kolmapäev, detsember 26, 2007

Smart Hero

Olen tropp ja teen ainult mingeid teste, sisukaid poste ei tee.
http://www.easydamus.com/character.html
Vot too test. Et millise tendutegelase statistikud kirjeldaksid kõige paremini Teie Tagasihoidlikku Jutustajat.
Ehk siis teise leveli CG (no tõesti, väga piiripealne juhtum, vaadatagu altpoolt, pigem NG, kuigi G on ilmselt enesepettus) pointy-eared, earth-loving, tree hugging faggot Smart Hero.


I Am A: Chaotic Good Elf Wizard (2nd Level)


Ability Scores:

Strength-10

Dexterity-10

Constitution-10

Intelligence-18

Wisdom-12

Charisma-12


Alignment:
Chaotic Good A chaotic good character acts as
his conscience directs him with little regard
for what others expect of him. He makes his own
way, but he's kind and benevolent. He believes
in goodness and right but has little use for laws
and regulations. He hates it when people try to intimidate
others and tell them what to do. He follows his
own moral compass, which, although good, may not agree
with that of society. Chaotic good is the best
alignment you can be because it combines a good
heart with a free spirit. However, chaotic good can
be a dangerous alignment because it disrupts the order
of society and punishes those who do well for themselves.


Race:
Elves are known for their poetry, song, and magical arts,
but when danger threatens they show great skill with weapons
and strategy. Elves can live to be over 700 years old and, by
human standards, are slow to make friends and enemies, and even
slower to forget them. Elves are slim and stand 4.5 to 5.5 feet
tall. They have no facial or body hair, prefer comfortable
clothes, and possess unearthly grace. Many others races find
them hauntingly beautiful.


Class:
Wizards are arcane spellcasters who depend on intensive
study to create their magic. To wizards, magic is not
a talent but a difficult, rewarding art. When they are
prepared for battle, wizards can use their spells to
devastating effect. When caught by surprise, they are
vulnerable. The wizard's strength is her spells,
everything else is secondary. She learns new spells as
she experiments and grows in experience, and she can also
learn them from other wizards. In addition, over time a
wizard learns to manipulate her spells so they go farther,
work better, or are improved in some other way. A wizard
can call a familiar- a small, magical, animal companion
that serves her. With a high Intelligence, wizards are
capable of casting very high levels of spells.


Find out What Kind of Dungeons and Dragons Character Would You Be?, courtesy of Easydamus (e-mail)





Detailed Results:

Alignment:
Lawful Good ----- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20)
Neutral Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20)
Chaotic Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (21)
Lawful Neutral -- XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
True Neutral ---- XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
Chaotic Neutral - XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
Lawful Evil ----- XXXXXXXXX (9)
Neutral Evil ---- XXXXXXXXX (9)
Chaotic Evil ---- XXXXXXXXXX (10)

Law & Chaos:
Law ----- XXXXXXXX (8)
Neutral - XXXXXXXX (8)
Chaos --- XXXXXXXXX (9)

Good & Evil:
Good ---- XXXXXXXXXXXX (12)
Neutral - XXXXXXXX (8)
Evil ---- X (1)

Race:
Human ---- XXXXXXXXXXXXX (13)
Dwarf ---- XXXXXX (6)
Elf ------ XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
Gnome ---- XXXXXXXXXX (10)
Halfling - XXXXXXXXXXXX (12)
Half-Elf - XXXXXXXXX (9)
Half-Orc - (-2)

Class:
Barbarian - (-4)
Bard ------ XXXX (4)
Cleric ---- (-8)
Druid ----- (-21)
Fighter --- XX (2)
Monk ------ (-19)
Paladin --- (-21)
Ranger ---- (-4)
Rogue ----- (0)
Sorcerer -- XX (2)
Wizard ---- XXXXXX (6)

esmaspäev, detsember 17, 2007

Havelock






Which Discworld Character are you like (with pics)
created with QuizFarm.com
You scored as Lord Havelock Vetinari

You are Lord Vetinari! Supreme ruler of Ankh-Morpork! Cool, calculated, and always in control. You graduated from the assassins guild, but failed a course on stealth and camouflage, because the professor never saw you there (even though you attended every class). You always seem to know what everyone is thinking, and after a conversation with you, people feel that they have just escaped certain death.


Lord Havelock Vetinari



81%

Carrot Ironfounderson



69%

The Librarian



63%

Commander Samuel Vimes



56%

Gytha (Nanny) Ogg



44%

Cohen The Barbarian



44%

Esmerelda (Granny) Weatherwax



38%

Greebo



38%

Death



31%

Rincewind



31%


teisipäev, detsember 11, 2007

Pikk öö


Üht sekundit ära tühiseks iial pea,
see teise suuna võib anda su retkele.
Kui kuulidest, nii kuuled vingumist peas
neist hetkedest, neist hetkedest, neist hetkedest.

Ja igal neist eri kõla on, oma laul -
üks minut rõõmu täis, teine nii murelik.
Kord silmapilk toob häbi, kord jälle au,
üks uttu haihtub, mõni hetk ei suregi.

-Vennaskond, Seitseteist kevadist hetke



„Ära räägi talvest, õeke. Praegu on ju suvi“

Berk Borkapoeg „Röövlitütar Ronjast“

Tauri lamas füüsikamaja katusel ja vaatas silmapiiri tagant koitvat päikest Õhk oli veel puhas, nii auto- ja tööstusvingust, mida siin kunagi eriti palju olnud polnud, rääkimata siis praegusest ajast, kus rahvastiku järsu vähenemise tõttu ka mootorsõidukeid vähem oli, kui ka nende lõhnast, rusuvast lõhnast, mis meenutas Taurile miskipärast aegu, kui ta oli olnud veel päris väike, käinud nii umbes lasteaias ja algkoolis, sest siis oli ta lõhnu eriti tugevalt tundnud ja siis oli see hingemattev lõhn, vist mingite naiste lõhnaõli, mis meenutas apteegikappi, haiglat, kortermajade trepikodasid ja kalmistumulda, oli talle eriti tugevalt mõjunud. Nüüd olid loorid langenud ja lõhnaallikad said inimeste maailma tungida ja nüüd ei olnud vaja väikese lapse nina, et nende lehka tunda, aga alati, kui Tauri nendega kohtus (õnneks ei olnud neid palju) võttis tema üle võimust tunne, et ta on jälle sama abitu kui algkoolilaps, sama abitu, kui ta siis oli olnud, kui neil oli siis juba korra välja tungida õnnestunud ja ta oli lõpetanud haiglas raske torkehaava ja suure verekaotusega.

Kui järele mõtelda, siis oli Tauri seda lõhna hakanud tundma alles pärast selle rünnakut, nii et paradoksaalsel kombel oli see ilmselt tema elu päästnud. Vähemalt mõneks ajaks. Suur osa ta klassikaaslasi, sõpru ja sugulasi olid kas hukkunud või kaduma läinud, kui nemad läbi murdsid ja ülejäänutest enamik andis end vabatahtlikult nende orjusse. Ülejäänutest vähemik oli peidus ja liikus ringi, püüdes enesele mitte tähelepanu tõmmata ja kuidagi läbi ajada. Praegu oli see teostatav, toitu ja vett andis hankida, varastada neilt, kes olid alla andnud ja elasid tuima poolelu nende alluvuses, varastada avalikelt toiduplatsidelt, kuigi nood olid alati varitsetud ja pealtvaadatavad ja –kuulatavad. Elu või asi. Aga noh, tuleb võtta seda, mida on. Ja seepärast jäi Tauri magama.

*

Magada oli kasulik päeval, sest ööd hakkasid juba jahenema ja siis tuli sooja saamiseks ringi liikuda või juua ja alkoholi ei saanud Tauri kuigi kergesti kätte, sest toiduplatsilt alkoholi niisama ei saanud, selle ostmiseks oli vaja esiteks raha ja teiseks isikutunnistust ja Tauril polnud kumbagi. Muidugi, alati oli võimalus röövimiseks, sissemurdmiseks ja varastamiseks ja sellest Tauri enam-vähem ära elaski. Alguses oli see raske olnud, nii hirmu ja vahelejäämise kartuses kui ka teadmises, et vargus on vale, sest teeb teistele halba, aga muud ei jäänud üle, sest elama ju pidi.
Tauri ei teadnudki täpselt, kellelt ta päeval magamist õppinud oli, see oli vist mingi vana hulgus, paadialune juba enne Nende tulekut ja paadialune ka pärast; ilmselt ei olnud ta seda tüüpi, kes edust eriti hooliks, vaba hing ja nüüdseks tõelinäoliselt surnud.

Tauri nägi und.

Supilinna majadest seisid püsti vaid pooled ja nii kõndis Tauri mööda Herne tänavat, aeg-ajalt hoovidest läbi kõndinud, et näha, mis neis peitus, sest siis, kui majad püsti olid seisnud, ei saanud ju ometi vaadata.
Tauri surus nina vastu üht aknaklaasi ja järsku oli ta toas. Üks mees vaatas televiisorit. Tauri teadis teda küll. Mees oli tema endise tüdruksõbra isa. Ta pööras pead.

„Tere, Tauri,“ ütles ta. „Mis sa tahad?“

Tema juures oli midagi kummalist.

„Sa tulid Karinit vaatama, jah?“

Häirivalt kummalist.

Poiss noogutas pead.

„Tule,“

Mees tõusis püsti ja juhatas Tauri ühte teise tuppa.

„Näed, siia me ta matsimegi.“

Tauri vaatas läbi maapinna ja siis ta sai aru, mis valesti oli.

Sügavale maapinda maetud, juba pisut lagunev Karin hingas. Ja tema ringikõndiv ja telekat vaatav isa seda ei teinud.

Ninna lõi tugev Nende lõhn, lausa uimastavalt tugev.
Karini isa tardus. Seinal lõpetas kell tiksumise. Kõrvaltoas jäi telekas vait.

Lõhn tugevnes. Tauri vajus põlvili. See lämmatas, aga see polnud veel päris kohal.

Siis tundis Tauri, et tema otsaees kasvab sarv. Ta langes näoli maha ja sellest läbi ja hakkas siis ümber oma kandade moodustatud telje pöörlema, otsekui tõmbaks sarv tema otsaesisel teda aina edasi ja edasi, kuni ta enam maapinnale tõustes ei olnud enam Karini kodus, vaid suures koopas. Ta tõusis püsti. Lõhn oli nüüd juba nii tugev, et Tauri arvas, et näeb und.
Ta seisis suure, musta, läikivate soomustega, roheliste, intelligentsete, õelate ja mänguliste silmadega lohe ees. Tšornibog, aga see ei ole tema päris nimi. Ida-Euroopa ja Lääne-Venemaa isand.

„Ma tahan sult midagi. Ma jätsin su ellu. Sa oled nüüd mulle võlgu. Pea seda meeles.“

Siis läks kõik häguseks ja võib ütelda, et Tauri ärkas üles.

Ärgates esimese asjana Tauri oksendas. Ta ei olnud palju söönud, aga tegu oli loomuliku refleksina Nende lõhnale, lohede, ükssarvikute, haldjate ja muude Nende riigi elanike lõhnale, inimese jaoks võõrale lõhnale. Mõelda näiteks, et inimene võiks näiteks haldjaliha süüa – mida see talle teeks! Haldjad sõid oma liigikaaslaste liha kogu aeg, aga haldjad ei olnud keegi, keda enesele eeskujuks seada.

Oli õhtu. Aeg oli end liigutama hakata, sest kui sa palju paigal püsisid, oli neil tunduvalt lihtsam sind kätte saada. Tauri liikus mööda treppe alla ja väljus füüsikamaja esiuksest, mõtles pisut ja suundus siis Karlova poole. Tänavatel ei kõndinud eriti inimesi. Mõnes mõttes oli see hea, mõnes halb. Olgu nad kes on, aga inimeste seltsis oli siiski turvalisem.
Tauri kõndis mööda Tähe tänavat, mõeldes, kust süüa saada. Lähim oli nn. Pitsaväljak. Varem oli seal Pitsapood. Süüa sealt sai, aga valve oli väljas ja nendest möödasaamine on alati kahtlane.

Tauri jalutas mööda öist Karlovat. Vahid tahtsid üldjuhul ka magada ja üldjuhul olid nad öösiti vähem tähelepanelikud ja rohkem unised, ega nad eriti kaugelt haldjasõpru ja –vaenlasi ei eristanud. Üks võimalikest taktikatest oli oodata,kuni keegi toitu võtab ja siis temalt röövida või varastada, paraku polnud septembris kell pool kolm öösel Karlovas kuigi palju rahvast liikvel. Teine võimalus oli bluffides kuidagi läbi saada. Kolmas võimalus oli püüda vahtidele mitte silma jääda. Iseenesest ei armastanud vahid tõenäoliselt Neid kuigi palju, aga hirm hoidis neid valvel ja tasuta nad sööki ei jaganud, aga silma võisid nad kinni pigistada küll, kui hästi läks. Kui nad julgesid.

Tauri jäi tänavanurga taha seisma. Pitsaväljak. Kolm edasi-tagasi patrullivat kuju. Üks neist tegi suitsu.

Üks. Kaks. Või kolm?

Oot.

Sammud. Kolm inimest. Tauri tõmbus veel kaugemale majanurga taha peitu, et tulijad teda ei näeks, siis aga, kui nood olid juba Väljaku juures, liikus tagasi sellisesse punkti, kust Väljakut piiluda võiks. Pitsaväljaku ümber olid laternapostid, mis väljaku ja tänavaääred sooja valgusega üle kallasid. Tänava teisel poolel laguneva maja juurest võttis Tauri pihku pooliku tellise.

Kolmik - kaks noormeest ja üks neiu, vanust keskeltläbi nii umbes kahekümne ümber, seljas mustad nahkjakid – kõndis rahulikul sammul lähima valvuri juurde. Vasakul kõndiv noormees oli pikk, paljapäi ja heledate poolpikkade juustega. Parempoolne oli lühike, kandis vanaaegset sonimütsi ja tema juuksed olid erepunased. Neiu oli parempoolse noorukiga üht kasvu, heleda pea ja musta kübaraga. Pikem noormees ütles midagi. Valvur ütles midagi vastu. Teised valvurid kõndisid sinnasamasse. Neiu pillas midagi maha. Keskmine valvureist kummardus seda üles võtma.

Järgnev toimus väga kiiresti.
Neiu lõi iiveldamaajava raksatusega põlve vastu kummardava mehe nina, too tuikus veidi ja vajus siis kokku.

Lühem nooruk andis parempoolsele ja pikem vasakpoolsele korraliku lõuahaagi, aga sellest ei piisanud, et neist jagu saada. Neiu pööras end paremale ja sööstis punapeale appi, virutades talle kuklasse. Valvur taganes tuigerdavi jalu, kui punapea hoop ta lõplikult nokauti lõi. Samal ajal haaras teine valvur rinnal rippuva vile järele. Temaga võitlev nooruk takistas teda vilest ise haarates. Valvur kasutas hetke, andes poisile kõigepealt ühe paremsirge ja tõmmates teda siis järsult juukseidpidi näoli maha.

Rauaga tugevdatud tanksaabas puhkas nooruki kuklal.

„Nii. Andke kohe alla, või ma vajutan teie sõbra ajud sisse,“ ütles valvur. Kõlatu häälega. Ta oli kuidagi hirmunud ja väsinud, aga samas otsusekindel.

Samal hetkel läks poolik tellis Tauri käest lendu. Lennutrajektoor lõppes keset valvuri pead.

Valvur kukkus ümber nagu puu.

Hetk tardus. Punapea ja neiu silmad tungisid läbi majade varjude Taurini.

Laternad heitsid oma pehmet kuma, veri hallil asfaldil näis mustana.

Peagi imbub see sisse või pestakse minema.

Hakkas sadama peenikest uduvihma.

Neiu kummardus oma lamavat kompanjoni vaatama. Too tõstis oma verise näo.

Punapea silmad puurisid Taurit. Ta kõndis aeglaselt poisi suunas.

„Kes sa oled?“ Küsimus polnud valju, aga Tauri kuulis seda sellegipoolest.

„Mina olen ...jooksus. Nagu teiegi. Vist.“ Tauri taganes kaks sammu. Punapea astus kaks sammu tema poole.

Lõhna küll ei olnud, aga inimesi on teadupärast igat sorti ja ega mõned haldjatest paremad polnud. Samas, lihtsalt tema kinnipüüdmiseks nii keerukat operatsiooni korraldada ei ole mõistlik. Teda oleks palju lihtsam kätte saada – ja pealegi, ta oli niivõrd väike kala, temast ei sõltunud eriti midagi. Nii et nagu praegu ei jõudnud ta enam paranoiline olla. Ta oli liiga kaua üksi olnud.

Tauri jäi seisma ja kõndis punapea poole. Samal ajal sai pikem noormees püsti ja pühkis varrukaga oma näolt vere ja vihma.

„Minu nimi on Tauri,“ ütles Tauri.

„Redshift,“ ütles punapea ja sirutas käe. Tauri võttis selle vastu ja raputas aeglaselt.

„Viis,“ ütles neiu.

„Akadeemik,“ ütles pikk noormees, kelle nägu oli uuesti verine. Ta pühkis selle hooletult ära.

„Kummalised nimed,“ ütles Tauri, aga juba naeratades. Tal oli tunne, et lõpuks, pärast pikki kuid, oli ta leidnud kedagi, enam ei olnud ta üksi, ja tänavad ei ole enam tema jaoks üksildased ja võõrad, ning laternavalgus ning uduvihm näisid soojana.

Ja ta teadis, et see ei saa kaua kesta, ta teadis, et mingi hetk saavad Nemad nad kätte ja nad lüüakse laiali või tapetakse, aeg, mil nad ei saa enam nii lihtsalt toitu kätte, kus nad külmetavad ja nälgivad tänavail ja lõpuks sinna ka surevad ja keegi neist ei hooli, aeg, mil Tšornibog oma võlad sisse nõuab, aeg, mil nad surevad ja hävivad ja see aeg ei ole kaugel.

Tauri teadis seda kõike, aga kõigest sellest hoolimata tundis ta, et sellest pole midagi, et, kuigi trotsi täis, on praegune hetk erakordselt rõõmus ja kerge ja lõppude lõpuks on elu, kõige valu ja surma, Nende, kõige, mis on halb, kiuste siiski elamist väärt.

„Lähme toitu võtma, enne kui nad ärkavad!“

laupäev, detsember 08, 2007

Suur Juht ja Õpetaja

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb kõigepealt mainida, et pooli asju ma ära rääkida ei tohi, sest nood on salajased. Ma tean konfidentsiaalset infot. Aga eks ma üritan tolle mainimisest hoiduda.
Ühesõnaga.
Selline üritus on. Või õigemini oli. Lauba.
Kui te teraselt noid loenguandjate nimesid loete, siis võite täheldada, et ohhoo- seal leidub ka Teie Kui te nii arvate, on teil õigus.
Kõigepealt teemast. Topeltloendamine. Iseenesest on tehnika lihtne, sisu on põhimõttes, et kui me mingi hulga elemendid üht viisi ära loeme ja teist viisi ära loeme, siis mõlemal loendamisel peaks me saama sama arvu.
Tegin taktikalise vea. Andsin õpilastele lahendused koos ülesannetega kätte. Noh, ma sain nood materjalid (head materjalid iseenesest) PDF-failina kätte, ja lahenduste ja ülesannete eraldamisega hakkama ei saanud.
Noh, ma ei ole kindel, kuidas too asi lõpuks välja tuli, aga vahel oli küll mul sihuke tunne, et mina tantsin seal tahvli ees ("Ideid? Kavalaid mõtteid? Vähemkavalaid mõtteid? Kuidas me võiksime tollele ülesandele läheneda? Anyone? Ja mida võiks selline asi tähendada? Palju on üks pluss üks? Midagi? Keegi? Is anyone out there?") ja lõpuks lahendan ülesande ise ära ja küsin, kes aru said. Juhul, kui valdav enamus sai, läksime demokraatliku 51% diktatuuri põhimõttel edasi. Täitsa õudne on selliseid tülpinud nägusid vaadata - äkki ma võtsin liiga rasked ülesanded? ei seletanud piisavalt pikalt? seletasin liiga pikalt? liikusin liiga kiiresti edasi? olin niisama nõme?
Ja noh, lõpp oli igatahes oli omamoodi kergendus. Pausid ka - nood tegin ma harilikult siis, kui me mingit ülesannet tegime, mille lahendus mul endal ka meelest läinud oli. ("Ja tundub, et meie kollektiivne lööktöö ei kanna hetkel vilja, nii et teeme pausi -viis- ei, kümme minutit.") Nende ajal rääkisin ma Kairi ja co-ga, kes lohutas, et sihuke õpetamine on üsna raske asi tõenäoliselt.
Nojah. Pärast toda üritust läksin koju, kirjutasin tolle blogiposti alguse, siis viskas üle ja läksin vististi lugema. Laur soovitas mulle MSNi läbi üht vahvat raamatut, kus on kirjas, kuidas on kaval matemaatikat õpetada.

Kell kuus oli Elesgali üldkogu. Üksteist inimest oli kohal. Need, kes kohal polnd visati välja ja Elesgal saadeti laiali. Armas. Danil ja Mialeel oli ka mingi oma tore lebooraganisatsioon, milles sa mitte midagi tegema ei pea, noh, foorumi ülalpidamise raha pead maksma, aga organisatsiooni eesmärk on, et inimestel oleks kuhugi kuuluda, noh, ja vahepeal tehakse võib-olla larpe ja drägunit ja filmiõhtuid, aga tegema iseenesest miskit ei pea. Selline värk, et kui tahad kuhugi kuuluda, et noh, siis on koht olemas.
Dani ja Mialee küsisid, kas ma tahaks olla asutajaliige. Et kolm on ümmargune number. Jäin nõusse.
Kui nüüd järele mõtelda, siis ma ei saa ise ka täpselt, miks just. Peab tolles asjus vist veel DjaMiga läbi rääkima - noh, et suure tõenäosusega ma ei viitsi mitte miskit teha ja kuuluvusevärgiga saan ka ilma organisatsioonita hakkama.
Einojah. Pärast laialisaatmist jms värki (ahjaa, mingi kamm oli sellega, kellele Elesgali raadiosaatjad minema peavad - mul on iseenesest pohhui, peaasi, et kõik kasutada saavad) hakkasime Aliast mängima. Mina sain Barbariga ühte paari. Muide, vastupidiselt muljele, mida Barbar jätta püüab, pole ta sugugi mitte ebaintelligentne tegelane. Oskab täitsa hästi seletada, alguses minust paremini.(aga noh, kuidas sa seletad turska? eriti kui Andersi kuulus fraas "Ma ei seedi keedetud turska" läbi ei lähe?) Igatahes, alguses oskas tema seletada ja mina mitte ja nii me jäime umbes keskelepoole, aga ma oskasin üsnagi hästi röövida, (noh, kümne mängijaga mängus on röövimist ikka hästi palju) nii et asi hakkas kuidagi stabiliseeruma. Saime umbes kuhugi kolmandaks, Dani ja Mialee (kellevaheline side tundus üsnagi telepaatiline, noh, üks võtab kaardi, ütleb kaks -kolm sõna või ühe žesti, teine ütleb vastuse, siis uuesti ja uuesti ja uuesti. Nemad olid esimesed) ja Erlessa ja Goblini (kes olid ka ikka üsna osavad seletajad-arvajad) järel. Siis tuli hästi palju röövimisi ja me jõudsime G-E tiimile järele ja kuna ma sain selleks ajaks seletamisvõtte kätte, läksime neist mööda. Varsti hammustasime D-M tiimi kandu. (huvitav, kas selline fraas oli varem ka olemas või ma mõtlesin just uue ja huvitava metafoori välja?) Siis olime hoolikad ja tähelepanelikud ja läksime röövimisruudust ainult röövimistega üle -mis tähendas, et meid ei saanud röövida - aga DjaM pidid seletama. Ja nii me neist mööda läksimegi ja siis tegime enesele korralikue edumaa ka. Ja kuna umbes poole tunni pärast pidi üks PÖFFI film algama, siis ("Mõistuselahing", Hiina sõjapidamiskunstist, strateegiast ja filosoofiast janiiedasi) me võitsime. Go us!
Antud film tundus enne vaatamist selline poistekas olevat -noh, et seltskonna meesliikmed tahtsid vaatama minna, naisliikmete huvi oli väiksem. Aga igatahes läksime üsna mitmekesi antud filmi vaatama.
Mulle isiklikult täitsa meeldis - sihuke kerge kultuurišoki värkja puha, noh, Hiina on ikka täiesti midagi muud kui Euroopa. Ja selles mõttes on kurb, et ma Hiinast peaaegu mitte midagi ei tea - ei kultuurist, ajaloost ega millestkist - see on umbes sama asi, kui keegi ei teaks näiteks Euroopa kultuurist midagi.
Peab "Kolmevalitsuse" läbi lugema.
Hiinlased teadsid, mida tähendavad eepilised mõõtmed.(eelkõige inimeste nois mõõtmeteis mahanottimine, nagu eepikale kohane, vaatasin Wikipediast järele - seitsmest ohvriterohkeimast sõjast olid neli seotud Hiina-kesksed - ülejäänud olid siis mongolite vallutused ja maailmasõjad - ja ega Hiina neistki puutumata jäänd - eepika missugune.)
Nojah. Kui 21. sajand Hiina sajand tuleb, eks me siis saame Hiinast rohkem teada, kuigi ma ise loodan, et nii ei lähe. Noh, et selline pehmelt öeldes autoritaarne jõud maailmas tegijaks saab.
Indiat võiks kah uurida. Indiaga on sama masendav lugu, et midagi ei tea - kuigi on temagi Euroopa suurusjärgus. Aga India tundub demokraatlikum olevat.
Igatahes, pärast filmi istusime veidike Krooksus. See oli hea. Lihtsalt. Selline. Olemine.
Et Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist.
Muuhulgas mõtlesime, milliseid road-tripe tahaks kunagi teha, mis linnades elada, et tunnetust kätte saada (ma ise tahaks kunagi näiteks elada New Yorgis, San Fransiscos, Prahas, mingis Põhja-Soome linnas, mingis Prantsuse linnas ja Tallinnas), noh, võib-olla seitsme aasta pärast (too arv tuli mulle just praegu pähe, selline ilus maagiline arv.Seitsme aasta pärast olen ma kakskümmend kuus - mitte liiga noor, mitte liiga vana). Aga võib-olla ka varem. Aga võib-olla ka mitte kunagi.
Mul hakkas ühest inimesest kahju.


Järgmine päev käisin ma lahtist võistlust valvamas ja pärast seda läksime Dani ühikasse pannkooke tegema. Nähtavasti on mul hea karma - Urgu minnes kohtasin Kalevi tänaval kaht üsnagi boheemivälimusega meest, ees kast veinipudelitega, kes rääkisid, et firmapeost jäi veini üle, ise nad seda niikuinii ära tarbida ja/või ära vedada ei jaksa ja nii sain ma pudeli valge veini õnnelikuks omanikuks. Võimalik, et tegu oli mürgitatud veiniga. Eks me varsti näe.
Igatahes läksime Dani ühikasse ja tegime pannkooke ja sõime neid ja jõime veini. Ühikas tundub üsnagi laheda kohana. Ühikaköök ka. Tolle seinad on igast pilte ja sõnumeid täis.
Dani oskab joonistada. Antud fakt hämmastab mind ikka ja jälle.
Meid oli neli -mina, Dani, Mialee ja hiljem kohale jõudnud Andeora, kel oli moosi.
Mina lahkusin kell seitse.
Lihtsalt.

Ja bussiga koju sõites hakkas hingel kuidagi nii hea ja kerge, laternatulede soe hämar valgus, katkine asfalt, öise Annelinna ja Mõisavahe majad ja tänavad ja mingisugune...oma koha leidmine. Rahu. Kas või ajutiselt.
Ja kuigi ma sisimas tean,
et kõigel oleval puudub mingisugunegi mõte
et lõppeks on kosmilises mõttes inimkond tähtsusetu
et kannatus ei lõpe maailmast iialgi otsa
et anarhism on lõppeks võimatu
et küberpunk on vaid ülehomse kaugusel
nagu ka tuumasõdagi
et me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele

tundub siiski, et elu on ilus ja hea. Ja lõppeks oleks võinud minna ju hoopis hullemini.


Kui hauda mul kaevad, lisa kolm jalga maad:
üks kurbuse tarvis, teine töövaeva jaoks,
kolmas imelisusel, mis meelest ei kao.
Meie mineku järel
valgus püsima jääb
valgus püsima jääb.


Maailm lõpeb aastal 2012, maikuus. Või õigemini, siis saab maailmalõpp alguse.


See lõpeb aastal 2012, jõulude paiku.



Kui tänav on vaikselt valge
On sadanud jälle lund
Ma tiirutan läbi linna
Ka täna ei ole mul und
Need jäljed on minu jäljed
Ja ärkajad magavad veel
Ma tiirutan läbi linna
Tuul juhatab mind mu teel

Kui linn on vaikne ja valge
Ja lumi on sadanud ära
Kõik ärkajad magavad veel
Ja kellad ei helise täna
Ja kellad ei helise homme
Nii lõppebki mõttetu töö
Ja muinasjutt elu ja surm
Ja viimane jõuluöö

Ja siis, mu armsad sõbrad, me saame veel viimane kordki kokku, enne kui see maailm siin kõige kaduva teed läheb. Saame kokku ja oleme koos.

reede, november 30, 2007

Road-movie ja alef-null

Me läbime ööd ja teel, mille algust ei mäleta enam
ja meid ei huvita ammu mis on me siht ja muud
peale kiiruse, punase auto ei ole meil midagi enam.
Tumesinine taevas ja tähed. Müürina mööduvad puud.

"Anna üks sigaret,"-"Võta." Rohkem ei tarvita sõnu.
"Ava üks pudel,"-"Jah, kohe." Sellega lõppeb me jutt.
Muusika mängib ja kuskilt on tuttav see tunne ja valu.
Mälestus.Igatsus. Ammu on lõppenud ahastav nutt.

Siiski ei ole meil aega, kuigi ei ole ka kiiret
jõuda kuhugi välja - parem ma vastan:"Ei tea."
Sõita kusagilt välja - selleks ei ole meil julgust.
Asfaldi valged jooned. Kiirteede viimased read.

Avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits.
Konid ja tühi taara, klaasikillud me teel
jäävad meist tänagi maha. Muusika mängib ja saadab meid,
meie jälgedes sõitjaid ja neid, kes sõitsid me ees...



November.
Mul on blogi dashboardil novembris umbes viis drafti, mis postituseks moondunud polegi.
Nojah, üks neist on miskine test, teine tühi, kolmas vajab viimistlust ja neljandat kirjutan ma praegu aga viienda peaks vist ehk kirja saama.

One day in his office, studying ancient files from Old Earth, Sol was reading about the effect of Beatrice on the world view of Dante Alighieri when he was first struck by a passage written by a critic from twentieth or twenty-first century
She [Beatrice] alone was still real for him, still implied meaning in the world, and beauty. Her nature became his landmark - what Melville would call, with more sobriety than we can now muster, his Greenwich standard...


Sol paused to access the definition of Greenwich Standard, and then he read on. The critic had added a personal note:

Most of us, I hope, have had some child or spouse or friend like Beatrice, someone who by his very nature, his seemingly innate goodness and intelligence, makes us uncomfortably conscious of our lies when we lie.


Sol had shut off the display and gazed out at the black geometries of branches above the common.
"Hyperion", Dan Simmons


Hah.
Mõnikord tekib mul just selline tuju, et On Midagi Öelda. Maailmavalu või klaaspärlimäng lausa tuikas rinnus ja tahaks väljendada.
Paraku pole ma siis oma blogi juures. Ja kui ma oma blogi juurde jõuan, on tuju läinud.


Näiteks üleeile nägin ma ühe klassi filosoofiablogi. Einoh, tore ettevõtmine iseenesest, aga kui lugeda kuidas kirjutatakse suurte algustähtedega ja kaunikõlalise paatosega Elu Mõte, Hing, Filosoof, Õnn (Ei Olegi Rahas- Kas Pole Mitte Suur Üllatus) jne. tekib mingisugune vastunäidustus. Vaated hakkavad sinna kuhugi nihilismi suunas hiilima, küünik tõstab pead ja tekib tahtmine lahingulipuna tõsta Püha Iroonia ja siis minna ära panema aga siis läheb tuju kuidagi ära. Vaatasin vastumürgina klippe Monty Pythoni "Meaning of Life"-ist. Mõjus, muide. "Meaning of Life", kusjuures, on mõneti väga õige film, saab minu arvates asja tuumale väga hästi pihta. Tunduvalt paremini, kui antud blogi, aga noh, eks MP ole ju ilmakuulus ja antud blogi kirjutajatel on veel aega areneda. (Arumaisaa, mida ma siin kõnelen nagu mingi suur isake, nägu targem kui Leninil, ilmselt on blogikirjutajad minu vanusekaaslased, lihtsalt vaated lähevad lahku, aga eks ideele tulemine on ainult esimene pool - selle väljendamine on sama keeruline, või õigemini, keerulisemgi, sest ideele tulemine on intuitiivne, tuleks nagu jumala armust, seletades pead sa aga seda tõlkima hakkama)
Larko ütles täna toiduklubis, et hea nali on parem kui vilets tõde, sest heas naljas on peidus tõe seemned ja inimesega, kellega nalja ei saa teha, ei saa ka tõsistest asjadest rääkida. Quoted for truth.
On küll. Ja Monty Python paneb täpselt ja naljakalt. Ei ole olemas tõde ilma irooniata, iroonia ongi tõe osa, ilma selleta on sihuke klantspilt.
Wikipedia andmetel on suuruselt teine eestlaste kogukond Brasiilias. 29 578. Kes nad sinna lasi?
Kas asi on Orkutis, kus Brasiilia mehed eesti neidusid ära kutsuvad?

Postuleerin:

*Üleüldiselt on päris mitmes valdkonnas mõistlik kasutada india loogikat või hägust loogikat. Aristoteles on üle kahe milleeniumi surnud, ega ta loogikagi igavesti ela. Ehk siis:
Teatavatel juhtudel võib esineda, et millegi kohta kehtib nii A kui ka non-A või ei kumbki.
*Elul puudub väline mõte.
*Jumal on Schrödingeri kass - ta on 50% olemas, johtuvalt sellest, et me tema olemasolu kontrollida ei saa. (ei, ma ei räägi abrahamistlikust jumalast. Sihukese šansid on kehvemad). Kindlaks saab teha ainult karbi avamise teel või ise karpi minemise teel.
Kinga Stepani Tumeda Torni seerias oli küsimus, kes on toas, mis asub Torni tipus. Mõned arvasid, et tuba on tühi. Minul jäi seitsmes raamat pooleli, ei saanudki teada.
*Tõde saab eksisteerida vaid relatiivselt ja tema lahutamatuks kaaslaseks on iroonia.
*Leidub tõdesid, mis on olemas, aga nad ei suhestu kuidagi maailmaga või õigemini, nende suhe maailmaga on jällegi irooniline.
*Kui elul on olemas sisemine mõte, on selle väljendamine peaaegu võimatu. Õigemini, seda ei saa edastada, aga saab kasutada maieutikat, aidata sel teises sündida.
*Elu mõtte olemasolu korral on see väljamõeldud ja ei oma mingit välispidist tähendust. See on täiesti kindlasti seotud irooniaga.
*Midagi võib siiski olemas olla.






The modern "road picture" is to filmmakers what the heroic quest was to Medieval writers.

laupäev, november 24, 2007

Kirjandusmeem

Leidsin ühe kirjandusmeemi plasmajacki blogist.


Siin on 106 raamatut, mida saidil Library Things on kasutajate poolt kõige rohkem märgitud „mitteloetuks”.
Rasvasena märgi, mis on loetud, kursiivis need, mida alustasid, aga ei suutnud lõpetada ja kriipsuta läbi need, mis ei meeldinud. Bloggeris vist läbikriipsutamist ei ole, panen kantsulud. Lisaks panen veel tärni neile, mille kohta tekib tunne, et tahaks/peaks lugema.
23/106. Ei tea, kui hea tulemus see nüüd on.

Jonathan Strange & Mr Norrell *
Anna Karenina
Crime and Punishment
Catch-22*
One hundred Years of Solitude
Wuthering Heights
The Silmarillion
Life of Pi: A Novel
The Name of the Rose*
Don Quixote *
Moby Dick
Ulysses
Madame Bovary
The Odyssey*(ilmselt on pikk ja raske, kuid vajalik. A kust selline hankida. Sest mulle näib, et toda küll ühe hoobiga läbi ei loe)
Pride and Prejudice
Jane Eyre
A Tale of Two Cities
The Brothers Karamazov*("Kuritöö ja karistus" meeldis. Ehk on Karamazovid ka head)
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies*
War and Peace*(eks ta jutu järgi üks paras tuhaplokk ole. MIs teebki asja huvitavaks)
Vanity Fair
The Time Traveler’s Wife
The Iliad* (vt. kommentaari "Odüsseiale")
Emma
The Blind Assassin*
The Kite Runner
Mrs. Dalloway* (mul on üks sõber, türklasest inglise keele ja kirjanduse õpetaja Inglismaal, kes seda raamatut absoluutselt seedida ei võinud. Antud fakt tekitab huvi)
Great Expectations
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged* (Ayn Rand on üsnagi kuulus 20nda sajandi mõtleja, kahetsusväärne, et ma ei teagi õieti, millest ta üleüldse mõtles)
Reading Lolita in Tehran: A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked: the Life and Times of the Wicked Witch of the West
The Canterbury Tales
The Historian: A Novel
A Portrait of the Artist as a Young Man
{Love in the Time of Cholera] (
Brave New World
The Fountainhead
Foucault’s Pendulum
Middlemarch
Frankenstein (ta on mul parajasti pooleli. Juba kuu aega)
The Count of Monte Cristo*
Dracula (ditto, ainult et rohkem kui kuu aega)
A Clockwork Orange
Anansi Boys
The Once and Future King*(Arthur ja rüütliromaanid, jeee)
The Grapes of Wrath*(minu ainuke kokkupuude Steinbeckiga on üpris positiivne olnud)
The Poisonwood Bible: A Novel
1984
Angels & Demons
The Inferno
The Satanic Verses*(selline kurikuulus teos tekitab loomulikult huvi)
Sense and Sensibility
The Picture of Dorian Gray
Mansfield Park
One Flew Over the Cocoo’s Nest
To the Lighthouse
Tess of the D’Urbervilles
Oliver Twist
Gulliver’s Travels
Les Misérables*
The Corrections
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
The Curious Incident of the Dog in the Night-time
Dune
The Prince*(samuti üsnagi kurikuulus ja intrigeeriv teos)
The Sound and the Fury *( Faulkner on jällegi selline kuulus autor, kellega tahaks vähemalt katset teha)
Angela’s Ashes: A Memoir
The God of Small Things
A People’s History of the United States: 1492-Present
Cryptonomicon*
Neverwhere
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dubliners
The Unbearable Lightness of Being
Beloved
Slaughterhouse-Five
The Scarlet Letter
Eats, Shoots & Leaves

The Mists of Avalon

Oryx and Crake: A Novel *
Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita*
Persuasion
Northanger Abbey
The Catcher in the Rye
On the Road*
The Hunchback of Notre Dame*
Freakonomics: A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance: An Inquiry into Values*
The Aeneid
Watership Down*
Gravity’s Rainbow*
The Hobbit
In Cold Blood: A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
White Teeth
Treasure Island
David Copperfield
The Three Musketeers

esmaspäev, november 19, 2007

Me kaotasime mängu

Eelmine reede juhtus säärane asi. Kirjeldus pärineb MSNivestlusest ja on raskesti jälgitav.

Kell on umbes seitse või kaheksa....game-in! Aga siis me seda veel ei teadnud.

Me otsisime kedagi, me ei tea keda, aga kui me oleks ta üles leidnud, oleks me teadnud, keda me otsisime. Ja nii me hakkasime järgima vihjeid, et ta üles leida.

Näiteks saime kokku kolme tuttavaga, (Heili, Helge ja Maria-Goblini märkus) kes ütlesid, et me oleme kõik mustas, hiljem leidsime suudlevate tudengite purskkaevu juurest reklaamiajakirja, kus oli kirjas kätekreemist - Gayniggers from Outer Space - ehk kosmos, taevas.

Goblin arvas, et kui me tänavamuusikule raha anname, siis ta telepordib meid õigesse kohta. Ta andis kümme krooni, sellega fikseeris ta mängu lõpu kellaaja.
Mäng algas sellega, kuidas me kohtasime TÜ raamatukogu ees Morgaine'i kes oli nagu ingel aga läks korpi ja ütles, et ta on kahe tunni pärast seal.

Kui me möödusime Jaani kirikust, tõusis üle selle must suitsupilv - saatan; Raekoja platsis nägime aga kolme tuttavat - kolmainsust. Jumal ja saatan taandasid üksteist välja.
Seisime, keset Raekoja platsi, ristteel, ja ootasime - oleks, nagu oleks oodanut saatanat, aga tema oli välja taandatud, siis meile koitis - kolm tilka verd - Miko oli Priisti kujule kolm tilka verd andnud, Priist oli aga Stardusti peaosatäitja olnud - teine vihje tähtedele (esimene oli kosmos).

Kolmas vihje tähtedele oli tähetorn. Mis paistis raekoja nurga tagant. Raekoda varjas Aja ära s.t kella. Aeg viitab ajalehele, mis viitas postile, aga toda vihjet me ei järginud, kahjuks.
Goblin teadis, et oluline on naine, kes räägib mobiiliga - ja nii me siis läksimegi ühe juurde ja kuna meil oli ristmikul probleem, kuhu suunas minna, küsisime talt ilmakaart. Ta ütles, et põhi.

Veidi aja pärast koitis meile, et põhi võib olla ka veekogu põhi - ennem oli aga Kõust meile rääkinud teooriast, et Võrtsjärve põhjas on Stargate'i baas. Neljas viide tähtedele. Aga tähed olid pilvede taga. Mis tähendas, et me leiame mitte-otsides. Seetõttu läksime me ruunipizzasse sööma, seal olid andeora ja vares, kes olid meist ennemalt lahku läinud. Nad andsid meile muuhulgas valevihje, mis oli "Siin ei ole kala" mis viitas kuidagi neljapäevale, kalapäevale, mis oli tänase, reede ja kolmapäeva (draamateatri ees ootava inimese päeva) vahel, aga seda me välja ei mõtelnud, mida neljapäev tähendab.

Igatahes, ruunipizzas me leidsime, et kui taandada välja jumal ja saatan, jääb alles DM. Ja siis hakkasime mõtlema, kes olid meie esimesed DMid - mul oli Nessa, Goblinil ta ise/Pilgrim ja Matil Yoshy - ja just sel hetkel, kui Mati oli Yoshy nime ütelnud, nägime aknast, kuidas Yoshy Ruunipizzast mööda kõndis.
Tormasime Ruunipizzast talle järele, aga ta ei olnud üksi -ja seeda mitte õige inimene. Aga ta andis meile vihje. Mingi jaapanikeelse fraasi, mida Mati teadis. Mis põhimõtteliselt tähendas, et näita rindu või keri minema. Meil kolmel kellelgil rindu ei olnud.
Siis meile koitis, et Andeora Asteora viimane nimi viitab tähtedele ja ta on naissoost. Tal oli rindade vahel, kaelaehtena ankh. Kuna ankh viitab ka ankhmorporkile ja mul on homme koos Marteni ja teistega kettamaailma larbi gmide esimene kokkusaamine, ja marten mängis täna Buddhat ja yin ja yang on kerge vihje ida suunas ja raekoja platsis keskel , n.ö linna nabas on kaheksa valgusallikat ja buddhal oli kaheksaastmeline tee.
Ma helistasin martenile ja küsisin vihjet. Ta ütles: Potid või pannid? Jälle vihje duaalsusele.

Umbes siis hakkas Goblini vasak jalg valutama - see vihjas Luciferile, langenud inglile, kes oli taevast alla kukkudes oma jalga vigastanud. Ja nüüd oli Morgaine väga oluline, sest tema oli langemata ingel ja meil oli mitu väga olulist ja kindlat vihjet yin-yangi tüüpi duaalsusele, tema ja Goblin oleks moodustanud kolmanda säärase elemendi.

Kell hakkas umbes kümme saama. Ja me hakkasime tagasi TÜ raamatukogu ette minema. Kaks teed oli. Me valisime ühe tee, aga siis hoiatas meid üks auto, kes nurga tagant välja sööstis. Aga me mõtlesime, et see oli petekas. Ja me läksime valitud teed pidi TÜ raamatukogu juurde.
Aga Morgi seal ei olnud. Goblini antud kümme krooni ja minu leidmata jäänud kümme senti viitasid, et mäng lõpeb kell kümme. Ja me ei olnud teda leidnud. Mis tähendas, et me olime kaotanud. Ja me naasime esimesele ruudule. Urgu.

Aga siin ei olnud midagi. Mati läks meist juba ennemalt lahku. Meil oli mõte, et kuna vahepeal oli olnud üsnagi palju vihjeid tagasiminekule, et me oleks äkki pidanud varem tagasi minema ja siis me oleks ta leidnud. Sest Raekoja platsil oli õigel ajal üks tüdruk, kes ka nagu midagi ootas ja siis lahkus. Äkki oleks me tagasi minnes ta taas leidnud.



Igatahes, too on nüüd kokkuvõtlik ja lühike variant, sest ma olen enamuse vihjeid ära unustanud. (tüüpiline mina, sellepärast me kaotasimegi)

Järgmine päev, toda lugu ümberjutustades sain teada, et tegu on sümptomiga sellest, et mul on liiga palju vaba aega. Meist neljast kannatas tolle tõve all ainult mina - aga kes ülejäänud kolm on, ei ütle. Saladus. (Ma küll tegelikult ei arva, et tegu nüüd nii üüratu saladusega on, aga mängu huvides välja ei räägi, sest teised viitavad kah laupäevaõhtusele sündmusele saladuslikult. Jäägu see siis ka nii. Küll te poole aasta pärast tagasi vaatate ja kõigest aru saate.)
Laupäeva õhtupoolik oli igatahes väga tore, kuigi ma tollest saladuse huvides pikemalt ei räägi.
Laupäeva hommik (hee-hee, ajalise järjestuse peale ei tasu vist siinkohal loota) samuti, käisime maal ja saunas ja tõime osa ema ja vanaema pakke linna. Ema ja vanaema saabusid pühapäeval. Selles kõiges on midagi nipernaadilikku.
Paraku näib, et olen suutnud endale mingisuguse tõve külge rabada, andis teine juba eile õhtul märku, täna kimbutab nohu. Söön nüüd küüslauguleiba ja joon raviteed et sisteem korda saaks. Täna laulmas ka ei käinud.
Vaatan üsna tihti Losti. Netis on mitmetes kohtades üleval. Paraku sööb see üsnagi palju aega ja ma ei kirjuta tolle tõttu enam eriti.
Peab seeria lõpuni vaatama, siis mul enam mingit vabandust või ahvatlust kitsalt teelt kõrvale astuda ei ole - või noh, vähemalt on üks ahvatlus vähem. Aga ehk saab mingil lähemal ajal midagi kirjutama hakata, mõne 10vn rolli valmis kirjutada, Planeet Nimega Tartu käivitada ja ehk isegi end Guiheni lugude settingusse sisse elada et siis seda edasi kirjutada. Sest tegelikult tahan ma neid asju teha, aga on häirijaid. Nagu Lost. Aga noh...

The only way to get rid of temptation is to yield to it.
- Wilde

reede, oktoober 26, 2007

Viivisevaba nädal

Eile oli hea päev. Selliste hästi väikeste asjade pärast.
Esiteks, pärast esimest praksi oli mul kaks tundi vaba aega ja ma lihtsalt jalutasin mööda linna ringi ja mul oli täiesti suva, et ma aega raiskan. Kaif oli. Siis ma läksin Treffooniasse ja sõin.
Teiseks kohtasin ma koduteel ühte naist, kes palus bussipiletit või raha et seda osta, sest tal oli vaja minna vanemat sugulast haiglasse vaatama mina või miskit. No mul oli üks kümnekroonipilet üle (niikuinii kasutan kuupiletit) ja andsin talle. Tema ütles, et jumal õnnistagu mind. Armas.
Kolmandaks oli raamatukogus viivisevaba nädal ja ma sain ühelt raamatult viivise maha. Teistelt mitte, sest ma unustasin. Aga, nojah, kena asi ikkagi.
Neljandaks oli mul tagasi linna minnes bussi peal kontroll ja mul oli pilet. Ma ei tea miks, aga see läheb siia positiivse poole peale kirja.
Viiendaks, kui ma bussi pealt maha tulin ja Goblini poole läksin, kõndis mu ees üks kena tüdruk. Hästi pikkade juustega. Oli selline üsna hüljatud tänav, tema kõndis ees, mina järel. Tema pani sammu juurde. Mina ka. Ta vaatas tagasi ja pani veel sammu juurde. Võtsin sammu maha. Ta vist natuke kartis mind. Ja nii ma talle järgnesin, kuni ma Goblini poole ära keerasin.
Kuuendaks, tendu ja niisama oleng Gopsi, Dani, Lohe, Kõusti ja Curu seltskonnas.
"I am an Ukranian Cthulhu-prostitute."
Vean kihla, et too viimane lause lööb mu blogivaatamiste hulga lakke. Mis on siis seitsmes hää asi.

reede, oktoober 05, 2007

Imprompt teemal vägivald

Leidsin virtuaalsest sahtlipõhjast sihandese laastu, pealkiri oli "Imprompt teemal vägivald." Ei tea ütelda, mis puhul ma ta kirjutasin, aga panen ta ikkagi üles, mis sest, et on..noh...selline nagu ta on.
PS: Muide, kes tunneb ära, kust autonumber pärineb, saab küpsise.


Imprompt teemal vägivald.

Mees tõstis pöidla ja tõmbas hõlmad koomale. Tuul oli üsna vinge ja tibutas kerget vihma ja möödasõitvaid autosid oli vähe ja need ei peatunud. Ta pidi jõudma Väela valda, keegi oli talle seda ütelnud ja tee sinna pidavat minema läbi selle tee. Ja mitte jala, vaid autoga. Miskipärast.

Kaugusest lähenes veel üks auto, hall Ford, mis samuti mehest mööda vihises. Mees mõtles, miks tal üleüldse sinna Väelasse asja oli, aga siis nägi ta, et Ford tagurdas ja jõudis kuni temani. Auto numbrimärk oli naljakas – 655321, tähti üleüldse polnud. Juht keeras akna alla ja küsis:
“Tahad küüti?“

„Jah, tahan küll,“ vastas mees. „Väelasse“

„Väga hea, ma lähengi sinna,“ vastas juht. „Hüppa peale“

Mees avas autoukse ja astus sisse. Iste oli küllaltki pehme ja mugav, aga turvavööd ei olnud.

„Kus turvavöö on?“ küsis mees seepeale.

„Ohutus peaks sinu jaoks küll kõige viimane asi olema,“ vastas autojuht ja lisas gaasi, nii et mees vaevu ukse kinni virutada jaksas.

Juht oli androgüünse näoga ja isegi tema häälest ei osanud mees öelda, kas tegu oli kõrge tenori või madala aldiga. Hääl oli kuidagi kurisev ja tuvilik, otsekui kõhurääkijal ja imeliku aktsendiga.

Nad sõitsid veidike aega vaikides.

„Vabandage, te olete vist võõramaalane?“ küsis mees.

„Jah,“ vastas võõras lakooniliselt.

„Ja kui tohib küsida, siis mis on teie kodumaa?“

„Esperanto,“ kostis võõras.

Vaikus. Vihma sabin vastu klaasi.

„Mis teil ka Väelasse asja on?“ küsis mees.

Võõras naeratas esimest korda. Naeratus sobis tema näkku halvasti ja mõjus kuidagi ebameeldivana.

„On üks,“ tegi võõras hetkelise pausi, „asjaajamine. Maagiline trikk, kui soovid.“

„Milline trikk?“ küsis mees.

„Kohe näed,“ vastas võõras ja järgmisel hetkel sõitis auto vastu puud.
Esiklaasi ei olnud enam miskipärast ja mees paiskus oma istmelt sujuvalt läbi olematu esiklaasi autost välja ja tundis külili maandudes, kuidas valulaine ta õlast läbi käis.
Uduvihm oli veelgi tihenenud ja nüüd ei olnud tee enam maantee vaid väike metsavaherada, mida mööda vahest metsloomad ehk kõnnivad.

Autot ei olnud enam, aga võõras oli alles jäänud. Kui ta oma kätt pisut liigutas, nägi mees, et selles välgatas midagi helkjashalli.

Oiates ajas mees end püsti.

„Mida see tähendama peab?“ küsis ta vihaselt, aga võõras tõstis õhukese terava noa (habemeajamisnuga? skalpell?) suule ja ütles „Tšš“ ja virutas mehele samal ajal rusikaga näkku. Hoop lõi ta hingetuks, aga siis jõudis ta juba taganeda ja käed poksija-asendisse tõsta, et nägu kaitsta. Vaenlase poosist ei paistnud aga valmisolek võitlusest välja, ta seisis lihtsalt, käed külgedel, habemeajamisnuga ühes käes lõdvalt rippumas.

„Iiri poksi mängida tahad?“ küsis ta mehelt, kes talle samal ajal liginenud oli.

Mees lõi ja võõras ei kaitsnud, vaid põikas lihtsalt löögi eest ära, käed ikka külgedel. Mees lõi uuesti, aga ka seekord põikas vastane eest ega teinud midagi ja nii kordus see oma kuus korda, enne kui võõras mehe rusikahoobist vastu ninajuurt selili langes.

„Ma oletan, et see oli jah,“ ütles ta lamades. Mees oli oma hoobist nii rabatud, et ei mõistnud oma edumaad ära kasutada, ent taipas seda üsna varsti ja lõi võõrale jalaga kõhtu.
Võõras oiatas korra.
“Nii ei ole viisakas,“ ütles ta ja heitis end hundirattaga uuesti püsti ning tungis peale, üks käsi rusikas ning teises skalpell.

Rusikahoobi blokeeris mees küll ära, ent skalpell tuli ootamatult paremalt ja rebis mehe põse kuni kõrvani lõhki. Ta tundis kiiret valuvahku ja seda, kuidas soe veri haavast välja jooksis. Tal hakkas järsku palav, kogu ta nägu oleks otsekui õhetanud ja ta pea oleks otsekui ringi käinud ja kõik oleks olnud otsekui halvas unenäos ja nii ei taibanudki ta järgmist rusikahoopi blokeerida, vaid tundis, kuidas see tema teise põse verele lõi. Hoobi impulss tekitas tunde, nagu liiguks intensiivne valu kui tuline nõel lühikest aega mööda tema pead ringi. See oleks lõppenud, kui järgmist hoopi poleks tulnud. Ja järgmist. Ja järgmist.

Ja järgmist.

Mees langes selili maha. Ta ei suutnud end enam hoopide eest kaitsta ja hoidis vaid käsi näo ees, aga võõra liigutused olid nüüd kerged ja joovastunud ning rõõmsad. Mees kuulis läbi valuhämu, kuidas võõras naeris nagu laps.

Mees oleks tahtnud küsida miks võõras seda teeb, aga rääkimine teinuks niipalju haiget, kulutaks niipalju jõudu, kopsudesse pidi jääma see õhkki, mida võõra hoobid sealt välja peksta suutnud polnud.

Võib ütelda, et teadvuse kaotamine oli omaette kergendus.

*
Võõras vaatas oma jalge ees lamavat meest. Ta naeratas. Soontes voolas adrenaliin ja tuju oli hea. Oleks tahtnud laulda või lennata. Vägivald oli nii lõbus. Iseenesest küll mõttetu, aga nii lõbus.

„Aitäh kogu selle kala eest,“ ütles ta maas lamavale mehele ja laskus siis ühele põlvele ning tõstis siis mehe vasaku käe üles ja hakkas liisusalmi lugema, ise samal ajal igal sõnal ise sõrme torgates:
“Üks väike valge tuvi

lendas üle Esperanto

Esperanto oli lukku pantud

inimesed katki murtud.

Mitu seppa peavad seda parandama,

seda ütled sina.“

Viimase silbi peale sattus nimeta sõrm, nii et võõras võttis skalpelli ja lõikas selle maha ja pani taskusse. Veri purskas alguses, ent siis jäi see pidama.
Siis kordas ta sama protsessi teise käega. Seekord sattus väikeats. Võõras lõikas ka selle maha.

„Tere tulemast Vägivalda“ pomises ta ja lippas metsateed mööda minema, rõõmsalt nagu Punamütsike, kes on just äsja hundi surnuks piinanud.

Varsti polnud teda enam üldse näha.

neljapäev, oktoober 04, 2007

Lähen massidega kaasa

Too nõme test, mida kõik teevad. Olen nüüd nõme ja teen ka.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Allikaid on mitu - üks on väidetavalt vanaema vanaisa, väga rikas taluperemees, kelle röövlid ükskord maha tapsid (hea saatusega isik, kelle järgi lapsele nime panna, eks?) ja teine on üks vendadest Tõnissonidest . Aga ma ei ütle, kumb.

2. Millal viimati nutsid?
Kui ma olin 16. Siis hakkisin ma viimati sibulat.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Väidetavalt on mul skisofreeniku käekiri. Aga jah, meeldib küll.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Lemmiklõunasöök kirjutatakse kokku, tola.
Tähed. Närin neid hea meelega.

5. Kas sul on lapsi?
Ei. D'uh, ma olen 19.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ca depend. Nimelt, kes ma õige sihuke oleks? Aga ma arvan, et pigem jah.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Ei, mis sa nüüd.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Oma teada mitte. Kuid alati jääb võimalus, et kosmosetulnukad on need eemaldanud ja asendanud oma loodetega, nii et üks ilus päev mu kõri plahvatab ja välja tulevad tulnukad.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Jah. Ma võin ilma alkoholita purju jääda, so why not?

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Kus kasvab mais?

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ei. Nad on juba enne lahti.

12. Kas pead end tugevaks?
Ei. Kuule, ma üritan siin mingi intel olla, eks?

13. Milline on su lemmikjäätis?
Šokolaadi-kohvi-viski-vere.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Sugu. Üldiselt.

15. Roosa või punane?
C'mon, take a wild guess.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Egotsentrism ja kinnisus.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Mis see sinu asi on?

18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Ei.

19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Siniseid teksasid. Olen paljajalu.

20. Mida viimati sõid?
Karjala pirukaid.

21. Mida hetkel kuulad?
Isa krabistab köögis mingite paberitega.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tumeroheline.

23. Lemmiklõhn?
Sügis.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Go.

26. Su juuksevärv?
Kartulikoor

27. Su silmade värv?
Hall.

28. Kas kannad kontaktläätseid?
*katsub näpuga* Ei, siiski vist mitte.

29. Lemmiktoit?
Ma juba ütlesin, et tähed.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õnneliku lõpuga film. Sest ma pole korralikku õudukat sada aastat näind.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Kurat teab. Ma ei olegi viimasel ajal filme vaadanud. Keegi peab seda viga parandama ja mulle miskit soovitama.

32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Musta. Keskel on kunstiteos.

33. Suvi või talv?
Sa nagu saad aru, et tegelikult on see küsimus nagu: yin või yang? Aga olgu. Yin.

34. Kallistused või suudlused?
Yup, I'd like some.

35. Lemmikmagustoit?
Šokolaad.

36. Mis raamatut hetkel loed?
Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni"

37. Mida su hiirematt kujutab?
Maja. Hmmmm....mul on hiirematt?

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Telekas....hmmmmm....jaaaa....mul on selline asi olemas küll. Viimati vaatasin, et vähe tolmune teine.

39. Lemmikheli?
Hakkide kisa Tartu kesklinnas.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Don't make me choose.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Vietnam. Aga see ei olnud puhkus, see oli töö.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma võin nähtamatuks muutuda, hiilida teile selja tagant ligi, šokolaadiga kokku määrida ja siis ära süüa. Heh-heh.
Tegelikult läheks minu eriliste oskuste ja annete loetelu nii pikale, et ei mahuks serverisse ära. Nii et praegu jääb Lillatriibuline Õgardlus.

43. Kus sa sündisid?
Mis sa ise arvad?

44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
0

45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Jumal.

teisipäev, september 25, 2007

Sünnipäevapidu

Ma olen nüüd 19.
Stephen Kingi "Gunslingeris" oli 19-ga mingi teema. Mäletate?
Tegelikult on see blogipost natuke sellest ajast ka, kui ma veel ei olnud 19.
Ei, sellest ei tule nüüd mingi aastakokkuvõte, ma lihtsalt räägin sellest, et sünnipäevapidu algas üks päev enne sünnipäeva.
Niisiis. Idee üleüldse sünnipäeva pidada tekkis ja kindlustus kuskil nädala keskel, mis tähendas, et paljud inimesed, keda kutsusin ei saanud tulla. Mõne puhul tekkisid raskused alles laupäeval. Mõnda unustasin ma kutsuda. Aga igatahes, mõndasid ma kutsusin ja nad tulid kohale ka.
Lauba kella kolme-neljase bussiga tulid Goblin ja Diana . Ja Barbar, mis oli üsna suur üllatus (seal lähedal oli ühe teise larpari sünnipäevapidu ka, nagu selgus. Aga alguses Barbar meile ei jäänd, läks edasi)
Vestlesime algul niisama, aga siis mõtlesime, et teeks õige improlarpi. Teisele bussile vastuminekuni oli umbes veerand tundi. Mõtlesime-mõtlesime, aga välja ei mõtelnud, mille põhjal teha. Siis tuli kellelegi meist pähe, et teised rollimängurid ei ole ju Dianat näinud ja tegu on ainukordse võimalusega.
Sündis Plaan.
Goblin peitis ennast ära. Diana tuli minuga bussile vastu, aga peitis end poolel teel ära ja ootas, kuni meie olime mööda läinud.
Bussi peal olid Dani, Marten ja Mialee.
Imestusin, et Goblinit ei olegi - veel paar inimest helistasid siis ja selgus, et nad ei saanud ka tulla. Ja noh, eks siis Goblin veidi aja pärast helistas, et tuleb häälega. No okei.
Istume ja oleskleme siis saunas. (ausõna, minu saun on mu sünnipäevadel alati tegevuse kese olnud, õhkkonna asi ilmselt, selline hea hubane) Järsku tuleb meie õuele üks tumedat verd tüdruk. Eesti keelt ei räägi, inglise keelt vigaselt. Räägib, et hääletas ja et autojuht olla noh, kahtlane olnud ja siis olla ta vihmavarjuga autojuhit pähe löönd ja siia põgenend. Küsitluse käigus selgub, et tüdruk on Rumeeniast.
Terasemad lugejad vahest taipasid juba, kes too Rumeenia tüdruk oli. Nendele, kes ei taibanud, annan vihje, et ta pärisnimi algab D-tähega.
Igatahes, varsti sööstab sisse Goblin, kes oli enesele bronhiidihoo tekitanud, noh ja varsti selgub, et nad olla samas autos olnud. Ja rumeenia tüdruk, Maria, olla võtnud Goblini sünnipäevakingi mulle, Necronomiconi, sinna futharkis märkmeid kritseldanud ja üleüldse selle vastu ebatervet huvi üles näidanud.
Noh, siis tuli Barbar tagasi ja Goblin kadus ära, aga leiti, et Goblin saab üksi hakkama küll, suur poiss juba.
Saigi. Tuli tagasi, ja kuna meil olid ideed otsas, siis paljastasime oma näitemängu. Inimesed olid natuke ehmunud.
Aga igastahes.
Siis tuli päevakorda, nagu Goblin väga kenasti kokku võttis "Ja...
karbimängud, psühholoogia, morbiidne filosoofia, teooriad magavate inimeste kohta, pudel veini, usualased teemad, tarot kaardid, morbiidsed arutelud, Alias, plaanid, kuidas Erstuse sünnipäevaseltskonna maja põlema panna ja muu sarnane sisutu jama kuni kella neljani hommikul, kui esimene meist lõpuks magama minna viitsis. Teised järgnesid talle kähku."
Oli väga tore. Morbiidne jutt tegelikult ei teinud õhkkonda eriti morbiidseks, sääraste naljade puhul tegu on minu arust pigem sellise kaitseventiiliga. Ainult üks morbiidne asi jäi häirima - nimelt, kui seitsmeteistkümneaastane inimene ütleb, et elab tõenäoliselt kolmekümneseks. Agajah.
Tegelikult selline tunne tekkis, et:
Need ei ole halvad sõbrad, see on minu Vennaskond ja ring

Me ei küsi mida tohib, armastus on kõikelubav vist

Jumal kaitse Vennaskonda ja me päevad väärt on elamist

Ja nii ongi. Sõbrad teevad tugevaks.
Mul on hea meel, et te olemas olete. Minu vennaskond ja ring.

esmaspäev, september 17, 2007

Veel

Veel


Veel on kaugel sügise rajad
eluõhtu üksikud teed
praegu tallad meil hõõguvad tantsust
lõkkelõõmas hõõgvel on söed.

Veel on aega istuda mõtteis
hoida kalli õla pääl pääd
kaeda udu sees sälgusid kütkeis
kuulda ritsikaid välude pääl.

Veel on viie valmimas põues
sõnu seadmas süda ja suu
veel meid külmad ei kimbuta õues
veel õisi me rõõmude puul.

Veel on tormid kõigist meist kaugel
unelm taeva tõuseb kui lind
kes siin koidikut kuulutab raugelt
helget lootust kel täis veel rind.

Veel koob ämblik kasteveest pitsi
kase lõhn teeb uimaseks pää
meile elu ei ole veel kitsi
soovib meile kõike ta hääd.

Veel on usk, et mehed on rauast
ja et piigad piimast ja meest
veel on marssalikepike paunas
ja laiad Arkaadia teed.

Eks ta rohkem selline suvelaul ole, jah. Aga ilus ikkagi.
Ja mäletate- "Milleks see talvejutt? Praegu on suvi, õeke." :P

Kuigi tegelikult ma armastan sügist ka.

PS: Tegu on Kiritöö lauluga, kui keegi huvi tunneb. Sõnade ja viisi autorit võib sealt ilmselt leida.

reede, september 14, 2007

Non sequitor II

Ma käisin täna raamatukogu kohvikus kuulamas, kuidas Jüri Kallas (Ulmeguru) rääkis Stalkeri kümnest aastast. Ja sellest, kuidas viimastel aastatel on hakanud eesti ulme jälle kahanema - et aaastatel 2000 kuni 2005 oli kõik väga roosiline, aga viimasel ajal on hakanud raamatute hulk kahanema. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks Suuri pesakondi edasi kirjutama. Muide, natuke on ta juba liikunud, üks jupp pärast juunit ja augustit läbivat kirjutamispausi, tegelase silme läbi, kelle ma nimetasin Nähtamatuks, õigupoolest alguses liikus ta mu plaanides Mentoskoobi nime all, noh teate, küll, Strugatskid ja nii edasi, siis leidsin, et nimi on nagu liiga otsene viide ja asendasin ta Nähtamatuga, kusjuures Silverbergi vastav lühijutt ei koitnud mulle enne, kui peatükk valmis oli. Nojah, ürita pealegi otsestest mõjutustest hoiduda, parem jookse vasikaga võidu, eks?
Seda, kuidas ja kas ma antud järjejutuga edasi suudan liikuda, ma päris täpselt ei tea, aga ma loodan, et asi saab nüüd hoo sisse, sest ma iseenesest tean, mis juhtuma saab. Mitte küll päris täpselt, aga üldjoontes.
Kirjanduskohvikus oli ka Hannes Varblane, minu arust vähemalt kergelt auru all, tsirkust kogu rahvale. Ja siis ta küsis, kust tulevad Harglad ja Veskimehed, noh, et kust tuleb ulme, kuidas nad seda teevad. Keegi küsis, et kust tema luuletused tulevad. Varblane vastas, et rumalusest.
Siis vastati, et tema küsimusel on kah vastus olemas.
Seega, nüüd ma tean, miks ja kuidas ma kirjutan. Rumalusest. Eks ta üks klaaspärlimäng ole, jah. Aga elame üle.
Muide, ma kirjutan muid asju ka. Mul on pool rolli juba oma viiest rollist valmis, mida ma "Kümne väikese neegri" jaoks kirjutama pean. Elesgali foorum on uuendatud, mis tähendab, et kõik postid on üldjoontes kadunud. Mitte jäädavalt, aga paha ikkagi, sest 10vn materjal oli seal üleval.
Aga senimaani too poolik roll mulle meeldib. Pikk jutt tuleb, aga tegelase eluiga ongi ikka suhtkoht pikk, nii et juttu jätkub kauemaks.

And now for something completely different:

"By the pricking of my thumbs
something wicked this way comes"
"Macbeth", üks nõidadest



"Ja järsku ma tundsin, et nüüd tuleb minna
kuid paat oli läind
Ei kuulund ma siia, ei kuulund ma sinna
ja üht, seda üht ma ei olnud veel näind"
Marie Under

"Oma hinge ei või müüa
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab"
Viiding

"Lõppend valge liblika suvi
Saabund tuhandeaastane talv
Elasime suve üle elame ka talve
Talve mis kirjuid liblikaid täis

Lõppend valge liblika suvi
Uue maailma algus on see
Elasime suve üle elame ka talve
Elame kevadet oodates"

J.M.K.E "Valge liblika suvi"
"I think... that i would rather recollect a life misspent on fragile things than spent avoiding moral debt."
Neil Gaiman

"Sina ei pea mitte tegema masinat, mis on mõistuselt inimese sarnane"

"Düünist", oranje katoliku piiblist

"There have been a lotta tough guys. There have been pretenders. And there have been contenders. But there is only one king."
Bruce Springsteen


Ja ma ei ütle, mis neid tsitaate seob. Haa.
Amüseeriv, mis?

pühapäev, september 09, 2007

APdest

Ma avastasin just, et mul on praegu koos 19 APd, kui ma ilusti läbi saan ja kohal käin ja puha. Et kõik oleks korras on tarvis 20 APs (noh, teoorias võib ka vähem olla, aga siis võib stipist suu puhtaks pühkida).
Nüüd.
On üks kuulu järgi hästi huvitav kursus(annab4 APd), kus ma saan, mitteametlikult kohal käia, aga APsid kirja ei saa, sest eeldusaineid ei ole ja ametlikult regada ei saa. Oh õnnist bürokraatiat. (Aine on ise graafid, Jan Willemson annab, antud õppejõudu julgen soovitada küll, kuigi ainet veel kuulama läinud ei ole.)
On ainepunkte lingvistikast ja füüsika praktikumidest, aga nendega on küsimus, kas noid aktsepteeritakse ja kirja pannakse.
Ja nüüd ma vaatangi siin netist aineid ja mõtisklen, et millised on huvitavad ja millised mitte ja milliste jaoks mul aega on ja millistest on kasu ja niisama.
Ah, tühja kah. Panin end vene keele algkursusele kirja.

Nüüd üritan alustada võitlust tuuleveskitega ja tekitada endale graafide praktikumise jaoks vaba aeg - mida ma ilmselt teen, nihutades oma mat-analüüsi praktikumi mingile muule hägusele ajale, ilmselt füüsikutega kokku - aga ma ei tea, kas nii tohib. Ehjah.
*pirn läks peas põlema*Aga milleks siis õppejõud on?

pühapäev, september 02, 2007

Sügis

Season of mists and mellow fruitfulness,

Close bosom-friend of the maturing sun;

Conspiring with him how to load and bless

With fruit the vines that round the thatch-eves run;


(John Keatsi "To Autumn"ist)
See on käes.
Ma istun linnas, arvuti taga, ja mu sõrmed ja varbad on jahedad. Kampsun on seljas, kehal on soe, aga sõrmedel ja varvastel on külm. Iseenesest ei ole see halb, et ta tuli, see sügis, sest tegelikult on ta ju vägev. Ja külm on vist parem kui palav, mõjub mõistusele kuidagi virgutavalt.
Kargus on ilus sõna. Mõlemad tähendused on ilusad, kuigi ma kargust tantsida ei mõista. Aga on ilus sõna. Kargama. Karge. Kargad. ("Meremaa võlur", mäletate?) Kargus. Tegelikult on selle sõna kõla ka ilus, peaaegu nagu cellar door, aga tähendus ka, sest assotsieerub just sügisega.

Suvi on läbi ja suvi oli ilus, jah, seda küll, aga mul ei ole kahju, et ta on möödas, sest läheb nii, nagu minema peab. Või kui on, siis ainult natukene, nende ajalaamade pärast, mis mul siis vabalt kasutada oli. Samas, ma raiskasin ka seda aega üsna palju, kuigi raiskama ei ole tegelikult sellise jalad-seinale oleskelu jaoks just päris õige sõna, sest toda on kah vaja.
Igatahes.
Ma olen nüüd tudeng. Homme saan kõik asjad kätte ja siis on vist asjad juba täiesti ametlikud.
Muide, täna saab vist Nummert teada, kas ta sai Oxfordi sisse (või oli too Cambridge?). Loodame siis, et saab.

Aga tegelikult olen ma rõõmus, hoolimata sellest kuradi sessoonsest depressioonist, mis varsti kõiki lähedasi ja iseennast lööb. Sest ma tean, et inimesed on Tartus, ma saan neile minna külla ja juua teed. Tegelikult tahaks ka endale külla kutsuda, teed jooma ja puha. Tahaks teha oma sünnipäevapeo maal. Sinna mahub tegelikult täitsa palju inimesi, nii et tahaks kutsuda ka ikka, nii korralikult, tahan lihtsalt tegelikult mõndasid näha, keda pole tükk aega näinud, ja neid ka, keda olen. Muidugi, natuke murettekitav on asjaolu, mida nad kõik seal tegema peaksid, sest ise väga tsirkust korraldada ei oska nagu, dräguni jaoks oleks rahvast ilmselgelt liiga palju, ja larpi nii kiirelt ei korralda, ja joomapeod mulle ka ei meeldi. (natuke võib juua, nõnda, nagu Tering kunagi ütles, et on päris palju inimesi, kes on muidu liialt kinnised ja häbelikud, aga kelle haridus ja haritus tuleb välja - s.t nad julgevad seda näidata, kui kergelt võtnud on) Ja larpi ja drägunit selles mõttes ei taha, sest siis inimesed on keskid muud, kui nad on. Aga samas, näiteks larpide aftekad on head. Oktoobriöö oma oli ja Talveöö ka. (heh, mõlemad on -ööd)
Tegelikult ma siiski arvan, et see tuleks välja. Päriselt ka. Sest ma usun teisse.

Õunu on palju.

teisipäev, august 21, 2007

We are NOT amused

ehk siis Beleriandist.
Ei tea, kas see tuleb sellest, et ma ise olen tropp või midagi, aga see on mu elu üks kõige igavaimaid mänge.
Foorumis kõik kiidavad maad ja taevast kokku. Larpil endal olles jäi aga mulje, et umbes pooltel oli lõbus ja pooltel oli (surm)igav. Võimalik muidugi, et noil teistel hakkas lõpupoole lõbusam. Mul polnud mängu ajal suurt miskit teha, neid tegelasi, kellega mul mingeid suhteid oli(keda oli ka vähe ja suhted ka hägused) põlnd kohal. Olin vana tava kohaselt fkin rändlaulik, seekord rändasin siis kogu ülejäänud rahvusega koos.
Aga öö oli kuramuse ilus. Tähed särasid ja puha.

kolmapäev, august 15, 2007

Hällilaul Impro 3: Punane Hanrahanist

Nagu kunagi sooviti:

KUI ÜMBERRRINGI KAEBLEMAS ON KÜLM OKTOOBRITUUL
JA KAMBRITES ON RAHU VARJUL ARMUVARANDUS
MU KEVADELOOTUS OLED SA KUI LEHED LANGEMAS

SING HASHEBAI LOULU-LOULU LEI
HASHEBAI LOULU LEI (2X)

KÕIK HINGED, KES ON RÄNDAMAS KÜLL MAA KÜLL VETE PÄÄL
NEID KUULEN ÜLE LENDAMAS JA LUME HELE HÄÄL
NÜÜD PUHKA VAID, SEST TERVE ILM ON PEAGI ÄRKAMAS

SING HASHEBAI LOULU-LOULU LEI
HASHEBAI LOULU LEI (2X)



Ja kurat, nüüd ma ei mäleta enam kogu viisi.

esmaspäev, august 06, 2007

Pikad reisid

Sellest, kuidas ma Vietnamis IMOl (International Mathematical Olympiad) käisin, on juttu sellises eriblogis nagu:

http://imo07.blogspot.com

Blogi on Nummertiga pooleks ja pooleli kah kõigele krooniks. Aga igatahes, Jan Willemson ja Mart Abel kirjutasid ise kah mingeid pikki oopereid, kuigi nende asukohta ma veel ei tea, aga üsna kindlasti nad mingi aja sees kusagil üles kerkivad. Kes minu saatuse kohta ebatervelt suurt huvi (s.t veel ebatervemat) tunnevad, võivad järgmist Horisonti ka lugeda (arvatavasti on too ikka järgmine, kus meist räägitakse) - seal ilmub kah üks lehekülg meist.
Enda saavutuste kohta ütlen, et sain Honourable Mentioni elik äramärkimise, mis tegelikult eriti midagi ei ole, kuna antud äramärkimise pälvivad kõik, kes ühe ülesande täispunktidele teevad - ja neljas ülesanne oli väga lihtne.
Pronksist eraldas mind üks väga loll viga, mille, oleks ma seda vaid tähele pannud, ma kümne minutiga ära parandanud oleks. Päriselt kah, sest lugu oli nii:
Esimene ülesanne koosnes kahest osast, esimese tegin elegantselt ära, teise puhul vaatasin, et esimese osa põhjal tuleb triviaalselt.
Seletasin pärast võistlust Nummertile oma lahendust. Nummert küsis ühe küsimuse, millest selgus, et teine osa ikka ei olnud triviaalne. Mõtlesin kümme minutit ja ütlesin siis, miks teine osa kehtib. Nojah, tagantjäreletarkus on täppisteadus.
Sellest ülesandest sain ma kolm punkti seitsmest.
Egas midagi, üritame nüüd sellest õnnetust, jumalasthüljatud, seitsmekordselt äraneetud esimesest ülesandest üle saada.
...

neljapäev, juuli 12, 2007

Klaaspärlimängija

Märkus: osa postist on kirjutatud kohe pärast Käärikult naasmist, osa täna, sestap ka ajalised ebakõlad postis.
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:

Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.

----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.

Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.

Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...

laupäev, juuli 07, 2007

Väikesed reisid

Heihoohipi!
Eelmine post on kirjutatud just enne lõpetamist. Teavitan siin lugejaid, et sai kenasti ära lõpetatud.
Detaile:
Läksin suht vara kohale ja seal oli juba rahvast kohal, lõpetajaid oli neist tühine protsent, sest esiteks olid vist suurem osa lõpetajaid oma üüratud suguseltsid koos igasuguste lehmalellepoegade ja muudega kaasa kutsunud ja teiseks, ega väga paljud lõpetajad nii vara kohale ka tulla ei viitsinud. Põhiliselt muretsesid ikka sugulased.
Ja siis oligi too tseremoonia, peeti kõnesid(direktor igava, nagu ikka, Salo hea, Meyer (ta lahkub meie seast, Saksamaale) vahva ja õpilased, kes juhtumisi olid minu klassikaaslased, kah pädeva)
Päev ei olnud väga palav, aga praegu meenutades tundub too õhkkond ikka umbne olevat küll. Eks ta üsna masendav tegelikult olnud, aga mis siis. Pärast olid õnnitlused, kus n sugulast, sõpra ja tuttavat mind õnnitlesid, mõni pakkus isegi sobivat botaanilist lisaartiklit. Siis läksime veel Treffi kuju juurde pilti tegema, seal kohtasin veel sõpru-tuttavaid. Keegi tegi must soolopildi ka, aga ei mäleta, kes.
Ja siis oli selline istumine pere keskis. Kohaks oli seekord Gruusia Saatkond, koht, mis mulle meeldis, ülejäänud rahvale kahjuks mitte. Siis väike puhkepaus, leivaluusselaskmine ja siis uuesti kooli, lõpupeole, kus meid tervitati sõnadega: "Head vilistlased" Bockivennaskonda seal ei olnud, ju olid nad kuhugi mujale tähistama läinud, tõik, millest on iseenesest kahju, sest nemad osanuks ehk matusemeeleolugi kuidagi rikkuda. Tantsisin vaid ühe tantsu, avavalsi, Piiuga. Treffi katusel sai ka käidud. Vaade on muuseas erikuradifantastiline, kuigi ma kõrgust kardan.
Ühesõnaga, asi vajus siis vaikselt ära, koolist löödi välja, ütlesin rahvale head aega ja kui näeme veel, siis ütleme tere ja tulin tulema.
Sellest ajast saadik on mingi hägu.
Siis oli mata sessioon.
Siis oli ühepäevane paus.
Siis oli Laulupidu. Iseenesest vahva üritus. Käisin linase hame ja muidu ka üldiselt korrektse riietusega. Esimene päev saabusime hilinemisega meist sõltumatute asjaolude tõttu. (loe: Tallinn ja tema ummikud). Siis selgus, et lõunat ei saa (mina olin muidugi targu kusagil teeäärsetest putkadest igasuguste burgeriteja pelmeenide ostmist vältinud, kuna ametlikul söömaajal saab ju tasuta). Panime asjad ööbimiskohta, vaatasime kohustuslikus korras tantsupeo peaproovi (seda, kunas pidu ise oli, ma aru ei saanudki) ja läksime siis mingi seltskonnaga söögijahile. Leidsime mingi poe (vist Sikupilli) kust ostsime sooja süüa üsna mõistliku hinna eest, sõime kõhud täis, ootasime pisut ja läksime siis kesklinna aega parajaks tegema(laulupeo proov pidi olema kell kaheksa, meie vaba aeg algas neljast). Seal oli too suur pood, kus ma nägin Danija Goblinit ja ostsin Rahva Raamatust "Iliumi" samal ajal kui ülejäänud mingis alumises joomakohas jõid, mingeid suhtkoht jälgimaitselisi kokteile, muide. Tean, sest mul jäi ka aega üle ja lõin teda sääl all siis surnuks.
Proov. Mitte midagi ei mäleta. Küllap me seal midagi laulsime. Aga igatahes selgus, et süüa oleks lõuna ajal ikka saanud küll, lihtsalt info ei liikunud piisavalt pädevalt. Ohwell, c'est la vie.
Aga õhtul vähemasti süüa sai, tõsi küll, seda koolimajas, mis oli isegi parem variant, kuna järjekorrad olid lühemad. Samas, ma nägin seal köögi kandis mingit peni siia-sinna ringi silkamas, mis mu mõtteisse mitmeid hügieenialaseid küsimusi tekitasid, aga see selleks. Magasime samas saalis Tartu Noortekooriga, muide.
Öö ja hommik ja teine päev.
Teisel päeval ärkasime pärast üsna lühikest und (mina sain oma kuue-seitsmetunniga ikka üsna palju magada) pesime hambadja muud kehaosad ja siirdusime laululavale proovi. Laulsime trammis(või siis trollis) "Tartu marssi" :P
Igastahes, proovi esimese osa lõpus olid mu jalad poolsurnud ja hääl täiesti ära. Eelmine õhtu oli meite juurde politsei ka tulnud, seoses kellegi kaasavõetud alkoholiga ja ütelnud, et igal ajal võib puhumisreidi teha. Seetõttu ei saanud näiteks Villemilt hääleparandust kah paluda. Hulkusin niisama ringi, puhkasin jalga ja kohtusin inimestega. Õnneks hakkas hääl tasapisi naasma ja teise proovi ajal oli kõik kombes. (tegelikult oli kõik üks proov, aga segakooril oli seal umbe suur vahe vahel, kui ta laval ei pidanud olema, nii et olinagu kaks proovi)
Õhtul oli simman, esinejad täitsa toredad, seepärast ma mõneks ajaks sinna ka jäin, siis läksin enne lõppu majutuspaika tagasi ja pakkisin mittemagamisasjad juba ära, sest hommikul pidi kiireks minema.
Järgmine hommik tõusime, pakkisime asjad,isegi pesime ja siis: paraadile!
Einoh, päris vahva rongkäik oli ja HTG auks hüüti ikka päris pidevalt. Ise kahjuks kuigi palju hüüda ei saanud. Juhtus kuidagi nõnda.
Siis: pidu. Oli vägev küll. Leidsin oma kodakondsed kah üles, kes pidu kaema tulnud olid.
Peost ma parem ei räägi, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada ja nii edasi sestap ütlen, et hästi lahe oli ja rohkemat mitte. Hääl õnneks ära ei läinud.
Kui pidu läbi, sööstsin bussi otsima, sest mul olid seal pakid peal ja mind pidi autoga Haapsallu viidama. Otsisin bussi ja otsisin, ag aüles ei leidnud. Helistasin siis Keerule. Selgus, et buss polnud saabunudki. Läksin siis ülejäänud koori juurde bussi ootama. Kui saabus teade, et buss tuli, kõndisime umbes kilomeetri maha, enne kui selleni jõudsime. Siis võtsin pakid ja transportisin neid Martti (Suure) abiga autoni ja sealt läks reis edasi Haapsalu peale.
Õhtul olin üsna väsinud ja ei jaksanud seepärast rääkida nagu mu isa seda tegi, kui raske päev ikka olnud oli ja kui palju nad seisma olid pidanud ja kui väsitav see kõik olnud oli ja nii edasi. Nojah, minu kaastunne neile.
Siis me olime nii viis päeva Haapsalus. Mängisime bridži (saatanlik mäng!), ujusime, sõime väljas ja nii edasi. Ei viitsi enam eriti kirjutada.
Nüüd olen kodus. Homme lähen Käärikule, seal on viimane sess. Ja pärast seda on hansapäevad ja pisike paus ja siis on Vietnam.

neljapäev, juuni 21, 2007

Ave, Caesar, morituri te salutant

Homme on lõpetamine.
Kell 12. 00 Vanemuise kontserdimajas. Täna andsin õpilaspileti tagasi. Bussis enam soodushinnaga sõita ei saa. Ja see suvi, mis nüüd ees on...oijah.
Ma ei teagi, mida ütelda.

Muuseas, ma nägin täna Hannat. Ta käis korra Tartus, Treffis mingitel paberitel järel. Ta läheb järgmine aasta tagasi kooli (see, mis tuleb, ma mõtlen) See on tore.

Lõpp....


.....
EDIT:
AJalugu - 87
Inglise keel - 93
Matemaatika - 98
Kirjand -- 100
EDITi lõpp


.....
.....




......





......

Ei siia ei tule praegu enam midagi.
Ja Suuri Pesakondi ma ka enam kirjutada ei oska. Kõikide narratiivide lõpp. Eile pidi ka üks seltskond seiklejaid oma lõpu leidma, aga isegi seda ei saanud.


Finis nihili.

Ma olen väsinud.