neljapäev, oktoober 29, 2009

Moehaigus

Ma ei mäleta, kas ta nimi oli vist J06, aga igatahes on tegu väga populaarse tõvega, mul igatahes on. Välja näeb ta nagu eesti oktoobriklassika - palavik, köha ja nohu - erakordselt igav, kui Goblini sõnu kasutada. Ei taha küll ära sõnada, aga praegu näitab ta taganemise märke - palavikku enam pole, nohu on ikka veel alles. Kuulan kombinatsiooni Allan Vainolast ja Vennaskonnast - ma nüüd ausalt ütelda ei teagi, kumba on rohkem - AV-d või mitte-AVd kuna AV on ju Vennaskonnas päris tükk aega ju tegev olnud - aga Vennaskonda esineb hoopis rohkem kui Sõpruse Puiesteed, Metro Luminali või, well, Allan Vainolat(Unenäopüüdjad). (Alumiiniumi ja Keldrit ja muud mul ei ole) - mida ma ütelda tahan, et asi moodustab päris meeldiva segu, just nii parasjagu õigetes proportsioonides. (viimati on olnud järjestus "Täna jälle me joome bensiini","3:36", "Tagasi prügimäele" , "Kauge tähe valgus", "See on mu hing")
Seagrippi ma väga ei usu, kuigi tulevikus tuleks ilmselt kasuks. Loll lugu mõistagi on - tulen Eestisse, et inimestega sotsialiseeruda ja jään just seks ajaks haigeks. Inimesed, kes lohutavad, et noh, äralennuks peaks terveks saama, võiks ennast ka...

Praegu on mul vist vaja ära otsustada, kas ma lähen kooriga mingil ajal Islandile või ei - mul ei ole põhimõtteid, aga põhimõtteliselt ei meeldi mulle sääraseid otsuseid haige pääga teha - peale selle on tegu kaunis kalli üritusega ja ausalt ütelda olen ma mõtelnud veel paari teise raha- ja ajakuluka ettevõtmise peale, millega järgmisel suvel aega veeta - üks neist on Euroopa Gokongress Tamperes, teist ma veel mainida ei julge, sest see vajab teatava inimesega läbirääkimist. Aga gokongress on igatahes kaunis põnev asi. Arni jutustas ühe loo ühest teemeistrist ja samuraist, ma tundsin tol hetkel täitsa äratundmisrõõmu, sest ausalt ütelda on go selline kaunis endassehaarav, sügav ja keeruline mäng, et selle ajal ei ole sul mingit energiat&soovi millegi muu pärast muretseda - ehk mõtted saavad mängu ajal&pärast mängu väga puhastet.

Mõtlesin kirjutada veel oma elust Grenoble'i linnas ja keda kõiki seal kohata võib, paraku aga olen selleks liialt laisk ja jääbki hetkel kirjutamata. Aga seniks jällenägemiseni.

Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk sindki, kui ma ei kuku

Kommentaare ei ole: