Eelmine reede juhtus säärane asi. Kirjeldus pärineb MSNivestlusest ja on raskesti jälgitav.
Kell on umbes seitse või kaheksa....game-in! Aga siis me seda veel ei teadnud.
Me otsisime kedagi, me ei tea keda, aga kui me oleks ta üles leidnud, oleks me teadnud, keda me otsisime. Ja nii me hakkasime järgima vihjeid, et ta üles leida.
Näiteks saime kokku kolme tuttavaga, (Heili, Helge ja Maria-Goblini märkus) kes ütlesid, et me oleme kõik mustas, hiljem leidsime suudlevate tudengite purskkaevu juurest reklaamiajakirja, kus oli kirjas kätekreemist - Gayniggers from Outer Space - ehk kosmos, taevas.
Goblin arvas, et kui me tänavamuusikule raha anname, siis ta telepordib meid õigesse kohta. Ta andis kümme krooni, sellega fikseeris ta mängu lõpu kellaaja.
Mäng algas sellega, kuidas me kohtasime TÜ raamatukogu ees Morgaine'i kes oli nagu ingel aga läks korpi ja ütles, et ta on kahe tunni pärast seal.
Kui me möödusime Jaani kirikust, tõusis üle selle must suitsupilv - saatan; Raekoja platsis nägime aga kolme tuttavat - kolmainsust. Jumal ja saatan taandasid üksteist välja.
Seisime, keset Raekoja platsi, ristteel, ja ootasime - oleks, nagu oleks oodanut saatanat, aga tema oli välja taandatud, siis meile koitis - kolm tilka verd - Miko oli Priisti kujule kolm tilka verd andnud, Priist oli aga Stardusti peaosatäitja olnud - teine vihje tähtedele (esimene oli kosmos).
Kolmas vihje tähtedele oli tähetorn. Mis paistis raekoja nurga tagant. Raekoda varjas Aja ära s.t kella. Aeg viitab ajalehele, mis viitas postile, aga toda vihjet me ei järginud, kahjuks.
Goblin teadis, et oluline on naine, kes räägib mobiiliga - ja nii me siis läksimegi ühe juurde ja kuna meil oli ristmikul probleem, kuhu suunas minna, küsisime talt ilmakaart. Ta ütles, et põhi.
Veidi aja pärast koitis meile, et põhi võib olla ka veekogu põhi - ennem oli aga Kõust meile rääkinud teooriast, et Võrtsjärve põhjas on Stargate'i baas. Neljas viide tähtedele. Aga tähed olid pilvede taga. Mis tähendas, et me leiame mitte-otsides. Seetõttu läksime me ruunipizzasse sööma, seal olid andeora ja vares, kes olid meist ennemalt lahku läinud. Nad andsid meile muuhulgas valevihje, mis oli "Siin ei ole kala" mis viitas kuidagi neljapäevale, kalapäevale, mis oli tänase, reede ja kolmapäeva (draamateatri ees ootava inimese päeva) vahel, aga seda me välja ei mõtelnud, mida neljapäev tähendab.
Igatahes, ruunipizzas me leidsime, et kui taandada välja jumal ja saatan, jääb alles DM. Ja siis hakkasime mõtlema, kes olid meie esimesed DMid - mul oli Nessa, Goblinil ta ise/Pilgrim ja Matil Yoshy - ja just sel hetkel, kui Mati oli Yoshy nime ütelnud, nägime aknast, kuidas Yoshy Ruunipizzast mööda kõndis.
Tormasime Ruunipizzast talle järele, aga ta ei olnud üksi -ja seeda mitte õige inimene. Aga ta andis meile vihje. Mingi jaapanikeelse fraasi, mida Mati teadis. Mis põhimõtteliselt tähendas, et näita rindu või keri minema. Meil kolmel kellelgil rindu ei olnud.
Siis meile koitis, et Andeora Asteora viimane nimi viitab tähtedele ja ta on naissoost. Tal oli rindade vahel, kaelaehtena ankh. Kuna ankh viitab ka ankhmorporkile ja mul on homme koos Marteni ja teistega kettamaailma larbi gmide esimene kokkusaamine, ja marten mängis täna Buddhat ja yin ja yang on kerge vihje ida suunas ja raekoja platsis keskel , n.ö linna nabas on kaheksa valgusallikat ja buddhal oli kaheksaastmeline tee.
Ma helistasin martenile ja küsisin vihjet. Ta ütles: Potid või pannid? Jälle vihje duaalsusele.
Umbes siis hakkas Goblini vasak jalg valutama - see vihjas Luciferile, langenud inglile, kes oli taevast alla kukkudes oma jalga vigastanud. Ja nüüd oli Morgaine väga oluline, sest tema oli langemata ingel ja meil oli mitu väga olulist ja kindlat vihjet yin-yangi tüüpi duaalsusele, tema ja Goblin oleks moodustanud kolmanda säärase elemendi.
Kell hakkas umbes kümme saama. Ja me hakkasime tagasi TÜ raamatukogu ette minema. Kaks teed oli. Me valisime ühe tee, aga siis hoiatas meid üks auto, kes nurga tagant välja sööstis. Aga me mõtlesime, et see oli petekas. Ja me läksime valitud teed pidi TÜ raamatukogu juurde.
Aga Morgi seal ei olnud. Goblini antud kümme krooni ja minu leidmata jäänud kümme senti viitasid, et mäng lõpeb kell kümme. Ja me ei olnud teda leidnud. Mis tähendas, et me olime kaotanud. Ja me naasime esimesele ruudule. Urgu.
Aga siin ei olnud midagi. Mati läks meist juba ennemalt lahku. Meil oli mõte, et kuna vahepeal oli olnud üsnagi palju vihjeid tagasiminekule, et me oleks äkki pidanud varem tagasi minema ja siis me oleks ta leidnud. Sest Raekoja platsil oli õigel ajal üks tüdruk, kes ka nagu midagi ootas ja siis lahkus. Äkki oleks me tagasi minnes ta taas leidnud.
Igatahes, too on nüüd kokkuvõtlik ja lühike variant, sest ma olen enamuse vihjeid ära unustanud. (tüüpiline mina, sellepärast me kaotasimegi)
Järgmine päev, toda lugu ümberjutustades sain teada, et tegu on sümptomiga sellest, et mul on liiga palju vaba aega. Meist neljast kannatas tolle tõve all ainult mina - aga kes ülejäänud kolm on, ei ütle. Saladus. (Ma küll tegelikult ei arva, et tegu nüüd nii üüratu saladusega on, aga mängu huvides välja ei räägi, sest teised viitavad kah laupäevaõhtusele sündmusele saladuslikult. Jäägu see siis ka nii. Küll te poole aasta pärast tagasi vaatate ja kõigest aru saate.)
Laupäeva õhtupoolik oli igatahes väga tore, kuigi ma tollest saladuse huvides pikemalt ei räägi.
Laupäeva hommik (hee-hee, ajalise järjestuse peale ei tasu vist siinkohal loota) samuti, käisime maal ja saunas ja tõime osa ema ja vanaema pakke linna. Ema ja vanaema saabusid pühapäeval. Selles kõiges on midagi nipernaadilikku.
Paraku näib, et olen suutnud endale mingisuguse tõve külge rabada, andis teine juba eile õhtul märku, täna kimbutab nohu. Söön nüüd küüslauguleiba ja joon raviteed et sisteem korda saaks. Täna laulmas ka ei käinud.
Vaatan üsna tihti Losti. Netis on mitmetes kohtades üleval. Paraku sööb see üsnagi palju aega ja ma ei kirjuta tolle tõttu enam eriti.
Peab seeria lõpuni vaatama, siis mul enam mingit vabandust või ahvatlust kitsalt teelt kõrvale astuda ei ole - või noh, vähemalt on üks ahvatlus vähem. Aga ehk saab mingil lähemal ajal midagi kirjutama hakata, mõne 10vn rolli valmis kirjutada, Planeet Nimega Tartu käivitada ja ehk isegi end Guiheni lugude settingusse sisse elada et siis seda edasi kirjutada. Sest tegelikult tahan ma neid asju teha, aga on häirijaid. Nagu Lost. Aga noh...
The only way to get rid of temptation is to yield to it.
- Wilde
Kuvatud on postitused sildiga Mul on tegelikult eraelu kaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Mul on tegelikult eraelu kaa. Kuva kõik postitused
esmaspäev, november 19, 2007
pühapäev, september 02, 2007
Sügis
Season of mists and mellow fruitfulness,
Close bosom-friend of the maturing sun;
Conspiring with him how to load and bless
With fruit the vines that round the thatch-eves run;
(John Keatsi "To Autumn"ist)
See on käes.
Ma istun linnas, arvuti taga, ja mu sõrmed ja varbad on jahedad. Kampsun on seljas, kehal on soe, aga sõrmedel ja varvastel on külm. Iseenesest ei ole see halb, et ta tuli, see sügis, sest tegelikult on ta ju vägev. Ja külm on vist parem kui palav, mõjub mõistusele kuidagi virgutavalt.
Kargus on ilus sõna. Mõlemad tähendused on ilusad, kuigi ma kargust tantsida ei mõista. Aga on ilus sõna. Kargama. Karge. Kargad. ("Meremaa võlur", mäletate?) Kargus. Tegelikult on selle sõna kõla ka ilus, peaaegu nagu cellar door, aga tähendus ka, sest assotsieerub just sügisega.
Suvi on läbi ja suvi oli ilus, jah, seda küll, aga mul ei ole kahju, et ta on möödas, sest läheb nii, nagu minema peab. Või kui on, siis ainult natukene, nende ajalaamade pärast, mis mul siis vabalt kasutada oli. Samas, ma raiskasin ka seda aega üsna palju, kuigi raiskama ei ole tegelikult sellise jalad-seinale oleskelu jaoks just päris õige sõna, sest toda on kah vaja.
Igatahes.
Ma olen nüüd tudeng. Homme saan kõik asjad kätte ja siis on vist asjad juba täiesti ametlikud.
Muide, täna saab vist Nummert teada, kas ta sai Oxfordi sisse (või oli too Cambridge?). Loodame siis, et saab.
Aga tegelikult olen ma rõõmus, hoolimata sellest kuradi sessoonsest depressioonist, mis varsti kõiki lähedasi ja iseennast lööb. Sest ma tean, et inimesed on Tartus, ma saan neile minna külla ja juua teed. Tegelikult tahaks ka endale külla kutsuda, teed jooma ja puha. Tahaks teha oma sünnipäevapeo maal. Sinna mahub tegelikult täitsa palju inimesi, nii et tahaks kutsuda ka ikka, nii korralikult, tahan lihtsalt tegelikult mõndasid näha, keda pole tükk aega näinud, ja neid ka, keda olen. Muidugi, natuke murettekitav on asjaolu, mida nad kõik seal tegema peaksid, sest ise väga tsirkust korraldada ei oska nagu, dräguni jaoks oleks rahvast ilmselgelt liiga palju, ja larpi nii kiirelt ei korralda, ja joomapeod mulle ka ei meeldi. (natuke võib juua, nõnda, nagu Tering kunagi ütles, et on päris palju inimesi, kes on muidu liialt kinnised ja häbelikud, aga kelle haridus ja haritus tuleb välja - s.t nad julgevad seda näidata, kui kergelt võtnud on) Ja larpi ja drägunit selles mõttes ei taha, sest siis inimesed on keskid muud, kui nad on. Aga samas, näiteks larpide aftekad on head. Oktoobriöö oma oli ja Talveöö ka. (heh, mõlemad on -ööd)
Tegelikult ma siiski arvan, et see tuleks välja. Päriselt ka. Sest ma usun teisse.
Õunu on palju.
Close bosom-friend of the maturing sun;
Conspiring with him how to load and bless
With fruit the vines that round the thatch-eves run;
(John Keatsi "To Autumn"ist)
See on käes.
Ma istun linnas, arvuti taga, ja mu sõrmed ja varbad on jahedad. Kampsun on seljas, kehal on soe, aga sõrmedel ja varvastel on külm. Iseenesest ei ole see halb, et ta tuli, see sügis, sest tegelikult on ta ju vägev. Ja külm on vist parem kui palav, mõjub mõistusele kuidagi virgutavalt.
Kargus on ilus sõna. Mõlemad tähendused on ilusad, kuigi ma kargust tantsida ei mõista. Aga on ilus sõna. Kargama. Karge. Kargad. ("Meremaa võlur", mäletate?) Kargus. Tegelikult on selle sõna kõla ka ilus, peaaegu nagu cellar door, aga tähendus ka, sest assotsieerub just sügisega.
Suvi on läbi ja suvi oli ilus, jah, seda küll, aga mul ei ole kahju, et ta on möödas, sest läheb nii, nagu minema peab. Või kui on, siis ainult natukene, nende ajalaamade pärast, mis mul siis vabalt kasutada oli. Samas, ma raiskasin ka seda aega üsna palju, kuigi raiskama ei ole tegelikult sellise jalad-seinale oleskelu jaoks just päris õige sõna, sest toda on kah vaja.
Igatahes.
Ma olen nüüd tudeng. Homme saan kõik asjad kätte ja siis on vist asjad juba täiesti ametlikud.
Muide, täna saab vist Nummert teada, kas ta sai Oxfordi sisse (või oli too Cambridge?). Loodame siis, et saab.
Aga tegelikult olen ma rõõmus, hoolimata sellest kuradi sessoonsest depressioonist, mis varsti kõiki lähedasi ja iseennast lööb. Sest ma tean, et inimesed on Tartus, ma saan neile minna külla ja juua teed. Tegelikult tahaks ka endale külla kutsuda, teed jooma ja puha. Tahaks teha oma sünnipäevapeo maal. Sinna mahub tegelikult täitsa palju inimesi, nii et tahaks kutsuda ka ikka, nii korralikult, tahan lihtsalt tegelikult mõndasid näha, keda pole tükk aega näinud, ja neid ka, keda olen. Muidugi, natuke murettekitav on asjaolu, mida nad kõik seal tegema peaksid, sest ise väga tsirkust korraldada ei oska nagu, dräguni jaoks oleks rahvast ilmselgelt liiga palju, ja larpi nii kiirelt ei korralda, ja joomapeod mulle ka ei meeldi. (natuke võib juua, nõnda, nagu Tering kunagi ütles, et on päris palju inimesi, kes on muidu liialt kinnised ja häbelikud, aga kelle haridus ja haritus tuleb välja - s.t nad julgevad seda näidata, kui kergelt võtnud on) Ja larpi ja drägunit selles mõttes ei taha, sest siis inimesed on keskid muud, kui nad on. Aga samas, näiteks larpide aftekad on head. Oktoobriöö oma oli ja Talveöö ka. (heh, mõlemad on -ööd)
Tegelikult ma siiski arvan, et see tuleks välja. Päriselt ka. Sest ma usun teisse.
Õunu on palju.
esmaspäev, august 06, 2007
Pikad reisid
Sellest, kuidas ma Vietnamis IMOl (International Mathematical Olympiad) käisin, on juttu sellises eriblogis nagu:
http://imo07.blogspot.com
Blogi on Nummertiga pooleks ja pooleli kah kõigele krooniks. Aga igatahes, Jan Willemson ja Mart Abel kirjutasid ise kah mingeid pikki oopereid, kuigi nende asukohta ma veel ei tea, aga üsna kindlasti nad mingi aja sees kusagil üles kerkivad. Kes minu saatuse kohta ebatervelt suurt huvi (s.t veel ebatervemat) tunnevad, võivad järgmist Horisonti ka lugeda (arvatavasti on too ikka järgmine, kus meist räägitakse) - seal ilmub kah üks lehekülg meist.
Enda saavutuste kohta ütlen, et sain Honourable Mentioni elik äramärkimise, mis tegelikult eriti midagi ei ole, kuna antud äramärkimise pälvivad kõik, kes ühe ülesande täispunktidele teevad - ja neljas ülesanne oli väga lihtne.
Pronksist eraldas mind üks väga loll viga, mille, oleks ma seda vaid tähele pannud, ma kümne minutiga ära parandanud oleks. Päriselt kah, sest lugu oli nii:
Esimene ülesanne koosnes kahest osast, esimese tegin elegantselt ära, teise puhul vaatasin, et esimese osa põhjal tuleb triviaalselt.
Seletasin pärast võistlust Nummertile oma lahendust. Nummert küsis ühe küsimuse, millest selgus, et teine osa ikka ei olnud triviaalne. Mõtlesin kümme minutit ja ütlesin siis, miks teine osa kehtib. Nojah, tagantjäreletarkus on täppisteadus.
Sellest ülesandest sain ma kolm punkti seitsmest.
Egas midagi, üritame nüüd sellest õnnetust, jumalasthüljatud, seitsmekordselt äraneetud esimesest ülesandest üle saada.
...
http://imo07.blogspot.com
Blogi on Nummertiga pooleks ja pooleli kah kõigele krooniks. Aga igatahes, Jan Willemson ja Mart Abel kirjutasid ise kah mingeid pikki oopereid, kuigi nende asukohta ma veel ei tea, aga üsna kindlasti nad mingi aja sees kusagil üles kerkivad. Kes minu saatuse kohta ebatervelt suurt huvi (s.t veel ebatervemat) tunnevad, võivad järgmist Horisonti ka lugeda (arvatavasti on too ikka järgmine, kus meist räägitakse) - seal ilmub kah üks lehekülg meist.
Enda saavutuste kohta ütlen, et sain Honourable Mentioni elik äramärkimise, mis tegelikult eriti midagi ei ole, kuna antud äramärkimise pälvivad kõik, kes ühe ülesande täispunktidele teevad - ja neljas ülesanne oli väga lihtne.
Pronksist eraldas mind üks väga loll viga, mille, oleks ma seda vaid tähele pannud, ma kümne minutiga ära parandanud oleks. Päriselt kah, sest lugu oli nii:
Esimene ülesanne koosnes kahest osast, esimese tegin elegantselt ära, teise puhul vaatasin, et esimese osa põhjal tuleb triviaalselt.
Seletasin pärast võistlust Nummertile oma lahendust. Nummert küsis ühe küsimuse, millest selgus, et teine osa ikka ei olnud triviaalne. Mõtlesin kümme minutit ja ütlesin siis, miks teine osa kehtib. Nojah, tagantjäreletarkus on täppisteadus.
Sellest ülesandest sain ma kolm punkti seitsmest.
Egas midagi, üritame nüüd sellest õnnetust, jumalasthüljatud, seitsmekordselt äraneetud esimesest ülesandest üle saada.
...
neljapäev, juuli 12, 2007
Klaaspärlimängija
Märkus: osa postist on kirjutatud kohe pärast Käärikult naasmist, osa täna, sestap ka ajalised ebakõlad postis.
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:
Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.
----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.
Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.
Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.
Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:
Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.
----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.
Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.
Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.
Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...
neljapäev, juuni 14, 2007
Evolutsiooniline jäänuk
Käisime isaga mulle lõpetamiseks kingi ostmas. Üldiselt mulle poodides käia ei meeldi, seekord kah mitte, aga kahjuks seekord vana head taktikat - nood käivad kah, võtame ära ja käime siis kus kurat- kasutada ei saanud, sest häirival kombel on kõikide kingade ninad hirmpikad - jalg läheb nagu ilusasti sisse, muidu sobib ka, näeb päris asjalik välja ka, aga varvaste juurest on teist sama palju vaba ruumi kui jalga sees on. Käi siis nendega ringi nagu tola ja vaata, kuhu otsa komistad. Ei tea, kas vahepeal on inimkonna areng kümnesentimeetriste varvaste teed läinud (ehk arenevad millekskiks sõrmetaolisteks? nagu mõningatel ahvidel?) ja mina olen siis selline evolutsiooniline tupik, kes on siis pikkade varvaste rõõmust ilma jäänud. Teine võimalus on muidugi, et kõik normaalsed kingad on juba ammu-ammu ära ostetud, nüüd on alles jäänud vaid kingad mutantidele. Siis on muidugi alati-aktuaalne froidistlik lähenemine, aga toda ma täna ei puuduta.
PS: Tegelikult ma mingid kingad siiski sain, nii et muretsemiseks pole enam põhjust.
PS: Tegelikult ma mingid kingad siiski sain, nii et muretsemiseks pole enam põhjust.
reede, mai 18, 2007
Mai, 16-18
Õpin päevapostiblogimise rasket kunsti.
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri
kolmapäev, mai 16, 2007
Oiviku elu on ikka raske
ütles Sven, kui ma talle oma rasket saatust kurtsin. Mõnes mõttes on tal ehk täitsa õigus.
Tark pea on muide kerele nuhtluseks. Kohe on kohe.
Nimelt on mul lootus saada hõbemedalit. Kehalist ei paranda, geograafias on üks periood viis ja kaks nelja ning füssa praks tõotab midagi halvaendelist, nagu Reemann mulle ütles. Argh! Kui seda praksi põleks, saaks hõbeda kätte ja asi tahe. Nüüd on sellega jama nagu liis lassiga.
Peab vist geograafia järele tegema. Mitte et ma nimetet ainest enam midagi mäletaks, peale selle, et Tai pealinn on Bangkok ja OPEC ühendab naftat tootvad riigid ja ressursid on piiratud. Oijah, ilmselt peab mingi rebase maha lööma, talt geograafiaõpiku röövima ja teatava os apähe ajama ja ülejäänu üldise intelligentsi pealt tegema ja lootma Seevri heale tahtele ja inimlikule kaastundele.
Nojah, homme peab ära andma taotleva lehe. Jumal temaga, jäägu see praeguseks kõrvale.
Sain kätte ka kirjanduse koolieksami teemad. Totaalne hämming. Ei, teemad on lahedad ja huvitavad, kõike ma aga ei tunne ja seal tuleb piletid ise valmis teha eksamitegijate poolt. See tähendab, et kui mina kirjutan oma arvamuse miski teema kohta kokku, siis peab keski teine selle järgi õppima ja mina pean kellegi kirjutiste järgi õppima. Kirjandust ei peaks üleüldse õppima - lihtsalt loed, ja siis pärast vestled antud raamatute teemadel. Õppetöö näib kuidagi segane ses asjus. Ah, sellega on kah aega ja praegune aeg on vist kõigil eraldatud mata õppimiseks ja keegi mult midagi ei nõua ja matti ma tõenäoselt õppima ei pea. Ja sellega on ka eksamid enamvähem läbi.
Nojah, tegelikult põle asi üldsegi nii hull, lihtsalt hetkel on selline appiappi tunne.
Tark pea on muide kerele nuhtluseks. Kohe on kohe.
Nimelt on mul lootus saada hõbemedalit. Kehalist ei paranda, geograafias on üks periood viis ja kaks nelja ning füssa praks tõotab midagi halvaendelist, nagu Reemann mulle ütles. Argh! Kui seda praksi põleks, saaks hõbeda kätte ja asi tahe. Nüüd on sellega jama nagu liis lassiga.
Peab vist geograafia järele tegema. Mitte et ma nimetet ainest enam midagi mäletaks, peale selle, et Tai pealinn on Bangkok ja OPEC ühendab naftat tootvad riigid ja ressursid on piiratud. Oijah, ilmselt peab mingi rebase maha lööma, talt geograafiaõpiku röövima ja teatava os apähe ajama ja ülejäänu üldise intelligentsi pealt tegema ja lootma Seevri heale tahtele ja inimlikule kaastundele.
Nojah, homme peab ära andma taotleva lehe. Jumal temaga, jäägu see praeguseks kõrvale.
Sain kätte ka kirjanduse koolieksami teemad. Totaalne hämming. Ei, teemad on lahedad ja huvitavad, kõike ma aga ei tunne ja seal tuleb piletid ise valmis teha eksamitegijate poolt. See tähendab, et kui mina kirjutan oma arvamuse miski teema kohta kokku, siis peab keski teine selle järgi õppima ja mina pean kellegi kirjutiste järgi õppima. Kirjandust ei peaks üleüldse õppima - lihtsalt loed, ja siis pärast vestled antud raamatute teemadel. Õppetöö näib kuidagi segane ses asjus. Ah, sellega on kah aega ja praegune aeg on vist kõigil eraldatud mata õppimiseks ja keegi mult midagi ei nõua ja matti ma tõenäoselt õppima ei pea. Ja sellega on ka eksamid enamvähem läbi.
Nojah, tegelikult põle asi üldsegi nii hull, lihtsalt hetkel on selline appiappi tunne.
neljapäev, aprill 26, 2007
IMO ja muud valikulised võistlused
Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka tavatses öelda, tuleks alustada pikka hiina ooperit teemal mina ja IMOd eelmistel aastatel, aga kuna ma pikalt kirjutada ei viitsi, siis võtke teadmiseks, et IMO valikvõistlustel olen ma varem ka käinud ja suhteliselt lõpuosas olevaid tulemusi saanud.
IMO tähendab teadupärast Internatsionaalset MatemaatikaOlümpiaadi ja IMO valikvõistlused on säärased võistlused, kuhu kutsutakse need, kel riiklikel võistlustel hästi läheb ja mille võitjad, lisades arvestusse ka piisaval hulgal intriige ja sahkermahkerit siis rahvusvahelise võistkonna liikmeks arvatakse.
Igatahes, mind sinna kutsuti. Ja milline õnn, valikvõistlused olid täpselt üks päev pärast lingvistika riiklikku - seega oli mul tihe nädalavahetus. Lingvistika oli päris kena, johtuvalt sellest, et ma sain kokku suurel hulgal talonge, mille eest DuNordis süüa. Seal on päris head söögid muide. Samuti anti süüa ka reede õhtul ja... mmmm....
Ahjaa, võistlustest siis ka. Lingvistikaolümpiaadidel olin ma niivõrd ärahellitatud asjaoluga, et harilikult pannakse fraasid ja tõlked järjestikku, mitte ei ole nad segamini nagu Kört-Pärtli särk. Seekord ei olnud. Kolm ülesannet olid säärased ja kõigiga panin ma algselt võssa. Näiteks algselt arvasin ma seimati (või misiganes keel see ka polnud) keele kohta, et kõnelejad ilmselt end pidevalt pilve tõmbavad, kuna igasuguse väiksegi loogika tekkimisel oli mingi fraas-tõlge, mis kõik pahupidi pööras. Aga veerand tunni pärast sain ma oma veast aru ja siis tundus see keel väheke normaalsemana.
Lineaarkiri B puhul hakkasin ma algul otsima sidemeid päike-kuld-vask-naine jne, siis aga täheldasin silpe ja voila! välja tuli.
Aga see, et ungari keele ülesande puhul seal tõlked suvalises järjekorras olid, sain ma alles õhtul teada.
Üldiselt oli lingvistika tore, õhtul sai veel Ülikooli kohvikus süüa ja kohtuda inimestega, keda poldud ammu näinud ja nii edasi. Mind kutsuti veel õhtul laulma ja heietama, aga kuna olin pärast päeva suhtkoht väsinud ja mul oli veel kaks olümpiaadipäeva ees, läksin koju.
Järgmine päev. Ärkan suhtkoht vara, söön kodus hommikut, lähen bussipeatusesse ja ikkagi jõuan napilt õigeks ajaks kohale. Nojah, c'est la vie. Igatahes näen seal kohapeal mitmeid tutavaid karvaseid ja sulelisi matemaatikuid, nii võistlejatena kui ka žüriis ja nende seas, kes meil raibetel silma peal hoidsid, et midagi kurja ei sünniks.
Tegin kaks ülesannet kolmest esimene päev ära ja kahtlustasin vandenõud, sest esimene aasta sain ma vist kokku ühe punkti ja teisel aastal seitse. Nüüd aga esimese päevaga juba neliteist punkti käes, sest lahendused tundusid ilusad ja head(muuseas, teisest ma ühe punkti kaotasin, kuna ei arvestanud võimalusega, et kolmnurk võib nürinurkne ka olla. Samas Juhan ütles, et mul olla kõige ilusam lahendus olnud). Kolmandat ma välja ei mõtelnud, tegin ainult tähelepanekuid. Pärast selgus, et selle eest sain ma kaks punkti, mis oli üks kõrgemaid tulemusi üleüldse.
Teine päev algas varem. Kuna mul oli kaks talongi, siis ma kodus ei söönud, vaid DuNordis. Õigemini plaanisin ma seda teha, ent avastasin, et DuNord tehakse lahti alles kümnest. Well, kõiges ei saa ka vedada. Sõin Kuumas Tassis hommikut, sellist hästi kolesteroolirikast hommikusööki, mille peale ilmselt arterid kohe ära ehmatavad. Vaatasin pärast oma rahakotti ja leidsin, et järel on umbes kaksteist krooni. Leidsin, et seda on just parasjagu ja läksin võistlustele.
Seal tegin kõik ülesanded poole ajaga ära. Kahtlustasin jällegi vandenõud. Aga seekord oligi! Ühes ülesandes oli funktsiooni märk kaks korda kirjas! Üritasin olümpiaadi lõpuni antud ülesannet lahendada - asjata. Sain lõpuks selle eest ühe punkti.
Sõin DuNordis korraga kahe talongi eest - mida oli kuradi palju - siis läksin ma Curu poole, siis Goblini ja Ally juurde, kes olid Krooksus, siis ühes nendega Urgu ühte filmi vaatama ja siis koju.
Ahjaa, ja DuNordis tegin ma ühe kõne ja sain teada, et lingvistikas olin ma kaheksas kuni kümnes, aga kuna isik, kellele ma kõne tegin, oli samuti kaheksas kuni kümnes ja tal oli eelvoorus paremini läinud, saab tõenäoliselt tema rahvusvahelisele (sinna saab kaheksa tükki) mitte mina, aga suvel toimuvasse laagrisse olen ikka kutsutud. Nojah, arvestades, et lingvistika rahvusvaheline on Peterburis ja mina olen eestlane ja järelikult fašist ja lõuga mulle saada ei meeldi, siis pole hullu.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
IMO valikvõistlustel olin ma teine.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
IMO 2007 -le, mis toimub Vietnamis, Hanois, ma saan!
Koos Nummerti ja Kagnroga, muuhulgas, kes on mõlemad Treffnerist.
*sisesta räige egotripp siia*
IMO tähendab teadupärast Internatsionaalset MatemaatikaOlümpiaadi ja IMO valikvõistlused on säärased võistlused, kuhu kutsutakse need, kel riiklikel võistlustel hästi läheb ja mille võitjad, lisades arvestusse ka piisaval hulgal intriige ja sahkermahkerit siis rahvusvahelise võistkonna liikmeks arvatakse.
Igatahes, mind sinna kutsuti. Ja milline õnn, valikvõistlused olid täpselt üks päev pärast lingvistika riiklikku - seega oli mul tihe nädalavahetus. Lingvistika oli päris kena, johtuvalt sellest, et ma sain kokku suurel hulgal talonge, mille eest DuNordis süüa. Seal on päris head söögid muide. Samuti anti süüa ka reede õhtul ja... mmmm....
Ahjaa, võistlustest siis ka. Lingvistikaolümpiaadidel olin ma niivõrd ärahellitatud asjaoluga, et harilikult pannakse fraasid ja tõlked järjestikku, mitte ei ole nad segamini nagu Kört-Pärtli särk. Seekord ei olnud. Kolm ülesannet olid säärased ja kõigiga panin ma algselt võssa. Näiteks algselt arvasin ma seimati (või misiganes keel see ka polnud) keele kohta, et kõnelejad ilmselt end pidevalt pilve tõmbavad, kuna igasuguse väiksegi loogika tekkimisel oli mingi fraas-tõlge, mis kõik pahupidi pööras. Aga veerand tunni pärast sain ma oma veast aru ja siis tundus see keel väheke normaalsemana.
Lineaarkiri B puhul hakkasin ma algul otsima sidemeid päike-kuld-vask-naine jne, siis aga täheldasin silpe ja voila! välja tuli.
Aga see, et ungari keele ülesande puhul seal tõlked suvalises järjekorras olid, sain ma alles õhtul teada.
Üldiselt oli lingvistika tore, õhtul sai veel Ülikooli kohvikus süüa ja kohtuda inimestega, keda poldud ammu näinud ja nii edasi. Mind kutsuti veel õhtul laulma ja heietama, aga kuna olin pärast päeva suhtkoht väsinud ja mul oli veel kaks olümpiaadipäeva ees, läksin koju.
Järgmine päev. Ärkan suhtkoht vara, söön kodus hommikut, lähen bussipeatusesse ja ikkagi jõuan napilt õigeks ajaks kohale. Nojah, c'est la vie. Igatahes näen seal kohapeal mitmeid tutavaid karvaseid ja sulelisi matemaatikuid, nii võistlejatena kui ka žüriis ja nende seas, kes meil raibetel silma peal hoidsid, et midagi kurja ei sünniks.
Tegin kaks ülesannet kolmest esimene päev ära ja kahtlustasin vandenõud, sest esimene aasta sain ma vist kokku ühe punkti ja teisel aastal seitse. Nüüd aga esimese päevaga juba neliteist punkti käes, sest lahendused tundusid ilusad ja head(muuseas, teisest ma ühe punkti kaotasin, kuna ei arvestanud võimalusega, et kolmnurk võib nürinurkne ka olla. Samas Juhan ütles, et mul olla kõige ilusam lahendus olnud). Kolmandat ma välja ei mõtelnud, tegin ainult tähelepanekuid. Pärast selgus, et selle eest sain ma kaks punkti, mis oli üks kõrgemaid tulemusi üleüldse.
Teine päev algas varem. Kuna mul oli kaks talongi, siis ma kodus ei söönud, vaid DuNordis. Õigemini plaanisin ma seda teha, ent avastasin, et DuNord tehakse lahti alles kümnest. Well, kõiges ei saa ka vedada. Sõin Kuumas Tassis hommikut, sellist hästi kolesteroolirikast hommikusööki, mille peale ilmselt arterid kohe ära ehmatavad. Vaatasin pärast oma rahakotti ja leidsin, et järel on umbes kaksteist krooni. Leidsin, et seda on just parasjagu ja läksin võistlustele.
Seal tegin kõik ülesanded poole ajaga ära. Kahtlustasin jällegi vandenõud. Aga seekord oligi! Ühes ülesandes oli funktsiooni märk kaks korda kirjas! Üritasin olümpiaadi lõpuni antud ülesannet lahendada - asjata. Sain lõpuks selle eest ühe punkti.
Sõin DuNordis korraga kahe talongi eest - mida oli kuradi palju - siis läksin ma Curu poole, siis Goblini ja Ally juurde, kes olid Krooksus, siis ühes nendega Urgu ühte filmi vaatama ja siis koju.
Ahjaa, ja DuNordis tegin ma ühe kõne ja sain teada, et lingvistikas olin ma kaheksas kuni kümnes, aga kuna isik, kellele ma kõne tegin, oli samuti kaheksas kuni kümnes ja tal oli eelvoorus paremini läinud, saab tõenäoliselt tema rahvusvahelisele (sinna saab kaheksa tükki) mitte mina, aga suvel toimuvasse laagrisse olen ikka kutsutud. Nojah, arvestades, et lingvistika rahvusvaheline on Peterburis ja mina olen eestlane ja järelikult fašist ja lõuga mulle saada ei meeldi, siis pole hullu.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
IMO valikvõistlustel olin ma teine.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
IMO 2007 -le, mis toimub Vietnamis, Hanois, ma saan!
Koos Nummerti ja Kagnroga, muuhulgas, kes on mõlemad Treffnerist.
*sisesta räige egotripp siia*
neljapäev, aprill 19, 2007
kolmapäev, aprill 04, 2007
Sõjaväest, matemaatikast ja muust
Heihoohipi!
Kirjutan siia vist üle tüki aja. Mõned inimesed kasutavad bloge oma eludest rääkimiseks. Lähen massiga kaasa. Vähemasti ajutiselt.
Töö
Terve vaheaeg tegin tööd. Armastust selle läbi küll ei tulnud. Väsimus aga küll. Täpsemalt öeldes oli siis tegu ühe halvastitõlgitud pikema teksti toimetamine. Isaga koos tegime, ta pidi selline erialane toimetaja olema, aga vaatas teksti ja nägi, et asjad on kuidagi väga kahtlase loogikaga ja kutsus mind appi, kuna ta ise inglise keelt eriti ei oska. Ja selle peale kuluski vaheaeg.
Teosest sai leitud päris kenakesel hulgal ülijaburaid vigu, umbes samas klassis kui too kuulus spinninguratas printsessi toas. Peale selle sai sellest liialt suures koguses Freudi, mille tulemusena paaril järgneval päeval pidevalt mingid freudistlikud tõlgendamised tekkisid - stiilis - aa, tema teeb seda, tõenäoliselt on see põhjustatud *sisesta freudistlik väljend siia*. Hirmus.
Ja nagu sellest tööst veel vähe ei oleks, avastasin kooli tulles, et järgnevaks nädalaks oli vaja juttude järgi Balzaci-mõõtu referaat kirjutada. Sain endast võitu ja ei hankinud mingit eelmise või üleeelmise aasta töö koopiat.
Balzaci mõõtu ta just ei olnud, kõigest neliteist lehekülge, aga vaba aja röövis küll ära. Vähemasti sain viie.
Olümpiadistika
Lingvistikas sain riiklikule. Matemaatikas sain valikvõistlusele. Need kaks on aga peaaegu samadel kuupäevadel. Eks näis, kuidas läheb ja mida ma sellega peale hakkan. Vietnami muidugi tahaks. Seda, kus rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad on, ei tea. Eks näeb.
Tegelikult läks ju hästi.
Sõjavägi
Üleeelmisel kolmapäeval käisime klassiga tapal. Või tegelikult Tapal. Sõjaväeasjanduses, mis seal on. Kenade juttude peale, kuidas see relv teeb nii suure augu inimese sisse ja kuidas see relv pillub selliseid toredaid granaate, mille hävitusvõime on nii ja nii suur ja nii edasi ja kuidas selle relva niimitmekordne kasutamine on võimeline linna rusuhunnikuks tegema, tekkis kõva tahtmine asendusteenistusse minna. Ilmselt lähengi. Eksmenäe.
Rollimängud
Allyga on 10väikseneegrilarbi asjus päris häid plaane tehtud. Kolm tegelast on iseloomult valmis ja nad kõik meeldivad mulle. Peaks varsti uuesti kokku saama ja puha.
Ally ja Gobliniga peaks Husbarde ka ajama, aga see on alles augustis ja muist plotti on valmis. Ei viitsi.
Tegelikult peaksin ma Fyerellari rollid läbi lugema ja üritama ise kah sinna miskit panustada, aga nad näivad üsnagi segased ja mul ei ole kõiki taustamaterjale. Aega isegi oleks, aga lihtsalt viitsimist praegu ei ole. Jaa, laiskus on tore asi.
Drägunit olen saanud päris korralikult mängida, aga demmata mitte. Raisk! Ma tahan demmata.
Kirjand
On laupäeval. Lähen homme Teringuga "Klaaspärlimängu" asjus rääkima. Kool on vormiliselt läbi. Eksamid tulevad.
Ma nägin täna kirjandit unes. Hirmus.
Igatsus
Ma ei teagi, mida öelda või teha.
Kooli enam ei ole, eile oli viimase koolikella aktus. Räige nostalgiatunne tekkis. Et nüüd ma lahkun Treffist ja kõikidest nendest õpetajatest ja klassikaaslastest ja aatriumist ja koorist ja isegi sööklast ja kui ma veel rebane olin, siis oli ju aega küll ja elu oli ilus ja kui hea on siin tegelikult olnud ja...
Igatsus jälitab mind.
Allnõlva sarapikus
siristab põõsalind
Pilvede imelikkus
ülalt tunnistab sind
Aeg läheb üle nõlva.
Osadus, vastuvõtt.
Kivi ei olegi kõva,
lõhmus kõneleb tõtt.
Viimane lehm oli Tsilla.
Viimane koer oli Krants.
Jalad ees üle silla
enne Meeta, siis Ants
Ooo... jalad ees üle silla
enne Meeta siis Ants
Keda veel, katus, varjad?
Mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete, marjad?
Lõksute, kangaspuud?
Aeg läheb üle kõige,
aeg lükkab seinad koost.
:,:Jääb üks rähni hõige,
pistriku kiljatus soost:,:
Kuskil lööb vasar lokku.
Kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhnav maarjahein peos
et ei kustuks see talu
jääks üks kindel paik
:,:Tee ja sild ja palu
kanarbik vaikus ja vaik:,:
Et jääks kuskile värav,
kodu, mis ootab eel
neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua teel
:,:neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua
kaua teel:,:
Kirjutan siia vist üle tüki aja. Mõned inimesed kasutavad bloge oma eludest rääkimiseks. Lähen massiga kaasa. Vähemasti ajutiselt.
Töö
Terve vaheaeg tegin tööd. Armastust selle läbi küll ei tulnud. Väsimus aga küll. Täpsemalt öeldes oli siis tegu ühe halvastitõlgitud pikema teksti toimetamine. Isaga koos tegime, ta pidi selline erialane toimetaja olema, aga vaatas teksti ja nägi, et asjad on kuidagi väga kahtlase loogikaga ja kutsus mind appi, kuna ta ise inglise keelt eriti ei oska. Ja selle peale kuluski vaheaeg.
Teosest sai leitud päris kenakesel hulgal ülijaburaid vigu, umbes samas klassis kui too kuulus spinninguratas printsessi toas. Peale selle sai sellest liialt suures koguses Freudi, mille tulemusena paaril järgneval päeval pidevalt mingid freudistlikud tõlgendamised tekkisid - stiilis - aa, tema teeb seda, tõenäoliselt on see põhjustatud *sisesta freudistlik väljend siia*. Hirmus.
Ja nagu sellest tööst veel vähe ei oleks, avastasin kooli tulles, et järgnevaks nädalaks oli vaja juttude järgi Balzaci-mõõtu referaat kirjutada. Sain endast võitu ja ei hankinud mingit eelmise või üleeelmise aasta töö koopiat.
Balzaci mõõtu ta just ei olnud, kõigest neliteist lehekülge, aga vaba aja röövis küll ära. Vähemasti sain viie.
Olümpiadistika
Lingvistikas sain riiklikule. Matemaatikas sain valikvõistlusele. Need kaks on aga peaaegu samadel kuupäevadel. Eks näis, kuidas läheb ja mida ma sellega peale hakkan. Vietnami muidugi tahaks. Seda, kus rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad on, ei tea. Eks näeb.
Tegelikult läks ju hästi.
Sõjavägi
Üleeelmisel kolmapäeval käisime klassiga tapal. Või tegelikult Tapal. Sõjaväeasjanduses, mis seal on. Kenade juttude peale, kuidas see relv teeb nii suure augu inimese sisse ja kuidas see relv pillub selliseid toredaid granaate, mille hävitusvõime on nii ja nii suur ja nii edasi ja kuidas selle relva niimitmekordne kasutamine on võimeline linna rusuhunnikuks tegema, tekkis kõva tahtmine asendusteenistusse minna. Ilmselt lähengi. Eksmenäe.
Rollimängud
Allyga on 10väikseneegrilarbi asjus päris häid plaane tehtud. Kolm tegelast on iseloomult valmis ja nad kõik meeldivad mulle. Peaks varsti uuesti kokku saama ja puha.
Ally ja Gobliniga peaks Husbarde ka ajama, aga see on alles augustis ja muist plotti on valmis. Ei viitsi.
Tegelikult peaksin ma Fyerellari rollid läbi lugema ja üritama ise kah sinna miskit panustada, aga nad näivad üsnagi segased ja mul ei ole kõiki taustamaterjale. Aega isegi oleks, aga lihtsalt viitsimist praegu ei ole. Jaa, laiskus on tore asi.
Drägunit olen saanud päris korralikult mängida, aga demmata mitte. Raisk! Ma tahan demmata.
Kirjand
On laupäeval. Lähen homme Teringuga "Klaaspärlimängu" asjus rääkima. Kool on vormiliselt läbi. Eksamid tulevad.
Ma nägin täna kirjandit unes. Hirmus.
Igatsus
Ma ei teagi, mida öelda või teha.
Kooli enam ei ole, eile oli viimase koolikella aktus. Räige nostalgiatunne tekkis. Et nüüd ma lahkun Treffist ja kõikidest nendest õpetajatest ja klassikaaslastest ja aatriumist ja koorist ja isegi sööklast ja kui ma veel rebane olin, siis oli ju aega küll ja elu oli ilus ja kui hea on siin tegelikult olnud ja...
Igatsus jälitab mind.
Allnõlva sarapikus
siristab põõsalind
Pilvede imelikkus
ülalt tunnistab sind
Aeg läheb üle nõlva.
Osadus, vastuvõtt.
Kivi ei olegi kõva,
lõhmus kõneleb tõtt.
Viimane lehm oli Tsilla.
Viimane koer oli Krants.
Jalad ees üle silla
enne Meeta, siis Ants
Ooo... jalad ees üle silla
enne Meeta siis Ants
Keda veel, katus, varjad?
Mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete, marjad?
Lõksute, kangaspuud?
Aeg läheb üle kõige,
aeg lükkab seinad koost.
:,:Jääb üks rähni hõige,
pistriku kiljatus soost:,:
Kuskil lööb vasar lokku.
Kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhnav maarjahein peos
et ei kustuks see talu
jääks üks kindel paik
:,:Tee ja sild ja palu
kanarbik vaikus ja vaik:,:
Et jääks kuskile värav,
kodu, mis ootab eel
neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua teel
:,:neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua
kaua teel:,:
laupäev, märts 03, 2007
Järjejutt liigub.
Nagu mainitud, kolisin ma järjejutu teise blogisse, et ma siin rahulikult spämmida saaks.
Vabandan kõigi nende ees, kes selle tõttu mingeid asju peavad ümber programmeerima ja puha.
http://suuredpesakonnad.blogspot.com/
Vabandan kõigi nende ees, kes selle tõttu mingeid asju peavad ümber programmeerima ja puha.
http://suuredpesakonnad.blogspot.com/
laupäev, detsember 16, 2006
Go
Ei, tegu ei ole ingliskeelse verbiga, mis vihjab lehe külastajatele, et nad oma nägu siin enam ei näitaks.
Tegu on hoopis mänguga. Ma usun, et te olete sellest kuulnud. Et nagu Hiinas popp ja puha.
Vennas tuli üleeile minu tuppa ja muuhulgas uitas jutt selle mängu peale. Et bridžiringkonnas olevat populaarseks muutunud. Et tuttavad matemaatikud mängivat ja puha. Et tema olevat hakanud kah õppima natukene. Et olevat eile mängida proovind ja saand tappa nii, mis koliseb.
Intrigeeriv, kas pole?
Täna õhtul leidsin muuhulgas, et mul on igav, ja küsisin vennalt MSNis, ega ta ei taha minuga mängida. (eksju, reegleid pole mul vaja teada, peale ühe, millest ta eile rääkis. Oskan juba niigi hästi mängida.) Vennal oli aga kiire ja ta soovitas mängu reeglid seepärast selgeks õppida ja viskas ühe lingi, kust õppida pidavat saama.
Läksin siis antud lingi teed - ja tegu oli väga kaurava lingiga - õpetas muuhulgas reeglid selgeks (neid on tõesti vähe. See, mille vend eile selgeks tegi oli vist üks viiest.) aga põhiliselt keskendus taktikale.
Go-s on olemas ka tasemed, mis näitavad, kui kapp keegi on. Amatööridele ja keskpärastele mängijatele on kyud ühest kolmekümneni, kus kolmekümnene on see kõige nõrgem. Kõvematele tüüpidele on danid, kus ühene on kõige nõrgem ja läheb vist üha suuremaks.
Lehekülg teatab, et minule oleks vahest kõige sobivam alustada 50 kyu tasemelt ja siis nõnda aeglaselt edasi liikuda.
Selgub, et minu intelligents suudab siiski 50 kyu taseme katki hammustada ja et lõplik lollpea ma ka ei ole elik sellest esimesest reeglist sain siiski aru. Go me!
49 tase uurib, kas ma siis ka aru saan, kui me nurkadesse liigume - aga mina ei lase end heidutada ja võidan ka siis.
48 nõuab minult juba mitme nupu kasutamist. Olukord on pingeline, aga katse-eksituse meetodil saan lõpuks aru, et tegelikult saab siin kaotada ka.
Enne kui mind 47 tasemele lastakse, antakse mu ette go-laud, kus hunnik valgeid peal - aga valged ei saa kordagi käia - ja öeldakse, et tapa kõik maha! Haa! Toimub täielik veresaun. Kui ma näiteks oleks sama osav piigiga võitlev rüütel kui hea go-mängija ma juba olen, purustaksin ma kõik vaenlased - eeldusel, et nad õlgedest tehtud on, muidugi.
47 annab mu kätte veel ühe taktikalise võimaluse ja just siis, kui ma juba kõigest sotti saan, tuleb järgmine õppetükk, kus räägitakse sellest, mida teha ei tohi -ja selgub, et nupp ei tohi sooritada enesetappu. Algul tundub küll, et mis see siis ära ei ole, aga hiljem on tunne, et oleks vaja.
46 annab veel taktikalist nõu ja siis - oh õnnistust - antakse mulle teada, miks ma üleüldse vaenlase nuppe tapma pean. Sellel on mingi tagamõte ka? Ma mõtlesin, et lihtsalt, kumb rohkem tappa jõuab. Aga ei, olukord on märksa peenem.
Ja nii ma siis töötan olukorra olukorra järel läbi. Varsti selgub, et kuigi katse-eksituse meetod on ka tore, tasub mõtlemine ka ennast ära - ehk minu tavaline maletaktika, kus ma harilikult lambist käin ja maksimaalselt kolm käiku ette mõtlen ja eeldan, et vastane mu käike absoluutselt ignoreerib ja näiteks oma kuningat edasi-tagasi liigutab, ei tööta. Aga osasid taktikalisi nippe ma juba tunnen ja kuna taktikaline nipp ja probleem esitatakse samas peatükis, siis kergendab see pisut olukorda.
Lõpuks hammustan ma ka viimase peatüki läbi (30nda kyuni ma siiski veel ei jõua, 34 on viimase taseme probleemid, mis mulle esitatakse) ja tahan oma vasthangitud oskusi kusagil proovida.
Mõeldud-tehtud.
Leian Yahoo! Games-i kodulehele nagu leht õpetab ja seal saabki kuskil go-d mängida.
Lähen teise algajate tuppa(umbes 80 inimest), sest esimeses on neid nagu liiga palju (100), kolmas ja viies on tühjad ja neljandas on üks mängija. Mõtlesin alul neljandasse minna, aga siis kujutasin ette kurja väikest go-mängijat, kes kõiki vihkab ja omaette hoiab ja karjub ja puha.
Mängutoas oli minu ees hämmastavalt palju igasuguseid väikesi nupukesi - kuhu vajutada, ei tea. Suudan jääda rahulikuks ja leian mängijate tagant nende kogemuse taseme ja punktide arvu. Mul veel punkte ei ole, ainult mingi naljakas pikk inglisekeelne sõna. Vajutan kellegi teise peale, kellel samasugune sõna järel on, aga tulemusi see ei anna.
Leian siis lehekülje nurgast nupu "Play now" Ohoo! Seda ma just otsisingi. Vajutan.
Minu vastasel on vist umbes kolm tuhat punkti ja teda kujutab väikese heasüdamliku vanamehikese näopilt. Mind kujutav näopilt kuulub ufolasele, kes kannab nokamütsi, mis vihjab umbkaudseks vanuseks olevat viis või nii.
Aga igatahes saan ma sellest naeratavast vanamehenäost julgust juurde.
Mäng algab. Paigutan oma nupud, nagu õpetus õpetas, kahte vastastikusesse nurgapositsioonidele. Vanamees teeb samamoodi. Siis tuleb ta aga minu nurkadesse kaklema! Kõigepealt ahistas ta ühte nurka ja saavutas seal täieliku ülekaalu , nii et seal mul enam asja ei olnud. Suundusin oma teise nurga juurde. Seal juhtus aga sama asi.
(Go-s on muuseas selline värk, et kui üks on teisest nõrgem, siis võib lauale teatud kohtadesse panna nõrgema poole nuppe, et nii asja võrdsustada. See tuli mulle sel hetkel meelde, et äkki oleks mängu alguses seda teha võinud. Oleks on paha poiss.)
Parim kaitse olevat rünnak. Ründasin siis tema nurki. Seis pöördus otseloomulikult minu kahjuks, aga asi polnud veel lootusetu.
Mäng oli muuseas aja peale. No nagu male, teate küll. Mul oli temast selleks ajaks vist kolm minutit vähem aega.
Siis ma tegin ilmselt geniaalse käigu. Ma ise selle käigu geniaalsust ei taibanud, aga ilmselt ta oli seda, sest vastane jäi pikaks ajaks mõttesse. Muidugi on ka võimalik, et ta mõtles, kuidas vähima arvu käikudega mind lõplikult purustada, aga jäägem siiski positiivseks, eks?
Ja just siis, kui ma plaanisin talt küsida, ega ta juhtumisi magama pole jäänud või midagi, tegi ta käigu.
Malemängijad vist teavad, mis on gambiit - neile, kes ei tea- sa annad ära mingi oma nupu, et selle eest palju suuremat kasu saada.
Ühesõnaga, vastane andis mulle ette pesuehtsa kahingu. Õpikunäide lausa.
Aga saate aru, ma ei olnud mitte ühtainumast vastase nuppu ära võtnud. Mingi auvärava pidi ju ka lööma.
Ja nii ma võtsingi selle nupu ära ja see, et ma seepärast viiest nupust ilma jäin, ei morjendanud mind absoluutselt. Vott.
Varsti andsin ma alla ka ja sulgesin mänguakna.
Vaatasin siis vahepeal muid asju, kui ette tuli aken - ei, see ei pakkunud mulle pornot või uusi smailisid või mingit kasutut kraami müüa- see oli kutse mängule. Nähtavasti samasugune noob kui mina, aga vähemalt oskas ta seda yahoo süsteem kasutada. Mänguvälja suurus oli ka väiksem ja aega ei olnud. Ja temaga läks mäng isegi täitsa võrdselt - me olime ikka väga võrdses seisus, ma vist isegi juhtisin.
Siis tekkis selline viigiseis, kust edasi polnud enam mõtet mängida (see ei tähenda aga viiki! Lihtsalt seda, et mäng on läbi). Paraku oli aga mu vastane vist arvuti tagant lahkunud või midagi ja nii saingi ma oma esimese võidu. Go me!
Ja siis mulle tänaseks aitas ja ma tulin seda postitust kirjutama.
Tore leht, mis mulle mängu selgeks õpetas, on siin: http://playgo.to/interactive/
Õppige teiegi. Siis on mul kellegiga mängida, kes mu enda tasemega on ja kes poole mängu pealt ei haihtu.
Tegu on hoopis mänguga. Ma usun, et te olete sellest kuulnud. Et nagu Hiinas popp ja puha.
Vennas tuli üleeile minu tuppa ja muuhulgas uitas jutt selle mängu peale. Et bridžiringkonnas olevat populaarseks muutunud. Et tuttavad matemaatikud mängivat ja puha. Et tema olevat hakanud kah õppima natukene. Et olevat eile mängida proovind ja saand tappa nii, mis koliseb.
Intrigeeriv, kas pole?
Täna õhtul leidsin muuhulgas, et mul on igav, ja küsisin vennalt MSNis, ega ta ei taha minuga mängida. (eksju, reegleid pole mul vaja teada, peale ühe, millest ta eile rääkis. Oskan juba niigi hästi mängida.) Vennal oli aga kiire ja ta soovitas mängu reeglid seepärast selgeks õppida ja viskas ühe lingi, kust õppida pidavat saama.
Läksin siis antud lingi teed - ja tegu oli väga kaurava lingiga - õpetas muuhulgas reeglid selgeks (neid on tõesti vähe. See, mille vend eile selgeks tegi oli vist üks viiest.) aga põhiliselt keskendus taktikale.
Go-s on olemas ka tasemed, mis näitavad, kui kapp keegi on. Amatööridele ja keskpärastele mängijatele on kyud ühest kolmekümneni, kus kolmekümnene on see kõige nõrgem. Kõvematele tüüpidele on danid, kus ühene on kõige nõrgem ja läheb vist üha suuremaks.
Lehekülg teatab, et minule oleks vahest kõige sobivam alustada 50 kyu tasemelt ja siis nõnda aeglaselt edasi liikuda.
Selgub, et minu intelligents suudab siiski 50 kyu taseme katki hammustada ja et lõplik lollpea ma ka ei ole elik sellest esimesest reeglist sain siiski aru. Go me!
49 tase uurib, kas ma siis ka aru saan, kui me nurkadesse liigume - aga mina ei lase end heidutada ja võidan ka siis.
48 nõuab minult juba mitme nupu kasutamist. Olukord on pingeline, aga katse-eksituse meetodil saan lõpuks aru, et tegelikult saab siin kaotada ka.
Enne kui mind 47 tasemele lastakse, antakse mu ette go-laud, kus hunnik valgeid peal - aga valged ei saa kordagi käia - ja öeldakse, et tapa kõik maha! Haa! Toimub täielik veresaun. Kui ma näiteks oleks sama osav piigiga võitlev rüütel kui hea go-mängija ma juba olen, purustaksin ma kõik vaenlased - eeldusel, et nad õlgedest tehtud on, muidugi.
47 annab mu kätte veel ühe taktikalise võimaluse ja just siis, kui ma juba kõigest sotti saan, tuleb järgmine õppetükk, kus räägitakse sellest, mida teha ei tohi -ja selgub, et nupp ei tohi sooritada enesetappu. Algul tundub küll, et mis see siis ära ei ole, aga hiljem on tunne, et oleks vaja.
46 annab veel taktikalist nõu ja siis - oh õnnistust - antakse mulle teada, miks ma üleüldse vaenlase nuppe tapma pean. Sellel on mingi tagamõte ka? Ma mõtlesin, et lihtsalt, kumb rohkem tappa jõuab. Aga ei, olukord on märksa peenem.
Ja nii ma siis töötan olukorra olukorra järel läbi. Varsti selgub, et kuigi katse-eksituse meetod on ka tore, tasub mõtlemine ka ennast ära - ehk minu tavaline maletaktika, kus ma harilikult lambist käin ja maksimaalselt kolm käiku ette mõtlen ja eeldan, et vastane mu käike absoluutselt ignoreerib ja näiteks oma kuningat edasi-tagasi liigutab, ei tööta. Aga osasid taktikalisi nippe ma juba tunnen ja kuna taktikaline nipp ja probleem esitatakse samas peatükis, siis kergendab see pisut olukorda.
Lõpuks hammustan ma ka viimase peatüki läbi (30nda kyuni ma siiski veel ei jõua, 34 on viimase taseme probleemid, mis mulle esitatakse) ja tahan oma vasthangitud oskusi kusagil proovida.
Mõeldud-tehtud.
Leian Yahoo! Games-i kodulehele nagu leht õpetab ja seal saabki kuskil go-d mängida.
Lähen teise algajate tuppa(umbes 80 inimest), sest esimeses on neid nagu liiga palju (100), kolmas ja viies on tühjad ja neljandas on üks mängija. Mõtlesin alul neljandasse minna, aga siis kujutasin ette kurja väikest go-mängijat, kes kõiki vihkab ja omaette hoiab ja karjub ja puha.
Mängutoas oli minu ees hämmastavalt palju igasuguseid väikesi nupukesi - kuhu vajutada, ei tea. Suudan jääda rahulikuks ja leian mängijate tagant nende kogemuse taseme ja punktide arvu. Mul veel punkte ei ole, ainult mingi naljakas pikk inglisekeelne sõna. Vajutan kellegi teise peale, kellel samasugune sõna järel on, aga tulemusi see ei anna.
Leian siis lehekülje nurgast nupu "Play now" Ohoo! Seda ma just otsisingi. Vajutan.
Minu vastasel on vist umbes kolm tuhat punkti ja teda kujutab väikese heasüdamliku vanamehikese näopilt. Mind kujutav näopilt kuulub ufolasele, kes kannab nokamütsi, mis vihjab umbkaudseks vanuseks olevat viis või nii.
Aga igatahes saan ma sellest naeratavast vanamehenäost julgust juurde.
Mäng algab. Paigutan oma nupud, nagu õpetus õpetas, kahte vastastikusesse nurgapositsioonidele. Vanamees teeb samamoodi. Siis tuleb ta aga minu nurkadesse kaklema! Kõigepealt ahistas ta ühte nurka ja saavutas seal täieliku ülekaalu , nii et seal mul enam asja ei olnud. Suundusin oma teise nurga juurde. Seal juhtus aga sama asi.
(Go-s on muuseas selline värk, et kui üks on teisest nõrgem, siis võib lauale teatud kohtadesse panna nõrgema poole nuppe, et nii asja võrdsustada. See tuli mulle sel hetkel meelde, et äkki oleks mängu alguses seda teha võinud. Oleks on paha poiss.)
Parim kaitse olevat rünnak. Ründasin siis tema nurki. Seis pöördus otseloomulikult minu kahjuks, aga asi polnud veel lootusetu.
Mäng oli muuseas aja peale. No nagu male, teate küll. Mul oli temast selleks ajaks vist kolm minutit vähem aega.
Siis ma tegin ilmselt geniaalse käigu. Ma ise selle käigu geniaalsust ei taibanud, aga ilmselt ta oli seda, sest vastane jäi pikaks ajaks mõttesse. Muidugi on ka võimalik, et ta mõtles, kuidas vähima arvu käikudega mind lõplikult purustada, aga jäägem siiski positiivseks, eks?
Ja just siis, kui ma plaanisin talt küsida, ega ta juhtumisi magama pole jäänud või midagi, tegi ta käigu.
Malemängijad vist teavad, mis on gambiit - neile, kes ei tea- sa annad ära mingi oma nupu, et selle eest palju suuremat kasu saada.
Ühesõnaga, vastane andis mulle ette pesuehtsa kahingu. Õpikunäide lausa.
Aga saate aru, ma ei olnud mitte ühtainumast vastase nuppu ära võtnud. Mingi auvärava pidi ju ka lööma.
Ja nii ma võtsingi selle nupu ära ja see, et ma seepärast viiest nupust ilma jäin, ei morjendanud mind absoluutselt. Vott.
Varsti andsin ma alla ka ja sulgesin mänguakna.
Vaatasin siis vahepeal muid asju, kui ette tuli aken - ei, see ei pakkunud mulle pornot või uusi smailisid või mingit kasutut kraami müüa- see oli kutse mängule. Nähtavasti samasugune noob kui mina, aga vähemalt oskas ta seda yahoo süsteem kasutada. Mänguvälja suurus oli ka väiksem ja aega ei olnud. Ja temaga läks mäng isegi täitsa võrdselt - me olime ikka väga võrdses seisus, ma vist isegi juhtisin.
Siis tekkis selline viigiseis, kust edasi polnud enam mõtet mängida (see ei tähenda aga viiki! Lihtsalt seda, et mäng on läbi). Paraku oli aga mu vastane vist arvuti tagant lahkunud või midagi ja nii saingi ma oma esimese võidu. Go me!
Ja siis mulle tänaseks aitas ja ma tulin seda postitust kirjutama.
Tore leht, mis mulle mängu selgeks õpetas, on siin: http://playgo.to/interactive/
Õppige teiegi. Siis on mul kellegiga mängida, kes mu enda tasemega on ja kes poole mängu pealt ei haihtu.
pühapäev, september 24, 2006
18
...verd annetada, alkoholi osta ja tarbida, valida, tubakatooteid osta ja tarbida, pääseda sisse teatud asutustesse, armeesse kutsutud saada, päris autojuhilube teha...
Ma usun, et see nimekiri pole vist veel päris täielik. Seadust ma nii hästi ei tunne. Aga igastahes, põhiuudis on see, et ma sain eila täisealiseks. 18.
(Kui te enam ei mäleta, kes mina isiklikult olen, siis ma olen see tüüp, kes siia neid Guiheni-lugusid kirjutab. Jaa, mul on tegelikult eraelu ka, ehkki ma sellest blogisse kirjutada eriti enam ei viitsi. Aga sünnipäeva puhul teeme erandi.)
Eelnev nädal oli väga tegus. Lugegem kasvõi ette, mis igas päevas niivõrd erilist oli:
E: Kooriproov. Nägime uusi laulvaid rebaseid. Või olime me neid juba varem näinud? Ah, vanadusnõtrus tungib peale.
T: Kooli põld. Oli esiteks jalutuskäik Jänede matkarajal ja siis ujumiskäik Auras. Väga kosutav.
K: Kah kooriproov. Sääl oli ka rebaseid. Aga meelde nad mulle eriti ei jäänud. (äkki on see mingi abituuriumi viga? Et abituuriumis ei viitsi enam algklassist (kümnendast) enesele uusi sõpru-tuttavaid otsida. Et liiga väikesed ja pealegi on 12. klass üks kiirustamise aeg?)
N: Käisime Idriliga maal, sünnopüevalarbi mängukohta vaatama. Mälu vedas alt ja kogemata sattusime õhtul mingisse eriti julma rägastikku. Aga üldjuhul saime kõik korda ja mänguala üle vaadatud.
R: Elesgali seminar. Curu ütles, et me pikalt teeksime. Goblin tegigi. Nelikümmend minutit. Inimeses vist juba koolesid vaikselt tagapinkides. Minu ettekande ajaks (Haldjate Renessanss) olid vist kõik juba ära koolenud, nii et ma üritasin kiirustada, et asjaga ühele poole saaks. Diktsioon oli nagu ta oli. Muuseas, ma olin täiesti tahtmatult tekitanud sellise tegelase nagu Xaleander (anagramm Alexanderist, mis on Curu pärisnimi). Mina sain sellest aru alles siis, kui mulle öeldi.
Siis vaatasime veel Rocky Horror Picture Show algust. Nägin Eddie ära (mulle tahetakse Eddie rolli antud filmi teemalisel larbil pähe määrida). Seda ma ei kommenteeri.
Läksime peale seda Uru avamispidustustele.
Seal oli palju toredat rahvast, näiteks kasvõi miski grupp, kes nurgas rahvalaule mõuras. Läksin nende juurde, mõurasin kaasa, kuigi neid laule suuremas jaos ei teadnud (eeslaulja ja koori süsteem on ses mõttes väga hea) Vahepeal jätsin mõuramise katki ja läksin ja kommunikeerusin inimestega. Vaatasin aeg-ajalt kella kah, et kunas kesköö tuleb ja ma kaheksateist saan. Mainisin seda infot teistelegi.
Vahepeal sõime-jõime, rääkisime muu rahvaga, vaatasime, kuidas Curu ja Gops tantsisid "I lost my heart to a starship trooper"-i muusika järgi. See oli natuke häiritud, aga näis väga lõbus.
Ja siis sain ma kaheksateist. Enne keskööd lugesin aega ka - et heitsin pilke mobiilile ja mainisin, et poolteist tundi veel, tund aega veel, nelikümmend minutit veel, pool tundi veel, veerand tundi veel, kümme minutit veel, kaheksa minutit veel, viis minutit veel, kolm, kaks, üks minut veel.... ja kaheksateist.
L: Seejärel langes mulle kaela tõeline õnnitluse, kallistuste ja käesurumiste laviin. Tegelikult ülitore ja hea ja mõnus, kui nii tehakse. :)
Koju läksin ma umbes tunni aja pärast.
Muuseas, meile oli koju külla tulnud päris kena punt sugulasi, kaasas ka väike laps, nii pooleteiseaastane. Hommikul ärkasin ma üles tema diskussiooni üle mingil teemal, mida ma eriti tähele panna ei jõudnud, aga siis tuldi juba tuppa ka ja sooviti õnne ja anti kinke ja muud toredat.
Maale läksime ka. Seal õnnitlesid ema ja vanaema ja andsid kinke.
Maal toimus kusjuures mingi larp. Piiksularp, tõenäoliselt.
Ui, ma oleks tahtnud neile Snuffi moodi ütelda, et lähiajal, nii 7. oktoobril, toimub siinkandis midagi kummalist. Inimesed proovivad teha mingeid kahtlasi nõidusi ja puha. Hoidke sel ajal siitkandist eemale, siis peaksite te talve kenasti üle elama.
Ja Üksildane Oktoobriöö on lähemal...
Ma usun, et see nimekiri pole vist veel päris täielik. Seadust ma nii hästi ei tunne. Aga igastahes, põhiuudis on see, et ma sain eila täisealiseks. 18.
(Kui te enam ei mäleta, kes mina isiklikult olen, siis ma olen see tüüp, kes siia neid Guiheni-lugusid kirjutab. Jaa, mul on tegelikult eraelu ka, ehkki ma sellest blogisse kirjutada eriti enam ei viitsi. Aga sünnipäeva puhul teeme erandi.)
Eelnev nädal oli väga tegus. Lugegem kasvõi ette, mis igas päevas niivõrd erilist oli:
E: Kooriproov. Nägime uusi laulvaid rebaseid. Või olime me neid juba varem näinud? Ah, vanadusnõtrus tungib peale.
T: Kooli põld. Oli esiteks jalutuskäik Jänede matkarajal ja siis ujumiskäik Auras. Väga kosutav.
K: Kah kooriproov. Sääl oli ka rebaseid. Aga meelde nad mulle eriti ei jäänud. (äkki on see mingi abituuriumi viga? Et abituuriumis ei viitsi enam algklassist (kümnendast) enesele uusi sõpru-tuttavaid otsida. Et liiga väikesed ja pealegi on 12. klass üks kiirustamise aeg?)
N: Käisime Idriliga maal, sünnopüevalarbi mängukohta vaatama. Mälu vedas alt ja kogemata sattusime õhtul mingisse eriti julma rägastikku. Aga üldjuhul saime kõik korda ja mänguala üle vaadatud.
R: Elesgali seminar. Curu ütles, et me pikalt teeksime. Goblin tegigi. Nelikümmend minutit. Inimeses vist juba koolesid vaikselt tagapinkides. Minu ettekande ajaks (Haldjate Renessanss) olid vist kõik juba ära koolenud, nii et ma üritasin kiirustada, et asjaga ühele poole saaks. Diktsioon oli nagu ta oli. Muuseas, ma olin täiesti tahtmatult tekitanud sellise tegelase nagu Xaleander (anagramm Alexanderist, mis on Curu pärisnimi). Mina sain sellest aru alles siis, kui mulle öeldi.
Siis vaatasime veel Rocky Horror Picture Show algust. Nägin Eddie ära (mulle tahetakse Eddie rolli antud filmi teemalisel larbil pähe määrida). Seda ma ei kommenteeri.
Läksime peale seda Uru avamispidustustele.
Seal oli palju toredat rahvast, näiteks kasvõi miski grupp, kes nurgas rahvalaule mõuras. Läksin nende juurde, mõurasin kaasa, kuigi neid laule suuremas jaos ei teadnud (eeslaulja ja koori süsteem on ses mõttes väga hea) Vahepeal jätsin mõuramise katki ja läksin ja kommunikeerusin inimestega. Vaatasin aeg-ajalt kella kah, et kunas kesköö tuleb ja ma kaheksateist saan. Mainisin seda infot teistelegi.
Vahepeal sõime-jõime, rääkisime muu rahvaga, vaatasime, kuidas Curu ja Gops tantsisid "I lost my heart to a starship trooper"-i muusika järgi. See oli natuke häiritud, aga näis väga lõbus.
Ja siis sain ma kaheksateist. Enne keskööd lugesin aega ka - et heitsin pilke mobiilile ja mainisin, et poolteist tundi veel, tund aega veel, nelikümmend minutit veel, pool tundi veel, veerand tundi veel, kümme minutit veel, kaheksa minutit veel, viis minutit veel, kolm, kaks, üks minut veel.... ja kaheksateist.
L: Seejärel langes mulle kaela tõeline õnnitluse, kallistuste ja käesurumiste laviin. Tegelikult ülitore ja hea ja mõnus, kui nii tehakse. :)
Koju läksin ma umbes tunni aja pärast.
Muuseas, meile oli koju külla tulnud päris kena punt sugulasi, kaasas ka väike laps, nii pooleteiseaastane. Hommikul ärkasin ma üles tema diskussiooni üle mingil teemal, mida ma eriti tähele panna ei jõudnud, aga siis tuldi juba tuppa ka ja sooviti õnne ja anti kinke ja muud toredat.
Maale läksime ka. Seal õnnitlesid ema ja vanaema ja andsid kinke.
Maal toimus kusjuures mingi larp. Piiksularp, tõenäoliselt.
Ui, ma oleks tahtnud neile Snuffi moodi ütelda, et lähiajal, nii 7. oktoobril, toimub siinkandis midagi kummalist. Inimesed proovivad teha mingeid kahtlasi nõidusi ja puha. Hoidke sel ajal siitkandist eemale, siis peaksite te talve kenasti üle elama.
Ja Üksildane Oktoobriöö on lähemal...
teisipäev, august 01, 2006
Tartu-Haapsalu-Tartu-Viljandi-Tartu-Mägede-Tartu-Kuratteabkus
The blog is not dead. Just.....sleeping.
Annaks siis lühiülevaate sellest, mida ma viimasel ajal teinud olen- pealkiri annab umbkaudse trajektoori ära.
Ehk siis, kunagi ammu-ammu käisime venna ja isaga Haapsallu. Põhimärksõnad:
*Palju rahvast. Tädil on isegi kuus last, neli neist täiskasvanut(kahel neistomaette pere) ja kuigi enamikku neist me eriti ei näinud, oli rahvast ikka palju. Ükskord tuli meile külla kakskümmend inimest. Tädipojanaise suguvõsast. Tundusid toredad inimesed olevat, aga kokku oli meid üle kolmekümne ja see oli minu jaoks liig.
*Tüütud lapsed. Ehk siis tädi lapselapsed. Üks umbes üheksa-, teine pooleteistaastane ja mõlemad ühed parajad tüütused. Proovisin läbi MSNi drägunit teha ja nad mõlemad segasid, õnneks hoidis suurem väiksemat eemal ja seetõttu oli ainult üks segaja (sest teda oli raske ära ajada)
*Rand. Aga sellega olen ma juba harjunud, nii et rohkem ei räägi.
*Gothic Voices' i kontsert. Päris asjalik oli teine.
*Aiamajas magamine, mis tagas päris meeldiva privaatsuse.
*Õnneks laenas tädipoeg ratast, nii et sain Paralepa parkmetsades ringi uidata. Äärmiselt tore koht rattasõiduks.
*Bridž. Tohutult bridži. Iga päev bridž. Kaua võib? Mul on tunne, et kõik haruldased juhtumid nagu singelkuningate tihid, slämmid, rekontrad, kolmekümnepunktilised mängud jne. said kümneid kordi läbi mängitud. Mälu järgi küll mitte, aga tundub, et mänge sai nii palju, et kõik, mis võimatu, jõudis sel ajal tõenäosusreeglite j
rgi juhtuda.
Olime Haapsalus nädalakese, naasime Tartu ja käisime Tartu ja maakoha vahet. Siis, nii neljapäeval või reedel pani vend ette idee esimest korda folgile minna. Mõeldud-tehtud.
Põhimärksõnad:
*Rahvas. Palju rahvast. Vähemalt kolmkümmend tuttavat sai ära nähtud.
*KuskuratSEEnüüdolemapeab-tunne. Esmakordselt folgil viibides ei leidnud ma päris mitut hoonet üles või jäin hiljaks. Näiteks mari laulud või lootegemise töötuba.
*Räuskavad härmakad. Öösel magada ei saanud. Miskid härmakad lihtsalt räuskasid meie telgi kõrval. Hommikul oli kapsas tunne.
*Tegelikult täiesti asjalik ja tore muusika. Vägilased ja üks prantsuse grupp, kelle nime ma ei mäleta, olid väga lahedad. Jajaa, väga ilusad.
Enivei, järgmisel aastal peab kusagilt hankima magamiskoha kellegi kohaliku pool, mitte telklaagris.
Nüüd olen tagasi Tartus. Aeg-ajalt käin maal. Seal eemaldame saunalt värvi. Ilgelt palju tööd. Randmed väsitab see nühkimine täielikult ära.
Midagi tähtsat oli vist veel, aga kuradile sellega.
Annaks siis lühiülevaate sellest, mida ma viimasel ajal teinud olen- pealkiri annab umbkaudse trajektoori ära.
Ehk siis, kunagi ammu-ammu käisime venna ja isaga Haapsallu. Põhimärksõnad:
*Palju rahvast. Tädil on isegi kuus last, neli neist täiskasvanut(kahel neistomaette pere) ja kuigi enamikku neist me eriti ei näinud, oli rahvast ikka palju. Ükskord tuli meile külla kakskümmend inimest. Tädipojanaise suguvõsast. Tundusid toredad inimesed olevat, aga kokku oli meid üle kolmekümne ja see oli minu jaoks liig.
*Tüütud lapsed. Ehk siis tädi lapselapsed. Üks umbes üheksa-, teine pooleteistaastane ja mõlemad ühed parajad tüütused. Proovisin läbi MSNi drägunit teha ja nad mõlemad segasid, õnneks hoidis suurem väiksemat eemal ja seetõttu oli ainult üks segaja (sest teda oli raske ära ajada)
*Rand. Aga sellega olen ma juba harjunud, nii et rohkem ei räägi.
*Gothic Voices' i kontsert. Päris asjalik oli teine.
*Aiamajas magamine, mis tagas päris meeldiva privaatsuse.
*Õnneks laenas tädipoeg ratast, nii et sain Paralepa parkmetsades ringi uidata. Äärmiselt tore koht rattasõiduks.
*Bridž. Tohutult bridži. Iga päev bridž. Kaua võib? Mul on tunne, et kõik haruldased juhtumid nagu singelkuningate tihid, slämmid, rekontrad, kolmekümnepunktilised mängud jne. said kümneid kordi läbi mängitud. Mälu järgi küll mitte, aga tundub, et mänge sai nii palju, et kõik, mis võimatu, jõudis sel ajal tõenäosusreeglite j
rgi juhtuda.
Olime Haapsalus nädalakese, naasime Tartu ja käisime Tartu ja maakoha vahet. Siis, nii neljapäeval või reedel pani vend ette idee esimest korda folgile minna. Mõeldud-tehtud.
Põhimärksõnad:
*Rahvas. Palju rahvast. Vähemalt kolmkümmend tuttavat sai ära nähtud.
*KuskuratSEEnüüdolemapeab-tunne. Esmakordselt folgil viibides ei leidnud ma päris mitut hoonet üles või jäin hiljaks. Näiteks mari laulud või lootegemise töötuba.
*Räuskavad härmakad. Öösel magada ei saanud. Miskid härmakad lihtsalt räuskasid meie telgi kõrval. Hommikul oli kapsas tunne.
*Tegelikult täiesti asjalik ja tore muusika. Vägilased ja üks prantsuse grupp, kelle nime ma ei mäleta, olid väga lahedad. Jajaa, väga ilusad.
Enivei, järgmisel aastal peab kusagilt hankima magamiskoha kellegi kohaliku pool, mitte telklaagris.
Nüüd olen tagasi Tartus. Aeg-ajalt käin maal. Seal eemaldame saunalt värvi. Ilgelt palju tööd. Randmed väsitab see nühkimine täielikult ära.
Midagi tähtsat oli vist veel, aga kuradile sellega.
neljapäev, juuni 29, 2006
Võro liin om ilma naba/ pinil om hand a poodil om saba
laulis Aapo Ilves meil teisipäeva õhtul lingvistikalaagris.
Millest ma tahtsingi rääkida.
Asi (ma mõtlen siinkohal lingvistikalaagrit) algas pihta esmaspäeval. Sees oli väike närv, et kuidas see kõik nüüd läheb ja kas mul seal igav ei hakka ja nii edasi. Selgituseks teadmatutele, et see oli selline laager, mis korraldati lingvistikaolümpiaadil silma paistnud tegelastele, kellest umbes pooled lähevad rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile.
Buss väljus Gustav Adolfi kuju juurest kell kaksteist ja huvitav oli algusest saadik.
Nii, nüüd lööme kronoloogilise järjestuse sassi, sest et olen kannatamatu inimene.
Eelkõige tuleks öelda seda, et:
*Fantastiliselt lahedad ja toredad inimesed, mis sest, et vahel pisut tüütud.
*kuramuse ilus loodus
*mugavad toad, hea söök ja muu säärane tore asi
*lahedad keeled (ehk siis mongoli, iiri ja võro), millest meile seal räägiti. Mongoli ja iiri olid ikka väga psühhid keeled ja võro keel kõlas väga ilusalt. Meile lasti makist ühe võro vanamehe poolt räägitavat muinasjuttu - tüüp rääkis nii huvitavalt ja ilmekalt, et ma tahtsin võro keeles drägunit teha. Tõsiselt tahtsin.
*Aapo Ilves, kes meile teise päeva õhtuks laulma kutsuti. Huumori kõrgem pilotaaž. Mõnusa kõlaga võro keel.
*paraku ka kella nelja-viie ajal magamajäämine ja kaheksa paiku tõusmine, sest grupimentaliteet nõudis minu kõrvalruumis keset ööd Jüri-Mari mängimist, mis mind tõsiselt vihale ajas ja mis põhjustas selle, et teise päeva lõpuks olin ma totaalselt juhtmes ja ajasin lolli juttu suust välja. Aga noh, see oli ka ainuke miinus.
Tegelikult toimus sellisel hulgal toredaid ja lahedaid asju (mängud nagu Psühholoog, Maade Nimetamine, Maffia; käte pealt iseloomu lugemine; Suure Munamäe tippu minemine, et avastada, et vaatetorn on kinni jne.) et ilus ja hea oleks kirjutada kirjanduslikus ja humoorikas stiilis kolm lehekülge järjestikku, aga kuna olen laisk ja aega kah vähe, siis jääb ära.
Vabandame.
Millest ma tahtsingi rääkida.
Asi (ma mõtlen siinkohal lingvistikalaagrit) algas pihta esmaspäeval. Sees oli väike närv, et kuidas see kõik nüüd läheb ja kas mul seal igav ei hakka ja nii edasi. Selgituseks teadmatutele, et see oli selline laager, mis korraldati lingvistikaolümpiaadil silma paistnud tegelastele, kellest umbes pooled lähevad rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile.
Buss väljus Gustav Adolfi kuju juurest kell kaksteist ja huvitav oli algusest saadik.
Nii, nüüd lööme kronoloogilise järjestuse sassi, sest et olen kannatamatu inimene.
Eelkõige tuleks öelda seda, et:
*Fantastiliselt lahedad ja toredad inimesed, mis sest, et vahel pisut tüütud.
*kuramuse ilus loodus
*mugavad toad, hea söök ja muu säärane tore asi
*lahedad keeled (ehk siis mongoli, iiri ja võro), millest meile seal räägiti. Mongoli ja iiri olid ikka väga psühhid keeled ja võro keel kõlas väga ilusalt. Meile lasti makist ühe võro vanamehe poolt räägitavat muinasjuttu - tüüp rääkis nii huvitavalt ja ilmekalt, et ma tahtsin võro keeles drägunit teha. Tõsiselt tahtsin.
*Aapo Ilves, kes meile teise päeva õhtuks laulma kutsuti. Huumori kõrgem pilotaaž. Mõnusa kõlaga võro keel.
*paraku ka kella nelja-viie ajal magamajäämine ja kaheksa paiku tõusmine, sest grupimentaliteet nõudis minu kõrvalruumis keset ööd Jüri-Mari mängimist, mis mind tõsiselt vihale ajas ja mis põhjustas selle, et teise päeva lõpuks olin ma totaalselt juhtmes ja ajasin lolli juttu suust välja. Aga noh, see oli ka ainuke miinus.
Tegelikult toimus sellisel hulgal toredaid ja lahedaid asju (mängud nagu Psühholoog, Maade Nimetamine, Maffia; käte pealt iseloomu lugemine; Suure Munamäe tippu minemine, et avastada, et vaatetorn on kinni jne.) et ilus ja hea oleks kirjutada kirjanduslikus ja humoorikas stiilis kolm lehekülge järjestikku, aga kuna olen laisk ja aega kah vähe, siis jääb ära.
Vabandame.
pühapäev, september 25, 2005
Sünnipäevatuspidu vol 1.
Igastahes, nagu ma tõenäoliselt kunagi siin öelnud pole, oli mul reedel sünnipäev (23. september)
Peo pidasin laupäeval. Dräguniga. Ja Sveni, Zeppi, Nessa, Curu ja Itiga.
Kogu selle kammajaaga oli kaasnenud hea hulk eeltööd, näiteks sauna korralikumaks tegemine ja väikepuhastus.
Enivei, reede hommikul ilmnes hea hulk logitilisi probleeme. Iti ja Curu olid miskipärast läinud mitte turuhoone juurde, vaid Vanemuise alumisse parklasse. Sven läks mingi teise turu juurde. Nessa helistas hommikul ja ütles, et ta jääb pool tundi hiljaks, tegelikult oli tema kell vale ja ta tuli tund aega varem. Ainuke, kellega mingeid vahejuhtumeid polnud, oli Zepp.
Igastahes, jõudsime kohale. Ja Mägede talu leiti kerge olevat ja rahvale meeldis (ma loodan).
Igastahes, peale kinkide avamist (sain väga armsa rohelise kaisukuu ja ilusa kirja ka sinna juurde ja Nessalt laheda isetehtud pilid) ja väikest söömist (morsipidu, nagu Iti ütles), hakati tegelema dräguniga s.t charsheete täitma.
Mina lõin samal ajal aega laiaks, sõitsin rattaga ja üritasin mõelda välja plotiideid. Kerge närvilisus.
Igastahes, mõni aeg hiljem, lõpetasid kõik oma charsheetide täitmise. Välja arvatud Zepp. Temaga läks veidi rohkem aega.
Ja siis hakkas mäng pihta.
(jätkub)
Peo pidasin laupäeval. Dräguniga. Ja Sveni, Zeppi, Nessa, Curu ja Itiga.
Kogu selle kammajaaga oli kaasnenud hea hulk eeltööd, näiteks sauna korralikumaks tegemine ja väikepuhastus.
Enivei, reede hommikul ilmnes hea hulk logitilisi probleeme. Iti ja Curu olid miskipärast läinud mitte turuhoone juurde, vaid Vanemuise alumisse parklasse. Sven läks mingi teise turu juurde. Nessa helistas hommikul ja ütles, et ta jääb pool tundi hiljaks, tegelikult oli tema kell vale ja ta tuli tund aega varem. Ainuke, kellega mingeid vahejuhtumeid polnud, oli Zepp.
Igastahes, jõudsime kohale. Ja Mägede talu leiti kerge olevat ja rahvale meeldis (ma loodan).
Igastahes, peale kinkide avamist (sain väga armsa rohelise kaisukuu ja ilusa kirja ka sinna juurde ja Nessalt laheda isetehtud pilid) ja väikest söömist (morsipidu, nagu Iti ütles), hakati tegelema dräguniga s.t charsheete täitma.
Mina lõin samal ajal aega laiaks, sõitsin rattaga ja üritasin mõelda välja plotiideid. Kerge närvilisus.
Igastahes, mõni aeg hiljem, lõpetasid kõik oma charsheetide täitmise. Välja arvatud Zepp. Temaga läks veidi rohkem aega.
Ja siis hakkas mäng pihta.
(jätkub)
Tellimine:
Postitused (Atom)