pühapäev, jaanuar 27, 2008

Väike hipi tahtis saada paremaks ja puha

Üle tüki aja on juhtunud see, et ma nii viitsin blogi kirjutada kui on mul ka aega seda teha. Sisu? Noh, ega kõike ka ei saa.

Infame pira sorgere, ah, si! vedrai, vedrai, vedrai tra poco, vedrai,vedrai tra poco
Nesolo tuo supplizio, nesolo tuo supplizio sara terreno foco
le vampe d'elll inferno
a te fian rogo e terno
Ivi penar ed ardere, ivi penar ed ardere.

See vahva tekst tähendab umbes midagi sellist, et paneme su, nõia, põlema, aga see pole veel kõik, pärast põled veel põrgus edasi. Kas pole mitte positiivne?
Igatahes, ma olen ooperis. Il Trovatore, ehk eesti keeli "Trubaduur". Mina olen kooris, mis tähendab, et ma mängin igasugu redshirte ja nimeta NPCsid. (täpsemalt öeldes siis sõdureid ja mustlasi) Asja süžee on tegelikult täiesti arvestatav, aga kõige selle õppimine ja treenimine võtab ikka kuradi palju aega. Vähemasti on mul sess läbi. Vist.

Andeora on eksiilist tagasi tulnud ja nelikümmend päeva (noh, teate ju, kuidas Jessuke nelikümmend päeva kõrbes veetis. Andeoral oli midagi sarnast) on võib-olla läbi, või vähemasti vaheajal. Ma nägin teda Urus. Ta on asjade seisust natuke maha jäänud. Või nii vähemasti tundub.
Nii, mida nüüd kirjutada?
Hmmm, vaatasin korra Orkutisse ja hakkasin kolmeteistkümne inimese fänniks. Ärge selle taga olevat loogikat väga küsige, lihtsalt ilus ümmargune number. (antud isikud on Andeora, Anni, Hanna, Goblin, Kristjan (venna), Gala, Dani, Martti (nõo endine mees), Piiu, Silver (endine klassivend, õpib kirjandusõpetajaks, ma tahaks õigupoolest näha, kuidas ta õpetaks, kõik vist tahaks. Sihuke punk tüüp), Sillu, Tarmo (kah endine klassivend, sihuke esteet), ja Zepp ) Ärge nüüd väga kurvad olge, kui teid siin nimekirjas polnud, mõned nimed siin on loogilised, mõned mitte. Kui teid siin ei ole, on see tõenäoliselt ebaloogiline. Kui te siin olete, on see sama ebaloogiline. Nagu WTF?

Polegi jõudnud loetud raamatute nimekirja uuendada, päris palju tuleks sisse kanda, kui ainult kõik meelde tuleks...

Kettalarbil oli jälle üks GMmiiting. Anni sinna ei jõudnud, aga keskne idee saadi paika. Sellest võib isegi täitsa asja saada. *kuri naer*

Sattusin just Kreisiraadio eurolaulu vaatama. Ausalt öeldes päris hea irooniaga, antud asi võiks edasi saada küll, iseasi, kui paljud antud irooniast aru saavad.

Ma ei oska piljardit mängida.

Suuri Pesakondi võiks kirjutada, viimane osa pärineb vist aasta algusest.


Ja sellest, mida mul tegelikult öelda oli, ma ei kirjutanudki.

kolmapäev, jaanuar 09, 2008

Mu kakao sees on fraktalid

Tegelikult peaksin ma praegu matemaatilise analüüsi eksamiks õppima. Selle asemel kirjutan muidugi blogi ja nõulaifin niisama. Nojah, loodame, et Taylori valemit seal ei küsita.
Antud aines olevat A saamine mingi tõsiselt eepiline tegu - noh, et umbes midagi nagu Mount Everesti vallutamine või Nobeli preemia saamine või nii. Teoorias võiks ma isegi A saada - mul on 105,5 punkti olemas (E on muide juba käes) ja eksamil saab 80 punkti saada.
Ega nojah, kui tulnukad teid ära röövivad, küll ma teile siis ütlen, mis hinde ma sain.
Miks ma tulnukatest räägin?

Enihau, eile oli umbe lahe päev. HOmmikul tõusin mingi n kellaajal üles, üritasin natuke õppida ja siis sai Lost minust võitu, vaatasin toda. Mul on lõpuni suht vähe jäänud. Kuuldavasti tehakse toda kokku kuus hooaega. Millest kuradist nad seal lõpu poole räägivad?
Siis, kell neli oli teaduskooli uusaastavastuvõtt. Jah, ma tean, et klassikaline uusaasta on natuke varem, ju on juhtkonnal mingid religioossed põhjused. Seal sai ikka täitsa hästi süüa-juua ja seltskond oli ka täitsa huvitav. Sain teada ka teaduskooli sügavamatest poliitilistest alustest (you don't want to know) ja kella seitsme paiku läksin Krooksu, sest Goblin oli öelnud, et ma sinna tuleks.
Lähengi sinna (muide, täpselt kell seitse astun uksest sisse) ja mida ma näen - peale Goblini on seal veel ka Liis. Väga lahe. Liis on huvitav inimene.
Rääkisime siis unenägudest, Freudist, Liisi lendavast emast, road-trippidest, "Faustist" (noo, kas teie arust on Fausti ja Mefistofelese vahel teatav erootiline pinge? Tuli sihuke mõte, peaks sellest vaatenurgast üle lugema) ja muust vahvast kraamist. Seal oli Liisi endine klassiõde ka, Evelin nimeks, vist. Igatahes, miskipärast pidid Liis ja Evelin lahkuma kuhugi suunas, meie manasime samaks ajaks Triinu Vanemuise ette. Selsamal hetkel jõudis Krooksu Sillu, kes pidi seal Curuga kokku saama. Meie Gobliniga läksime Triinu ootama.
Vanemuise ette jõudmisega kulus Triinul päris tükk aega ja siis selgus, et Liisi mantel olla vigastada saanud ja ta peab koju minema. Kui Triin kohale jõudis, üritasime teda veenda koju minema. Asjata. Siis me loopisime üksteist lumega ja Goblin veeres Vanemuise eest alla. Ta oli kohutavalt lumine, nägi välja nagu mingi Ded Moroz või keski. Siis me leidsime, et Triinust me lahti ei saa ja läksime Krooksu, üle Toome. Toomel saime me kõik veel lumisemaks.
Krooksus olid Curu ja Sillu. Pühkisime end lumest enam-vähem puhtaks ja riputasime mantlid varna. Jäime Curu ja Silluga ühte lauda vestlema. Millegipärast tellis Curu meie lauda viis õlut, kuigi ma ütlesin, et ei soovi õlut.
Seejärel saabusid muidu täiesti tühja Krooksu Kiisel, Uwe ja mingid rootslased. Meil oli pisut WTF? tunne.
Jõime oma õlled ära, Goblin ja Triin lahkusid juba enne.
Me leidsime, et peaks teisele lauale ühe õlle tellima. Seda me tegimegi, kaardi panime ka kaasa ja lahkusime samal ajal Krooksust. Lahe. Aga seda, kuidas nad reageerisid, me ei näinudki, kuna paraku lahkusime meie selsamal ajal Krooksust.
Toomemägi oli ikka kuradi kaunis ja me läksime koos Silluga jala üle selle kodude poole. Ajatu hetk. Nagu viimane jõuluöö. Lund sajab ja sajab, väga vaikne on. Läksime läbi Toomkiriku, kuskil taga lärmasid mingid tegelased, aga selles võtmes näis see kuidagi kummituslikuna -nagu oleks need Toomkiriku tagused kummitused, kes osside häält teevad, sest miks peaks kummitused ainult ahelaid kõlistama, kui meil on kahekümne esimene sajand. Inglisild oli lumine ja sellele nõjatudes tekkis tunne, et keegi võiks sel hetkel panna püstoli vastu koljut ja tulistada ja mul oleks sellest täiesti ükskõik, sest see hetk oli nii...püha. Kerge. Pirogovi platsi puude tüved on lumised, tunne, nagu sa oleksid päris kaugel põhjas, keset ürgmetsi- ja aasu, kus lähim asustus on kümne kilomeetri kaugusel, aga samal ajal ka keset linna. Me olime sama kõrgel, kui Raekoja torni kell ja võib-olla ka sama kõrgel, kui kuu. Taevas oli igatahes kõrgemal. Barclay platsil tahtis üks vanem naine meilt Coca-Colat, Sillu arvas, et Coca-Cola on kahjulik, aga ma läksin ja ostsin talle tolle Coca-Cola ära. Kõndisime mööda Rüütli tänavat. See oli harukordselt tühi.
Kujuta ette, et sa oled nagu Muumitroll, kes on ärganud üles keset talve - terve Tartu linn magab oma korterites ja majades, aga sina ärkasid millegipärast üles, kummaline insomniahetk, ja sa kõnnid mööda lumist Tartut ja arvad, et oled täiesti üksinda - ja siis näed sa jälgi ja kusagil kauguses on näha üht lonkivat tuhmi kuju, kelle täpsemad detailid langev lumi ära varjab.
Tühi Tartu linn, lund sajab ja on rahu.

laupäev, jaanuar 05, 2008

Jack Kerouac, "Teel"

"Kõik mu lihased valutasid ja ma jalutasin violettvalguselises õhtus 27nda ja Weltoni tänava laternate all Denveri värviliste linnaosas; soovides olla neeger, tundes, et parimgi, mida valgete maailm oli mulle andnud, polnud minu jaoks piisavalt ekstaatiline, mitte küllalt rõõmus, elus, kift; mulle ei jätkunud hämarust, muusikat, ööd. Peatusin leti ääres, kus mees müüs mulle teravat punast chilit pabertopsikutes, ostsin talt veidi ja sõin seda mööda hämaraid müstilisi tänavaid jalutades. Tahtsin, et olnuksin Denveri mehhiklane või isegi vaene ületöötanud japs või ükskõik kes, aga mitte see, kes ma pidin nii vaevaselt olema: illusioonid kaotanud valge mees."

Ma oleks tegelikult tahtnud rohkem fraase sealt välja kirjutada, aga raamatukogutähtaeg tuli kätte.
Seega, ingliskeelne Wikiquote abiks.

"They danced down the streets like dingledodies, and I shambled after as I've been doing all my life after people who interest me, because the only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones that never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!"

"I woke up as the sun was reddening; and that was the one distinct time in my life, the strangest moment of all, when I didn't know who I was — I was far away from home, haunted and tired with travel, in a cheap hotel room I'd never seen, hearing the hiss of steam outside, and the creak of the old wood of the hotel, and footsteps upstairs, and all the sad sounds, and I looked at the cracked high ceiling and really didn't know who I was for about fifteen strange seconds. I wasn't scared; I was just somebody else, some stranger, and my whole life was a haunted life, the life of a ghost. I was halfway across America, at the dividing line between the East of my youth and the West of my future."

"The stars bent over the little roof; smoke poked from the stovepipe chimney. I smelled mashed beans and chili. The old man growled. The brothers kept right on yodeling. The mother was silent. Johnny and the kids were giggling in the bedroom. A California home; I hid in the grapevines, digging it all. I felt like a million dollars; I was adventuring in the crazy American night."

"Something, someone, some spirit was pursuing all of us across the desert of life and was bound to catch us before we reached heaven. Naturally, now that I look back on it, this is only death: death will overtake us before heaven. The one thing that we yearn for in our living days, that makes us sigh and groan and undergo sweet nauseas of all kinds, is the remembrance of some lost bliss that was probably experienced in the womb and can only be reproduced (though we hate to admit it) in death."

"I want to be like him. He's never hung-up, he goes every direction, he lets it all out, he knows time, he has nothing to do but rock back and forth. Man, he's the end! You see, if you go like him all the time you'll finally get it."

"And for just a moment I had reached the point of ecstasy that I always wanted to reach, which was the complete step across chronological time into timeless shadows, and wonderment in the bleakness of the mortal realm, and the sensation of death kicking at my heels to move on, with a phantom dogging its own heels, and myself hurrying to a plank where all the angels dove off and flew into the holy void of uncreated emptiness, the potent and inconceivable radiancies shining in bright Mind Essence, innumerable lotus-lands falling open in the magic mothswarm of heaven. I could hear an indescribable seething roar which wasn't in my ear but everywhere and had nothing to do with sounds. I realized that I had died and been reborn numberless times but just didn't remember because the transitions from life to death and back are so ghostly easy, a magical action for naught, like falling asleep and waking up again a million times, the utter casualness and deep ignorance of it."

"Her great dark eyes surveyed me with emptiness and a kind of chagrin that reached back generations and generations in her blood from not having done what was crying to be done — whatever it was, and everybody knows what it was."

"Here was a young kid like Dean had been; his blood boiled too much for him to bear; his nose opened up; no native strange saintliness to save him from the iron fate."

"Suddenly I had a vision of Dean, a burning shuddering frightful Angel, palpitating toward me across the road, approaching like a cloud, with enormous speed, pursuing me like the Shrouded Traveler on the plain, bearing down on me. I saw his huge face over the plains with the mad, bony purpose and the gleaming eyes; I saw his wings; I saw his old jalopy chariot with thousands of sparkling flames shooting out from it; I saw the path it burned over the road; it even made its own road and went over the corn, through cities, destroying bridges, drying rivers. It came like wrath to the West. I knew Dean had gone mad again."

"So in America when the sun goes down and I sit on the old broken-down river pier watching the long, long skies over New Jersey and sense all that raw land that rolls in one unbelievable huge bulge over to the West Coast, and all that road going, and all the people dreaming in the immensity of it, and in Iowa I know by now the children must be crying in the land where they let the children cry, and tonight the stars'll be out, and don't you know that God is Pooh Bear? the evening star must be drooping and shedding her sparkler dims on the prairie, which is just before the coming of complete night that blesses the earth, darkens all the rivers, cups the peaks and folds the final shore in, and nobody, nobody knows what's going to happen to anybody besides the forlorn rags of growing old, I think of Dean Moriarty, I even think of Old Dean Moriarty the father we never found, I think of Dean Moriarty."



Ma ei tea. "Teel" on sihuke raamat, mis on pigem poeem kui romaan, süžee on hüplik ja realistlik aga see keel, see tunnetus - tekitab kuidagi tahtmise olla ise teel, minna road-tripile, elada mõnda aega mingis muus linnas, Prahas, New Yorkis, Brüsselis, Vladivostokis, Bakuus või kas või Tallinnas...
Tunnetust tekitav romaan.
Eks ta ole.
Ma ei oska eriti raamatutest rääkida. Eriti säärastest.

...ja seal me olime, kaks murdunut öist kangelast Läänest...

neljapäev, jaanuar 03, 2008

2007

Heh. Noh, kokkuvõtted on sellisel aastavahetuse ajal üsna levinud, seega...
Aastal 2007
...korraldasin larpi. Justkui Talveöö. Otse aasta alguses, üks aasta esimesi larpe. Sestsamast ainest, kui unenäod. Saatan oma kaaslasega näitekirjaniku hinge jälil, poolekslõigatud šamaan, kõikuvas tasakaalus püsiv jänese-memme-lapselapse kolmnurk, kari hulle koos oma järelevalvajaga, kuningas ühes oma kolme võimatu kasutütrega, inimsööja vanaeit, maagiline luik, pool-inimene-pool-kits ja otse loomulikult ei või unustada ka minu suurepäraseid kompanjone, meid, GMe, Oskarit, Martenit ja Annit ( ja mind). Asi läks ikka täitsa korda ja korraldamine oli ikka väga mõnus.
... ei olnud enam DM. Senine partei lagunes ja uut ei suutnud ma koostada. Kurb. Ehk läheb uuel aastal paremini.
...jätkasin järejutu kirjutamist aeglustuvas tempos. Ritenuto, kui soovite. Aga igatahes ma vähemalt kirjutasin midagi.
...lõpetasin kooli. Ma parem väga palju tollest ei kirjuta, muidu saan nostalgia üledoosi. Muide, mulle tundub, et ilmselt on pärast surma nostalgia tappev, seepärast toda kardetaksegi.
...käisin Vietnamis IMOl. Oli igatahes suhtkoht lahe. Kultuurišokk ja puha. Sain esimese kogemuse tõelise suurlinnaga (noh, Tallinn on ka suur, aga vähemalt on tal mingid piirid või ots ja äär, mitte nagu Bangkok, kus linn on ja on ja on ja vist ei saagi otsa, sõidud tuk-tukiga, mis polnud kuulnudki turvavööst või muust sarnasest, igal pool on pilvelõhkujad, palju tühje maju, elektriliinid, pluss troopika pluss räpasus, hiiglaslikud poendused, tänavakaubitsejad, sõbralikud inimesed, tappev palavus. Ja siis Hanoi, ka suurlinn, aga hoopis teistsugune, mingisuguse Tartu Kaubamaja toidupoe leidsime giidi venna abiga ja üle kümnekilomeetrise taksosõiduga üles, oli teine ka hästi ära peidetud, (võrdle Bangkokiga, kus ühe maja peal oli kirjas 1000 shops) pluss siis igasugu väikesed poekesed, tingimine (ääretult lõbus tegevus, tahaks kodumaalgi harrastada, aga üldiselt on hinnad kas kindlad või on tegu pooleldi heategevusega, nii et eriti ei saa) Mmmm, Hanoi ja Vietnam. Kaif.
...astusin TÜ-sse matemaatika erialale. Iseenesest on ta huvitav, teisalt aga vahel tüütu. Siiski on mul tunne, et otsus on ilmselt õige. Sess hakkab varsti pihta
...astusin Noortekoori, maksin raha ära ja taipasin siis, et kahes kooris ma käia ei jõua ja Sinimaniseelesse ma vist enam eriti ei jõuagi. Nojah. Äkki kunagi ikka jõuab tagasi.
...hakkasin palju intensiivsemalt inimestega kohtuma. Õhtuti ja päeviti. Stammkoht natuke vaheldus, CUruniripool muutus Goblinipooleks. No ja Urg on ikka Urg.
...tutvusringkond muutus pisut. Mõne inimesega, kellega varemalt ikka suhtlesin, on nüüd suhtlus üsna katki jäänud (nt. Curunir) teisalt on tulnud uusi inimesi (nt. Andeora). Eks ta ole.
...väikesed usulised otsingud. Vaatasin budismi ja taoismi poole, nüüd aasta lõpul on diskordianism hingelähedane tundunud. Eks me näe, kuidas elu läheb.
...vend läks sõjaväkke ära. Ilma temata on kuidagi naljakas.
...aasta lõpus hakkas üks teine larpikorraldus veerema. Tegelikult ma täitsa kohe ootan toda.
...ja tegelikult on üks larp veel, mis on sisuliselt peaaegu valmis, tuleks ainult rollid valmis kribada ja mäng ära korraldada. Kättevõtmise asi.
...kui nüüd järele mõtelda, siis mulle tundub, et üle tüki aja on 2007 aasta, kus ma ei armunud. Hakkan vist vanaks jääma. Või siiski?
...tegin tööd ja sain selle eeest raha. Väikesed otsad, aga noh, raha on raha.
...kuidagi rahulik aasta on olnud, kõigist seiklustest hoolimata. Selline flegmaatiline tunne. Kannan vihmade igatsust, mitte maailma süttimisohtu. Aga mulle tundub, et too on selline iseloomuvärk.
...midagi või kedagi ma niikuinii unustasin. Aga selline on juba kord elu.

C'est la vie.

kolmapäev, jaanuar 02, 2008

Turingu test

Jah, ma tean, et mingisugune aasta kokkuvõte oleks tore, aga ma leidsin netist ühe geniaalse teose, et ma pean kohe tsiteerima-refereerima-siiapostitama, sest muidu ei leia ma toda enam hiljem üles.
Autori palvel täisjuttu siia kirja ei pane, ainult alguse, edasi linkan, aga lugege ikka edasi ka. Hea jutt on.

The Difference



* Z signed on
* A signed on

A: hello

Z: Hello?

A: wat r u

Z: Is this some kind of joke?

A: !help

Z: Yes I want help
Z: unless is this some kind of Japanese game show

A: r u jpnese?

Z: No
Z: Who are you?

A: Jason

Z: What's this about?

A: hahah
A: ok so you're imprisoned right


...

linky