsa - ei mäleta miks, aga tuli. Võimalik, et tegu oli kättemaksuga või midagi. Ma teadsin, et ma ei pääse sellest projektist eluga.
Kõigepealt tapsin vana kuninga. Seda, kuidas see käis, ma ei mäleta. Siis mind hukati riigireetmise pärast - seda ma ka ei mäleta, aga ma teadsin, et see nii oli. Aga ma ei jäänud oma kehast ilma või reinkarneerusin või midagi, aga igatahes oli mul hiljem sama keha. Võimalik, et kogu seda esimest värki polnud.
Vanima poja, kes peale isa surma kuningaks sai, tapmist ma ei mäleta. Aga mul õnnestus ja ma ei jäänud vahele, või minu kuriteost teati, aga ei jõutud veel kohe kinni püüda.
Järgmisena sai troonile tolle õde. Sai kuningannaks. Mul olid vist ikka mingid maagilised võimed.
Igastahes, meelitasin kuninganna öösel minuga merele aerutama. Ma olin teinud sellise maagilise kunsttüki, et kui kuu pilve tagant välja tuleb, muutun ma rebaseks.
Igatahes, siis kui me aerutasime, muutus meri järk-järgult punasemaks.
Lõpuks jäime seisma. Siis ma vaatasin kuningannat ja mul hakkas kahju, et ta surema pidi. Ma mõtlesin, et see, mille pärast tema suguvõsa neeti, polnud ju tema süü.
Aga siis tuli kuu pilve tagant välja ja ma muutusin rebaseks ja närisin ta kõri läbi. Meri muutus täiesti punaseks.
Kui ma jõudsin tagasi kuningalossi, valitses seal nüüd noorim vend, kes oli eriliselt julm. Ma olin vist vanema venna valitsusajal tulnud nõuandja kujul õukonda ja ma võisin seal ringi käia (muuseas, õukonna ja kuningate asukoht oli Treffner)
Igastahes oli uus kuningas pannud mulle ülesandeks leida kuskilt eiteakust üles üks mõõk. Noh, nagu muinasjutus paneb kuningas karjapoisile mingid ülesanded jne.
Igastahes, tõin selle mõõga ära ja viisin kuninga juurde.
Kuningas käskis ennast selle mõõgaga lüüa. Irvitas ise.
Tõstsin mõõga ja siis järsku ma teadsin, et see, kes selle mõõgaga esimesena lööb, oleks nagu ise pihta saanud. Ja ma teadsin, et kuningas teadis seda ja saatis mu selle järele, et oma isa ja õe ja venna eest kätte maksta. (avalikult tegi ta näo, et ei teadnud, aga tegelikult teadis ja ma kahtlustasin ka, et teadis)
Siis ma pillasin mõõga maha ja jooksin ära. Jooksin nagu jalad võtavad ja lootsin, et ma torman kellestkist mööda, et minust ei saaks kuninga esimest ohvrit. Kuulsin kuninga karjet kui ta mõõga tõstis ja lõi esimest, kes tuli ja ma teadsin, et ta oli surnud.
Ma tormasin keldrisse, riidekappide juurde ja ma teadsin, et mind hukatakse.
Siis vaatas üks tuttav mulle otsa ja ütles, et asjalood muutuvad kogu selle suguvõsa tapmise peale. Ta teadis.

Ärkasin.

"Kuritööd ja karistust" ei tasu enne magamaminekut lugeda.

Ajas rändamise kõrvalefektidest

Oli selline üritus või katse. Ajas rändamisega. Kõigepealt näidati üht videot lennuki sisemusest ja küsiti, kas ma olen selle lennukiga lennanud. Ütlesin, et vist küll.
Siis tõusid aga lennukis istmeilt üles mees ja naine ja ma tundsin ära - see on ju SEE lennuk, see saatuslik lennuk, ma olen seda videost sada korda näinud. Üritasin vältida nende kahe tähelepanu, olla hästi tähelepandamatu ja nii edasi.
Naine viipas püstoliga umbes kümmekonna reisija peale ja kamandas nad lennuki ukse juurde ja sundis alla hüppama. Siis hüppas ise ka. Õnneks mina nende esimese kümne seas ei olnud. Üritasin olla hästi tähelepandamatu. Ei tulnud välja. Mind sunniti ka alla hüppama.
Alla hüpates mõtlesin, et vähemasti mul on veel pisut aega, enne kui mu elu otsa saab ja mõtlesin samal ajal, kas sellise kiirusega saab kooli ust avada.
Selgus, et saab, sest ma kukkusin just kooli ukse juurde ja kukkudes vajutasin lingi alla.
Igatahes, selgus, et see polegi kool, vaid hoopis mingi kohvik. Või siis minu maakodu, ma pole kindel. Mingi hübriid igastahes. KOhvik, mis läks sujuvalt maakoduks üle. Imetlesin väga seda ehedat baroki näidist, kui mu tähelepanu sellele juhiti. Ei olnud aga raha ja Yoshy andis laenu, et midagi osta. Siis nägin, et väljas on Mihkel, läksin talle tere ütlema, aga siis ta kadus ära ja leidsin, et kohvik asub hoopis Tallinnas. Kõndisin natuke edasi ja jõudsin ühele platsile, kus ühest autost tuli kõik rituaalvahendid ära tuua. Tõingi, teised arutasid, palju mul aega läheb, aga läks vähe. Üks torkas veel, et luteruses on nii vähe rituaalesemeid, et mida sa ikka ootad.
Nüüd käisin ma mööda Kalevi tänavat, mis oli aga hoopis kitsam ja käänulisem mööda Karlovat ringi. Kohtasin üht vanameest, kes seletas mulle ajarännaku paradokse. Ta näitas mulle üht oravat, kes oli juba kümme aastat surnud olnud, aga kelle ta oli tulevikust oli siia toonud, nii et ta vormiliselt vaid paar päeva surnud oli olnud. Võtsin orava kätte ja koorisin talt naha ära, näitamaks, et liha on veel suhtkoht värske ja et kümme aastat too surnud küll pole olnud. Liha oli ilus roos aküll, kuigi paarist kohast mädanes. Vanamees jäi pettunult nõusse.
Kõndisin siis bussi peale, mida aga ei tulnud.
Nägin, et üks naine sõitis autoga -sellesamaga, millest ma ennem rituaalvahendid ära olin toonud ja hüüdis, et ajarännueksperiment on edukalt läbi viidud ja et ma peale hüppaksin. Küsisin, et kas minust mälujälgi ei jää, aga naine vastas, et tänu ajamasinale saab kõik kustutada.

Mai, 16-18

Õpin päevapostiblogimise rasket kunsti.
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri

Justkui talveöö

To be, or not to be--that is the question:

Whether 'tis nobler in the mind to suffer

The slings and arrows of outrageous fortune

Or to take arms against a sea of troubles

And by opposing end them. To die, to sleep--

No more--and by a sleep to say we end

The heartache, and the thousand natural shocks

That flesh is heir to. 'Tis a consummation

Devoutly to be wished. To die, to sleep--

To sleep--perchance to dream: ay, there's the rub,

For in that sleep of death what dreams may come

When we have shuffled off this mortal coil,

Must give us pause. There's the respect

That makes calamity of so long life.

Hamleti monoloog, Shakespeare
____



"Tubli poiss," ütles ta. "Just nimelt sinna. Niipea, kui unenägude voog su kaasa haarab, saad sa ise selle osaks, sest selles voolus on kõik suhteline, kõik liigub ja pole midagi niisugust, millest saaks kinni haarata. Kui veekeeris su endasse neelab, ei saa sa sellest aru, sest liigud ise koos veega ja vesi tundub liikumatu.
Nii tekib unes reaalsuse tajumine. Kuid on olemas punkt, mis pole liikumatu millegi muu suhtes, vaid on liikumatu absoluutselt, ja selle nimetus on "ei tea". Kui sa satud unenäos sellesse punkti, siis sa ärkad, täpsemalt öeldes, alguses ärkad sa temasse. Ja alles siis," - ta vedas käega ringi ümber toa- "siia."
Viktor Pelevin, "Tsapajev ja Pustota"


Et kõik ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka ütles ja mida ma niikuinii ei tee, siis asjalugu läks nõnda, et mina, Marten, Oskar ja Anni sattusime kokku tegema ühte larpi. Alguse sai see juba sünnipäevalarbist (kae altpoolt, sellest peaks ka siis blogis juttu olema), kuhu Marten sai viimasel hetkel kutsutud ja kes küsis mult kurjakuulutavalt, ega ma ei tahaks tema ja veel mõnega larpi korraldada. Ütlesin, et mõtlen, ja tema lubas sedasama teha ja ühendust võtta.
Noh, jäi sellega kuidas jäi, aga siis võttis ta muga ühendust ja sain teada larbi põhilise motiivi-
*trummipõrin, et dramaatilist efekti suurendada*
-mäng toimub ühe tüübi unenäos. Tegu on näitekirjanikuga, kellele Saatan lubas unenäo meelde jätta, kes aga oma hingest ilma jääb, kui kellegi tapab- (
*trummipõrin katkeb dramaatiliselt*

Ja nii ta läks...
Tegime blogi ja puha, saime kokku, tegime ajurünnakuid, veetsime niisama koos aega, paanitsesime koos ja nõnda edasi.
Esialgne kuupäev sai 17.detsember, selleks ajaks oli meil aga vähe rolle koos ja teised larpid kah sinna pandud ja veel igast pisiasju ja nõnda lükkus edasi. 13. jaanuari, sest eelneval nädalavahetusel oli juba Aman Elest.

Ja nüüd on see läbi. Tegelikult on täitsa hea tunne, sest larp õnnestus. Ilm vedas natuke alt ja mul on tunne, et meie larp oleks väärinud kõvemat reklaami.(samas, kuidas reklaamida larpi, mille põhiidee on puänt - et see kõik on uni. Motiivid ja ajad olid erinevad, esines nii muinasjutumotiive kui ka näiteks "Lendas üle käopesa"-settingut. Ühtse massina oleks seda raske reklaamida olnud. Mõte oli teha treiler, aga paraku ei tulnud lumi maha ja aega oli ka vähe. Et cetera)

Tiim (mina, Anni, Oskar ja Marten) oli väga hea. Kõik toimis. Kõik tegid midagi. Ja tegu on ka toredate ja meeldivate inimestega, keda ma ennem kuigi palju ei tundnud. Ses asjus on tuju hea.

Negatiivsetest külgedest võiks mainida seda, et mängijaid jäi väheseks. Muidu oleks vabalt 30 sobinud, oleks saanud välja arendada rohkem intriige ja liine, oli näiteks plaan tuua sisse kahe riigi spioonid ja tuli tegelasi ühendada ja puha.

Minu kirjutatud rollid põhinesid enamjaolt kirjandusel. Õde Holle=Õde Ratched (Lendas üle käopesa). Pealik= Pealik Bromden (Lük) +Hamlet. Tove = Donnie Darko. Heimler = Möbius (Dürrenmatti "Füüsikud")
Thyndall põhines eelkõige ühel koosolekul tulnud mõttel, et võiks olla koer ja inimene kes kohad vahetavad, vene kirjanduses popp teema. Algul oli plaan teha ka siis see algne peremees,et kuhugi tsurgata tagasivahetamine, aga leidsime, et ilma temata saab ka. Vot.
Rosensterni mängija ei saand kahjuks äkilise haiguspuhangu pärast tulla. Rosenstern pärines ideest teha krooniline kõrvaltegelane, kellel puuduvad sellised asjad nagu perekond või tutvuskond, kellel on ainult funktsioon tulla ja miskit ütelda. Tegelikult tahtsin ma tuua mängu teist alkeemikut, et ühe teatud masina konstruimine paremini läheks.
Ahjaa, ise tulin kah kahel korral NPCna mängu.
Ükskord olin ma Peetrike, vaim, kes oli oma vennaga ühe kella pärast tülis.
Teine kord aga Godot.
Godot ei olnud tegelikult keegi müstiline isik, tegelikult ootas teda vaid üks tegelane. Tegu oli lihtlabase alkeemikuga, kes tuli, jättis maha mõned olulise tähtsusega paberid ja läks korra välja, kus mutid ta maha lõid.

Isaga oli mul larbikorraldamise asjus probleeme, aga lõpuks ta ikkagi leebus ja viis autoga ära. Tõsi küll, nüüd on ta pisut häiritud paari toidunõu pärast, aga see kõik laheneb.
Aga praeguseks...


Justkui talvehommik...
Lumi langeb porisele maapinnale, taastades talvise tunde.
Näitekirjanik ärkab üles,vaatab lage ja meenutab, mis juhtus. Kõik on kristalse, fotograafilise täpsusega meeles. Kõik need tegelaskujud, isiksused, kujud, mis sealt läbi vilksatasid, need oleks olnud otsekui reaalsed, justkui päris. Aga ei olnud ju. Nad olid vaid tema kujutlusvõime viljad ja enam ei saa nad midagi uut teha, nad on fikseeritud tänase öö sündmuste ja tema sule ja paberiga, sest sarnaseid unenägusid ta enam ei näe.
Tegelikult ei näe ta enam üleüldse unenägusid.
See naine, Lizette.
Kavatsus on see, mis loeb.
Too punase peaga.
Mis oli kirjas lepingus?
Uus Saatan.
Ja kummalisel kombel ei mäletanud kirjanik seda lepingut.
Ta urgitses oma püksitaskus, üritades lepingut leida.
Ahaa, ongi!
Mingi paber ja selle all kolm veretilka.
Veretilkade punane aga suurenes ja suurenes, kuni varsti ei sadanud enam lund, vaid verd ja nüüd teadis Näitekirjanik, et ka tema oli kaotanud.
Põrgu.

Valitud unenägusid aastast 2006

Võetud siis minu isiklikust unenäopäevikust, mille täitmisega ma üldiselt laisk olen.
Märkused nagu eile, täna, nädal tagasi, jms, ei viita unenäo kaugusele praegusest hetkest, vaid kaugust nende nägemise ja kirjapaneku hetke vahel. Kopipeist.

*täna – läksin Emexi vanasse asukohta, kuid see oli seal Riia tänava kõige lõpus. Emex kolis ümber mobiilseks. Võttis mind vastu miski tegelinski, vist drägonist. Osutasin ühele raudteele, mis viis kahe seina vahele ja küsisin, kas võiks vaatama minna.Võis. Ma võtsin endale alla kõrvale ühe sepistet redeli, sest raudtee ei töötanud ja selle kõrval oli määratu sügavik. Ja mis selgus – kaks tööstuslikku seina läksid üle keskaegseks kirikuks – see võis olla satanistide kirik. Oli kesköö. Jube oli. Kirikupool jäi paigale, aga edasiminnes laienes teine pool laiaks õueks. (seal oli vist rauda ja värki ka) Vestlesime religioonist. Mööda kõndis Radagast. Ta oli selline hästi ürgne. Rääkisin temaga (kas drägonist oligi Radagast?) Tühimik sai otsa. Jätkasin oma teed. Vastu tuli Zepp. Mööda kõndis uuesti Radagast – ta oli teistsugune, aga ära tundsin. Zepp kõndis uuesti mööda. Nüüd kõndis minu kõrval ka juba Iti. Tabasime ära, et midagi on väga valesti ja tormasime teed mööda edasi ja sööstsime sisse esimesest uksest vasakul. Jooksime sisse ja karjusime midagi(vist mingi roppuse).

Leidsime eest emand Ku’rii salongi, kus kõik meie ümber ringis istusid ja ehmunud olid.

*eile – üritan kokku saada drägunipartit. Sõidan selleks miskipärast Tallinna. Tulla saavad ainult Nessa ja Alton. Taipan ühte laia teed ületades, et ei jõua kunagi kesklinna.

Midagi otsides satun oma vanasse muusikakooli. Miskipärast on see põhiplaanilt ümmargune. Sees harjutavad ühe suure akna ääres Gothic Voices. Rahvas kuulab kõrval. Üritan muusikakoolist teed välja leida. Ei õnnestu. Kõik väga barokne, seinadel maitsetaimed ja puha ja ilustised. Leian direktori. Ta viib mind teise korruse keskpunkti, kus tuleb umbes meeter maad hüpata esimesele korrusele viivale trepile. Ta hüppab ees, mina järel. Esimene korrus. Seal on miski normaalne koridor, kust välja saan. Kusagil muusikakoolist väljas suitsetab Curunir ja teatab mulle, et ta pakub mulle teejumala rolli ja et ma nüüd teetseremooniate kohta uurimustöid teeks. Teengi ja puha. Mäng. Teen teed. Kedagi veel ei ole. Mõõk seljal. Käib koputus. Torman ukse juurde ja hoian kinni, sest tean, et ukse taga ei ole midagi head. Üritan meeleheitlikult meelde tuletada folkloori või ebausku selle kohta, kuidas kuri majja ei pääse. Tean, et on olemas, aga ei meenu. Ei meenu.

Uks kärgatab lahti.

*täna – sõidan bussiga läbi uduse, suitsuse Tartu. Mul on mingi plaan.
Buss peatub. Lõpp-peatus. Tagasi enam ei saa. Asi meenutab natuke Tartu Lõunakeskuse-poolset külge. Lähen bussist maha. Koos minuga on mu kaasvandeseltslane. Otsime ulualust. Leiame ühe kortermaja, läheme esiuksest sisse. Mulle avaneb suur tuba, meenutab väga aita(ja puukuuri), aga suurem. Minust kuni toa lõpuni on umbes kaksteist meetrit. Läbilõikelt on tuba majakujuline. Kaks laetala, mis mõlemad ukse juurest algavad. Ühe neist peal on voodi. Kaks sellist minivaheseina, nagu aidas. Ühe ees on kellegi voodi. Seal on vist oma neli-viis voodit, aga kaks neist on ülal ja balanseeruvad ühe tala peal ja üks katki. Valime oma voodid välja ja paneme asjad peale, Läheme välja maad kuulama. Tagasitulles selgub, et koht polnudki maha jäetud – nimelt paneb üks vana naispensionär oma mütsi voodi kõrvale varna. Üritan talt öömaja paluda, seletan, et mu sõbral on sünnipäev ja puha. Imelisel kombel jääb vanamutt nõussse. Mõtlen, et see oli ikka hämmastav bluff-check, sellisega saaks vist drägunis ainult Iti tegelane hakkama, sest tal on bluff +18. Ja ongi Iti ja co kohal. (ma ei tea, kes see co oli) Mulle seletatakse, et praegu on väga ohtlik olukord, sest meie teguviis on viinud liblikaefekti mõjul selleni, et nelja patsiga hiinlased hakkavad hävima, alles jäävad vaid kolme patsiga hiinlased. Ma ei saa aru ja siis seletatakse mulle, et nelja patsiga hiinlased on Hiinas nagu vaimolendid või haldjad ja nad hakkavad kaduma. Näen, et toas kõnnib ringi väike hiinlane. Loen üle: neli patsi. Ahaa! Hakkan teda enesest eemale tõukama, aga tema klammerdub minu käte külge. Iti seletab, et haldjatesse ei tohi suhtuda vaenulikult, sest siis teevad ka nemad sulle halba. Tuleb olla hea nende vastu ja sa saad nende väest osa. Ütlen: hea hiinlane ja hiinlane laseb must lahti ja toas on ilus mahe jõuduandev valgus.

*eile: linnumunade äkitsene hindaminek. Igalt poolt otsitakse seni müütideks peetud linnumune. Leitakse ka mõned võltspesad, mis on tehtud juurviljadest sigade poolt – kadedusest

*täna – miski nelikfilmikomplekt, kus kõigis olid samad näitlejad, aga hoopis teistes positsioonides/rollides. Peategelane kandis musta mootorratturikiivrit. pluss nõmm mere ääres. pluss painav kontroll. miskil häkkeril õnnestus ennast sellest päästa end IG tappes ja siis Ogsse pääsedes ja see oli suur saavutus

*üleeile: lähen kõndima mööda seda teed, mis meie korteri juurest alla suure poe juurde viib. Tibutab, tee on suhtkoht tühi. Kohtan kodutut joodikut, nägu on alkoholist roheline. Küsib mult, mis tööd ma teen, vastan, et puhuriga. (noh, joodikuid ei tasu vihastada) Ta räägib mulle tööst puhuriga, kuidas tema ka on puhuriga töötanud, aga kuidas tema puhul puhur hoopis asju kinni liimis. Puhus kuumaõhuga kellegi paljaste jalgade peale ja väljatulev veri ja kuum õhk liimis need asfaldi külge. Kõnnin hirmuga korteri poole tagasi, lõpus jooksen. Kodust vaatan aknast välja, ega teda näha pole. Ei ole.
*eile: Galatea teeb Treffilarbi jaoks plaane, mis on aga väga kummalised. Näiteks on seal miski kummituis ja värv salasõnana, mille alles kummitus ära arvab. Aga Gala väitel on kõik korras. Mind palgatakse miskisse restorani salatit lõikuma. Kohtan tänapäeva tulnud Napoleoni ja räägin talle, kus ta õieti lüüa sai, mis talle ohtlik on. Üritan ajalooõpikut meenutada, aga täpselt ei meenu.

*väike aiamaja, palju uksi. Üritan neid kõiki kinni keerata, sest väljas on vampiirid, aga uksi ilmub üha juurde. Tõmban neid kinni ja lukustan.

Kool, hilisõhtu. Öeldakse, et Vägilased võivad ka öölaulupeo teha. Palutakse neil, kes tahavad seal osaleda, minna koridorist väljudes vasakule, teistel paremale.
Esinetakse põllul, pealtvaatajad õlgkatusega küüni katusenuki taga. Katus on maani. Libisen alla. Vahepeal haarasin mingist nukist kinni, nii et kukkumine pole valus. Selle peale kutsutakse teised ka alla tulema.

*mingi maja, uus maja. Linnast 20 km. Mehe halvim seksuaalkogemus nendest kuuest kuust, mil ta seal majas elas, oli surnud kokkerspanjel, parim pärines aga ühest ööst, mille algust ta ei mäletanudki. Millegipärast oli ta keset ööd kiskunud üles põranda ja kaevanud, kuni leidis kahe kaanega kirstu. Naise (ta oli seal kirstus sees olnud) suu oli täis põlenud kopeerpaberit. Nende kõrval lebas kokkerspanjeli laip. Siis äkitselt (sest lage polnud selles kohas, nagu aatrium) tuli taevast välk ja tabas naist, kes tõusis lendu ja kellest oli järel vaid nägu, mis karjus, et tänu, et nüüd ta saab uuesti magama minna. Ta ütles, et mees ei usu eales, et see juhtus. Ülejäänud osa neist kuuest kuust möödus tavaliselt.

*eile: Olen Sam(well Tarly/ wise Gamgee). Vestlen miski vana merekaruga, sauna nurga juures. Järsku näeme – keiserlikud laevad. Merekaru ütleb: ruttu varju, kas sa tahad, et meid üles poodaks. Jookseme sirelipõõsa taha. Laman. Näen, et kasvuhoone juures on mets ja sealt taanduvad Gimli, Legolas ja Aragorn. Taandun minagi, ent valjult. Maja juurde.

Rändame. Haapsalu mets, aga läbipaistev, väga läbipaistev. Paralleelselt metsateega on umbes kolmekümne meetri kaugusel maantee. Korralik maantee. Hiilime sellegipoolest edasi. Miski pikk maja. Pererahva juures ei maga, Lähme teenijate ossa, magame seal. Päris õdus kohake.

Olen miskis kauges linnas, otsin litsi. Madrats on ka kaasas. Aga mis sa teed, litsi ei ole. Mõtlen pisut ja lähen kuninganna juurde audientsile.

Lähen selgitustööd tegema vana põllumehe juurde. See näitab mulle nimekirja, mitu inimest ja looma ta viimasel ajal tapnud on. Küsimusele, miks, vastab, et ei olnud mõistlikud ja ei mõistnud laulda.

Seletan, et ilma lauluraamatuta ei saagi laulda ja annan talle mulle jehoovikute poolt antud teose. Talunik tänab ja puha. Räästa alt on näha, kuidas linnud lendavad, eri värvi suitsud taga. Ainult varesel ei tule tossu välja, aga tema teeeb ka väga kauneid ja kunstilisi piruette.

*täna – viin kedagi öösel koju, möödume sellest muusikakooli ees olevast bussipeatusest. Seal istuvad kolm vana naist, nii vanad, et on oma mustadesse riietesse mähkununa ainult juus ja küüs – võib-olla ka pisut kollakat plekilist nahka paistab kusagilt. Proportsioonid ei ole inimese omad – pealuu on hirmus peenike –kas teda üleüldse on – ots on selline, nagu oleks seal ainult selgroog – ja üleni mustadesse, pisut lehivaisse, haisvaisse rõivaisse mässitud. Ma tundsin suurt hirmu ja jälestust ja tõmbusin ruttu edasi, minnes muusikakooli ja lasteaia vahelt edasi, aga seal ees oli seesama tänav ja needsamad

*üle tüki aja nüid: totalitaarne ühiskond, maa all, natuke Alfakompleksi moodi. Kõigil olid kloonid, aga kloonid liikusid samaaegselt ringi ja võis tekkida segadust. Meie tekitasime segadust. (meie=mina, Curu, Dani, Goblin) Olime teatud mõttes salajased üleskihutajad ja kärukeerajad. Niisiis, kuidagi saadi meile jälile ja me jõudsime sellise suure saali juurde, hiiglaslik saal, nagu termiitide poolt söödud. Samas nagu ringaudikas ka. Ühesõnaga lootsin veel, et äkki pääseb, aga siis kuulutati välja, et põhiline mässuõhutaja oli kloon /miski nimi/. Tegu oli minu klooniga. Ilmselt nad katsetavad kõik sarnased kloon id elektriga läbi ja vaatavad, kes rääkima hakkab. Mul olid aga taskus paberid ja ma teadsin, et ma ei pääse ja et ma räägin kõik välja ja puha.

Ja siis ronis pisi-Punga lauale ja hüüdis: see on ainult uni! Ärgake üles!

*Istusin maamajas ja vaatasin aknast välja. Ilm oli pilvine ja kedagi polnud kodus. Postapokalüptiline setting. Pidin ootama märguannet, mille ma oleks kindlalt ära tundnud, sest tegu pidi olema universaalse märguandega.
Ja siis tuli mööda teed buss, mille küljele oli kirjutatud:
3, 1415926535897932384626433832795028841...
Ja ma sain aru, et see oli märk.
Bussis sees, mis kummastaval kombel minu sauna eesruumiga sarnanes, istusid kaks nõida. Vanad ja kuivetunud.
Ja nad kutsusid mu välja, duellile.
Duelliviis - veredoonorlus.
Kõigepealt pani üks nõid oma käsivarre plekk-kaussi ja võttis vist juuksenõela ja torkas küünarvarde.
Hakkas voolama verd, musta ja klompjat.
Siis panin mina oma käe teise kaussi ja teine nõid oma käe kolmandasse kaussi. Esimene nõid laenas juuksenõela ja me torkasime ka.
Mina olin kõige noorem ja elavam ja seepärast voolas must natuke verd ära ja panin käele zguti ja verejooks jäi kinni ja kausis oli täitsa palju verd.
Nõidade kaussides oli tunduvalt vähem verd. Nad üritasid minust rohkem saada, aga läksid varsti näost valgeks ja vajusid laua alla. Isegi kokku polnud neis niipalju verd kui mul ära anda oli. Ma olin võitnud.
Aga ka minu kausis olev veri oli must nagu süsi ja mudajalt klompjas.

*lähme päevaks Saksamaale. Seal on sellised arhitekti-tehutd majad- on tehtud retro Annelinna-stiilis korterist maja (noh, kaks korrust. Aga mitte risttahukas, vaid sopilisem) ja siis on neli sellist kokku pandud. Suurmood kunagi. Aga nüüd vaatan ja näen, et kõik aknad on puruks pekstud ja korterid on tühjad

*seitse sakramenti vaja mingi eksperimendi jaoks läbi viia. Viimane on aga viimne võidmine. Ei saa, Tering ei luba. Ja siis veel pannakse tehishiigelhoonesse, mille üks jupp on hullumaja. Muidu saab seal liikuda, torude ja kõrgete vaheseinte kohalt, aga vahele ei tohi jääda. Jne.

*miski küberpunk-düstoopiline uni. Sotsiaalne kord hävineb. Maailma tuuakse tagasi dinosaurused. Selgub, et paljud inimesed suudavad psioonililiselt neid kontrollida – ja mitut korraga, kusjuures. Puhkeb seisund, kus inimgrupid üritavad võimu haarata, tappes oma dinosaurustega just teiste dinosauruste omanikke, et need siis enda karja saada. Aga muid inimesi ka.

Mina põgenesin mingi puitvõre taha, kui kaks tüüpi oma dinosaurused minu kallale käsutasid. Kuidagi pääsesin, sest nad alustasid lahingut kahe teise dinosaurusega.

Väga ohtlik ja raske elu.

Muu stseen. Lapsed. Käivad koolis ja puha Kuidagi on tase langenud algeliste mõõkadeni. Meie, füüsikud, hoiame seda taset seal. Aga siis tuleb üks hästi intelligentne ja ambitsioonikas poiss ja leiutab tulirelvad, automaadid jms ja koolis hakatakse neid õpetama ja sihuke tunne on, et varsti lastakse maailm uuesti õhku.

Tšehhovi püssidest ja muust

Kuritegelikult kaua pole ma siia blogi miskit kirjutanud. Nüüd on mul päris palju öelda.


Tšehhovi püssid.

Üleüldiselt kasutatakse antud väljendit ütluse kohta, eet kui laval on püss, siis peab ta ka etenduse jooksul pauku tegema.
Ma ütleksin, et heal larbil(ja otseloomulikult ka drägonis) on kõik tegelased Tšehhovi püssid. Iga tegelane peab metafoorilises mõttes tulistama (meelega ei kasutanud pervertide eemalepeletamiseks väljendit "pauku tegema") ja nii, et kõik kuulevad ja näevad ja et kõikidele meelde jääb. Peale ideaalset larpi peaks mängija olema võimeline kõik tegelased ette lugema, sest nad kõik on talle mingil erilisel kombel mällu sööbinud.
Just sellepärast eelistan ma kutsetega ja GMide poolt tehtud rollidega mänge avalikele LARPidele - viimastel on GMidel lihtsalt liiga raske igaühe tarvis midagi eriilist välja mõelda, samuti on rollidega kahtlane, jne...
Ma käisin nimelt sel nädalavahetusel oma esimesel Juuniorlarbil. Roll oli tõesti selline kähku tehtud, pilla-palla ja egas tal mingeid muid konkse kah polnud - jäin rohkem selliseks statistiks. Ausalt, ma järgmisele minna küll ei viitsiks - lihtsalt roll on igav ja ehkki ma ilmselt TPsid saan ja nende abil enesele mingeid võimeid saan, ei viitsi eriti.
Õige rollimängur muidugi teab, et ei ole olemas kehvi rolle, on ainult olemas kehvad rollimängurid janiiedasi ja et elu tuleb endal ise huvitavaks teha, aga tegelikult eelistan ma lihtsalt huvitavamaid ja integreeritumaid mänge (s.t et igal tegelasel on päris mitmeid erinevaid suhteid ka oma grupist väljapoole)
Aga kutsetega larbid on head. (näiteks Elesgal ja Eferdain on minu vatepunktist Tšehhovi püsside reeglit päris hästi järginud)


Uned

Eile nägin unes, et mõrvasin kogemata ühe GMi ära.
Täna nägin unes:
1) jõel olevat liikuvat väikest üleni metsaga kaetud saart saart, kust puud äärest oma juured välja ajasid ja neid aerudena kasutasid. Keskel lõi üks puu oma okstega vastu kuivanud puud rütmi ka.
2)Oli miski überkaval plaan Treffneri vallutamisest. Mina ronisin siis neljandale korrusele ja pidin seal midagi luurama. Kool lõugas üsna valjusti. Olin mina seal neljandal korrusel ja ootasin ja järsu jäävad kõik haudvait. Mõtlen: "Nüüd juhtus kindlasti mingi väga ehmatav ja traagiline sündmus." Otsustan alla naasta. Ees on sellised õhukesed latid, mille all kolm korrust tühjust ja siis põrand. Curu küsib mult mõttes, et palju ta mulle protokolli Climb skoori paneb. Ütlen, et pangu vähe, et siis bürokraadid ei oska arvata, et ma ülevalt tulen. Curu nõustub. Hakkan üle ronima aga lauad lähevad katki (pidin ma selle climb skoori nii väikeseks panema) ja kukun neli korrust. Õnneks saavutan selge unenäo ja maandun ohutult.


Sünnipäevalarbid

Curu otsustas Efka soovil teha Elesgali 23. septembril. Kõust otsustas teha omaenda mängu nädal aega hiljem. Meie Itiga tahtsime teha koos sünnipäevalarbi, sest meie sünnipäevi eraldab kõigest kaks nädalat. Loodetavasti saab siis oktoobri alguses teha. Eksmenäe.


Geenius perekonnas.

Mul on überhaxxor 7331 vend- nimelt sai inglise keele eksami 89, matemaatika 97 ja kirjandi 98 punkti.
Tering küsis mult minu lõpupäeval, palju vend sai.
Mina: "Oi, hästi läks"
Tering: "Aga kui hästi siis?"
Mina "98"
Tering:*langeb kaela* "Ei ole võimalik! Ei ole võimalik!"

Tering on lahe. Vend ka.

Sestsamast ainest, mis unenäod, vol4?

Pole nüüd päris kindel, kas tegu on neljanda väljaandega, aga see selleks.

Tähelepanuväärsemad unenäod.

Esiteks:
Mul pidi sellel õhtul drägunimäng olema, aga kuna keski läks miskile võistlusele, siis tegin ma aega ühes kohvikus parajaks. Mõtlesin prae kohal omi mõtteid ja siis tuleb kelner, võtab mu toidu ja viskab ära. Mina lähen pahaselt protesteerima - aga toitu tagasi ei saa. Raha ka mitte. Ostsin siis uue poolprae. Läksin oma lauda seda sööma ja mida ma näen - nurgas rippuv telekas on tegelikult klaaskast, mille sisse on topitud hiiglaslik sisalikusilm (kui tahate teada saada, kui suur, mõelge keskmise teleka peale ja võtke ekraani läbimõõt silma diameetriks), mis mind jälgis.
Taipasin, et silm on ühenduses ka ülejäänud silmaga, kes oli küll nähtamatu ja kehatu. MIdagi tuli ette võtta, aga seda sisalikku ei saanud ju kehatul kujul võita, selleks tuli ta maisesse kehha sundida.
Plaan järgmine: teadsin, et kui sisalikusilma valada sularauda, siis see ajab asjad korda.
Lendasin helikopteriga linnalise kõnnumaa kohal. Seal oli umbes kaheksa väiksemat kanalisatsiooniava ja üks suurem ja igaühes oli sisalikusilm, mis mind jälgis. Kõige suuremas augus oli põhisilm. Jama oli selles, et mul oli sularauda ainult nelja augu tarvis, aga kallasin ikkagi. Mul õnnestus kogu see nõgu täita, kus need kanalisatsiooniaugud olid, aga siis võttis sisalik materiaalse kuju ja murdis rauakihist läbi. Ta oli igavene pirakas ja lõi mind sabaga helikopterist alla. Langesin Kassitoome sarnasesse (ainult et järsku ja kõrgesse) orgu ja kartsin, et kukun surnuks, aga õnneks oli oru äär nagu trepp ja siis ma kukkusin alla Karupoeg Puhhi stiilis ja sain ainult põrutada, eluvaim jäi sisse.
Edasi ei mäleta.

Teiseks üsnagi verine unenägu:

Läksin teatrisse.
Etenduse sisu oli järgmine:
Oli mingi pidu. Mingi saare peal. Saar oli väike, seal elas püsivalt vaid vanaema.
Pidu tulid pidama tema lapselapsed. Üks nendest oli noormees, ühe päris suure kamba juht, kelle ta kaasa võttis. Vanuseks võiks anda hilisteismelised. Teine lapselaps tuli ka, võttis kaasa oma poiss-sõbra.
Peo alguses mängiti lumesõda. Täiesti impulsiivselt jaotuti kaheks leeriks ja võideldi. Veriselt. Väga veriselt. Lumepallide olid tegelikult vist kivid või midagi.
Igastahes tahtis tüdruku poiss-sõber seda asja ära lõpetada. Üritas rahutegijat mängida. Ütles, et lõpetame ära. Kambajuht viskas teda lumepalliga, tema püüdis kinni. Siis selgus, et lumepalli sees on dünamiit.
Kambajuht, taibates, mida ta on teinud, põgenes kuhugi eemale, ahastades. Tüdruk läks samuti kuhugi ära.
Siis jäi ülejäänud kamp üksinda.
Vanaemale tuli külla naabrieideke, kes talle rääkis küla uudiseid ja muud sarnast.
Mõned kambaliikmed manustasid alkoholi, mõned mitte. Sellest tekkis tüli. Karsklased ja alkohoolikud jagunesid kahte leeri ja võitlesid nüüd oma põhimõtete eest. Korraks taaselustus tüdruku armsam ja tahtis pooli maha rahustada, aga ta tapeti uuesti.
Lõpuks olid järel ainult kummagi leeri juht. Astusid vastastikku ja oleks hakanud võitlema, kui juht poleks naasnud.
Juht vaatas kogu seda kaost pärani silmi ja jahmunult. Peaalkohoolik ja peakarsklane langetasid noad ja hakkasid juhi poole astuma - sina käisid ära, vaata, missugune kaos tekkis. Sina oled süüdi. Sinu me ohverdame oma pattude heaks.
Juht võttis tuimalt puusalt revolvri ja tulistas. Kaks korda.
Jõllitas oma kunagise kamba surnukehi ja needis. Seejärel istus trepiäärele ja vaatas maha
Siis naasis õde.
Vend langetas pea ja andis revolvri õele - mõista nüüd sina minu üle kohut.
Õde võttis relva ning vaatas seda.
Ja tulistas.
Vend suri väga üllatunult.
Siis võttis õde püstoli, läks kuuri taha ja siis kostis sealt viimane püstolikärgatus.

Toas kuulis seda kõike vanaema - ja peeruvalgel, mitmetest väikestest tubadest koosnevas mustades palkides majas, kus mingit sisustust peale uste ja koridoride polnud - taipas ta, et naabrimutti, kellega ta just nüüd vestelnud oli, ei ole enam. Pole kunagi olnudki. Ta elab ju täiesti üksikul saarel. Naabrimutt oli kas tema hallutsinatsioon või külastas teda just üleloomulik olend. Või pole kogu seda viimast olnudki. Kas lapselapsed tulid talle ikka külla? Tulid ju. Ta mäletas väga hästi. Aga kus nad on?
Peerg võbises ja hakkas kustuma.

"Kus te olete?" hüüdis vanaema hirmunult
"Miks keegi mulle ei vasta?"
"Lapselapsed, kus te olete?"
"Ärge tehke, ma kardan."
"Halastage ometi!"
Aga tema hääl vaibus pimedusse.
Ja siis kustus ka viimane peerg.

Junkie

see osa postitusest kirjutatud umbes poolteist nädalat tagasi. blogi autor ei vastuta kirjutatu aktuaalsuse üle

Niisiis.
Eile ja üleeile sai selgeks minu sõltuvus ja suutmatus sellest jagu saada.
Siinkohal räägin asjast, mida nimetatakse uneks. Öödel vasta teisipäeva ja kolmapäeva sai küll üritatud jagu saada (ehk siis olin üles kella viieni ja lebasin, silmad kinni, nägu vastu patja. Tunnistan, et hiljem keset ööd olid võõrutusnähud minu vastu liialt karmid ja üritasin padjavoltide vahelt uneraase leida) aga hommikul ma siiski magasin kolmveerandtundide kaupa (nagu koolitunnid, et kolmveerand tundi und ja siis ärkad veidikeseks). Kooli ei läinud. Ei näinud mõtet.
Ööl vastu neljapäeva, siiski, õnnestus unerohutableti abil und leida. (rõlge ju - võtan miskit tablette)
Järgmisel ööl, hetkese seisuga siis homme, õnnestus ka. A siis oli vaba päev ka.

*return to normal blogtime*

Esmaspäeva öösel ei olnud ka und. (nagu, täiesti unetu öö oli. Võimalik, et teatud süvamõtted, mida ma mõtlesin, olid tegelikult unesõõmud, aga samas, need võisid olla ka sonimised) Esimesed neli tundi tegelesin inimkatsetega - läksin kooli.
Järgmised neli tundi tegelesin inimlikkusega - läksin koju ja magasin.

Leidsin, et minu unetuse kaassüüdlane on minu ebatasane madrats, mis sarnaneb Otepää kuppelmaastikuga ja kus on ebamugav magama jääda. Tõstsin oma voodi äärest välja teise madratsi (ärge küsige, kuidas mida ma selle lausega mõtlen, see on keeruline) ja asetasin esimese peale.
Uni tuli tunduvalt paremini.
Nüüd on kõik korras. Enam ei võitle une-, vee- ja hapnikusõltuvusega. Andsin alla.
Huvitav, kas peaksin somnikutega lähemaid suhteid looma kui kaaskannatajatega?

that the dreams in which i'm dying...

Täna pandi mind unes seina äärde. Ei mäleta täpselt, miks, aga koos minuga pidi maha lastama veel kolm inimest, kellest üks on minu klassivend juba üheteistkümnendamat aastat. Teisi ei tundnud. Üks mahalaskja oli endine klassivend. Ei olnud vaenlane ega midagist. Täiesti normaalne inimene oli.
Sellegipoolest sõimasin ma ta läbi, kui meid mahalaskmistuppa viidi.
Igastahes teadsin ma kuidagi, et ühel meist neljast on mingi võimalus pääseda.
Noh, mahalaskmistoas istusin ma toolile ja üritasin kuidagi saada hakkama probleemiga, et viie sekundi pärast lastakse mind maha. Silmsidet ei olnud. Ei tahtnud kah. Silmside on kuidagi alandav.
Ja ma tabasin ära, et enam polegi millegi pärast muretseda, sest pääsemisteed ei ole. Mul on elada viis sekundit ja ma ei pea midagi üritama. Ma ei pea kartma surma, sest see tuleb ju kohe ja niikuinii. Ma ei karda surma, ma armastan elu. Aga kui ma olen surnud, siis ei ole ju kaotusvalu ega nostalgiat - midagi ei ole - ja probleemi pole. Minu tegevused ei mõjuta enam midagi, ei ole mõtet midagi üritada või saada mingi uus kogemus, aga mõte polegi enam selles punktis oluline.
Viimane oluline asi, mis jääb, on lihtsalt olla mina ise.
Ja sellepärast ei karjunud ma mingeid loosungeid nagu "Viva la revoution!" või "Olge te neetud!" või midagi sarnast.
Kui mu käed poleks olnud seotud, oleks ma teinud lihtsalt sõrmedega hipimärgi ja öelnud "Rahu!"
Üks sekund kogupauguni.
Ma olin teinud endaga rahu.
Aga siis ma tabasin ära, kuidas ma saan pääseda.
Ma ärkasin üles.

Hetkel ma ei mäleta, kas see klassivend, kes pidi ka maha lastama, oli arvestusel või mitte. Ma ei mäleta, kas ma nägin teda või mitte. (pääseda võis ju ainult üks)
Häiriv.

Ehk siis sissejuhatus Iti küsimusele, miks ma mõnikord surmast und näen - et kas ma kardan surma või mis.

Ma arvan, et põhjusi on kaks - uudishimu ja hirm nostalgia ees.
Uni on ohutu viis mõlemast sotti saada ja surma problemaatikaga tegeleda - ma arvan, et tänane uni tegi mind näiteks tunduvalt rahulikumaks.

Aga surm on probleem, millele lahendust ei ole. Ta lihtsalt tuleb, enne kui lahendus on käes ja see, kuidas mind siis enam lihtsalt ei ole ja kuidas kõik läheneb mõttetusele, on raskesti hoomatav.

Sai vist suhteliselt pseudodiip post.
Aga jäägu nii.

Sestsamast ainest, mis unenäod, vol 2. ja 3.

Lisagem siia paar mitte-just.eriti-hiljutist aga meeldejäävat unenägu:

*
*
*

Ma tegin miskit, mis Suurele vennale ei meeldinud ja siis, kui ma bussi astusin, helises bussis lauatelefon, mis ütles, et ma olen surma mõistetud. Sattusin paanikasse. Pidev surmahirm. Buss sõitis Riia mäest üles, kohta, kus ma polnud kunagi varem olnud. Minu vend oli ka koos minuga. Seal oli varemed, kus oli kaks sissekäiku, üks otsene ja teine kaudne. Tahtsin otsest minna, aga vend ütles, et see toob halba õnne. Ma teadsin, et mingit vahet pole, sest ma suren varsti niikuinii ja sinna pole absoluutselt midagi parata. Aga et talle headmeelt teha, läksin kaudsest uksest. Varemete sees möödusin ma oma solfedžoõpetajast ja paarist teisest õpetajast, kes teed jõid. Teretasin ja möödusin. Ootasin, kuna tulevad need, kes mu pea maha löövad. Nad ei tulnud, aga ma kartsin ehmatust ja hirmu. Ma tõesti ootasin surma, sest ma teadsin, et siis on see õudne ootamine läbi. Mul hakkas kõhus paha ja ma vajusin kokku ja lootsin, et see on siis lõpp. Ma kujutasin ette, kuidas ma muutun vaimuks, kes ei pea kartma.
Aga surm ei tulnud ja hirm jäi. Mul hakkas kõhus parem ja ma tõusin püsti ja sattusin kuhugi mujale.
Ülejäänud unenäost mäletan ainut karjuvat mõtet, et ma olen liiga noor, et surra ja et ma ei taha surra, aga samas ma teadsin, et ma suren. Lähemas tulevikus. Aeg täpsustamata. Absoluutne lootusetus, see-on-siis-kõik-tunne.
Ja te ei kujuta ette, milline meeletu kergendus oli üles ärgata.

*
*
*

Dramatis personae:

Mina, elab ühe neljakorterilise maja ülemisel korrusel, teeb koos Konnaga teatrit.
Konn, elab sellesama maja allkorrusel, teeb Minuga teatrit
Neiu (nime ei mäleta), elab samuti antud maja ülakorrusel, kolis hiljuti sisse ja tegi täieliku remondi
Filifjonkad, elavad sama maja alumisel korrusel. Väga rikkad ja ektsentrilised vanad daamid.

Niisiis, aitan mina lõpetada Neiul remondi viimaseid pisiasju ja vaatan korterit üle ja kiidan ja puha. Vaatan, et Neiu on väga tore neiu ja ta hakkab mulle meeldima. Hakkan mõtlema, kas ja kuhu kohtama kutsuda.
Tulevad koju filifjonkad. Lähen nendega ses asjus rääkima.
Filifjonkad nõus, et tore neiu, aga räägivad, et välja ei saa viia, sest kui lähed neiuga välja, läheb minul ja Neiul veel eriti kole palju raha - Neiul on vaja puudrit ja satse-värke, et ta ikka ilus ja kombekas välja näeks ja puha - ja et meil, noortel inimestel, äsja ellu astunud, seda raha eriti palju ilmselt pole.
Mina vaidlen vastu, et näe, meie teatris on alati saal välja müüdud - ja kuidas saab siis väljaskäik palju raha maksta, kui teater nii populaarne ja levinud on.
Minu ja Konna trupp oli väike, aga me olime väga tegijad - meie väike saal oli alati (meie paari tegutsemiskuu jooksul) välja müüdud. Me olime uljad ja noored ja vihased, uskusime ennast olevat ääretult andekad ja tegijad ja tohutu potensiaaliga - saal oli ju ometi välja müüdud, mis ometi midagi näitab.
Filifjonkad kuulas minu õigustust ja teatasid siis, et kõik need saalid nende kahe kuu jooksul olid täiskoosseisus nemad kahekesi ära ostnud - et meile rõõmu valmistada. Algusees käisid nad meid ikka vaatamas ka, aga kuna puuder maksab nii palju ja nende suur rahahulk hakkas ka vähenema, siis hiljem nad lihtsalt ostsid kõik piletid ära ja olid etenduse ajal kodus (s.t et alguses mängisime me kahele vanale daamile, hiljem aga tühjale saalile)
Nad lisasid veel uhkusenoodiga hääles, et nende raha hakkab otsa saama, aga et nad suudavad meile anda veel meie viimase täissaali!

Sestsamast ainest, mis unenäod vol. 1

Esimene unenäokirjeldus siin blogis. Vol. 1 seetõttu, et ilmselt ei jää ta viimaseks.Lisamärkuseks fakt, et kardan kõrgust.

Ma ronisin alla mööda määratuid köitepahmakaid. Köied olid paksud, venivad nagu benjiköied ja neid oli tihedates mäsudes, mida oli tuhandeid. Köitest allpool oli tohutusuur kanjon, mille seinad olid püstloodsed ja väga-väga-väga sügavad (umbes kilomeeter). Ma teadsin, et kanjoni keskel on hiiglaslik monoliit(kõrgus umbes kolmandik kanjoni kõrgusest), mille pealmine ots on tasane. Võimalik, et ta oli ka seenekujuline. Ma lootsin, et mul õnnestub ühtedest (lühematest ja kaugemates) köitemäsudest teistesse hüpates maanduda monoliidi tipule. Muidugi, kui ma oleksin ebaõnnestunud, oleks ma ilmselt surnuks kukkunud, kuna
1)esiteks venisid nöörid nii palju alla, kuna ma olin nende peal esimest korda (no teate ju reeglit pendlist?) ja ilmselt teine kord poleks nad nii palju alla vajunud, et ma saanuks kuhugi maanduda ja
2)teiseks poleks ma jõudnud enam üles ronida. Ma pole eriti tugev inimene.
Ma rahustasin end hüpete ajal, et näiteks puuma loodusik keskkond ongi selline ja et tema on küll harjunud. Seda, muuseas, kust kõik need köied alguse said, ma ei tea.
Aga ma ei jõudnud monoliidini. Tuhisesin sellest ööda, tuul kõrvus ja lootsin, et äkki õnnestub maani jõuda.
Teadsin küll, et see lootus on kaunis utoopiline, parimal juhul oleksin saanud kolmanda korruse kõrguse, aga loota ju võib.
Igatahes, varsti tundsin, et see on nüüd madalaim punkt. Teadsin, et see on hästi kõrge, aga hüppasin ikka maha.
Haiget ei saanud. Üldse mitte. Ma olin hüpanud umbes kümne sentimeetri kõrguselt. Tea, kas mul siis ennemalt miskit mõõtkava polnud või midagi...
Igastahes. Seal all ei olnudki nii kole. Kanjoni äärest leidsin oma allakukkunud õlakoti (ah siis sellepärast ma alla tulingi) üles.
Jooksime seal all ühe hundiga ringi. Võimalik, et seal oli ka teisi inimesi, ei mäleta.
Jõudis kätte külmem aastaaeg(kas ma mainisin, et kui alla ronisin, oli suvi, kanjonipõhi aga kuiv kui savann?) ja mida ma näen - üks kanjoniäär on muutunud imemadalaks ja laugeks. Jookseme hundiga ja nende inimestega, kes seal all veel olid, üles.
Kui me üles jõudsime, tormasid sealt nii umbes 4-5 inimest ja hunt alla. Ütlesin, et ärge minge, aga kas nemad kuulsid? Mõtlesin, et tont nendega ja kõndisin edasi.
Mulle tuli mööda teed vastu üks koer. Suur ja kole koer. Tormas mulle kallale ja rebis kõri välja. Ärkasin üles natuke maad enne koera (noh, ütleme, et aega oli paar minti tagasi keritud) ja põgenesin teises suunas. Ka seal tuli mulle vastu koer. Juhtus sama asi. Läksin tuldud teed tagasi.
Mis te arvate, kes mulle vastu tuli? Õige.
Igatahes, siis tabasin ma ära, et need koerad olid nö "tasu" selle eest, et ma neid inimesi, kes alla tormasid, aitama ei jäänud. Läksin tagasi kanjoni juurde. Seekord koeri polnud.
Istusin kanjoni äärele ja jäin mõtisklema, kuidas neid päästa.
Siis muutus kanjoni äär uuesti laugeks ja inimesed ja hunt tulid üles. Ma kartsin, et mina pean nüüd omakorda alla minema, a ei pidanud.
Unenägu läks edasi ka, aga ei mäleta enam, kurask.
Huvitavalt moraalne unenägu. Ilmselt võiks öelda: Superego at work.

I find it kinda funny,
i find it kinda sad,
that the dreams in which i'm dying
are the best I've ever had.