reede, juuli 26, 2013

Kirjad Euroopa vallutamiselt. Varssavi. Viin.

Esimesest juulist kahekümnekolmandani olin Eestist ära, tegin sõbraga koos Euroopa ringreisi. (meetodiks raudtee ja InterRaili pilet, millega saab terves Euroopas kahekümne kahest järjestikusest päevast kümnel päeval rongidega sõita nii palju kui süda lustib)
Sõidu ajal kirjutasin ohtralt CouchRequeste(kuidas seda maakeeli ütelda? sohvapalveid?) ja kuna alates kahekümnendast palvest muutub see väga nüriks žanriks, siis kirjutasin ka vahelduseks aeg-ajalt kodustele reisikirju. Paraku oli koduste postkastiga miskine jama ja kohale jõudis neist vaid esimene, mõtlesin, et hakkan neid siis vähemalt blogis ära tooma.

Varssavi. 

Saabumine esmaspäeva õhtul. 18-tunnine bussisõit tüütu ja unine, aga mitte nii hull, kui kartsime. Magasin, sõin, kuulasin podcaste filosoofia ajaloost, (praegu olen Platoni juures, aga Platonit on ka väga palju sääl podcastihunnikus), magasin, lahendasin ristsõnu, sõin, vahtisin aknast välja ja nii edasi. Bussisõit nagu ikka. 
 Varssavis võõrustaja Pawel, 19-aastane tudeng (majandus?, management? mingi sedasorti asi igatahes) Sihuke natuke vaikne poiss, aga muidu täitsa tore. Teisiba oli tal esimene tööpäev ühes call-centeris, aga esimene päev oli tal võrdlemisi lühike. Külas oli tal ka sõber, David. Teisipäev sõime hommikusöögiks vorsti (kas vorst on mingi Poola teema? bussis oli ka pidevalt vorstilõhn üleval. Gyurka, tahad vorsti? mul on praegu kotis veel Eestist kaasa võetud pool suitsuvorsti. väga ei kutsu see vorst hetkel mind.) Käisime hommikul ebaviisakalt suures pargis(Lazienski Krolelewskie, mis pidada tõlkes kas kuninglikku vannituba või peldikut tähendama), mis oli lahe, selline korralik hoolitsetud ja geomeetriline prantsuse park koos valgete uhkete sammastet majadega; vaheldus see aga üsnagi metsiku alaga, mõnes kohas oli lihtsalt heinamaa, ilmselt ei jaksa nad lihtsalt igal pool niita. Päris vinge kontrast, kui on vanad puuhiiglased, mille ümber on nelinurksed täpselt pügatud hekid, hekist väljaspool golfimuru ja hoolitsetud teed ja hekist seespool meetrikõrgused nõgesed. Pluss patseerisid seal ringi mõned paabu- ja muud linnud ja ka teisi pudulojuseid - oravaid oli sääl kole palju, tulid peaaegu käe juurde, aga kuna süüa polnud anda, siis päris puutuda ei lasknud. Seal  pargi kõrval oli ka Poola presidendipalee, mille kõrval omakorda hiigelsuur Chopini kuju, Chopin istub mõtlikult ja vaatab igavikku, tema kohal aga kõrgub kas puu, käsi või lind, ma ei saanud täpselt aru, võimalik samas, et ka skulptor ise ei saanud täpselt aru.
Igastahes, sõitsime pärast pargiskäiku Koperniku teadusparki, see ka hirmsuur. (poolakatele vist meeldivad suured asjad) Sääl oli palju imeasju, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Päev möödus üsnagi märkamatult, siis vaatasime veel CouchSurfingusse Viini ja Milano kohta. (mul on Viinis üks sõber, kes põmst ütles, et kui me kedagi ei leia, saab ilmselt tema pool ööbida, nii et ma Viini pärast ei muretse. Milanoni on aga veel aega.) Siis käisime vaatasime veel Varssavi kesklinna ja rongijaama, broneerisime pileteid. Tädi informatsioonilauast jättis mulje, et tal on kõik rongiajad peas, igatahes, kui ma küsisin rongiaegu homme kaheteist paiku Viini ütles ta kuhugi vaatamata kohe "12.15". Raudteejaama kõrval oli, jällegi, üle mõistuse suur stalinistlik ehitis, Pawel ütles, et selle jätsid neile vist venelased. See on vist üks Ida-Euroopa suuremaid hooneid, praegu on seal muuhulgas tehnikamuuseum, aga välja nägi  igastahes, nagu elaks seal mingi sci-fi kurjamist maailmavalitseja ja mingi hetk  tuleks hoone tipust välja megalaser, mis vaenlased õhku laseb, ja katustele astuks robotid valvesse. Teine võimalus on, et maja võtab  jalad alla ja hakkab Godzilla kombel Varssavit lömastama. Ilus hoone samas.
 Siis käisime veel poes, ostsime pastat, tomateid, suvikõrvitsat, šalottsibulaid, juustu ja õlut (õlu nägi väga poolapärane välja, sellepärast me just seda õlut ostsime) ja läksime koju. Mul tekkis komme poolakeelsetele lausetele eesti keeles vastata. Koju tulles nägime tänaval kaht meest, kes  laua taga istusid ja viina jõid, mõneti naturalistlik pilt, aga fotot siiski ei teinud. 
Baaslaagris oli külas veel Davidi tüdruksõber, nimeks midagi Suzan-tüüpi, ma kirjapilti ei küsinud. Tegime ostetud toorainetest viiekesi koos süüa ja lobisesime niisama.

Järgmine päev(praegu kirjutades täna) pakkisime asjad, misajal Pawel üles ärkas ja meile mingisugust poola rasva-asja koos leivaga pakkus. Rasva-asi nägi natuke õudne välja aga maitses päris hästi. Mul on tunne, et poolakad on mingisugune liharahvas, teadusmuuseumis oli igatahes tervisesektsioonis mingi asi, mis mainis, et inimene peab ellujäämiseks ka taimi sööma, lihast üksi ei piisa.  

Jätsime Paweliga hüvasti ja tulime rongijaama, katsusime seal tulutult wifit leida. Ei leidnud. Läksimegi rongi peale.


***

Viin, (Zürich, Milano) 


Varssavi-Viin rongisõit võttis kaheksa tundi ja oli Varssavisse saamisega võrreldes ülimalt meeldiv - lühike, meil oli kahe peale kupee, kus sai laiutada, vestelda, arvutimänge mängida (rongis oli elekter!) ja kirjutada toda eelmist teksti. Milano-Chambéry rongis on ka elekter ja palju aega, sestap saab asju kirjutada.
Esimene moraal - ära iial looda Milanos suvel couchsurfida, või kui sa seda teed, plaani seda mitu nädalat ette ja spämmi kõike, mis ette juhtub. Milano CS lehel oli kirjas, et peaks saatma umbes 70-80 kutset, mis tähendab, et see võtab vähemalt ühe korraliku tööpäeva või sa ei loe inimeste profiilegi läbi ja saadad kõigile sõnumi stiilis "You seem intestesting. We want to surf with you." Meil tekkisid ka kompleksid inimesele, keda me ei  tunne ja kes tunneb kuidagi kedagi, keda me tunneme, helistamise suhtes, sestap saatsimegi Milanos ööbimise vaikselt kuradile. Aga ma ruttan sündmustest ette.
Viini jõudsime kolmapäeva õhtul, rongi peal olime varasemalt saanud sõnumi Ecelt, kelle pool me ka viibisime. Nagu ajaloost võib mäletada, kuulus uusaja mingil osal Veneetsia Austria-Ungari impeeriumi koosseisu. (Salieri näiteks oli ju itaallane, aga tegutses Austria-Ungari keisri õukonnas) Tublid itaallased (tõsi, ei tea, kas veneetslased) pole seda ajaloo osa unustanud vaid on ikka tulnud tagasi oma vanasse pealinna Viini, et sinna suurel hulgal gelateriasid püsti panna. Ece pakkus meile igatahes õhtul gelatot, mida ta oli tänavalt karbiga ostnud ja ütles, kuidas jäätiseäri on Viinis küll itaallaste käes. Seega- itaallaste kättemaks? Tulid ja vallutasid salakavalal kombel hoopis Viini? Mine võta kinni. 

Viin, neljapäev. Ärkasime, spämmisime Milano linna elanikke CouchSurfingus, läksime linna peale laiama. Võib täiesti ausalt ütelda, et Viinis käisime kohvikus ja loomaaias, neljapäev oli too loomaaiapäev, peale selle viis tee loomaaeda läbi Schönbrunni lossipargi. Kui Varssavi park oli toredasti ajutiselt metsistunud, siis see park jättis mulje, nagu töötaks seal umbes kakssada aednikku, kellest kõrgeim annab aru ainult keisrihärrale isiklikult ja kui kuskil on rohi sentimeetri võrra vale kõrgusega, on skandaal ja pead lendavad.
Loomaaias oli palju loomi, mis neist ikka rääkida, tõsi,päev oli palav, nii et tuli osta pudelivett, kuigi vesi kallis oli. Hülgeid sai vaadata vee alt või vee pealt, nende basseini sein oli kohati läbipaistev, tundus vähemalt, et hüljestel oli lõbus. Pärast leidsime ka ühe ökopäritolu kraami müüva taverni, üsnagi stiiipuhas teine, sõin leiba, vorsti, juustu, mädarõigast ja õlut. 
Naasime koju ja koondasime vägesid, puhkasime palavast päevast (üldse on terve reisi vältel väga palav olnud, veepudelid on sest ajas kaasas olnud, et dehüdratsiooni vältida). Hiljem läksime Ece ja ühe ta sõbraga (Pau nimeline tegelane, kelle emakeel oli vististi hispaania, päritolu ei mäleta) välja, Viinis on üks vana haigla, mida enam ei kasutata, nii et selle hoonest ja alast on saanud inimeste kooskäimiskeskus ja seltsielukoht. Läksimegi sinna, trammiga ja üritasime siseõues olevas restoranis süüa. Kelnereid oli seal kohas igatahes vähevõitu või nägime me hirmsad välja, igatahes tuli alguses meie juurde kelner, Ece ja ta sõber jõudsid juua tellida, aga meie Merikesega jäime liiga kauaks vahtima ja kelner sööstis minema. Eestlase aeglased närvid, mis teha, aga niiviisi Euroopas jahil käia ei saa, kelnerid jooksevad ära, kui kohe nägemise peale refleksina tellimust ei tulista. 
Igatahes, vahepeal otsustasime ära, mida süüa-juua.(võtsime tublide turistide kombel Viini šnitslit, nagu peab. friikartulitega. ma võtsin veel mingisugust austria punaveini ja kohvi) Vahepeal pakkus Pau, et peaks tellima pigem hommikusööki, sest ilmselt on kelneri teise tulemise ajal juba kellaaeg vastav.  Õnneks toimus kelneri teine tulemine siiski pisut varem kui Kristuse Teine Tulemine ja saime oma tellimuse sisse anda, seda küll kõike korraga, sest me väga enam riskida ei julenud. Toit tuli kusjuures hämmastavalt ruttu. Ma täitsa kujutan ette, et seda Viini šnitslit friikartulitega saaks ilmselt ka kuskilt tänavalt või koolisööklast osta, aga näe, austerlastele on see rahvustoit. 
Vestlesime elust-olust ja Türgis olevast olukorrast. Ece üldiselt toetab Gezi platsi rahvast, aga ütles ka, et Türgi on väga eripalgeline riik, kusagil maapiirkondades elavad inimesed on ilmselt tunduvalt valitsusmeelsemad kui Istanbulis ja ta ei tea, kas mingisugune lahendus üldse ongi võimalik või ei.
Õhtul ostsime tänavalt veel erimaitselisi gelatosid (näiteks ka pistaatsiapähkli, amaretto ja kastanimaitselisi, viimast kiidan eriti) läksime koju ja sõime neid. Ece tegi veel türgi kohvi ja pärast ennustas meile ka nende pealt. (meenutas see tsutike seda Harry Potteri kolmandat raamatut, kus Harry ja Ron esimest korda ennustamistunnis on -  näe, see asi siin meenutab kala. Ja siit ripuvad mingid kolm asja alla.) Mida ennustati, ma väga ei mäleta.
Viin, reede. Läksime nüüd Viini vanalinna vahtima. Käisin enne ühes raamatupoes ja ostsin natuke asju, ühe saksakeelse Akunini, kaks graafilist romaani, üks rääkis vist kaheksakümnendatest ja teine Teisest Ilmasõjast, (hiljaaegu muutusid reeglid selle kohta, kuidas ajaloosündmusi suurtähistama peab. Ma nüüd ei teagi, kuidas õige on) peale selle veel ühe raamatu, kus oli sama tekst korraga kahes keeles, et keelt harjutada. Käisime postkontoris ja saatsin kogu selle kupatuse pakiga koju. 
Vanalinnas nägin hobustega kaarikuid, millest ema mulle telefonitsi rääkinud oli, vanu maju ka, jättis kaunis sümpaatse mulje. Ma läksin ühte muuseumisse, sest mulle oli kuskilt jäänud mulje, et seal on Klimti ja Schiele näitus, aga paraku läksin valesse muuseumisse, kus olid väheke klassikalisemad pildid, noh, pole hullu, Arciboldo oli päris meeldejääv. 
Igatahes, vaatasin muuseumi ära (Merike ei viitsind, tema vaatas vanalinna. Väidetavalt olla  Freudi park neil mõneti meie Pirogovi moodi - ta nägi, kuidas seal üks seltskond kasti õllega istus) saime uuesti Merikesega kokku, istusime ühes pargis põõsavilus, keel vesti peal ja plaanisime edasisi tegevusi. Seejärel jalutasime koju, et täita plaanist "kohvik ja loomaaed" ka esimene pool, sõime Sachertorti ja jääkohvi. (ma kirjutan hirmus palju söögist, ma kardan. "Hulkur Rasmuses" ütles Oskar, et hulgus mäletab eelkõige seda, mida ta sööb ja mida me praegu muud teeme, kui mööda ilma ringi hulgume.)

Õhtul läksime veel välja, ühte karaokebaari, ma pole varem karaokes käinud ja laulsin isegi täitsa mitu korda("Touch-a-touch-a-touch me" läks publikule päris peale, "Son of a Preacher Man" ka), täitsa mõnus õhkkond oli sääl baaris. 
Mäletan sealt ühte aasi päritolu noormeest, kes päris hästi mingeid džässistandardeid laulis, dzässi laulis ka  üks mõnusa  suitsuse häälega tütarlast (mõtle Marlene Dietrichi peale). Sääl oli veel üks eriti lüürilisi laule laulev transseksuaalne naine, üks rokkar, kes võib-olla oleks mingis muus kontekstis viisi pidanud, paraku polnud see kontekst seal ja siis, üks nooremas keskeas paar, kes vahepeal duetti laulis ning mõistagi laulis ka see tüüp, kes pulti haldas ja kelle juures inimesed ennast kirja panemas käisid.


Koju minemine oli logistiliselt põnev ülesanne, kuna me ei tahtnud vist,et keegi väga palju üksi koju minema peab. Lõime metroojaama kohal (just kohal, alla me ei jõudnud) kaardi lahti ja hakkasime uurima, vahepeal segas meile vahele aga noormees ja neiu, kes ka mingit tänavat või metroojaama otsisid, küsides, kas me oleme kohalikud ja kas oskame aidata. Ütlesime, et ei, aga kas teie olete. Noormees tunnistas häbelikult, et on tegelikult kohalik, aga siis leidsime me kõik õige suuna kuhu minna ja läksime kõik oma kodude poole.




Viin.Laupäev. Laupäev on teadagi vaikne päev ja ega meiegi siis suuremat midagi teinud, magasime keskpäevani ja läksime siis minu tungival nõudmisel koomiksipoodi, mis oli poolenisti remondis, poolenisti avatud, omanik oli väga sümpaatne, soovitas paari asja, mida ma ka ära võtsin (paar muud asja võtsin ka).
Õhtul jõime veel türgi kohvi (aga ei ennustanud!) ja sõime gelatot või õigemini, eilse gelato jäänuseid, ega seegi halb polnd. Igatahes, jõudis kätte aeg minna rongijaama. Olime otsustanud minna öise rongiga Milanosse ja sealt samal päeval Grenoble'isse, logistilistel põhjustel.
Niisiis, Viin-Zürichi öörong, sõitis teine umbes 9-10 tundi, umbes kümnest õhtul seitsmeni hommikul, pole kindel, kas vahepeal kella ka keerati või olime seda juba teinud. Interraili piletid meile magamisasemega kohti ei võimaldanud, ainult istekohad olid meiesugustele. Hõivasime ühe kuuese kupee ja üritasime võimalikult laiad välja näha, et võimalikke haidukke, bašibusukke ja väikesi lapsi eemale peletada. Päris perfektne meie tehnika polnud, kaks naisterahvast  tabasid meie blufi ära ja tulid ka samasse kupeesse. 

Teadupärast on šveitslased oma vargakommete poolest kuulsad, sestap  sidusin oma seljakoti viit rihma pidi  pea kohal asuva pagasiresti külge-  kui ma nüüd unne vajun ja  kohalikud pikanäpumehed mu kotti varastama tulevad, teevad nad kindlasti palju kära, mille peale ma üles ärkan ja minu läbistav silmavaade sunnib nad hetkega kõik põlvili heitma, mind anuma, et ma neile andestaks ja tõotama, et nad sellest päevast alates ainult ausa tööga leiba kavatsevad teenida. 
Paraku jäid tulemata nii vargad kui ka uni ja Zürichisse jõudsin ma väga loppis näoga. Õnneks oli loppis olemisega ka Zürich ise, pühapäevahommiku asi, tänavad olid prahti ja hiliseid joodikuid veel täis, mõned inimesed koristasid tülpinud näoga neist esimesi ja lootsid, et teised ise koju lähevad. 
Zürichis oli meil aega üks tund mille ma kasutasin ühe kanaburgeri ostmiseks ja söömiseks.  Vaprad Šveitsi kiirsöögikohad austavad oma riigi sõltumatust kõrgelt ega armasta eriti võõramaiseid pangakaarte ega eurosid. Üks burksiputka tädi siiski halastas mu peale ja oli valmis mängima, et mu eurod on tegelikult šveitsi frangid. (tegelik kurss umbes 1 EUR= 1.2 CHF, toim.) Nägi välja nagu mu elu kalleim rotiburks, aga tegelikult oli päris hea, vürtsikas selline.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Milano. Milanos üritasime esmalt saada broneeringuid ühe härrasmehe käest, kes oli ülimalt nördinud, et me ei itaalia ega isegi ladina keelt ei räägi. Tänapäeva haridus! Inglise, saksa ja prantsuse keeled on selgelt barbarite keeled ja kui ma üritasin oma hispaania riismeid kokku kraapida, teavitas üks abivalmis hing meid, et oleme vales kassas.
Meil polnud eelmine päev õnnestunud Milano-Grenoble ronge broneerida, kuna vastavaid kohti polnud võimalik mujalt broneerida, sestap olin ma kaunis skeptiline meie edasisõiduvõimaluste üle, aga ennäe! õnneks selgus, et Milano-Chambery-(Grenoble) rongile polevatki vaja broneerida, istud kohale ja ongi broneering! (pärast mõistagi selgus, et nii päris pole) Pole samas head halvata - meile räägiti, et broneerimatu rong võib-olla siiski ei sõida, sest Prantsusmaal on raudteetööliste streik. Kuna kavatsesime järgmise nädala Prantsusmaal siin-seal veeta, tegi see uudis meid mõneti murelikuks (spoiler alert: Prantsusmaal läks kõik enam-vähem hästi), aga pärisinfo selle kohta pidi saabuma mõne tunni pärast, sestap läksime lõunat sööma (krevetipasta).
Naastes selgus, et kõik on hästi, rong sõidab ja sinna peale saab, aga selleks, et teada saada, kuhu me istuda võime, peame ära ootama ühe spetsiaalses rõivas ametniku, kes meile kõike tarvilikku seletab. Läksime kohale, otsisime ametnikku, otsingu tulemusena leidsime umbes seitse teist Interraili piletiga sõitvat noort inimest, aga ametnikku ei paistnud kusagilt. Mõni aeg enne ärasõitu ilmus ametnik kohale. Kohe tema saabudes haakisid kõik Interraillased end talle sappa, mistõttu ta meenutas veidike Hamelini linna rotipüüdjat.
Jõudsime siiski rongile, mitte märga surma, kuigi selgus, et broneerida olnuks ikka vaja, miska meile tehti täpselt määratlemata broneeringud, mis tähendas, et koht oli sinu oma niikaua kuni sinna kedagi ei tulnud, kellele see rohkem meeldinud oleks.
Jõudsime kenasti Chamberys maha ja läksime seal Grenoble'i bussi peale. Minu tagasitulemist tervitas üks kena dramaatiline äikesetorm, mis meie bussist mahaastumise ajaks paraku järgi jäi. Aga sellest juba järgmisel korral A bientot!