Mees astus läbi kinnise ukse.
Oli hiline õhtu ja pood oli juba ammu kinni pandud, mis oli veider, sest et ukse kohal säras silt kirjaga 24h. Võiksime mainida neooni, aga see on juba ammu moest väljas.
Majas sees tibutas kergelt ja põrand oli kaetud kergete udusulgedega. Kassad olid tühjad ja tuled kustunud. Paistis, et see pood ei huvita küll enam kedagi.
Kell näitas 1:31
Kusagil tagapool, piimaleti juures (piim ja muud asjad, mida inimestel kõige rohkem ja sagedamini tarvis läheb, näiteks munad,pannakse poe tahaotsa, et inimesed sinna minekul muud kaupa ka vaataksid) nägi ta oma arvates mingit liikumist.
Purjus füüsikatudeng (sest kes muu see mees seal praegu meil ikka on kui mitte Purjus Füüsikatudeng, üle Tartu teada-tuntud superkangelane, kes tõmbas ülle kostüümi ja kakles linna peal kurikaeltega ja muude kollidega, kes tundide, mis ööde ja hommikute vahele jäid, kanalisatsioonikaevudest ja linnajagudest, kus tegelikult keegi peale vanatädide ei elanud, välja ronisid) hägustas teadlikult oma pilku, et näha, mis kõrvalreaalsuses toimub. (Õigemini ei olnud tegemist kõrvalreaalsusega, see oli natuke lähemal, aga selle kirjeldamiseks teie heatahtlik jutustaja ei oma piisavalt aega ega tekstiruumi, pealegi ei luba tekstiprotsessor hästi vajalikke valemeid kirja panna.)
“Hoi!”
Tema hääl kõlas tühjas kaupluses iseendale vastu nagu üksik tigu, kes ühel ilusal päeval avastab ühe teise koja, taipamaks lõpuks, et tegu on vaid tema enda vana kojaga. Tõde ei saagi ta kunagi teada. Kahtekümment eri sorti kaerahelbed ja mahlapakid ahvatlesid oma magususega, aga tudeng kõndis neist mööda, peas kummitamas mingi veider viisijupp, mis teda juba nädal aega piinanud oli.
“C'est comme moi, le neige:
quand on dort, il ne sait pas
qu-est-ce que – le soleil,
et quand il ça sait..”
“Halloo!”
Tudeng teadis, et ta ei saa enam kunagi oma sõpru tagasi, sest nendest ei kasva kunagi välja täiust, nagu Newtoni mehaanika, mis ainult kindla piirini tulemusi annab. Midagi jääb alati puudu, taldrikutel on killud servadest puudu – on inimesi, kes neid kohad täidaksid, aga neid ei ole siin, nad on kusagil mujal; ja mis kõige hullem, tegelikult ei täida nad neid tühimikke täielikult, andes vaid teatavaid hinnanguid, mille vead aja möödudes aina ilmsemaks said ja mis sundisid aina uusi inimesi aina taasotsima ja leidma. Ja võib-olla on mingid inimesed, kes hoomavad endas täiust, mitte ainult augutäiteid, vaid täieõiguslikke uusi taldrikuid. Kes teab, aga miskipärast arvas ta, et see jääb tõenäosuskõvera lõppu, sinna, kus elavad ainult mingid üksikud epsilonid.
Liikumine jäi aga alles – ja nüüd tudeng võis lausa vanduda, et ta kuulis midagi piimaleti juurest - purunevate munade häält. Ei, keegi ei hävitanud neid, ei löönud puruks, loopinud vastu seina, lömastanud talla all, löönud vastu panniserva katki – aga munad lihtsalt pragunesid, täitsa iseenesest.
Tudeng sööstis just sinna, kust need hääled kostusid ja juba ta nägigi ja ta silmad läksid imestusest suureks, sest tegelikult nägi ta sel hetkel palju suuremat spektrit lainepikkusi kui tavainimene seda harilikult näeb – superkangelane ikkagi – ja kuna inimsilm sellist jama valguse pähe ei võta ja pupilli kokku ei tõmba, tuli tema peale hetkeline pimestumine, kuni spekter ahenes normaalseks ja tudeng sai oma nägemise tagasi ja see, keda ta nägi, oli väga-väga ilus.
“Kes sa oled?”
Sel hetkel lõid kaubamaja tuled särama ja tudengi ümbes sebisid inimesed, endale toidu- ja joogipoolist valides. Kõik oli täiesti tavaline, ainult munad jätkasid pragisemist.
Nii oligi tudeng üks vähestest, kes närvivapustust ei saanud, kui toiduosakonna kõikidest munadest korraga imelinnud koorusid ja lendu tõusid.
Skaftafell
3 tundi tagasi
