MUD SCHOOL

Olengi haige. Vist.
Suusamatk on siis kätte tasunud ja olengi tõbine -loodetavasti hullemaks ei lähe.
Eile nägin unes, et olin surnud ja töötasin mingis kaubanduskeskuses - ma päris täpselt ei saanudki aru, mida surnud neis kaubanduskeskustes tegid, aga igatahes oli see päris reeglipärane ja vajalik, kuigi ma nüüd ärkvelolles loogikast aru ei saa. Igatahes olid surnutel meeste tuba ja naiste tuba, viis tükki kummaskis ja eks seal siis surnud ööbisidki. Ma mäletan, et mul oli seal kaunis igav ja tüütu, sest tuttavaid-sõpru üleüldse ei olnud - ja teate - järsku näen poes ringi kõndides ühte tuttavat, nimesid siinkohal ei nimeta, eks. Torman talle järele, kuigi käes on vaid leib ja tegelikult peaks ma rohkem ostma, amet nõuab ning jõuan kassas järele. Kassast võtan veel midagi, võib-olla oli näts, võib-olla kondoom ja lähen kassast läbi - ei mäletagi, kas ostsin või ei.
Seal, kus lindi pealt tulevaid kaupu võetakse ja kotti laotakse, ütlen tollele inimesele tere. Alguses ta mind ei näe, ent siis ma võtan päikeseprillid eest. Ta vaatab mind suurte, sõbralike silmadega - pilk on kahtlemata intelligentne, ta nagu püüaks mind tunda, aga ma näen, et ta on siiski segaduses. Küsin, kas ta mind ära ei tunne, see olen ju mina, Toomas. Ja siis räägib ta mulle, et tal tekkisid mõni kuu tagasi vaimsed probleemid ja tal ütles aju üles - sellest tulenevalt mälukaotus ja teatavate võimete kadumine - nüüd ta ei tunne enam üldse oma vanu tuttavaid - aga ehk ma räägiks talle täpsemalt?



Pärast ülesärkamist pikutasin pisut voodis, lõpetasin "Valge kaardiväe", näkitsesin süüa ja olesklesin niisama. Kooli ei läind, tõbi ikkagi kallal. Mingi hetk keskpäeval valdas mind meeltesegadus ja läksin kesklinna pabereid taga ajama.
Ma ei ole ikkagi kindel, ega ma nüüd ilmaasjata 75 eeku välja ei köhinud, aga mingid paberid ma igatahes kätte saan. Nojah, kindlam ja muretum tunne, igastahes, kuigi pisut vaesem. Siis hankisin endale veekindla superhüperturboläpakanaha ja olin veel vaesem.
Igatahes mõtlesin linnas mingi hetk vaadata, kas stipp on üle kandunud - läksin tipa-tapa nutumüüri äärde, mõtlesin oma kaardikest vahele toppida - aga näe, keski hea hing oli oma kaardi sinna sisse jätnud - viisin selle Hansapanga kontorisse ära.
Muideks, kui mu blogi lugejate seas on naisisik initsiaalidega KL, kes oma Hansapanga kaardi nutumüüri sisse jättis, siis arvesta, sa oled mulle ühe õlle sees.
Pärast seda karmattõstvat juhtumit ei viitsin enam oma arvet kaeda ja läksin Kaubamajja. Ausalt ütelda jääb praegu pisut arusaamatuks, miks ma seal mingeid asju ostsin.
Igatahes, sööstsin mahlaosakonda ja päästsin apelsinimahla; sööstsin puuviljade juurde ja päästsin kolm sidrunit. Oskarit nägin ka, aga teda ma ei päästnud, hoolimata tema kuldsest südamest, ilusatest (sinistest?) silmadest ja häirivast sarnasusest mõnedel fotodel siinkirjutajaga, kui viimane veel lühikeste juustega oli. (loe: nii ammu, et keegi teist mind sellest ajast ei tea ega kontrollida saa)

Lõpuks jõudsin koju, kus tundsin ennast jälle tervena - sestap kulutasin õhtu mõttetuste peale. Üritasin veel välja mõtelda-lahendada ülesandeid olümpiaadi tarbeks - nad sisaldasid kahtlaselt palju mingeid loomi. Ei tea, kuidas nendega läheb.
Praegu(järgmisel päeval siis) peaks ma ka neid lahendada üritama, aga hetkel puhkan ajusid. Ehk läheb tarvis.


Ja praegu istun majas, mida lihtrahvas tunneb kui mat-inf teaduskonda, aga mille tõeline olemus on tema trepi peale kirjutatud:
MUD SCHOOL