Ma muretsen liiga palju.
Ma ei tea, kuidas sellest lahti saada.
Ally, vabandust selle eest. (kuigi seda, et ma su kodu kallal vingunud oleks, ma küll ei mäleta, löö või maha, ma pole teind. Neurootilisust tunnistan küll, aga vingumist su maja kallal ma lihtsalt EI MÄLETA, tee mis tahad)
Üleeila oli siis larp.
Mängijatele vist meeldis, kuigi vähemalt pooled neist olid vähemalt pool aega juhtmes, aga endal oli enne mängu mingi totaalne läbipõlemise tunne. Ma ei talu hästi stressi ja muretsen kõige pärast üle.
Persse.
Neljast rongist maha jääda, kolm tundi edasi-tagasi joosta ja nelisada krooni trahvi saada pole ilmselt ka tore. Noh, vähemalt on ta veel elus, täna hommikul kontrollisin - viimases kontaktis, mis mul enne seda temaga oli, ütles ta, et istub rongijaamas, on masenduses ja jälgib rööpaid. Eile ta minu küsimustele MSNis, kas ta on elus, ei vastanud, sestap tekkis mul kontrollimissoov. (Näete, JÄLLE! Ülearune muretsemine mingite eriti vähetõenäoliste sündmuste pärast. Perse, perse, perset, persse, perses, persest, persele, persel, perselt, perseks, perseni, persena, perseta, persega. Miks ma selline olen?)
Te olite kõik surnud. Peale Mirju. Ja Goblini, kes jäi koju.
Ma olen väsinud.
Neljapäeval, sõites Tartu Kaubamajas eskalaatoriga üles, sõitis samal ajal kõrvalelevaatorist alla neiu, kes rääkis telefoniga. Kuulasin pealt, aga ainuke sõna, mida ma tema lause keskelt kuulda suutsin, oli:
"Dada."
Täna öösel nägin und, et läksin Annile külla, tema pool toimus aga mingisugune pulm, Anni ütles mulle, et läheb poodi ja kaduski siis ära ja mina olin siis kontvõõrana pulmas. Pruut oli keegi, kellele me kõik mõttes ja sõnas viitasime kui dame noirele. Lõpuks sain ma taga kokku, ta ei tundnud mind vist ära, aga igatahes oli näha, et ta püüdis olla viisakas ja mind selle eest mitte välja visata, et ta mind ei tunne, ju siis oletas, et mingi eriti obskuurne tuttav, keda ürgammu kutsutud oli. Pakkus konjakit. Jõin siis.
See, kellega dame noire abielluma pidi, ei tea, isegi seda mitte, kas tegu oli mehe või naisega. Eks ta ole.
Eile magasin öösel neli tundi, päeval neli tundi ja olin terve päev mingis hämarolekus.
Õhtul-öösel vaatasin Casablancat ja natuke QaFi.
Louis, I think this is the beginning of a beautiful friendship.
Võib-olla.
"Järgmise larbi teeme siis, kui mina olen ära unustanud, kui neurootiline sina oled ja sina oled ära unustanud, milline mõrd mina olen."
Vist küll. Kuigi ma ei usu, et kummalgil meist selle koha pealt eriti lühike mälu oleks.
Ally, ma kardan, et kui me peaks veel ühe larbi tegema, läheks me omavahel pöördumatult tülli. Praegu on juba sihuke tunne, et napilt läks.
Eks ta ole.
Aga praegu see. Põhiliselt sellepärast, et iseenda enesetunnet parandada. Aga teistele ka, kui soovivad.
1 kommentaar:
Ma mõtlesin seda, et külm on ja vähe ruumi ja raske leida ja, et mu majas mingid gangreeni-pinnud on. Aga eks ma olen selle koha pealt lihtsalt liiga tundlik ja närvid olid niigi püsti too päev.
Ma ei tea, kuidas sul oli, aga rolle mulle tegelikult meeldis koos sinuga välja mõelda. See viimane päev läks lihtsalt hulluks. Kui oleks tiim, kus ühed muretsevad loomingulise poole ja teised korraldusliku eest, saaks ehk sellist situatsiooni vältida.
Postita kommentaar