teisipäev, oktoober 24, 2006

Suured Pesakonnad VIII: Nõid

Rhea

Kakskümmend üks.

Kes nad on, kust nad tulevad, mida nad tahavad ja mis neist saama peab?

Nagu rahvajuttudega ikka, päris täpselt ei tea, aga midagi ikka räägitakse.

Nagu kõik teavad, on kakskümmend üks vürstlikku-kuninglikku suguvõsa pärit maa- ja taevajumala ühinemisest. Maaema jäi rasedaks ja tõi ilmale kakskümmend üks last, kellest said tulevased suguvõsadele alusepanijad. Lihtrahvas sündis metsa-, mäe-, mere- ja kurat teab millliste vaimude ühendustest veel, kuid ükski lihtrahva ega ka kõrge soo seast pole seni suutnud sünnitada kahtekümment ja üht last.

Ühe erandiga.

Scarborough’s elas üks singlist naine nimega Mary-Jane, kes oli tuntud kui üle linna lits ja liiderdaja. Liiderdas seni, kuni juhtus see, mis juhtuma pidi – tüdruk jäi käima peale. Selle peale lõksusid linna klatšimooride keeled eriti vilkalt, kuna tüdruku ilu mitmeid abielumehi oma võrku püüdnud oli ja eks kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm ole.

Aeg läks.

Üheksa kuu pärast oli kogu linna üllatus suur, kui selgus, et neiu kahekümnele lapsele elu andnud oli. Kuid ema teadis, et mitte kõik tema lapsed sündinud pole, sest igal lapsel oli vasaku kõrva all rodu sünnimärke, mis moodustasid ringi, mille keskel oli täpike. Kokku oli sünnimärke igal lapsel kakskümmend üks. Ja nii oligi - kahe päeva pärast sündis veel viimane laps - tibatilluke, kuid tugev tüdruk.

Räägitakse, et Mary-Jane olevat nõid - või olevat tal vähemalt metsavaimude seas sugulasi, sest kõigest hoolimata õnnestus tal kõik kakskümmend ja üks maimu ära toita ja katta ja hoolitseda. Räägiti, et sageli puhunud tüdruku maja ümber tuuleiilid, mis mõningail hetkil justkui vanemaid naisi meenutanud oleks.

See andis aga kurjadele keeltele veel hoogu juurde. Linnas käies juhtus sageli, et laste emale solgipang aknast pähe valati, või et keegi talle „kogemata“ jala ette pani.

Kui lapsed aga kasvasid, hakkas aga nendega, kes nende ema kiusasid, õnnetusi juhtuma, ja mida suuremaks lapsed kasvasid, seda julmemaks need õnnetused muutusid. Neid otse loomulikult kahtlustati, aga kuidas sa nii suure karja vastu lähed ja isegi kui piisavalt suur kamp mehi kokku saadi, olid Kakskümmend Üks vilkad ära jooksma ja peaaegu jäljetult kaduma, kodunt neid igatahes ei leitud.

Kogukond ei teadnud, mida selliste needustega teha ja ründas siis nõrgimat lüli- laste ema. Ja mida rohkem naist kiusati, seda julmemaks läksid lapsed, mis omakorda õli tulle valas.

Lugu lõppes siis, kui Mary-Jane’i turuplatsil hooraks ja nõiaks sõimanud mehe maja öösel süüdati ja kui ta oma vendade, õdede ja nende abikaasade ja lastega surnuks põles. See ajas linnakodanikud lõplikult marru.

Mary-Jane’i maja pandi põlema ja ta püüti kinni, kui ta põgeneda üritas, kuigi see vaevaliseks osutus, sest majast tormas välja mitmeid Mary-Jane’le sarnanevaid naisi, kes kinnipüüdmisel tuuleks pudenesid. Kuid linnakodanikke oli palju ja lõpuks õnnestus õnnetu naine kinni püüda. Äkitselt puhkenud vihmavalingu tõttu ei suudetud teda põletada. Poomine ebaõnnestus samuti, kuna köied kippusid katkema, võllased murduma ja poojad äkitselt haihtuma.

Lõpuks võeti haljast rauast mõõk ja selle vastu ei suutnud lapsed enam midagi teha ja nii löödi Mary-Jane’l pea maha.

Lapsed aga põgenesid linnast metsadesse ja siis, kui nad olid piisavalt kasvanud, liikus igaüks neist eri hertsogkonda ja igaühest sai vägev nõid või võlur. Nad kontrollisid telgitaguseid ja mõjutasid hertsogeid nagu hüpiknukke, ilma et hertsogid nendest üleüldse teadlikud oleks olnud ja tegid palju muud kurja.

*

Kui nõid metsast tagasi jõudis, teadis ta juba ette, et tal on külalisi. Seda esiteks jälgedest, mida nõia maja juurde viival jalgraja kruusa sees näha võis, aga eelkõige seepärast, et tema õde kodus ahju otsas magas.

Külaline oli viisakas ja ootas majaukse ees. Hea. Rheale meeldis, kui inimestel oli kombeid. Hoolimata sellest, et külaline oli nõia teadmata leidnud üles õiged teerajad, oli ta näinud vastu ust toetatud luuda ja polnud proovinud siseneda. Mitte et ta seda suutnud oleks. Sellegipoolest meeldis see Rheale.

Külaline oli umbes neljakümnendates pikka kasvu punase habemega kõhn meesterahvas, kes ukse kõrval seistes läbi puuvõra taevast jälgis.

„Tervist, külaline,“ hõikas Rhea juba eemalt.

„Tervist, kallis kaim,“ vastas mees.

„Kaim?“ küsis Rhea. Mees oli võõras. Sugulasi oli nõial vähe ja needki enamjaolt surnud.

„Aga muidugi,“ vastas mees, „Ehk läheme sisse? Ma toas selgitan.“

Rheale ei meeldinud sugugi võõraid oma majja lubada – kuradid teavad, kelle sa õigupoolest majja kutsud ja pärast on pahandust kui palju.

„Ei,“ vastas Rhea. „Kes sa oled?“

„Nagu soovite,“ lausus mees ja tegi võltsi kummarduse „Number Kolm.“

„Number Kolm?“ Rhea mõtles korra ja ütles siis: „Tõesta. Igaüks võib end Numbriks nimetada.“

„Aga muidugi.“ Mehe poolvõlts viisakus käis nõiale närvidele. Mees tuli Rhea juurde, pööras põse tema näo poole ja ütles: „Näed?“

Rhea pidi sünnimärkide sõõri tunnistama. Kakskümmend üks, nagu pidigi olema. Aga mõni asi tuli ikkagi ära teha.

„Tõota, et sa ei tee ei mulle ega mu õele midagi halba, Number Kolm,“ ütles ta.

„Hea küll, ma tõotan seda,“ vastas mees.

Seejärel läks ta ukse juurde, tõstis luua eest ära ja avas ukse. Sellesama, mida ta ilma Rhea-poolse sõnata kuidagi lahti poleks tohtinud saada.
“Teie järel,“ sõnas ta naeratades.

Rhea vantsis ukse juurde, vaatas mehele üles näkku ja ütles: „Tead mis? Ära tee seda. See käib mulle närvidele. Mõistad?“

Mees noogutas ja nad läksid sisse.

Nõia maja oli küllaltki väike, koosnedes kahest toast, suurest ahjust seal vahel, keldrist ja pööningust, kuid vajaduse korral võis sinna väga palju ära mahtuda. Nõia õde oli seni ahju peal maganud, ent ronis nüüd küünte ja kontide klõbinal alla. Õde oli sündinud surnult ja praegu oli temast järel vaid nahast ja luudest koosnev mustjaspruun imiku surnukeha. Kui Rhea kogukonnast välja visatud oli ja ta nõiateed käima hakanud oli, oli surnud õdegi hauast seltsi tulnud ja nüüd nad siis elasidki koos selles metsamajas.

Nõid pani teevee keema ja algas samal ajal juttu: „Asuks ehk asja juurde? Miks sa siia tulid?“

Mees põrnitses pisut põrandal ringiklõbistavat laipa ja hakkas siis rääkima: „Lugu selline. Juba päris tükk aega on siinkandis elanud ühed kaksikud mehed. Võlurid. Ma tean seda, kuigi nad seda varjavad. Seda on õhust tunda. Alguses mõtlesin ma, et tegu on lihtsalt rändvõluritega ja seepärast ei ajanud ma neid minema, kuigi ma nende tulemisele vastu olin.

Minul nägemisvõimeid ei ole. Mõnedel mu õdedel on, aga nemad on kaugel ja nendega on raske ühendust saada. Sina oled kõige lähemal.“
Mees asetas midagi lauale. Rhea võttis selle kätte ja vaatas vastu aknast tulvavat valgust. Juuksekarvad. Pruunikad. Terved.
“Mida sa neist tahad?“ päris ta, pilku juustelt võtmata.

„Kust nad pärit on? Kes nende isand on? Kelle heaks nad töötavad? Kust nad tulevad?“ vastas mees küllaltki rahuliku hääletooniga.

Rhea vaatas ikka veel juuksekarvu. Nendest hakkas juba aeglaselt minevik paistma, aga kõik see võtab tõenäoliselt aega.

Niisiis ta ootas.

Teekann hakkas vilistama. Rhea õde ronis pliidile – kuumus teda ei häirinud – ja tõi selle alla. Ainuke heli oli vaikne hingamine ja õe luude klõbin vastu laudpõrandat.

Siis keerdusid juuksekarvad Rhea sõrmede vahel aeglaselt lahti.

„See võib natuke haiget teha,“ ütles ta tasakesi.

Rhea torkas.

„Mida kur...“ alustas mees, sest traatkõvad juuksekarvad olid end tema silmadesse puurinud, kuid jäi siis vait, otsekui näeks ta midagi kauget või ebamaist.

Mees põrnitses vastasseina nagu igavikku. Veri voolas peenikeste niredena tema silmadest alla, aga ta ei pannud tähelegi.
Rhea maitses teed ja vaatas transisolevat meest ja itsitas. Selles oli midagi äärmiselt lõbusat – vaadata, kuidas võimas võlur sinu ees peaaegu abitult istub ja jälgib tühjust nagu lollpea. Selles oli midagi ülendavat ja head. Peale selle oli mees nüüd talle võlgu.

Siis, kui mees oli Rhea arust piisavalt kaugele näinud, võttis ta oma pikkade sõrmedega jäikade juuksekarvade otstest kinni, tõmbas, ja ütles: „Tercero. On aeg transist välja tulla.“

Ja mehe silmad muutusid selgeks ja pilk teravaks. Tema nägu oli mõtlik.

„Hmnjaa, nii ma kartsingi. Aimata oli. See külaskäik on liigagi hiljaks jäänud, aga varem ei teadnud ma, kus sa elasid.“

„Eks ta ole, eks ta ole,“ pomises Rhea toetavalt. Inimestele ikka meeldis, kui nendega nõus oldi. Talle enesele oli eriti armas aga lause, et isegi üks Kahekümne Ühest ei suutnud tema maja kohe üles leida.

„Tercero?“ küsis mees otsekui uitmõttena.

„See, et ma metsamajas elan, ei tähenda, et ma kohalikest tegelastest midagi ei tea.“ ütles Rhea. „Ma ei ole loll, kas tead?“
“Aga muidugi,“ vastas Tercero. „Aga aitäh igastahes. Sellest, mis sa mulle andsid oli palju kasu. Ma lähen nüüd. Head päeva.“ Ta tõusis püsti ja tõttas uksest välja.

„Oota,“ hüüdis Rhea, „Kas sa teed ei tahagi?“

„Ei, aitäh, mul on kiire,“ hüüdis mees juba väljast eemale tõtates. Rhea läks talle uksele järgi vaatama.

„Ära unusta, et sa mulle teene võlgu oled!“ hüüdis ta Tercerole järgi.

„Ei unusta!“ hüüdis mees vastu ja kadus mantli lehvides teekäänaku taha.

reede, oktoober 13, 2006

NPCd

Metsavaimu juhtum:

Oli kord üks puuvaim.´-alavaim. Täpsemalt oli tema hallata selle koha ümbrus. Seda kohta haldas üks teine vaim ka. Nad armastasid üksteist.

Siis võttis peremees Võluri kinni ja ala hakkas juba ette dimensionaalselt väänduma. Katk tuli ka ja reaalsust käänavate rituaalide mõju tõttu hakkas ka metsavaim peast segi minema. Vaikselt, aga kindlalt. Poos üles ühe looma. See teine metsavaim polnud enam ka päris selge ja läks selle esimesega rääkima, esimene ajas vastu, tekkis tüli ja esimene valas teisele millegagi pähe ja kägistas ära, ise põgenes. Selle teadmise surus ta aga alla.

Nüüd leidis ta oma kallima surnukeha ja läks marru, kõigepealt kägistas ära ühe suvalise mägra, kes läheduses olema juhtus. Siis sai ta aru, et ta oli vaese looma tapnud ja nuttis tema laiba kohal. Aga ikkagi tekkis siis küsimus, et kes tappis? Metsavaim muutus muuhulgas ka uudishimulikuks ja sai siis varsti kuulda. Sai siis rohkem teada selle rituaali kohta, mis toimuma peab. Hakkas uskuma, et kui rituaali üleüldse ära hoiab, siis saab ta armsama tagasi. Üritab nüüd rituaalis osalejaid kinni võtta. Aeg-ajalt kägistab ja poob loomi üles, sest talle tundub, et nad on ilmselt kuidagi organiseerinud tema kallima tapmise. Eriti kahtlustab ta seda kohalikku nõiatüdrukut.

Ally - NPC - Tundmatu aka Mees aka Naine aka Võlur aka Polden aka Rändmuusik aka Narr aka Loki aka Sõrdon aka ...

Sa oled vana ja sa oled noor. Sul on palju maagilisi võimeid. Sa oled suur vaim, kes maailmade vahel rännata suudab. Sa oled pärit juba väga ammusest ajast.

Ähmaselt mäletad sa Cthulhut ja Nyarlahotepit ja teisi. Nad ei olnud toredad.

*läks kunagi tülli Kratautase suguvõsaga ja tegi siis pulli pärast prohvet Poldenina ennustuse, et kui juut ja Kratautas lapse saavad, siis see laps on ohtlik kogu maailmale. *hiljem leppis ära – õigemini selle ühe viimase liikmega - Herkusega, kellega ta mängis meest ja armukest, kuigi initiimseks asi ku nagi ei läinud. Aga ta oli talle sõber ja rääkis talle palju okultistikast ja maailmast ja muidu.

*teab Surnud Pere juhtumit.

*teab Ahasveroust.

*mängis teatud džinniga kunagi kaarte ja too jäi talle kenakese summa võlgu. Raha pidi olema ausalt teenitud. Džinn põgenes kuhugi. Ilmselt mingisse nõusse. Aga kui ta välja tuleb, leiab ta džinni üles.

*tajus ette Katku

*magas kunagi Kalebiga ja rääkis talle pulli pärast igasugu luiskejutte. Tegelikult teab, kuidas asi on.

*tõmmati lõksu selle taluperemehe poolt, ta teadis, et tegu on nõiaga ja läks talt nõu küsima kui külaline. Taluperemees aga nägi, et tegu on väga ohtliku vennaga (ta oli vist mingile ta esivanemale käru keeranud) ja pani ta oma kambrisse luku taha ja kutsus alkeemikutest sõbrad, kes siis ruumi tugevalt pitseerisid. Muidugi tekkis tagasilöök, sest ta oli ju külaline olnud – talumehe pere suri maha ja mees poos end üles, kuid rahu ei saanud – iga päev kell pool kümme peab ta üles ärkama ja ringi liikuma.

*kutsus kokku külalisi, et need ta vangist välja päästaks. Kutse tõmbas enda juurde ka kohaliku mõisniku, sest too oli lähedal ja äratas ka tsaari nõidade tähelepanu.


Taluperemees - kohalik nõid. Võttis aasta aega tagasi vastu Võluri, ent nägi, et tegu on väga kahtlase jõuga ja kutsus oma nõiakunstnikest-alkeemikutest sõbrad, et Võlur lõksu panna. Aga oma külalise reetmine on väga suur patt ja see viis mehe enesetapuni ja tema pere surmani. Mees on määratud igal täiskuuööl puu otsast, kuhu ta end poos, alla tulema ja ringi uitama. Tegu on tugeva ja ebaloomulike võimetega tegelasega. Arvab õigustatult, et kohaletulnud rahvas tahab Võlurit lahti päästa ja üritab neid minema ajada.

von Camby; Irina Prokofjev

Need on siis singlid. Sellised tegelased , kes pididki singlid olema.


Marten. Friedrich von Camby. (26)

I stole through the corridors, a stranger in my own house

; and coming to my room, I saw for the

first time the appearance of Edward Hyde.

R. L. Stevenson „The Strange Case of Dr. Jekyll and Mr. Hyde“

Sa oled baltisaksa aadlik, mõisnik. Sinu perekonna käes on see maa-ala (nimeks Kambja) juba sajandeid olnud. Aga siis tuli see 19. sajand ja toimus igasugust seaduslikku jama – talupojad said vabaks ja hakkasid oma talusid päriseks ostma. See päriseksostmine toimus sinu kadunud isa aegu, kes katku suri. Oma elu lõpul oli ta juba päris julm ja tige ja vihkas talupoegi vägevasti. Ega nad sullegi väga meeldi. Talupoegadel on üldiselt õhuke kultuurikiht ja midagi nad oma vabadusega peale joomise ja laaberdamise teha ei mõista. Enamjaolt. Mõned käivad küll kultuuri taga nõudmas, aga masendav enamus on sellist joodiku ja laaberdaja tüüpi. Üldiselt võiks öelda, et vanasti oli tõenäoliselt elu parem, rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Sa pole mingist tavalisest aadliperekonnast. Ei. Teil on ka pikk alkeemiline traditsioon. Kuulute ühte ordusse , tunnete alkeemilisi traditsioone, vanu pühi vormeleid ja muude asjade seas on ka säärane väga kasulik retsept, mille abil tehtav jook su teatud ajaks hundiks moondab. Vana perekonnaretsept. Libahuntlus kõrgklassi moodi. Sinu esivanemad kasutasid seda sõjas ja ka rahuajal, et talupoegadel silma peal hoida.

Sul hakkab praegu see rohi otsa saama – jätkub vaid üheks annuseks. Aga sul on seda vaja. Sul on tekkinud juba väike sõltuvus hundiksolemise vastu. Sul o n seda vaja!

Sul on muidu kõik kompo nendid olemas ja isegi kokku segatud, aga üks tähtis osa on puudu – teatav taim, mis kasvab vaid vägivaldselt ja õnnetult surnud inimeste hauale. Enamjaolt süüta neitsite, kes end armastusest üles poovad või ära uputavad. Üldiselt on taime juures näha ka selle inimese vaimu, kelle laip seal all on. Vaim püsib päris tükk aega taime murdja juures, aga hajub varsti vaikselt ära.

Mõnikord näed sa und, et oled hunt. Hammustad, rebid ja pured ja teed seda rõõmuga, nii et veri lendab. Näiteks paar ööd tagasi tapsid ära ühe hundi , samal ajal kui üks teine hunt sind põõsast jälgis. Vaatasid talle ülbelt otsa ja irvitasid ja lahkusid. Sellised uned häirivad sind.

Kui sa hundivormis oled, siis on su mälestused pärisvormist üsna ähmased, aga mõistus on alles. Sul on instinkt rünnata, aga sa hoiad seda vaos, kui vaja.

Siin metsades on muuseas väga vana ja tugev pärishuntide suguvõsa. Teie suguvõsa on üritanud sellele lõppu teha, aga välja pole tulnud. Su isa oli võimas hundikütt, küttis neid suure vihaga. Elu lõpul oli tema oskused aga nõrgenenud – neli aastat tagasi lasi ta üht hunti, aga ära ei tapnud ja murdis koju tulles käeluu ja edaspidi enam hunte ei jahtinud. Sul on tema jahipüss aga alles.

Kohalikud usuvad ikka veel nõidu ja käivad salaja ohverdamas ühes kohas, kuhu uskusid päikese langenud olevat.

Naist pole sa veel leidnud.

Niisiis.

Umbes kaks aastat tagasi kutsus üks kohalik taluperemees, kes selline hirmus joodik ei olnud, vaid ka kõrgest kultuurist huvitus ja kes tegelikult alkeemilise ordu liige oli, teid talle appi ühe tähtsa vangistamisriituse juures, mida ta üksi lõpetada ei suuda. Su isa läks, kuigi talle talupojad üleüldse ei meeldinud. Sina aga ei läinud. Sulle ei meeldinud see mees ja pealegi oli tema kutses midagi, mis sulle vastu hakkas.

Su isa ei rääkinud kunagi, mida ta selle taluperemehe juures tegi.

Sa kuulsid, et talunik poos ennast poole aasta pärast üles ja et tema lähikondsed surid veelgi varem. Kohalike seas sai see talu väga halva kuulsuse ja keegi ei julgenud selle lähedale minna.

Katk. Suur katk. Tekkis selle aasta augustis, kusagil Siberis. Räägitakse, et Tunguusia kandist. Katk oli õudne, tappes umbes poole maailma rahvastikust väga kiiresti. Sealhulgas sinu isa.

Keegi ei tea, kuidas katkule piiri panna. Sul on idee. Sa oled lugenud vanu tekste ja neid uurinud ja puurinud ja nende üle järele mõelnud.

On olemas teatavad jõud, vanad jõud, tugevad jõud, head jõud, mis kunagi ammu luku taha pandi, sest nad tekitasid kohutavalt palju tüli ja olid tüütud ja tegid trikke ja nii edasi. Maailmas jäid võimule jõud, kes iseenesest ka väga pahad ei ole, kuigi mõnikord lähevad ikka väga julmaks kätte.

Lukud on küllaltki tugevad ja nüüd need jõud magavad, aga aeg-ajalt, kui maailma raputavad kataklüsmid, tajuvad need empaatilised jõud läbi mitmete maailmade ja oma teiselpool surma olevate unede selle maailma valu. Ja nende uni nõrgeneb. Siia maailma tekib maailmasõlm – koht, kus maailmad on teineteisele lähedal. Inimesed võivad tulla ja püüda vanu jõude selles kohas tagasi maailma kutsuda. Sa oled kuulnud, et tegutsevad ka vastaspoole agendid, kes usuvad praeguse korra õiglust, on kinni dogmades ja üritavad seepärast neid jõude edasi vangis hoida. Algselt pole teada, kes on kes, nii et tuleb pidada oma suu ja vaadata, millised inimesed tunduvad. Aga loodetavasti teil õnnestub see vana jõud tagasi maailma kutsuda (sest ilmselt võtab ta inimkonnalt katkuneeduse maha. ja, mis siin pattu salata, ilmselt tasutakse ka neile õiglaselt, kes neid siia maailma tagasi aitasid. Aga see ei ole sinu põhjus. Sa tahad lihtsalt, et inimkond sellest katkust lahti saaks. Kuu aega tagasi viskasid sa oma isa kirstule mulda. Ta oli oma elu lõpul tige ja puha, aga ta oli lõppude lõpuks sinu isa! Ja katk võttis ta sult ära)

Siis tundsid sa kutset. Just siiasamma. Ilmselt just sellesama rituaali asjus. Või nii sulle näib. Ta kutsub ja näib, et just sellesama talu poole, mille peremees end üles poos.

Sa oled valmis. Sa lähed, saagu mis saab.


***'

Mirju- Irina Prokofjev (22) - roll, mida ma ei kirjutanud lahti, vaid ütlesin mängijale tähtsad detailid.


*tsaariagent.

Maa peal on katk. Sellest suvest saati. See on tapnud poole maakera rahvastikust ja pole veel seiskunud.

  • Isakese tsaari, kelle valitsus suudab isegi katku käes piinlevat Venemaad koos hoida, kuigi ta imelikult köhib, heaks töötavad võlurid ja sensitiivid on avastanud, et ühes kohas Liivimaal , Jurjevi linna läheduses, kus sa oled viimasel ajal elanud, on tekkimas hämmastav maailmasõlm. Nad ei oska seda kuidagi seletada. Nad saatsid sinu asjalugusid uurima. Sul on tekitatud nendega telepaatiline side – sa saad nendega mõttes rääkid ja nemad sinuga ka. Nad saavad sind kasutada fookusena, kui tahavad sinna kohta mingit loitsu tekitada. Ise sa haiget ei saaks.
  • arvata on, et kohapeal leidub tsaarivastaseid jõude – näiteks on täheldatud, et sinnapoole on tõmmatud tegelane, kes oma põlvnemise järgi on hävingu anum, ehkki ta seda ise ei tea. Ta on krussis heledate juustega noormees. Kunagi proovisid tsaari sensitiivid teda ja kogu ta perekonda hävitada, sest see häving tuleneb ka tema vereliinist. Prohvet Polden kuulutas sajand tagasi, et kui Kratautase suguvõsa liige peaks saama lapsi juudiga, siis on lapsed väga ohtlikud, kandes endas hävingut kogu maailmale. Vähehaaval on tsaari sensitiivid üritanud Kratautastega võidelda, aga tegu on alkeemikute ja okultistide suguvõsaga ja see pole kerge olnud. Õnneks on põhiliinist järgi jäänud vaid see krussis juustega noormees ja tema vanaldane tädi, kes on steriilne. Noormees on ohtlik, aga tema kõrvaldamine võib raskeks osutuda.
  • Sind on volitatud Kollase Märgi peegelpildiga ja peegliga. (Kollane Märk on vana needuse- ja surmaruun, mille pelk õigetpidine nägemine ohtlik on. Seepärast ongi peegelpildis), aga noormehe vastu on seda märki kasutatud ja arvatakse, et ta on immuunne. Nii et risk on olemas. Sul on revolver kaasas ja sa loodad, et teda kuul ikka võtab. Aga kohe alguses sa teda maha lasta ei tohi – sa pead uurima ja asja vaatama – pealegi annaks mahalaskmine sind agendina üles. Sul on peale selle noormehe kahjutustamise veel teisigi ülesandeid.
  • Näiteks on sensitiivid teinud kindlaks, et katku üheks põhjustajaks on libahundid, guulid, vampiirid, golemid, džinnid ja igasugused muud mitteinimesed. Sulle on antud plakateid, mis teatavad tsaari seadusest sääraste olendite vastu ja mis neile ka võimsa peavalu tekitavad (neil on üks säärane ruun peal). Sulle on öeldud, et sa sellistel tegelastel silma peal hoiaks.
  • Siis on veel selline asi nagu Katkukultus. Mingid kahtlased tüübid kummardavad seda katku ja usuvad, et see puhastab maailma kõntsast. Kultus näib ka sulle jäledana ja see on õnneks ka seadusevastaseks kuulutatud. Ja kummaline küll, räägitakse, et selle algatajaks oli su enda onupoeg Andrei, kes varem täiesti normaalne inimene oli.
  • Kohaleminekuks said sa kõigepealt kokku sellesama steriilse vanatädikese Audra Kratautasega. Tal on kaasas ka kass Menkaureles, kes näib ebaloomulikult intelligentne olevat. Mängisid mõlemale sellist armast ja süütukest naiivitari, kelle kõik sõbrad on revolutsioonis või katkus hukkunud ja kes nüüd tundis tõmmet selle koha poole. Tundub, et vanatädike kohtleb sind kui tütart ja kassi püüad sa kohelda kui maailma toredaimat kiisukest ja teda ära hellitada. (kuigi tolle kombed jätavad soovida) Audra Kratautas on tegelikult täitsa tore vana naine ja ehkki ta on pisut tsaarivastaselt meelestatud ja talle tsaari sensitiivid ei meeldi , on ta täitsa mõnus.

Leelo, Hunt

Nessa. Leelo. (15)

Sind kasvatas su vanaema. Su emme-issi tahtsid nii. Nüüd on nad katku surnud, aga sa nendega nii väga lähedane polnudki.

Su vanaema oli maatark, teadjanaine, nõid. Õpetas ka sulle ravitsemiskunsti, loodusetundmist ja vanu tarkusi. Sa olid imelik laps ja sulle meeldis rohkem omaette looduses mässata. Loomade ja taimedega oled sa alati hästi läbi saanud. Inimestega on vahest tiba raskem, aga kui vaja, saad ka nendega hakkama.

Aga su vanaema oli vana. Paar päeva tagasi ei tõusnud ta enam voodist. Sulle see aga üllatuseks polnud. Endast välja ka ei ajanud. Surm on loomulik. Vanaema andis sulle edasi oma saagusõnad ja –laulud ja ütles järgmist: „Mina lähen nüüd manalateed, aga sina jääd püsima. Kanna edasi meie tarkust ja kasuta seda hästi. Sind ootab ees sinu esimene ülesanne, see oli määratud mulle, aga mina olen vana ja lähen peagi teisele poole jõgede jõge, aga sina oled noor ja sul on veel palju elada. Sa tunned kutset. Leia väljapääs sellest segadusest, mis sind kutsub ja pea meeles: seal pole midagi nii, nagu paistab. Ela hästi ja ole siis tubli laps edasi.“

Seda sa nüüd teha kavatsedki. Vanaema on maetud ja nüüd tuleb omaenda tarkuse peal edasi elada. Sa oled nüüd kutset tundnud. See algas peale vanaema surma ja on nüüd tugevnenud, veidi sa ootasid, aga nüüd enam viivitada ei saa, sest see, mis toimuma peab, toimub täna ja enam oodata ei saa. Kutse tõmbab sind ühte talusse, mis kuuldavasti neetud pidavat olema, peremees tõmbas ennast oksa ja räägitakse, et ta tegi oma külalisele suurt kurja.

Ahjaa, vahepeal oli üks katk ka. Hirmsal kombel inimesi suri maha. Palju ümberkaudseid külasid on tühjad. Halb. Aga küll kõik uuesti korda ja tasakaalu läheb, selline on juba maailma viis.

Oskused:

*Saagusõnad – ja laulud. Sõnad kaitseks ja kurja eemalepeletamiseks. Sõnad tee leidmiseks.Sõnad ravimiseks. Sõnad tervenduseks. Ja nii edasi. Sõnad saad varsti eraldi meie käest. Või mõtle ise välja. Soovitatavalt regilauluvormis, sellise lühikese luuletuse moodi – nii kuus rida – üks loits.

*loodusetundmine

*ümbruskonna tundmine. Tead, kus ohvrikivi, ohvripuu. Kunagi olevat sinna ohvripaika päike, kuu või täht taevast langenud. Igal juhul on tegu ülimalt püha paigaga, mille rahu segamine tooks halba kogu maale ja rahvale, mitte vaid pahateo sooritajale.

Kui jälle kord jahti peeti, õnnestus ühel mehel (ilmselt tolleaegsel mõisnikul) Hunti tabada. Loom jooksis nagu jaksas ning pääses ka jahimehe käest, ent siis oli ta ka täiesti läbi. Lohistas end metsasüdamest läbi hiide ja vajus kokku.
Hiies oli Leelo, kes taaskord vaimudele ohverdas või siis seda ettekäändeks tuues niisama ringi uitas. Tüdruk nägi, et loom on haavatud ja liikus talle vaikselt lähemale.

Hunt urises kurgupõhjast, ise teades, et ära joosta või rünnata ta enam ei jaksa. Ja kummalisel kombel ta eriti ei tahtnudki, tüdruku olemuses oli midagi...rahustavat ja loomulikku, peaaegu metsavaimulikku.

Leelo põlvitas sõnagi lausumata Hundi kõrvale, uuris ta haava, tõi siis allikast vett ja puhastas ja sidus selle, tõusis siis püsti ja jalutas koju.

Hunt sai terveks. Loomulikult sai. Mõeldamatu, et ta terveks ei saaks. Aga sellest ajast peale häiris teda mõte, et on tollele veidrale inimesele midagi võlgu.

Tuli tali. Leelo käis jälle metsasüdames, aga eksis tihedas lumesajus koduteelt. Läks pimedamaks ja üha külmemaks. Ühel hetkel istus tüdruk lihtsalt hange maha ja jäi ootama. Kas tuleb vanaema või sureb ta siia. Äkki seisis tema ees Hunt.

Ta oli Leelole jälgi mööda järgi tulnud. Nüüd sikutas ta tütarlast varrukast ja sundis endale järgnema. Leelo ajas end püsti ja läks Hundile järele. Too viis siis ta karja juurde.

Tänu Hundi autoriteedile hoidis kari Leelot hommikuni soojas , kuni vanaema ta leidis. Võlg oli tasutud.

Leelo oli siis üksteist. Nüüd on ta viisteist ja Hunt on tema parim kaaslane.

Tollest talvest saadik nad kuidagi vennastusid-õestusid.

Laps ja loom käisid koos hulkumas ja luusimas. Nüüd oli nende vahel side. Ajapikku on see tõeliseks sõpruseks ja teineteise mõistmiseks süvenes.

***

Hunt.
Zelor.

Hundielu nagu hundielu ikka, vaid selle vahega, et oled karjas ja terves metsas ja ümbruskaudsetes alades juht ja autoriteet. Lähemal elavad metsloomad kipuvad sulle lihtsalt alluma. Nii on alati olnud. Terve teie sugu. Nii see lihtsalt on.

/Kui jälle kord jahti peeti, õnnestus ühel mehel (ilmselt tolleaegsel mõisnikul) Hunti tabada. Loom jooksis nagu jaksas ning pääses ka jahimehe käest, ent siis oli ta ka täiesti läbi. Lohistas end metsasüdamest läbi hiide ja vajus kokku.
Hiies oli Leelo, kes taaskord vaimudele ohverdas või siis seda ettekäändeks tuues niisama ringi uitas. Tüdruk nägi, et loom on haavatud ja liikus talle vaikselt lähemale.

Hunt urises kurgupõhjast, ise teades, et ära joosta või rünnata ta enam ei jaksa. Ja kummalisel kombel ta eriti ei tahtnudki, tüdruku olemuses oli midagi...rahustavat ja loomulikku, peaaegu metsavaimulikku.

Leelo põlvitas sõnagi lausumata Hundi kõrvale, uuris ta haava, tõi siis allikast vett ja puhastas ja sidus selle, tõusis siis püsti ja jalutas koju.

Hunt sai terveks. Loomulikult sai. Mõeldamatu, et ta terveks ei saaks. Aga sellest ajast peale häiris teda mõte, et on tollele veidrale inimesele midagi võlgu.

Tuli tali. Leelo käis jälle metsasüdames, aga eksis tihedas lumesajus koduteelt. Läks pimedamaks ja üha külmemaks. Ühel hetkel istus tüdruk lihtsalt hange maha ja jäi ootama. Kas tuleb vanaema või sureb ta siia. Äkki seisis tema ees Hunt.

Ta oli Leelole jälgi mööda järgi tulnud. Nüüd sikutas ta tütarlast varrukast ja sundis endale järgnema. Leelo ajas end püsti ja läks Hundile järele. Too viis siis ta karja juurde.

Tänu Hundi autoriteedile hoidis kari Leelot hommikuni soojas , kuni vanaema ta leidis. Võlg oli tasutud.

Leelo oli siis üksteist. Nüüd on ta viisteist ja Hunt on tema parim kaaslane.

Tollest talvest saadik nad kuidagi vennastusid-õestusid.

Laps ja loom käisid koos hulkumas ja luusimas. Nüüd oli nende vahel side. Ajapikku on see tõeliseks sõpruseks ja teineteise mõistmiseks süvenes./

Leelol oli hea vanaema. Tore vana naine, tuntud teadjanaine nii inimeste kui loomade seas. Tal oli üks vana ronk sõbraks ka, kellega rääkisite, aga see suri samal ajal, kui Leelo vanaema – paar päeva tagasi. Sa kuulsid seda oma lindudest tuttavate käest.

Muuseas, viimasel ajal on toimunud üks ülimalt häiriv juhtum. Metsast on leitud surnud loomi, keda pole üleüldse söödud –lihtsalt tapetud ja sinnasamma jäetud. Osad neist loomadest on kägistatud, osad võikalt lõhki rebitud. Üldiselt on tegu loomadega, kes eraldi elavad – sinu hundikari on puutumata jäänud.

Aga näiteks üksildased hundid ei ole. Ümbruskonnas oli neid kaks tükki ja sa nägid, kuidas ühte neist tapeti, täiesti juhuslikult. Täiesti märkamatult sööstis ühe põõsa tagant välja kummalist värvi karvaga pisut hundimoodi olevus, kel polnud lõhna, kes tormas üksiku hundiga kallale ja pures ta ila vähimagi hoiatuseta lõhki. Senikaua rebis, kuni hundis veel eluvaimu sees oli, (aga ei söönud). Seee kõik toimus niivõrd äkki, et sa ei jõudnud kuidagi reageerida. Kui võõras olevus oli hundi tapnud, vaatas ta sulle otsa ja hüppas järjekordse põõsa taha ja haihtus.

Ja mis kõige kummalisem, tal ei olnud lõhna!

Kaleb, Ahasveerus

Sveni tegelane – Kaleb

Kas golemid unistavad aurulammastest?

Sa oled golem. Savist ja Jumala armust tehtud. Nii umbes kolmkümmend aastat tagasi võttis rabi Ahasverous , Igavene Juut, kätte ja lõi su miskipärast savist.

Ahasverous on muhe säga. Teil on head, sõbralikud suhted ja hoolimata kõigest, mida sa oled tema kohta kuulda saanud, pead sa teda ikka enda sõbraks.
Ahasverousega juhtus ammusel ajal selline asi, et kunagi ammu-ammu langes tema peale üks väga raske needus. Ja selle tulemusena pidi ta mööda maad rändama. Igavesti.

Algselt olid sa väikese lapse kasvu ja mõistusega, aga aja jooksul sa kasvasid ja said targemaks ja puha. Natuke kummaline, tõesti, sest sa oled okultistikat natuke uurinud ja harilikult golemid ei kasva ja nad tehakse juba algselt täiskasvanu-suuruses, aga Ahasveerus seda ei kommenteeri. Ta ei lase sul maagiaga ka tegeleda ja sulle näis, et ta varjab midagi. Nüüd sa tead seda.

Sa oled hirmus tugev. Sa võid automobiili kahe käega üles tõsta ja muid jõu- ja ilunumbreid teha. Sa oled seda kusjuures ka teinud. Raha eest. Tänapäeval on hakanud tekkima selline värk nagu sport, kus inimesed (ja sa oled väga inimese moodi) sõlmivad kihlvedusid ja värke, et näha, kui kaks tugevat tüüpi kokku panna, et kes siis võidab.
Sa olid sellel alal ikka päris kõva tegija. Tegid kõva karjääri. Sul oli mitmeid soosijaid, kõrgest soost daame. Sul oli voodiseiklusi ka.

Ja ükskord... ükskord, nii umbes kaks aastat tagasi, kohtasid sa ühte daami. Kõrgest soost. Kandis musta torukübarat ja oli väga stiilne ja kaunis. Ja voodis ütles ta, et teab, et sa oled enda arvates pärisgolem. See šokeeris. Esiteks see, et ta teadis. Ja teiseks see, et ta ütles enda arvates. Loomulikult sa küsisid, mida ta selle all mõtleb. Ja siis ta rääkis. Et sa pole tegelikult päris golem. Sa oled mõnes mõttes golemi moodi, aga algselt oled sa olnud midagi muud peale savi ja Jumala armu. Et Ahasveerus on su hinge varastanud, kui sa olid veel päris väike laps ja siis sellest golemi teinud. Vahetislaps, mitte golem, seega. Ahasveerus on oma pikkadel rännakutel haldjarahvaga sõbrunenud ja nii tehtigi talle säärane väike teene. Sind, tõelist last varastati ära ja tehti väike rituaal saviga ja mäluga, et sa midagi ei mäletaks. Sinu kätkisse pandi aga tõeline tehis, päris golem, vahetislaps savist ja puust. Sa nägid seda vahetamist pealt ja vahetislast ka.

Siis vaatas naine vahtis sulle pingsalt silma ja sa mäletasid oma mälus tõesti väikest heleda peaga poissi, kes sinuga väga sarnanes. Ta lamas kätkis ja karjus hirmsasti.

Naine rääkis, et tegelikult polnud haldjarahva eesmärk mitte sind varastada, vaid see vahetis inimrahva sekka tuua. Vahetisel on ülesanne. Omaenda teadmata sünnib temast midagi kohutavat. Midagi hukatuslikku. Ta on hävingu anum ja teda on väga raske tappa. Tema õnn on meeletu. Teda saab tappa ainult siis, kui rebida puruks see leping, mis teda surma eest kaitseb. Leping on peidetud ühe musta käekoti sisse, ja seda kaitseb peletis.

Tegu on väga ohtliku isikuga. Teine võimalus on ka, üks teatav ruun või vormel, mida Kollaseks Märgiks hüütakse, aga sellest ta sulle ei rääkinud.
Ja mis kõige hullem, sa tunned seda vahetist isiklikult. Ta on seltskonnas tegev, põhiliselt küll kuulsa kunstniku Dietlinde abikaasana, aga ta tunneb ka igasugu mustkunstitrikke, hüpnoosi, kätelt lugemist ja midaiganes. Meeldiv ja sõbralik noor mees. Nimeks Dukker.

Ja Naine rääkis sulle veel ühest tegelasest, see kord ühest, keda usaldada tasuks, veel ühest igavesest tegelasest. Tegu on ühe kassiga, kes vahetamise ajal läheduses viibis. Kunagi neelas ta alla Tarkade Kivi ja nüüd on ta praktiliselt surematu, aga ta on heatahtlik ja temast võib abi olla. Ta ütles veel, et näeb, et ees on mingi kohutav katastroof ja tema võetakse kinni. Oma sõnade kinnituseks andis ta sulle veel ühe amuleti, mis sind katku eest kaitsma pidi. Siis ta haihtus õhku.

Ja see kõik hirmutas sind. Sa keeldusid nüüd täielikult kõrgseltskonnaga midagi tegemist teha ja te põgenesite. Ahasverous tahtis muidugi põhjendusi, aga sa varjasid seda kõike tema eest. Sa kardad, et talle ei saa kõike ära rääkida.

Öösiti oled sa Ahasverouse raamatuid uurinud. Sind huvitab, misasi on Kollane Märk, sest Naine märkis seda kui ainukest võimalust oma libavenna hävitamiseks. Aga tema raamatutes sellest kunagi otseselt ei räägita. Ükskord mainiti seda Märki mingi surmadeemonitega seoses, aga Märki ennast seal ei olnud. Ahasverouselt sa küsinud ei ole.

Nii.

Praeguse aasta suvel tuli katk. Keegi ei tea, kuidas, aga see oli laastav. Arstid olid võimetud. Terved külad, mis, terved vallad, terved hertsogkonnad, terved riigid jäid tühjaks. Ülemaailme häda. Mõne kuuga suri tohutul hulgal inimesi. Mõnes kohas vähem, mõnes rohkem, aga igastahes, inimesi suri. Ropult. Umbes samamoodi nagu keskajal, Suure Katku ajal. Noh, Ahasverous on niikuinii igavene ja sul oli amulett, mida sa mingil juhul ära ei andnud, mis sind kaitses.
Rändasite pisut ringi ja siis te tundsite kutset. Mõlemad, nii sina kui ka Ahasverous. Sa ei teadnud, mis see oli, aga Ahasverous teadis. See olevat mingi rituaal, millega tahetakse maailma tagasi kutsuda neid deemoneid, kelle Jahve maailma alguses pagendas ja kes nüüd merepõhjas oma sügavat und magavad. Neil olid kummalised nimed, midagi säärast nagu Kuutlu ja Narlahott – sa päris täpselt ei kuulnud.

Ahasverous on ühel sellisel rituaalil käinud. Need toimuvat väga harva, (just siis, kui maailmas katk lahti on, viimane oli keskajal. Boccaccio isegi kirjutas sellest natuke oma Dekameronis, aga selle aja tsensorid nõudsid kõigi vihjete eemaldamist – ja jäid nõusse selle aja kõigi autoriteetide mõnitamisega) aga nad on väga ohtlikud. Mingis kohas toimub maailmate sõlmumine ja lähenemine ja maailmad on üksteistele väga lähedal. Teatud inimesed ja nende mitte-inimestest kaaslased tunnevad selle koha tõmmet ja lähevad kohale, mõned tahavad neid deemoneid maailma tagasi kutsuda, aga teised takistavad esimesi. Toimub rituaal (see on paratamatu, kuna sellesse punkti koguneb niivõrd palju energiat)

Rituaali võtme, selle energia keset võib leida tema kõrvalsõlmede järgi, mis paratamatult ümbruskonda tekivad. Kese moonutab küll ruumi, aga ta on kindlaks tehtav selle järgi, et ta on nende kõrvalsõlmede keskel. Kõrvalsõlmed annavad endast juba varem märku, neis juhtub midagi erilist.

Rituaali asjus sa Ahasveroust veel usaldad – aga muidugi on see kahtlane – ta ju valetas sulle sinu golemiks olemise asjus ja selle vahetise asjus ka. Ta tundub kogu sellest vahetise-värgist hoolimata hea inimesena. Pealegi, Naine ütles sulle, et tema ei tea, et vahetis ohtlik on. Haldjarahvas vedas teda ninapidi. Vahetis olevat oma pärisperekonna varakult tapnud ja siis mustlaslaagris üles kasvanud.

Sulle on jäänud mulje, et rituaali asjus rääkis Ahasverous tõtt. Deemoneid sa välja manada ei taha. Aga kohapeal kuulad sa maad ja vaatad, kui palju rahvast mida arvab ja mis nendes kõrvalsõlmedes juhtub.

***

Ahasveerus. Igavene Juut. (Curunir)

Who wants to live forever?

Queen

Igavene Juut. Su lugu saab alguse kunagi ammu, Justinianuse Katku ajal, mis tappis umbes neljandiku Vahemere-äärseteist rahvastest. Sind katk ei puutunud. Sa olid noor juut ja eluga küllaltki rahul, aga kristlased kiusasid teid juba taga. Siis said sa kuulda rituaalist.

Rituaalist, mis pidi maailma muutma, tooma tagasi kadunud jumalused. Sa olid noor ja loll ja sa proovisidki sellest osa võtta ja väravat avada. Et järsku läheb siis elu paremaks.
Aga rituaal ei õnnestunud. Sa ei mäleta palju, aga sa mäletad kollast märki ja tunnet, kuidas sinu peale langes karistus. Sinust sai Igavene Juut, sa pidid igavesti, kuni ilma otsani maailmas rändama. Kollane Märk on üks võimas igivana needuse ja surma märk, aga sinu jaoks pöördus see kõik kuidagi perversse absurdusega.
Sa leidsid taas usus Jahvesse ja läksid isegi rabide seminari. Kannatuste kiuste sai sinust taas usklik. Ja nii rändasid sa läbi sajandite läbi maailma, kuni sinust tekkisid legendid. Sind hüüti Igaveseks juudiks. Räägiti, et sa kandsid oma needust, kuna sa olevat rabi Ješuat mõnitanud – lausa uskumatu, millist kummalist jura rahvas suudab välja mõelda.

Oma rännakutel kohtasid sa teisigi jõude, kes näisid igavesed olevat – näiteks üks Menkaurase-nimeline kass, keda sa kunagi hiljem enam ära ei tunne, kui ta sind just ei kõnetanud või üks tegelane, kellel on väga palju nimesid (Sõrdon. Loki. Võlur. Polden. Narr. Lord Blackadder. Rändmuusik. Trikster. Ja palju muid) ja kellel olid imelised ja suured võimed – nägi tulevikku ja oli võimas nõid, aga kellele meeldis teha trikke ja nalja ja valetada ja tekitada segadust. Vaenu või sõprust sul nende jõududega ei tekkinud. Te olite liiga igavesed.

Kogu selle aja rändasid sa üksi. Sa ei tahtnud ennast kellegagi siduda – nad olid liiga üürikesed.

Mõnikord tunned sa end väga väsinuna.

Sa nägid aga ükskord Prahas, kuidas üks rabi tegi enesele golemi ja kuidas ta hiljem selle uuesti hävitama sunnitud oli. See mõte intrigeeris sind. Oma huviks, naljatledes, hakkasid sa välja mõtlema, kuidas luua ka enda kõrvale golemit, sellist, kes ei oleks loll ja puha. Arvutasid vastavad parameetrid isegi välja, aga selgus, et selle jaoks on sul vaja lapse, kes on äsja needuse tõttu surnud, laipa ja hinge ja see oli sinu jaoks liig. Sa poolenisti unustasid selle teadmise. Ja nüüd, umbes kolmkümmend aastat tagasi juhtus säärane lugu. Oli üks kõrgest soost tegelane, leedu aadliku noorem poeg, eesnimi Herkus, aga perekonnanime ei ütelnud, kellele hakkas hirmsasti meeldima üks juudi naine. Mõlemate perekondadele see ei meeldinud ja võib öelda, et nad tõukasid noored armastajad endast suhteliselt ära. Samas, meest toetas rahaliselt tema vanem õde, kelle nime ta sulle kunagi ei avaldanud. Nad elasid küllaltki rahulikult oma maamajas. Mees (nimeks Herkus) mõistis juveliiritööd ja naine kellassepakunsti ja elasid seetõttu üsnagi jõukalt. Arvata oli, et samas tegelesid nad ka demonoloogia ja okultismiga ja ärritasid mingeid jõude, mida ärritada ei tasuks.

Selleks ajaks, kui sina selle perekonna juurde jõudsid, oli neil juba kaks kena poisslast sündinud. Kuna ortodokssed juudid olid naise endi hulgast välja heitnud, siis polnud poistele tehtud vastavaid sünnijärgseid traditsioone. Brit milah’iks (OG märkus: ümberlõikuseks . Aga sa oled niikuinii ketser ja osasid traditsioone ei järgi.) oli juba liiga hilja ja tegelikult ei pooldanud ei sina ega poiste ema seda traditsiooni, nii et seda sa läbi ei viinud. Pealegi polnud sul ka vastavaid vahendeid ja vastavat õpetust. Vanem poiss oli aga samas kolmeaastaseks saamas ja upsherinis (OG märkus: rituaalne esimene juukselõikus juudi poisslastel, kui nad kolmeaastaseks saavad. Sinna juurde käib tihti ka säärane tseremoonia, kus lapsele antakse lakkuda meega kaetud heebrea tähti – mis näitab, et õppimine on magus. Pärast seda hakkavad lapsed õppima lugemist ja muud säärast värki) ei näinud ei sina ega poiste ema midagi halba, nii et selle viisid sa läbi. Peale selle andsid sa ka poistele vastava tseremooniaga nende juudi nimed (vanem poiss siis Kaleb ja noorem Aaron) ja elasid selle perekonna juures veidi aega. Mitmesuguseid töid ja demonoloogiat mõistsid sa päris hästi ja muiduleivasööja sa polnud.

Umbes sel ajal peatus ka selle maja lähedal üks mustlaskaravan. Poisid harjusid seal kiiresti mängimas käima ja üldiselt neid seal laagris armastati ja neist hooliti väga.

Egas õnn ja heaolu kuigi kaua kesta. Sa ei tea, mis selle põhjustas, aga ühel päeval, kui sa olid ühes lähedases linnas kaupa müümas, tajusid sa äkitselt, et midagi väga halba on juhtunud. Kiiresti ja mitmeid vahendeid kasutades üritasid sa nii kiiresti kui võimalik perekonna juurde naasta, kuid sinna jõudsid sa alles pooleteise päeva pärast.

Kuulsid mustlastelt, et perekonda ja maja oli tabanud mingi kummaline ja raske needus. Mustlaslaagri kass oli pereisa, kes ainsana elus oli olnud, välja suutnud lohistada. (see kass oli sulle juba varem kummalisena tundund. Sulle näis, et ta oli vägagi intelligentne, ehkki ta seda varjata püüdis. Ilmselt jälle Menkaureles) Pereisa oli kuhugi põgenenud (ilmselt oma õe juurde, aga sa ei teadnud, kes see õde oli) ja kass oli teda saatnud. Ilmselt oli see abistamise akt nad ühte sidunud.

Mustlased hoiatasid küll sind, et needus on ka maja peal ja et sa ei tohiks sinna minna, aga sa läksid ikkagi. Sa oled ju igavene ja kui see peaks olema lõpp, siis on selles ju omamoodi rahu.

Ja otse maja lävel oli Kollane Märk!

Sa olid ehmunud, aga läksid sellest hoolimata sisse.

Majas oli kolm surnut - naine ja lapsed. Sa tõid nad kõik majast välja, et nad korralikud matused saaksid – ja mida sa nägid. Noorim poeg, vaevu kaheaastane, oli veel elus! Tõsi, ka tema küünarvarrel ilutses Kollane Märk, aga see oli tuhmunud ja tumedam. Kahju selle vaatamine ei toonud.

Sa viisid elus lapse mustlaslaagrisse, et nood ta üles kasvataks. Klanni vanim naine, nõiavõimetega matriarh Aminta lubas lapse eest hoolitseda. Ise sa vaevalt et elavale lapsele isa eest olla suudaks. Aga surnule ehk küll?
Sulle tuli kummastav mõte. Sa võtsid vanema lapse surnukeha, tõid savi ja muud vajalikku ja lõikasid Kollase Märgi lapse kehast välja. Sa mätsisid ta üleni saviga kokku ja kirjutasid valmis koodi kabalistlike vormelitega, mille sa ammu välja olid mõelnud , ja tema pealaele savikihi alla panid. Sa alustasid loitsimist ja lõpuks lamas sinu ees päris ehtne golem.

Tema jõud oli suur, aga mõistus nõrk. Ta mäletas oma endisest elust väga vähe ja sa ütlesid, et ta on ainult läbi Jumala armu olemas. Sa pole talle kunagi tema tõelisest minevikust tõtt rääkinud. See mõjuks talle ilmselt väga laastavalt.

Väliskujult sarnanes ta tavalise lapsega, kuigi vahest pisut vanema, kui ta surres oli olnud. Ja ta kasvas ja sai targemaks, kuigi mitte eriti kiiresti. Ta rändas koos sinuga ja ei vajanud toitu või sööki ja täitis täpselt kõik su korraldused. Mõnikord ei saanud ta aru ja täitis käsku valesti, aga sa seletasid ära, mis valesti oli ja järgmine kord ta seda viga enam ei teinud.

Üldiselt kasvas ta aastatega suureks ja sarnanes üsnagi palju normaalse inimesega. Kuigi ta õppis aeglaselt, on ta praeguseks ajaks juba täiesti normaalse mõistusega. Käitus vahest pisut kummaliselt, aga täiesti tore tegelane, kellega rännates juttu puhuda. Pealegi moodustate te koos sellise ringkaitselise tiimi – sina hoolitsed okultistliku kaitse ja tema füüsilise kaitse eest. Ta on muuseas väga tugev ja kuulid, noad, hambad ja muu säärane kraam teda suuremat ei morjenda. Okultistlikus mõttes on ta muidugi kaitstud, aga kui ta peaks nägema Kollast Märki... Sa pole kindel, mis juhtuks, aga ilmselt ta seda oma senises kujus üle ei elaks.

Umbes kuus aastat tagasi saite te kuulda, et tänapäeva kõgklass tegeleb uue ja kummalise hobiga – kehakultuuri ja selle vaatamisega – ehk siis vahtisid, kuidas tugevad tüübid omavahel maadlesid või kaklesid ja maksid selle eest raha. Rääkisite golemiga /nimi/ läbi ja ta jäi nõusse. Tegite päris kõva raha ja –st sai publiku, eriti naiste lemmik. Arvatavasti oli ta siis ka nendes asjus inimese tasemel või isegi kõrgemal, kuna naised järgmistel hommikutel just väga pettunud välja ei näinud.

Siis, nii kaks aastat tagasi, tuli , järgmisel hommikul väga šokeeritult koju. Ta püüdis oma vapustust varjata, aga see oli tema näost näha.

Sa märkasid veel paari asja. Esiteks, ta ei usaldanud enam sind. Mitte enam nii, nagu ta enne oli seda teinud, mitte enam peaaegu lapselikult uskudes, et kõik, mida räägid, on tõsi.

Ja teiseks, ta kandis ühte väikest amuletti. Sa ei öelnud kunagi, et sa neid kahte asja märkasid.

Igastahes tahtis ta nüüd kõrgseltskonnast taanduda. Seda te tegitegi. Rändasite koos mööda maailma ringi.

Ja nüüd, selle aasta Augustis tuli katk. Suur katk. Selline nagu keskajal. Selline nagu Justinianuse ajal. Surid umbes pooled inimesed maailmas.

Ja jälle tundsid sa kutset rituaalile. Samasugusele, nagu siis, kui sind igaveseks tehti. Mälestus on hägune, aga midagi sa ikka mäletasid. Rituaali võtme, selle energia keset võib leida tema kõrvalsõlmede järgi, mis paratamatult ümbruskonda tekivad. Kese moonutab küll ruumi, aga ta on kindlaks tehtav selle järgi, et ta on nende kõrvalsõlmede keskel. Kõrvalsõlmed annavad endast juba varem märku, neis juhtub midagi erilist.

Sa mäletad seda küll. Keskajal toimus ka üks säärane rituaal. Boccaccio sai sellest kuulda ja kirjutas sellest oma Dekameroni, aga paavstipoolne tsensuur nõudis, et kõik, mis seda rituaali puudutab, välja lõigataks – muu koha pealt oli neil ükskõik.

Ja nüüd olete te peagi kohal. Üks väike koht Liivimaal, Dorpati lähistel. Mis saab? Eks me näe. Ehk, kui sa nüüd teisel poolel mängid, võetakse su needus maha?

Andra, Menkaureles

K2rts . Audra Kratautas (64)

Mother, mother, I am sick!

Call the doctor, quick, quick quick!

In came the doctor, in came the nurse,

in came the lady with the alligator purse.


“Measles,“ said the doctor

„Mumps“ said the nurse

„Nothing,“ said the lady

with the alligator purse

„Penicillin,“ said the doctor

„Penicillin“ said the nurse

„Pizza,“ said the lady

with the alligator purse.

Inglise lastelaul

Sa oled aadlik. Kõrgest soost. Leedust. Praegusel ajal küll soosingust välja langenud, aga sellegipoolest aadlik.
Su isa tegeles demonoloogiaga. Vend ka. Ema kohta ei tea - suri teine suhteliselt ammu ära.
Sinu noorem vend, nimeks Herkus, oli sust nii kaheksa aastat noorem ja jooksis nooruses mingi juudiplikaga ära jooksis. Hea poiss oli. Sa toetasid teda rahaliselt(sest pole ilmselt kerge aadliku-elult tavainimese-elule üle minna), kuigi su isa seda keelas.
Viie aasta pärast tuli ta tagasi, kaasas üks Menkaurelese-nimeline kass, kes kesköötundidel rääkida mõistis. Vend rääkis, et mingi needus oli tema ja ta pere ja ta maja peale tulnud. Tal oli olnud kaks poisslast(nimedega Aaron ja Kaleb), aga mõlemad oli needus tapnud. Seesama kass oli ta päästnud. Ta näitas sulle tuhmunud märki oma käsivarrel – ja ütles, et see on Kollane Märk ja et sa seda iga hinna eest väldiksid. Sellesama märgiga hävitati tema maja, naine ja lapsed. Selle märgi õigesti nägemine (s.t mitte peegelpildis ja kollasena) toob kaasa hukatust.
Nii umbes aasta aega hiljem, keskööl, tungis teie maja kallale mingi jõud, tumeda tormi kujuga. Maja hakkas seestpoolt purunema, keskelt iseennast õgima. Kass ja su vend üritasid sellele vastu hakata ja tegelikult neil see isegi õnnestus. Torm kihutati minema. Aga su venna sai surma. Jäi rusude alla. Maja varises osaliselt kokku. Sinna alla jäi palju demonoloogilist kraami. Muidu oskasid sa seda kunsti ka, aga nüüd olid sa paljudest vahenditest ilma jäänud. Kass ütles, et tema arust oli sellesse afääri kuidagi tsaari sensitiivid segatud, kuid sina ei osanud arvata.
Edasi elasid sa masenduses oma maja teises pooles - vend oli ju surnud ja ta oli su viimane lähedane elusolev sugulane. (mingeid kolmanda põlve nõbu oli ka, aga temaga sa eriti ei suhelnud.)
Elu möödus üsnagi rahulikult ja sul oli tunne, et hakkad vanatüdrukuks jääma.
Et inimesed imelikult ei vaataks, abiellusid sa siis varsti mingi baltisaksa aadlimehega. Karl von Maydell. Suhteliselt poliitiline abielu. Elasite neli aastat koos küllaltki normaalsetes suhetes, aga last sa ei saanud, oli vaid kaks nurisünnitust. Mees tundis sulle alguses kaasa ja otsustas lohutuseks maja purunenud poole korda teha lasta. Siis leidis ta sealt aga suures koguses demonoloogilisi abivahendeid ja raamatuid, sai maruvihaseks ja andis lahutuse sisse.
Said ühiskonnas märgi külge – salaja ikka räägiti, et satanismiga tegeled. Mis on muidugi vale. Deemoneid uurid sa vaid huvist, kunagi sa neid ise välja mananud pole – tõsi, su vend ja isa on, aga sina mitte. Muidu maagiat ja okultismi harrastasid sa natuke ka, segasid jooke kokku ja puha, uurisid traktaate ja nii edasi, aga deemonitega ei suhelnud. Kus sa sellega. Märkidega sa samas nõiduda oskad.
Uusi kavalere sa eriti ei leidnud. Üks oli, tõsi küll, aga suhted temaga ei läinud kunagi intiimseks, pigem jäid nad nad selliste heade sõprade tasemele. Ülimalt pehmete iseloomujoontega mees oli, mõnikord sa isegi kahtlustasid, ega ta naine või homo pole. Aga teie sõprus kestis aastaid ja jätkus kirjasõprusena. Oma nime ei ütelnud ta kunagi, nimetas ennast Võluriks. Selline hüüdnimi. Tal oli alkeemilisi ja okultistlikke huvisid, tõsi küll, aga muidu niisama armas. Kassile Võlur kuigivõrd ei meeldinud. Ta suutis igal kesköötunnil (ja erilistel aegadel, nagu pööripäevad, ka muul ajal) rääkida ja avaldas vaikselt oma arvamust, et ega selle Võluriga õiged lood küll ole. Kaks aastat tagasi teie kirjasõprus katkes – samas ta hoiatas ette, et tunneb, et õhus on midagi ohtlikku ja et ta läheb kohe varsti otsima nõidu, kes suudaksid asjale piiri panna või sellest midagi enamat teaks. Palus ettevaatlik olla. Seejärel ta enam kirju ei kirjutanud.
No ja siis (praeguse aasta suvel) tuli katk. Suur katk, mitte mingi pisike. Ülemaailmne pandeemia, viimati oli sellist mõõtu asja olnud keskajal ja nime kandis too Must Surm.
Inimesed surid massiliselt.
Ja siis tundsid sa kutset. Selge ja tugev kutse oli.Menkaureles tundis seda ka. See oli võimas, ürgne, primaalne. Sa ei suutnud teha muud, kui seda kutset järgida. Kaasa võtsid sa vähe kraami, ainult rahalisi vahendeid, väikese daamiliku revolvri ja ühe musta käekoti, mille su vend ja kass olid vanasti kaasa toonud. Kassi väitel olevat see varastatud ühelt mustlaselt, (sest kass oli varemalt mustlaslaagris elanud) Kotis elab mingi hirmus peletis. Aeg-ajalt ta seal sees mürgeldab ja kui kotisuu avada (mida sa teinud ei ole) siis ta pidavat välja murdma ja palju segadust tekitama. Kass arvas, et seda kotti võib teil vaja minna, kui keegi on vaja ära kõrvaldada.
Liivimaale sõitsid rongiga (need veel käivad, kuigi harva, harva), aga sinna kohta kavatsed jala minna. Sest mingit muud viisi ei saa – jala on kõige parem.
Haigeks pole sa seni veel jäänud, aga mitmed sinu tuttavad on küll.
Tee peal kohtusid sa väga toreda noore tütarlapsega(nii umbes varajastes kahekümnendates). Irina Prokofjev nimeks. Aadlipäritolu, aga hiljuti mingisugust revolutsioonilise tegevusega seotud olnud ja seetõttu oli ta ebasoosingusse langenud. Ta väitis, et tundis sellist kutset ja kuna kõik tema sõbrad-tuttavad on katku või riigivõimule vastuhakkamise tõttu surnud, siis otsustas ta, et tal pole midagi kaotada ja läks kohale.
Väga armas tütarlaps on. Paneb mõtlema, et kui sul oleks lapsi olnud, siis oleks ehk su lapsed tema moodi olnud? Igastahes, midagi emainstinkti moodi lõi välja, sest tüdruk tundub päris naiivne ja näib, et ennast kaitsta ei oska. (kuigi tal on üks püstol. Aga mis loeb püstol okultismis?) Kassile meeldib ta ka, nii et asjad näivad korras olevat.

****

Mialeee - Menkaureles

And we all say: OH!

Well I never!

Was there ever

A Cat so clever

As Magical Mr. Mistoffelees!

Sa oled kass. Sa oled ilgelt vana – sündisid 1337 aastat enne Kristust Egiptuses. Seal elasid mingi alkeemiku kodus. Alkeemik nägi palju vaeva Tarkade Kivi sünteesimisega – lõpuks see tal õnnestus – ja sa neelasid selle kogemata alla. Selle tõttu said sa mõistuse ja peaaegu-surematuse.

Alkeemiku juurest lasid sa jalga ja seiklesid mööda maad ringi. Elu oli pikk, seiklusrikas ja nii edasi. Kõike seda, mida sa kogesid, ei jõua keegi kirja panna, aga sul on palju kogemusi ja teadmisi.

Tasuks ära mainida ühte juhtumit nii kolmkümmend aastat tagasi.

Sa elasid tol ajal mustlaslaagris. Läheduses elasid tol ajal üks kena väike perekond. Mõlemad vanemd olid oma kogukonna vastu pisut mässanud – ema juut ja isa kõrgest soost. Kaks väikest last oli ka, kes laagris mängimas käisid – väiksem (Aaron, vanem oli Kaleb) käis rohkem ja oli seetõttu kõikide lemmik. Vana mustlasmatroon Aminta, nõiavõimetega vanaeit, kiindus temasse eriti. Sul on tunne, et ta luges talle peale mingi õnnistuse või kaitseloitsu, aga kindel sa polnud.

Vahepeal oli perekonna juurde ajutiselt kolinud ka Ahasverous, keda sa oma rännakutel varemgi kohanud oled – Igavene Juut on ta, peaaegu sama surematu kui sina. Tegi pere lastele mingeid rituaale, ümber vist siiski ei lõiganud.

Ega õnn kaua kesta – ühel päeval, kui Ahasverous linnas ära oli, ilmus maja ja selles elava perekonnast igaühe peale Kollane Märk – üks väga vana needuse, surma ja hävinug märk, mille paljas vaataminegi on kahjulik ja võib nõrgemaid tegelasi tappagi. Tundsid nõiduse stiili järgi ära – selliseid asju kasutavad palju vene nõiad, eriti populaarne on see tsaari heaks töötavate nõidade seas.
Tundsid õõva, aga sa oled ikkagi enam-vähem surematu ja läksid maja üle vaatama.

Ema oli surnud. Vanem poeg oli surnud. Noorem poeg hakkas sulle vastu. Temas oli midagi äärmiselt õõvastavat ja tema juurde sa ei läinud. Aga näis, et pereisa (Herkus Kratautas) võitleb oma Kollase Märgiga ja pole veel alla andnud – ta oli füüsiliselt tugev mees ja pani ikka veel vastu.

Mõtlesid, mida teha ja välja mõtlesid.
Tarisid ta kõigepealt majast välja, et tal oleks vaja võidelda vaid ühe Märgiga. Sa oled küllaltki tugev ja suutsid seda isegi teha, kuigi väga raske oli.

Seejärel oksendasid mehele näkku, teadlikult keskendudes oma kõhus olevale kivile. See nõrgestas sind, aga ravis meest ja andis talle niivõrd palju energiat, et ta oma märgiga hakkama sai.

Läksite mustlaslaagrisse ja rääkisite, kuidas lugu oli. Seejärel otsustasite koos mehega lahkuda.

Enne aga panid sa pihta Aminta musta käekoti, kuhu ta hiljuti ühe musta peletise püüdnud oli. Peletis seal sees vingerdas päris palju ja tundus, et tahtis välja saada – seda muidugi te teha ei lasknud – kott jäi suletuks. Aga peletis on siis hea, kui on vaja lahkudes segadust tekitada või lihtsalt kedagi rünnata – avad kotisuu vastase poole.

Ja siis – minek.

Rändasite selle mehe koju, Leedusse, tema vanema õe poole. Elasid koos nendega nii aastakese, kui jälle üks maagiline torm teie häärberit rüüstas. Teil õnnestus mehega koos see tagasi tõrjuda, aga paraku jäi mees rusude alla ja sai surma. Tundsid selles tormis ka tsaari sensitiivide nõidumisstiili. Nüüd oli sinu sõbraks mehe õde, nimeks Audra. Audra tundis nähtavasti, et hakkab vanatüdrukuks jääma ja abiellus siis mingi baltisakslasega, kelle nimi oli vist Maydell. Abielu kestis neli aastat. Audra lapsi ei saanud, ainult kaks nurisünnitust oli. Tema abikaasa tahtis hoone hävinud poolt taastada, aga kui ta rusude alt okultistlikke vahendeid leidis, andis ta lahutuse sisse ja levitas kuulujutte, et Audra on nõid ja satanist. Tegelikult ei olnud.

Vahepeal astus Audra tutvusse tüübiga, kes end Võluriks nimetas. Võlur näis sulle kahtlase tüübina. Sulle tundus, et sa olid teda kunagi näinud –siis oli ta kasutanud nime Polden. Suuremat sa tast ei mäletanud, aga ta tundus kahtlane. Siis oli tutvus muutunud kirjavahetuseks ja siis sai Audra kirja, kus Võlur teda hoiatas tuleva ohu eest. Siis polnud Võlurist enam ei kippu ega kõppu kuulda.

Praeguse aasta suvel tuli katk. Suur katk, mitte mingi pisike. Ülemaailmne pandeemia, viimati oli sellist mõõtu asja olnud keskajal ja nime kandis too Must Surm.

Inimesed surid massiliselt.

Ja siis tundsid sa kutset. Selge ja tugev kutse oli. Audra tundis seda ka. See oli võimas, ürgne, primaalne. Sa ei suutnud teha muud, kui seda kutset järgida. Kaasa võtsite te vähe kraami, ainult rahalisi vahendeid, väikese daamiliku revolvri ja selle musta käekoti. Muu jätsite te maha kui ebavajaliku. Liivimaale sõitsite te rongiga, aga Tartust selle kutse allika poole läksite jala. Tundus õigem.

Sa teadsid umbes, mis seal toimuma peab. Toimub rituaal, kus mõned üritavad kutsuda maailma tagasi juba ammu surnud/magavaid jumalaid, kellel on naljakad ja hääldamatud nimed ja teised üritavad neid takistada. Sul on nende jumalatega olnud kogemusi, kui nende uni kergenes ja need ei ole olnud meeldivad. Need ei olnud õnnelikud jumalad. Need ei olnud head jumalad. Sellist rituaali on varem ka olnud – aga seda saab teha ainult suurte katkude ajal, nii et seda on üritatud teha nii umbes viis korda. Iga kord on katse olendeid tagasi maailma tuua ebaõnnestunud.

Reisil sinna kohtasite toredat noort, nii umbes kahekümnendates aadlineiut, Irina Prokofjevi. Tal oli seoses mõni aasta tagasi toimunud revolutsiooniga asjalood halvaks läinud, aga ta on tore. Silitab sind ja ütleb „Hea kiisu“ ja sulle see meeldib. Ta on väga armas. Sinuga ei juhtu just väga tihti, nagu suga käitutaks nii, nagu tahetaks sind ära hellitada ja see on väga mõnus.

Tüdruk näib ise naiivne olevat – revolver tal on, aga mis aitab revolver okultisimis? Siiski, rituaalis võib vaja minna.
Peale selle veel see, et...

Sa oled näinud und.

Sa oled näinud und, heledate lokkis juustega noorest mehest, kes on enda teadmata kaetud varjuga ja tema kõrval kõndivast heleda peaga naisest, kelle sees on elu ja surm korraga ja nende kohal hõljub võimalus muutumiseks.

Sa oled näinud und noorest neiust, kes on pooleldi sügavate juurtega puu ja pooleldi inimene ja tema kõrval seisvast hundist.

Sa oled näinud und vanast mehest, kelle seljatagune tee ulatub maailma algusesse ja tema kõrval olevat savist anumat, kus on midagi sees, aga see midagi ei paista, sest see on kaetud kirjasõnaga.

Sa oled näinud und mehest, kellel soontes voolavad verega koos muud, kummalised vedelikud, kelle pool nägu on inimese ja pool hundi oma ja need pooled võitlevad mehe selja taga.

Sa oled näinud und puuris istuvast tegelasest, kes iga hetk kuju muudab ja kelles pole midagi kindlat.
Sa oled näinud und ülespoodud mehest, kelle üks käsi pakub leiba ja teine pistoda.

Aga sa ei tea, mida see kõik tähendab.

Dietlinde; Dukker; Ahmed

Siit hakkavad siis tulema rollid. Tulevad teised gruppide kaupa.

Alakem:

Zepp

Ahmed.

(ca 35000)

Aegade alguses tšillisid niisama. Paar tuhat aastat tagasi kohtusid ühe tegelasega (nimetas end Sõrdoniks, mõnikord ka Võluriks) Kõrtsilaua taga pakkus Võlur, et mängiks kaarte, aga raha peale – ja raha peaks sealjuures ausalt teenitud olema. Olid rõõmuga nõus, sest arvasid, et teed paar väikest kena loitsu ja trikki ja head kaardid saavad sulle ja võidad niikuinii. Mööda panid. Võlur pani kaartidele täiesti avalikult – lasi sul ka oma loitsu üle vaadata – peale loitsu, mis põhimõtteliselt igasuguse petmise välistas. Kaotasid. Läksid hasarti ja lõpuks ulatus summa 300 kuldtüki suuruse summani – tol ajal suur raha ja pidi olema ausalt teenitud. Lubasid raha järgmiseks korraks tuua. Nüüd oli selge, et Sõrdoni eest pääsu pole ja aasta-teenistust-kuldtüki-eest polnud sa ka nõus täitma. Üritasid asja nii ajada, et „järgmist korda“ enam ei tuleks. Selleks tuli end kuidagi ära peita. Õnneks leidsid sa pööningult ühe pudeli, mille sees sa avastamatu olid., kui sa just ise ei tahtnud teisiti. Aga mõne nädala pärast tehti pööninng tühjaks, pudel võeti kaasa, viski pandi sisse ja punn peale. Ja karmide maagiliste seaduste järgi muutus pudel otsekohe maagiliseks, purunematuks ja vabadusse pääsed alles siis, kui kellegi kolm soovi täidad. Jama oli aga selles, et perekond ei näinud sind isegi siis, kui sa neile end ilmutada proovisid – pealegi selgus häiriv tõsiasi, et peale pudelis viibimist ilmnes kõrvalmõju, mille tõttu sa pudelist väljas astraaltasandil otsekui majakas särasid – ja nõnda leiab Võlur su kiiresti üles.
Perekond sai ikkagi aru, et pudel on neetud või maagiline või midagi säärast ja viskasid selle uuesti pööningule ja kolisid ise minema. Majja keegi tulla ei tahtnud. Ääretult igav oli ja pudelist kaugemale kui kümme meetrit sa minna ei saanud. Pudel püsis paigal ja teda sul liigutada ei õnnestunud – segavad teatavad metafüüsilised seadused, mis on põhimõtteliselt ekvivalentsed sellega, miks inimesed ennast juukseidpidi üles tõsta ei saa.

Nii umbes kümme aastat tagasi avastasid varemetest su kaks inimest, Dietlinde ja Dukker , kes sind õnneks ka nägid ja kellega sul diil kokku lepitud sai – kolm soovi ja see pudelijama saab lõpuks otsa. Kauplesid endale välja ka õiguse pudelit ise liigutada – seda saab teha küll vaid mõni kord päevas, aga see oli vähemalt edusamm. Džinnid on muuseas räigelt bürokraatilised ja pea kõike tuleb ajada õigete vormelite, blankettide ja kurat teab millega. (muuseas, sa oled kuulnud džinnidest, kes on oma peremeeste poolikult sõnastatud soovidele huvitavaid lisasätteid juurde kirjutanud. Sina seda teinud ei ole. Tegelikult oli tegu täitsa lahedate inimestega, kellega sa päris kiiresti sõbrunesid. Sellised mõnusad isikupärased kujud olid.)

Kaks esimest soovi olid raha saamine ja millegi leidmine, mis oleks vaba ja kaitseks neid silmakirjalikkuse, rumaluse ja valskuse eest. Kuna vähemalt üks kolmest omadusest leidub, kui rohkem kui neli inimest kokku saavad, siis tuli selline organisatsioon luua. Tundsid, kuidas see tekkima hakkas, tekkeisikuks tegelane nimega Andrei Prokofjev. Aega see muidugi võttis, aga lõuks sai valmis.

Üleüldiselt on see džinnide bürokraatia räige porno selle sõna halvas ja kujundlikus mõttes (otseses mõttes pole räigel pornol midagi viga). Pealegi on tegevad igasugused muud vaimud ja teie positsioon on väga nõrk.
Aga sa oled vana. Mäletad väga vanu aegu, ähmaselt, tõsi küll, aga ikkagi mäletad. Siis valitses Cthulhu ja co. Vat siis oli lõbus aeg. Ilgelt lõbus oli. Muud sa eriti palju ei mäleta, aga lõbus oli küll. Väike nostalgia tekib.

Siis oli Katk. Tappis maha pooled inimesed. Arstid jällegi võimetud. Kaos, korratus, anarhia, ülestõusud. Päris lõbus tegelikult.

Katkuga oli muidugi jama, aga haigeks sinu inimesed ei jäänud. Leidsid nad aga, et see kõrgseltskond on nende jaoks liiga paheline ja sellepärast nad oma teise soovi nii sõnastasidki (sa rääkisid küll, et Soodomas olid vanasti asjalood palju huvitamad ja hullemad, aga nad taandusid ikka. Inimeste asi. Tegelikult täiesti arusaadav, et inimestel mõnikord üle viskab. Sul oli ka vanasti selliseid perioode , kui sa tundsid, et on aeg vaimseks puhastumiseks, aga praegu see periood ei kesta.)

Ja teise soovi tulemusena tekkis rühmitus, kes Katku kummardas. Nemad muidugi kohe liitusid. ///Katkukummardajad.

Seoses katkupuhanguga, mis on umbes poole maailma elanikkonnast tapnud, on tekkinud usurühmitus, kes kutsuvad end katkukummardajateks. Nad usuvad, et katk on karistus inimkonnale patuse ja rüveda elu, rumaluse, valskuse ja lolluse eest, saadetud siia teises ilmas magava Cthulhu unenägudest.

Katkukummardajaid katk ei võta ja tänu sellele kasvavad nende read meeletu kiirusega.

KK eesmärk on äratada Cthulhu, et ta juhiks katku nii, et ellu jääks vaid hingelt puhtad (isegi kui nad veel katkukummardajad pole) Üldiselt levinud madalamate ja vaesemate ühiskonnakihtide seas. ///

Nojah, ja siis sa tundsid kutset. Nemad ka. Sa teadsid, mis värk on. Oled kuulnud. See on võimalus Cthulhu tagasi kutsuda. Yay! Nemad on ka poolt, kuigi neil on Cthulhust natuke kummaline arusaam. (aga ega sa pole neile seletanud, et milline Cthulhu tegelikult on. Cthulhu teed ongi kõverad. Pealegi, sul on selles rituaalis liitlasi vaja.)

Rituaal on iseenesest lihtne – need, kes tunnevad kutset või teavad, kuhu minna, lähevad kohale ja üritavad keskööl teatud paigas (paik selgub sündmuste käigus) Cthulhut tagasi maailma kutsuda või siis seda protsessi takistada.

Eks me näe.


Dani - Dietlinde Nordlicht.

"When they entered, they found hanging upon the wall a

splendid portrait of their master as they had last seen him,

in all the wonder of his exquisite youth and beauty.

Lying on the floor was a dead man, in evening dress,

with a knife in his heart. He was withered,

wrinkled, and loathsome of visage. It was not

till they had examined the rings that they recognised who it was."

Oscar Wilde, “Portrait of Dorian Gray”

Sa oled pärit tähelepandamatust saksa linnast, tähelepandamatu käsitöölise tähelepandamatu tütar. Või vähemalt olid. Aga sa panid tähele, et sul on erakordseid andeid – näiteks lõi su erakordne kunstianne juba varakult välja, lasid kodunt jalga ja otsustasid maailmas natuke ringi vaadata ja näha, kes siin ka elavad. Avastasid, et su kunstialased anded pole päris tavalised. Sa oled abielus Dukkeriga(mängib Goblin), ühe mustlaslaagris üles kasvanud mehega, kes oskab kätelt saatust lugeda ja hüpnotiseerida ja muid toredaid trikke teha.

Teil on džinn ka. Kuidas te džinni leidsite – väga lihtsalt. Leidsite ühe vana pudeli, kus istus üks jutukas tüüp, kes lubas teie kolm soovi täita, kui te ta vaid sealt kuradi pööningult ära viite. Viisitegi. Kaks soovi on läinud.

Esimene soov oli raha. Läksite kõrgseltskonda ja jäite sellest peagi ilma.

Te olite veidi aega koos kõrgseltskonnas ka. Nägite suuri seltskonnalõvisid ja aadlikke ja puha, aga tegelikult oli tegu tõeliselt rõvedate inimestega. Silmakirjalikkus ja pahelisus voogasid oma täies ulatuses. Te otsisite midagi, mis oleks vastukaaluks just puhas ja nii edasi, aga ei leidnud. Kõik oli kohutavalt silmakirjalik. Teil oli ka mõnikord abieluväliseid suhteid, aga te ei varjanud neid ega väitnud, et nii peabki või et neid ei ole.

Ja siis te leidsite, et te ei taha sellisteks kõrgseltskonna inimeste moodi muutuda. Selle jaoks kulus teine soov – soovisite leida midagi, mis kaitseks ja raviks teid silmakirjalikkusest, rumalusest ja valskusest. Soovidega läheb üldiselt aega, aga ta täitus küll. Üritasite seda seltskonda vältida.

Ja siis tuli Katk.

Tappis ära pooled inimesed maailmas. Arstid olid võimetud. Anarhia ja korratus ja ülestõusud.

Ja siis kohtusite te Katkukummardajatega ja liitusite.

//Katkukummardajad.

Põhikiri:

Katk on maa peal valla!
Ta tabab patuseid ja hingelt räpaseid!
Ja varanduseahnitsejaid!
Ja rõhujaid!

Tabab uskmatuid, kes ei usu uue riigi tulekut!
Aga uskmatutele tuleb Cthulhu lunastus!

ja igavene korrariik alatiseks!
Õiglus pääseb võidule!

Seoses katkupuhanguga, mis on umbes poole maailma elanikkonnast tapnud, on tekkinud usurühmitus, kes kutsuvad end katkukummardajateks. Nad usuvad, et katk on karistus inimkonnale patuse ja rüveda elu, rumaluse, valskuse ja lolluse eest, saadetud siia teises ilmas magava Cthulhu unenägudest.

Katkukummardajaid katk ei võta ja tänu sellele kasvavad nende read meeletu kiirusega.

KK eesmärk on äratada Cthulhu, et ta juhiks katku nii, et ellu jääks vaid hingelt puhtad (isegi kui nad veel katkukummardajad pole) Üldiselt levinud madalamate ja vaesemate ühiskonnakihtide seas. //

Viimasel ajal oled sa näinud häirivaid unenägusid. Näiteks oled sa näinud Dukkerit, kelle sees istub puhas pimedus ja surm, aga Dukker ei pane seda tähelegi. Sa pole julgenud sellest Dukkerile rääkida.


Goblin. (30) Dukker Nordlicht

-Mõelda vaid, kui Tali olekski mustlaste juures üles kasvanud.

-Huvitav, kas ta oleks siis samasugune olnud?

-No tõenäoliselt ei teaks ta isegi, palju kaks pluss kaks on. Tegeleks varastamise ja muu säärasega.

Goblin, Sillu, Gala ja/või veel mingid elesgalistid, Uru ees.

Su lapsepõlv ja noorusiga, vähemalt niipaljukest kui sa mäletad, möödusid mustlaslaagris. Sa pole nii loll nagu sa välja näed – ega sa taipasid ära küll, et sa just kõige klassikalisema mustlasväljanägemisega polnud. Sulle on räägitud, et sa oled omamoodi leidlaps – su vanemad ja vanem vend surid õnnetult ja sa oleks kah hukkunud kui mitte üks hea hing poleks su rusude alt välja toonud ja mustlaste juurde toonud. Väidetavalt olla siis mingi nõidus mängus olnud. Sul on sellest ajast saati küünarvarrel üks tuhmunud imeliku kujuga sünnimärk.
Su mälestused su varajasest lapsepõlvest on kohutavalt hämarad – mäletad ainult väga üksikuid detaile, nagu hüütud nimesid (Kaleb? H? Aaron?), nägusid ja kõnnakuid (sinust suurem venna? ema kõrge ja sujuvalt liikuv kuju?), päikesekiiri ja tolmu ja muud säärast.

Vana mustlaseit Aminta ütles, et sinu peal oli üks tema õnnistus ja kaitseloits ja seepärast sa elus oledki. Muuseas, kui Aminta suri, said sina tema võimed endale.
/Sa oled abielus Dietlindega/Dani/. Mõelge koos välja oma tutvuselugu nii umbes viis aastat tagasi / Ta on kunstnik ja tal on annet sarnasusnõidusteks (nagu voodoo, aga piltidega) ja mõnikord joonistab ta pilte, mis tõelisust peegeldavad.

Teil on džinn ka. Kuidas te džinni leidsite – väga lihtsalt. Leidsite ühe vana pudeli, kus istus üks jutukas tüüp, kes lubas teie kolm soovi täita, kui te ta vaid sealt kuradi pööningult ära viite. Viisitegi. Kaks soovi on läinud.

Esimene soov oli raha. Läksite aga kõrgseltskonda ja jõite selle peagi maha.

Te olite veidi aega koos kõrgseltskonnas ka. Nägite suuri seltskonnalõvisid ja aadlikke ja puha, aga tegelikult oli tegu tõeliselt rõvedate inimestega. Silmakirjalikkus ja pahelisus voogasid oma täies ulatuses. Te otsisite midagi, mis oleks vastukaaluks just puhas ja nii edasi, aga ei leidnud. Kõik oli kohutavalt silmakirjalik. Teil oli ka mõnikord abieluväliseid suhteid, aga te ei varjanud neid ega väitnud, et nii peabki või et neid ei ole.

Ja siis te leidsite, et te ei taha sellisteks kõrgseltskonna inimeste moodi muutuda. Selle jaoks kulus teine soov – soovisite leida midagi, mis kaitseks ja raviks teid silmakirjalikkusest, rumalusest ja valskusest. Soovidega läheb üldiselt aega, aga ta täitus küll. Üritasite seda seltskonda vältida.

Ja siis tuli Katk.

Tappis ära pooled inimesed maailmas. Arstid olid võimetud. Anarhia ja korratus ja ülestõusud.

Ja siis kohtusite te Katkukummardajatega ja liitusite.

Oskused:

*ühed või kahed sõnad

*hüpnoos

*käejoontelugemine

Katkukummardajad.

Põhikiri:

Katk on maa peal valla!
Ta tabab patuseid ja hingelt räpaseid!
Ja varanduseahnitsejaid!
Ja rõhujaid!

Tabab uskmatuid, kes ei usu uue riigi tulekut!
Aga uskmatutele tuleb Cthulhu lunastus!

ja igavene korrariik alatiseks!
Õiglus pääseb võidule!

Seoses katkupuhanguga, mis on umbes poole maailma elanikkonnast tapnud, on tekkinud usurühmitus, kes kutsuvad end katkukummardajateks. Nad usuvad, et katk on karistus inimkonnale patuse ja rüveda elu, rumaluse, valskuse ja lolluse eest, saadetud siia teises ilmas magava Cthulhu unenägudest.

Katkukummardajaid katk ei võta ja tänu sellele kasvavad nende read meeletu kiirusega.

KK eesmärk on äratada Cthulhu, et ta juhiks katku nii, et ellu jääks vaid hingelt puhtad (isegi kui nad veel katkukummardajad pole) Üldiselt levinud madalamate ja vaesemate ühiskonnakihtide seas.