Thanaria!
Thanaria.
Thanaria?
Thanaria!
Okei, you got the point -Thanaria. Lauba oli larp. Mmmmmm. Lahe oli.
Yours truly mängis üht mõisnikku ja kogu ülejäänud kamba võõrustajat. Muuhulgas oli ta tõenäoliselt kliiniliselt hull, omas ühe teatava mõõgaga obsessiivset suhet, oli enam vähem kõigi selle maailma vägevatega riius, oma väe kaotanud, oma (kunagise) sõbra ja armastatu antud mõõga pärast kunagi ära tapnud, kusjuures viimase vaim vms. liikus majas ringi ja tahtis kättemaksu, keskööl lubas ta mu tegelase tütre ära viia, mingit lootust tema vastu ilma väeta tal eriti poleks olnud - sestap oli mu tegelasel kindel nõu üks oma külalistest maha nottida. Aga igatahes armastas ta oma tütart - samuti üsnagi obsessiivselt, aga see andis talle teatavad positiivsed jooned, mis tegid temast millegi muu kui puhta sotsio/psühhopaadi, seega lihtsam mängida. Kuig noh, väidetavalt Poogen väitis, et mingitel hetkedel olla ma vägagi sotsiopaatseid asju rääkinud.
Igatahes, kokkuvõttes läks väevarastamise plaan nurja, selle põhikomponent kadus kättesaamatutesse kaugustesse, sestap tundus mulle mingi hetk, et õige oleks iseennast talle pakkuda- ta tahab ju minule kätte maksta. Käisin vahepeal mööda maja ringi ja karjusin, et kus kurat ta (nimeks Sheron) on, tulgu aga välja. Kui ta lõpuks välja ilmus, oli asi muidugi tore - üritas mind hirmutada sellega, et mu maha lööb, mina olin sellega üsnagi okei. Omamoodi oli ka selline üsnagi cojonest omav tunne, kui käib läbi selline dialoog:
Sheron: "Tule minu haua juurde, seal saan ma su tappa. Sa saad surema sama kohutavalt kui mina surin."
Mina: "Okei, ma toon oma mantli ja kaabu ja siis lähme,eks?"
ning jah, ma mõtlesin seda päris tõsiselt. Siis aga tuli välja, et sellega poleks asjalood mu tütre jaoks sugugi mitte kindlad olnud ja siis hakkasin ma tõrkuma.
Asi lõppes sellega, et mu külalised, kes olid ütelnud ja andnud mõista, et aitavad mind selle olevusega, tõmbasit jeehat ja jätsid mind mu tütre, õpipoisi ja teenriga mõisa minu nemesisega kohtuma.
Täiesti uskumatu on see, et kui ta lõpuks keskööl materialiseerus, andsime me talle kolme kööginoa ja kulbiga kere peale. Noh, eks ta tahtis mind piinata ka ja see andis mulle võimaluse teda käisesse peidetud noaga surgata ja nii ta läks. Lõppsuudlus oleks veel kirsiks koogil olnud, aga ega kõike ka ei saa.
Vahva mäng oli. Inimesed ültesid, et ma olin psühho, creepy, sotsiopaat, hull ja muid toredaid asju. No mida veel võib ühelt tegelaselt tahta?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar