Konspekt

Ma olen maal ja seisan meie sauna ees. On suvi. Taevas on pilvine, hall ja rahutu. Varsti läheb äikeseks. Sirutan käed taeva poole ja hakkan ülespoole ujuma. Ei saja, aga taevas on endiselt pilvine ja rahutu. Külm tuul. Lendan aiast välja, soo kohale. Ja seal nad seisavad, kolm tükki, Goblin, Andeora ja Liis, soo kõrval, mitte päris kõrvuti, aga lähestikku ja nad tõusevad kõrgele õhku. Ja seal me siis lendamegi, inglid ja kangelased. Goblin vaatab tagasi, ta ei näe metsatukka, millele ta vastu kihutab, ma ei jõua midagi ütelda ja nii ta ei näegi seda lapse randme jämedust kuivanud kuuseoksa, mis ta kopsu ja kogu keha läbistab ja ta hetkeks sinna nagu Veristaja ogapuule rippuma jätab, enne kui oks ta raskuse all murdub ja alla kukub.

Ma olen Haapsalu rongijaama ja Tartu vana bussijaama meenutavas kohas, kus rööpad on mõlemal pool perrooni. Me ootame koos Kristjani ja Kadriga rongi, meie piletid on kellegi käes, kes on perroonil eespool, meie oleme aga suhteliselt taga, mingi majakese juures, ootame rongi ja vestleme.
Kadri räägib nende kunagisest klassiõest, kellestkist, keda hüüti Päikse-Kerstiks ja kes kirjutas laule. Mis tast nüüdseks saanud on, ma teada ei saagi, sest rong sõidab järsku ette, ja ma jooksen, kiiresti, kartes maha jääda, inimestest mööda põigeldes.


Kummaline maailm, milles Tartu on meie maailma Tartu moodi, aga mida sealt edasi, seda võõramaks asjad lähevad. Pidi olema ekskursioon Tartust välja, vaaraode, koide ja külmkingade maailma. Buss läks katki ja nii me läksimegi jala. Kuidagi jäid teised maha, ja ma jõudsin Tartu piiri äärde, Otepää maantee juurde. Jäin seisma. Nägin, et mulle oli järgi jõudnud too poiss, kelle me tagaselja Turingu masinaks nimetasime, kuna me ei jõudnudki kokkuleppele, kas ta sai või ei saanud Turingu testist läbi. Pärisnimi oli tal vist Indrek.

Ma parandan matemaatikaolümpiaadi töid. Riiklik komisjon. Kaks ülesannet maas, one more to go, aga ma kardan, et too üks võtab rohkem aega ja energiat kui ülejäänud kaks kokku.
See nädal tuleb mul kiire.

Kosovo sai iseseisvaks ja Eestil sai 90 täis. Palju õnne neile.

Ma kirjutasin politseiriigi petitsioonile alla varem, kui Dani, Mialee või Goblin, aga oma blogis toda ei reklaaminud. Dani ja Goblin käisid Tallinnas ka.
Tunnen end ses asjus kuidagi flegmaatilisena.

Söömaklubi oli. Jutt käis demokraatiast. Inimesi oli palju ja juttu jätkus kolmeks tunniks. Mälu on fragmentaarne, tsätiprotokoll on ülal sääl, paraku oli aga suhtlus tsätis ja jutus paralleelselt, mingit aimu ehk saab.
Andmebaasid, info kuritarvitamine, krediitkaardi omamise kohustus, plutokraatia, wikidemokraatia, enamuse võim vähemuse üle, vähemuse nõusolek, demokraatia rahumeelsus, noorte teadlikkus demokraatiast, Eesti leige kodanikuühiskond, selle võimalikud põhjused, demokraatia eksportimine, otsedemokraatia, rohujuuretasand, hästi madalal tasemel tehtud otsused pluss ülikõrge tase, mis lintšijatel silma peal hoiab, islamimaailma areng demokraatia suunas, vaikiv ajastu, hirm selle ees, et kui me midagi riigikriitilist teeme, saab Venemaa seda propagandasõjas ära kasutama, demokraatia meedias, internet, Maslow püramiid olid mõned teemad, mida käsitleti.

Livemocha on tore sait. Keeleõppe eesmärgil, asja mõte on inimestele suhtluspraktikat pakkuda.
Anni soovitas.


Mul oli nohu. Vimm on ikka veel sees, aga funktsioneerida saan.


Lõpetuseks järgnev teoloogiline-matemaatiline mõttetera. Kuidas pääseda paradiisi?- Väga lihtne, integreeri üle paradiisi ja ürita end antud punkti sokutada. Siis võta tuletist.

Suur Juht ja Õpetaja

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb kõigepealt mainida, et pooli asju ma ära rääkida ei tohi, sest nood on salajased. Ma tean konfidentsiaalset infot. Aga eks ma üritan tolle mainimisest hoiduda.
Ühesõnaga.
Selline üritus on. Või õigemini oli. Lauba.
Kui te teraselt noid loenguandjate nimesid loete, siis võite täheldada, et ohhoo- seal leidub ka Teie Kui te nii arvate, on teil õigus.
Kõigepealt teemast. Topeltloendamine. Iseenesest on tehnika lihtne, sisu on põhimõttes, et kui me mingi hulga elemendid üht viisi ära loeme ja teist viisi ära loeme, siis mõlemal loendamisel peaks me saama sama arvu.
Tegin taktikalise vea. Andsin õpilastele lahendused koos ülesannetega kätte. Noh, ma sain nood materjalid (head materjalid iseenesest) PDF-failina kätte, ja lahenduste ja ülesannete eraldamisega hakkama ei saanud.
Noh, ma ei ole kindel, kuidas too asi lõpuks välja tuli, aga vahel oli küll mul sihuke tunne, et mina tantsin seal tahvli ees ("Ideid? Kavalaid mõtteid? Vähemkavalaid mõtteid? Kuidas me võiksime tollele ülesandele läheneda? Anyone? Ja mida võiks selline asi tähendada? Palju on üks pluss üks? Midagi? Keegi? Is anyone out there?") ja lõpuks lahendan ülesande ise ära ja küsin, kes aru said. Juhul, kui valdav enamus sai, läksime demokraatliku 51% diktatuuri põhimõttel edasi. Täitsa õudne on selliseid tülpinud nägusid vaadata - äkki ma võtsin liiga rasked ülesanded? ei seletanud piisavalt pikalt? seletasin liiga pikalt? liikusin liiga kiiresti edasi? olin niisama nõme?
Ja noh, lõpp oli igatahes oli omamoodi kergendus. Pausid ka - nood tegin ma harilikult siis, kui me mingit ülesannet tegime, mille lahendus mul endal ka meelest läinud oli. ("Ja tundub, et meie kollektiivne lööktöö ei kanna hetkel vilja, nii et teeme pausi -viis- ei, kümme minutit.") Nende ajal rääkisin ma Kairi ja co-ga, kes lohutas, et sihuke õpetamine on üsna raske asi tõenäoliselt.
Nojah. Pärast toda üritust läksin koju, kirjutasin tolle blogiposti alguse, siis viskas üle ja läksin vististi lugema. Laur soovitas mulle MSNi läbi üht vahvat raamatut, kus on kirjas, kuidas on kaval matemaatikat õpetada.

Kell kuus oli Elesgali üldkogu. Üksteist inimest oli kohal. Need, kes kohal polnd visati välja ja Elesgal saadeti laiali. Armas. Danil ja Mialeel oli ka mingi oma tore lebooraganisatsioon, milles sa mitte midagi tegema ei pea, noh, foorumi ülalpidamise raha pead maksma, aga organisatsiooni eesmärk on, et inimestel oleks kuhugi kuuluda, noh, ja vahepeal tehakse võib-olla larpe ja drägunit ja filmiõhtuid, aga tegema iseenesest miskit ei pea. Selline värk, et kui tahad kuhugi kuuluda, et noh, siis on koht olemas.
Dani ja Mialee küsisid, kas ma tahaks olla asutajaliige. Et kolm on ümmargune number. Jäin nõusse.
Kui nüüd järele mõtelda, siis ma ei saa ise ka täpselt, miks just. Peab tolles asjus vist veel DjaMiga läbi rääkima - noh, et suure tõenäosusega ma ei viitsi mitte miskit teha ja kuuluvusevärgiga saan ka ilma organisatsioonita hakkama.
Einojah. Pärast laialisaatmist jms värki (ahjaa, mingi kamm oli sellega, kellele Elesgali raadiosaatjad minema peavad - mul on iseenesest pohhui, peaasi, et kõik kasutada saavad) hakkasime Aliast mängima. Mina sain Barbariga ühte paari. Muide, vastupidiselt muljele, mida Barbar jätta püüab, pole ta sugugi mitte ebaintelligentne tegelane. Oskab täitsa hästi seletada, alguses minust paremini.(aga noh, kuidas sa seletad turska? eriti kui Andersi kuulus fraas "Ma ei seedi keedetud turska" läbi ei lähe?) Igatahes, alguses oskas tema seletada ja mina mitte ja nii me jäime umbes keskelepoole, aga ma oskasin üsnagi hästi röövida, (noh, kümne mängijaga mängus on röövimist ikka hästi palju) nii et asi hakkas kuidagi stabiliseeruma. Saime umbes kuhugi kolmandaks, Dani ja Mialee (kellevaheline side tundus üsnagi telepaatiline, noh, üks võtab kaardi, ütleb kaks -kolm sõna või ühe žesti, teine ütleb vastuse, siis uuesti ja uuesti ja uuesti. Nemad olid esimesed) ja Erlessa ja Goblini (kes olid ka ikka üsna osavad seletajad-arvajad) järel. Siis tuli hästi palju röövimisi ja me jõudsime G-E tiimile järele ja kuna ma sain selleks ajaks seletamisvõtte kätte, läksime neist mööda. Varsti hammustasime D-M tiimi kandu. (huvitav, kas selline fraas oli varem ka olemas või ma mõtlesin just uue ja huvitava metafoori välja?) Siis olime hoolikad ja tähelepanelikud ja läksime röövimisruudust ainult röövimistega üle -mis tähendas, et meid ei saanud röövida - aga DjaM pidid seletama. Ja nii me neist mööda läksimegi ja siis tegime enesele korralikue edumaa ka. Ja kuna umbes poole tunni pärast pidi üks PÖFFI film algama, siis ("Mõistuselahing", Hiina sõjapidamiskunstist, strateegiast ja filosoofiast janiiedasi) me võitsime. Go us!
Antud film tundus enne vaatamist selline poistekas olevat -noh, et seltskonna meesliikmed tahtsid vaatama minna, naisliikmete huvi oli väiksem. Aga igatahes läksime üsna mitmekesi antud filmi vaatama.
Mulle isiklikult täitsa meeldis - sihuke kerge kultuurišoki värkja puha, noh, Hiina on ikka täiesti midagi muud kui Euroopa. Ja selles mõttes on kurb, et ma Hiinast peaaegu mitte midagi ei tea - ei kultuurist, ajaloost ega millestkist - see on umbes sama asi, kui keegi ei teaks näiteks Euroopa kultuurist midagi.
Peab "Kolmevalitsuse" läbi lugema.
Hiinlased teadsid, mida tähendavad eepilised mõõtmed.(eelkõige inimeste nois mõõtmeteis mahanottimine, nagu eepikale kohane, vaatasin Wikipediast järele - seitsmest ohvriterohkeimast sõjast olid neli seotud Hiina-kesksed - ülejäänud olid siis mongolite vallutused ja maailmasõjad - ja ega Hiina neistki puutumata jäänd - eepika missugune.)
Nojah. Kui 21. sajand Hiina sajand tuleb, eks me siis saame Hiinast rohkem teada, kuigi ma ise loodan, et nii ei lähe. Noh, et selline pehmelt öeldes autoritaarne jõud maailmas tegijaks saab.
Indiat võiks kah uurida. Indiaga on sama masendav lugu, et midagi ei tea - kuigi on temagi Euroopa suurusjärgus. Aga India tundub demokraatlikum olevat.
Igatahes, pärast filmi istusime veidike Krooksus. See oli hea. Lihtsalt. Selline. Olemine.
Et Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist.
Muuhulgas mõtlesime, milliseid road-tripe tahaks kunagi teha, mis linnades elada, et tunnetust kätte saada (ma ise tahaks kunagi näiteks elada New Yorgis, San Fransiscos, Prahas, mingis Põhja-Soome linnas, mingis Prantsuse linnas ja Tallinnas), noh, võib-olla seitsme aasta pärast (too arv tuli mulle just praegu pähe, selline ilus maagiline arv.Seitsme aasta pärast olen ma kakskümmend kuus - mitte liiga noor, mitte liiga vana). Aga võib-olla ka varem. Aga võib-olla ka mitte kunagi.
Mul hakkas ühest inimesest kahju.


Järgmine päev käisin ma lahtist võistlust valvamas ja pärast seda läksime Dani ühikasse pannkooke tegema. Nähtavasti on mul hea karma - Urgu minnes kohtasin Kalevi tänaval kaht üsnagi boheemivälimusega meest, ees kast veinipudelitega, kes rääkisid, et firmapeost jäi veini üle, ise nad seda niikuinii ära tarbida ja/või ära vedada ei jaksa ja nii sain ma pudeli valge veini õnnelikuks omanikuks. Võimalik, et tegu oli mürgitatud veiniga. Eks me varsti näe.
Igatahes läksime Dani ühikasse ja tegime pannkooke ja sõime neid ja jõime veini. Ühikas tundub üsnagi laheda kohana. Ühikaköök ka. Tolle seinad on igast pilte ja sõnumeid täis.
Dani oskab joonistada. Antud fakt hämmastab mind ikka ja jälle.
Meid oli neli -mina, Dani, Mialee ja hiljem kohale jõudnud Andeora, kel oli moosi.
Mina lahkusin kell seitse.
Lihtsalt.

Ja bussiga koju sõites hakkas hingel kuidagi nii hea ja kerge, laternatulede soe hämar valgus, katkine asfalt, öise Annelinna ja Mõisavahe majad ja tänavad ja mingisugune...oma koha leidmine. Rahu. Kas või ajutiselt.
Ja kuigi ma sisimas tean,
et kõigel oleval puudub mingisugunegi mõte
et lõppeks on kosmilises mõttes inimkond tähtsusetu
et kannatus ei lõpe maailmast iialgi otsa
et anarhism on lõppeks võimatu
et küberpunk on vaid ülehomse kaugusel
nagu ka tuumasõdagi
et me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele

tundub siiski, et elu on ilus ja hea. Ja lõppeks oleks võinud minna ju hoopis hullemini.


Kui hauda mul kaevad, lisa kolm jalga maad:
üks kurbuse tarvis, teine töövaeva jaoks,
kolmas imelisusel, mis meelest ei kao.
Meie mineku järel
valgus püsima jääb
valgus püsima jääb.


Maailm lõpeb aastal 2012, maikuus. Või õigemini, siis saab maailmalõpp alguse.


See lõpeb aastal 2012, jõulude paiku.



Kui tänav on vaikselt valge
On sadanud jälle lund
Ma tiirutan läbi linna
Ka täna ei ole mul und
Need jäljed on minu jäljed
Ja ärkajad magavad veel
Ma tiirutan läbi linna
Tuul juhatab mind mu teel

Kui linn on vaikne ja valge
Ja lumi on sadanud ära
Kõik ärkajad magavad veel
Ja kellad ei helise täna
Ja kellad ei helise homme
Nii lõppebki mõttetu töö
Ja muinasjutt elu ja surm
Ja viimane jõuluöö

Ja siis, mu armsad sõbrad, me saame veel viimane kordki kokku, enne kui see maailm siin kõige kaduva teed läheb. Saame kokku ja oleme koos.

APdest

Ma avastasin just, et mul on praegu koos 19 APd, kui ma ilusti läbi saan ja kohal käin ja puha. Et kõik oleks korras on tarvis 20 APs (noh, teoorias võib ka vähem olla, aga siis võib stipist suu puhtaks pühkida).
Nüüd.
On üks kuulu järgi hästi huvitav kursus(annab4 APd), kus ma saan, mitteametlikult kohal käia, aga APsid kirja ei saa, sest eeldusaineid ei ole ja ametlikult regada ei saa. Oh õnnist bürokraatiat. (Aine on ise graafid, Jan Willemson annab, antud õppejõudu julgen soovitada küll, kuigi ainet veel kuulama läinud ei ole.)
On ainepunkte lingvistikast ja füüsika praktikumidest, aga nendega on küsimus, kas noid aktsepteeritakse ja kirja pannakse.
Ja nüüd ma vaatangi siin netist aineid ja mõtisklen, et millised on huvitavad ja millised mitte ja milliste jaoks mul aega on ja millistest on kasu ja niisama.
Ah, tühja kah. Panin end vene keele algkursusele kirja.

Nüüd üritan alustada võitlust tuuleveskitega ja tekitada endale graafide praktikumise jaoks vaba aeg - mida ma ilmselt teen, nihutades oma mat-analüüsi praktikumi mingile muule hägusele ajale, ilmselt füüsikutega kokku - aga ma ei tea, kas nii tohib. Ehjah.
*pirn läks peas põlema*Aga milleks siis õppejõud on?

Sügis

Season of mists and mellow fruitfulness,

Close bosom-friend of the maturing sun;

Conspiring with him how to load and bless

With fruit the vines that round the thatch-eves run;


(John Keatsi "To Autumn"ist)
See on käes.
Ma istun linnas, arvuti taga, ja mu sõrmed ja varbad on jahedad. Kampsun on seljas, kehal on soe, aga sõrmedel ja varvastel on külm. Iseenesest ei ole see halb, et ta tuli, see sügis, sest tegelikult on ta ju vägev. Ja külm on vist parem kui palav, mõjub mõistusele kuidagi virgutavalt.
Kargus on ilus sõna. Mõlemad tähendused on ilusad, kuigi ma kargust tantsida ei mõista. Aga on ilus sõna. Kargama. Karge. Kargad. ("Meremaa võlur", mäletate?) Kargus. Tegelikult on selle sõna kõla ka ilus, peaaegu nagu cellar door, aga tähendus ka, sest assotsieerub just sügisega.

Suvi on läbi ja suvi oli ilus, jah, seda küll, aga mul ei ole kahju, et ta on möödas, sest läheb nii, nagu minema peab. Või kui on, siis ainult natukene, nende ajalaamade pärast, mis mul siis vabalt kasutada oli. Samas, ma raiskasin ka seda aega üsna palju, kuigi raiskama ei ole tegelikult sellise jalad-seinale oleskelu jaoks just päris õige sõna, sest toda on kah vaja.
Igatahes.
Ma olen nüüd tudeng. Homme saan kõik asjad kätte ja siis on vist asjad juba täiesti ametlikud.
Muide, täna saab vist Nummert teada, kas ta sai Oxfordi sisse (või oli too Cambridge?). Loodame siis, et saab.

Aga tegelikult olen ma rõõmus, hoolimata sellest kuradi sessoonsest depressioonist, mis varsti kõiki lähedasi ja iseennast lööb. Sest ma tean, et inimesed on Tartus, ma saan neile minna külla ja juua teed. Tegelikult tahaks ka endale külla kutsuda, teed jooma ja puha. Tahaks teha oma sünnipäevapeo maal. Sinna mahub tegelikult täitsa palju inimesi, nii et tahaks kutsuda ka ikka, nii korralikult, tahan lihtsalt tegelikult mõndasid näha, keda pole tükk aega näinud, ja neid ka, keda olen. Muidugi, natuke murettekitav on asjaolu, mida nad kõik seal tegema peaksid, sest ise väga tsirkust korraldada ei oska nagu, dräguni jaoks oleks rahvast ilmselgelt liiga palju, ja larpi nii kiirelt ei korralda, ja joomapeod mulle ka ei meeldi. (natuke võib juua, nõnda, nagu Tering kunagi ütles, et on päris palju inimesi, kes on muidu liialt kinnised ja häbelikud, aga kelle haridus ja haritus tuleb välja - s.t nad julgevad seda näidata, kui kergelt võtnud on) Ja larpi ja drägunit selles mõttes ei taha, sest siis inimesed on keskid muud, kui nad on. Aga samas, näiteks larpide aftekad on head. Oktoobriöö oma oli ja Talveöö ka. (heh, mõlemad on -ööd)
Tegelikult ma siiski arvan, et see tuleks välja. Päriselt ka. Sest ma usun teisse.

Õunu on palju.

Pikad reisid

Sellest, kuidas ma Vietnamis IMOl (International Mathematical Olympiad) käisin, on juttu sellises eriblogis nagu:

http://imo07.blogspot.com

Blogi on Nummertiga pooleks ja pooleli kah kõigele krooniks. Aga igatahes, Jan Willemson ja Mart Abel kirjutasid ise kah mingeid pikki oopereid, kuigi nende asukohta ma veel ei tea, aga üsna kindlasti nad mingi aja sees kusagil üles kerkivad. Kes minu saatuse kohta ebatervelt suurt huvi (s.t veel ebatervemat) tunnevad, võivad järgmist Horisonti ka lugeda (arvatavasti on too ikka järgmine, kus meist räägitakse) - seal ilmub kah üks lehekülg meist.
Enda saavutuste kohta ütlen, et sain Honourable Mentioni elik äramärkimise, mis tegelikult eriti midagi ei ole, kuna antud äramärkimise pälvivad kõik, kes ühe ülesande täispunktidele teevad - ja neljas ülesanne oli väga lihtne.
Pronksist eraldas mind üks väga loll viga, mille, oleks ma seda vaid tähele pannud, ma kümne minutiga ära parandanud oleks. Päriselt kah, sest lugu oli nii:
Esimene ülesanne koosnes kahest osast, esimese tegin elegantselt ära, teise puhul vaatasin, et esimese osa põhjal tuleb triviaalselt.
Seletasin pärast võistlust Nummertile oma lahendust. Nummert küsis ühe küsimuse, millest selgus, et teine osa ikka ei olnud triviaalne. Mõtlesin kümme minutit ja ütlesin siis, miks teine osa kehtib. Nojah, tagantjäreletarkus on täppisteadus.
Sellest ülesandest sain ma kolm punkti seitsmest.
Egas midagi, üritame nüüd sellest õnnetust, jumalasthüljatud, seitsmekordselt äraneetud esimesest ülesandest üle saada.
...

Klaaspärlimängija

Märkus: osa postist on kirjutatud kohe pärast Käärikult naasmist, osa täna, sestap ka ajalised ebakõlad postis.
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:

Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.

----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.

Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.

Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...