Õhk on väga värske

Kui alles paar päeva tagasi valitses Tartut totaalne talvevõlumaa, siis praegu julgen ma väita, et kevade esimesed saadikud on kohal.
Tundsin end täna tüki maad nooremana - nii umbes seitsmeteistkümnesena.
Jah, ma saan nüüd aru, et kõik vähegi vanemad inimesed võivad säärase väite peale imestada, et näe, naga on kakskümmend ja räägib mingitest aegadest, kui tema veel noor oli.
Aga asi on selles, et minu reaalsusehõngulisem elu algas alles siis, kui ma olin nii umbes kuusteist. Seega, neli-viis aastat tagasi. Ja kolm neljandikku/viiendikku on ikka üks suur osa küll.
Nii umbes 16nda eluaasta alguses see kõik pihta hakkas - dragon.ee, Tr/EFF/ner, Inwe, larbid, rollimängimine, Nessa, Iti (siis ta oli veel igatahes Iti. Või PPD), Sven, Zepp ja Curunir - s.t Bitches and Bastards, Goblin, Dani, Oktoobriöö, Mialee, Marten, Elesgal, EFFi surm, Talveöö, Anni, Urg, Vahur, Kettalarp, Uru kinniminek ja nii edasi ja nii edasi.
Tegelikult on mul vahetevahel ses suhtes väga imelik tunne - juba nelja-viie aastaga on tekkinud mingisugune enneminevik - asjad, mis olid päriselus, aga mis olid juba minevikus minevik. Veider. Ses suhtes on tunne, et tegelikult on mulle juba praegu väga palju antud, rohkem, kui paari lausesse kokku mahub. Mjah.

Täiesti teisel teemal, muide, restoran Balkan on üks alatu koht - läksin, tellisin päevaprae ja morsi. (üks oli vist 63 ja teine 10 krooni - noh, eks ta pisut kallis olnud, aga mõtlesin, et proovin) Istusin, kelner küsis, kas ma juurde mingit kastet soovin - noh, ütlesin, et noh, võiks ju küll - pakkus siis mingit muud kastet ja tzatsikit (kirjutatakse vist nii). Võtsin siis tolle tzatsiki - toodigi pisikese, peopessa mahtuva kausikese sees natukene mingit asja. Toit oli täitsa meeldiv ja ma arvan, et mulle oleks sellest kohast isegi meeldiv mulje jäänud.
Siis sain ma arve.
Nad olid selle õnnetu, pisikese kastmekausikese, mille kohta mulle oli jäänud täiesti siiras ja loogiline mulje, et see on tasuta, eest küsinud kakskümmend krooni.
Ausalt, mul oli täiesti petetu tunne. A la, nagu küsitaks, et kas te pipratoosi ka soovite, ja kui soovid, keeratakse arvele paarkümmend veel otsa. Käigu nad ka õige persse.
*pluss veel rõve tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles* - et Balkani rahvas ka aru saaks.


Toidunurgas edasi viibides võiks veel kaevata selle üle, et teisiba oli Ruunipizza mingi kuuma poti sees marineeritud kurk, mis oma jälgi maitsega, mis kogu toitu ka siis läbis, kui sa kõik tema esindajad eraldanud ja vastikuses ära söönud olid, toidu nautimise võimatuks tegi. Aga see oli minu enda süü, ma lihtsalt ei näinud, et seal koostises mar. kurk ka sees oli. Ilmselt on isegi inimesi, kellele marineeritud kurk soojade toitude sees maitseb, kuigi tõenäoliselt on nad rasedad, skisofreenikud või mõlemat. Arvatavasti joovad sooja viina ka.


Täna tegin veel ringkäigu oma Erasmuse keeletõendi asjus - koordinaator läks ära väljamaale ja saatis mind peahoonesse tegelase juurde, kes üldisemalt vägesid juhatab, too saatis mu Keelekeskusesse, Keelekeskuses soovitas tädi mul oma keeleõpetajaga rääkida, keeleõpetaja arvas, et romanistika keskuse sekretär ehk teab - aga teda ei olnud majas - eks ma proovi homme jälle.

Postituse pealkiri tuleb ühest fs-i luuletusest.Ma usun, et ma olen seda varem ka siin tsiteerinud. Noh teate küll, seal


... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd


õhk on väga värske

Ses suhtes muidugi ei tea, kuidas läheb. Ilmselt olen ma kevadel emotsionaalsemalt avatum ka ja eks sellega või need asjad kaasneda küll.
Aga eks me näe. See on siis tänaseks kõik.