Losing streak in life on läbi. Hoolimata sellest, et koolitööga läheb kahtlaselt ja täna ühe asjaga ilmselgelt ei vedanud. Aga see on läbi. Mina ütlen nii.
Ma ei kavatsegi sellel, et asjad ei ole nii, nagu mina tahan, end murda.
esmaspäev, November 23, 2009
esmaspäev, November 16, 2009
Pas de chance
Esmasp2eva hommik algas tegelikult isegi p2ris ilusasti. L6in kella peale silmad lahti, uni ei tahtnudki maha tappa ja leidsin, et p2ris tore, varsti algab algebra, mis v6ib seekords p2ris meeldivaks osutuda. 2rge saage nyyd valesti aru, harilikult t2idab algebra mind mingi kosmilise horrori ja alav22rsuskompleksi seguga, kuna seal antakse mingeid s22raseid kodut8id, mille jaoks on vaja nii 3-4 tundi t88d teha pluss nii 20-lisi INT -checke visata ja kuna ma harilikult endale koduste t88de tegemiseks nii palju aega ei v6ta, on vahel tundi minnes tunne, et mina olen see ainuke kretiin ja lollakas, kes ei m6istnud ylesandeid 2ra teha. Vahel tuleb aga v2lja, et kretiinid ja lollakad on ka kogu ylej22nud klass - m6ndasid asju ei m6ista keski 2ra teha. Peale 6ppej6u. Harilikult.
Igatahes, seekord j2tsin ma kretiinolemise vahele, leidsin, et nood ylesanded on tegelikult p2ris lahedad ja tegin nad 2ra. Nii vast kolme tunniga.
Yhes6naga, 2rkasin ma yles, p2ikene paistis, taevas oli taevakarva sinine, linnukesed laulsivad ja kui nad mitte laulnud poleks, oleks ypris vagane olnud. Tore oli olla. T6si, natukene h2iris mind mu parem labajalg, mis oli viimasel ajal pisut rohkem valutama hakanud ja k6ndimist h2iris (tegelikult oli ta juba umbes kaks kuud valutanud, tingmusel, et sinna s6rmega peale vajutada v6i muul moel survet avaldada. Kuna ma aga eriti sageli s6rmega oma labajalga ei suru, seda enam, et see haiget teeb, siis ei olnud mul muist aega see v2ike viga meeles - mis ta yhele karmile p6hjamaa mehele nagu mina ikka teeb. Yhes6naga, ei p88rdunud ma ses asjus ei arstide ega muude posijate poole vaid lootsin, et ehk paraneb ta ise 2ra).
Mingeid paranemise m2rke ta endast eriti ei andnud, nagu mainitud, oli ta viimasel ajal juba tylikaks muutunud, valusale kohale l2him varvas oli kah pisut paiste l2inud ja nyyd oli lugu juba selline, et normaalse inimese moodi k2imine luges kah survena.
Aga kuna minu imelise ja erip2rase anatoomia ja rattas6idutehnika t6tu mul oma kaherattalise s6braga liikudes valus ei olnud, siis ma eriti ei muretsenud, kuna liigun igale poole ju rattaga.
Yhes6naga, olles s88nud pisut myslit, end riidesse pannud ja muud hommikust nipet-n2pet teinud, astun ma v2lja sooja sygishommikusse, aheldan oma ratta hoidjast lahti, istun sadulasse ja mida ma n2en?
Kumm on tyhi, lontis ja 6nnetu nagu katkine 6hupall.
Okei, m6tlen. L2hen siis bussiga. L2himast bussipeatusest aga bussi campusesse eriti ei l2he, leian, et tramm on ehk m6ttekam - aga trammiga lastakse vist jalgrattaid ka peale? Et ehk saan ma oma katkise s6iduriista Metrovelo (minu rattalaenutuspunkt) teenindusse viia. Siirdun tagasi yhika juurde, endal juba selge, et hiljaks j22n ma praksi niiehknaa, v6tan ratta ja l2hen trammipeatusesse. Trammidega minek on aga kole suur ring, kesklinnas tuleb ymber istuda, nii et trajektoor tuleb umbes kaks korda pikem kui v6iks. Vaatan aga, et mingi buss l2heb ju samast peatusest otse campusesse - leian ta isegi l6puks yles, aga sildil on kirjas, et rattad on bussis keelatud, aga trammides neid tolereeritakse + veel miski info. Vaatan just teisel pool teed lahkuvat trammi, yletan teed, ootan piletimasinaj2rjekorras ja kui ma endale l6puks pileti osta saan, on juba j2rgmine ees. Kui ma piletit hakkan komposteerimismasinasse toppima, teatab yks h22sydamlik neiu mulle miskit, mis k6lab kahtlaselt selle moodi, et trammidesse ei tohi rattaid v6tta, mingitel kellaaegadel v2hemasti- et noh, kui ma pileti praegu 2ra komposteerin, v6ib see kaunis m6ttetu olla.
"Oot, aga kas praegu v6ib?", kysin vastu.
Tydruk rehmab midagi vist umbes, mida mina m6istan "jah"-ina, hyppab trammi peale, uksed l2hevad kinni, tramm s6idab 2ra ja mina kasutan kaunis valju h22lega selges eesti keeles ebatsensuurseid v2ljendeid. Millest on iseeenesest kahju, kuna tydruk andis tegelikult head n6u - praegusel kellaajal ei lubata rattaid trammi peale. Ait2h sulle, tundmatu neiu ja vabandan, et ma sinu poole p2rast su lahkumist ebav22rikate s6nadega p88rdusin, kuigi sa ilmselt ei kuulnud ega poleks ka aru saanud. Hoidsin trammipileti kokku.
Yhes6naga, vaatan kella - kell n2itab, et yhe minuti eest algas praks, v6tan ratta k2ek6rvale ja alustan oma pooleteisttunnist retke campusesse. Jala. Iga kuradi samm teeb haiget.
Urge to destroy world rising.
Mingi hetk oli tunne, et kui keegi nyyd minu kallal veel bitchima peaks hakkama (a la miks sind praksis polnud v6i miks sa hiljaks j2id) torman ma talle yhel jalal hypeldes ja jalgratast pea kohal keerutades kallale ja k2gistan jalgrattakummiga 2ra. Ega ma praegu ka v2ga r66mus pole, aga v2hemalt nad andsid mulle uue ratta, nii et ehk saab veel inimese moodi liigelda. Jala kohta ma ei tea - m6tlesin arsti juurde minna. Ons kellelgil teooriaid, mis mu jalal viga v6iks olla? (interneti teel meditsiinihariduseta inimestelt n6u kysimine on muidugi l6ppm6istlik, aga sel on pigem psyhholoogiline eesm2rk)
Algebrasse ma muide ei j6udnudki.
Selline esmasp2evahommik siis. N2dal algab ylih2sti.
PS: Ahjaa, kui siin kommentaariumis leidub osavn2ppe, kuldsete k2tega inimesi v6i niisama targutajaid, kes leiavad soovitada v6i arutada seda, kuidas ma oleksin v6inud jalgrattakummi 2ra lappida ja t2is pumbata v6i muud k2sit88d teha, siis te v6iksite end juba preventatiivselt oma jalgrattapumpadega surnuks peksta. Saab k6igil parem meel.
Igatahes, seekord j2tsin ma kretiinolemise vahele, leidsin, et nood ylesanded on tegelikult p2ris lahedad ja tegin nad 2ra. Nii vast kolme tunniga.
Yhes6naga, 2rkasin ma yles, p2ikene paistis, taevas oli taevakarva sinine, linnukesed laulsivad ja kui nad mitte laulnud poleks, oleks ypris vagane olnud. Tore oli olla. T6si, natukene h2iris mind mu parem labajalg, mis oli viimasel ajal pisut rohkem valutama hakanud ja k6ndimist h2iris (tegelikult oli ta juba umbes kaks kuud valutanud, tingmusel, et sinna s6rmega peale vajutada v6i muul moel survet avaldada. Kuna ma aga eriti sageli s6rmega oma labajalga ei suru, seda enam, et see haiget teeb, siis ei olnud mul muist aega see v2ike viga meeles - mis ta yhele karmile p6hjamaa mehele nagu mina ikka teeb. Yhes6naga, ei p88rdunud ma ses asjus ei arstide ega muude posijate poole vaid lootsin, et ehk paraneb ta ise 2ra).
Mingeid paranemise m2rke ta endast eriti ei andnud, nagu mainitud, oli ta viimasel ajal juba tylikaks muutunud, valusale kohale l2him varvas oli kah pisut paiste l2inud ja nyyd oli lugu juba selline, et normaalse inimese moodi k2imine luges kah survena.
Aga kuna minu imelise ja erip2rase anatoomia ja rattas6idutehnika t6tu mul oma kaherattalise s6braga liikudes valus ei olnud, siis ma eriti ei muretsenud, kuna liigun igale poole ju rattaga.
Yhes6naga, olles s88nud pisut myslit, end riidesse pannud ja muud hommikust nipet-n2pet teinud, astun ma v2lja sooja sygishommikusse, aheldan oma ratta hoidjast lahti, istun sadulasse ja mida ma n2en?
Kumm on tyhi, lontis ja 6nnetu nagu katkine 6hupall.
Okei, m6tlen. L2hen siis bussiga. L2himast bussipeatusest aga bussi campusesse eriti ei l2he, leian, et tramm on ehk m6ttekam - aga trammiga lastakse vist jalgrattaid ka peale? Et ehk saan ma oma katkise s6iduriista Metrovelo (minu rattalaenutuspunkt) teenindusse viia. Siirdun tagasi yhika juurde, endal juba selge, et hiljaks j22n ma praksi niiehknaa, v6tan ratta ja l2hen trammipeatusesse. Trammidega minek on aga kole suur ring, kesklinnas tuleb ymber istuda, nii et trajektoor tuleb umbes kaks korda pikem kui v6iks. Vaatan aga, et mingi buss l2heb ju samast peatusest otse campusesse - leian ta isegi l6puks yles, aga sildil on kirjas, et rattad on bussis keelatud, aga trammides neid tolereeritakse + veel miski info. Vaatan just teisel pool teed lahkuvat trammi, yletan teed, ootan piletimasinaj2rjekorras ja kui ma endale l6puks pileti osta saan, on juba j2rgmine ees. Kui ma piletit hakkan komposteerimismasinasse toppima, teatab yks h22sydamlik neiu mulle miskit, mis k6lab kahtlaselt selle moodi, et trammidesse ei tohi rattaid v6tta, mingitel kellaaegadel v2hemasti- et noh, kui ma pileti praegu 2ra komposteerin, v6ib see kaunis m6ttetu olla.
"Oot, aga kas praegu v6ib?", kysin vastu.
Tydruk rehmab midagi vist umbes, mida mina m6istan "jah"-ina, hyppab trammi peale, uksed l2hevad kinni, tramm s6idab 2ra ja mina kasutan kaunis valju h22lega selges eesti keeles ebatsensuurseid v2ljendeid. Millest on iseeenesest kahju, kuna tydruk andis tegelikult head n6u - praegusel kellaajal ei lubata rattaid trammi peale. Ait2h sulle, tundmatu neiu ja vabandan, et ma sinu poole p2rast su lahkumist ebav22rikate s6nadega p88rdusin, kuigi sa ilmselt ei kuulnud ega poleks ka aru saanud. Hoidsin trammipileti kokku.
Yhes6naga, vaatan kella - kell n2itab, et yhe minuti eest algas praks, v6tan ratta k2ek6rvale ja alustan oma pooleteisttunnist retke campusesse. Jala. Iga kuradi samm teeb haiget.
Urge to destroy world rising.
Mingi hetk oli tunne, et kui keegi nyyd minu kallal veel bitchima peaks hakkama (a la miks sind praksis polnud v6i miks sa hiljaks j2id) torman ma talle yhel jalal hypeldes ja jalgratast pea kohal keerutades kallale ja k2gistan jalgrattakummiga 2ra. Ega ma praegu ka v2ga r66mus pole, aga v2hemalt nad andsid mulle uue ratta, nii et ehk saab veel inimese moodi liigelda. Jala kohta ma ei tea - m6tlesin arsti juurde minna. Ons kellelgil teooriaid, mis mu jalal viga v6iks olla? (interneti teel meditsiinihariduseta inimestelt n6u kysimine on muidugi l6ppm6istlik, aga sel on pigem psyhholoogiline eesm2rk)
Algebrasse ma muide ei j6udnudki.
Selline esmasp2evahommik siis. N2dal algab ylih2sti.
PS: Ahjaa, kui siin kommentaariumis leidub osavn2ppe, kuldsete k2tega inimesi v6i niisama targutajaid, kes leiavad soovitada v6i arutada seda, kuidas ma oleksin v6inud jalgrattakummi 2ra lappida ja t2is pumbata v6i muud k2sit88d teha, siis te v6iksite end juba preventatiivselt oma jalgrattapumpadega surnuks peksta. Saab k6igil parem meel.
reede, November 06, 2009
Not my fortnight
Ühesõnaga, pärast Eestimaal haigevoodis veedetud nädalat, hingedepäeva inimeste seltsis (oli väga tore, ma tänan kõiki, kes vaevaks võtsid minu seltskonda taluda), mitut nägemata jäänud või mitte piisavalt nähtud inimest astusin ma teisipäeval koos Anniga bussi peale ja sõitsime Tallinna. Tegu oli küll aid ainult bussiaknast nähtuga, aga Eesti on ikka kuradi ilus. Ja ega ma ei oskagi teisiti kirjeldada - liiga palju asju jääb sõnade vahele.
Istusin lennujaama Eesti-poolses alas ja vaatasin aknast välja, tunne endal sees nagu hõljuksin tühjuses. Ei, see ei ole hea tunne. Ega ka mitte halb. Ma ei oskagi ta kohta midagi ütelda. Sõnad, näe, jälle.
Lendamisest, samas, eriti üksinda lendamisest, on mul kuradi siiber - vähemalt sellises seisukorras, kus ma viibin kroonilises alakommunikatsioonis - lendamine on ikka kaunis asketistlik variant sellest kontaktipuudusest (ja ei, mingid suvalised inimesed minu ümber ei ole inimesed, kellega suhelda - nad ei lähe absoluutselt arvesse, v. a mõistagi juhul kui ma neid ja nemad mind muidu teavad) - sa passid hunnik aega igasugu ootesaalides ja muis kohtades, kus sa teoorias võid inimesile helistada, aga tegelikult ei ole sul neile midagi ütelda (ah, miks kurat on see konventsioon, et inimesega rääkides peab olema mingit infot edasi anda? vahel on tunne, et helistaks inimesele, lihtsalt selleks, et tema häält ja isiksust kuulda, lihtsalt seepärast mingit teemat arutada, tunda, et oled kellegagi koos - aga too vist ei kõlba paljuile, kelle jaoks suhtlus on ikkagi info edastamise vahend). Passid sääl ja lõpuks lähed lennuki pääle, kus su isolatsioon kõrgpunkti saavutab - sa ei saa tõesti mitte kuidagi inimestega säält väljaspoolt (s.t ainsad inimesed, kes üldse olemas on, tegelikult, minu jaoks) ühendust saada, istud lennukiistmel, sest liikumisvabadust sul tegelikult ka ei ole, vahid aknast ühtlast ja jõleigavat taevast, kui veab, on raamat kaasas mida lugeda, aga olles isegi suhtluse mõttes alatoidet,raamat väga ei aita, tead, et mõnes mõttes petad end, peletad vaid igavust ja tunned toda isolatsiooni inimesist ja asjadest eriti karmilt. Keskajal mingid askeedid tõmbusid jah eraldusse ja eks tee seda inimesed tänapäevalgi, aga lennukiga ei sõida sa mitte eraldusse tõmbumiseks ja mediteerimiseks, vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Ja see tekitabki toda tühjuses hõljumise tunnet.
Ei, ma ei väida sugugi, et lennukisõit üksinda oma olemuselt halb kogemus oleks - aga minu puhul oli see minu alasuhtlusele justkui tagurpidine kirss koogil (antikirss? siinkohal tervitan Antit, kui ta seda loeb)
Nii. Lõpuks Prantsusmaale, Grenobleisse ja oma tuppa jõudes võttis mind vastu parv puuviljakärbseid, kümkapist väljuv mahlanire ja kerge dekadentlik hais sinna juurde. Eks mu tuba olnudki üks dekadentsi allikas.
Tüütavaid&halbu uudiseid tuli aga juurde - isa helistas kodust ja andis teada, et KRA ajab mind aga ja tahab mind arstlikku komisjoni kutsuda ja ma pean neile kirjutama avalduse koos tõendiga TÜ poolt, et nad seda minu väljamaal viibimise pärast hiljem teeks, kuna noh, arstlikku komisjoni on Grenobleist mõnevõrra tülikas minna, mainimata reisikulusid.
Täna kukkusin ma vilinal ühest kontrolltööst läbi ja sain teada, et ma ei saa raamatukogus oma raamatuid pikendada, kun ama olen hiljaks jäänud. Jei. Ei ole just minu kaksnädal.
(muide, too kontrolltöö oli saatanlikult raske, või õigemini mahukas, arvestades seda aega, mis antud oli. Ma arvan, et kahekümnest punktist võin ma umbes viiele pretendeerida - samas, kui mul oleks nii kolm korda rohkem aega olnud, oleks ma tõenäoliselt pea kõik need ülesanded ära lahendanud. Vist. Ja siia lisanudb vist ka klausel "kui ma oleks õppinud". Oleks põrssal küüned...)
Muide, go-s on vist mingi selline seaduspära, et kui sul tekib kaotusteseeria, võib see olla märgiks sellest, et varsti tõused kõrgemale tasemele - ma sügavalt loodan, et ehk on elus ka nii ja pärast noid kaht kaunis kehva nädalat koorub vanast Taliesinist välja uus, parem, targem, ilusam ja laseritega Taliesin. Ehk. Kui veab.
Ahjaa, te võiksite siia allkirja anda. (Lehekülje nimi on "Jah partnerlusseadusele, eks te ise mõtle, mis see tähendada võiks) Et noh, ehk saab väheke humanistlikuma riigi, kuigi allkirjade kogumine on asi, millesse on juba raske mitteirooniliselt suhtuda. Facebookis on kommuun "An Arbitrary Number of People Demanding That Some Sort Of Action Be Taken." Eks ta ole. Aga allkirja võiks ikka anda. Ei tahaks eriti mingit leedustumist näha, kuigi too hiljutine säädus meeleavalduste kohta ei ole just väga julgustav.
Ma tegelikult vaatasin kah, et kes sääl allkirju andnud on ja päris tore oli hunnikut tuttavaid nimesid näha. Aga ehk keski muu soovib kah alla kirjutada.
Istusin lennujaama Eesti-poolses alas ja vaatasin aknast välja, tunne endal sees nagu hõljuksin tühjuses. Ei, see ei ole hea tunne. Ega ka mitte halb. Ma ei oskagi ta kohta midagi ütelda. Sõnad, näe, jälle.
Lendamisest, samas, eriti üksinda lendamisest, on mul kuradi siiber - vähemalt sellises seisukorras, kus ma viibin kroonilises alakommunikatsioonis - lendamine on ikka kaunis asketistlik variant sellest kontaktipuudusest (ja ei, mingid suvalised inimesed minu ümber ei ole inimesed, kellega suhelda - nad ei lähe absoluutselt arvesse, v. a mõistagi juhul kui ma neid ja nemad mind muidu teavad) - sa passid hunnik aega igasugu ootesaalides ja muis kohtades, kus sa teoorias võid inimesile helistada, aga tegelikult ei ole sul neile midagi ütelda (ah, miks kurat on see konventsioon, et inimesega rääkides peab olema mingit infot edasi anda? vahel on tunne, et helistaks inimesele, lihtsalt selleks, et tema häält ja isiksust kuulda, lihtsalt seepärast mingit teemat arutada, tunda, et oled kellegagi koos - aga too vist ei kõlba paljuile, kelle jaoks suhtlus on ikkagi info edastamise vahend). Passid sääl ja lõpuks lähed lennuki pääle, kus su isolatsioon kõrgpunkti saavutab - sa ei saa tõesti mitte kuidagi inimestega säält väljaspoolt (s.t ainsad inimesed, kes üldse olemas on, tegelikult, minu jaoks) ühendust saada, istud lennukiistmel, sest liikumisvabadust sul tegelikult ka ei ole, vahid aknast ühtlast ja jõleigavat taevast, kui veab, on raamat kaasas mida lugeda, aga olles isegi suhtluse mõttes alatoidet,raamat väga ei aita, tead, et mõnes mõttes petad end, peletad vaid igavust ja tunned toda isolatsiooni inimesist ja asjadest eriti karmilt. Keskajal mingid askeedid tõmbusid jah eraldusse ja eks tee seda inimesed tänapäevalgi, aga lennukiga ei sõida sa mitte eraldusse tõmbumiseks ja mediteerimiseks, vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Ja see tekitabki toda tühjuses hõljumise tunnet.
Ei, ma ei väida sugugi, et lennukisõit üksinda oma olemuselt halb kogemus oleks - aga minu puhul oli see minu alasuhtlusele justkui tagurpidine kirss koogil (antikirss? siinkohal tervitan Antit, kui ta seda loeb)
Nii. Lõpuks Prantsusmaale, Grenobleisse ja oma tuppa jõudes võttis mind vastu parv puuviljakärbseid, kümkapist väljuv mahlanire ja kerge dekadentlik hais sinna juurde. Eks mu tuba olnudki üks dekadentsi allikas.
Tüütavaid&halbu uudiseid tuli aga juurde - isa helistas kodust ja andis teada, et KRA ajab mind aga ja tahab mind arstlikku komisjoni kutsuda ja ma pean neile kirjutama avalduse koos tõendiga TÜ poolt, et nad seda minu väljamaal viibimise pärast hiljem teeks, kuna noh, arstlikku komisjoni on Grenobleist mõnevõrra tülikas minna, mainimata reisikulusid.
Täna kukkusin ma vilinal ühest kontrolltööst läbi ja sain teada, et ma ei saa raamatukogus oma raamatuid pikendada, kun ama olen hiljaks jäänud. Jei. Ei ole just minu kaksnädal.
(muide, too kontrolltöö oli saatanlikult raske, või õigemini mahukas, arvestades seda aega, mis antud oli. Ma arvan, et kahekümnest punktist võin ma umbes viiele pretendeerida - samas, kui mul oleks nii kolm korda rohkem aega olnud, oleks ma tõenäoliselt pea kõik need ülesanded ära lahendanud. Vist. Ja siia lisanudb vist ka klausel "kui ma oleks õppinud". Oleks põrssal küüned...)
Muide, go-s on vist mingi selline seaduspära, et kui sul tekib kaotusteseeria, võib see olla märgiks sellest, et varsti tõused kõrgemale tasemele - ma sügavalt loodan, et ehk on elus ka nii ja pärast noid kaht kaunis kehva nädalat koorub vanast Taliesinist välja uus, parem, targem, ilusam ja laseritega Taliesin. Ehk. Kui veab.
Ahjaa, te võiksite siia allkirja anda. (Lehekülje nimi on "Jah partnerlusseadusele, eks te ise mõtle, mis see tähendada võiks) Et noh, ehk saab väheke humanistlikuma riigi, kuigi allkirjade kogumine on asi, millesse on juba raske mitteirooniliselt suhtuda. Facebookis on kommuun "An Arbitrary Number of People Demanding That Some Sort Of Action Be Taken." Eks ta ole. Aga allkirja võiks ikka anda. Ei tahaks eriti mingit leedustumist näha, kuigi too hiljutine säädus meeleavalduste kohta ei ole just väga julgustav.
Ma tegelikult vaatasin kah, et kes sääl allkirju andnud on ja päris tore oli hunnikut tuttavaid nimesid näha. Aga ehk keski muu soovib kah alla kirjutada.
neljapäev, Oktoober 29, 2009
Moehaigus
Ma ei mäleta, kas ta nimi oli vist J06, aga igatahes on tegu väga populaarse tõvega, mul igatahes on. Välja näeb ta nagu eesti oktoobriklassika - palavik, köha ja nohu - erakordselt igav, kui Goblini sõnu kasutada. Ei taha küll ära sõnada, aga praegu näitab ta taganemise märke - palavikku enam pole, nohu on ikka veel alles. Kuulan kombinatsiooni Allan Vainolast ja Vennaskonnast - ma nüüd ausalt ütelda ei teagi, kumba on rohkem - AV-d või mitte-AVd kuna AV on ju Vennaskonnas päris tükk aega ju tegev olnud - aga Vennaskonda esineb hoopis rohkem kui Sõpruse Puiesteed, Metro Luminali või, well, Allan Vainolat(Unenäopüüdjad). (Alumiiniumi ja Keldrit ja muud mul ei ole) - mida ma ütelda tahan, et asi moodustab päris meeldiva segu, just nii parasjagu õigetes proportsioonides. (viimati on olnud järjestus "Täna jälle me joome bensiini","3:36", "Tagasi prügimäele" , "Kauge tähe valgus", "See on mu hing")
Seagrippi ma väga ei usu, kuigi tulevikus tuleks ilmselt kasuks. Loll lugu mõistagi on - tulen Eestisse, et inimestega sotsialiseeruda ja jään just seks ajaks haigeks. Inimesed, kes lohutavad, et noh, äralennuks peaks terveks saama, võiks ennast ka...
Praegu on mul vist vaja ära otsustada, kas ma lähen kooriga mingil ajal Islandile või ei - mul ei ole põhimõtteid, aga põhimõtteliselt ei meeldi mulle sääraseid otsuseid haige pääga teha - peale selle on tegu kaunis kalli üritusega ja ausalt ütelda olen ma mõtelnud veel paari teise raha- ja ajakuluka ettevõtmise peale, millega järgmisel suvel aega veeta - üks neist on Euroopa Gokongress Tamperes, teist ma veel mainida ei julge, sest see vajab teatava inimesega läbirääkimist. Aga gokongress on igatahes kaunis põnev asi. Arni jutustas ühe loo ühest teemeistrist ja samuraist, ma tundsin tol hetkel täitsa äratundmisrõõmu, sest ausalt ütelda on go selline kaunis endassehaarav, sügav ja keeruline mäng, et selle ajal ei ole sul mingit energiat&soovi millegi muu pärast muretseda - ehk mõtted saavad mängu ajal&pärast mängu väga puhastet.
Mõtlesin kirjutada veel oma elust Grenoble'i linnas ja keda kõiki seal kohata võib, paraku aga olen selleks liialt laisk ja jääbki hetkel kirjutamata. Aga seniks jällenägemiseni.
Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk sindki, kui ma ei kuku
Seagrippi ma väga ei usu, kuigi tulevikus tuleks ilmselt kasuks. Loll lugu mõistagi on - tulen Eestisse, et inimestega sotsialiseeruda ja jään just seks ajaks haigeks. Inimesed, kes lohutavad, et noh, äralennuks peaks terveks saama, võiks ennast ka...
Praegu on mul vist vaja ära otsustada, kas ma lähen kooriga mingil ajal Islandile või ei - mul ei ole põhimõtteid, aga põhimõtteliselt ei meeldi mulle sääraseid otsuseid haige pääga teha - peale selle on tegu kaunis kalli üritusega ja ausalt ütelda olen ma mõtelnud veel paari teise raha- ja ajakuluka ettevõtmise peale, millega järgmisel suvel aega veeta - üks neist on Euroopa Gokongress Tamperes, teist ma veel mainida ei julge, sest see vajab teatava inimesega läbirääkimist. Aga gokongress on igatahes kaunis põnev asi. Arni jutustas ühe loo ühest teemeistrist ja samuraist, ma tundsin tol hetkel täitsa äratundmisrõõmu, sest ausalt ütelda on go selline kaunis endassehaarav, sügav ja keeruline mäng, et selle ajal ei ole sul mingit energiat&soovi millegi muu pärast muretseda - ehk mõtted saavad mängu ajal&pärast mängu väga puhastet.
Mõtlesin kirjutada veel oma elust Grenoble'i linnas ja keda kõiki seal kohata võib, paraku aga olen selleks liialt laisk ja jääbki hetkel kirjutamata. Aga seniks jällenägemiseni.
Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk sindki, kui ma ei kuku
pühapäev, Oktoober 11, 2009
Teade:
22.oktoobri õhtust kuni 1. novembrini olen Eestis. Kel soovi minu tagasihoidlikku isikut kohata, võib tol ajal ühendust võtta. Mainin ka ära, et samal ajal mind Grenoble'ist ei leia.
laupäev, September 05, 2009
Siinusfunktsioon
Tuju käitub viimasel ajal nii siinusfunktsiooni kombel - mingi hetk vajun täitsa põhja, leian, et mul on sada probleemi ja muret, millele tegelikult lahendust ei ole (kõik lahendused on pseudolahendused ja tegelikult tuleb päev hiljem välja, et probleem on tagasi suurema, koledama ja haisvamana) ja et Prantsusmaa võiks kollektiivslet põlema minna, tahan koju/poolt suhtlusringkonda Prantsusmaale, leian, et olen läbikukkunud isend ja iseenesest võiks kollektiivse ja isikliku heaolu nimel kohe aknast alla hüpata et cetera.
Siis käin go-klubis, võtan probleemid ükshaaval ette, leian, et kõik on lahenduvad ja iseenesest elada ju võib, kuigi, jah, suhtluse puudumine lööb vahel ikka päris rängalt. Telefoniga kodumaale helistada on tapvalt kallis ja kohapeal ei ole ma just eriliselt hea sotsialiseeruja - nõrk verbaalne prantsuse keel on siin mõistagi faktor. Erasmuse ürituste kohta oli miski paber, aga selle suutsin ma muidugi ära kaotada. Tegelikult ma tean, et keegi erasmuslastest ei taha minuga suhelda ja ma peangi õppima elama kolme suhtluskorraga + üksikud teflonikõned nädalas.Hmm, kurat, funktsioon läheb jälle alla.
Muide, ma täheldan, et mu Skype ei ole üle ujutet uutest kutsetest ja kontodest (seal on ainult üks tuttav, kes on üsna avalikult ütelnud, et talle ei meeldi, kui inimesed end talle külge kleebivad) - ma muidugi mõistan, et mõnedel pole netti, (häält pole muide vaja, asja saab kasutada ka nagu MSNi) aga üldiselt on vist asi nii, et inimesed arvavad, et ma olen kaugel ära ja seetõttu ei saa ma kättemaksuks, kirves peos, neid nende uste taga varitseda, aga ma tulen ju poole aasta pärast tagasi.
Muide, ma ostsin endale noa.
Ahjaa, ja kui keegi oskab anda häid toidutegemisnippe- ja soovitusi inimesele, kellel pole külmkappi ega ahju jms kraami (on kastrul, pann, taldrik, lusikas, kahvel, nuga ja rõdu) siis te olete teretulnud. Ma teen vaikselt inimkatseid teemal "kui toidu peal on kirjas, et hoidke pärast avamist külmkapis ja ted aniisama rõdul hoida, kaua ta siis säilib". Kamambäär, muide, ei säili lahtilõigatuna üldse, võtab sellise päris võika kapsahaisu juurde. Muude asjadega pole veel väga viltu vedanud.
Üks probleem on, mille suhtes te ehk oskate mulle midagi ütelda.(ehk on kellelgil kogemusi-arvamusi vms) Ühesõnaga, ma pean/pidin tegema sellise asja nagu learning agreement ja mat-inf dekanaati saatma, aga pole veel seda teinud. Tartu erasmusetädi ütles, et pole vahet, kas see tuleb paar nädalat enne või pärast kooli algust. Ma loodan, et hullu pole, kui ma sellega esmaspäeval-teisipäeval tegelema hakkan. Ehk ma ei saa eksmatti või mida teie arvate?
Esmaspäeval on esimene loeng prantsuse keeles. Mul on kuri kahtlus, et võib-olla olen ma antud ainet sel kujul juba Eestis võtnud. Samas, kuna prantsuse keelt ma kardan, siis ehk see ongi hea.
Colin on tore. Ma loodan teda veel näha.
A bientot,
Taliesin
PS. Paar päeva tagasi, just pärast selle eelmise postituse kirjutamist sain ma vist mingi üleloomuliku kogemuse - ühesõnaga, olles Prantsusmaa maapõhja vandunud, nägin koju sõites mosleminaist, kes kaubamaja ees toidu jaoks raha kerjas, sildiga, et jumal aitab teid ja puha. Mõtlesin, et kuraditki, olen oma lolluses mingil kahtlasel põhjustel isegi andnud toidu jaoks natuke raha(mul on see oskamatus ei ütelda), aga interneti asjus pole ükski jumal veel aidanud. Mõtlen selle mõtte ära, jõuan ühika ukseni ja seal on silt, et kuidagiviisi on võimalik endale ühikasse lähiajal nett panna. Ma nüüd ei teagi, millise jumala töö see olla võis? Väikeste Juhuste Jumal? Püha Juudas Taddeus? Internetijumal? Teoloogia pole kerge, eriti võõral maal.
Siis käin go-klubis, võtan probleemid ükshaaval ette, leian, et kõik on lahenduvad ja iseenesest elada ju võib, kuigi, jah, suhtluse puudumine lööb vahel ikka päris rängalt. Telefoniga kodumaale helistada on tapvalt kallis ja kohapeal ei ole ma just eriliselt hea sotsialiseeruja - nõrk verbaalne prantsuse keel on siin mõistagi faktor. Erasmuse ürituste kohta oli miski paber, aga selle suutsin ma muidugi ära kaotada. Tegelikult ma tean, et keegi erasmuslastest ei taha minuga suhelda ja ma peangi õppima elama kolme suhtluskorraga + üksikud teflonikõned nädalas.Hmm, kurat, funktsioon läheb jälle alla.
Muide, ma täheldan, et mu Skype ei ole üle ujutet uutest kutsetest ja kontodest (seal on ainult üks tuttav, kes on üsna avalikult ütelnud, et talle ei meeldi, kui inimesed end talle külge kleebivad) - ma muidugi mõistan, et mõnedel pole netti, (häält pole muide vaja, asja saab kasutada ka nagu MSNi) aga üldiselt on vist asi nii, et inimesed arvavad, et ma olen kaugel ära ja seetõttu ei saa ma kättemaksuks, kirves peos, neid nende uste taga varitseda, aga ma tulen ju poole aasta pärast tagasi.
Muide, ma ostsin endale noa.
Ahjaa, ja kui keegi oskab anda häid toidutegemisnippe- ja soovitusi inimesele, kellel pole külmkappi ega ahju jms kraami (on kastrul, pann, taldrik, lusikas, kahvel, nuga ja rõdu) siis te olete teretulnud. Ma teen vaikselt inimkatseid teemal "kui toidu peal on kirjas, et hoidke pärast avamist külmkapis ja ted aniisama rõdul hoida, kaua ta siis säilib". Kamambäär, muide, ei säili lahtilõigatuna üldse, võtab sellise päris võika kapsahaisu juurde. Muude asjadega pole veel väga viltu vedanud.
Üks probleem on, mille suhtes te ehk oskate mulle midagi ütelda.(ehk on kellelgil kogemusi-arvamusi vms) Ühesõnaga, ma pean/pidin tegema sellise asja nagu learning agreement ja mat-inf dekanaati saatma, aga pole veel seda teinud. Tartu erasmusetädi ütles, et pole vahet, kas see tuleb paar nädalat enne või pärast kooli algust. Ma loodan, et hullu pole, kui ma sellega esmaspäeval-teisipäeval tegelema hakkan. Ehk ma ei saa eksmatti või mida teie arvate?
Esmaspäeval on esimene loeng prantsuse keeles. Mul on kuri kahtlus, et võib-olla olen ma antud ainet sel kujul juba Eestis võtnud. Samas, kuna prantsuse keelt ma kardan, siis ehk see ongi hea.
Colin on tore. Ma loodan teda veel näha.
A bientot,
Taliesin
PS. Paar päeva tagasi, just pärast selle eelmise postituse kirjutamist sain ma vist mingi üleloomuliku kogemuse - ühesõnaga, olles Prantsusmaa maapõhja vandunud, nägin koju sõites mosleminaist, kes kaubamaja ees toidu jaoks raha kerjas, sildiga, et jumal aitab teid ja puha. Mõtlesin, et kuraditki, olen oma lolluses mingil kahtlasel põhjustel isegi andnud toidu jaoks natuke raha(mul on see oskamatus ei ütelda), aga interneti asjus pole ükski jumal veel aidanud. Mõtlen selle mõtte ära, jõuan ühika ukseni ja seal on silt, et kuidagiviisi on võimalik endale ühikasse lähiajal nett panna. Ma nüüd ei teagi, millise jumala töö see olla võis? Väikeste Juhuste Jumal? Püha Juudas Taddeus? Internetijumal? Teoloogia pole kerge, eriti võõral maal.
neljapäev, September 03, 2009
Prantsusmaa on moraalselt mandunud maa
Ühesõnaga, olen kohal, esimene mulje: jõle koht, inimesed valetavad igal pool otse näkku. Interneti osas, ma mõtlen. Ühes kohas lubati, et antakse vahetusüliõpilastele tasuta WiFit, tutkit brat. Kui üliõpilaskaarti pole, võid näppu imeda ja internetist und näha.
Ühikas lubati, et õhtuti on olemas internetituba. Oli ta lubatud aegadel lahti jee.
Koolis vist on mingi variant, seda ma pole veel proovinud, aga ega mul suuremat usku ei ole. Ja nüüd tuleb kõige hullem - raamatukogus anti mulle paber, mis valetab otse suu sisse - ütleb, et on wifi, aga wifi tuleb alles kolme kuu pärast. Ausõna, maa, kus isegi raamatukogudes inimesed valetavad, petavad (ja järelikult varastavad ka, ehk isegi mõrvavad ja vägistavad, ma ei imestaks sugugi), ei saa olla muud, kui üks roojane ja jumalatest hüljatud paik. Mingi lootus samas veel on, sest nad juhatasid mu ühte parki, kus ma saan ligi supertsenseeritud wifile, mis ei luba MSNi ega Twitterit, meiliklientigi ei luba kirjade kallale - raisk, loed oma kirju käsitsi, immigrant. Nagu mingi vaene sugulane oleks, raisk. Tropid. Raisk.
Ahjaa, inimesed, kes te seda loete ja kel on vähegi halastust järel s.t soostuksite minuga suhtlema - palun, palun, palun, tehke endale Skype. MInu kasutaja on mu kodanikunimi. Skype'i vähemalt see koht ei tsenseeri, MSNi aga küll, sestap tuleb arvata, et ka kõik muud kohad, mis netti pakuvad, selle kenasti ära nudivad, neljaks kisuvad, rattale tõmbavad, veel sada imet teevad ja lõpuks sulle mingi kondi viskavad, et söö, koer, aga Skype'i ehk saab. Helistada võite ka, kui välja mõtlete, kuidas see käib.
Ahjaa, ostsin endale ka lambi, padja ja rattakasutusõiguse kolmeks kuuks. Raamatukogust võtsin paar raamatut.
Ma kirjutaks toredatest asjadest ka, aga paraku saab varsti mu arvuti aku tühjaks, nii et see ei lähe vist läbi. Nojah, tervitan kõiki.
Taliesin
Ühikas lubati, et õhtuti on olemas internetituba. Oli ta lubatud aegadel lahti jee.
Koolis vist on mingi variant, seda ma pole veel proovinud, aga ega mul suuremat usku ei ole. Ja nüüd tuleb kõige hullem - raamatukogus anti mulle paber, mis valetab otse suu sisse - ütleb, et on wifi, aga wifi tuleb alles kolme kuu pärast. Ausõna, maa, kus isegi raamatukogudes inimesed valetavad, petavad (ja järelikult varastavad ka, ehk isegi mõrvavad ja vägistavad, ma ei imestaks sugugi), ei saa olla muud, kui üks roojane ja jumalatest hüljatud paik. Mingi lootus samas veel on, sest nad juhatasid mu ühte parki, kus ma saan ligi supertsenseeritud wifile, mis ei luba MSNi ega Twitterit, meiliklientigi ei luba kirjade kallale - raisk, loed oma kirju käsitsi, immigrant. Nagu mingi vaene sugulane oleks, raisk. Tropid. Raisk.
Ahjaa, inimesed, kes te seda loete ja kel on vähegi halastust järel s.t soostuksite minuga suhtlema - palun, palun, palun, tehke endale Skype. MInu kasutaja on mu kodanikunimi. Skype'i vähemalt see koht ei tsenseeri, MSNi aga küll, sestap tuleb arvata, et ka kõik muud kohad, mis netti pakuvad, selle kenasti ära nudivad, neljaks kisuvad, rattale tõmbavad, veel sada imet teevad ja lõpuks sulle mingi kondi viskavad, et söö, koer, aga Skype'i ehk saab. Helistada võite ka, kui välja mõtlete, kuidas see käib.
Ahjaa, ostsin endale ka lambi, padja ja rattakasutusõiguse kolmeks kuuks. Raamatukogust võtsin paar raamatut.
Ma kirjutaks toredatest asjadest ka, aga paraku saab varsti mu arvuti aku tühjaks, nii et see ei lähe vist läbi. Nojah, tervitan kõiki.
Taliesin
Telli:
Postitused (Atom)
