neljapäev, aprill 13, 2017

Raport esimesest aprillist, 2017.

Mõtlesin, et pääsen esimesest aprillist puhta nahaga, aga näe, elu tegi omad korrektiivid. Nimelt otsustasin, et on hea päev pesu pesta, mõeldud-tehtud, panen masina kenasti käima, aga mingi aja pärast taipan, et teine on kuidagi enneaegselt vait jäänud. Lähen asja uurima, et äkki on too kiiret tööd teinud ja pesu poole tunniga valmis pesnud, aga on teine hirmus tõrges, ei taha seda pattu küll teha, et oma ust mulle avaks, õige kah, mine tea, mida hullu ma teha võiks, äkki võtaks pesu välja ja paneks kuivama või midagi.
Lähemal uurimisel selgus, et masinal põleb üks punane tuluke, mille kohal üks iseäralik piktogramm. Korteri eelmised omanikud olid kuhugi jätnud ka pesumasina kasutusjuhendi, mis piktogramme profaanile lahti seletab, aga õnnetuseks oli see esiteks minu mäletamist mööda vist poola või serbia keeles, ja teiseks kolm aastat kadunud. Senimaani olen oma pesumasinal ära õppinud kaks nuppu, mida õiges kombinatsioonis vajutades pesumasin lõpuks tööle hakkab, kuigi ma pole päris kindel, mis see kombinatsioon on.
Mõistatus lahenes varsti, kui tahtsin millegipärast käsi pesta - nimelt selgus, et kraanist tuleb nüüd vee asemel õhku ja korinat. Selge - pesumasin kurdab, et pesta on raske, kui vett pole. Mõistan ja empatiseerin - minulgi on raske veeta käsi või näiteks ennast pesta. (ja mõtle, kui humoorikas oleks olnud, kui vesi oleks just siis otsa lõppenud, kui ma duši all olen - sellest peaks järeldama, et duši all käimine on ohtlik tegevus ja seda peaks võimalikult harva tegema)
Inimene aga on niiviisi loodud, et tema ei saa rahule jääda sellega, et vaatab, et asjad on niiviisi, mühatab, ja laseb neil olla. Inimene tahab ikka teada, mispärast asjad niiviisi on, nagu nad on. Nii hakkasin minagi Kadunud Vee juhtumit lahendama.
Tartu Veevärgi leht on selles asjus vait nagu kult rukkis, ütleb, et igal pool kaevatakse maad (õige ka, kevad on käes ja tarvis kartul-porgand maha panna), aga selles asjus, kas see kuidagi selles ka väljendub, kas vett saab või ei saa, leht siinkohal vaikib. 
Mõtlen, et äkki on veevärk selles asjus mingit tiguposti saatnud, neil on vahel sihukene komme, paberkiri on ikkagi romantiline ja intiimne, ja ümbrikule saab panna pitseri ja huulejälje ja peale kirjutada, et armastan sind leekivalt ega suuda ära oodata päeva, mil sind näen, email on kuidagi kõle sellega võrreldes. Praegu on aga meie trepikojas paraku minu postkasti ees hunnik briketti ja kellegi jalgratas, nii et ma pole väga kippunud postkasti sisu uurima, aga ilmselt peaks seda nüüd siiski tegema, sest äkki sealt paljastubki tõde.
Vahepeal oli aga koridorist kostuvad hoobid naabri uksele valjenenud. Hoopides naabri uksele pole midagi iseäralikku, ma olen sellega täitsa ära harjunud, minu naabril on lihtsalt sellised kuraasikad sõbrad-tuttavad, kes tema ust peksavad ja temaga võidu karjuvad, tavaline värk. Minuga nad ei ole õnneks suhelda tahtnud, nii et ma olen neid ka rahule jätnud, sesmõttes on meie kooseksisteerimine väga harmooniline. Praegused hoobid kõlavad aga natuke valjemini, kui lihtsalt rusikatega ukse peksmine, üks võimalus on muidugi, et mu naabri sõprade seas on ka roboteid, aga võib-olla pekstakse tema ust lihtsalt millegi kaalukamaga. Alguses on natuke hirmus, sest ma ei taha, et mind millegi kaalukamaga peksma hakataks, aga siis kostub koridorist ühe lapse häält, ja ma mõtlen, et kui keegi lapse kaasa võttis, siis äkki ei ole olukord nii drastiline. 
Koridoris olid igatahes mees, naine ja laps, mees kangutas kangiga naabri ust lahti, sealt ka need valjud paugatused. Selgus, et üks täiskasvanutest (ma tõesti ei mäleta, kumb) on mu naabri järeltulija, ja et ukse peksmine on viinud olukorrani, kus uks enam lahti ei tule, nüüd aidatakse isa oma korterist välja. Politsei olla ka kuidagi mängus. Mõtlesin, et kuidagi sündsusetu on sellises dramaatilises olukorras minna oma postkasti kontrollima, seda enam ka, et mu kodupüksid on nõelutud ja kampsunil auk küünarnukis, pärast vaatavad veel, et ma olen vulgaarne inimene. Pärast tuleb veel politsei rääkima ja Võsa-Pets filmima ja kus siis selle häbi ots. 
Läksin siis tagasi tuppa ja otsustasin, et ootan, kuni draama mu koridoris vaibub, ja kirjutan ooteajal oma põnevast esimesest aprillist teistelegi. Kes teab, äkki tuleb isegi vesi tagasi.

---
Raporteerin, et Kadunud Vee juhtum on leidnud lahenduse - nimelt oli kellelgil torud umbes (jällegi empatiseerin, tean isegi, kui kole see on, kui peldik umbes on, mingi aeg tagasi ostsin ma nii palju torusiili, et Rimi algoritm hakkas mulle seda soodushinnaga pakkuma), ja torupoisid olid ummistuse likvideerimise ajaks vee kinni keeranud. Vat, mida teada ei saa, kui talvel ei maga.

reede, november 04, 2016

Õnneleid

Ma, näe, paar aastat tagasi kirjutasin, kuidas käisin teatrilaagris, kus filmi tehti, ja mina mängisin laulude jaoks flööti ja mis seal muud kõike ka sündis.

Ega ma muud hetkel rohkem ei blogigi, et see film on juba üle aasta valmis olnud.

Näe, see.


Õnneleid from Tarsi talu on Vimeo.

neljapäev, oktoober 13, 2016

Wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben

Mul on täpselt sama pealkirjaga blogisissekanne juba olnud.  Aga las olla. See seal oli ühe luuletuse tõlge. Praegu ta läheb lihtsalt teemasse.

Kes ei mäleta, siis luuletus oli see.

Herbsttag

Herr, es ist Zeit. Der Sommer war sehr groß.
Leg deinen Schatten auf die Sonnenuhren,
und auf den Fluren lass die Winde los. 

Befiehl den letzten Früchten, voll zu sein;
gib ihnen noch zwei südlichere Tage,
dränge sie zur Vollendung hin, und jage
die letzte Süße in den schweren Wein. 

Wer jetzt kein Haus hat, baut sich keines mehr.
Wer jetzt allein ist, wird es lange bleiben,
wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben
und wird in den Alleen hin und her
unruhig wandern, wenn die Blätter treiben. 

-Rainer Maria Rilke


ja mina tõlkisin nii:



Sügispäev

Hea Jumal, suvi oli suur.
Kuid nüüd on aeg - Sa lase varjud päiksekellal' valla
ja nõmmedele mühisema tuul.

Las kasvab vili põllul täiuseni
Su antud kahes viimses suvepäevas veel
ja küpseda Sa käsi viinamarjal seni 
kuiks veini raskest magususest tuigub meel.

Kel kodu pole, ei seda enam raja
Kes üksi on, see nõnda jääma peab,
tal seltsiks unetuna öösel pikad kirjaread
ja tühjal tänaval vaid siia-sinna sammukaja,
kui leheprahis kõndides ei sihti tea.

-Rainer Maria Rilke




Fesaris käis mu välismaa sõprade seintel läbi meem, kus pidi ennast kolme fiktsionaalse tegelase abil kirjeldama. Mõtlesin, et teen ka, aga hirmus pikale läks, sest ausalt ütelda tundub see peaaegu võimatu - fiktsionaalsed tegelased on sihuksed Suuremad-Kui-Elus ja elavad nad ka teistsuguses olmes ja juhtub ka huvitavamaid asju.


Sain siis poolteist nädalat hiljem meemi üles. Sihukesed halvad klapid. Et miski nagu klikiks, aga tegelt pole ikka mina. Ei tea, kas keegi märkab ka. Tahaks nagu. Muidu on sihuke tunne, et avad ennast maailmale, tõmbad rinna lõhki kõikidele vaadata ja fesari uudisvoog peidab selle muu infotulva vahele ära.

Eks ta ole.




Sihuke pilt siis sai. Piltidel Jonathan Glover "Home at the End of the Worldist", Sokka "Avatar the Last Airbenderist" ja Remus Lupin Harry Potterist.


Nojah.


Ma väga ei usu, et need oleks tegelased, keda inimesed mu ümber mulle määraks. Eks ta ole ka natuke test "kuidas sa ennast näed". Lupin võib sihukese kelkimisena mõjuda, et näe, tüüp arvab, et ta on hirmus hea õpetaja, aga ei, asi ei ole selles. Lupin on ikka kuidagi katki, kuidagi mitte päris sobituv.



Sokka on positiivne programm. Päriselt. Sokkal on halbu asju juhtunud, aga ta ei ole katki. Ta on võimekas, julge,  taibukas, kohati natuke lollakas, ja naljakas. Optimistlik. Oma grupis ainuke üleloomulike võimeteta tegelane, aga ometi vägagi kandev. Ja muist koomilist fookust on tema kanda, nii selle läbi, et ta teeb nalja, kui ka selle läbi, et igasugune slapstick temaga juhtub.  Kuidagi sihuke tervislik tegelane.



No ja siis on Jonathan Grover.
Nojah.

Jonathan  ei ole positiivne programm. Kaugel sellest. 
"Home at the End of the World" ei ole rõõmus lugu. Mõni võib-olla torkaks, et "pisarakiskuja". Torgaku. Millest tema ka aru saab. Aga kes lugenud või vaadanud on, see teab. Kuidas siis, kui ei ole veel surmavalt haige, on viienda ratta tunne, ja alles siis saab armastatud inimese tähelepanu, kui on Liiga Hilja.

Ei, ma ei ole haige. Aga kohati ülearune küll.


Ma ei saa avalikult  ja otse ju FBsse kirjutada, et minuga ei ole hästi. See ei oleks hea toon, ja mida see aitaks? Vaadake, T. tahab tähelepanu! Jee. Ja siis ei saa ilmselt nendelt tuge, kellelt vaja oleks, vaid teistelt.



--


Ega järele vaadates keegi väga tähele pannud ka seda meemi. Mõni laikis, asi seegi.


Tegelikult on kõik ju hirmus banaalne, trafaretne isegi. Te olete seda kõike näinud, ja see on ilmselt hirmus igav, nothing to see here.


Lühidalt - sümpaatne poiss J, keda eelmise postituse lõpus mainisin, ütles mulle augustis oma suhtestaatuse peale, et "on vallaline, aga suhet ei taha, pikalt pikalt, ei ei".

Mõtlesin siis, et selge, võtame kõike ettevaatikult läheneme aeglaselt, ei hirmuta teda ära.

Tagantjärele selgub, et "pikalt pikalt" pikkus oli umbes paar nädalat.

Näen J-it Üritusel, kus me ikka iganädalati mõlemad käime, ühe kena  noore poisiga, ja selgub, et nad on juba kuu aega koos olnud. Ja mina, lollike, ei teadnud midagi.



Ja tujud selle kõige kohta käivad siia ja sinna. Hin und her.


Esimene päev istusin kodus, kuulasin The Smithsi ja muid kurbi lugusid, mõned neist ausalt ütelda päris halvad, aga millest kuidagi lahti ei saanud. nt.



Õhtul läksin välja, nägin paari inimest, keda polnud näinud väga ammu, lakkusime end täis ja leidsime, et he's a bitch and we hate him. Ja mõni aeg hiljem satun ma temaga kokku ja ta on nii südamlik ja avatud ja kuradi sümpaatne,  et teda on nii raske vihata. Ja siis kolmas kord näen ma teda Üritusel, aga tema mind ei näe, ta on vastikult nunnu selle teise poisiga. Täiesti talumatu. (no räägitakse, et kui armastad kedagi, siis tahad, et ta oleks õnnelik, nii et ilmselt ma ei armasta, sest halb on seda vaadata) Ja siis inimesed sinu enda seltskonnast ei saa aru, et sul on halb ja räägivad edasi lakk-kingadest ja laevadest ja kuningaist ja kapsaist ja neil on lõbus ja nad nagu meelega ignoreerivad seda, et sul ei ole hea. Sihuke tunne, et annaks nagu ennast kellegi kätte, et hoia mind nii paar minutit ja nemad unustavad kümne sekundi pärast ära, hakkavad rääkima ühest bändist või mõne  kursuse bürokraatiast, teevad käega hoogsa žesti ja pillavad su  maha.

Ei, ma tean, tegelikult ei ole  nende ülesanne mind kanda. Ja kui nad juba on lõbusas tujus, jumal paraku. Ega ma niikuinii miskit muuta saa.



I had no illusions
That I'd ever find a glimpse of summer's heatwaves in your eyes
You did what you did to me
Now it's history, I see
Here's my comeback on the road again
Things will happen while they can
I will wait here for my man tonight
It's easy when you're big in Japan




Things will happen while they can. 

Ilmselge, et ma magasin selle aja maha.


Kuidagi hea, et blogindus on selline peaaegu-surnud formaat, ei ole hirmugi, et J. seda postitust loeks. Kuigi mingis mõttes nagu tahaks. Kuidagi nõnda, et ma saan aru, et asjad on läinud nõndaviisi nagu nad on, aga kas ma pean tegema veel takkaotsa veel nägu, et minu tundeid pole olnud ja et nad ei ole olulised? Et mitte midagi pole juhtunud, kõik on täpselt samasugune pärast minu teadasaamist ja enne seda. Viisakas muidugi ongi sihukest nägu teha, et avalikku skandaali vältida.  Afektikontroll. Tsiviliseerumisprotsess. Samas mulle on räägitud, et J. ei oskagi eriti sotsiaalset ebamugavust tunda, nii et tema ehk häiritud ei saa.

Here's my comeback on the road again.

Kuigi raske on tagasi tulla. Kuigi ma üritan. Käin väljas ja puha. Ja nagu näen ka teisi. Kuigi libiidot eriti ei ole. Ja natuke meenutab see lugu mulle üht kohta "Karupoeg Paddingtonist", kus minnakse poodi ja müüja ütleb Paddingtonile, et ehk ostate uue mütsi, parema, ja Paddington ütleb, et paremat ei ole, see ongi kõige parem, aga uue mütsi võib osta küll, halvema.


Off-again-on-again. 

Ja kuidagi on vihane ka olla. Kade, täpsemini. Tema on nii rõõmus ja rahul ja mina ei ole. Jõlgun õhtuti ringi ja teda ei näe, sest temal ei ole enam asja linnas jõlkuda. Tema ei pea in der Alleen hin und her unruhig wandern wenn die Blätter treiben. Ja tundub teine üleüldse kuidagi kompleksivaba olevat. Mismõttes? Kuidas ta üldse ,saab nii? See tundub nagu sohk, sohk ja valemäng. Ma ei teadnud, et nii tohib üldse, oleks ma teadnud, oleks ma need kaardid ise endale võtnud. Kunagi sai üks mu tendutegelane surma, sest üritas psioonilist võimet medusale teha, aga medusa vaatas silma ja kivistas ära. Pärast tuli reeglitest välja, et oleksin võinud seda ka puudutusega kinnisilmi teha, aga mängujuht ütles, et mis siis, et nii võis, enam tagasi võtta ei saa. No raisk.






Nagu ma ütlesin, banaalne ja trafaretne postitus. Oleks ma siis vähemalt kuusteist, oleks mul mingigi vabandus, aga ei ole, ja vabandust ka ei ole. Panen vähemalt ühe klipi Sokkaga, et lõpp saaks natuke rõõmsatujulisem.









neljapäev, september 15, 2016

Insener Garin Who Fell To Earth

Kuidagi on asi niiviisi, et vaheldumisi käivad peal ärevushäirele sarnanev olukord (kas tohib siis inimene endale diagnoosi panna, mõistagi ei tohi, aga midagi säärast mul külas käib) ja selline, noh, üleüldine hall ja  beež, sihuke, kus vahepeal on vahva ja okei, aga millelgil ei ole sügavamat tähendust või mõju. Ei ole ekstaasi, müstilist joovastust. Kuhugi kadus maagiline realism.


Ja tulen ma koju, teen süüa, kuulan podcasti, hakkan doktoritöö asjadega tegelema, aga oot, enne võiks ju mingit muusikat panna. Youtube'ist ei tule nagu midagi väga ette, paneks ehk omaenda arvutist mingi kunagikoostatud playlisti käima.


Pildiotsingu tulemus

Ja kuidagi läheb käima Vennaskond. Ja  see kõik tagasi. Suur pime tuleb valgusest välja. Mütoloogia, mida ma kunagi järgisin, selle kogu suuruses. Kogu  see anarhistlik kahekümnenda sajandi müütos (Vennaskonnas on midagi üdini 20sajandlikku. alates  Nestor Mahnost ja Ukraina anarhistlikust armeest, Arvi Siia abil läbi Nõukogude Liidu ja instituutide ja inseneride purjetades,  kuni üheksakümnendate Diskoni välja. ma võiks sellest pikemaltki kirjutada), kosmose, linnaromantika, purjutamise ja sõprusega.




Vennaskonna peale hakkasin sedasama blogi siin lugema ja jõudsin järeldusele, et kui mulle praegu täitsa meeldib see, kuidas hilisteismelised on nõnda pretentious, ja teevad uhkeid kultuurilisi viiteid ja kekutavad ja nõnda edasi, siis seda enam meeldib see mulle hilisteismelise minu juures. Ega ma niipalju muutunud olegi. Mõtlesin, et blogin siis uuesti. Kuigi ma kahtlustan, et vaevalt, et keegi seda blogi enam loeb. Kuigi, kes teab, ehk olen ma kellegi blogiloendis või käib keegi iga paari kuu tagant kontrollimas, kas ma olemas olen.


Mul on elus olnud kaks suuremat muusikalist mütoloogiat. Esimene neist on Vennaskond, tema algas teismeeas ja hakkas hääbuma kusagil kahekümnendate alguses ehk. Sest teine mütoloogia tuli peale.
Teise mütoloogia lõppu võib palju täpsemini dateerida.


Kümnes jaanuar, 2016.



It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.

(Ma ei ole tegelikult "Bell Jar"-i lugenud, kuigi võiks, aga seda avalauset olen vähemalt niipalju kuulnud, et parafraseerida. Apropoo, Kaubamajas oli kodutarvete osas umbes sihuke tsitaat, et kui tunnen end halvasti, lähen vanni ja mured kaovad. Kompvek selle juures oli see, et tsitaadi autoriks oli Sylvia Plath. Kui ma oleks reklaamissepp, siis ma isiklikult ei reklaamiks vanni teraapilist võimet kellegagi, kes oli lõppude lõpuks nii katki, et tegi enesetapu, nii et vann vist siis päris lõpus ei aidanud. Aga teisalt jäi just meelde, nii et mine võta kinni.)


Bowie mütoloogia oli sama grandioosne kui Vennaskonna oma, aga tagantjärele vaadates kuidagi deemonlikum. Lovecraftilikum. Burroughslikum. 
That cult would never die till the stars came right again, and the secret priests would take great Cthulhu from His tomb to revive His subjects and resume His rule of earth. The time would be easy to know, for then mankind would have become as the Great Old Ones; free and wild and beyond good and evil, with laws and morals thrown aside and all men shouting and killing and revelling in joy. Then the liberated Old Ones would teach them new ways to shout and kill and revel and enjoy themselves, and all the earth would flame with a holocaust of ecstasy and freedom. Meanwhile the cult, by appropriate rites, must keep alive the memory of those ancient ways and shadow forth the prophecy of their return. - "The Call of Cthulhu", H.P. Lovecraft

Noh, natuke sinnapoole kohati. "The Man Who Sold The World" ja Thin White Duke ja puha. Selline amoraalne kosmiline ekstaas. Aga see on juba klassikaline ja Bowie on sel ajal noor ja optimistlik.

Raskeks läheb asi tema viimase albumi ja tema viimase persona juures (või siis eelviimase, kui me ütleme, et Bowie viimane persona on Surnu ja 10ndal jaanuaril toimus tema kõige viimane transformatsioon). Kogu see album on kohutavalt pessimistlik, kohutavalt morbiidne ja kohutavalt raske. Sureva mehe album, ja Bowie oli varem ütelnud, et ta ei taha surra. See ei mõju mulle nii, et "seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis, enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis". Mulle tundub, et see oli talle raske, väga raske.


Ja ma ei ole seda albumit tänase päevani kuulanud. Mis veel hullem, ma pole pärast jaanuari pea üldse Bowiet kuulanud. Vahel on ta siit-sealt läbi lipsanud, aga ma pole teda kuulanud.


It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.

Ma mäletan, et ärkasin, ja kell oli niipalju, et oleks pidanud juba töö juures olema, aga ma olin liiga vähe maganud ja uni tappis ja voodist väljas oli kohutavalt külm, sest mu naabrid ei elanud sees ega kütnud ja ausalt ütelda oli isegi teki all ebameeldivalt jahe. Teen unesegase peavaluga mobiili lahti, et FB mind üles ajaks, ja esimene asi, mida ma näen, on, et üks sümpaatne poiss kirjutab: "Hüvasti, David Bowie! Elu jätkub Marsil!" ja ma loodan tõesti, südamepõhjast, et see on lihtsalt mingi vihje tema äsjaolnud sünnipäevale ja uuele albumile, aga loomulikult mitte ja nii ta läheb. Veel sama päev (vist?) paneme talle Raekoja platsi küünlaid ja  teeme külmas gennis (sest küttesüsteem oli kohati rikkis) tema auks  tantsupidu, aga seal on vähe inimesi ja ilmselt mängib oma osa ka külm, aga kohati on mul tunne, et muist inimeste jaoks ei ole David Bowie surm Sündmus. Et mis seal siis ikka. Ja kõik see, kui vähe seal inimesi on, kuidagi lööb mind.

It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.


Ja siis ma ei kuula kuus kuud David Bowiet.


Muide, see sümpaatne poiss, keda mainisin, tema on praegugi sümpaatne ja harukordselt vahva ja õigupoolest peaks temast loodama neljajalaliste värssidega  kangelaslaule, aga praeguse asjade seisu põhjal edasi prognoosides näib, et temast ei saa vist mitte midagi muud kui sõpra, hoolimata kogu tema sümpaatsusest ja puha. No saaks siis sõbrakski. Muudel telgedel tundub, et loota võib, aga kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Nojah.


Muusikamängur pani jälle Bowie loo peale.

:)

Äge.















 

reede, veebruar 13, 2015

Kirjutasin Kopenhaageni larbifestivalist.

Käisin möödunud novembris Kopenhaagenis ühel larbifestivalil. Siis kirjutasin Sisalikku ühe blogipostituse. Näe, siin. Oleks võinud ju siia selle ümber kopeerida, aga see nõuaks vormistamisvaeva, et tekst bloggeri formaati tagasi tuua, ja lõppeks ei oleks see toda vaeva väärt.

Ma ei oska blogida. Õigemini, ma ei oska avalikult blogida. Ma olen umbes 50 päeva kirjutanud iga päev umbes 750 sõna. Salaja. Nii et keegi ei näe. Selle jaoks on üks veebisait, mille liikmeks sai kunagi tasuta, ja kuhu ma ammu regasin, aga mida väga ei kasutanud. Punkte saab ka, ja märkisid.

Ja ega noid asju, millest ma sinna  iga päev kirjutan, ei ole mõtet avalikuks ka lükata. Mitte sellepärast, et see niivõrd erakordselt privaatne oleks (kuigi vahel on, ja mõnikord sõiman ma seal inimesi, kes mind see päev vihaseks on ajanud. sageli läheb see kiiresti üle. ) vaid pigem sellepärast, et seal mingit erilist sisu ei ole. Jutt sellest, mida ma täna sõin, kuidas tervis on ja mis koht valutab, hästi palju juttu sellest, et ma olen väsinud, sekka vahele mõned ilukirjanduslikud fragmendid (mõned nendest tõupuhas pornograafia (no sellepärast ei taha ka avalikuks teha)), üldiselt ka sellest, mis see päev juhtus, aga eelkõige ikkagi sisekõne, oma peas ketrava masina jutu lindistamine.

Ma mõtlesin, et panen äkki mõne päeva näiteks, aga ei saa panna, neid lihtsalt ei ole mõtet lihtsalt lugeda, see on teine žanr, teiste reeglitega.  Igal jutujooksul seal on mingi häda, igal pool oleks toimetajat vaja või järelemõtlemist, aga ega ma ometigi kirjutades järele ei mõtle, 750 sõna on tarvis täis saada, mõtlemiseks pole aega.



Me teeme teatrit ka. "Härra Paul", Mehis Heinsaare ainetel. Pühapäeva hommikul Viljandis on tudengiteatrifestivali raames ka, aga märtsis tuleb Tartus uuesti.


laupäev, august 09, 2014

Edu on see, kui sul raha ja rõivad, edu on päikeselaen

Käisin laagris. Teatrilaagris.
Umbes sihuke fiiling äkki?


Laagri nime ei ütle, sest muidu jõutakse ehk toda nime guugeldades siia blogisse ja äkki ma ütlen midagi inkrimineerivat? Ega ma veel ju ei tea, ma olen postitusega alles alguses.

Oluline on vast fakt, et tegu oli kooliteatrite suvelaagriga. Mina olen 25. Läksin seepärast, et meie trupp oli seal iidamast-aadamast käinud, läksin koos nendega. Muist osavõtjad olid sihukesed noorekesed, poisi- või tüdrukuohtu, lapsed ehk isegi. (no nii 17-18 tundus vast sihuke kõige tavalisem vanus olevat, aga nooremaid oli seal ka küll ja küll) Mul pole sellises vanuses inimeste vastu midagi, aga kuidagi natuke sihuke eba-tunne on, mul on tsuti teised rõõmud ja mured ja mõtted ja nood küsimused ja teemad, mis nende jaoks olulised on, tunduvad kuidagi pisut läbitud teemad olevat. Näiteks sihukesed kes-must-saab ja kas-saan-Viljandisse-sisse küsimused. Kõik on veel ees. Neist võib veel kõike saada, saavad igale poole sisse astuda ja puha, mina enam ei saa. Kui siit nüüd veel edasi idealiseerida, jõuaks sihukese ideaalsavini välja, kellest võib kõike voolida, sest ega kaheksateistkümneaastane pole veel ühtegi valikut ju teinud, eks. Seep see nooruse  ja potentsiaali transtsendeerimise värk on.  No ja mul on mingi valikud juba tehtud, hästi siis või halvasti.


Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

See on muidugi lausvale, ma pole ilmselt kunagi muretu nooruk olnud. Praegu ongi vist tegelikult mu jaoks sääraste ürituste jaoks parem aeg kui keskkoolis oleks olnud, keskkoolis oleks ma arvatavasti igal õhtul oma nurgas raamatut lugenud ja seda seltsielu eemalt kas igatseva pilgu või tüdimusega pealt vaadanud. Kui mingid koorilaagrid olid tol ajal, siis oli küll umbes nii. Tol ajal, pärast ühte koorireisi Riiga rääkis üks tantsuõpetaja bussis, et ega need, kes toda koori- ja tantsuelu kaasa ei tee, jäävad HTGs väga suurest osast ilma ja ma üritasin endale sisendada, et reis oli tore kogemus. Oli ta jee. Ma praegu aga mõtlen, et äkki enamiku jaoks olid tollal nood koori- ja tantsulaagrid sama toredad kui see teatrilaager tundus olevat, aga lihtsalt mina ei saanud aru, sest olin samaaegselt sotsiaalselt ebaadekvaatne ja oma seksuaalsusega puntras? Nüüd olen kahtlemata parem suhtleja ja selle pärast, kes mulle huvi pakuvad, ka ei põe. Ses mõttes on muidugi olukord kõvasti parem.

Samas siiski oli vahel  sihuke porgand tordis tunne - mida ma siin teen. (ma mäletan, et mingi hetk väga väga naine (kas seda peaks suurtähtedega kirjutama?)  mainis kusagil, et tal on minuvanustega suheldes kuidagi sihuke ei-oska-olla tunne, mistap ta väga minu generatsiooni larpidel ei käi, et aftekatel on imelik, tea, kas see on sama tunne?) Antropoloogiliselt huvist on ka kuidagi veidi inetu või alandav inimesi vaadata, ega nad pole metsaelukad puuri sees, et iga tolgus nende karjakäitumist vahtida võiks, vaid indiviidid, ega mingi väike seitsmeaastane vanusevahe ei anna veel alust ülbitsemiseks. Mõned laulud ja jutud on jällegi uued, siis on tore noori kuulata ja juttu puhuda, õppida laule, mida nemad laulavad. Näiteks too ülemine.  Või see siin.



Muidu tehti laagris filmi. Sihukest naiivset-hipilikku. Loodushoid hea, saastamine paha. Mis sihuksel moraalil viga. Muusikalifilm oli. Mina sattusin bändi, sest kohe alguses  tahtsin, surusin ennast küünarnukkidega kohale. Flööti mängisin. Praegu kuulan salvestatud lugusid, päris äss on. Teile näidata ei saa, oodake, kuni film välja tuleb.


Nüüd on umbes nädal aega möödas. Tegelikult tundub ikka väga mõnus kogemus. Sihuke ajatu. Zen-suvi. Jätad oma kallisvara kusagile nurka ja ei pea muretsema, kas keegi selle tuuri paneb. Päev on hirmpalav, veedad selle särgita ja paljajalu. Jood palju vett. Räägid suvaliste inimestega. Õhtul oleskled "õpetajate toas" ja räägite rumalusi. Vahepeal harjutad, vahepeal jämmid, vahepeal lindistad, aga muist aega passid tühja, loed raamatut, magad unevõlga välja või  vabaajatsed niisama. Vaatad, kuidas teised teevad massistseene ja koreograafiat. Lebad stuudios laua peal ja kuulad, kuidas keegi teine lindistab. Piilud vahepeal, kuidas peategelased üht stseeni harjutavad ja filmitegijad räägivad, kuidas võiks või peaks.
 Käid rabas ujumas, tõmbad vasaku käe lihase ära, aga tast pole hullu. Käid öösel saunas, libised ja kukud endale käe peale eriti võika sinika, aga ega ta haiget  teegi. Parmud söövad ja herilased pikeerivad, aga mis neist ikka. Oled noortega lõkke ääres. Täitsa tore on. Kui kurb meel on, tuleb keegi ja teeb kalli, et tuju paremaks läheks. Laule lauldakse, tõsi, vahepeal nii, et üks pool üht, teine teist, see, mis parasjagu kellelegile meelde tuleb, aga noh, kärsitus ja puha, eks nad tee muudki kummalist, millele ma vast muidu ehk viltu vaataks, aga ju on neil siis nii vaja. Lõppeks tunduvad siiski toredad inimesed.

Täitsa hea oli.

Elu on see, kui su hing hõiskab rõõmust
ja süda on puhas ja prii.
Siis kaskede lõhn ja laugaste laulud
sind linnuna lendlema viib.

teisipäev, juuli 15, 2014

Füüsiliselt

On puhkus.

Sihukene, ütleme, bossanova käib.


Eile sain magama kella kolme paiku. Vara. Kella seitsmest-kaheksast ärkasin, uni läks ära, vast tuleb tagasi. Ei tea.
Avastasin, et olen eile õhtul jalga väikese haava astunud. Sihukese ohutu, aga jalad on mul  umbes sama räpased kui tol tüübil, kes Caravaggio maalil Peetrust risti lööb. Pesin haava ära ja desinfitseerisin. Panin plaastri peale. Ma ei mäleta, et oleks seda eile tundnud, aga paljajalu olin ma ju ainult ühe targa arsti nimelisel väljakul. Pärast seda liikusime ju mööda linna ringi ja käisime-käisin läbi erinevate kohtade, endal tunne sees, nagu oleksin kõik oma patud andeks saanud.
Õigupoolest on Pirogov ilmselgelt ohtlik koht, üks rootsi poiss, kaunis nagu noor jumal, kukkus oma käe naturalistlikult veriseks-kriimu. Praeguseks on ta loodetavasti jõudnud oma lennuki peale, eks ta kodus tohterda.
Hirmsad Eesti viinad, kas pole?

Jalad on hetkel vist minust see osa, millele puhkus kõige rängemini mõjub. Laupäeval tantsisin paljajalu (jälle paljajalu, eks - aga kingadega käimiseks on liiga palav, aga sandaalidega on halb tantsida. No päkk ei paindu, ja selleks, et tantsimise ajal terve labajalg maha panna - ain't nobody got time for that. Oleks hää kui leiutataks sandaali aseaine - kergelt jalgalibistatav, sokita kantav, hingav ja painduv suvejalats) endale varba alla villi. Hiljem avastasin, et selles kohas oli klaasikilde maas olnud, õnneks nürisid.  Ega ma polnud tükk aega korralikult tantsinud ka, sääremarjad annavad tänaseni tunda.

Minu füüsiline trenn on tõenäoliselt mulle väga kahjulik ja arvatavasti teen ma asju valesti ja lõhun oma keha niiviisi. Põhiliselt koosneb see peale tarvilise liikumise (nagu tants ja jalgrattasõit, need ei loe, sest neid teeks ilma trennitagi) kahest osast - plangust ja kätekõverdustest. Kuna ma olen hirmus laisk inimene (näe, planku teeb ka tegelikult päris lühiajaliselt), siis kätekõverdusi ei viitsi ma kaua teha, sestap koormuse tõstmiseks liiguvad jalad aegapisi ülespoole - alustasin nii, et jalad olid maas, nädala või nii pärast olid jalad kätekõverduste ajal maaslebaval madratsil, siis toolil, siis tooli seljatoe alumisel osal, nüüd poole ahju peal. Kes teab, ehk jõuab jõuluks käte peal kõndimiseni. Capoeira oleks ka ilmselt lahe, aga arvatavasti on see mu liigestele vastunäidustatud.


Veebruarist saati pole ma liha ostnud. Söönud olen küll ja isegi kaunis tihti, inimesed jagavad liha võrdlemisi lahkesti. Kala ostan ja söön ka sagedasti ja meelsasti. Aga lihaga on teised lood. Ma ei ütleks, et see taimetoitlus oleks, pigem on see selleks, et alati, kui ma liha saan, on see sündmus. Kingitus. Eriline värk.

Ma arvan, et panen end nüüd riidesse ja lähen ostan turult süüa. Ja poest pipraveski. Siis on kell ehk juba niikaugel, et saan Küllilt "Habibi" laenata.