Me kaotasime mängu

Eelmine reede juhtus säärane asi. Kirjeldus pärineb MSNivestlusest ja on raskesti jälgitav.

Kell on umbes seitse või kaheksa....game-in! Aga siis me seda veel ei teadnud.

Me otsisime kedagi, me ei tea keda, aga kui me oleks ta üles leidnud, oleks me teadnud, keda me otsisime. Ja nii me hakkasime järgima vihjeid, et ta üles leida.

Näiteks saime kokku kolme tuttavaga, (Heili, Helge ja Maria-Goblini märkus) kes ütlesid, et me oleme kõik mustas, hiljem leidsime suudlevate tudengite purskkaevu juurest reklaamiajakirja, kus oli kirjas kätekreemist - Gayniggers from Outer Space - ehk kosmos, taevas.

Goblin arvas, et kui me tänavamuusikule raha anname, siis ta telepordib meid õigesse kohta. Ta andis kümme krooni, sellega fikseeris ta mängu lõpu kellaaja.
Mäng algas sellega, kuidas me kohtasime TÜ raamatukogu ees Morgaine'i kes oli nagu ingel aga läks korpi ja ütles, et ta on kahe tunni pärast seal.

Kui me möödusime Jaani kirikust, tõusis üle selle must suitsupilv - saatan; Raekoja platsis nägime aga kolme tuttavat - kolmainsust. Jumal ja saatan taandasid üksteist välja.
Seisime, keset Raekoja platsi, ristteel, ja ootasime - oleks, nagu oleks oodanut saatanat, aga tema oli välja taandatud, siis meile koitis - kolm tilka verd - Miko oli Priisti kujule kolm tilka verd andnud, Priist oli aga Stardusti peaosatäitja olnud - teine vihje tähtedele (esimene oli kosmos).

Kolmas vihje tähtedele oli tähetorn. Mis paistis raekoja nurga tagant. Raekoda varjas Aja ära s.t kella. Aeg viitab ajalehele, mis viitas postile, aga toda vihjet me ei järginud, kahjuks.
Goblin teadis, et oluline on naine, kes räägib mobiiliga - ja nii me siis läksimegi ühe juurde ja kuna meil oli ristmikul probleem, kuhu suunas minna, küsisime talt ilmakaart. Ta ütles, et põhi.

Veidi aja pärast koitis meile, et põhi võib olla ka veekogu põhi - ennem oli aga Kõust meile rääkinud teooriast, et Võrtsjärve põhjas on Stargate'i baas. Neljas viide tähtedele. Aga tähed olid pilvede taga. Mis tähendas, et me leiame mitte-otsides. Seetõttu läksime me ruunipizzasse sööma, seal olid andeora ja vares, kes olid meist ennemalt lahku läinud. Nad andsid meile muuhulgas valevihje, mis oli "Siin ei ole kala" mis viitas kuidagi neljapäevale, kalapäevale, mis oli tänase, reede ja kolmapäeva (draamateatri ees ootava inimese päeva) vahel, aga seda me välja ei mõtelnud, mida neljapäev tähendab.

Igatahes, ruunipizzas me leidsime, et kui taandada välja jumal ja saatan, jääb alles DM. Ja siis hakkasime mõtlema, kes olid meie esimesed DMid - mul oli Nessa, Goblinil ta ise/Pilgrim ja Matil Yoshy - ja just sel hetkel, kui Mati oli Yoshy nime ütelnud, nägime aknast, kuidas Yoshy Ruunipizzast mööda kõndis.
Tormasime Ruunipizzast talle järele, aga ta ei olnud üksi -ja seeda mitte õige inimene. Aga ta andis meile vihje. Mingi jaapanikeelse fraasi, mida Mati teadis. Mis põhimõtteliselt tähendas, et näita rindu või keri minema. Meil kolmel kellelgil rindu ei olnud.
Siis meile koitis, et Andeora Asteora viimane nimi viitab tähtedele ja ta on naissoost. Tal oli rindade vahel, kaelaehtena ankh. Kuna ankh viitab ka ankhmorporkile ja mul on homme koos Marteni ja teistega kettamaailma larbi gmide esimene kokkusaamine, ja marten mängis täna Buddhat ja yin ja yang on kerge vihje ida suunas ja raekoja platsis keskel , n.ö linna nabas on kaheksa valgusallikat ja buddhal oli kaheksaastmeline tee.
Ma helistasin martenile ja küsisin vihjet. Ta ütles: Potid või pannid? Jälle vihje duaalsusele.

Umbes siis hakkas Goblini vasak jalg valutama - see vihjas Luciferile, langenud inglile, kes oli taevast alla kukkudes oma jalga vigastanud. Ja nüüd oli Morgaine väga oluline, sest tema oli langemata ingel ja meil oli mitu väga olulist ja kindlat vihjet yin-yangi tüüpi duaalsusele, tema ja Goblin oleks moodustanud kolmanda säärase elemendi.

Kell hakkas umbes kümme saama. Ja me hakkasime tagasi TÜ raamatukogu ette minema. Kaks teed oli. Me valisime ühe tee, aga siis hoiatas meid üks auto, kes nurga tagant välja sööstis. Aga me mõtlesime, et see oli petekas. Ja me läksime valitud teed pidi TÜ raamatukogu juurde.
Aga Morgi seal ei olnud. Goblini antud kümme krooni ja minu leidmata jäänud kümme senti viitasid, et mäng lõpeb kell kümme. Ja me ei olnud teda leidnud. Mis tähendas, et me olime kaotanud. Ja me naasime esimesele ruudule. Urgu.

Aga siin ei olnud midagi. Mati läks meist juba ennemalt lahku. Meil oli mõte, et kuna vahepeal oli olnud üsnagi palju vihjeid tagasiminekule, et me oleks äkki pidanud varem tagasi minema ja siis me oleks ta leidnud. Sest Raekoja platsil oli õigel ajal üks tüdruk, kes ka nagu midagi ootas ja siis lahkus. Äkki oleks me tagasi minnes ta taas leidnud.



Igatahes, too on nüüd kokkuvõtlik ja lühike variant, sest ma olen enamuse vihjeid ära unustanud. (tüüpiline mina, sellepärast me kaotasimegi)

Järgmine päev, toda lugu ümberjutustades sain teada, et tegu on sümptomiga sellest, et mul on liiga palju vaba aega. Meist neljast kannatas tolle tõve all ainult mina - aga kes ülejäänud kolm on, ei ütle. Saladus. (Ma küll tegelikult ei arva, et tegu nüüd nii üüratu saladusega on, aga mängu huvides välja ei räägi, sest teised viitavad kah laupäevaõhtusele sündmusele saladuslikult. Jäägu see siis ka nii. Küll te poole aasta pärast tagasi vaatate ja kõigest aru saate.)
Laupäeva õhtupoolik oli igatahes väga tore, kuigi ma tollest saladuse huvides pikemalt ei räägi.
Laupäeva hommik (hee-hee, ajalise järjestuse peale ei tasu vist siinkohal loota) samuti, käisime maal ja saunas ja tõime osa ema ja vanaema pakke linna. Ema ja vanaema saabusid pühapäeval. Selles kõiges on midagi nipernaadilikku.
Paraku näib, et olen suutnud endale mingisuguse tõve külge rabada, andis teine juba eile õhtul märku, täna kimbutab nohu. Söön nüüd küüslauguleiba ja joon raviteed et sisteem korda saaks. Täna laulmas ka ei käinud.
Vaatan üsna tihti Losti. Netis on mitmetes kohtades üleval. Paraku sööb see üsnagi palju aega ja ma ei kirjuta tolle tõttu enam eriti.
Peab seeria lõpuni vaatama, siis mul enam mingit vabandust või ahvatlust kitsalt teelt kõrvale astuda ei ole - või noh, vähemalt on üks ahvatlus vähem. Aga ehk saab mingil lähemal ajal midagi kirjutama hakata, mõne 10vn rolli valmis kirjutada, Planeet Nimega Tartu käivitada ja ehk isegi end Guiheni lugude settingusse sisse elada et siis seda edasi kirjutada. Sest tegelikult tahan ma neid asju teha, aga on häirijaid. Nagu Lost. Aga noh...

The only way to get rid of temptation is to yield to it.
- Wilde

Non sequitor II

Ma käisin täna raamatukogu kohvikus kuulamas, kuidas Jüri Kallas (Ulmeguru) rääkis Stalkeri kümnest aastast. Ja sellest, kuidas viimastel aastatel on hakanud eesti ulme jälle kahanema - et aaastatel 2000 kuni 2005 oli kõik väga roosiline, aga viimasel ajal on hakanud raamatute hulk kahanema. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks Suuri pesakondi edasi kirjutama. Muide, natuke on ta juba liikunud, üks jupp pärast juunit ja augustit läbivat kirjutamispausi, tegelase silme läbi, kelle ma nimetasin Nähtamatuks, õigupoolest alguses liikus ta mu plaanides Mentoskoobi nime all, noh teate, küll, Strugatskid ja nii edasi, siis leidsin, et nimi on nagu liiga otsene viide ja asendasin ta Nähtamatuga, kusjuures Silverbergi vastav lühijutt ei koitnud mulle enne, kui peatükk valmis oli. Nojah, ürita pealegi otsestest mõjutustest hoiduda, parem jookse vasikaga võidu, eks?
Seda, kuidas ja kas ma antud järjejutuga edasi suudan liikuda, ma päris täpselt ei tea, aga ma loodan, et asi saab nüüd hoo sisse, sest ma iseenesest tean, mis juhtuma saab. Mitte küll päris täpselt, aga üldjoontes.
Kirjanduskohvikus oli ka Hannes Varblane, minu arust vähemalt kergelt auru all, tsirkust kogu rahvale. Ja siis ta küsis, kust tulevad Harglad ja Veskimehed, noh, et kust tuleb ulme, kuidas nad seda teevad. Keegi küsis, et kust tema luuletused tulevad. Varblane vastas, et rumalusest.
Siis vastati, et tema küsimusel on kah vastus olemas.
Seega, nüüd ma tean, miks ja kuidas ma kirjutan. Rumalusest. Eks ta üks klaaspärlimäng ole, jah. Aga elame üle.
Muide, ma kirjutan muid asju ka. Mul on pool rolli juba oma viiest rollist valmis, mida ma "Kümne väikese neegri" jaoks kirjutama pean. Elesgali foorum on uuendatud, mis tähendab, et kõik postid on üldjoontes kadunud. Mitte jäädavalt, aga paha ikkagi, sest 10vn materjal oli seal üleval.
Aga senimaani too poolik roll mulle meeldib. Pikk jutt tuleb, aga tegelase eluiga ongi ikka suhtkoht pikk, nii et juttu jätkub kauemaks.

And now for something completely different:

"By the pricking of my thumbs
something wicked this way comes"
"Macbeth", üks nõidadest



"Ja järsku ma tundsin, et nüüd tuleb minna
kuid paat oli läind
Ei kuulund ma siia, ei kuulund ma sinna
ja üht, seda üht ma ei olnud veel näind"
Marie Under

"Oma hinge ei või müüa
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab"
Viiding

"Lõppend valge liblika suvi
Saabund tuhandeaastane talv
Elasime suve üle elame ka talve
Talve mis kirjuid liblikaid täis

Lõppend valge liblika suvi
Uue maailma algus on see
Elasime suve üle elame ka talve
Elame kevadet oodates"

J.M.K.E "Valge liblika suvi"
"I think... that i would rather recollect a life misspent on fragile things than spent avoiding moral debt."
Neil Gaiman

"Sina ei pea mitte tegema masinat, mis on mõistuselt inimese sarnane"

"Düünist", oranje katoliku piiblist

"There have been a lotta tough guys. There have been pretenders. And there have been contenders. But there is only one king."

Bruce Springsteen


Ja ma ei ütle, mis neid tsitaate seob. Haa.
Amüseeriv, mis?

Klaaspärlimängija

Märkus: osa postist on kirjutatud kohe pärast Käärikult naasmist, osa täna, sestap ka ajalised ebakõlad postis.
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:

Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.

----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.

Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.

Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...