Ma olen maal ja seisan meie sauna ees. On suvi. Taevas on pilvine, hall ja rahutu. Varsti läheb äikeseks. Sirutan käed taeva poole ja hakkan ülespoole ujuma. Ei saja, aga taevas on endiselt pilvine ja rahutu. Külm tuul. Lendan aiast välja, soo kohale. Ja seal nad seisavad, kolm tükki, Goblin, Andeora ja Liis, soo kõrval, mitte päris kõrvuti, aga lähestikku ja nad tõusevad kõrgele õhku. Ja seal me siis lendamegi, inglid ja kangelased. Goblin vaatab tagasi, ta ei näe metsatukka, millele ta vastu kihutab, ma ei jõua midagi ütelda ja nii ta ei näegi seda lapse randme jämedust kuivanud kuuseoksa, mis ta kopsu ja kogu keha läbistab ja ta hetkeks sinna nagu Veristaja ogapuule rippuma jätab, enne kui oks ta raskuse all murdub ja alla kukub.
Ma olen Haapsalu rongijaama ja Tartu vana bussijaama meenutavas kohas, kus rööpad on mõlemal pool perrooni. Me ootame koos Kristjani ja Kadriga rongi, meie piletid on kellegi käes, kes on perroonil eespool, meie oleme aga suhteliselt taga, mingi majakese juures, ootame rongi ja vestleme.
Kadri räägib nende kunagisest klassiõest, kellestkist, keda hüüti Päikse-Kerstiks ja kes kirjutas laule. Mis tast nüüdseks saanud on, ma teada ei saagi, sest rong sõidab järsku ette, ja ma jooksen, kiiresti, kartes maha jääda, inimestest mööda põigeldes.
Kummaline maailm, milles Tartu on meie maailma Tartu moodi, aga mida sealt edasi, seda võõramaks asjad lähevad. Pidi olema ekskursioon Tartust välja, vaaraode, koide ja külmkingade maailma. Buss läks katki ja nii me läksimegi jala. Kuidagi jäid teised maha, ja ma jõudsin Tartu piiri äärde, Otepää maantee juurde. Jäin seisma. Nägin, et mulle oli järgi jõudnud too poiss, kelle me tagaselja Turingu masinaks nimetasime, kuna me ei jõudnudki kokkuleppele, kas ta sai või ei saanud Turingu testist läbi. Pärisnimi oli tal vist Indrek.
Ma parandan matemaatikaolümpiaadi töid. Riiklik komisjon. Kaks ülesannet maas, one more to go, aga ma kardan, et too üks võtab rohkem aega ja energiat kui ülejäänud kaks kokku.
See nädal tuleb mul kiire.
Kosovo sai iseseisvaks ja Eestil sai 90 täis. Palju õnne neile.
Ma kirjutasin politseiriigi petitsioonile alla varem, kui Dani, Mialee või Goblin, aga oma blogis toda ei reklaaminud. Dani ja Goblin käisid Tallinnas ka.
Tunnen end ses asjus kuidagi flegmaatilisena.
Söömaklubi oli. Jutt käis demokraatiast. Inimesi oli palju ja juttu jätkus kolmeks tunniks. Mälu on fragmentaarne, tsätiprotokoll on ülal sääl, paraku oli aga suhtlus tsätis ja jutus paralleelselt, mingit aimu ehk saab.
Andmebaasid, info kuritarvitamine, krediitkaardi omamise kohustus, plutokraatia, wikidemokraatia, enamuse võim vähemuse üle, vähemuse nõusolek, demokraatia rahumeelsus, noorte teadlikkus demokraatiast, Eesti leige kodanikuühiskond, selle võimalikud põhjused, demokraatia eksportimine, otsedemokraatia, rohujuuretasand, hästi madalal tasemel tehtud otsused pluss ülikõrge tase, mis lintšijatel silma peal hoiab, islamimaailma areng demokraatia suunas, vaikiv ajastu, hirm selle ees, et kui me midagi riigikriitilist teeme, saab Venemaa seda propagandasõjas ära kasutama, demokraatia meedias, internet, Maslow püramiid olid mõned teemad, mida käsitleti.
Livemocha on tore sait. Keeleõppe eesmärgil, asja mõte on inimestele suhtluspraktikat pakkuda.
Anni soovitas.
Mul oli nohu. Vimm on ikka veel sees, aga funktsioneerida saan.
Lõpetuseks järgnev teoloogiline-matemaatiline mõttetera. Kuidas pääseda paradiisi?- Väga lihtne, integreeri üle paradiisi ja ürita end antud punkti sokutada. Siis võta tuletist.
Kuvatud on postitused sildiga non sequitor. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga non sequitor. Kuva kõik postitused
teisipäev, veebruar 26, 2008
pühapäev, jaanuar 27, 2008
Väike hipi tahtis saada paremaks ja puha
Üle tüki aja on juhtunud see, et ma nii viitsin blogi kirjutada kui on mul ka aega seda teha. Sisu? Noh, ega kõike ka ei saa.
Infame pira sorgere, ah, si! vedrai, vedrai, vedrai tra poco, vedrai,vedrai tra poco
Nesolo tuo supplizio, nesolo tuo supplizio sara terreno foco
le vampe d'elll inferno
a te fian rogo e terno
Ivi penar ed ardere, ivi penar ed ardere.
See vahva tekst tähendab umbes midagi sellist, et paneme su, nõia, põlema, aga see pole veel kõik, pärast põled veel põrgus edasi. Kas pole mitte positiivne?
Igatahes, ma olen ooperis. Il Trovatore, ehk eesti keeli "Trubaduur". Mina olen kooris, mis tähendab, et ma mängin igasugu redshirte ja nimeta NPCsid. (täpsemalt öeldes siis sõdureid ja mustlasi) Asja süžee on tegelikult täiesti arvestatav, aga kõige selle õppimine ja treenimine võtab ikka kuradi palju aega. Vähemasti on mul sess läbi. Vist.
Andeora on eksiilist tagasi tulnud ja nelikümmend päeva (noh, teate ju, kuidas Jessuke nelikümmend päeva kõrbes veetis. Andeoral oli midagi sarnast) on võib-olla läbi, või vähemasti vaheajal. Ma nägin teda Urus. Ta on asjade seisust natuke maha jäänud. Või nii vähemasti tundub.
Nii, mida nüüd kirjutada?
Hmmm, vaatasin korra Orkutisse ja hakkasin kolmeteistkümne inimese fänniks. Ärge selle taga olevat loogikat väga küsige, lihtsalt ilus ümmargune number. (antud isikud on Andeora, Anni, Hanna, Goblin, Kristjan (venna), Gala, Dani, Martti (nõo endine mees), Piiu, Silver (endine klassivend, õpib kirjandusõpetajaks, ma tahaks õigupoolest näha, kuidas ta õpetaks, kõik vist tahaks. Sihuke punk tüüp), Sillu, Tarmo (kah endine klassivend, sihuke esteet), ja Zepp ) Ärge nüüd väga kurvad olge, kui teid siin nimekirjas polnud, mõned nimed siin on loogilised, mõned mitte. Kui teid siin ei ole, on see tõenäoliselt ebaloogiline. Kui te siin olete, on see sama ebaloogiline. Nagu WTF?
Polegi jõudnud loetud raamatute nimekirja uuendada, päris palju tuleks sisse kanda, kui ainult kõik meelde tuleks...
Kettalarbil oli jälle üks GMmiiting. Anni sinna ei jõudnud, aga keskne idee saadi paika. Sellest võib isegi täitsa asja saada. *kuri naer*
Sattusin just Kreisiraadio eurolaulu vaatama. Ausalt öeldes päris hea irooniaga, antud asi võiks edasi saada küll, iseasi, kui paljud antud irooniast aru saavad.
Ma ei oska piljardit mängida.
Suuri Pesakondi võiks kirjutada, viimane osa pärineb vist aasta algusest.
Ja sellest, mida mul tegelikult öelda oli, ma ei kirjutanudki.
Infame pira sorgere, ah, si! vedrai, vedrai, vedrai tra poco, vedrai,vedrai tra poco
Nesolo tuo supplizio, nesolo tuo supplizio sara terreno foco
le vampe d'elll inferno
a te fian rogo e terno
Ivi penar ed ardere, ivi penar ed ardere.
See vahva tekst tähendab umbes midagi sellist, et paneme su, nõia, põlema, aga see pole veel kõik, pärast põled veel põrgus edasi. Kas pole mitte positiivne?
Igatahes, ma olen ooperis. Il Trovatore, ehk eesti keeli "Trubaduur". Mina olen kooris, mis tähendab, et ma mängin igasugu redshirte ja nimeta NPCsid. (täpsemalt öeldes siis sõdureid ja mustlasi) Asja süžee on tegelikult täiesti arvestatav, aga kõige selle õppimine ja treenimine võtab ikka kuradi palju aega. Vähemasti on mul sess läbi. Vist.
Andeora on eksiilist tagasi tulnud ja nelikümmend päeva (noh, teate ju, kuidas Jessuke nelikümmend päeva kõrbes veetis. Andeoral oli midagi sarnast) on võib-olla läbi, või vähemasti vaheajal. Ma nägin teda Urus. Ta on asjade seisust natuke maha jäänud. Või nii vähemasti tundub.
Nii, mida nüüd kirjutada?
Hmmm, vaatasin korra Orkutisse ja hakkasin kolmeteistkümne inimese fänniks. Ärge selle taga olevat loogikat väga küsige, lihtsalt ilus ümmargune number. (antud isikud on Andeora, Anni, Hanna, Goblin, Kristjan (venna), Gala, Dani, Martti (nõo endine mees), Piiu, Silver (endine klassivend, õpib kirjandusõpetajaks, ma tahaks õigupoolest näha, kuidas ta õpetaks, kõik vist tahaks. Sihuke punk tüüp), Sillu, Tarmo (kah endine klassivend, sihuke esteet), ja Zepp ) Ärge nüüd väga kurvad olge, kui teid siin nimekirjas polnud, mõned nimed siin on loogilised, mõned mitte. Kui teid siin ei ole, on see tõenäoliselt ebaloogiline. Kui te siin olete, on see sama ebaloogiline. Nagu WTF?
Polegi jõudnud loetud raamatute nimekirja uuendada, päris palju tuleks sisse kanda, kui ainult kõik meelde tuleks...
Kettalarbil oli jälle üks GMmiiting. Anni sinna ei jõudnud, aga keskne idee saadi paika. Sellest võib isegi täitsa asja saada. *kuri naer*
Sattusin just Kreisiraadio eurolaulu vaatama. Ausalt öeldes päris hea irooniaga, antud asi võiks edasi saada küll, iseasi, kui paljud antud irooniast aru saavad.
Ma ei oska piljardit mängida.
Suuri Pesakondi võiks kirjutada, viimane osa pärineb vist aasta algusest.
Ja sellest, mida mul tegelikult öelda oli, ma ei kirjutanudki.
laupäev, jaanuar 05, 2008
Jack Kerouac, "Teel"
"Kõik mu lihased valutasid ja ma jalutasin violettvalguselises õhtus 27nda ja Weltoni tänava laternate all Denveri värviliste linnaosas; soovides olla neeger, tundes, et parimgi, mida valgete maailm oli mulle andnud, polnud minu jaoks piisavalt ekstaatiline, mitte küllalt rõõmus, elus, kift; mulle ei jätkunud hämarust, muusikat, ööd. Peatusin leti ääres, kus mees müüs mulle teravat punast chilit pabertopsikutes, ostsin talt veidi ja sõin seda mööda hämaraid müstilisi tänavaid jalutades. Tahtsin, et olnuksin Denveri mehhiklane või isegi vaene ületöötanud japs või ükskõik kes, aga mitte see, kes ma pidin nii vaevaselt olema: illusioonid kaotanud valge mees."
Ma oleks tegelikult tahtnud rohkem fraase sealt välja kirjutada, aga raamatukogutähtaeg tuli kätte.
Seega, ingliskeelne Wikiquote abiks.
"They danced down the streets like dingledodies, and I shambled after as I've been doing all my life after people who interest me, because the only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones that never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!"
"I woke up as the sun was reddening; and that was the one distinct time in my life, the strangest moment of all, when I didn't know who I was — I was far away from home, haunted and tired with travel, in a cheap hotel room I'd never seen, hearing the hiss of steam outside, and the creak of the old wood of the hotel, and footsteps upstairs, and all the sad sounds, and I looked at the cracked high ceiling and really didn't know who I was for about fifteen strange seconds. I wasn't scared; I was just somebody else, some stranger, and my whole life was a haunted life, the life of a ghost. I was halfway across America, at the dividing line between the East of my youth and the West of my future."
"The stars bent over the little roof; smoke poked from the stovepipe chimney. I smelled mashed beans and chili. The old man growled. The brothers kept right on yodeling. The mother was silent. Johnny and the kids were giggling in the bedroom. A California home; I hid in the grapevines, digging it all. I felt like a million dollars; I was adventuring in the crazy American night."
"Something, someone, some spirit was pursuing all of us across the desert of life and was bound to catch us before we reached heaven. Naturally, now that I look back on it, this is only death: death will overtake us before heaven. The one thing that we yearn for in our living days, that makes us sigh and groan and undergo sweet nauseas of all kinds, is the remembrance of some lost bliss that was probably experienced in the womb and can only be reproduced (though we hate to admit it) in death."
"I want to be like him. He's never hung-up, he goes every direction, he lets it all out, he knows time, he has nothing to do but rock back and forth. Man, he's the end! You see, if you go like him all the time you'll finally get it."
"And for just a moment I had reached the point of ecstasy that I always wanted to reach, which was the complete step across chronological time into timeless shadows, and wonderment in the bleakness of the mortal realm, and the sensation of death kicking at my heels to move on, with a phantom dogging its own heels, and myself hurrying to a plank where all the angels dove off and flew into the holy void of uncreated emptiness, the potent and inconceivable radiancies shining in bright Mind Essence, innumerable lotus-lands falling open in the magic mothswarm of heaven. I could hear an indescribable seething roar which wasn't in my ear but everywhere and had nothing to do with sounds. I realized that I had died and been reborn numberless times but just didn't remember because the transitions from life to death and back are so ghostly easy, a magical action for naught, like falling asleep and waking up again a million times, the utter casualness and deep ignorance of it."
"Her great dark eyes surveyed me with emptiness and a kind of chagrin that reached back generations and generations in her blood from not having done what was crying to be done — whatever it was, and everybody knows what it was."
"Here was a young kid like Dean had been; his blood boiled too much for him to bear; his nose opened up; no native strange saintliness to save him from the iron fate."
"Suddenly I had a vision of Dean, a burning shuddering frightful Angel, palpitating toward me across the road, approaching like a cloud, with enormous speed, pursuing me like the Shrouded Traveler on the plain, bearing down on me. I saw his huge face over the plains with the mad, bony purpose and the gleaming eyes; I saw his wings; I saw his old jalopy chariot with thousands of sparkling flames shooting out from it; I saw the path it burned over the road; it even made its own road and went over the corn, through cities, destroying bridges, drying rivers. It came like wrath to the West. I knew Dean had gone mad again."
"So in America when the sun goes down and I sit on the old broken-down river pier watching the long, long skies over New Jersey and sense all that raw land that rolls in one unbelievable huge bulge over to the West Coast, and all that road going, and all the people dreaming in the immensity of it, and in Iowa I know by now the children must be crying in the land where they let the children cry, and tonight the stars'll be out, and don't you know that God is Pooh Bear? the evening star must be drooping and shedding her sparkler dims on the prairie, which is just before the coming of complete night that blesses the earth, darkens all the rivers, cups the peaks and folds the final shore in, and nobody, nobody knows what's going to happen to anybody besides the forlorn rags of growing old, I think of Dean Moriarty, I even think of Old Dean Moriarty the father we never found, I think of Dean Moriarty."
Ma ei tea. "Teel" on sihuke raamat, mis on pigem poeem kui romaan, süžee on hüplik ja realistlik aga see keel, see tunnetus - tekitab kuidagi tahtmise olla ise teel, minna road-tripile, elada mõnda aega mingis muus linnas, Prahas, New Yorkis, Brüsselis, Vladivostokis, Bakuus või kas või Tallinnas...
Tunnetust tekitav romaan.
Eks ta ole.
Ma ei oska eriti raamatutest rääkida. Eriti säärastest.
...ja seal me olime, kaks murdunut öist kangelast Läänest...
Ma oleks tegelikult tahtnud rohkem fraase sealt välja kirjutada, aga raamatukogutähtaeg tuli kätte.
Seega, ingliskeelne Wikiquote abiks.
"They danced down the streets like dingledodies, and I shambled after as I've been doing all my life after people who interest me, because the only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones that never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!"
"I woke up as the sun was reddening; and that was the one distinct time in my life, the strangest moment of all, when I didn't know who I was — I was far away from home, haunted and tired with travel, in a cheap hotel room I'd never seen, hearing the hiss of steam outside, and the creak of the old wood of the hotel, and footsteps upstairs, and all the sad sounds, and I looked at the cracked high ceiling and really didn't know who I was for about fifteen strange seconds. I wasn't scared; I was just somebody else, some stranger, and my whole life was a haunted life, the life of a ghost. I was halfway across America, at the dividing line between the East of my youth and the West of my future."
"The stars bent over the little roof; smoke poked from the stovepipe chimney. I smelled mashed beans and chili. The old man growled. The brothers kept right on yodeling. The mother was silent. Johnny and the kids were giggling in the bedroom. A California home; I hid in the grapevines, digging it all. I felt like a million dollars; I was adventuring in the crazy American night."
"Something, someone, some spirit was pursuing all of us across the desert of life and was bound to catch us before we reached heaven. Naturally, now that I look back on it, this is only death: death will overtake us before heaven. The one thing that we yearn for in our living days, that makes us sigh and groan and undergo sweet nauseas of all kinds, is the remembrance of some lost bliss that was probably experienced in the womb and can only be reproduced (though we hate to admit it) in death."
"I want to be like him. He's never hung-up, he goes every direction, he lets it all out, he knows time, he has nothing to do but rock back and forth. Man, he's the end! You see, if you go like him all the time you'll finally get it."
"And for just a moment I had reached the point of ecstasy that I always wanted to reach, which was the complete step across chronological time into timeless shadows, and wonderment in the bleakness of the mortal realm, and the sensation of death kicking at my heels to move on, with a phantom dogging its own heels, and myself hurrying to a plank where all the angels dove off and flew into the holy void of uncreated emptiness, the potent and inconceivable radiancies shining in bright Mind Essence, innumerable lotus-lands falling open in the magic mothswarm of heaven. I could hear an indescribable seething roar which wasn't in my ear but everywhere and had nothing to do with sounds. I realized that I had died and been reborn numberless times but just didn't remember because the transitions from life to death and back are so ghostly easy, a magical action for naught, like falling asleep and waking up again a million times, the utter casualness and deep ignorance of it."
"Her great dark eyes surveyed me with emptiness and a kind of chagrin that reached back generations and generations in her blood from not having done what was crying to be done — whatever it was, and everybody knows what it was."
"Here was a young kid like Dean had been; his blood boiled too much for him to bear; his nose opened up; no native strange saintliness to save him from the iron fate."
"Suddenly I had a vision of Dean, a burning shuddering frightful Angel, palpitating toward me across the road, approaching like a cloud, with enormous speed, pursuing me like the Shrouded Traveler on the plain, bearing down on me. I saw his huge face over the plains with the mad, bony purpose and the gleaming eyes; I saw his wings; I saw his old jalopy chariot with thousands of sparkling flames shooting out from it; I saw the path it burned over the road; it even made its own road and went over the corn, through cities, destroying bridges, drying rivers. It came like wrath to the West. I knew Dean had gone mad again."
"So in America when the sun goes down and I sit on the old broken-down river pier watching the long, long skies over New Jersey and sense all that raw land that rolls in one unbelievable huge bulge over to the West Coast, and all that road going, and all the people dreaming in the immensity of it, and in Iowa I know by now the children must be crying in the land where they let the children cry, and tonight the stars'll be out, and don't you know that God is Pooh Bear? the evening star must be drooping and shedding her sparkler dims on the prairie, which is just before the coming of complete night that blesses the earth, darkens all the rivers, cups the peaks and folds the final shore in, and nobody, nobody knows what's going to happen to anybody besides the forlorn rags of growing old, I think of Dean Moriarty, I even think of Old Dean Moriarty the father we never found, I think of Dean Moriarty."
Ma ei tea. "Teel" on sihuke raamat, mis on pigem poeem kui romaan, süžee on hüplik ja realistlik aga see keel, see tunnetus - tekitab kuidagi tahtmise olla ise teel, minna road-tripile, elada mõnda aega mingis muus linnas, Prahas, New Yorkis, Brüsselis, Vladivostokis, Bakuus või kas või Tallinnas...
Tunnetust tekitav romaan.
Eks ta ole.
Ma ei oska eriti raamatutest rääkida. Eriti säärastest.
...ja seal me olime, kaks murdunut öist kangelast Läänest...
kolmapäev, jaanuar 02, 2008
Turingu test
Jah, ma tean, et mingisugune aasta kokkuvõte oleks tore, aga ma leidsin netist ühe geniaalse teose, et ma pean kohe tsiteerima-refereerima-siiapostitama, sest muidu ei leia ma toda enam hiljem üles.
Autori palvel täisjuttu siia kirja ei pane, ainult alguse, edasi linkan, aga lugege ikka edasi ka. Hea jutt on.
* Z signed on
* A signed on
A: hello
Z: Hello?
A: wat r u
Z: Is this some kind of joke?
A: !help
Z: Yes I want help
Z: unless is this some kind of Japanese game show
A: r u jpnese?
Z: No
Z: Who are you?
A: Jason
Z: What's this about?
A: hahah
A: ok so you're imprisoned right
...
linky
Autori palvel täisjuttu siia kirja ei pane, ainult alguse, edasi linkan, aga lugege ikka edasi ka. Hea jutt on.
The Difference
* Z signed on
* A signed on
A: hello
Z: Hello?
A: wat r u
Z: Is this some kind of joke?
A: !help
Z: Yes I want help
Z: unless is this some kind of Japanese game show
A: r u jpnese?
Z: No
Z: Who are you?
A: Jason
Z: What's this about?
A: hahah
A: ok so you're imprisoned right
...
linky
reede, oktoober 26, 2007
Viivisevaba nädal
Eile oli hea päev. Selliste hästi väikeste asjade pärast.
Esiteks, pärast esimest praksi oli mul kaks tundi vaba aega ja ma lihtsalt jalutasin mööda linna ringi ja mul oli täiesti suva, et ma aega raiskan. Kaif oli. Siis ma läksin Treffooniasse ja sõin.
Teiseks kohtasin ma koduteel ühte naist, kes palus bussipiletit või raha et seda osta, sest tal oli vaja minna vanemat sugulast haiglasse vaatama mina või miskit. No mul oli üks kümnekroonipilet üle (niikuinii kasutan kuupiletit) ja andsin talle. Tema ütles, et jumal õnnistagu mind. Armas.
Kolmandaks oli raamatukogus viivisevaba nädal ja ma sain ühelt raamatult viivise maha. Teistelt mitte, sest ma unustasin. Aga, nojah, kena asi ikkagi.
Neljandaks oli mul tagasi linna minnes bussi peal kontroll ja mul oli pilet. Ma ei tea miks, aga see läheb siia positiivse poole peale kirja.
Viiendaks, kui ma bussi pealt maha tulin ja Goblini poole läksin, kõndis mu ees üks kena tüdruk. Hästi pikkade juustega. Oli selline üsna hüljatud tänav, tema kõndis ees, mina järel. Tema pani sammu juurde. Mina ka. Ta vaatas tagasi ja pani veel sammu juurde. Võtsin sammu maha. Ta vist natuke kartis mind. Ja nii ma talle järgnesin, kuni ma Goblini poole ära keerasin.
Kuuendaks, tendu ja niisama oleng Gopsi, Dani, Lohe, Kõusti ja Curu seltskonnas.
"I am an Ukranian Cthulhu-prostitute."
Vean kihla, et too viimane lause lööb mu blogivaatamiste hulga lakke. Mis on siis seitsmes hää asi.
Esiteks, pärast esimest praksi oli mul kaks tundi vaba aega ja ma lihtsalt jalutasin mööda linna ringi ja mul oli täiesti suva, et ma aega raiskan. Kaif oli. Siis ma läksin Treffooniasse ja sõin.
Teiseks kohtasin ma koduteel ühte naist, kes palus bussipiletit või raha et seda osta, sest tal oli vaja minna vanemat sugulast haiglasse vaatama mina või miskit. No mul oli üks kümnekroonipilet üle (niikuinii kasutan kuupiletit) ja andsin talle. Tema ütles, et jumal õnnistagu mind. Armas.
Kolmandaks oli raamatukogus viivisevaba nädal ja ma sain ühelt raamatult viivise maha. Teistelt mitte, sest ma unustasin. Aga, nojah, kena asi ikkagi.
Neljandaks oli mul tagasi linna minnes bussi peal kontroll ja mul oli pilet. Ma ei tea miks, aga see läheb siia positiivse poole peale kirja.
Viiendaks, kui ma bussi pealt maha tulin ja Goblini poole läksin, kõndis mu ees üks kena tüdruk. Hästi pikkade juustega. Oli selline üsna hüljatud tänav, tema kõndis ees, mina järel. Tema pani sammu juurde. Mina ka. Ta vaatas tagasi ja pani veel sammu juurde. Võtsin sammu maha. Ta vist natuke kartis mind. Ja nii ma talle järgnesin, kuni ma Goblini poole ära keerasin.
Kuuendaks, tendu ja niisama oleng Gopsi, Dani, Lohe, Kõusti ja Curu seltskonnas.
"I am an Ukranian Cthulhu-prostitute."
Vean kihla, et too viimane lause lööb mu blogivaatamiste hulga lakke. Mis on siis seitsmes hää asi.
reede, oktoober 05, 2007
Imprompt teemal vägivald
Leidsin virtuaalsest sahtlipõhjast sihandese laastu, pealkiri oli "Imprompt teemal vägivald." Ei tea ütelda, mis puhul ma ta kirjutasin, aga panen ta ikkagi üles, mis sest, et on..noh...selline nagu ta on.
PS: Muide, kes tunneb ära, kust autonumber pärineb, saab küpsise.
PS: Muide, kes tunneb ära, kust autonumber pärineb, saab küpsise.
Imprompt teemal vägivald.
Mees tõstis pöidla ja tõmbas hõlmad koomale. Tuul oli üsna vinge ja tibutas kerget vihma ja möödasõitvaid autosid oli vähe ja need ei peatunud. Ta pidi jõudma Väela valda, keegi oli talle seda ütelnud ja tee sinna pidavat minema läbi selle tee. Ja mitte jala, vaid autoga. Miskipärast.
Kaugusest lähenes veel üks auto, hall Ford, mis samuti mehest mööda vihises. Mees mõtles, miks tal üleüldse sinna Väelasse asja oli, aga siis nägi ta, et Ford tagurdas ja jõudis kuni temani. Auto numbrimärk oli naljakas – 655321, tähti üleüldse polnud. Juht keeras akna alla ja küsis:
“Tahad küüti?“
„Jah, tahan küll,“ vastas mees. „Väelasse“
„Väga hea, ma lähengi sinna,“ vastas juht. „Hüppa peale“
Mees avas autoukse ja astus sisse. Iste oli küllaltki pehme ja mugav, aga turvavööd ei olnud.
„Kus turvavöö on?“ küsis mees seepeale.
„Ohutus peaks sinu jaoks küll kõige viimane asi olema,“ vastas autojuht ja lisas gaasi, nii et mees vaevu ukse kinni virutada jaksas.
Juht oli androgüünse näoga ja isegi tema häälest ei osanud mees öelda, kas tegu oli kõrge tenori või madala aldiga. Hääl oli kuidagi kurisev ja tuvilik, otsekui kõhurääkijal ja imeliku aktsendiga.
Nad sõitsid veidike aega vaikides.
„Vabandage, te olete vist võõramaalane?“ küsis mees.
„Jah,“ vastas võõras lakooniliselt.
„Ja kui tohib küsida, siis mis on teie kodumaa?“
„Esperanto,“ kostis võõras.
Vaikus. Vihma sabin vastu klaasi.
„Mis teil ka Väelasse asja on?“ küsis mees.
Võõras naeratas esimest korda. Naeratus sobis tema näkku halvasti ja mõjus kuidagi ebameeldivana.
„On üks,“ tegi võõras hetkelise pausi, „asjaajamine. Maagiline trikk, kui soovid.“
„Milline trikk?“ küsis mees.
„Kohe näed,“ vastas võõras ja järgmisel hetkel sõitis auto vastu puud.
Esiklaasi ei olnud enam miskipärast ja mees paiskus oma istmelt sujuvalt läbi olematu esiklaasi autost välja ja tundis külili maandudes, kuidas valulaine ta õlast läbi käis.
Uduvihm oli veelgi tihenenud ja nüüd ei olnud tee enam maantee vaid väike metsavaherada, mida mööda vahest metsloomad ehk kõnnivad.
Autot ei olnud enam, aga võõras oli alles jäänud. Kui ta oma kätt pisut liigutas, nägi mees, et selles välgatas midagi helkjashalli.
Oiates ajas mees end püsti.
„Mida see tähendama peab?“ küsis ta vihaselt, aga võõras tõstis õhukese terava noa (habemeajamisnuga? skalpell?) suule ja ütles „Tšš“ ja virutas mehele samal ajal rusikaga näkku. Hoop lõi ta hingetuks, aga siis jõudis ta juba taganeda ja käed poksija-asendisse tõsta, et nägu kaitsta. Vaenlase poosist ei paistnud aga valmisolek võitlusest välja, ta seisis lihtsalt, käed külgedel, habemeajamisnuga ühes käes lõdvalt rippumas.
„Iiri poksi mängida tahad?“ küsis ta mehelt, kes talle samal ajal liginenud oli.
Mees lõi ja võõras ei kaitsnud, vaid põikas lihtsalt löögi eest ära, käed ikka külgedel. Mees lõi uuesti, aga ka seekord põikas vastane eest ega teinud midagi ja nii kordus see oma kuus korda, enne kui võõras mehe rusikahoobist vastu ninajuurt selili langes.
„Ma oletan, et see oli jah,“ ütles ta lamades. Mees oli oma hoobist nii rabatud, et ei mõistnud oma edumaad ära kasutada, ent taipas seda üsna varsti ja lõi võõrale jalaga kõhtu.
Võõras oiatas korra.
“Nii ei ole viisakas,“ ütles ta ja heitis end hundirattaga uuesti püsti ning tungis peale, üks käsi rusikas ning teises skalpell.
Rusikahoobi blokeeris mees küll ära, ent skalpell tuli ootamatult paremalt ja rebis mehe põse kuni kõrvani lõhki. Ta tundis kiiret valuvahku ja seda, kuidas soe veri haavast välja jooksis. Tal hakkas järsku palav, kogu ta nägu oleks otsekui õhetanud ja ta pea oleks otsekui ringi käinud ja kõik oleks olnud otsekui halvas unenäos ja nii ei taibanudki ta järgmist rusikahoopi blokeerida, vaid tundis, kuidas see tema teise põse verele lõi. Hoobi impulss tekitas tunde, nagu liiguks intensiivne valu kui tuline nõel lühikest aega mööda tema pead ringi. See oleks lõppenud, kui järgmist hoopi poleks tulnud. Ja järgmist. Ja järgmist.
Ja järgmist.
Mees langes selili maha. Ta ei suutnud end enam hoopide eest kaitsta ja hoidis vaid käsi näo ees, aga võõra liigutused olid nüüd kerged ja joovastunud ning rõõmsad. Mees kuulis läbi valuhämu, kuidas võõras naeris nagu laps.
Mees oleks tahtnud küsida miks võõras seda teeb, aga rääkimine teinuks niipalju haiget, kulutaks niipalju jõudu, kopsudesse pidi jääma see õhkki, mida võõra hoobid sealt välja peksta suutnud polnud.
Võib ütelda, et teadvuse kaotamine oli omaette kergendus.
*
Võõras vaatas oma jalge ees lamavat meest. Ta naeratas. Soontes voolas adrenaliin ja tuju oli hea. Oleks tahtnud laulda või lennata. Vägivald oli nii lõbus. Iseenesest küll mõttetu, aga nii lõbus.
„Aitäh kogu selle kala eest,“ ütles ta maas lamavale mehele ja laskus siis ühele põlvele ning tõstis siis mehe vasaku käe üles ja hakkas liisusalmi lugema, ise samal ajal igal sõnal ise sõrme torgates:
“Üks väike valge tuvi
lendas üle Esperanto
Esperanto oli lukku pantud
inimesed katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütled sina.“
Viimase silbi peale sattus nimeta sõrm, nii et võõras võttis skalpelli ja lõikas selle maha ja pani taskusse. Veri purskas alguses, ent siis jäi see pidama.
Siis kordas ta sama protsessi teise käega. Seekord sattus väikeats. Võõras lõikas ka selle maha.
„Tere tulemast Vägivalda“ pomises ta ja lippas metsateed mööda minema, rõõmsalt nagu Punamütsike, kes on just äsja hundi surnuks piinanud.
Varsti polnud teda enam üldse näha.
neljapäev, oktoober 04, 2007
Lähen massidega kaasa
Too nõme test, mida kõik teevad. Olen nüüd nõme ja teen ka.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Allikaid on mitu - üks on väidetavalt vanaema vanaisa, väga rikas taluperemees, kelle röövlid ükskord maha tapsid (hea saatusega isik, kelle järgi lapsele nime panna, eks?) ja teine on üks vendadest Tõnissonidest . Aga ma ei ütle, kumb.
2. Millal viimati nutsid?
Kui ma olin 16. Siis hakkisin ma viimati sibulat.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Väidetavalt on mul skisofreeniku käekiri. Aga jah, meeldib küll.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Lemmiklõunasöök kirjutatakse kokku, tola.
Tähed. Närin neid hea meelega.
5. Kas sul on lapsi?
Ei. D'uh, ma olen 19.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ca depend. Nimelt, kes ma õige sihuke oleks? Aga ma arvan, et pigem jah.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Ei, mis sa nüüd.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Oma teada mitte. Kuid alati jääb võimalus, et kosmosetulnukad on need eemaldanud ja asendanud oma loodetega, nii et üks ilus päev mu kõri plahvatab ja välja tulevad tulnukad.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Jah. Ma võin ilma alkoholita purju jääda, so why not?
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Kus kasvab mais?
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ei. Nad on juba enne lahti.
12. Kas pead end tugevaks?
Ei. Kuule, ma üritan siin mingi intel olla, eks?
13. Milline on su lemmikjäätis?
Šokolaadi-kohvi-viski-vere.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Sugu. Üldiselt.
15. Roosa või punane?
C'mon, take a wild guess.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Egotsentrism ja kinnisus.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Mis see sinu asi on?
18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Ei.
19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Siniseid teksasid. Olen paljajalu.
20. Mida viimati sõid?
Karjala pirukaid.
21. Mida hetkel kuulad?
Isa krabistab köögis mingite paberitega.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tumeroheline.
23. Lemmiklõhn?
Sügis.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Go.
26. Su juuksevärv?
Kartulikoor
27. Su silmade värv?
Hall.
28. Kas kannad kontaktläätseid?
*katsub näpuga* Ei, siiski vist mitte.
29. Lemmiktoit?
Ma juba ütlesin, et tähed.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õnneliku lõpuga film. Sest ma pole korralikku õudukat sada aastat näind.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Kurat teab. Ma ei olegi viimasel ajal filme vaadanud. Keegi peab seda viga parandama ja mulle miskit soovitama.
32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Musta. Keskel on kunstiteos.
33. Suvi või talv?
Sa nagu saad aru, et tegelikult on see küsimus nagu: yin või yang? Aga olgu. Yin.
34. Kallistused või suudlused?
Yup, I'd like some.
35. Lemmikmagustoit?
Šokolaad.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni"
37. Mida su hiirematt kujutab?
Maja. Hmmmm....mul on hiirematt?
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Telekas....hmmmmm....jaaaa....mul on selline asi olemas küll. Viimati vaatasin, et vähe tolmune teine.
39. Lemmikheli?
Hakkide kisa Tartu kesklinnas.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Don't make me choose.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Vietnam. Aga see ei olnud puhkus, see oli töö.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma võin nähtamatuks muutuda, hiilida teile selja tagant ligi, šokolaadiga kokku määrida ja siis ära süüa. Heh-heh.
Tegelikult läheks minu eriliste oskuste ja annete loetelu nii pikale, et ei mahuks serverisse ära. Nii et praegu jääb Lillatriibuline Õgardlus.
43. Kus sa sündisid?
Mis sa ise arvad?
44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
0
45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Jumal.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Allikaid on mitu - üks on väidetavalt vanaema vanaisa, väga rikas taluperemees, kelle röövlid ükskord maha tapsid (hea saatusega isik, kelle järgi lapsele nime panna, eks?) ja teine on üks vendadest Tõnissonidest . Aga ma ei ütle, kumb.
2. Millal viimati nutsid?
Kui ma olin 16. Siis hakkisin ma viimati sibulat.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Väidetavalt on mul skisofreeniku käekiri. Aga jah, meeldib küll.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Lemmiklõunasöök kirjutatakse kokku, tola.
Tähed. Närin neid hea meelega.
5. Kas sul on lapsi?
Ei. D'uh, ma olen 19.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ca depend. Nimelt, kes ma õige sihuke oleks? Aga ma arvan, et pigem jah.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Ei, mis sa nüüd.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Oma teada mitte. Kuid alati jääb võimalus, et kosmosetulnukad on need eemaldanud ja asendanud oma loodetega, nii et üks ilus päev mu kõri plahvatab ja välja tulevad tulnukad.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Jah. Ma võin ilma alkoholita purju jääda, so why not?
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Kus kasvab mais?
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ei. Nad on juba enne lahti.
12. Kas pead end tugevaks?
Ei. Kuule, ma üritan siin mingi intel olla, eks?
13. Milline on su lemmikjäätis?
Šokolaadi-kohvi-viski-vere.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Sugu. Üldiselt.
15. Roosa või punane?
C'mon, take a wild guess.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Egotsentrism ja kinnisus.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Mis see sinu asi on?
18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Ei.
19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Siniseid teksasid. Olen paljajalu.
20. Mida viimati sõid?
Karjala pirukaid.
21. Mida hetkel kuulad?
Isa krabistab köögis mingite paberitega.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tumeroheline.
23. Lemmiklõhn?
Sügis.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Go.
26. Su juuksevärv?
Kartulikoor
27. Su silmade värv?
Hall.
28. Kas kannad kontaktläätseid?
*katsub näpuga* Ei, siiski vist mitte.
29. Lemmiktoit?
Ma juba ütlesin, et tähed.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õnneliku lõpuga film. Sest ma pole korralikku õudukat sada aastat näind.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Kurat teab. Ma ei olegi viimasel ajal filme vaadanud. Keegi peab seda viga parandama ja mulle miskit soovitama.
32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Musta. Keskel on kunstiteos.
33. Suvi või talv?
Sa nagu saad aru, et tegelikult on see küsimus nagu: yin või yang? Aga olgu. Yin.
34. Kallistused või suudlused?
Yup, I'd like some.
35. Lemmikmagustoit?
Šokolaad.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni"
37. Mida su hiirematt kujutab?
Maja. Hmmmm....mul on hiirematt?
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Telekas....hmmmmm....jaaaa....mul on selline asi olemas küll. Viimati vaatasin, et vähe tolmune teine.
39. Lemmikheli?
Hakkide kisa Tartu kesklinnas.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Don't make me choose.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Vietnam. Aga see ei olnud puhkus, see oli töö.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma võin nähtamatuks muutuda, hiilida teile selja tagant ligi, šokolaadiga kokku määrida ja siis ära süüa. Heh-heh.
Tegelikult läheks minu eriliste oskuste ja annete loetelu nii pikale, et ei mahuks serverisse ära. Nii et praegu jääb Lillatriibuline Õgardlus.
43. Kus sa sündisid?
Mis sa ise arvad?
44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
0
45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Jumal.
reede, september 14, 2007
Non sequitor II
Ma käisin täna raamatukogu kohvikus kuulamas, kuidas Jüri Kallas (Ulmeguru) rääkis Stalkeri kümnest aastast. Ja sellest, kuidas viimastel aastatel on hakanud eesti ulme jälle kahanema - et aaastatel 2000 kuni 2005 oli kõik väga roosiline, aga viimasel ajal on hakanud raamatute hulk kahanema. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks Suuri pesakondi edasi kirjutama. Muide, natuke on ta juba liikunud, üks jupp pärast juunit ja augustit läbivat kirjutamispausi, tegelase silme läbi, kelle ma nimetasin Nähtamatuks, õigupoolest alguses liikus ta mu plaanides Mentoskoobi nime all, noh teate, küll, Strugatskid ja nii edasi, siis leidsin, et nimi on nagu liiga otsene viide ja asendasin ta Nähtamatuga, kusjuures Silverbergi vastav lühijutt ei koitnud mulle enne, kui peatükk valmis oli. Nojah, ürita pealegi otsestest mõjutustest hoiduda, parem jookse vasikaga võidu, eks?
Seda, kuidas ja kas ma antud järjejutuga edasi suudan liikuda, ma päris täpselt ei tea, aga ma loodan, et asi saab nüüd hoo sisse, sest ma iseenesest tean, mis juhtuma saab. Mitte küll päris täpselt, aga üldjoontes.
Kirjanduskohvikus oli ka Hannes Varblane, minu arust vähemalt kergelt auru all, tsirkust kogu rahvale. Ja siis ta küsis, kust tulevad Harglad ja Veskimehed, noh, et kust tuleb ulme, kuidas nad seda teevad. Keegi küsis, et kust tema luuletused tulevad. Varblane vastas, et rumalusest.
Siis vastati, et tema küsimusel on kah vastus olemas.
Seega, nüüd ma tean, miks ja kuidas ma kirjutan. Rumalusest. Eks ta üks klaaspärlimäng ole, jah. Aga elame üle.
Muide, ma kirjutan muid asju ka. Mul on pool rolli juba oma viiest rollist valmis, mida ma "Kümne väikese neegri" jaoks kirjutama pean. Elesgali foorum on uuendatud, mis tähendab, et kõik postid on üldjoontes kadunud. Mitte jäädavalt, aga paha ikkagi, sest 10vn materjal oli seal üleval.
Aga senimaani too poolik roll mulle meeldib. Pikk jutt tuleb, aga tegelase eluiga ongi ikka suhtkoht pikk, nii et juttu jätkub kauemaks.
And now for something completely different:
"By the pricking of my thumbs
something wicked this way comes"
"Macbeth", üks nõidadest
"Ja järsku ma tundsin, et nüüd tuleb minna
kuid paat oli läind
Ei kuulund ma siia, ei kuulund ma sinna
ja üht, seda üht ma ei olnud veel näind"
Marie Under
"Oma hinge ei või müüa
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab"
Viiding
Ja ma ei ütle, mis neid tsitaate seob. Haa.
Amüseeriv, mis?
Seda, kuidas ja kas ma antud järjejutuga edasi suudan liikuda, ma päris täpselt ei tea, aga ma loodan, et asi saab nüüd hoo sisse, sest ma iseenesest tean, mis juhtuma saab. Mitte küll päris täpselt, aga üldjoontes.
Kirjanduskohvikus oli ka Hannes Varblane, minu arust vähemalt kergelt auru all, tsirkust kogu rahvale. Ja siis ta küsis, kust tulevad Harglad ja Veskimehed, noh, et kust tuleb ulme, kuidas nad seda teevad. Keegi küsis, et kust tema luuletused tulevad. Varblane vastas, et rumalusest.
Siis vastati, et tema küsimusel on kah vastus olemas.
Seega, nüüd ma tean, miks ja kuidas ma kirjutan. Rumalusest. Eks ta üks klaaspärlimäng ole, jah. Aga elame üle.
Muide, ma kirjutan muid asju ka. Mul on pool rolli juba oma viiest rollist valmis, mida ma "Kümne väikese neegri" jaoks kirjutama pean. Elesgali foorum on uuendatud, mis tähendab, et kõik postid on üldjoontes kadunud. Mitte jäädavalt, aga paha ikkagi, sest 10vn materjal oli seal üleval.
Aga senimaani too poolik roll mulle meeldib. Pikk jutt tuleb, aga tegelase eluiga ongi ikka suhtkoht pikk, nii et juttu jätkub kauemaks.
And now for something completely different:
"By the pricking of my thumbs
something wicked this way comes"
"Macbeth", üks nõidadest
"Ja järsku ma tundsin, et nüüd tuleb minna
kuid paat oli läind
Ei kuulund ma siia, ei kuulund ma sinna
ja üht, seda üht ma ei olnud veel näind"
Marie Under
"Oma hinge ei või müüa
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab"
Viiding
"Lõppend valge liblika suviBruce Springsteen
Saabund tuhandeaastane talv
Elasime suve üle elame ka talve
Talve mis kirjuid liblikaid täis
Lõppend valge liblika suvi
Uue maailma algus on see
Elasime suve üle elame ka talve
Elame kevadet oodates"
J.M.K.E "Valge liblika suvi"
"I think... that i would rather recollect a life misspent on fragile things than spent avoiding moral debt."
Neil Gaiman
"Sina ei pea mitte tegema masinat, mis on mõistuselt inimese sarnane"
"Düünist", oranje katoliku piiblist
"There have been a lotta tough guys. There have been pretenders. And there have been contenders. But there is only one king."
Ja ma ei ütle, mis neid tsitaate seob. Haa.
Amüseeriv, mis?
neljapäev, juuni 21, 2007
Ave, Caesar, morituri te salutant
Homme on lõpetamine.
Kell 12. 00 Vanemuise kontserdimajas. Täna andsin õpilaspileti tagasi. Bussis enam soodushinnaga sõita ei saa. Ja see suvi, mis nüüd ees on...oijah.
Ma ei teagi, mida ütelda.
Muuseas, ma nägin täna Hannat. Ta käis korra Tartus, Treffis mingitel paberitel järel. Ta läheb järgmine aasta tagasi kooli (see, mis tuleb, ma mõtlen) See on tore.
Lõpp....
.....
EDIT:
AJalugu - 87
Inglise keel - 93
Matemaatika - 98
Kirjand -- 100
EDITi lõpp
.....
.....
......
......
Ei siia ei tule praegu enam midagi.
Ja Suuri Pesakondi ma ka enam kirjutada ei oska. Kõikide narratiivide lõpp. Eile pidi ka üks seltskond seiklejaid oma lõpu leidma, aga isegi seda ei saanud.
Finis nihili.
Ma olen väsinud.
Kell 12. 00 Vanemuise kontserdimajas. Täna andsin õpilaspileti tagasi. Bussis enam soodushinnaga sõita ei saa. Ja see suvi, mis nüüd ees on...oijah.
Ma ei teagi, mida ütelda.
Muuseas, ma nägin täna Hannat. Ta käis korra Tartus, Treffis mingitel paberitel järel. Ta läheb järgmine aasta tagasi kooli (see, mis tuleb, ma mõtlen) See on tore.
Lõpp....
.....
EDIT:
AJalugu - 87
Inglise keel - 93
Matemaatika - 98
Kirjand -- 100
EDITi lõpp
.....
.....
......
......
Ei siia ei tule praegu enam midagi.
Ja Suuri Pesakondi ma ka enam kirjutada ei oska. Kõikide narratiivide lõpp. Eile pidi ka üks seltskond seiklejaid oma lõpu leidma, aga isegi seda ei saanud.
Finis nihili.
Ma olen väsinud.
reede, mai 18, 2007
Mai, 16-18
Õpin päevapostiblogimise rasket kunsti.
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri
neljapäev, märts 15, 2007
Freelancer GM
See on kummaline.
Nimekiri larpidest, kus ma olen gemmanud või gemman(võib-olla) ja ühes kellega:
*Üksildane Oktoobriöö - mina ja Idril (oktoober, 2006)
*Justkui Talveöö - Mina, Marten, Ozkar ja Anni (jaanuar, 2007)
*Husbardid II- Mina, Goblin ja Ally (tuleb see suvi)
*Fyerellar 3, kuhu Hoar mind kutsus. (seal olen ma lihtsalt mingi abikäpp) Ma ei tea täpselt, kes seal peale Hoari veel on. See suvi.
*Kümme väikest neegrit - Mina ja Ally- see suvi
*Seitsme maa ja mere taga. Mina, k2rts ja ohpuu. Trexxxi üritame ka saada. järgmine suvi. seeria.
Panite tähele?
Ei?
Minu meelest on tähelepanuväärsed kaks asjaolu
1) Ma korraldan kuramuse palju larpe
2) ja kõiki neist erinevate grupeeringutega.
Mul ei ole nimekirjas ühtki täiesti korduvate kaaskorraldajatega projekti.
Ma olen freelancer. Ja ometi saan ma nende gruppidega, kellega ma midagi korraldanud olen või aktiivselt korraldan, hästi läbi. See, et ma ühekordseid projekte eri inimestega teen, annab lihtsalt rohkem selliseid gruppe. Sest larpikorraldamine seob.
Peale selle saab üksiklarbile panna rohkem vabadust, eriti kui see on ühe idee realiseerimine ning see laseb realiseerida erinevaid ideid erinevatest valdkondadest ja stiilidest, ei tüüta ära, ei teki rutiini. On kuidagi vähem survet, kui oleks seerias nende kümne mängu pärast, mida sa samal teemal edasi tegema pead. Tegelastel on kergust, olemise talumatut kergust, pärast mängu nad otsekui hajuvad ja nende tundeid ja piinu enam ei taastata, enam nad seda maski ei kanna, kuigi mängija ehk mäletab, võib-olla?
Mõnel tegelasel on vaja mitut mängu, et saavutada tipp, mõni põleb aga juba esimeses mängus niivõrd ereda leegiga, et hilisemad mängud on vaid väsitavad ja liigsed, sest tipus on see tegelane juba ära käinud ja tõesti, mispärast enam? Kellele seda vaja on? Keda see tuhmumine huvitab? See on sama väsitav kui väikekodanlase mängimine, tühise inimese mängimise, inimese, kes on sinust väiksem ja väiklasem.
Muide, larpitegelasel peaks olema mingi voorus, nagu au, heatahtlikkus, usk, siirus, individualism vms, midagi head ja positiivset, mille najal seda tegelast mängida, millele kindlaks jääda, kui mäng sind piirsituatsiooni paiskab. Eksistentsialism ja puha.
May I set the stage?
I shall impersonate a man.
Come, enter into my imagination and see him!
His name... Alonso Quijana... a country squire, no longer young... bony, hollow-faced... eyes that burn with the fire of inner vision. Being retired, he has much time for books. He studies
them from morn to night and often through the night as well. And all he reads oppresses him... fills him with indignation at man's murderous ways toward man. And he conceives the strangest project ever imagined... to become a knight-errant and sally forth into the world to right all wrongs. No longer shall he be plain Alonso Quijana... but a dauntless knight known as -
Don Quixote de La Mancha!
Nimekiri larpidest, kus ma olen gemmanud või gemman(võib-olla) ja ühes kellega:
*Üksildane Oktoobriöö - mina ja Idril (oktoober, 2006)
*Justkui Talveöö - Mina, Marten, Ozkar ja Anni (jaanuar, 2007)
*Husbardid II- Mina, Goblin ja Ally (tuleb see suvi)
*Fyerellar 3, kuhu Hoar mind kutsus. (seal olen ma lihtsalt mingi abikäpp) Ma ei tea täpselt, kes seal peale Hoari veel on. See suvi.
*Kümme väikest neegrit - Mina ja Ally- see suvi
*Seitsme maa ja mere taga. Mina, k2rts ja ohpuu. Trexxxi üritame ka saada. järgmine suvi. seeria.
Panite tähele?
Ei?
Minu meelest on tähelepanuväärsed kaks asjaolu
1) Ma korraldan kuramuse palju larpe
2) ja kõiki neist erinevate grupeeringutega.
Mul ei ole nimekirjas ühtki täiesti korduvate kaaskorraldajatega projekti.
Ma olen freelancer. Ja ometi saan ma nende gruppidega, kellega ma midagi korraldanud olen või aktiivselt korraldan, hästi läbi. See, et ma ühekordseid projekte eri inimestega teen, annab lihtsalt rohkem selliseid gruppe. Sest larpikorraldamine seob.
Peale selle saab üksiklarbile panna rohkem vabadust, eriti kui see on ühe idee realiseerimine ning see laseb realiseerida erinevaid ideid erinevatest valdkondadest ja stiilidest, ei tüüta ära, ei teki rutiini. On kuidagi vähem survet, kui oleks seerias nende kümne mängu pärast, mida sa samal teemal edasi tegema pead. Tegelastel on kergust, olemise talumatut kergust, pärast mängu nad otsekui hajuvad ja nende tundeid ja piinu enam ei taastata, enam nad seda maski ei kanna, kuigi mängija ehk mäletab, võib-olla?
Mõnel tegelasel on vaja mitut mängu, et saavutada tipp, mõni põleb aga juba esimeses mängus niivõrd ereda leegiga, et hilisemad mängud on vaid väsitavad ja liigsed, sest tipus on see tegelane juba ära käinud ja tõesti, mispärast enam? Kellele seda vaja on? Keda see tuhmumine huvitab? See on sama väsitav kui väikekodanlase mängimine, tühise inimese mängimise, inimese, kes on sinust väiksem ja väiklasem.
Muide, larpitegelasel peaks olema mingi voorus, nagu au, heatahtlikkus, usk, siirus, individualism vms, midagi head ja positiivset, mille najal seda tegelast mängida, millele kindlaks jääda, kui mäng sind piirsituatsiooni paiskab. Eksistentsialism ja puha.
May I set the stage?
I shall impersonate a man.
Come, enter into my imagination and see him!
His name... Alonso Quijana... a country squire, no longer young... bony, hollow-faced... eyes that burn with the fire of inner vision. Being retired, he has much time for books. He studies
them from morn to night and often through the night as well. And all he reads oppresses him... fills him with indignation at man's murderous ways toward man. And he conceives the strangest project ever imagined... to become a knight-errant and sally forth into the world to right all wrongs. No longer shall he be plain Alonso Quijana... but a dauntless knight known as -
Don Quixote de La Mancha!
teisipäev, veebruar 27, 2007
Fortuna Elesgalis ja kaks lehma
Mõtlesin Elesgalist kahe lehma süsteemi läbi. [url=http://en.wikipedia.org/wiki/Two_cows]Teate küll[/url]
Nüüd see vist vaikselt levib juba rahva seas.
Igastahes, siin nad on:
Maki lood:
Sul on kaks lehma. Mõlemad räägivad sulle salaja,et teine tahab sind mürgitada ja on konkureeriva organisatsiooni palgal. Sul on tunne, et üks teab sinu tumedat minevikku, (kuid ei tea, kumb) ja sa keeldud larbil piima joomast. Selle tulemusena vaevab sind kogu larbi hirmus janu. Lõpuks ei pane sa vastu ja jood suvalise lehma piima, mille tulemusel näed võikaid hallutsinatsioone. Hommikul on pohmell.
FE: Sul on kaks lehma. Curunir räägib nendega ja varsti on nad FE liikmed.
EFF: Sul on kaks lehma. Nad mõlemad on surnud ja akontaktsed, kuid sa suhtled nende vasikatega.
Klassikaline drägun:
Sul on 1d6 lehma.
Elesgali drägun: Sõltuvalt sinu rassist peaks sul olema kas 1d4 või 1d8 lehma või hoopis 1d6 kitse, kuid kuna mängureeglid pole veel päris valmis ja neid ei saa kuskilt kätte, seega on sul 1d6 lehma. Viska initsiatiivi.
Elesgal Curuniri juhtimise all(pessimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Üksinda.
Elesgal Curuniri juhtimise all(optimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Seltskonnas.
Elesgal Riioni juhtimise all: Sul on kaks lehma. Mõlemad on FE liikmed. Koos teiste Elesgali lehmadega luuakse Piimaandjate Töögrupp, mille saadusi tahetakse hakata müüma suures mahus, ent kuna varsti huvi vaibub, ei suudeta lepingut täita ja Riion astub FE juhataja kohalt tagasi.
Elesgal Curuniri kõne vaimus: Sul on kaks lehma. Te olete sõpruskond ja sellepärast on Elesgal tugev.
Elesgali larpibürokraatia: Sul on kaks lehma. Elesgali juhtkond paneb sind korraldama larpi, kuna rahvas nõuab seda. Kuna mängijaid ei leita, oled sa sunnitud kutsuma mängule soodushinnaga oma kaks lehma ja siis mängul vaatama, kuidas nad oma rolle vaikselt tammudes ja ammudes täidavad.
Elesgali larpibürokraatia (2): Sul on kaks lehma. Sind on pandud larpi korraldama. Sa ise hästi ei jõua ja usaldad selle ülesande oma lehmadele.
Elesgali kosmoloogia: Sul ei ole veel kahte lehma, sest ei ole kätte jõudnud veel lehmade tsivilisatsiooni tõusu kajastav ajaring. Aga sinu hobustel on statistilises võttes kõik lehmade omadused, kuna me ei viitsi ümberarvestusi teha.
Elesgali seltsielu: Sul on kaks lehma. Hommikul ärkad sa Urus nende vahel ja mõtled, mis öösel juhtus. Üks Uru diivanitest nimetatakse Lehmaks ja sa kirjutad Elesgali foorumisse, et magasid täna Lehmal.
PS: Ma ilmselt kolin "Suured pesakonnad" teise blogisse varsti üles, et mul kusagil (siin, täpsemalt) rahulikult spämmida oleks.
Nüüd see vist vaikselt levib juba rahva seas.
Igastahes, siin nad on:
Maki lood:
Sul on kaks lehma. Mõlemad räägivad sulle salaja,et teine tahab sind mürgitada ja on konkureeriva organisatsiooni palgal. Sul on tunne, et üks teab sinu tumedat minevikku, (kuid ei tea, kumb) ja sa keeldud larbil piima joomast. Selle tulemusena vaevab sind kogu larbi hirmus janu. Lõpuks ei pane sa vastu ja jood suvalise lehma piima, mille tulemusel näed võikaid hallutsinatsioone. Hommikul on pohmell.
FE: Sul on kaks lehma. Curunir räägib nendega ja varsti on nad FE liikmed.
EFF: Sul on kaks lehma. Nad mõlemad on surnud ja akontaktsed, kuid sa suhtled nende vasikatega.
Klassikaline drägun:
Sul on 1d6 lehma.
Elesgali drägun: Sõltuvalt sinu rassist peaks sul olema kas 1d4 või 1d8 lehma või hoopis 1d6 kitse, kuid kuna mängureeglid pole veel päris valmis ja neid ei saa kuskilt kätte, seega on sul 1d6 lehma. Viska initsiatiivi.
Elesgal Curuniri juhtimise all(pessimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Üksinda.
Elesgal Curuniri juhtimise all(optimistlik): Sul on kaks lehma. Curunir värbab su FE-sse ja nõuab ühe lehma liikmemaksuna sisse. Seejärel müüb ta selle maha ja joob end saadud raha eest täis. Seltskonnas.
Elesgal Riioni juhtimise all: Sul on kaks lehma. Mõlemad on FE liikmed. Koos teiste Elesgali lehmadega luuakse Piimaandjate Töögrupp, mille saadusi tahetakse hakata müüma suures mahus, ent kuna varsti huvi vaibub, ei suudeta lepingut täita ja Riion astub FE juhataja kohalt tagasi.
Elesgal Curuniri kõne vaimus: Sul on kaks lehma. Te olete sõpruskond ja sellepärast on Elesgal tugev.
Elesgali larpibürokraatia: Sul on kaks lehma. Elesgali juhtkond paneb sind korraldama larpi, kuna rahvas nõuab seda. Kuna mängijaid ei leita, oled sa sunnitud kutsuma mängule soodushinnaga oma kaks lehma ja siis mängul vaatama, kuidas nad oma rolle vaikselt tammudes ja ammudes täidavad.
Elesgali larpibürokraatia (2): Sul on kaks lehma. Sind on pandud larpi korraldama. Sa ise hästi ei jõua ja usaldad selle ülesande oma lehmadele.
Elesgali kosmoloogia: Sul ei ole veel kahte lehma, sest ei ole kätte jõudnud veel lehmade tsivilisatsiooni tõusu kajastav ajaring. Aga sinu hobustel on statistilises võttes kõik lehmade omadused, kuna me ei viitsi ümberarvestusi teha.
Elesgali seltsielu: Sul on kaks lehma. Hommikul ärkad sa Urus nende vahel ja mõtled, mis öösel juhtus. Üks Uru diivanitest nimetatakse Lehmaks ja sa kirjutad Elesgali foorumisse, et magasid täna Lehmal.
PS: Ma ilmselt kolin "Suured pesakonnad" teise blogisse varsti üles, et mul kusagil (siin, täpsemalt) rahulikult spämmida oleks.
esmaspäev, jaanuar 29, 2007
Non sequitor
Mõtlesin niisama. Lambist.
Ideaalis on nõnda, et:
peaks mingit võitluskunsti kunagi viljelema hakkama - täidakskolme eesmärki
1)saaks oma destruktiivset impulssi välja valada. Jah, ma tean, et need võitluskunstid on puha rahu ja filosoofia ja tšill ja kõik see kammajjaa aga destruktiivne impulss ei kao. Inimesel on lihtsalt agressioonivajadus ja ma isiklikult usun, et mingi puupaku või ninakondi purustamine võib seda rahuldada.
2)saaks füüsiliselt vormi. Lihtsalt. Füüsiliselt vormis olla on hea.
3) oleks hilja tänaval vähe turvalisem liikuda.
peaks mingiks ajaks mõned keeled ära õppima. Näiteks kolmekümneaastasena tahaks vallata eesti, inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, soome ja vahest veel mingit keelt.
anarhism on iseenesest tore. (Ma kuulan praegu Vennaskonda, jah) Aga võimatu. Inimesed ei ole lihtsalt nii head ega julged. Kodanikualgatus ei ole nii suur. Ma ei mäleta, mis selle juhtumi nimi oli, aga on mingi juhtum, kus inimene lõi tänaval teise inimese maha. Ümber oli umbes kuuskümmend inimest ja keegi ei teinud midagi.
*****
Tegelikult ma vist ei ole ka väga blogi-inimene. Selliste teadetega pannakse harilikult blogisid kinni, aga minu blogi hoiab ülal järjejutt. See on nagu enam-vähem ainuke asi, mida ma siia kirjutan. Ma mõtlesin, kas teha järjejutu jaoks kohe eraldi blogi ja siia niisama kirjutada ja vaadata, kunas blogi ära kooleb, aga see lõhnab asjaajamise ja muu sarnase bürokraatia järgi, mida ma praegu ajada ei viitsi.
Bürokraatia on iseenesest muidugi võrratu.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin.
Asi on tegelikult nõnda ka, et inimesed, kes blogimise ära lõpetavad, paluvad endaga suhelda telefonis või päriselus, äärmisel juhul ka MSNis.
Mul on aga natuke naljakas inimesele lihtsalt helistada, sest et ma temaga lihtsalt rääkida tahan - inimesel võib ju olla pooleli tähtis quest- näiteks õppida ajaloo arvestuseks või targaks saada või niisama omaette olla - ja mina tulen siis segama.
Muuseas, inimesed kirjutavad blogides sellest, kuidas nad asju näevad ja mida nad arvavad ja kuidas elu läheb. Ilmselt on see teraapiline. Mina seda ei tee. Ei viitsi lihtsalt kõigest siia kirjutada, ehkki oleks ilmselt üsna põnev.
Päris huvitav on blogide kaudu jälgida, kuidas see ühiskond elik suhete võrgustik toimib. Äärmiselt paeluv. Natuke vuajeristlik see on, aga mis siis?
Samas, mina endast midagi ei kirjuta. Teised ei saa mind oma süsteemidesse sisse panna, kui neile kah bloge lugeda meeldib, sest mina kirjutan endast vähe.
Aga tegelikult ei olegi mulle blogimisteraapiat tarvis. Olen niisamagi mitmekülgne, ilus tark ja tubli. Ja rõõmus.
Vott.
Ideaalis on nõnda, et:
peaks mingit võitluskunsti kunagi viljelema hakkama - täidakskolme eesmärki
1)saaks oma destruktiivset impulssi välja valada. Jah, ma tean, et need võitluskunstid on puha rahu ja filosoofia ja tšill ja kõik see kammajjaa aga destruktiivne impulss ei kao. Inimesel on lihtsalt agressioonivajadus ja ma isiklikult usun, et mingi puupaku või ninakondi purustamine võib seda rahuldada.
2)saaks füüsiliselt vormi. Lihtsalt. Füüsiliselt vormis olla on hea.
3) oleks hilja tänaval vähe turvalisem liikuda.
peaks mingiks ajaks mõned keeled ära õppima. Näiteks kolmekümneaastasena tahaks vallata eesti, inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, soome ja vahest veel mingit keelt.
anarhism on iseenesest tore. (Ma kuulan praegu Vennaskonda, jah) Aga võimatu. Inimesed ei ole lihtsalt nii head ega julged. Kodanikualgatus ei ole nii suur. Ma ei mäleta, mis selle juhtumi nimi oli, aga on mingi juhtum, kus inimene lõi tänaval teise inimese maha. Ümber oli umbes kuuskümmend inimest ja keegi ei teinud midagi.
*****
Tegelikult ma vist ei ole ka väga blogi-inimene. Selliste teadetega pannakse harilikult blogisid kinni, aga minu blogi hoiab ülal järjejutt. See on nagu enam-vähem ainuke asi, mida ma siia kirjutan. Ma mõtlesin, kas teha järjejutu jaoks kohe eraldi blogi ja siia niisama kirjutada ja vaadata, kunas blogi ära kooleb, aga see lõhnab asjaajamise ja muu sarnase bürokraatia järgi, mida ma praegu ajada ei viitsi.
Bürokraatia on iseenesest muidugi võrratu.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin.
Asi on tegelikult nõnda ka, et inimesed, kes blogimise ära lõpetavad, paluvad endaga suhelda telefonis või päriselus, äärmisel juhul ka MSNis.
Mul on aga natuke naljakas inimesele lihtsalt helistada, sest et ma temaga lihtsalt rääkida tahan - inimesel võib ju olla pooleli tähtis quest- näiteks õppida ajaloo arvestuseks või targaks saada või niisama omaette olla - ja mina tulen siis segama.
Muuseas, inimesed kirjutavad blogides sellest, kuidas nad asju näevad ja mida nad arvavad ja kuidas elu läheb. Ilmselt on see teraapiline. Mina seda ei tee. Ei viitsi lihtsalt kõigest siia kirjutada, ehkki oleks ilmselt üsna põnev.
Päris huvitav on blogide kaudu jälgida, kuidas see ühiskond elik suhete võrgustik toimib. Äärmiselt paeluv. Natuke vuajeristlik see on, aga mis siis?
Samas, mina endast midagi ei kirjuta. Teised ei saa mind oma süsteemidesse sisse panna, kui neile kah bloge lugeda meeldib, sest mina kirjutan endast vähe.
Aga tegelikult ei olegi mulle blogimisteraapiat tarvis. Olen niisamagi mitmekülgne, ilus tark ja tubli. Ja rõõmus.
Vott.
Tellimine:
Postitused (Atom)