kolmapäev, detsember 26, 2007

Smart Hero

Olen tropp ja teen ainult mingeid teste, sisukaid poste ei tee.
http://www.easydamus.com/character.html
Vot too test. Et millise tendutegelase statistikud kirjeldaksid kõige paremini Teie Tagasihoidlikku Jutustajat.
Ehk siis teise leveli CG (no tõesti, väga piiripealne juhtum, vaadatagu altpoolt, pigem NG, kuigi G on ilmselt enesepettus) pointy-eared, earth-loving, tree hugging faggot Smart Hero.


I Am A: Chaotic Good Elf Wizard (2nd Level)


Ability Scores:

Strength-10

Dexterity-10

Constitution-10

Intelligence-18

Wisdom-12

Charisma-12


Alignment:
Chaotic Good A chaotic good character acts as
his conscience directs him with little regard
for what others expect of him. He makes his own
way, but he's kind and benevolent. He believes
in goodness and right but has little use for laws
and regulations. He hates it when people try to intimidate
others and tell them what to do. He follows his
own moral compass, which, although good, may not agree
with that of society. Chaotic good is the best
alignment you can be because it combines a good
heart with a free spirit. However, chaotic good can
be a dangerous alignment because it disrupts the order
of society and punishes those who do well for themselves.


Race:
Elves are known for their poetry, song, and magical arts,
but when danger threatens they show great skill with weapons
and strategy. Elves can live to be over 700 years old and, by
human standards, are slow to make friends and enemies, and even
slower to forget them. Elves are slim and stand 4.5 to 5.5 feet
tall. They have no facial or body hair, prefer comfortable
clothes, and possess unearthly grace. Many others races find
them hauntingly beautiful.


Class:
Wizards are arcane spellcasters who depend on intensive
study to create their magic. To wizards, magic is not
a talent but a difficult, rewarding art. When they are
prepared for battle, wizards can use their spells to
devastating effect. When caught by surprise, they are
vulnerable. The wizard's strength is her spells,
everything else is secondary. She learns new spells as
she experiments and grows in experience, and she can also
learn them from other wizards. In addition, over time a
wizard learns to manipulate her spells so they go farther,
work better, or are improved in some other way. A wizard
can call a familiar- a small, magical, animal companion
that serves her. With a high Intelligence, wizards are
capable of casting very high levels of spells.


Find out What Kind of Dungeons and Dragons Character Would You Be?, courtesy of Easydamus (e-mail)





Detailed Results:

Alignment:
Lawful Good ----- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20)
Neutral Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20)
Chaotic Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (21)
Lawful Neutral -- XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
True Neutral ---- XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
Chaotic Neutral - XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
Lawful Evil ----- XXXXXXXXX (9)
Neutral Evil ---- XXXXXXXXX (9)
Chaotic Evil ---- XXXXXXXXXX (10)

Law & Chaos:
Law ----- XXXXXXXX (8)
Neutral - XXXXXXXX (8)
Chaos --- XXXXXXXXX (9)

Good & Evil:
Good ---- XXXXXXXXXXXX (12)
Neutral - XXXXXXXX (8)
Evil ---- X (1)

Race:
Human ---- XXXXXXXXXXXXX (13)
Dwarf ---- XXXXXX (6)
Elf ------ XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
Gnome ---- XXXXXXXXXX (10)
Halfling - XXXXXXXXXXXX (12)
Half-Elf - XXXXXXXXX (9)
Half-Orc - (-2)

Class:
Barbarian - (-4)
Bard ------ XXXX (4)
Cleric ---- (-8)
Druid ----- (-21)
Fighter --- XX (2)
Monk ------ (-19)
Paladin --- (-21)
Ranger ---- (-4)
Rogue ----- (0)
Sorcerer -- XX (2)
Wizard ---- XXXXXX (6)

esmaspäev, detsember 17, 2007

Havelock






Which Discworld Character are you like (with pics)
created with QuizFarm.com
You scored as Lord Havelock Vetinari

You are Lord Vetinari! Supreme ruler of Ankh-Morpork! Cool, calculated, and always in control. You graduated from the assassins guild, but failed a course on stealth and camouflage, because the professor never saw you there (even though you attended every class). You always seem to know what everyone is thinking, and after a conversation with you, people feel that they have just escaped certain death.


Lord Havelock Vetinari



81%

Carrot Ironfounderson



69%

The Librarian



63%

Commander Samuel Vimes



56%

Gytha (Nanny) Ogg



44%

Cohen The Barbarian



44%

Esmerelda (Granny) Weatherwax



38%

Greebo



38%

Death



31%

Rincewind



31%


teisipäev, detsember 11, 2007

Pikk öö


Üht sekundit ära tühiseks iial pea,
see teise suuna võib anda su retkele.
Kui kuulidest, nii kuuled vingumist peas
neist hetkedest, neist hetkedest, neist hetkedest.

Ja igal neist eri kõla on, oma laul -
üks minut rõõmu täis, teine nii murelik.
Kord silmapilk toob häbi, kord jälle au,
üks uttu haihtub, mõni hetk ei suregi.

-Vennaskond, Seitseteist kevadist hetke



„Ära räägi talvest, õeke. Praegu on ju suvi“

Berk Borkapoeg „Röövlitütar Ronjast“

Tauri lamas füüsikamaja katusel ja vaatas silmapiiri tagant koitvat päikest Õhk oli veel puhas, nii auto- ja tööstusvingust, mida siin kunagi eriti palju olnud polnud, rääkimata siis praegusest ajast, kus rahvastiku järsu vähenemise tõttu ka mootorsõidukeid vähem oli, kui ka nende lõhnast, rusuvast lõhnast, mis meenutas Taurile miskipärast aegu, kui ta oli olnud veel päris väike, käinud nii umbes lasteaias ja algkoolis, sest siis oli ta lõhnu eriti tugevalt tundnud ja siis oli see hingemattev lõhn, vist mingite naiste lõhnaõli, mis meenutas apteegikappi, haiglat, kortermajade trepikodasid ja kalmistumulda, oli talle eriti tugevalt mõjunud. Nüüd olid loorid langenud ja lõhnaallikad said inimeste maailma tungida ja nüüd ei olnud vaja väikese lapse nina, et nende lehka tunda, aga alati, kui Tauri nendega kohtus (õnneks ei olnud neid palju) võttis tema üle võimust tunne, et ta on jälle sama abitu kui algkoolilaps, sama abitu, kui ta siis oli olnud, kui neil oli siis juba korra välja tungida õnnestunud ja ta oli lõpetanud haiglas raske torkehaava ja suure verekaotusega.

Kui järele mõtelda, siis oli Tauri seda lõhna hakanud tundma alles pärast selle rünnakut, nii et paradoksaalsel kombel oli see ilmselt tema elu päästnud. Vähemalt mõneks ajaks. Suur osa ta klassikaaslasi, sõpru ja sugulasi olid kas hukkunud või kaduma läinud, kui nemad läbi murdsid ja ülejäänutest enamik andis end vabatahtlikult nende orjusse. Ülejäänutest vähemik oli peidus ja liikus ringi, püüdes enesele mitte tähelepanu tõmmata ja kuidagi läbi ajada. Praegu oli see teostatav, toitu ja vett andis hankida, varastada neilt, kes olid alla andnud ja elasid tuima poolelu nende alluvuses, varastada avalikelt toiduplatsidelt, kuigi nood olid alati varitsetud ja pealtvaadatavad ja –kuulatavad. Elu või asi. Aga noh, tuleb võtta seda, mida on. Ja seepärast jäi Tauri magama.

*

Magada oli kasulik päeval, sest ööd hakkasid juba jahenema ja siis tuli sooja saamiseks ringi liikuda või juua ja alkoholi ei saanud Tauri kuigi kergesti kätte, sest toiduplatsilt alkoholi niisama ei saanud, selle ostmiseks oli vaja esiteks raha ja teiseks isikutunnistust ja Tauril polnud kumbagi. Muidugi, alati oli võimalus röövimiseks, sissemurdmiseks ja varastamiseks ja sellest Tauri enam-vähem ära elaski. Alguses oli see raske olnud, nii hirmu ja vahelejäämise kartuses kui ka teadmises, et vargus on vale, sest teeb teistele halba, aga muud ei jäänud üle, sest elama ju pidi.
Tauri ei teadnudki täpselt, kellelt ta päeval magamist õppinud oli, see oli vist mingi vana hulgus, paadialune juba enne Nende tulekut ja paadialune ka pärast; ilmselt ei olnud ta seda tüüpi, kes edust eriti hooliks, vaba hing ja nüüdseks tõelinäoliselt surnud.

Tauri nägi und.

Supilinna majadest seisid püsti vaid pooled ja nii kõndis Tauri mööda Herne tänavat, aeg-ajalt hoovidest läbi kõndinud, et näha, mis neis peitus, sest siis, kui majad püsti olid seisnud, ei saanud ju ometi vaadata.
Tauri surus nina vastu üht aknaklaasi ja järsku oli ta toas. Üks mees vaatas televiisorit. Tauri teadis teda küll. Mees oli tema endise tüdruksõbra isa. Ta pööras pead.

„Tere, Tauri,“ ütles ta. „Mis sa tahad?“

Tema juures oli midagi kummalist.

„Sa tulid Karinit vaatama, jah?“

Häirivalt kummalist.

Poiss noogutas pead.

„Tule,“

Mees tõusis püsti ja juhatas Tauri ühte teise tuppa.

„Näed, siia me ta matsimegi.“

Tauri vaatas läbi maapinna ja siis ta sai aru, mis valesti oli.

Sügavale maapinda maetud, juba pisut lagunev Karin hingas. Ja tema ringikõndiv ja telekat vaatav isa seda ei teinud.

Ninna lõi tugev Nende lõhn, lausa uimastavalt tugev.
Karini isa tardus. Seinal lõpetas kell tiksumise. Kõrvaltoas jäi telekas vait.

Lõhn tugevnes. Tauri vajus põlvili. See lämmatas, aga see polnud veel päris kohal.

Siis tundis Tauri, et tema otsaees kasvab sarv. Ta langes näoli maha ja sellest läbi ja hakkas siis ümber oma kandade moodustatud telje pöörlema, otsekui tõmbaks sarv tema otsaesisel teda aina edasi ja edasi, kuni ta enam maapinnale tõustes ei olnud enam Karini kodus, vaid suures koopas. Ta tõusis püsti. Lõhn oli nüüd juba nii tugev, et Tauri arvas, et näeb und.
Ta seisis suure, musta, läikivate soomustega, roheliste, intelligentsete, õelate ja mänguliste silmadega lohe ees. Tšornibog, aga see ei ole tema päris nimi. Ida-Euroopa ja Lääne-Venemaa isand.

„Ma tahan sult midagi. Ma jätsin su ellu. Sa oled nüüd mulle võlgu. Pea seda meeles.“

Siis läks kõik häguseks ja võib ütelda, et Tauri ärkas üles.

Ärgates esimese asjana Tauri oksendas. Ta ei olnud palju söönud, aga tegu oli loomuliku refleksina Nende lõhnale, lohede, ükssarvikute, haldjate ja muude Nende riigi elanike lõhnale, inimese jaoks võõrale lõhnale. Mõelda näiteks, et inimene võiks näiteks haldjaliha süüa – mida see talle teeks! Haldjad sõid oma liigikaaslaste liha kogu aeg, aga haldjad ei olnud keegi, keda enesele eeskujuks seada.

Oli õhtu. Aeg oli end liigutama hakata, sest kui sa palju paigal püsisid, oli neil tunduvalt lihtsam sind kätte saada. Tauri liikus mööda treppe alla ja väljus füüsikamaja esiuksest, mõtles pisut ja suundus siis Karlova poole. Tänavatel ei kõndinud eriti inimesi. Mõnes mõttes oli see hea, mõnes halb. Olgu nad kes on, aga inimeste seltsis oli siiski turvalisem.
Tauri kõndis mööda Tähe tänavat, mõeldes, kust süüa saada. Lähim oli nn. Pitsaväljak. Varem oli seal Pitsapood. Süüa sealt sai, aga valve oli väljas ja nendest möödasaamine on alati kahtlane.

Tauri jalutas mööda öist Karlovat. Vahid tahtsid üldjuhul ka magada ja üldjuhul olid nad öösiti vähem tähelepanelikud ja rohkem unised, ega nad eriti kaugelt haldjasõpru ja –vaenlasi ei eristanud. Üks võimalikest taktikatest oli oodata,kuni keegi toitu võtab ja siis temalt röövida või varastada, paraku polnud septembris kell pool kolm öösel Karlovas kuigi palju rahvast liikvel. Teine võimalus oli bluffides kuidagi läbi saada. Kolmas võimalus oli püüda vahtidele mitte silma jääda. Iseenesest ei armastanud vahid tõenäoliselt Neid kuigi palju, aga hirm hoidis neid valvel ja tasuta nad sööki ei jaganud, aga silma võisid nad kinni pigistada küll, kui hästi läks. Kui nad julgesid.

Tauri jäi tänavanurga taha seisma. Pitsaväljak. Kolm edasi-tagasi patrullivat kuju. Üks neist tegi suitsu.

Üks. Kaks. Või kolm?

Oot.

Sammud. Kolm inimest. Tauri tõmbus veel kaugemale majanurga taha peitu, et tulijad teda ei näeks, siis aga, kui nood olid juba Väljaku juures, liikus tagasi sellisesse punkti, kust Väljakut piiluda võiks. Pitsaväljaku ümber olid laternapostid, mis väljaku ja tänavaääred sooja valgusega üle kallasid. Tänava teisel poolel laguneva maja juurest võttis Tauri pihku pooliku tellise.

Kolmik - kaks noormeest ja üks neiu, vanust keskeltläbi nii umbes kahekümne ümber, seljas mustad nahkjakid – kõndis rahulikul sammul lähima valvuri juurde. Vasakul kõndiv noormees oli pikk, paljapäi ja heledate poolpikkade juustega. Parempoolne oli lühike, kandis vanaaegset sonimütsi ja tema juuksed olid erepunased. Neiu oli parempoolse noorukiga üht kasvu, heleda pea ja musta kübaraga. Pikem noormees ütles midagi. Valvur ütles midagi vastu. Teised valvurid kõndisid sinnasamasse. Neiu pillas midagi maha. Keskmine valvureist kummardus seda üles võtma.

Järgnev toimus väga kiiresti.
Neiu lõi iiveldamaajava raksatusega põlve vastu kummardava mehe nina, too tuikus veidi ja vajus siis kokku.

Lühem nooruk andis parempoolsele ja pikem vasakpoolsele korraliku lõuahaagi, aga sellest ei piisanud, et neist jagu saada. Neiu pööras end paremale ja sööstis punapeale appi, virutades talle kuklasse. Valvur taganes tuigerdavi jalu, kui punapea hoop ta lõplikult nokauti lõi. Samal ajal haaras teine valvur rinnal rippuva vile järele. Temaga võitlev nooruk takistas teda vilest ise haarates. Valvur kasutas hetke, andes poisile kõigepealt ühe paremsirge ja tõmmates teda siis järsult juukseidpidi näoli maha.

Rauaga tugevdatud tanksaabas puhkas nooruki kuklal.

„Nii. Andke kohe alla, või ma vajutan teie sõbra ajud sisse,“ ütles valvur. Kõlatu häälega. Ta oli kuidagi hirmunud ja väsinud, aga samas otsusekindel.

Samal hetkel läks poolik tellis Tauri käest lendu. Lennutrajektoor lõppes keset valvuri pead.

Valvur kukkus ümber nagu puu.

Hetk tardus. Punapea ja neiu silmad tungisid läbi majade varjude Taurini.

Laternad heitsid oma pehmet kuma, veri hallil asfaldil näis mustana.

Peagi imbub see sisse või pestakse minema.

Hakkas sadama peenikest uduvihma.

Neiu kummardus oma lamavat kompanjoni vaatama. Too tõstis oma verise näo.

Punapea silmad puurisid Taurit. Ta kõndis aeglaselt poisi suunas.

„Kes sa oled?“ Küsimus polnud valju, aga Tauri kuulis seda sellegipoolest.

„Mina olen ...jooksus. Nagu teiegi. Vist.“ Tauri taganes kaks sammu. Punapea astus kaks sammu tema poole.

Lõhna küll ei olnud, aga inimesi on teadupärast igat sorti ja ega mõned haldjatest paremad polnud. Samas, lihtsalt tema kinnipüüdmiseks nii keerukat operatsiooni korraldada ei ole mõistlik. Teda oleks palju lihtsam kätte saada – ja pealegi, ta oli niivõrd väike kala, temast ei sõltunud eriti midagi. Nii et nagu praegu ei jõudnud ta enam paranoiline olla. Ta oli liiga kaua üksi olnud.

Tauri jäi seisma ja kõndis punapea poole. Samal ajal sai pikem noormees püsti ja pühkis varrukaga oma näolt vere ja vihma.

„Minu nimi on Tauri,“ ütles Tauri.

„Redshift,“ ütles punapea ja sirutas käe. Tauri võttis selle vastu ja raputas aeglaselt.

„Viis,“ ütles neiu.

„Akadeemik,“ ütles pikk noormees, kelle nägu oli uuesti verine. Ta pühkis selle hooletult ära.

„Kummalised nimed,“ ütles Tauri, aga juba naeratades. Tal oli tunne, et lõpuks, pärast pikki kuid, oli ta leidnud kedagi, enam ei olnud ta üksi, ja tänavad ei ole enam tema jaoks üksildased ja võõrad, ning laternavalgus ning uduvihm näisid soojana.

Ja ta teadis, et see ei saa kaua kesta, ta teadis, et mingi hetk saavad Nemad nad kätte ja nad lüüakse laiali või tapetakse, aeg, mil nad ei saa enam nii lihtsalt toitu kätte, kus nad külmetavad ja nälgivad tänavail ja lõpuks sinna ka surevad ja keegi neist ei hooli, aeg, mil Tšornibog oma võlad sisse nõuab, aeg, mil nad surevad ja hävivad ja see aeg ei ole kaugel.

Tauri teadis seda kõike, aga kõigest sellest hoolimata tundis ta, et sellest pole midagi, et, kuigi trotsi täis, on praegune hetk erakordselt rõõmus ja kerge ja lõppude lõpuks on elu, kõige valu ja surma, Nende, kõige, mis on halb, kiuste siiski elamist väärt.

„Lähme toitu võtma, enne kui nad ärkavad!“

laupäev, detsember 08, 2007

Suur Juht ja Õpetaja

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb kõigepealt mainida, et pooli asju ma ära rääkida ei tohi, sest nood on salajased. Ma tean konfidentsiaalset infot. Aga eks ma üritan tolle mainimisest hoiduda.
Ühesõnaga.
Selline üritus on. Või õigemini oli. Lauba.
Kui te teraselt noid loenguandjate nimesid loete, siis võite täheldada, et ohhoo- seal leidub ka Teie Kui te nii arvate, on teil õigus.
Kõigepealt teemast. Topeltloendamine. Iseenesest on tehnika lihtne, sisu on põhimõttes, et kui me mingi hulga elemendid üht viisi ära loeme ja teist viisi ära loeme, siis mõlemal loendamisel peaks me saama sama arvu.
Tegin taktikalise vea. Andsin õpilastele lahendused koos ülesannetega kätte. Noh, ma sain nood materjalid (head materjalid iseenesest) PDF-failina kätte, ja lahenduste ja ülesannete eraldamisega hakkama ei saanud.
Noh, ma ei ole kindel, kuidas too asi lõpuks välja tuli, aga vahel oli küll mul sihuke tunne, et mina tantsin seal tahvli ees ("Ideid? Kavalaid mõtteid? Vähemkavalaid mõtteid? Kuidas me võiksime tollele ülesandele läheneda? Anyone? Ja mida võiks selline asi tähendada? Palju on üks pluss üks? Midagi? Keegi? Is anyone out there?") ja lõpuks lahendan ülesande ise ära ja küsin, kes aru said. Juhul, kui valdav enamus sai, läksime demokraatliku 51% diktatuuri põhimõttel edasi. Täitsa õudne on selliseid tülpinud nägusid vaadata - äkki ma võtsin liiga rasked ülesanded? ei seletanud piisavalt pikalt? seletasin liiga pikalt? liikusin liiga kiiresti edasi? olin niisama nõme?
Ja noh, lõpp oli igatahes oli omamoodi kergendus. Pausid ka - nood tegin ma harilikult siis, kui me mingit ülesannet tegime, mille lahendus mul endal ka meelest läinud oli. ("Ja tundub, et meie kollektiivne lööktöö ei kanna hetkel vilja, nii et teeme pausi -viis- ei, kümme minutit.") Nende ajal rääkisin ma Kairi ja co-ga, kes lohutas, et sihuke õpetamine on üsna raske asi tõenäoliselt.
Nojah. Pärast toda üritust läksin koju, kirjutasin tolle blogiposti alguse, siis viskas üle ja läksin vististi lugema. Laur soovitas mulle MSNi läbi üht vahvat raamatut, kus on kirjas, kuidas on kaval matemaatikat õpetada.

Kell kuus oli Elesgali üldkogu. Üksteist inimest oli kohal. Need, kes kohal polnd visati välja ja Elesgal saadeti laiali. Armas. Danil ja Mialeel oli ka mingi oma tore lebooraganisatsioon, milles sa mitte midagi tegema ei pea, noh, foorumi ülalpidamise raha pead maksma, aga organisatsiooni eesmärk on, et inimestel oleks kuhugi kuuluda, noh, ja vahepeal tehakse võib-olla larpe ja drägunit ja filmiõhtuid, aga tegema iseenesest miskit ei pea. Selline värk, et kui tahad kuhugi kuuluda, et noh, siis on koht olemas.
Dani ja Mialee küsisid, kas ma tahaks olla asutajaliige. Et kolm on ümmargune number. Jäin nõusse.
Kui nüüd järele mõtelda, siis ma ei saa ise ka täpselt, miks just. Peab tolles asjus vist veel DjaMiga läbi rääkima - noh, et suure tõenäosusega ma ei viitsi mitte miskit teha ja kuuluvusevärgiga saan ka ilma organisatsioonita hakkama.
Einojah. Pärast laialisaatmist jms värki (ahjaa, mingi kamm oli sellega, kellele Elesgali raadiosaatjad minema peavad - mul on iseenesest pohhui, peaasi, et kõik kasutada saavad) hakkasime Aliast mängima. Mina sain Barbariga ühte paari. Muide, vastupidiselt muljele, mida Barbar jätta püüab, pole ta sugugi mitte ebaintelligentne tegelane. Oskab täitsa hästi seletada, alguses minust paremini.(aga noh, kuidas sa seletad turska? eriti kui Andersi kuulus fraas "Ma ei seedi keedetud turska" läbi ei lähe?) Igatahes, alguses oskas tema seletada ja mina mitte ja nii me jäime umbes keskelepoole, aga ma oskasin üsnagi hästi röövida, (noh, kümne mängijaga mängus on röövimist ikka hästi palju) nii et asi hakkas kuidagi stabiliseeruma. Saime umbes kuhugi kolmandaks, Dani ja Mialee (kellevaheline side tundus üsnagi telepaatiline, noh, üks võtab kaardi, ütleb kaks -kolm sõna või ühe žesti, teine ütleb vastuse, siis uuesti ja uuesti ja uuesti. Nemad olid esimesed) ja Erlessa ja Goblini (kes olid ka ikka üsna osavad seletajad-arvajad) järel. Siis tuli hästi palju röövimisi ja me jõudsime G-E tiimile järele ja kuna ma sain selleks ajaks seletamisvõtte kätte, läksime neist mööda. Varsti hammustasime D-M tiimi kandu. (huvitav, kas selline fraas oli varem ka olemas või ma mõtlesin just uue ja huvitava metafoori välja?) Siis olime hoolikad ja tähelepanelikud ja läksime röövimisruudust ainult röövimistega üle -mis tähendas, et meid ei saanud röövida - aga DjaM pidid seletama. Ja nii me neist mööda läksimegi ja siis tegime enesele korralikue edumaa ka. Ja kuna umbes poole tunni pärast pidi üks PÖFFI film algama, siis ("Mõistuselahing", Hiina sõjapidamiskunstist, strateegiast ja filosoofiast janiiedasi) me võitsime. Go us!
Antud film tundus enne vaatamist selline poistekas olevat -noh, et seltskonna meesliikmed tahtsid vaatama minna, naisliikmete huvi oli väiksem. Aga igatahes läksime üsna mitmekesi antud filmi vaatama.
Mulle isiklikult täitsa meeldis - sihuke kerge kultuurišoki värkja puha, noh, Hiina on ikka täiesti midagi muud kui Euroopa. Ja selles mõttes on kurb, et ma Hiinast peaaegu mitte midagi ei tea - ei kultuurist, ajaloost ega millestkist - see on umbes sama asi, kui keegi ei teaks näiteks Euroopa kultuurist midagi.
Peab "Kolmevalitsuse" läbi lugema.
Hiinlased teadsid, mida tähendavad eepilised mõõtmed.(eelkõige inimeste nois mõõtmeteis mahanottimine, nagu eepikale kohane, vaatasin Wikipediast järele - seitsmest ohvriterohkeimast sõjast olid neli seotud Hiina-kesksed - ülejäänud olid siis mongolite vallutused ja maailmasõjad - ja ega Hiina neistki puutumata jäänd - eepika missugune.)
Nojah. Kui 21. sajand Hiina sajand tuleb, eks me siis saame Hiinast rohkem teada, kuigi ma ise loodan, et nii ei lähe. Noh, et selline pehmelt öeldes autoritaarne jõud maailmas tegijaks saab.
Indiat võiks kah uurida. Indiaga on sama masendav lugu, et midagi ei tea - kuigi on temagi Euroopa suurusjärgus. Aga India tundub demokraatlikum olevat.
Igatahes, pärast filmi istusime veidike Krooksus. See oli hea. Lihtsalt. Selline. Olemine.
Et Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist.
Muuhulgas mõtlesime, milliseid road-tripe tahaks kunagi teha, mis linnades elada, et tunnetust kätte saada (ma ise tahaks kunagi näiteks elada New Yorgis, San Fransiscos, Prahas, mingis Põhja-Soome linnas, mingis Prantsuse linnas ja Tallinnas), noh, võib-olla seitsme aasta pärast (too arv tuli mulle just praegu pähe, selline ilus maagiline arv.Seitsme aasta pärast olen ma kakskümmend kuus - mitte liiga noor, mitte liiga vana). Aga võib-olla ka varem. Aga võib-olla ka mitte kunagi.
Mul hakkas ühest inimesest kahju.


Järgmine päev käisin ma lahtist võistlust valvamas ja pärast seda läksime Dani ühikasse pannkooke tegema. Nähtavasti on mul hea karma - Urgu minnes kohtasin Kalevi tänaval kaht üsnagi boheemivälimusega meest, ees kast veinipudelitega, kes rääkisid, et firmapeost jäi veini üle, ise nad seda niikuinii ära tarbida ja/või ära vedada ei jaksa ja nii sain ma pudeli valge veini õnnelikuks omanikuks. Võimalik, et tegu oli mürgitatud veiniga. Eks me varsti näe.
Igatahes läksime Dani ühikasse ja tegime pannkooke ja sõime neid ja jõime veini. Ühikas tundub üsnagi laheda kohana. Ühikaköök ka. Tolle seinad on igast pilte ja sõnumeid täis.
Dani oskab joonistada. Antud fakt hämmastab mind ikka ja jälle.
Meid oli neli -mina, Dani, Mialee ja hiljem kohale jõudnud Andeora, kel oli moosi.
Mina lahkusin kell seitse.
Lihtsalt.

Ja bussiga koju sõites hakkas hingel kuidagi nii hea ja kerge, laternatulede soe hämar valgus, katkine asfalt, öise Annelinna ja Mõisavahe majad ja tänavad ja mingisugune...oma koha leidmine. Rahu. Kas või ajutiselt.
Ja kuigi ma sisimas tean,
et kõigel oleval puudub mingisugunegi mõte
et lõppeks on kosmilises mõttes inimkond tähtsusetu
et kannatus ei lõpe maailmast iialgi otsa
et anarhism on lõppeks võimatu
et küberpunk on vaid ülehomse kaugusel
nagu ka tuumasõdagi
et me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele

tundub siiski, et elu on ilus ja hea. Ja lõppeks oleks võinud minna ju hoopis hullemini.


Kui hauda mul kaevad, lisa kolm jalga maad:
üks kurbuse tarvis, teine töövaeva jaoks,
kolmas imelisusel, mis meelest ei kao.
Meie mineku järel
valgus püsima jääb
valgus püsima jääb.


Maailm lõpeb aastal 2012, maikuus. Või õigemini, siis saab maailmalõpp alguse.


See lõpeb aastal 2012, jõulude paiku.



Kui tänav on vaikselt valge
On sadanud jälle lund
Ma tiirutan läbi linna
Ka täna ei ole mul und
Need jäljed on minu jäljed
Ja ärkajad magavad veel
Ma tiirutan läbi linna
Tuul juhatab mind mu teel

Kui linn on vaikne ja valge
Ja lumi on sadanud ära
Kõik ärkajad magavad veel
Ja kellad ei helise täna
Ja kellad ei helise homme
Nii lõppebki mõttetu töö
Ja muinasjutt elu ja surm
Ja viimane jõuluöö

Ja siis, mu armsad sõbrad, me saame veel viimane kordki kokku, enne kui see maailm siin kõige kaduva teed läheb. Saame kokku ja oleme koos.