Kass, kes kõndis omapead

Eile oli Tartu Noortekoori juubelikontsert. Klassikaraadio peaks seda mingi aeg üle kandma. Vähemalt nii nad lubasid. Või noh, äkki ehmatasid ära.
Teie tagasihoidlik Jutustaja on samuti tolle koori liige. Tenor, täpsemalt ütelda ja üldiselt teine. Ja kuna sünnipäevalapsel (Noortekooril siis, kordan üle, kui mõnel arusaamatuks jäi) oli ju ometi 25. juubel, siis peab ju ometi kohal olema ja laulma. Ma ei kommenteeri seda, kui palju noodsamused proovid aega ära võtsid. Kontserdi üleüldist õnnestumist ka kommenteerida ei oska (kuigi, tunnistan, Leonardos läksin ühes kohas kogemata esimese tenori liini peale üle ja Jaanilaulus kadus ka ühes kohas õige noot käest, õudne mõeldagi). Eks pärast kuula ja näe.

Pärast kontserti oli bankett. Olen loomu poolest introvertne ja puha ja ei mõista eriti inimese juurde minna ja kohe suhtlema hakata. Kõikusin siis niisama siit sinna.
J. oli kurb. Sellest on kahju. Loodetavasti on tal nüüd parem. Ma ei tea, endal on ka halb olla, kui teine kõrval nii nukker on. Ma üritasin taga juttu ajada ja teada saada, mis on, aga tuju paremaks teha ei oska. Minust ei ole vist suuremat asja psühholoogi ega tugiisikut, vahin lihtsalt lolli näoga pealt.

Eks ta ole.
Igatahes, seda kõrvale jättes hulkusin ma niisama mööda koolimaja (bankett toimus koolis, mille nime mina kui HTG vilistlane nimetada ei tohi) ringi. Introverdi asi. Vahepeal olin peasaalis ka, maitsesin šampanjat ja kuna antud jook minu arust suurem asi polnud, jõin ma hoopis sidruniga vett - milleks raisata ajurakke joogi peale, mis mulle isegi ei maitse?
Vahepeal oli mingi moeetendus ka - suht lõbus asi, demonstreeriti Noortekoori kostüüme läbi aegade. Mina õnneks/õnnetuseks modell olla ei saand, ma olin taustakooris, kes laulis mingeid reklaamklippe TN ajaloost. Eks ta ole. Rahvale igatahes meeldis, päris huvitavaid asju võis näha, modellid käitusid igatahes tõelise lavalise sarmi ja aktiivsusega.
Ma ei oska suuremalt jaolt inimestega rääkida, kellega ma ennemalt mingit erilist kontakti pole saanud ja kuna J. oli halvas olekus, O.ga polnud nagu millestkist erilisest rääkida, K. ja A. olid juba mingites gruppides sees ja I. läks vara ära, siis ma eriti ei suhelnudki. Kõndisin oma sidruniveega mööda koolimaja kummalisi nurgataguseid, paar korda ka pintsakuväel ümber maja ja mõtisklesin niisama.
Ja mingi hetk käis peas plõks ära ja ma hakkasin lihtsalt naerma. Nii kerge oli olla. Selline hetk, kus polegi vaja mingit suhtlust, lihtsalt oled ja naudid õhkkonda, saginat-suminat, mis käib pisut eemal, bändimuusikat alumisel korrusel ja kummalist üksiolemise rõõmu. Ma teadsin, et mul on sõpru, inimesi, kellega suhelda, kui vaja on - aga mul ei ole seda pidevalt vaja. Ei mingit ma-pean-nüüd-inimestega-small-talki-ajama -muidu-olen-ma-sotsiaalselt-ebakompetentne värki. Ei pea. Ei ole.
Tunnetatav arusaam ja leppimine sellega, et ma olen loomult introvertne ja et see on hea ja õige ja täisväärtuslik ja õnnelik eluviis.


Hmmh, mis veel? Eile õhtul vaatasin Fellini "Satyriconi" ära. Vot toda nüüd küll kommenteerida ei oska. Mõjuv film oli, kaadrid olid üsna rabavad ja häirivad. Sürreaalne on nii ärakasutatud-vägistatud sõna (ilmselt on ainsad asjad, mis on veel hullemad "seksikas" ja absurdihõnguline" - nähtavasti on tänapäeval kõik sürreaalselt seksikas ja seda väikese absurdihõnguga) aga siinkohal on ta vist õigustatud. Unenäoline oli ta igatahes küll.


Kahetsusväärne on ka too, et Oop on oma luuleblogi privaatseks teinud. Arusaadav, muidugi, luule on ikkagi isiklik asi ja puha, aga kahju on, et ma mõningaid asju pähe ei õppinud või endale kuhugi arvutisse ei kopeerinud (nt. "Sind sügis vägistab kui prostituuti", vabavormis lugu-miniatuur tänapäeva Soome luulest, too, mis algas sõnadega "Mina sinule koeraks ei hakka" ja üleüldse muid lahedaid asju) - sest tegu oli tõesti luulega, mida oli hää ja mõnus lugeda. Iga päev sellist asja ei näe.
Poognast on ta kah muist maha võtnud.
Tekib vahepeal sihuke tunne, et mingi luuletuse algus hakkab kummitama, deklameerida teist (isegi mõttes mitte) aga ei saa, sest ainult jupp ongi meeles - muidu vaatad kusagilt järgi ja hakkab okei, aga kui antud teksti kusagilt saada ei ole, mes sa siis teed - vahid lihtsalt seina.
Ligipääsu küsida kah ei läbe - võõras inimene ju ikkagi, no kuda ma siis sedasi...
Kurdan siis lihtsalt oma blogis niisama.


Ahjaa, selline värk veel teile, kes te seda loete, siis mis võiks veel lahedam olla kui larp, mille tegevus toimub Kettamaailmas. Mõelge, milline suurepärane võimalus! Veel ei ole hilja. Ja see pole veel kõik. Kui regate nüüd, siis võite...eee...eeee....lugeda ka larbiteemalist ajalehte. .
Nojah, ajalehte võite nüüd ka lugeda ja ametlik regamisaeg on vist ümber, aga need asjad ei ole üldjuhul kivisse raiutud ja õigupoolest on meil kõvasti mängupotentsiaali üle, mis läheb raisku, kui niivõrd vähe mängijaid on, millest oleks kahju. Mäng tuleb ka muidugi väiksema arvu mängijatega hea, aga noh, mida rohkem, seda uhkem.

Dilbert vagaks!

Nonii.
Et kõike ma nagunii ausalt ära rääkida ei saa, siis vähemasti pisut sest nädalast.
Kolmapäeval, pärast objektorienteeritud programmeerimise praktikumi lõppu helistasin ma uudishimust Goblinile - sest tal ja veel kellelgil oli plaan Tallinna protestima minna. Tiibet ja värki, teate küll. Mina olin isiklikult veendunud, et ei lähe - sest see tundus kuidagi nii...kasutu.
Aga igatahes, ma helistasin, Goblinile tuli teine kõne vahele ja ütles, et ma Statoili tuleks. Tulingi.
Ja seal, kohal olles, läbides mingisuguse kummalise äkilise impulsiivsusfaasi, muutsin ma meelt, helistasin koju emale ja ütlesin, et lähen Tallinna. Tollesama bussiga läksid veel Goblin, Vahur, Liis, Triin ja mingi Goblini klassivend, keski Johannes. Sancta Ioannes. Ta ei olnud siiski pühak ega Ilmutusraamatu kirjutaja ega Ristija ega isegi mitte Vares-Barbarus, vaid läks lihtsalt jalgpalli vaatama.
Bussis vestlesime kambaga erinevatel teemadel, täpsemalt ei mäleta ega viitsi kõnelda.
Tornidega linn juba ootab meid ees.
Olime üsnagi hilised, kuna, nagu selgus, läksime me valele poole ja valesse Hiina saatkonda. Einovägatore.
Võtsime takso. Kaks, sest me ei mahtunud viiekesi ühe peale ära. Õnneks tuli meie juhile taksomeetri sisselülitamine alles sada meetrit enne sihtpunkti meelde. Ohwell, läheb nagu läheb.

Tiibet vabaks!
Free Tibet!
Freien sie Tibet!
Liberté pour Tibet!
Vi liberu Tibeton!
Svabodnõi Tibet!

Ekstaole. Jõudsime kohale. Liisil oli Tiibeti lipp. Iseõmmeldud. Lehvitasime aeg-ajalt sellega,vahel tantsisime ka. Saime pildi peale ka, Liis eriti.


Igastahes, meeleavaldus oli ülimalt lumine. A nagu Hanna oma blogis kirjutab(ma just avastasin, et ta ikkagi peab üht blogi, a too on tal kuskil peidus) lumi õilistab kõike, mida ta katab.
Vahepeal tuli ikka masendav tuju peale küll - kuna too meeleavaldus ju ei muuda midagi.
Ausalt ütelda on mul tunne, et kui pool Eesti rahvast ennast protesti märgiks põlema pistaks, ei kergitaks Hiina mitte kulmugi. Et Eesti on niivõrd sõltumatu riik, et temast ei sõltu mitte midagi. Võinojah. Eks seal räägiti veest, mis tilgub kivile, a kas selleks ajaks, kui kivile mingi õnarus tekib, Tiibeti rahvast ka midagi rääkida saab? Ma ei tea. Eks ta olnud suuremalt jaolt iseenda südametunnistuse jaoks.
Pärast meeleavaldust läksime Deira poole. Goblin ja Dani rääkisid vahepeal mingisuguste lastega Tiibeti teemadel. Ma ei tea, kas nad rääkisid ka õiget juttu, ei olnud algul lähedal.
Rahva Raamatust ostsin Keyesi "Age of Unreasoni" ja Murakami "Hard-boiled Wonderland and End of the Worldi". Murakami tundub huvitav kirjanik olevat, kuigi ma pole Wonderlandi juurde asuda jõudnud. A "Norra mets" oli tal hea. Õnnepalu arvas oma "Flandria päevikutes", et Murakami ja üks teine jaapanlane on Euroopa romaanitraditsiooni ülimalt hästi ära kasutanud-välja arendanud. Ja samas paragrahvis arutas kah, et Euroopa on üle võtnud Jaapani minimalismi ja puha - et noil kahel eraldatud kohal on midagi sarnast.

Igatahes, questil Deira maja juurde jälitas meid Tõnu Trubetsky. Läksima sama bussi peale, Dani küsis talt veel, mida ta meeleavaldusel ühe koha peal ütelda tahtis - selgus, et seda, et nad pole enam Vennaskond, vaid Flowers of Romance. A kellel too ikka meeles seisab.
Bussi pealt maha tulime ka samas peatuses. Trubetsky küsis, kuhu me läheme. Poodi. Noh, selgus, et tema läheb ka poodi. Ja läks samasse poodi, mis meie. Kui me kassast läbi olime jõudnud, jõudis Tõnu kassasse. Hirmus hakkas. Lasime bussipeatusesse jalga ja sõitsime ühe peatuse võrra edasi. Peaks mainima, et tolleks ajaks olid mu jalad surmväsinud ja valusad. Deira majani oli kilomeeter. Dani ja Goblin eksisid aga öises Laagris ära ("ee, me vist peaksime toda tänavat mööda ära keerama - kas läheks otse - ei, vist siiski paremale? - ehk peaks me vasakule minema? - Oi, tupiktänav!) Või noh, vähemasti mängisid nad seda äraeksimist päris pandavalt välja, sest kui me läksime suvalisse majja teed küsima, tuli ukse peale vastu Deira.
Tüng, värdjas! Mu jalad olid absoluutselt surnud ja seepärast vajusin ma põrandale kokku ega jaksanud Danile ja Goblinile kallale minna. Nu pagadi, saajets!
Igatahes, Deira pool mängisime kaarte ja lõpuks läksime magama. Hommik oli väga lumine, ja lõpuks, kell kuus õhtul, jõudsime Tartusse. Mina ruttasin kohe koju, sest pidin minema ühtedele peotantsukursustele kell pool kaheksa, kuhu hilineda ei tohtinud. Jõudsin õigeks ajaks. Anni väitis, et ma tantsivat esimene kord paremini kui tema eelmine partner kursuse lõpus. Ohwell.
Pärast seda oli lühiajaline GM-miiting ja salsaõhtu. Salsat õppisin seega kah tantsima. Oli päris lõbus.
Praegu tundub aga, et GM-miitingutest on õhk pungil - eelmine nädalavahetus maal olid rollitalgud, täna kell 14 tuleb jälle uus. Õhtul lähen aga matemaatikaolümpiaadi parandama. Good luck to me!

Konspekt

Ma olen maal ja seisan meie sauna ees. On suvi. Taevas on pilvine, hall ja rahutu. Varsti läheb äikeseks. Sirutan käed taeva poole ja hakkan ülespoole ujuma. Ei saja, aga taevas on endiselt pilvine ja rahutu. Külm tuul. Lendan aiast välja, soo kohale. Ja seal nad seisavad, kolm tükki, Goblin, Andeora ja Liis, soo kõrval, mitte päris kõrvuti, aga lähestikku ja nad tõusevad kõrgele õhku. Ja seal me siis lendamegi, inglid ja kangelased. Goblin vaatab tagasi, ta ei näe metsatukka, millele ta vastu kihutab, ma ei jõua midagi ütelda ja nii ta ei näegi seda lapse randme jämedust kuivanud kuuseoksa, mis ta kopsu ja kogu keha läbistab ja ta hetkeks sinna nagu Veristaja ogapuule rippuma jätab, enne kui oks ta raskuse all murdub ja alla kukub.

Ma olen Haapsalu rongijaama ja Tartu vana bussijaama meenutavas kohas, kus rööpad on mõlemal pool perrooni. Me ootame koos Kristjani ja Kadriga rongi, meie piletid on kellegi käes, kes on perroonil eespool, meie oleme aga suhteliselt taga, mingi majakese juures, ootame rongi ja vestleme.
Kadri räägib nende kunagisest klassiõest, kellestkist, keda hüüti Päikse-Kerstiks ja kes kirjutas laule. Mis tast nüüdseks saanud on, ma teada ei saagi, sest rong sõidab järsku ette, ja ma jooksen, kiiresti, kartes maha jääda, inimestest mööda põigeldes.


Kummaline maailm, milles Tartu on meie maailma Tartu moodi, aga mida sealt edasi, seda võõramaks asjad lähevad. Pidi olema ekskursioon Tartust välja, vaaraode, koide ja külmkingade maailma. Buss läks katki ja nii me läksimegi jala. Kuidagi jäid teised maha, ja ma jõudsin Tartu piiri äärde, Otepää maantee juurde. Jäin seisma. Nägin, et mulle oli järgi jõudnud too poiss, kelle me tagaselja Turingu masinaks nimetasime, kuna me ei jõudnudki kokkuleppele, kas ta sai või ei saanud Turingu testist läbi. Pärisnimi oli tal vist Indrek.

Ma parandan matemaatikaolümpiaadi töid. Riiklik komisjon. Kaks ülesannet maas, one more to go, aga ma kardan, et too üks võtab rohkem aega ja energiat kui ülejäänud kaks kokku.
See nädal tuleb mul kiire.

Kosovo sai iseseisvaks ja Eestil sai 90 täis. Palju õnne neile.

Ma kirjutasin politseiriigi petitsioonile alla varem, kui Dani, Mialee või Goblin, aga oma blogis toda ei reklaaminud. Dani ja Goblin käisid Tallinnas ka.
Tunnen end ses asjus kuidagi flegmaatilisena.

Söömaklubi oli. Jutt käis demokraatiast. Inimesi oli palju ja juttu jätkus kolmeks tunniks. Mälu on fragmentaarne, tsätiprotokoll on ülal sääl, paraku oli aga suhtlus tsätis ja jutus paralleelselt, mingit aimu ehk saab.
Andmebaasid, info kuritarvitamine, krediitkaardi omamise kohustus, plutokraatia, wikidemokraatia, enamuse võim vähemuse üle, vähemuse nõusolek, demokraatia rahumeelsus, noorte teadlikkus demokraatiast, Eesti leige kodanikuühiskond, selle võimalikud põhjused, demokraatia eksportimine, otsedemokraatia, rohujuuretasand, hästi madalal tasemel tehtud otsused pluss ülikõrge tase, mis lintšijatel silma peal hoiab, islamimaailma areng demokraatia suunas, vaikiv ajastu, hirm selle ees, et kui me midagi riigikriitilist teeme, saab Venemaa seda propagandasõjas ära kasutama, demokraatia meedias, internet, Maslow püramiid olid mõned teemad, mida käsitleti.

Livemocha on tore sait. Keeleõppe eesmärgil, asja mõte on inimestele suhtluspraktikat pakkuda.
Anni soovitas.


Mul oli nohu. Vimm on ikka veel sees, aga funktsioneerida saan.


Lõpetuseks järgnev teoloogiline-matemaatiline mõttetera. Kuidas pääseda paradiisi?- Väga lihtne, integreeri üle paradiisi ja ürita end antud punkti sokutada. Siis võta tuletist.

Mu kakao sees on fraktalid

Tegelikult peaksin ma praegu matemaatilise analüüsi eksamiks õppima. Selle asemel kirjutan muidugi blogi ja nõulaifin niisama. Nojah, loodame, et Taylori valemit seal ei küsita.
Antud aines olevat A saamine mingi tõsiselt eepiline tegu - noh, et umbes midagi nagu Mount Everesti vallutamine või Nobeli preemia saamine või nii. Teoorias võiks ma isegi A saada - mul on 105,5 punkti olemas (E on muide juba käes) ja eksamil saab 80 punkti saada.
Ega nojah, kui tulnukad teid ära röövivad, küll ma teile siis ütlen, mis hinde ma sain.
Miks ma tulnukatest räägin?

Enihau, eile oli umbe lahe päev. HOmmikul tõusin mingi n kellaajal üles, üritasin natuke õppida ja siis sai Lost minust võitu, vaatasin toda. Mul on lõpuni suht vähe jäänud. Kuuldavasti tehakse toda kokku kuus hooaega. Millest kuradist nad seal lõpu poole räägivad?
Siis, kell neli oli teaduskooli uusaastavastuvõtt. Jah, ma tean, et klassikaline uusaasta on natuke varem, ju on juhtkonnal mingid religioossed põhjused. Seal sai ikka täitsa hästi süüa-juua ja seltskond oli ka täitsa huvitav. Sain teada ka teaduskooli sügavamatest poliitilistest alustest (you don't want to know) ja kella seitsme paiku läksin Krooksu, sest Goblin oli öelnud, et ma sinna tuleks.
Lähengi sinna (muide, täpselt kell seitse astun uksest sisse) ja mida ma näen - peale Goblini on seal veel ka Liis. Väga lahe. Liis on huvitav inimene.
Rääkisime siis unenägudest, Freudist, Liisi lendavast emast, road-trippidest, "Faustist" (noo, kas teie arust on Fausti ja Mefistofelese vahel teatav erootiline pinge? Tuli sihuke mõte, peaks sellest vaatenurgast üle lugema) ja muust vahvast kraamist. Seal oli Liisi endine klassiõde ka, Evelin nimeks, vist. Igatahes, miskipärast pidid Liis ja Evelin lahkuma kuhugi suunas, meie manasime samaks ajaks Triinu Vanemuise ette. Selsamal hetkel jõudis Krooksu Sillu, kes pidi seal Curuga kokku saama. Meie Gobliniga läksime Triinu ootama.
Vanemuise ette jõudmisega kulus Triinul päris tükk aega ja siis selgus, et Liisi mantel olla vigastada saanud ja ta peab koju minema. Kui Triin kohale jõudis, üritasime teda veenda koju minema. Asjata. Siis me loopisime üksteist lumega ja Goblin veeres Vanemuise eest alla. Ta oli kohutavalt lumine, nägi välja nagu mingi Ded Moroz või keski. Siis me leidsime, et Triinust me lahti ei saa ja läksime Krooksu, üle Toome. Toomel saime me kõik veel lumisemaks.
Krooksus olid Curu ja Sillu. Pühkisime end lumest enam-vähem puhtaks ja riputasime mantlid varna. Jäime Curu ja Silluga ühte lauda vestlema. Millegipärast tellis Curu meie lauda viis õlut, kuigi ma ütlesin, et ei soovi õlut.
Seejärel saabusid muidu täiesti tühja Krooksu Kiisel, Uwe ja mingid rootslased. Meil oli pisut WTF? tunne.
Jõime oma õlled ära, Goblin ja Triin lahkusid juba enne.
Me leidsime, et peaks teisele lauale ühe õlle tellima. Seda me tegimegi, kaardi panime ka kaasa ja lahkusime samal ajal Krooksust. Lahe. Aga seda, kuidas nad reageerisid, me ei näinudki, kuna paraku lahkusime meie selsamal ajal Krooksust.
Toomemägi oli ikka kuradi kaunis ja me läksime koos Silluga jala üle selle kodude poole. Ajatu hetk. Nagu viimane jõuluöö. Lund sajab ja sajab, väga vaikne on. Läksime läbi Toomkiriku, kuskil taga lärmasid mingid tegelased, aga selles võtmes näis see kuidagi kummituslikuna -nagu oleks need Toomkiriku tagused kummitused, kes osside häält teevad, sest miks peaks kummitused ainult ahelaid kõlistama, kui meil on kahekümne esimene sajand. Inglisild oli lumine ja sellele nõjatudes tekkis tunne, et keegi võiks sel hetkel panna püstoli vastu koljut ja tulistada ja mul oleks sellest täiesti ükskõik, sest see hetk oli nii...püha. Kerge. Pirogovi platsi puude tüved on lumised, tunne, nagu sa oleksid päris kaugel põhjas, keset ürgmetsi- ja aasu, kus lähim asustus on kümne kilomeetri kaugusel, aga samal ajal ka keset linna. Me olime sama kõrgel, kui Raekoja torni kell ja võib-olla ka sama kõrgel, kui kuu. Taevas oli igatahes kõrgemal. Barclay platsil tahtis üks vanem naine meilt Coca-Colat, Sillu arvas, et Coca-Cola on kahjulik, aga ma läksin ja ostsin talle tolle Coca-Cola ära. Kõndisime mööda Rüütli tänavat. See oli harukordselt tühi.
Kujuta ette, et sa oled nagu Muumitroll, kes on ärganud üles keset talve - terve Tartu linn magab oma korterites ja majades, aga sina ärkasid millegipärast üles, kummaline insomniahetk, ja sa kõnnid mööda lumist Tartut ja arvad, et oled täiesti üksinda - ja siis näed sa jälgi ja kusagil kauguses on näha üht lonkivat tuhmi kuju, kelle täpsemad detailid langev lumi ära varjab.
Tühi Tartu linn, lund sajab ja on rahu.

Jack Kerouac, "Teel"

"Kõik mu lihased valutasid ja ma jalutasin violettvalguselises õhtus 27nda ja Weltoni tänava laternate all Denveri värviliste linnaosas; soovides olla neeger, tundes, et parimgi, mida valgete maailm oli mulle andnud, polnud minu jaoks piisavalt ekstaatiline, mitte küllalt rõõmus, elus, kift; mulle ei jätkunud hämarust, muusikat, ööd. Peatusin leti ääres, kus mees müüs mulle teravat punast chilit pabertopsikutes, ostsin talt veidi ja sõin seda mööda hämaraid müstilisi tänavaid jalutades. Tahtsin, et olnuksin Denveri mehhiklane või isegi vaene ületöötanud japs või ükskõik kes, aga mitte see, kes ma pidin nii vaevaselt olema: illusioonid kaotanud valge mees."

Ma oleks tegelikult tahtnud rohkem fraase sealt välja kirjutada, aga raamatukogutähtaeg tuli kätte.
Seega, ingliskeelne Wikiquote abiks.

"They danced down the streets like dingledodies, and I shambled after as I've been doing all my life after people who interest me, because the only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones that never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!"

"I woke up as the sun was reddening; and that was the one distinct time in my life, the strangest moment of all, when I didn't know who I was — I was far away from home, haunted and tired with travel, in a cheap hotel room I'd never seen, hearing the hiss of steam outside, and the creak of the old wood of the hotel, and footsteps upstairs, and all the sad sounds, and I looked at the cracked high ceiling and really didn't know who I was for about fifteen strange seconds. I wasn't scared; I was just somebody else, some stranger, and my whole life was a haunted life, the life of a ghost. I was halfway across America, at the dividing line between the East of my youth and the West of my future."

"The stars bent over the little roof; smoke poked from the stovepipe chimney. I smelled mashed beans and chili. The old man growled. The brothers kept right on yodeling. The mother was silent. Johnny and the kids were giggling in the bedroom. A California home; I hid in the grapevines, digging it all. I felt like a million dollars; I was adventuring in the crazy American night."

"Something, someone, some spirit was pursuing all of us across the desert of life and was bound to catch us before we reached heaven. Naturally, now that I look back on it, this is only death: death will overtake us before heaven. The one thing that we yearn for in our living days, that makes us sigh and groan and undergo sweet nauseas of all kinds, is the remembrance of some lost bliss that was probably experienced in the womb and can only be reproduced (though we hate to admit it) in death."

"I want to be like him. He's never hung-up, he goes every direction, he lets it all out, he knows time, he has nothing to do but rock back and forth. Man, he's the end! You see, if you go like him all the time you'll finally get it."

"And for just a moment I had reached the point of ecstasy that I always wanted to reach, which was the complete step across chronological time into timeless shadows, and wonderment in the bleakness of the mortal realm, and the sensation of death kicking at my heels to move on, with a phantom dogging its own heels, and myself hurrying to a plank where all the angels dove off and flew into the holy void of uncreated emptiness, the potent and inconceivable radiancies shining in bright Mind Essence, innumerable lotus-lands falling open in the magic mothswarm of heaven. I could hear an indescribable seething roar which wasn't in my ear but everywhere and had nothing to do with sounds. I realized that I had died and been reborn numberless times but just didn't remember because the transitions from life to death and back are so ghostly easy, a magical action for naught, like falling asleep and waking up again a million times, the utter casualness and deep ignorance of it."

"Her great dark eyes surveyed me with emptiness and a kind of chagrin that reached back generations and generations in her blood from not having done what was crying to be done — whatever it was, and everybody knows what it was."

"Here was a young kid like Dean had been; his blood boiled too much for him to bear; his nose opened up; no native strange saintliness to save him from the iron fate."

"Suddenly I had a vision of Dean, a burning shuddering frightful Angel, palpitating toward me across the road, approaching like a cloud, with enormous speed, pursuing me like the Shrouded Traveler on the plain, bearing down on me. I saw his huge face over the plains with the mad, bony purpose and the gleaming eyes; I saw his wings; I saw his old jalopy chariot with thousands of sparkling flames shooting out from it; I saw the path it burned over the road; it even made its own road and went over the corn, through cities, destroying bridges, drying rivers. It came like wrath to the West. I knew Dean had gone mad again."

"So in America when the sun goes down and I sit on the old broken-down river pier watching the long, long skies over New Jersey and sense all that raw land that rolls in one unbelievable huge bulge over to the West Coast, and all that road going, and all the people dreaming in the immensity of it, and in Iowa I know by now the children must be crying in the land where they let the children cry, and tonight the stars'll be out, and don't you know that God is Pooh Bear? the evening star must be drooping and shedding her sparkler dims on the prairie, which is just before the coming of complete night that blesses the earth, darkens all the rivers, cups the peaks and folds the final shore in, and nobody, nobody knows what's going to happen to anybody besides the forlorn rags of growing old, I think of Dean Moriarty, I even think of Old Dean Moriarty the father we never found, I think of Dean Moriarty."



Ma ei tea. "Teel" on sihuke raamat, mis on pigem poeem kui romaan, süžee on hüplik ja realistlik aga see keel, see tunnetus - tekitab kuidagi tahtmise olla ise teel, minna road-tripile, elada mõnda aega mingis muus linnas, Prahas, New Yorkis, Brüsselis, Vladivostokis, Bakuus või kas või Tallinnas...
Tunnetust tekitav romaan.
Eks ta ole.
Ma ei oska eriti raamatutest rääkida. Eriti säärastest.

...ja seal me olime, kaks murdunut öist kangelast Läänest...

2007

Heh. Noh, kokkuvõtted on sellisel aastavahetuse ajal üsna levinud, seega...
Aastal 2007
...korraldasin larpi. Justkui Talveöö. Otse aasta alguses, üks aasta esimesi larpe. Sestsamast ainest, kui unenäod. Saatan oma kaaslasega näitekirjaniku hinge jälil, poolekslõigatud šamaan, kõikuvas tasakaalus püsiv jänese-memme-lapselapse kolmnurk, kari hulle koos oma järelevalvajaga, kuningas ühes oma kolme võimatu kasutütrega, inimsööja vanaeit, maagiline luik, pool-inimene-pool-kits ja otse loomulikult ei või unustada ka minu suurepäraseid kompanjone, meid, GMe, Oskarit, Martenit ja Annit ( ja mind). Asi läks ikka täitsa korda ja korraldamine oli ikka väga mõnus.
... ei olnud enam DM. Senine partei lagunes ja uut ei suutnud ma koostada. Kurb. Ehk läheb uuel aastal paremini.
...jätkasin järejutu kirjutamist aeglustuvas tempos. Ritenuto, kui soovite. Aga igatahes ma vähemalt kirjutasin midagi.
...lõpetasin kooli. Ma parem väga palju tollest ei kirjuta, muidu saan nostalgia üledoosi. Muide, mulle tundub, et ilmselt on pärast surma nostalgia tappev, seepärast toda kardetaksegi.
...käisin Vietnamis IMOl. Oli igatahes suhtkoht lahe. Kultuurišokk ja puha. Sain esimese kogemuse tõelise suurlinnaga (noh, Tallinn on ka suur, aga vähemalt on tal mingid piirid või ots ja äär, mitte nagu Bangkok, kus linn on ja on ja on ja vist ei saagi otsa, sõidud tuk-tukiga, mis polnud kuulnudki turvavööst või muust sarnasest, igal pool on pilvelõhkujad, palju tühje maju, elektriliinid, pluss troopika pluss räpasus, hiiglaslikud poendused, tänavakaubitsejad, sõbralikud inimesed, tappev palavus. Ja siis Hanoi, ka suurlinn, aga hoopis teistsugune, mingisuguse Tartu Kaubamaja toidupoe leidsime giidi venna abiga ja üle kümnekilomeetrise taksosõiduga üles, oli teine ka hästi ära peidetud, (võrdle Bangkokiga, kus ühe maja peal oli kirjas 1000 shops) pluss siis igasugu väikesed poekesed, tingimine (ääretult lõbus tegevus, tahaks kodumaalgi harrastada, aga üldiselt on hinnad kas kindlad või on tegu pooleldi heategevusega, nii et eriti ei saa) Mmmm, Hanoi ja Vietnam. Kaif.
...astusin TÜ-sse matemaatika erialale. Iseenesest on ta huvitav, teisalt aga vahel tüütu. Siiski on mul tunne, et otsus on ilmselt õige. Sess hakkab varsti pihta
...astusin Noortekoori, maksin raha ära ja taipasin siis, et kahes kooris ma käia ei jõua ja Sinimaniseelesse ma vist enam eriti ei jõuagi. Nojah. Äkki kunagi ikka jõuab tagasi.
...hakkasin palju intensiivsemalt inimestega kohtuma. Õhtuti ja päeviti. Stammkoht natuke vaheldus, CUruniripool muutus Goblinipooleks. No ja Urg on ikka Urg.
...tutvusringkond muutus pisut. Mõne inimesega, kellega varemalt ikka suhtlesin, on nüüd suhtlus üsna katki jäänud (nt. Curunir) teisalt on tulnud uusi inimesi (nt. Andeora). Eks ta ole.
...väikesed usulised otsingud. Vaatasin budismi ja taoismi poole, nüüd aasta lõpul on diskordianism hingelähedane tundunud. Eks me näe, kuidas elu läheb.
...vend läks sõjaväkke ära. Ilma temata on kuidagi naljakas.
...aasta lõpus hakkas üks teine larpikorraldus veerema. Tegelikult ma täitsa kohe ootan toda.
...ja tegelikult on üks larp veel, mis on sisuliselt peaaegu valmis, tuleks ainult rollid valmis kribada ja mäng ära korraldada. Kättevõtmise asi.
...kui nüüd järele mõtelda, siis mulle tundub, et üle tüki aja on 2007 aasta, kus ma ei armunud. Hakkan vist vanaks jääma. Või siiski?
...tegin tööd ja sain selle eeest raha. Väikesed otsad, aga noh, raha on raha.
...kuidagi rahulik aasta on olnud, kõigist seiklustest hoolimata. Selline flegmaatiline tunne. Kannan vihmade igatsust, mitte maailma süttimisohtu. Aga mulle tundub, et too on selline iseloomuvärk.
...midagi või kedagi ma niikuinii unustasin. Aga selline on juba kord elu.

C'est la vie.

Pikk öö

Üht sekundit ära tühiseks iial pea,
see teise suuna võib anda su retkele.
Kui kuulidest, nii kuuled vingumist peas
neist hetkedest, neist hetkedest, neist hetkedest.

Ja igal neist eri kõla on, oma laul -
üks minut rõõmu täis, teine nii murelik.
Kord silmapilk toob häbi, kord jälle au,
üks uttu haihtub, mõni hetk ei suregi.

-Vennaskond, Seitseteist kevadist hetke

„Ära räägi talvest, õeke. Praegu on ju suvi“

Berk Borkapoeg „Röövlitütar Ronjast“

Tauri lamas füüsikamaja katusel ja vaatas silmapiiri tagant koitvat päikest Õhk oli veel puhas, nii auto- ja tööstusvingust, mida siin kunagi eriti palju olnud polnud, rääkimata siis praegusest ajast, kus rahvastiku järsu vähenemise tõttu ka mootorsõidukeid vähem oli, kui ka nende lõhnast, rusuvast lõhnast, mis meenutas Taurile miskipärast aegu, kui ta oli olnud veel päris väike, käinud nii umbes lasteaias ja algkoolis, sest siis oli ta lõhnu eriti tugevalt tundnud ja siis oli see hingemattev lõhn, vist mingite naiste lõhnaõli, mis meenutas apteegikappi, haiglat, kortermajade trepikodasid ja kalmistumulda, oli talle eriti tugevalt mõjunud. Nüüd olid loorid langenud ja lõhnaallikad said inimeste maailma tungida ja nüüd ei olnud vaja väikese lapse nina, et nende lehka tunda, aga alati, kui Tauri nendega kohtus (õnneks ei olnud neid palju) võttis tema üle võimust tunne, et ta on jälle sama abitu kui algkoolilaps, sama abitu, kui ta siis oli olnud, kui neil oli siis juba korra välja tungida õnnestunud ja ta oli lõpetanud haiglas raske torkehaava ja suure verekaotusega.

Kui järele mõtelda, siis oli Tauri seda lõhna hakanud tundma alles pärast selle rünnakut, nii et paradoksaalsel kombel oli see ilmselt tema elu päästnud. Vähemalt mõneks ajaks. Suur osa ta klassikaaslasi, sõpru ja sugulasi olid kas hukkunud või kaduma läinud, kui nemad läbi murdsid ja ülejäänutest enamik andis end vabatahtlikult nende orjusse. Ülejäänutest vähemik oli peidus ja liikus ringi, püüdes enesele mitte tähelepanu tõmmata ja kuidagi läbi ajada. Praegu oli see teostatav, toitu ja vett andis hankida, varastada neilt, kes olid alla andnud ja elasid tuima poolelu nende alluvuses, varastada avalikelt toiduplatsidelt, kuigi nood olid alati varitsetud ja pealtvaadatavad ja –kuulatavad. Elu või asi. Aga noh, tuleb võtta seda, mida on. Ja seepärast jäi Tauri magama.

*

Magada oli kasulik päeval, sest ööd hakkasid juba jahenema ja siis tuli sooja saamiseks ringi liikuda või juua ja alkoholi ei saanud Tauri kuigi kergesti kätte, sest toiduplatsilt alkoholi niisama ei saanud, selle ostmiseks oli vaja esiteks raha ja teiseks isikutunnistust ja Tauril polnud kumbagi. Muidugi, alati oli võimalus röövimiseks, sissemurdmiseks ja varastamiseks ja sellest Tauri enam-vähem ära elaski. Alguses oli see raske olnud, nii hirmu ja vahelejäämise kartuses kui ka teadmises, et vargus on vale, sest teeb teistele halba, aga muud ei jäänud üle, sest elama ju pidi.
Tauri ei teadnudki täpselt, kellelt ta päeval magamist õppinud oli, see oli vist mingi vana hulgus, paadialune juba enne Nende tulekut ja paadialune ka pärast; ilmselt ei olnud ta seda tüüpi, kes edust eriti hooliks, vaba hing ja nüüdseks tõelinäoliselt surnud.

Tauri nägi und.

Supilinna majadest seisid püsti vaid pooled ja nii kõndis Tauri mööda Herne tänavat, aeg-ajalt hoovidest läbi kõndinud, et näha, mis neis peitus, sest siis, kui majad püsti olid seisnud, ei saanud ju ometi vaadata.
Tauri surus nina vastu üht aknaklaasi ja järsku oli ta toas. Üks mees vaatas televiisorit. Tauri teadis teda küll. Mees oli tema endise tüdruksõbra isa. Ta pööras pead.

„Tere, Tauri,“ ütles ta. „Mis sa tahad?“

Tema juures oli midagi kummalist.

„Sa tulid Karinit vaatama, jah?“

Häirivalt kummalist.

Poiss noogutas pead.

„Tule,“

Mees tõusis püsti ja juhatas Tauri ühte teise tuppa.

„Näed, siia me ta matsimegi.“

Tauri vaatas läbi maapinna ja siis ta sai aru, mis valesti oli.

Sügavale maapinda maetud, juba pisut lagunev Karin hingas. Ja tema ringikõndiv ja telekat vaatav isa seda ei teinud.

Ninna lõi tugev Nende lõhn, lausa uimastavalt tugev.
Karini isa tardus. Seinal lõpetas kell tiksumise. Kõrvaltoas jäi telekas vait.

Lõhn tugevnes. Tauri vajus põlvili. See lämmatas, aga see polnud veel päris kohal.

Siis tundis Tauri, et tema otsaees kasvab sarv. Ta langes näoli maha ja sellest läbi ja hakkas siis ümber oma kandade moodustatud telje pöörlema, otsekui tõmbaks sarv tema otsaesisel teda aina edasi ja edasi, kuni ta enam maapinnale tõustes ei olnud enam Karini kodus, vaid suures koopas. Ta tõusis püsti. Lõhn oli nüüd juba nii tugev, et Tauri arvas, et näeb und.
Ta seisis suure, musta, läikivate soomustega, roheliste, intelligentsete, õelate ja mänguliste silmadega lohe ees. Tšornibog, aga see ei ole tema päris nimi. Ida-Euroopa ja Lääne-Venemaa isand.

„Ma tahan sult midagi. Ma jätsin su ellu. Sa oled nüüd mulle võlgu. Pea seda meeles.“

Siis läks kõik häguseks ja võib ütelda, et Tauri ärkas üles.

Ärgates esimese asjana Tauri oksendas. Ta ei olnud palju söönud, aga tegu oli loomuliku refleksina Nende lõhnale, lohede, ükssarvikute, haldjate ja muude Nende riigi elanike lõhnale, inimese jaoks võõrale lõhnale. Mõelda näiteks, et inimene võiks näiteks haldjaliha süüa – mida see talle teeks! Haldjad sõid oma liigikaaslaste liha kogu aeg, aga haldjad ei olnud keegi, keda enesele eeskujuks seada.

Oli õhtu. Aeg oli end liigutama hakata, sest kui sa palju paigal püsisid, oli neil tunduvalt lihtsam sind kätte saada. Tauri liikus mööda treppe alla ja väljus füüsikamaja esiuksest, mõtles pisut ja suundus siis Karlova poole. Tänavatel ei kõndinud eriti inimesi. Mõnes mõttes oli see hea, mõnes halb. Olgu nad kes on, aga inimeste seltsis oli siiski turvalisem.
Tauri kõndis mööda Tähe tänavat, mõeldes, kust süüa saada. Lähim oli nn. Pitsaväljak. Varem oli seal Pitsapood. Süüa sealt sai, aga valve oli väljas ja nendest möödasaamine on alati kahtlane.

Tauri jalutas mööda öist Karlovat. Vahid tahtsid üldjuhul ka magada ja üldjuhul olid nad öösiti vähem tähelepanelikud ja rohkem unised, ega nad eriti kaugelt haldjasõpru ja –vaenlasi ei eristanud. Üks võimalikest taktikatest oli oodata,kuni keegi toitu võtab ja siis temalt röövida või varastada, paraku polnud septembris kell pool kolm öösel Karlovas kuigi palju rahvast liikvel. Teine võimalus oli bluffides kuidagi läbi saada. Kolmas võimalus oli püüda vahtidele mitte silma jääda. Iseenesest ei armastanud vahid tõenäoliselt Neid kuigi palju, aga hirm hoidis neid valvel ja tasuta nad sööki ei jaganud, aga silma võisid nad kinni pigistada küll, kui hästi läks. Kui nad julgesid.

Tauri jäi tänavanurga taha seisma. Pitsaväljak. Kolm edasi-tagasi patrullivat kuju. Üks neist tegi suitsu.

Üks. Kaks. Või kolm?

Oot.

Sammud. Kolm inimest. Tauri tõmbus veel kaugemale majanurga taha peitu, et tulijad teda ei näeks, siis aga, kui nood olid juba Väljaku juures, liikus tagasi sellisesse punkti, kust Väljakut piiluda võiks. Pitsaväljaku ümber olid laternapostid, mis väljaku ja tänavaääred sooja valgusega üle kallasid. Tänava teisel poolel laguneva maja juurest võttis Tauri pihku pooliku tellise.

Kolmik - kaks noormeest ja üks neiu, vanust keskeltläbi nii umbes kahekümne ümber, seljas mustad nahkjakid – kõndis rahulikul sammul lähima valvuri juurde. Vasakul kõndiv noormees oli pikk, paljapäi ja heledate poolpikkade juustega. Parempoolne oli lühike, kandis vanaaegset sonimütsi ja tema juuksed olid erepunased. Neiu oli parempoolse noorukiga üht kasvu, heleda pea ja musta kübaraga. Pikem noormees ütles midagi. Valvur ütles midagi vastu. Teised valvurid kõndisid sinnasamasse. Neiu pillas midagi maha. Keskmine valvureist kummardus seda üles võtma.

Järgnev toimus väga kiiresti.
Neiu lõi iiveldamaajava raksatusega põlve vastu kummardava mehe nina, too tuikus veidi ja vajus siis kokku.

Lühem nooruk andis parempoolsele ja pikem vasakpoolsele korraliku lõuahaagi, aga sellest ei piisanud, et neist jagu saada. Neiu pööras end paremale ja sööstis punapeale appi, virutades talle kuklasse. Valvur taganes tuigerdavi jalu, kui punapea hoop ta lõplikult nokauti lõi. Samal ajal haaras teine valvur rinnal rippuva vile järele. Temaga võitlev nooruk takistas teda vilest ise haarates. Valvur kasutas hetke, andes poisile kõigepealt ühe paremsirge ja tõmmates teda siis järsult juukseidpidi näoli maha.

Rauaga tugevdatud tanksaabas puhkas nooruki kuklal.

„Nii. Andke kohe alla, või ma vajutan teie sõbra ajud sisse,“ ütles valvur. Kõlatu häälega. Ta oli kuidagi hirmunud ja väsinud, aga samas otsusekindel.

Samal hetkel läks poolik tellis Tauri käest lendu. Lennutrajektoor lõppes keset valvuri pead.

Valvur kukkus ümber nagu puu.

Hetk tardus. Punapea ja neiu silmad tungisid läbi majade varjude Taurini.

Laternad heitsid oma pehmet kuma, veri hallil asfaldil näis mustana.

Peagi imbub see sisse või pestakse minema.

Hakkas sadama peenikest uduvihma.

Neiu kummardus oma lamavat kompanjoni vaatama. Too tõstis oma verise näo.

Punapea silmad puurisid Taurit. Ta kõndis aeglaselt poisi suunas.

„Kes sa oled?“ Küsimus polnud valju, aga Tauri kuulis seda sellegipoolest.

„Mina olen ...jooksus. Nagu teiegi. Vist.“ Tauri taganes kaks sammu. Punapea astus kaks sammu tema poole.

Lõhna küll ei olnud, aga inimesi on teadupärast igat sorti ja ega mõned haldjatest paremad polnud. Samas, lihtsalt tema kinnipüüdmiseks nii keerukat operatsiooni korraldada ei ole mõistlik. Teda oleks palju lihtsam kätte saada – ja pealegi, ta oli niivõrd väike kala, temast ei sõltunud eriti midagi. Nii et nagu praegu ei jõudnud ta enam paranoiline olla. Ta oli liiga kaua üksi olnud.

Tauri jäi seisma ja kõndis punapea poole. Samal ajal sai pikem noormees püsti ja pühkis varrukaga oma näolt vere ja vihma.

„Minu nimi on Tauri,“ ütles Tauri.

„Redshift,“ ütles punapea ja sirutas käe. Tauri võttis selle vastu ja raputas aeglaselt.

„Viis,“ ütles neiu.

„Akadeemik,“ ütles pikk noormees, kelle nägu oli uuesti verine. Ta pühkis selle hooletult ära.

„Kummalised nimed,“ ütles Tauri, aga juba naeratades. Tal oli tunne, et lõpuks, pärast pikki kuid, oli ta leidnud kedagi, enam ei olnud ta üksi, ja tänavad ei ole enam tema jaoks üksildased ja võõrad, ning laternavalgus ning uduvihm näisid soojana.

Ja ta teadis, et see ei saa kaua kesta, ta teadis, et mingi hetk saavad Nemad nad kätte ja nad lüüakse laiali või tapetakse, aeg, mil nad ei saa enam nii lihtsalt toitu kätte, kus nad külmetavad ja nälgivad tänavail ja lõpuks sinna ka surevad ja keegi neist ei hooli, aeg, mil Tšornibog oma võlad sisse nõuab, aeg, mil nad surevad ja hävivad ja see aeg ei ole kaugel.

Tauri teadis seda kõike, aga kõigest sellest hoolimata tundis ta, et sellest pole midagi, et, kuigi trotsi täis, on praegune hetk erakordselt rõõmus ja kerge ja lõppude lõpuks on elu, kõige valu ja surma, Nende, kõige, mis on halb, kiuste siiski elamist väärt.

„Lähme toitu võtma, enne kui nad ärkavad!“

Me kaotasime mängu

Eelmine reede juhtus säärane asi. Kirjeldus pärineb MSNivestlusest ja on raskesti jälgitav.

Kell on umbes seitse või kaheksa....game-in! Aga siis me seda veel ei teadnud.

Me otsisime kedagi, me ei tea keda, aga kui me oleks ta üles leidnud, oleks me teadnud, keda me otsisime. Ja nii me hakkasime järgima vihjeid, et ta üles leida.

Näiteks saime kokku kolme tuttavaga, (Heili, Helge ja Maria-Goblini märkus) kes ütlesid, et me oleme kõik mustas, hiljem leidsime suudlevate tudengite purskkaevu juurest reklaamiajakirja, kus oli kirjas kätekreemist - Gayniggers from Outer Space - ehk kosmos, taevas.

Goblin arvas, et kui me tänavamuusikule raha anname, siis ta telepordib meid õigesse kohta. Ta andis kümme krooni, sellega fikseeris ta mängu lõpu kellaaja.
Mäng algas sellega, kuidas me kohtasime TÜ raamatukogu ees Morgaine'i kes oli nagu ingel aga läks korpi ja ütles, et ta on kahe tunni pärast seal.

Kui me möödusime Jaani kirikust, tõusis üle selle must suitsupilv - saatan; Raekoja platsis nägime aga kolme tuttavat - kolmainsust. Jumal ja saatan taandasid üksteist välja.
Seisime, keset Raekoja platsi, ristteel, ja ootasime - oleks, nagu oleks oodanut saatanat, aga tema oli välja taandatud, siis meile koitis - kolm tilka verd - Miko oli Priisti kujule kolm tilka verd andnud, Priist oli aga Stardusti peaosatäitja olnud - teine vihje tähtedele (esimene oli kosmos).

Kolmas vihje tähtedele oli tähetorn. Mis paistis raekoja nurga tagant. Raekoda varjas Aja ära s.t kella. Aeg viitab ajalehele, mis viitas postile, aga toda vihjet me ei järginud, kahjuks.
Goblin teadis, et oluline on naine, kes räägib mobiiliga - ja nii me siis läksimegi ühe juurde ja kuna meil oli ristmikul probleem, kuhu suunas minna, küsisime talt ilmakaart. Ta ütles, et põhi.

Veidi aja pärast koitis meile, et põhi võib olla ka veekogu põhi - ennem oli aga Kõust meile rääkinud teooriast, et Võrtsjärve põhjas on Stargate'i baas. Neljas viide tähtedele. Aga tähed olid pilvede taga. Mis tähendas, et me leiame mitte-otsides. Seetõttu läksime me ruunipizzasse sööma, seal olid andeora ja vares, kes olid meist ennemalt lahku läinud. Nad andsid meile muuhulgas valevihje, mis oli "Siin ei ole kala" mis viitas kuidagi neljapäevale, kalapäevale, mis oli tänase, reede ja kolmapäeva (draamateatri ees ootava inimese päeva) vahel, aga seda me välja ei mõtelnud, mida neljapäev tähendab.

Igatahes, ruunipizzas me leidsime, et kui taandada välja jumal ja saatan, jääb alles DM. Ja siis hakkasime mõtlema, kes olid meie esimesed DMid - mul oli Nessa, Goblinil ta ise/Pilgrim ja Matil Yoshy - ja just sel hetkel, kui Mati oli Yoshy nime ütelnud, nägime aknast, kuidas Yoshy Ruunipizzast mööda kõndis.
Tormasime Ruunipizzast talle järele, aga ta ei olnud üksi -ja seeda mitte õige inimene. Aga ta andis meile vihje. Mingi jaapanikeelse fraasi, mida Mati teadis. Mis põhimõtteliselt tähendas, et näita rindu või keri minema. Meil kolmel kellelgil rindu ei olnud.
Siis meile koitis, et Andeora Asteora viimane nimi viitab tähtedele ja ta on naissoost. Tal oli rindade vahel, kaelaehtena ankh. Kuna ankh viitab ka ankhmorporkile ja mul on homme koos Marteni ja teistega kettamaailma larbi gmide esimene kokkusaamine, ja marten mängis täna Buddhat ja yin ja yang on kerge vihje ida suunas ja raekoja platsis keskel , n.ö linna nabas on kaheksa valgusallikat ja buddhal oli kaheksaastmeline tee.
Ma helistasin martenile ja küsisin vihjet. Ta ütles: Potid või pannid? Jälle vihje duaalsusele.

Umbes siis hakkas Goblini vasak jalg valutama - see vihjas Luciferile, langenud inglile, kes oli taevast alla kukkudes oma jalga vigastanud. Ja nüüd oli Morgaine väga oluline, sest tema oli langemata ingel ja meil oli mitu väga olulist ja kindlat vihjet yin-yangi tüüpi duaalsusele, tema ja Goblin oleks moodustanud kolmanda säärase elemendi.

Kell hakkas umbes kümme saama. Ja me hakkasime tagasi TÜ raamatukogu ette minema. Kaks teed oli. Me valisime ühe tee, aga siis hoiatas meid üks auto, kes nurga tagant välja sööstis. Aga me mõtlesime, et see oli petekas. Ja me läksime valitud teed pidi TÜ raamatukogu juurde.
Aga Morgi seal ei olnud. Goblini antud kümme krooni ja minu leidmata jäänud kümme senti viitasid, et mäng lõpeb kell kümme. Ja me ei olnud teda leidnud. Mis tähendas, et me olime kaotanud. Ja me naasime esimesele ruudule. Urgu.

Aga siin ei olnud midagi. Mati läks meist juba ennemalt lahku. Meil oli mõte, et kuna vahepeal oli olnud üsnagi palju vihjeid tagasiminekule, et me oleks äkki pidanud varem tagasi minema ja siis me oleks ta leidnud. Sest Raekoja platsil oli õigel ajal üks tüdruk, kes ka nagu midagi ootas ja siis lahkus. Äkki oleks me tagasi minnes ta taas leidnud.



Igatahes, too on nüüd kokkuvõtlik ja lühike variant, sest ma olen enamuse vihjeid ära unustanud. (tüüpiline mina, sellepärast me kaotasimegi)

Järgmine päev, toda lugu ümberjutustades sain teada, et tegu on sümptomiga sellest, et mul on liiga palju vaba aega. Meist neljast kannatas tolle tõve all ainult mina - aga kes ülejäänud kolm on, ei ütle. Saladus. (Ma küll tegelikult ei arva, et tegu nüüd nii üüratu saladusega on, aga mängu huvides välja ei räägi, sest teised viitavad kah laupäevaõhtusele sündmusele saladuslikult. Jäägu see siis ka nii. Küll te poole aasta pärast tagasi vaatate ja kõigest aru saate.)
Laupäeva õhtupoolik oli igatahes väga tore, kuigi ma tollest saladuse huvides pikemalt ei räägi.
Laupäeva hommik (hee-hee, ajalise järjestuse peale ei tasu vist siinkohal loota) samuti, käisime maal ja saunas ja tõime osa ema ja vanaema pakke linna. Ema ja vanaema saabusid pühapäeval. Selles kõiges on midagi nipernaadilikku.
Paraku näib, et olen suutnud endale mingisuguse tõve külge rabada, andis teine juba eile õhtul märku, täna kimbutab nohu. Söön nüüd küüslauguleiba ja joon raviteed et sisteem korda saaks. Täna laulmas ka ei käinud.
Vaatan üsna tihti Losti. Netis on mitmetes kohtades üleval. Paraku sööb see üsnagi palju aega ja ma ei kirjuta tolle tõttu enam eriti.
Peab seeria lõpuni vaatama, siis mul enam mingit vabandust või ahvatlust kitsalt teelt kõrvale astuda ei ole - või noh, vähemalt on üks ahvatlus vähem. Aga ehk saab mingil lähemal ajal midagi kirjutama hakata, mõne 10vn rolli valmis kirjutada, Planeet Nimega Tartu käivitada ja ehk isegi end Guiheni lugude settingusse sisse elada et siis seda edasi kirjutada. Sest tegelikult tahan ma neid asju teha, aga on häirijaid. Nagu Lost. Aga noh...

The only way to get rid of temptation is to yield to it.
- Wilde

Viivisevaba nädal

Eile oli hea päev. Selliste hästi väikeste asjade pärast.
Esiteks, pärast esimest praksi oli mul kaks tundi vaba aega ja ma lihtsalt jalutasin mööda linna ringi ja mul oli täiesti suva, et ma aega raiskan. Kaif oli. Siis ma läksin Treffooniasse ja sõin.
Teiseks kohtasin ma koduteel ühte naist, kes palus bussipiletit või raha et seda osta, sest tal oli vaja minna vanemat sugulast haiglasse vaatama mina või miskit. No mul oli üks kümnekroonipilet üle (niikuinii kasutan kuupiletit) ja andsin talle. Tema ütles, et jumal õnnistagu mind. Armas.
Kolmandaks oli raamatukogus viivisevaba nädal ja ma sain ühelt raamatult viivise maha. Teistelt mitte, sest ma unustasin. Aga, nojah, kena asi ikkagi.
Neljandaks oli mul tagasi linna minnes bussi peal kontroll ja mul oli pilet. Ma ei tea miks, aga see läheb siia positiivse poole peale kirja.
Viiendaks, kui ma bussi pealt maha tulin ja Goblini poole läksin, kõndis mu ees üks kena tüdruk. Hästi pikkade juustega. Oli selline üsna hüljatud tänav, tema kõndis ees, mina järel. Tema pani sammu juurde. Mina ka. Ta vaatas tagasi ja pani veel sammu juurde. Võtsin sammu maha. Ta vist natuke kartis mind. Ja nii ma talle järgnesin, kuni ma Goblini poole ära keerasin.
Kuuendaks, tendu ja niisama oleng Gopsi, Dani, Lohe, Kõusti ja Curu seltskonnas.
"I am an Ukranian Cthulhu-prostitute."
Vean kihla, et too viimane lause lööb mu blogivaatamiste hulga lakke. Mis on siis seitsmes hää asi.

Sünnipäevapidu

Ma olen nüüd 19.
Stephen Kingi "Gunslingeris" oli 19-ga mingi teema. Mäletate?
Tegelikult on see blogipost natuke sellest ajast ka, kui ma veel ei olnud 19.
Ei, sellest ei tule nüüd mingi aastakokkuvõte, ma lihtsalt räägin sellest, et sünnipäevapidu algas üks päev enne sünnipäeva.
Niisiis. Idee üleüldse sünnipäeva pidada tekkis ja kindlustus kuskil nädala keskel, mis tähendas, et paljud inimesed, keda kutsusin ei saanud tulla. Mõne puhul tekkisid raskused alles laupäeval. Mõnda unustasin ma kutsuda. Aga igatahes, mõndasid ma kutsusin ja nad tulid kohale ka.
Lauba kella kolme-neljase bussiga tulid Goblin ja Diana . Ja Barbar, mis oli üsna suur üllatus (seal lähedal oli ühe teise larpari sünnipäevapidu ka, nagu selgus. Aga alguses Barbar meile ei jäänd, läks edasi)
Vestlesime algul niisama, aga siis mõtlesime, et teeks õige improlarpi. Teisele bussile vastuminekuni oli umbes veerand tundi. Mõtlesime-mõtlesime, aga välja ei mõtelnud, mille põhjal teha. Siis tuli kellelegi meist pähe, et teised rollimängurid ei ole ju Dianat näinud ja tegu on ainukordse võimalusega.
Sündis Plaan.
Goblin peitis ennast ära. Diana tuli minuga bussile vastu, aga peitis end poolel teel ära ja ootas, kuni meie olime mööda läinud.
Bussi peal olid Dani, Marten ja Mialee.
Imestusin, et Goblinit ei olegi - veel paar inimest helistasid siis ja selgus, et nad ei saanud ka tulla. Ja noh, eks siis Goblin veidi aja pärast helistas, et tuleb häälega. No okei.
Istume ja oleskleme siis saunas. (ausõna, minu saun on mu sünnipäevadel alati tegevuse kese olnud, õhkkonna asi ilmselt, selline hea hubane) Järsku tuleb meie õuele üks tumedat verd tüdruk. Eesti keelt ei räägi, inglise keelt vigaselt. Räägib, et hääletas ja et autojuht olla noh, kahtlane olnud ja siis olla ta vihmavarjuga autojuhit pähe löönd ja siia põgenend. Küsitluse käigus selgub, et tüdruk on Rumeeniast.
Terasemad lugejad vahest taipasid juba, kes too Rumeenia tüdruk oli. Nendele, kes ei taibanud, annan vihje, et ta pärisnimi algab D-tähega.
Igatahes, varsti sööstab sisse Goblin, kes oli enesele bronhiidihoo tekitanud, noh ja varsti selgub, et nad olla samas autos olnud. Ja rumeenia tüdruk, Maria, olla võtnud Goblini sünnipäevakingi mulle, Necronomiconi, sinna futharkis märkmeid kritseldanud ja üleüldse selle vastu ebatervet huvi üles näidanud.
Noh, siis tuli Barbar tagasi ja Goblin kadus ära, aga leiti, et Goblin saab üksi hakkama küll, suur poiss juba.
Saigi. Tuli tagasi, ja kuna meil olid ideed otsas, siis paljastasime oma näitemängu. Inimesed olid natuke ehmunud.
Aga igastahes.
Siis tuli päevakorda, nagu Goblin väga kenasti kokku võttis "Ja...
karbimängud, psühholoogia, morbiidne filosoofia, teooriad magavate inimeste kohta, pudel veini, usualased teemad, tarot kaardid, morbiidsed arutelud, Alias, plaanid, kuidas Erstuse sünnipäevaseltskonna maja põlema panna ja muu sarnane sisutu jama kuni kella neljani hommikul, kui esimene meist lõpuks magama minna viitsis. Teised järgnesid talle kähku."
Oli väga tore. Morbiidne jutt tegelikult ei teinud õhkkonda eriti morbiidseks, sääraste naljade puhul tegu on minu arust pigem sellise kaitseventiiliga. Ainult üks morbiidne asi jäi häirima - nimelt, kui seitsmeteistkümneaastane inimene ütleb, et elab tõenäoliselt kolmekümneseks. Agajah.
Tegelikult selline tunne tekkis, et:
Need ei ole halvad sõbrad, see on minu Vennaskond ja ring

Me ei küsi mida tohib, armastus on kõikelubav vist

Jumal kaitse Vennaskonda ja me päevad väärt on elamist

Ja nii ongi. Sõbrad teevad tugevaks.
Mul on hea meel, et te olemas olete. Minu vennaskond ja ring.

Non sequitor II

Ma käisin täna raamatukogu kohvikus kuulamas, kuidas Jüri Kallas (Ulmeguru) rääkis Stalkeri kümnest aastast. Ja sellest, kuidas viimastel aastatel on hakanud eesti ulme jälle kahanema - et aaastatel 2000 kuni 2005 oli kõik väga roosiline, aga viimasel ajal on hakanud raamatute hulk kahanema. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks Suuri pesakondi edasi kirjutama. Muide, natuke on ta juba liikunud, üks jupp pärast juunit ja augustit läbivat kirjutamispausi, tegelase silme läbi, kelle ma nimetasin Nähtamatuks, õigupoolest alguses liikus ta mu plaanides Mentoskoobi nime all, noh teate, küll, Strugatskid ja nii edasi, siis leidsin, et nimi on nagu liiga otsene viide ja asendasin ta Nähtamatuga, kusjuures Silverbergi vastav lühijutt ei koitnud mulle enne, kui peatükk valmis oli. Nojah, ürita pealegi otsestest mõjutustest hoiduda, parem jookse vasikaga võidu, eks?
Seda, kuidas ja kas ma antud järjejutuga edasi suudan liikuda, ma päris täpselt ei tea, aga ma loodan, et asi saab nüüd hoo sisse, sest ma iseenesest tean, mis juhtuma saab. Mitte küll päris täpselt, aga üldjoontes.
Kirjanduskohvikus oli ka Hannes Varblane, minu arust vähemalt kergelt auru all, tsirkust kogu rahvale. Ja siis ta küsis, kust tulevad Harglad ja Veskimehed, noh, et kust tuleb ulme, kuidas nad seda teevad. Keegi küsis, et kust tema luuletused tulevad. Varblane vastas, et rumalusest.
Siis vastati, et tema küsimusel on kah vastus olemas.
Seega, nüüd ma tean, miks ja kuidas ma kirjutan. Rumalusest. Eks ta üks klaaspärlimäng ole, jah. Aga elame üle.
Muide, ma kirjutan muid asju ka. Mul on pool rolli juba oma viiest rollist valmis, mida ma "Kümne väikese neegri" jaoks kirjutama pean. Elesgali foorum on uuendatud, mis tähendab, et kõik postid on üldjoontes kadunud. Mitte jäädavalt, aga paha ikkagi, sest 10vn materjal oli seal üleval.
Aga senimaani too poolik roll mulle meeldib. Pikk jutt tuleb, aga tegelase eluiga ongi ikka suhtkoht pikk, nii et juttu jätkub kauemaks.

And now for something completely different:

"By the pricking of my thumbs
something wicked this way comes"
"Macbeth", üks nõidadest



"Ja järsku ma tundsin, et nüüd tuleb minna
kuid paat oli läind
Ei kuulund ma siia, ei kuulund ma sinna
ja üht, seda üht ma ei olnud veel näind"
Marie Under

"Oma hinge ei või müüa
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab"
Viiding

"Lõppend valge liblika suvi
Saabund tuhandeaastane talv
Elasime suve üle elame ka talve
Talve mis kirjuid liblikaid täis

Lõppend valge liblika suvi
Uue maailma algus on see
Elasime suve üle elame ka talve
Elame kevadet oodates"

J.M.K.E "Valge liblika suvi"
"I think... that i would rather recollect a life misspent on fragile things than spent avoiding moral debt."
Neil Gaiman

"Sina ei pea mitte tegema masinat, mis on mõistuselt inimese sarnane"

"Düünist", oranje katoliku piiblist

"There have been a lotta tough guys. There have been pretenders. And there have been contenders. But there is only one king."

Bruce Springsteen


Ja ma ei ütle, mis neid tsitaate seob. Haa.
Amüseeriv, mis?

APdest

Ma avastasin just, et mul on praegu koos 19 APd, kui ma ilusti läbi saan ja kohal käin ja puha. Et kõik oleks korras on tarvis 20 APs (noh, teoorias võib ka vähem olla, aga siis võib stipist suu puhtaks pühkida).
Nüüd.
On üks kuulu järgi hästi huvitav kursus(annab4 APd), kus ma saan, mitteametlikult kohal käia, aga APsid kirja ei saa, sest eeldusaineid ei ole ja ametlikult regada ei saa. Oh õnnist bürokraatiat. (Aine on ise graafid, Jan Willemson annab, antud õppejõudu julgen soovitada küll, kuigi ainet veel kuulama läinud ei ole.)
On ainepunkte lingvistikast ja füüsika praktikumidest, aga nendega on küsimus, kas noid aktsepteeritakse ja kirja pannakse.
Ja nüüd ma vaatangi siin netist aineid ja mõtisklen, et millised on huvitavad ja millised mitte ja milliste jaoks mul aega on ja millistest on kasu ja niisama.
Ah, tühja kah. Panin end vene keele algkursusele kirja.

Nüüd üritan alustada võitlust tuuleveskitega ja tekitada endale graafide praktikumise jaoks vaba aeg - mida ma ilmselt teen, nihutades oma mat-analüüsi praktikumi mingile muule hägusele ajale, ilmselt füüsikutega kokku - aga ma ei tea, kas nii tohib. Ehjah.
*pirn läks peas põlema*Aga milleks siis õppejõud on?

Sügis

Season of mists and mellow fruitfulness,

Close bosom-friend of the maturing sun;

Conspiring with him how to load and bless

With fruit the vines that round the thatch-eves run;


(John Keatsi "To Autumn"ist)
See on käes.
Ma istun linnas, arvuti taga, ja mu sõrmed ja varbad on jahedad. Kampsun on seljas, kehal on soe, aga sõrmedel ja varvastel on külm. Iseenesest ei ole see halb, et ta tuli, see sügis, sest tegelikult on ta ju vägev. Ja külm on vist parem kui palav, mõjub mõistusele kuidagi virgutavalt.
Kargus on ilus sõna. Mõlemad tähendused on ilusad, kuigi ma kargust tantsida ei mõista. Aga on ilus sõna. Kargama. Karge. Kargad. ("Meremaa võlur", mäletate?) Kargus. Tegelikult on selle sõna kõla ka ilus, peaaegu nagu cellar door, aga tähendus ka, sest assotsieerub just sügisega.

Suvi on läbi ja suvi oli ilus, jah, seda küll, aga mul ei ole kahju, et ta on möödas, sest läheb nii, nagu minema peab. Või kui on, siis ainult natukene, nende ajalaamade pärast, mis mul siis vabalt kasutada oli. Samas, ma raiskasin ka seda aega üsna palju, kuigi raiskama ei ole tegelikult sellise jalad-seinale oleskelu jaoks just päris õige sõna, sest toda on kah vaja.
Igatahes.
Ma olen nüüd tudeng. Homme saan kõik asjad kätte ja siis on vist asjad juba täiesti ametlikud.
Muide, täna saab vist Nummert teada, kas ta sai Oxfordi sisse (või oli too Cambridge?). Loodame siis, et saab.

Aga tegelikult olen ma rõõmus, hoolimata sellest kuradi sessoonsest depressioonist, mis varsti kõiki lähedasi ja iseennast lööb. Sest ma tean, et inimesed on Tartus, ma saan neile minna külla ja juua teed. Tegelikult tahaks ka endale külla kutsuda, teed jooma ja puha. Tahaks teha oma sünnipäevapeo maal. Sinna mahub tegelikult täitsa palju inimesi, nii et tahaks kutsuda ka ikka, nii korralikult, tahan lihtsalt tegelikult mõndasid näha, keda pole tükk aega näinud, ja neid ka, keda olen. Muidugi, natuke murettekitav on asjaolu, mida nad kõik seal tegema peaksid, sest ise väga tsirkust korraldada ei oska nagu, dräguni jaoks oleks rahvast ilmselgelt liiga palju, ja larpi nii kiirelt ei korralda, ja joomapeod mulle ka ei meeldi. (natuke võib juua, nõnda, nagu Tering kunagi ütles, et on päris palju inimesi, kes on muidu liialt kinnised ja häbelikud, aga kelle haridus ja haritus tuleb välja - s.t nad julgevad seda näidata, kui kergelt võtnud on) Ja larpi ja drägunit selles mõttes ei taha, sest siis inimesed on keskid muud, kui nad on. Aga samas, näiteks larpide aftekad on head. Oktoobriöö oma oli ja Talveöö ka. (heh, mõlemad on -ööd)
Tegelikult ma siiski arvan, et see tuleks välja. Päriselt ka. Sest ma usun teisse.

Õunu on palju.

Pikad reisid

Sellest, kuidas ma Vietnamis IMOl (International Mathematical Olympiad) käisin, on juttu sellises eriblogis nagu:

http://imo07.blogspot.com

Blogi on Nummertiga pooleks ja pooleli kah kõigele krooniks. Aga igatahes, Jan Willemson ja Mart Abel kirjutasid ise kah mingeid pikki oopereid, kuigi nende asukohta ma veel ei tea, aga üsna kindlasti nad mingi aja sees kusagil üles kerkivad. Kes minu saatuse kohta ebatervelt suurt huvi (s.t veel ebatervemat) tunnevad, võivad järgmist Horisonti ka lugeda (arvatavasti on too ikka järgmine, kus meist räägitakse) - seal ilmub kah üks lehekülg meist.
Enda saavutuste kohta ütlen, et sain Honourable Mentioni elik äramärkimise, mis tegelikult eriti midagi ei ole, kuna antud äramärkimise pälvivad kõik, kes ühe ülesande täispunktidele teevad - ja neljas ülesanne oli väga lihtne.
Pronksist eraldas mind üks väga loll viga, mille, oleks ma seda vaid tähele pannud, ma kümne minutiga ära parandanud oleks. Päriselt kah, sest lugu oli nii:
Esimene ülesanne koosnes kahest osast, esimese tegin elegantselt ära, teise puhul vaatasin, et esimese osa põhjal tuleb triviaalselt.
Seletasin pärast võistlust Nummertile oma lahendust. Nummert küsis ühe küsimuse, millest selgus, et teine osa ikka ei olnud triviaalne. Mõtlesin kümme minutit ja ütlesin siis, miks teine osa kehtib. Nojah, tagantjäreletarkus on täppisteadus.
Sellest ülesandest sain ma kolm punkti seitsmest.
Egas midagi, üritame nüüd sellest õnnetust, jumalasthüljatud, seitsmekordselt äraneetud esimesest ülesandest üle saada.
...

Klaaspärlimängija

Märkus: osa postist on kirjutatud kohe pärast Käärikult naasmist, osa täna, sestap ka ajalised ebakõlad postis.
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:

Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.

----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.

Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.

Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...

Väikesed reisid

Heihoohipi!
Eelmine post on kirjutatud just enne lõpetamist. Teavitan siin lugejaid, et sai kenasti ära lõpetatud.
Detaile:
Läksin suht vara kohale ja seal oli juba rahvast kohal, lõpetajaid oli neist tühine protsent, sest esiteks olid vist suurem osa lõpetajaid oma üüratud suguseltsid koos igasuguste lehmalellepoegade ja muudega kaasa kutsunud ja teiseks, ega väga paljud lõpetajad nii vara kohale ka tulla ei viitsinud. Põhiliselt muretsesid ikka sugulased.
Ja siis oligi too tseremoonia, peeti kõnesid(direktor igava, nagu ikka, Salo hea, Meyer (ta lahkub meie seast, Saksamaale) vahva ja õpilased, kes juhtumisi olid minu klassikaaslased, kah pädeva)
Päev ei olnud väga palav, aga praegu meenutades tundub too õhkkond ikka umbne olevat küll. Eks ta üsna masendav tegelikult olnud, aga mis siis. Pärast olid õnnitlused, kus n sugulast, sõpra ja tuttavat mind õnnitlesid, mõni pakkus isegi sobivat botaanilist lisaartiklit. Siis läksime veel Treffi kuju juurde pilti tegema, seal kohtasin veel sõpru-tuttavaid. Keegi tegi must soolopildi ka, aga ei mäleta, kes.
Ja siis oli selline istumine pere keskis. Kohaks oli seekord Gruusia Saatkond, koht, mis mulle meeldis, ülejäänud rahvale kahjuks mitte. Siis väike puhkepaus, leivaluusselaskmine ja siis uuesti kooli, lõpupeole, kus meid tervitati sõnadega: "Head vilistlased" Bockivennaskonda seal ei olnud, ju olid nad kuhugi mujale tähistama läinud, tõik, millest on iseenesest kahju, sest nemad osanuks ehk matusemeeleolugi kuidagi rikkuda. Tantsisin vaid ühe tantsu, avavalsi, Piiuga. Treffi katusel sai ka käidud. Vaade on muuseas erikuradifantastiline, kuigi ma kõrgust kardan.
Ühesõnaga, asi vajus siis vaikselt ära, koolist löödi välja, ütlesin rahvale head aega ja kui näeme veel, siis ütleme tere ja tulin tulema.
Sellest ajast saadik on mingi hägu.
Siis oli mata sessioon.
Siis oli ühepäevane paus.
Siis oli Laulupidu. Iseenesest vahva üritus. Käisin linase hame ja muidu ka üldiselt korrektse riietusega. Esimene päev saabusime hilinemisega meist sõltumatute asjaolude tõttu. (loe: Tallinn ja tema ummikud). Siis selgus, et lõunat ei saa (mina olin muidugi targu kusagil teeäärsetest putkadest igasuguste burgeriteja pelmeenide ostmist vältinud, kuna ametlikul söömaajal saab ju tasuta). Panime asjad ööbimiskohta, vaatasime kohustuslikus korras tantsupeo peaproovi (seda, kunas pidu ise oli, ma aru ei saanudki) ja läksime siis mingi seltskonnaga söögijahile. Leidsime mingi poe (vist Sikupilli) kust ostsime sooja süüa üsna mõistliku hinna eest, sõime kõhud täis, ootasime pisut ja läksime siis kesklinna aega parajaks tegema(laulupeo proov pidi olema kell kaheksa, meie vaba aeg algas neljast). Seal oli too suur pood, kus ma nägin Danija Goblinit ja ostsin Rahva Raamatust "Iliumi" samal ajal kui ülejäänud mingis alumises joomakohas jõid, mingeid suhtkoht jälgimaitselisi kokteile, muide. Tean, sest mul jäi ka aega üle ja lõin teda sääl all siis surnuks.
Proov. Mitte midagi ei mäleta. Küllap me seal midagi laulsime. Aga igatahes selgus, et süüa oleks lõuna ajal ikka saanud küll, lihtsalt info ei liikunud piisavalt pädevalt. Ohwell, c'est la vie.
Aga õhtul vähemasti süüa sai, tõsi küll, seda koolimajas, mis oli isegi parem variant, kuna järjekorrad olid lühemad. Samas, ma nägin seal köögi kandis mingit peni siia-sinna ringi silkamas, mis mu mõtteisse mitmeid hügieenialaseid küsimusi tekitasid, aga see selleks. Magasime samas saalis Tartu Noortekooriga, muide.
Öö ja hommik ja teine päev.
Teisel päeval ärkasime pärast üsna lühikest und (mina sain oma kuue-seitsmetunniga ikka üsna palju magada) pesime hambadja muud kehaosad ja siirdusime laululavale proovi. Laulsime trammis(või siis trollis) "Tartu marssi" :P
Igastahes, proovi esimese osa lõpus olid mu jalad poolsurnud ja hääl täiesti ära. Eelmine õhtu oli meite juurde politsei ka tulnud, seoses kellegi kaasavõetud alkoholiga ja ütelnud, et igal ajal võib puhumisreidi teha. Seetõttu ei saanud näiteks Villemilt hääleparandust kah paluda. Hulkusin niisama ringi, puhkasin jalga ja kohtusin inimestega. Õnneks hakkas hääl tasapisi naasma ja teise proovi ajal oli kõik kombes. (tegelikult oli kõik üks proov, aga segakooril oli seal umbe suur vahe vahel, kui ta laval ei pidanud olema, nii et olinagu kaks proovi)
Õhtul oli simman, esinejad täitsa toredad, seepärast ma mõneks ajaks sinna ka jäin, siis läksin enne lõppu majutuspaika tagasi ja pakkisin mittemagamisasjad juba ära, sest hommikul pidi kiireks minema.
Järgmine hommik tõusime, pakkisime asjad,isegi pesime ja siis: paraadile!
Einoh, päris vahva rongkäik oli ja HTG auks hüüti ikka päris pidevalt. Ise kahjuks kuigi palju hüüda ei saanud. Juhtus kuidagi nõnda.
Siis: pidu. Oli vägev küll. Leidsin oma kodakondsed kah üles, kes pidu kaema tulnud olid.
Peost ma parem ei räägi, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada ja nii edasi sestap ütlen, et hästi lahe oli ja rohkemat mitte. Hääl õnneks ära ei läinud.
Kui pidu läbi, sööstsin bussi otsima, sest mul olid seal pakid peal ja mind pidi autoga Haapsallu viidama. Otsisin bussi ja otsisin, ag aüles ei leidnud. Helistasin siis Keerule. Selgus, et buss polnud saabunudki. Läksin siis ülejäänud koori juurde bussi ootama. Kui saabus teade, et buss tuli, kõndisime umbes kilomeetri maha, enne kui selleni jõudsime. Siis võtsin pakid ja transportisin neid Martti (Suure) abiga autoni ja sealt läks reis edasi Haapsalu peale.
Õhtul olin üsna väsinud ja ei jaksanud seepärast rääkida nagu mu isa seda tegi, kui raske päev ikka olnud oli ja kui palju nad seisma olid pidanud ja kui väsitav see kõik olnud oli ja nii edasi. Nojah, minu kaastunne neile.
Siis me olime nii viis päeva Haapsalus. Mängisime bridži (saatanlik mäng!), ujusime, sõime väljas ja nii edasi. Ei viitsi enam eriti kirjutada.
Nüüd olen kodus. Homme lähen Käärikule, seal on viimane sess. Ja pärast seda on hansapäevad ja pisike paus ja siis on Vietnam.

Ave, Caesar, morituri te salutant

Homme on lõpetamine.
Kell 12. 00 Vanemuise kontserdimajas. Täna andsin õpilaspileti tagasi. Bussis enam soodushinnaga sõita ei saa. Ja see suvi, mis nüüd ees on...oijah.
Ma ei teagi, mida ütelda.

Muuseas, ma nägin täna Hannat. Ta käis korra Tartus, Treffis mingitel paberitel järel. Ta läheb järgmine aasta tagasi kooli (see, mis tuleb, ma mõtlen) See on tore.

Lõpp....


.....
EDIT:
AJalugu - 87
Inglise keel - 93
Matemaatika - 98
Kirjand -- 100
EDITi lõpp


.....
.....




......





......

Ei siia ei tule praegu enam midagi.
Ja Suuri Pesakondi ma ka enam kirjutada ei oska. Kõikide narratiivide lõpp. Eile pidi ka üks seltskond seiklejaid oma lõpu leidma, aga isegi seda ei saanud.


Finis nihili.

Ma olen väsinud.