Konspekt

Ma olen maal ja seisan meie sauna ees. On suvi. Taevas on pilvine, hall ja rahutu. Varsti läheb äikeseks. Sirutan käed taeva poole ja hakkan ülespoole ujuma. Ei saja, aga taevas on endiselt pilvine ja rahutu. Külm tuul. Lendan aiast välja, soo kohale. Ja seal nad seisavad, kolm tükki, Goblin, Andeora ja Liis, soo kõrval, mitte päris kõrvuti, aga lähestikku ja nad tõusevad kõrgele õhku. Ja seal me siis lendamegi, inglid ja kangelased. Goblin vaatab tagasi, ta ei näe metsatukka, millele ta vastu kihutab, ma ei jõua midagi ütelda ja nii ta ei näegi seda lapse randme jämedust kuivanud kuuseoksa, mis ta kopsu ja kogu keha läbistab ja ta hetkeks sinna nagu Veristaja ogapuule rippuma jätab, enne kui oks ta raskuse all murdub ja alla kukub.

Ma olen Haapsalu rongijaama ja Tartu vana bussijaama meenutavas kohas, kus rööpad on mõlemal pool perrooni. Me ootame koos Kristjani ja Kadriga rongi, meie piletid on kellegi käes, kes on perroonil eespool, meie oleme aga suhteliselt taga, mingi majakese juures, ootame rongi ja vestleme.
Kadri räägib nende kunagisest klassiõest, kellestkist, keda hüüti Päikse-Kerstiks ja kes kirjutas laule. Mis tast nüüdseks saanud on, ma teada ei saagi, sest rong sõidab järsku ette, ja ma jooksen, kiiresti, kartes maha jääda, inimestest mööda põigeldes.


Kummaline maailm, milles Tartu on meie maailma Tartu moodi, aga mida sealt edasi, seda võõramaks asjad lähevad. Pidi olema ekskursioon Tartust välja, vaaraode, koide ja külmkingade maailma. Buss läks katki ja nii me läksimegi jala. Kuidagi jäid teised maha, ja ma jõudsin Tartu piiri äärde, Otepää maantee juurde. Jäin seisma. Nägin, et mulle oli järgi jõudnud too poiss, kelle me tagaselja Turingu masinaks nimetasime, kuna me ei jõudnudki kokkuleppele, kas ta sai või ei saanud Turingu testist läbi. Pärisnimi oli tal vist Indrek.

Ma parandan matemaatikaolümpiaadi töid. Riiklik komisjon. Kaks ülesannet maas, one more to go, aga ma kardan, et too üks võtab rohkem aega ja energiat kui ülejäänud kaks kokku.
See nädal tuleb mul kiire.

Kosovo sai iseseisvaks ja Eestil sai 90 täis. Palju õnne neile.

Ma kirjutasin politseiriigi petitsioonile alla varem, kui Dani, Mialee või Goblin, aga oma blogis toda ei reklaaminud. Dani ja Goblin käisid Tallinnas ka.
Tunnen end ses asjus kuidagi flegmaatilisena.

Söömaklubi oli. Jutt käis demokraatiast. Inimesi oli palju ja juttu jätkus kolmeks tunniks. Mälu on fragmentaarne, tsätiprotokoll on ülal sääl, paraku oli aga suhtlus tsätis ja jutus paralleelselt, mingit aimu ehk saab.
Andmebaasid, info kuritarvitamine, krediitkaardi omamise kohustus, plutokraatia, wikidemokraatia, enamuse võim vähemuse üle, vähemuse nõusolek, demokraatia rahumeelsus, noorte teadlikkus demokraatiast, Eesti leige kodanikuühiskond, selle võimalikud põhjused, demokraatia eksportimine, otsedemokraatia, rohujuuretasand, hästi madalal tasemel tehtud otsused pluss ülikõrge tase, mis lintšijatel silma peal hoiab, islamimaailma areng demokraatia suunas, vaikiv ajastu, hirm selle ees, et kui me midagi riigikriitilist teeme, saab Venemaa seda propagandasõjas ära kasutama, demokraatia meedias, internet, Maslow püramiid olid mõned teemad, mida käsitleti.

Livemocha on tore sait. Keeleõppe eesmärgil, asja mõte on inimestele suhtluspraktikat pakkuda.
Anni soovitas.


Mul oli nohu. Vimm on ikka veel sees, aga funktsioneerida saan.


Lõpetuseks järgnev teoloogiline-matemaatiline mõttetera. Kuidas pääseda paradiisi?- Väga lihtne, integreeri üle paradiisi ja ürita end antud punkti sokutada. Siis võta tuletist.

Non sequitor II

Ma käisin täna raamatukogu kohvikus kuulamas, kuidas Jüri Kallas (Ulmeguru) rääkis Stalkeri kümnest aastast. Ja sellest, kuidas viimastel aastatel on hakanud eesti ulme jälle kahanema - et aaastatel 2000 kuni 2005 oli kõik väga roosiline, aga viimasel ajal on hakanud raamatute hulk kahanema. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks Suuri pesakondi edasi kirjutama. Muide, natuke on ta juba liikunud, üks jupp pärast juunit ja augustit läbivat kirjutamispausi, tegelase silme läbi, kelle ma nimetasin Nähtamatuks, õigupoolest alguses liikus ta mu plaanides Mentoskoobi nime all, noh teate, küll, Strugatskid ja nii edasi, siis leidsin, et nimi on nagu liiga otsene viide ja asendasin ta Nähtamatuga, kusjuures Silverbergi vastav lühijutt ei koitnud mulle enne, kui peatükk valmis oli. Nojah, ürita pealegi otsestest mõjutustest hoiduda, parem jookse vasikaga võidu, eks?
Seda, kuidas ja kas ma antud järjejutuga edasi suudan liikuda, ma päris täpselt ei tea, aga ma loodan, et asi saab nüüd hoo sisse, sest ma iseenesest tean, mis juhtuma saab. Mitte küll päris täpselt, aga üldjoontes.
Kirjanduskohvikus oli ka Hannes Varblane, minu arust vähemalt kergelt auru all, tsirkust kogu rahvale. Ja siis ta küsis, kust tulevad Harglad ja Veskimehed, noh, et kust tuleb ulme, kuidas nad seda teevad. Keegi küsis, et kust tema luuletused tulevad. Varblane vastas, et rumalusest.
Siis vastati, et tema küsimusel on kah vastus olemas.
Seega, nüüd ma tean, miks ja kuidas ma kirjutan. Rumalusest. Eks ta üks klaaspärlimäng ole, jah. Aga elame üle.
Muide, ma kirjutan muid asju ka. Mul on pool rolli juba oma viiest rollist valmis, mida ma "Kümne väikese neegri" jaoks kirjutama pean. Elesgali foorum on uuendatud, mis tähendab, et kõik postid on üldjoontes kadunud. Mitte jäädavalt, aga paha ikkagi, sest 10vn materjal oli seal üleval.
Aga senimaani too poolik roll mulle meeldib. Pikk jutt tuleb, aga tegelase eluiga ongi ikka suhtkoht pikk, nii et juttu jätkub kauemaks.

And now for something completely different:

"By the pricking of my thumbs
something wicked this way comes"
"Macbeth", üks nõidadest



"Ja järsku ma tundsin, et nüüd tuleb minna
kuid paat oli läind
Ei kuulund ma siia, ei kuulund ma sinna
ja üht, seda üht ma ei olnud veel näind"
Marie Under

"Oma hinge ei või müüa
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab"
Viiding

"Lõppend valge liblika suvi
Saabund tuhandeaastane talv
Elasime suve üle elame ka talve
Talve mis kirjuid liblikaid täis

Lõppend valge liblika suvi
Uue maailma algus on see
Elasime suve üle elame ka talve
Elame kevadet oodates"

J.M.K.E "Valge liblika suvi"
"I think... that i would rather recollect a life misspent on fragile things than spent avoiding moral debt."
Neil Gaiman

"Sina ei pea mitte tegema masinat, mis on mõistuselt inimese sarnane"

"Düünist", oranje katoliku piiblist

"There have been a lotta tough guys. There have been pretenders. And there have been contenders. But there is only one king."

Bruce Springsteen


Ja ma ei ütle, mis neid tsitaate seob. Haa.
Amüseeriv, mis?

APdest

Ma avastasin just, et mul on praegu koos 19 APd, kui ma ilusti läbi saan ja kohal käin ja puha. Et kõik oleks korras on tarvis 20 APs (noh, teoorias võib ka vähem olla, aga siis võib stipist suu puhtaks pühkida).
Nüüd.
On üks kuulu järgi hästi huvitav kursus(annab4 APd), kus ma saan, mitteametlikult kohal käia, aga APsid kirja ei saa, sest eeldusaineid ei ole ja ametlikult regada ei saa. Oh õnnist bürokraatiat. (Aine on ise graafid, Jan Willemson annab, antud õppejõudu julgen soovitada küll, kuigi ainet veel kuulama läinud ei ole.)
On ainepunkte lingvistikast ja füüsika praktikumidest, aga nendega on küsimus, kas noid aktsepteeritakse ja kirja pannakse.
Ja nüüd ma vaatangi siin netist aineid ja mõtisklen, et millised on huvitavad ja millised mitte ja milliste jaoks mul aega on ja millistest on kasu ja niisama.
Ah, tühja kah. Panin end vene keele algkursusele kirja.

Nüüd üritan alustada võitlust tuuleveskitega ja tekitada endale graafide praktikumise jaoks vaba aeg - mida ma ilmselt teen, nihutades oma mat-analüüsi praktikumi mingile muule hägusele ajale, ilmselt füüsikutega kokku - aga ma ei tea, kas nii tohib. Ehjah.
*pirn läks peas põlema*Aga milleks siis õppejõud on?

Klaaspärlimängija

Märkus: osa postist on kirjutatud kohe pärast Käärikult naasmist, osa täna, sestap ka ajalised ebakõlad postis.
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:

Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.

----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.

Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.

Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...

Oiviku elu on ikka raske

ütles Sven, kui ma talle oma rasket saatust kurtsin. Mõnes mõttes on tal ehk täitsa õigus.

Tark pea on muide kerele nuhtluseks. Kohe on kohe.
Nimelt on mul lootus saada hõbemedalit. Kehalist ei paranda, geograafias on üks periood viis ja kaks nelja ning füssa praks tõotab midagi halvaendelist, nagu Reemann mulle ütles. Argh! Kui seda praksi põleks, saaks hõbeda kätte ja asi tahe. Nüüd on sellega jama nagu liis lassiga.
Peab vist geograafia järele tegema. Mitte et ma nimetet ainest enam midagi mäletaks, peale selle, et Tai pealinn on Bangkok ja OPEC ühendab naftat tootvad riigid ja ressursid on piiratud. Oijah, ilmselt peab mingi rebase maha lööma, talt geograafiaõpiku röövima ja teatava os apähe ajama ja ülejäänu üldise intelligentsi pealt tegema ja lootma Seevri heale tahtele ja inimlikule kaastundele.
Nojah, homme peab ära andma taotleva lehe. Jumal temaga, jäägu see praeguseks kõrvale.

Sain kätte ka kirjanduse koolieksami teemad. Totaalne hämming. Ei, teemad on lahedad ja huvitavad, kõike ma aga ei tunne ja seal tuleb piletid ise valmis teha eksamitegijate poolt. See tähendab, et kui mina kirjutan oma arvamuse miski teema kohta kokku, siis peab keski teine selle järgi õppima ja mina pean kellegi kirjutiste järgi õppima. Kirjandust ei peaks üleüldse õppima - lihtsalt loed, ja siis pärast vestled antud raamatute teemadel. Õppetöö näib kuidagi segane ses asjus. Ah, sellega on kah aega ja praegune aeg on vist kõigil eraldatud mata õppimiseks ja keegi mult midagi ei nõua ja matti ma tõenäoselt õppima ei pea. Ja sellega on ka eksamid enamvähem läbi.

Nojah, tegelikult põle asi üldsegi nii hull, lihtsalt hetkel on selline appiappi tunne.

IMO ja muud valikulised võistlused

Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka tavatses öelda, tuleks alustada pikka hiina ooperit teemal mina ja IMOd eelmistel aastatel, aga kuna ma pikalt kirjutada ei viitsi, siis võtke teadmiseks, et IMO valikvõistlustel olen ma varem ka käinud ja suhteliselt lõpuosas olevaid tulemusi saanud.
IMO tähendab teadupärast Internatsionaalset MatemaatikaOlümpiaadi ja IMO valikvõistlused on säärased võistlused, kuhu kutsutakse need, kel riiklikel võistlustel hästi läheb ja mille võitjad, lisades arvestusse ka piisaval hulgal intriige ja sahkermahkerit siis rahvusvahelise võistkonna liikmeks arvatakse.
Igatahes, mind sinna kutsuti. Ja milline õnn, valikvõistlused olid täpselt üks päev pärast lingvistika riiklikku - seega oli mul tihe nädalavahetus. Lingvistika oli päris kena, johtuvalt sellest, et ma sain kokku suurel hulgal talonge, mille eest DuNordis süüa. Seal on päris head söögid muide. Samuti anti süüa ka reede õhtul ja... mmmm....
Ahjaa, võistlustest siis ka. Lingvistikaolümpiaadidel olin ma niivõrd ärahellitatud asjaoluga, et harilikult pannakse fraasid ja tõlked järjestikku, mitte ei ole nad segamini nagu Kört-Pärtli särk. Seekord ei olnud. Kolm ülesannet olid säärased ja kõigiga panin ma algselt võssa. Näiteks algselt arvasin ma seimati (või misiganes keel see ka polnud) keele kohta, et kõnelejad ilmselt end pidevalt pilve tõmbavad, kuna igasuguse väiksegi loogika tekkimisel oli mingi fraas-tõlge, mis kõik pahupidi pööras. Aga veerand tunni pärast sain ma oma veast aru ja siis tundus see keel väheke normaalsemana.
Lineaarkiri B puhul hakkasin ma algul otsima sidemeid päike-kuld-vask-naine jne, siis aga täheldasin silpe ja voila! välja tuli.
Aga see, et ungari keele ülesande puhul seal tõlked suvalises järjekorras olid, sain ma alles õhtul teada.
Üldiselt oli lingvistika tore, õhtul sai veel Ülikooli kohvikus süüa ja kohtuda inimestega, keda poldud ammu näinud ja nii edasi. Mind kutsuti veel õhtul laulma ja heietama, aga kuna olin pärast päeva suhtkoht väsinud ja mul oli veel kaks olümpiaadipäeva ees, läksin koju.
Järgmine päev. Ärkan suhtkoht vara, söön kodus hommikut, lähen bussipeatusesse ja ikkagi jõuan napilt õigeks ajaks kohale. Nojah, c'est la vie. Igatahes näen seal kohapeal mitmeid tutavaid karvaseid ja sulelisi matemaatikuid, nii võistlejatena kui ka žüriis ja nende seas, kes meil raibetel silma peal hoidsid, et midagi kurja ei sünniks.
Tegin kaks ülesannet kolmest esimene päev ära ja kahtlustasin vandenõud, sest esimene aasta sain ma vist kokku ühe punkti ja teisel aastal seitse. Nüüd aga esimese päevaga juba neliteist punkti käes, sest lahendused tundusid ilusad ja head(muuseas, teisest ma ühe punkti kaotasin, kuna ei arvestanud võimalusega, et kolmnurk võib nürinurkne ka olla. Samas Juhan ütles, et mul olla kõige ilusam lahendus olnud). Kolmandat ma välja ei mõtelnud, tegin ainult tähelepanekuid. Pärast selgus, et selle eest sain ma kaks punkti, mis oli üks kõrgemaid tulemusi üleüldse.
Teine päev algas varem. Kuna mul oli kaks talongi, siis ma kodus ei söönud, vaid DuNordis. Õigemini plaanisin ma seda teha, ent avastasin, et DuNord tehakse lahti alles kümnest. Well, kõiges ei saa ka vedada. Sõin Kuumas Tassis hommikut, sellist hästi kolesteroolirikast hommikusööki, mille peale ilmselt arterid kohe ära ehmatavad. Vaatasin pärast oma rahakotti ja leidsin, et järel on umbes kaksteist krooni. Leidsin, et seda on just parasjagu ja läksin võistlustele.
Seal tegin kõik ülesanded poole ajaga ära. Kahtlustasin jällegi vandenõud. Aga seekord oligi! Ühes ülesandes oli funktsiooni märk kaks korda kirjas! Üritasin olümpiaadi lõpuni antud ülesannet lahendada - asjata. Sain lõpuks selle eest ühe punkti.
Sõin DuNordis korraga kahe talongi eest - mida oli kuradi palju - siis läksin ma Curu poole, siis Goblini ja Ally juurde, kes olid Krooksus, siis ühes nendega Urgu ühte filmi vaatama ja siis koju.
Ahjaa, ja DuNordis tegin ma ühe kõne ja sain teada, et lingvistikas olin ma kaheksas kuni kümnes, aga kuna isik, kellele ma kõne tegin, oli samuti kaheksas kuni kümnes ja tal oli eelvoorus paremini läinud, saab tõenäoliselt tema rahvusvahelisele (sinna saab kaheksa tükki) mitte mina, aga suvel toimuvasse laagrisse olen ikka kutsutud. Nojah, arvestades, et lingvistika rahvusvaheline on Peterburis ja mina olen eestlane ja järelikult fašist ja lõuga mulle saada ei meeldi, siis pole hullu.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
IMO valikvõistlustel olin ma teine.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
IMO 2007 -le, mis toimub Vietnamis, Hanois, ma saan!

Koos Nummerti ja Kagnroga, muuhulgas, kes on mõlemad Treffnerist.

*sisesta räige egotripp siia*