Pikk öö

Üht sekundit ära tühiseks iial pea,
see teise suuna võib anda su retkele.
Kui kuulidest, nii kuuled vingumist peas
neist hetkedest, neist hetkedest, neist hetkedest.

Ja igal neist eri kõla on, oma laul -
üks minut rõõmu täis, teine nii murelik.
Kord silmapilk toob häbi, kord jälle au,
üks uttu haihtub, mõni hetk ei suregi.

-Vennaskond, Seitseteist kevadist hetke

„Ära räägi talvest, õeke. Praegu on ju suvi“

Berk Borkapoeg „Röövlitütar Ronjast“

Tauri lamas füüsikamaja katusel ja vaatas silmapiiri tagant koitvat päikest Õhk oli veel puhas, nii auto- ja tööstusvingust, mida siin kunagi eriti palju olnud polnud, rääkimata siis praegusest ajast, kus rahvastiku järsu vähenemise tõttu ka mootorsõidukeid vähem oli, kui ka nende lõhnast, rusuvast lõhnast, mis meenutas Taurile miskipärast aegu, kui ta oli olnud veel päris väike, käinud nii umbes lasteaias ja algkoolis, sest siis oli ta lõhnu eriti tugevalt tundnud ja siis oli see hingemattev lõhn, vist mingite naiste lõhnaõli, mis meenutas apteegikappi, haiglat, kortermajade trepikodasid ja kalmistumulda, oli talle eriti tugevalt mõjunud. Nüüd olid loorid langenud ja lõhnaallikad said inimeste maailma tungida ja nüüd ei olnud vaja väikese lapse nina, et nende lehka tunda, aga alati, kui Tauri nendega kohtus (õnneks ei olnud neid palju) võttis tema üle võimust tunne, et ta on jälle sama abitu kui algkoolilaps, sama abitu, kui ta siis oli olnud, kui neil oli siis juba korra välja tungida õnnestunud ja ta oli lõpetanud haiglas raske torkehaava ja suure verekaotusega.

Kui järele mõtelda, siis oli Tauri seda lõhna hakanud tundma alles pärast selle rünnakut, nii et paradoksaalsel kombel oli see ilmselt tema elu päästnud. Vähemalt mõneks ajaks. Suur osa ta klassikaaslasi, sõpru ja sugulasi olid kas hukkunud või kaduma läinud, kui nemad läbi murdsid ja ülejäänutest enamik andis end vabatahtlikult nende orjusse. Ülejäänutest vähemik oli peidus ja liikus ringi, püüdes enesele mitte tähelepanu tõmmata ja kuidagi läbi ajada. Praegu oli see teostatav, toitu ja vett andis hankida, varastada neilt, kes olid alla andnud ja elasid tuima poolelu nende alluvuses, varastada avalikelt toiduplatsidelt, kuigi nood olid alati varitsetud ja pealtvaadatavad ja –kuulatavad. Elu või asi. Aga noh, tuleb võtta seda, mida on. Ja seepärast jäi Tauri magama.

*

Magada oli kasulik päeval, sest ööd hakkasid juba jahenema ja siis tuli sooja saamiseks ringi liikuda või juua ja alkoholi ei saanud Tauri kuigi kergesti kätte, sest toiduplatsilt alkoholi niisama ei saanud, selle ostmiseks oli vaja esiteks raha ja teiseks isikutunnistust ja Tauril polnud kumbagi. Muidugi, alati oli võimalus röövimiseks, sissemurdmiseks ja varastamiseks ja sellest Tauri enam-vähem ära elaski. Alguses oli see raske olnud, nii hirmu ja vahelejäämise kartuses kui ka teadmises, et vargus on vale, sest teeb teistele halba, aga muud ei jäänud üle, sest elama ju pidi.
Tauri ei teadnudki täpselt, kellelt ta päeval magamist õppinud oli, see oli vist mingi vana hulgus, paadialune juba enne Nende tulekut ja paadialune ka pärast; ilmselt ei olnud ta seda tüüpi, kes edust eriti hooliks, vaba hing ja nüüdseks tõelinäoliselt surnud.

Tauri nägi und.

Supilinna majadest seisid püsti vaid pooled ja nii kõndis Tauri mööda Herne tänavat, aeg-ajalt hoovidest läbi kõndinud, et näha, mis neis peitus, sest siis, kui majad püsti olid seisnud, ei saanud ju ometi vaadata.
Tauri surus nina vastu üht aknaklaasi ja järsku oli ta toas. Üks mees vaatas televiisorit. Tauri teadis teda küll. Mees oli tema endise tüdruksõbra isa. Ta pööras pead.

„Tere, Tauri,“ ütles ta. „Mis sa tahad?“

Tema juures oli midagi kummalist.

„Sa tulid Karinit vaatama, jah?“

Häirivalt kummalist.

Poiss noogutas pead.

„Tule,“

Mees tõusis püsti ja juhatas Tauri ühte teise tuppa.

„Näed, siia me ta matsimegi.“

Tauri vaatas läbi maapinna ja siis ta sai aru, mis valesti oli.

Sügavale maapinda maetud, juba pisut lagunev Karin hingas. Ja tema ringikõndiv ja telekat vaatav isa seda ei teinud.

Ninna lõi tugev Nende lõhn, lausa uimastavalt tugev.
Karini isa tardus. Seinal lõpetas kell tiksumise. Kõrvaltoas jäi telekas vait.

Lõhn tugevnes. Tauri vajus põlvili. See lämmatas, aga see polnud veel päris kohal.

Siis tundis Tauri, et tema otsaees kasvab sarv. Ta langes näoli maha ja sellest läbi ja hakkas siis ümber oma kandade moodustatud telje pöörlema, otsekui tõmbaks sarv tema otsaesisel teda aina edasi ja edasi, kuni ta enam maapinnale tõustes ei olnud enam Karini kodus, vaid suures koopas. Ta tõusis püsti. Lõhn oli nüüd juba nii tugev, et Tauri arvas, et näeb und.
Ta seisis suure, musta, läikivate soomustega, roheliste, intelligentsete, õelate ja mänguliste silmadega lohe ees. Tšornibog, aga see ei ole tema päris nimi. Ida-Euroopa ja Lääne-Venemaa isand.

„Ma tahan sult midagi. Ma jätsin su ellu. Sa oled nüüd mulle võlgu. Pea seda meeles.“

Siis läks kõik häguseks ja võib ütelda, et Tauri ärkas üles.

Ärgates esimese asjana Tauri oksendas. Ta ei olnud palju söönud, aga tegu oli loomuliku refleksina Nende lõhnale, lohede, ükssarvikute, haldjate ja muude Nende riigi elanike lõhnale, inimese jaoks võõrale lõhnale. Mõelda näiteks, et inimene võiks näiteks haldjaliha süüa – mida see talle teeks! Haldjad sõid oma liigikaaslaste liha kogu aeg, aga haldjad ei olnud keegi, keda enesele eeskujuks seada.

Oli õhtu. Aeg oli end liigutama hakata, sest kui sa palju paigal püsisid, oli neil tunduvalt lihtsam sind kätte saada. Tauri liikus mööda treppe alla ja väljus füüsikamaja esiuksest, mõtles pisut ja suundus siis Karlova poole. Tänavatel ei kõndinud eriti inimesi. Mõnes mõttes oli see hea, mõnes halb. Olgu nad kes on, aga inimeste seltsis oli siiski turvalisem.
Tauri kõndis mööda Tähe tänavat, mõeldes, kust süüa saada. Lähim oli nn. Pitsaväljak. Varem oli seal Pitsapood. Süüa sealt sai, aga valve oli väljas ja nendest möödasaamine on alati kahtlane.

Tauri jalutas mööda öist Karlovat. Vahid tahtsid üldjuhul ka magada ja üldjuhul olid nad öösiti vähem tähelepanelikud ja rohkem unised, ega nad eriti kaugelt haldjasõpru ja –vaenlasi ei eristanud. Üks võimalikest taktikatest oli oodata,kuni keegi toitu võtab ja siis temalt röövida või varastada, paraku polnud septembris kell pool kolm öösel Karlovas kuigi palju rahvast liikvel. Teine võimalus oli bluffides kuidagi läbi saada. Kolmas võimalus oli püüda vahtidele mitte silma jääda. Iseenesest ei armastanud vahid tõenäoliselt Neid kuigi palju, aga hirm hoidis neid valvel ja tasuta nad sööki ei jaganud, aga silma võisid nad kinni pigistada küll, kui hästi läks. Kui nad julgesid.

Tauri jäi tänavanurga taha seisma. Pitsaväljak. Kolm edasi-tagasi patrullivat kuju. Üks neist tegi suitsu.

Üks. Kaks. Või kolm?

Oot.

Sammud. Kolm inimest. Tauri tõmbus veel kaugemale majanurga taha peitu, et tulijad teda ei näeks, siis aga, kui nood olid juba Väljaku juures, liikus tagasi sellisesse punkti, kust Väljakut piiluda võiks. Pitsaväljaku ümber olid laternapostid, mis väljaku ja tänavaääred sooja valgusega üle kallasid. Tänava teisel poolel laguneva maja juurest võttis Tauri pihku pooliku tellise.

Kolmik - kaks noormeest ja üks neiu, vanust keskeltläbi nii umbes kahekümne ümber, seljas mustad nahkjakid – kõndis rahulikul sammul lähima valvuri juurde. Vasakul kõndiv noormees oli pikk, paljapäi ja heledate poolpikkade juustega. Parempoolne oli lühike, kandis vanaaegset sonimütsi ja tema juuksed olid erepunased. Neiu oli parempoolse noorukiga üht kasvu, heleda pea ja musta kübaraga. Pikem noormees ütles midagi. Valvur ütles midagi vastu. Teised valvurid kõndisid sinnasamasse. Neiu pillas midagi maha. Keskmine valvureist kummardus seda üles võtma.

Järgnev toimus väga kiiresti.
Neiu lõi iiveldamaajava raksatusega põlve vastu kummardava mehe nina, too tuikus veidi ja vajus siis kokku.

Lühem nooruk andis parempoolsele ja pikem vasakpoolsele korraliku lõuahaagi, aga sellest ei piisanud, et neist jagu saada. Neiu pööras end paremale ja sööstis punapeale appi, virutades talle kuklasse. Valvur taganes tuigerdavi jalu, kui punapea hoop ta lõplikult nokauti lõi. Samal ajal haaras teine valvur rinnal rippuva vile järele. Temaga võitlev nooruk takistas teda vilest ise haarates. Valvur kasutas hetke, andes poisile kõigepealt ühe paremsirge ja tõmmates teda siis järsult juukseidpidi näoli maha.

Rauaga tugevdatud tanksaabas puhkas nooruki kuklal.

„Nii. Andke kohe alla, või ma vajutan teie sõbra ajud sisse,“ ütles valvur. Kõlatu häälega. Ta oli kuidagi hirmunud ja väsinud, aga samas otsusekindel.

Samal hetkel läks poolik tellis Tauri käest lendu. Lennutrajektoor lõppes keset valvuri pead.

Valvur kukkus ümber nagu puu.

Hetk tardus. Punapea ja neiu silmad tungisid läbi majade varjude Taurini.

Laternad heitsid oma pehmet kuma, veri hallil asfaldil näis mustana.

Peagi imbub see sisse või pestakse minema.

Hakkas sadama peenikest uduvihma.

Neiu kummardus oma lamavat kompanjoni vaatama. Too tõstis oma verise näo.

Punapea silmad puurisid Taurit. Ta kõndis aeglaselt poisi suunas.

„Kes sa oled?“ Küsimus polnud valju, aga Tauri kuulis seda sellegipoolest.

„Mina olen ...jooksus. Nagu teiegi. Vist.“ Tauri taganes kaks sammu. Punapea astus kaks sammu tema poole.

Lõhna küll ei olnud, aga inimesi on teadupärast igat sorti ja ega mõned haldjatest paremad polnud. Samas, lihtsalt tema kinnipüüdmiseks nii keerukat operatsiooni korraldada ei ole mõistlik. Teda oleks palju lihtsam kätte saada – ja pealegi, ta oli niivõrd väike kala, temast ei sõltunud eriti midagi. Nii et nagu praegu ei jõudnud ta enam paranoiline olla. Ta oli liiga kaua üksi olnud.

Tauri jäi seisma ja kõndis punapea poole. Samal ajal sai pikem noormees püsti ja pühkis varrukaga oma näolt vere ja vihma.

„Minu nimi on Tauri,“ ütles Tauri.

„Redshift,“ ütles punapea ja sirutas käe. Tauri võttis selle vastu ja raputas aeglaselt.

„Viis,“ ütles neiu.

„Akadeemik,“ ütles pikk noormees, kelle nägu oli uuesti verine. Ta pühkis selle hooletult ära.

„Kummalised nimed,“ ütles Tauri, aga juba naeratades. Tal oli tunne, et lõpuks, pärast pikki kuid, oli ta leidnud kedagi, enam ei olnud ta üksi, ja tänavad ei ole enam tema jaoks üksildased ja võõrad, ning laternavalgus ning uduvihm näisid soojana.

Ja ta teadis, et see ei saa kaua kesta, ta teadis, et mingi hetk saavad Nemad nad kätte ja nad lüüakse laiali või tapetakse, aeg, mil nad ei saa enam nii lihtsalt toitu kätte, kus nad külmetavad ja nälgivad tänavail ja lõpuks sinna ka surevad ja keegi neist ei hooli, aeg, mil Tšornibog oma võlad sisse nõuab, aeg, mil nad surevad ja hävivad ja see aeg ei ole kaugel.

Tauri teadis seda kõike, aga kõigest sellest hoolimata tundis ta, et sellest pole midagi, et, kuigi trotsi täis, on praegune hetk erakordselt rõõmus ja kerge ja lõppude lõpuks on elu, kõige valu ja surma, Nende, kõige, mis on halb, kiuste siiski elamist väärt.

„Lähme toitu võtma, enne kui nad ärkavad!“

Imprompt teemal vägivald

Leidsin virtuaalsest sahtlipõhjast sihandese laastu, pealkiri oli "Imprompt teemal vägivald." Ei tea ütelda, mis puhul ma ta kirjutasin, aga panen ta ikkagi üles, mis sest, et on..noh...selline nagu ta on.
PS: Muide, kes tunneb ära, kust autonumber pärineb, saab küpsise.

Imprompt teemal vägivald.

Mees tõstis pöidla ja tõmbas hõlmad koomale. Tuul oli üsna vinge ja tibutas kerget vihma ja möödasõitvaid autosid oli vähe ja need ei peatunud. Ta pidi jõudma Väela valda, keegi oli talle seda ütelnud ja tee sinna pidavat minema läbi selle tee. Ja mitte jala, vaid autoga. Miskipärast.

Kaugusest lähenes veel üks auto, hall Ford, mis samuti mehest mööda vihises. Mees mõtles, miks tal üleüldse sinna Väelasse asja oli, aga siis nägi ta, et Ford tagurdas ja jõudis kuni temani. Auto numbrimärk oli naljakas – 655321, tähti üleüldse polnud. Juht keeras akna alla ja küsis:
“Tahad küüti?“

„Jah, tahan küll,“ vastas mees. „Väelasse“

„Väga hea, ma lähengi sinna,“ vastas juht. „Hüppa peale“

Mees avas autoukse ja astus sisse. Iste oli küllaltki pehme ja mugav, aga turvavööd ei olnud.

„Kus turvavöö on?“ küsis mees seepeale.

„Ohutus peaks sinu jaoks küll kõige viimane asi olema,“ vastas autojuht ja lisas gaasi, nii et mees vaevu ukse kinni virutada jaksas.

Juht oli androgüünse näoga ja isegi tema häälest ei osanud mees öelda, kas tegu oli kõrge tenori või madala aldiga. Hääl oli kuidagi kurisev ja tuvilik, otsekui kõhurääkijal ja imeliku aktsendiga.

Nad sõitsid veidike aega vaikides.

„Vabandage, te olete vist võõramaalane?“ küsis mees.

„Jah,“ vastas võõras lakooniliselt.

„Ja kui tohib küsida, siis mis on teie kodumaa?“

„Esperanto,“ kostis võõras.

Vaikus. Vihma sabin vastu klaasi.

„Mis teil ka Väelasse asja on?“ küsis mees.

Võõras naeratas esimest korda. Naeratus sobis tema näkku halvasti ja mõjus kuidagi ebameeldivana.

„On üks,“ tegi võõras hetkelise pausi, „asjaajamine. Maagiline trikk, kui soovid.“

„Milline trikk?“ küsis mees.

„Kohe näed,“ vastas võõras ja järgmisel hetkel sõitis auto vastu puud.
Esiklaasi ei olnud enam miskipärast ja mees paiskus oma istmelt sujuvalt läbi olematu esiklaasi autost välja ja tundis külili maandudes, kuidas valulaine ta õlast läbi käis.
Uduvihm oli veelgi tihenenud ja nüüd ei olnud tee enam maantee vaid väike metsavaherada, mida mööda vahest metsloomad ehk kõnnivad.

Autot ei olnud enam, aga võõras oli alles jäänud. Kui ta oma kätt pisut liigutas, nägi mees, et selles välgatas midagi helkjashalli.

Oiates ajas mees end püsti.

„Mida see tähendama peab?“ küsis ta vihaselt, aga võõras tõstis õhukese terava noa (habemeajamisnuga? skalpell?) suule ja ütles „Tšš“ ja virutas mehele samal ajal rusikaga näkku. Hoop lõi ta hingetuks, aga siis jõudis ta juba taganeda ja käed poksija-asendisse tõsta, et nägu kaitsta. Vaenlase poosist ei paistnud aga valmisolek võitlusest välja, ta seisis lihtsalt, käed külgedel, habemeajamisnuga ühes käes lõdvalt rippumas.

„Iiri poksi mängida tahad?“ küsis ta mehelt, kes talle samal ajal liginenud oli.

Mees lõi ja võõras ei kaitsnud, vaid põikas lihtsalt löögi eest ära, käed ikka külgedel. Mees lõi uuesti, aga ka seekord põikas vastane eest ega teinud midagi ja nii kordus see oma kuus korda, enne kui võõras mehe rusikahoobist vastu ninajuurt selili langes.

„Ma oletan, et see oli jah,“ ütles ta lamades. Mees oli oma hoobist nii rabatud, et ei mõistnud oma edumaad ära kasutada, ent taipas seda üsna varsti ja lõi võõrale jalaga kõhtu.
Võõras oiatas korra.
“Nii ei ole viisakas,“ ütles ta ja heitis end hundirattaga uuesti püsti ning tungis peale, üks käsi rusikas ning teises skalpell.

Rusikahoobi blokeeris mees küll ära, ent skalpell tuli ootamatult paremalt ja rebis mehe põse kuni kõrvani lõhki. Ta tundis kiiret valuvahku ja seda, kuidas soe veri haavast välja jooksis. Tal hakkas järsku palav, kogu ta nägu oleks otsekui õhetanud ja ta pea oleks otsekui ringi käinud ja kõik oleks olnud otsekui halvas unenäos ja nii ei taibanudki ta järgmist rusikahoopi blokeerida, vaid tundis, kuidas see tema teise põse verele lõi. Hoobi impulss tekitas tunde, nagu liiguks intensiivne valu kui tuline nõel lühikest aega mööda tema pead ringi. See oleks lõppenud, kui järgmist hoopi poleks tulnud. Ja järgmist. Ja järgmist.

Ja järgmist.

Mees langes selili maha. Ta ei suutnud end enam hoopide eest kaitsta ja hoidis vaid käsi näo ees, aga võõra liigutused olid nüüd kerged ja joovastunud ning rõõmsad. Mees kuulis läbi valuhämu, kuidas võõras naeris nagu laps.

Mees oleks tahtnud küsida miks võõras seda teeb, aga rääkimine teinuks niipalju haiget, kulutaks niipalju jõudu, kopsudesse pidi jääma see õhkki, mida võõra hoobid sealt välja peksta suutnud polnud.

Võib ütelda, et teadvuse kaotamine oli omaette kergendus.

*
Võõras vaatas oma jalge ees lamavat meest. Ta naeratas. Soontes voolas adrenaliin ja tuju oli hea. Oleks tahtnud laulda või lennata. Vägivald oli nii lõbus. Iseenesest küll mõttetu, aga nii lõbus.

„Aitäh kogu selle kala eest,“ ütles ta maas lamavale mehele ja laskus siis ühele põlvele ning tõstis siis mehe vasaku käe üles ja hakkas liisusalmi lugema, ise samal ajal igal sõnal ise sõrme torgates:
“Üks väike valge tuvi

lendas üle Esperanto

Esperanto oli lukku pantud

inimesed katki murtud.

Mitu seppa peavad seda parandama,

seda ütled sina.“

Viimase silbi peale sattus nimeta sõrm, nii et võõras võttis skalpelli ja lõikas selle maha ja pani taskusse. Veri purskas alguses, ent siis jäi see pidama.
Siis kordas ta sama protsessi teise käega. Seekord sattus väikeats. Võõras lõikas ka selle maha.

„Tere tulemast Vägivalda“ pomises ta ja lippas metsateed mööda minema, rõõmsalt nagu Punamütsike, kes on just äsja hundi surnuks piinanud.

Varsti polnud teda enam üldse näha.

Mälupilte Zavoodist

Juba kolmandat päeva oli Zavoodis joonud üks olend, kes kõrtsi harilikest klientidest radikaalselt erines, ehkki räägiti, et vahepeal olla ülalnimetatud kõrtsi isegi põrguväravad avanenud ja väiksemad ja harilikumad deemonid olid seal Põrgu kaootilisest rutiinist väikest vaheldust otsimas käinud. (jutte ei tasu muidugi alati uskuda, eriti nende suust, kellel oli põrguväravate tunnistamise ajal hinge all vahest rohkemgi kui poolik. Deemoneid kohtas sagedamini Pirogovi platsil)
Seda olendit iseloomustasid eelkõige rasked ja suured raudhallid tiivad, mis tema kohal akaatsiana kõrgusid. Tumedama nahavärvi ja lõunamaiste võrdluste järgi, mis teda vaadates pähe kippusid, paistis olevat tegu kõrbetest, savannidest või muudest kuivadest aladest pärit oleva isendiga.
Tegu oli ingliga. Raskes joobes ingliga, aga maist mammonat tal taskutes nähtavasti jätkus ja sellest oli baaridaamile küllalt. Manustatud alkoholi kogus oli nüüdseks tema keelepaelad valla päästnud nii et too oma kurba elusaatust oma naabriga jagama hakkas.
„No ma küsin sult, kus on siin õig...õiglus, ah?“ alustas ta oma monoloogiks kujunevat juttu. „Mis õigust on nendel mind alla visata?“
Naabriks olev raamatukogus töötav neiu ei vastanud, aga tema olekust võis märgata huvi ingli ja/või tema jutu vastu – vähemalt nii inglile näis.
„Mina lihtsalt proto... protisti...protegeneree.... olen vastu nende kuramuse bürookraadidele ja juba nad viskavad mu siia alla.“ jutustas ingel „„Ajalugu peab korduma. Ajalugu peab korduma,“,“ imiteeris ta ninahäälel oma tõenäolisi ülemusi.
„Persetki, ütlen ma. Persetki. Ajalugu ei pea korduma, ei komöödia, tragöödia ja igatahes kindlasti kuradi mitte ühe ameerika seebiooperina, aga kas siis nemad kuulavad? Kas siis nemad kuulavad? Ei, ei kuula ja sellepärast ei olegi maailmas õiglust.“
Ingel paistis alles nüüd märkavat, et räägib inimesega, mitte suvalise tänavapostiga.
„Kullakene, kas sul kah tööga probleeme on? Ma ütlen, tänapäeval on nii raske uut tööd saada ja ülemused on sellised tõpranäod, et ei mõtle üleüldse alluvate õigustele ja madalama astmete inglite ametiühing on kah nii kuradi nõrk ja ei suuda üleüldse üleminglitele vastu panna, ma ütlen, kuradi raisk küll.“
Tüdruk vaatas oma vestluspartnerit hirmusegase hämmastusega. Tegelikult oli ta siia lihtsalt aega veetma tulnud ja lootnud, et ehk saab mõne tuttava või sõbraga kokku, aga need olid siit vist juba ingli tõttu ammu lahkunud, aga teda see ingel eriti ei häirinud, pigem pakkus huvi. Räägiti, et inglid olevat vana rahvas, väga vana ja organiseerunud ja raudse hierarhia ja korraga ning just seetõttu oli üht purjus isendit huvitav kohata.
„Jaa, ülemused on mõnikord tõesti mölakad,“ lausus ta lohutavalt, sest midagi muud paremat pähe ei tulnud. „Aga äkki sa leiad kusagil mujal tööd, tead, tänapäeval on see väga levinud. Ma võin aidata. Mul on tööturuametis tuttavaid.“
Ingli nägu selgines ja muutus rõõmsamaks.
„No aga davai. Teeme ära. Kus ma sinu arvates tööd leida võiks?“
„Noo, räägitakse, et McDonalds võtab uusi töölisi vastu. Olevat head tööajad ja puha.“
„No aga nad röstivad ju seal loomi ja linde ja muid sulelisi,“ teatas ingel umbjoobes pilgul. „No ja mina olen ju ka suleline.“
„Ära muretse, loomade või lihaga pole McDonaldsil midagi pistmist. Nad röstivad seal vist kodutuid,“ teadis neiu ingli tapva loogika peale rääkida. „Rahvas räägib, et mustade autodega röövitakse tänavalt inimesi ja pärast tehakse neist mäkis burgereid.“
„Neil seal mäkis paprid kodutute kõrvetamiseks ikka on?“ küsis inglile omane organiseeritus.
„Ma usun küll,“ vastas neiu. „Minu nimi on ... – tüdruk teadis, et igasugustele ei tohi oma nime ka ütelda - ...Kana“
„Väga meeldiv,“ ütles ingel pehmel keelel. „Minu nimi on Agöõrääääh“ ja oksendas põrandale.
„Läheme siis või?“

Justkui talveöö

To be, or not to be--that is the question:

Whether 'tis nobler in the mind to suffer

The slings and arrows of outrageous fortune

Or to take arms against a sea of troubles

And by opposing end them. To die, to sleep--

No more--and by a sleep to say we end

The heartache, and the thousand natural shocks

That flesh is heir to. 'Tis a consummation

Devoutly to be wished. To die, to sleep--

To sleep--perchance to dream: ay, there's the rub,

For in that sleep of death what dreams may come

When we have shuffled off this mortal coil,

Must give us pause. There's the respect

That makes calamity of so long life.

Hamleti monoloog, Shakespeare
____



"Tubli poiss," ütles ta. "Just nimelt sinna. Niipea, kui unenägude voog su kaasa haarab, saad sa ise selle osaks, sest selles voolus on kõik suhteline, kõik liigub ja pole midagi niisugust, millest saaks kinni haarata. Kui veekeeris su endasse neelab, ei saa sa sellest aru, sest liigud ise koos veega ja vesi tundub liikumatu.
Nii tekib unes reaalsuse tajumine. Kuid on olemas punkt, mis pole liikumatu millegi muu suhtes, vaid on liikumatu absoluutselt, ja selle nimetus on "ei tea". Kui sa satud unenäos sellesse punkti, siis sa ärkad, täpsemalt öeldes, alguses ärkad sa temasse. Ja alles siis," - ta vedas käega ringi ümber toa- "siia."
Viktor Pelevin, "Tsapajev ja Pustota"


Et kõik ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka ütles ja mida ma niikuinii ei tee, siis asjalugu läks nõnda, et mina, Marten, Oskar ja Anni sattusime kokku tegema ühte larpi. Alguse sai see juba sünnipäevalarbist (kae altpoolt, sellest peaks ka siis blogis juttu olema), kuhu Marten sai viimasel hetkel kutsutud ja kes küsis mult kurjakuulutavalt, ega ma ei tahaks tema ja veel mõnega larpi korraldada. Ütlesin, et mõtlen, ja tema lubas sedasama teha ja ühendust võtta.
Noh, jäi sellega kuidas jäi, aga siis võttis ta muga ühendust ja sain teada larbi põhilise motiivi-
*trummipõrin, et dramaatilist efekti suurendada*
-mäng toimub ühe tüübi unenäos. Tegu on näitekirjanikuga, kellele Saatan lubas unenäo meelde jätta, kes aga oma hingest ilma jääb, kui kellegi tapab- (
*trummipõrin katkeb dramaatiliselt*

Ja nii ta läks...
Tegime blogi ja puha, saime kokku, tegime ajurünnakuid, veetsime niisama koos aega, paanitsesime koos ja nõnda edasi.
Esialgne kuupäev sai 17.detsember, selleks ajaks oli meil aga vähe rolle koos ja teised larpid kah sinna pandud ja veel igast pisiasju ja nõnda lükkus edasi. 13. jaanuari, sest eelneval nädalavahetusel oli juba Aman Elest.

Ja nüüd on see läbi. Tegelikult on täitsa hea tunne, sest larp õnnestus. Ilm vedas natuke alt ja mul on tunne, et meie larp oleks väärinud kõvemat reklaami.(samas, kuidas reklaamida larpi, mille põhiidee on puänt - et see kõik on uni. Motiivid ja ajad olid erinevad, esines nii muinasjutumotiive kui ka näiteks "Lendas üle käopesa"-settingut. Ühtse massina oleks seda raske reklaamida olnud. Mõte oli teha treiler, aga paraku ei tulnud lumi maha ja aega oli ka vähe. Et cetera)

Tiim (mina, Anni, Oskar ja Marten) oli väga hea. Kõik toimis. Kõik tegid midagi. Ja tegu on ka toredate ja meeldivate inimestega, keda ma ennem kuigi palju ei tundnud. Ses asjus on tuju hea.

Negatiivsetest külgedest võiks mainida seda, et mängijaid jäi väheseks. Muidu oleks vabalt 30 sobinud, oleks saanud välja arendada rohkem intriige ja liine, oli näiteks plaan tuua sisse kahe riigi spioonid ja tuli tegelasi ühendada ja puha.

Minu kirjutatud rollid põhinesid enamjaolt kirjandusel. Õde Holle=Õde Ratched (Lendas üle käopesa). Pealik= Pealik Bromden (Lük) +Hamlet. Tove = Donnie Darko. Heimler = Möbius (Dürrenmatti "Füüsikud")
Thyndall põhines eelkõige ühel koosolekul tulnud mõttel, et võiks olla koer ja inimene kes kohad vahetavad, vene kirjanduses popp teema. Algul oli plaan teha ka siis see algne peremees,et kuhugi tsurgata tagasivahetamine, aga leidsime, et ilma temata saab ka. Vot.
Rosensterni mängija ei saand kahjuks äkilise haiguspuhangu pärast tulla. Rosenstern pärines ideest teha krooniline kõrvaltegelane, kellel puuduvad sellised asjad nagu perekond või tutvuskond, kellel on ainult funktsioon tulla ja miskit ütelda. Tegelikult tahtsin ma tuua mängu teist alkeemikut, et ühe teatud masina konstruimine paremini läheks.
Ahjaa, ise tulin kah kahel korral NPCna mängu.
Ükskord olin ma Peetrike, vaim, kes oli oma vennaga ühe kella pärast tülis.
Teine kord aga Godot.
Godot ei olnud tegelikult keegi müstiline isik, tegelikult ootas teda vaid üks tegelane. Tegu oli lihtlabase alkeemikuga, kes tuli, jättis maha mõned olulise tähtsusega paberid ja läks korra välja, kus mutid ta maha lõid.

Isaga oli mul larbikorraldamise asjus probleeme, aga lõpuks ta ikkagi leebus ja viis autoga ära. Tõsi küll, nüüd on ta pisut häiritud paari toidunõu pärast, aga see kõik laheneb.
Aga praeguseks...


Justkui talvehommik...
Lumi langeb porisele maapinnale, taastades talvise tunde.
Näitekirjanik ärkab üles,vaatab lage ja meenutab, mis juhtus. Kõik on kristalse, fotograafilise täpsusega meeles. Kõik need tegelaskujud, isiksused, kujud, mis sealt läbi vilksatasid, need oleks olnud otsekui reaalsed, justkui päris. Aga ei olnud ju. Nad olid vaid tema kujutlusvõime viljad ja enam ei saa nad midagi uut teha, nad on fikseeritud tänase öö sündmuste ja tema sule ja paberiga, sest sarnaseid unenägusid ta enam ei näe.
Tegelikult ei näe ta enam üleüldse unenägusid.
See naine, Lizette.
Kavatsus on see, mis loeb.
Too punase peaga.
Mis oli kirjas lepingus?
Uus Saatan.
Ja kummalisel kombel ei mäletanud kirjanik seda lepingut.
Ta urgitses oma püksitaskus, üritades lepingut leida.
Ahaa, ongi!
Mingi paber ja selle all kolm veretilka.
Veretilkade punane aga suurenes ja suurenes, kuni varsti ei sadanud enam lund, vaid verd ja nüüd teadis Näitekirjanik, et ka tema oli kaotanud.
Põrgu.

Vaikides jäänuks filosoofiks, aga mis nende jäänustega ikka teha

Räägitakse, et kord olla Michel Foucaultilt* küsitud, kas ta on pigem poststrukturalist või strukturalist.
Michel Foucault mõtles veidike ja vastas: "Ma olen Michel Foucault"

Tahtsin ka tark näida.
Kord küsiti** minult, kas ma olen pigem liberaal või konservatiiv.
Vastasin Foucault' vaimus: "Ma olen Michel Foucault"

Sinna seltskonda mind enam teist korda ei kutsutud.

Ilmselt ei saanud nad niivõrd kõrgelaubalisest teemadest aru. Ei teadnud tõenäoliselt isegi seda, mis simulaakrum on.

Tunnistan ausalt, et ega mina ka ei tea.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Tahtsin rääkida hoopis muust, aga ei saa, sest on talvevaheaeg ja aju on talveunes.

Sellepärast ongi lõvidel nii suur pea, et nende ajud talveund ei näe.




*väga tark onu
*tegelikult ei küsitud. Aga ma teen näo, et küsiti.

Järjekord

Praegu on järjejutu koha pealt blokk ees. (aga loodetavasti järgmiseks nädalaks kaob blokk ära) Nii et panen siia ühe vana jutu üles. Niisama.

Järjekord

„Siis järjekorras seistes hardalt

ka iga viimane kord esimeseks saab“

Sõpruse puiestee, „Kauge tähe valgus“

Sadas vihma ja lõi äikest ja üks sõdur vähkres tolmus. Maapind imas vee kiiresti, jättes tolmu kuivaks ja enda ainukeseks jäljeks silmalauge läbistava eredusega välgulöögid ja õudusunenäod.

Sõduri nimi oli Mutabor ja ta koges mõlemaid. Ta põikles unes välgulöökide eest, mis teda aina jahtides taga ajasid. Õnneks nägi ta nende varje, mis ilmusid sinna, kuhu nad järgmisena lüüa kavatsesid, aga välgulöögid oli kiired (kas saab välgul olla varje?) ja neil ei olnud ju varje, ja nad lõid ja lõid ja lõid, kuni ta ei osanud ega jõudnud enam põigelda ja keset selga pihta sai.

Mutabor ärkas. Tema selg oli läbimärg, mille põhuseks oli küll pigem vihm kui halvad unenäod, aga ta tundis ennast ebamugavalt. Ta lausus ühe lühikese palve, tõusis püsti, ringutas ja üritas meenutada, mida kuradit ta siin teeb. Pea valutas ja Mutabor üritas oma loogikariismeid kokku koguda. See oli raske. Informatsiooniräbalad ulpisid laisalt peas nagu prügi jões, mida ometi on põrgulikult raske kätte saada. Ainuke mõte, mida ta kinni suutis püüda, oli „madu“ – ja ei midagi enamat. Ta oleks nagu purjus olnud, ent oli ometi tema viimane nädal ja ta ei tohtinud ju ometi juua. Praegu on ju ometi tema paastuaeg, enne seda kui ta saab.... kelleks? Ta oli seda teadnud, aga praegu ei tulnud see talle meelde. See oli olnud väga oluline, väga tähtis, aga praegu teadis ta vaid uduselt ja ähmaselt, kes või mis ta oli ja seegi oli kahtlane, nii kahtlane.

Kas midagi üleüldse olemas oli?

Aga oota.

Mutaborile meenus, et ta oli peale ärkamist lugenud lühikese palve. See tähendas, et midagi oli peale tema olemas. Ta taipas alles nüüd, et oli seda kogu aeg oma luudes tundnud.

Ja nüüd meenus talle, kes temast saama pidi.

Ning siis ärkas Mutabor uuesti üles ja tema loogilised konstruktsioonid varisesid kenasti ja kaardimajalikult jälle kokku.

Seekord ta püsti ei tõusnud. Ta lebas selili kaljul ja vaatas virmalisi. Need tegid silmadele haiget. Kõik oli väga segane. Kaugustes möllas torm. Kajakad kisendasid.

Mutabori jalge juurde lendas üks lind. Või oli see madu? Või mõlemad? Äkki oli ta sinna hoopiski roomanud?

Äkki oli tema see lind? Ei tea, kas ta lennata mõistab?

Aga ei. Tema ei ole ju ometi augur. Tema ei ole lind-preester. Muidu saaks ta ju jumalaga rääkida, aga ta ei saa. Ta ei räägi ju. Või räägib? Äkki need kajakad on jumala saadikud ja torm ja virmalised jumala märk?

Aga äkki on ta madu? Lind-madu, selline hästi pika ja lookleva kaelaga kotkas, keda mõnikord vapikilbil näeb?

Lindmadu roomas/lendas tema seljale (aga ta oli ju ometi selili lamanud?) ja hammustas.

Valu oli nii kange, et Mutabor ärkas uuesti üles.

Seekord ärkas ta keset lõputa taevast. Ta langes ja lendas ühekorraga, vahet ei olnud, maad ei olnud, midagi ei olnud, oli vaid taevas ja tiivad ja lõputu joovastus.

Tuul rebis Mutabori juukseid ja Mutabor taipas, et temast on saanud augur, lind-preester, vahemees inimeste ja Demiurgi vahel, ei, veel parem, tema ooteaeg oli läbi ja lõpuks ometi oli temast saanud jumal, Demiurg ise.

Kõik oli tühi, oli vaid tema ja ta tiivad ja taevas.

Ent oot- kui ta oli jumal, siis kus oli tema maailm, mida ta saab valitseda see veerandtund, mil ta on jumal, enne kui ta hukkub? Ja miks on ta saanud uue keha? Need, kes said Demiurgiks, jäid ju ometi omaenese kehasse, ehkki nende silmades oli kauge, külm ja kohutav sära. Temal kasvasid aga seljal tiivad.

Mutabor-Demiurg vaatas oma keha ja nägi, et see oli tema enese keha, aga tema seljale oli tätoveeritud hiiglaslik lind-madu, kelle tiivad tõusid tema seljast välja ja taipas, et ta on ikka veel inimene.

Jumalast inimeseks tagasi kukkumine oli nii suur hoop, et ta loomulikult üles ärkas.

Omaenese telgis, seal, kus ta magama jäänud oli.

Alguses ei liigutanud ta sõrmegi, lihtsalt vaatas lakke, hingas rahulikult sisse-välja, mõtles asjade üle veidi järele, tõusis püsti, pani püksid jalga, vaatas end veel korra peeglist üle ja astus telgist välja.

Ning tõmbas siis noa välja ja vedas sellega kergelt ja kiirelt üle oma selja ning kuulis oma heameeleks vihast häält ning nägi, kuis tema rinnanahale roomas heraldilise kotka tätoveering.

„Lõpeta lollused, Mutabor,“ sisistas ta. Üsnagi vihaselt. „Ma ei taha sulle kurja.“

Mutabor noogutas ja tegi linnumao kõri juurde sisselõike. Aga seekord oli too raip kiirem ja põikles kõrvale ning Mutabor tundis oma rinnus omaenese noa teravat valu.

„Kurat võtaks, käitu normaalselt,“ vandus elukas ja vedis oma keha ümber tema käe ja ta suundus peaga Mutabori pea poole. Sõdalane ei tundnud äkitselt oma kätt ja nägi, kuidas nuga tema lõdvast peost peaaegu hääletult kukkus. Madu paigutas end üle tema suu ja äkitselt ei saanud ta enam hingata.

Ta tahtis öelda „palun..“ aga tema suust ei tulnud midagi. Ta langes põlvili ja üritas vasema käega noaga suhu hingeauku lõigata, aga nuga ei püsinud ka selles käes.

„Kas annad alla?“

Mutabor nägi silme ees väikesi musti täppe. Kui ta alla ei anna, kaotab ta varsti niikuinii teadvuse ja siis on ta niikuinii kasutu.

Ta noogutas.

„Väga hea,“ sõnas madu ja keris ennast tagasi tema rinnale. „Nüüd kuula“

„Esimesena pead sa taipama, et ma ei ole kuri. Kui sa sellest oled aru saanud, on pool selgitamistööd tehtud.

Teine asi on see, et Demiurg on, noh, ei tahaks küll langeda sellise sõnakasutuseni, aga ta on kuri. See on teine pool ja kui sa sellest oled aru saanud, võid lõpuks ometi üles ärgata“

Mutabor jõllitas madu üksisilmi.

„Sa valetad. Sa oled kuri deemon, kes tuleb painama minu uneöid ja laimad neis Demiurgi. Aga Demiurg on sinust vägevam. Demiurg võtab kõiki usklikke enda rüppe ja annab neile võlukunsti. Veelgi enam, Demiurg laseb kõikidel oma elu lõpul saada jumalaks, saadetuna tema enda õiglusest.“

„Kui demiurg vahele ei segaks, siis te elaksite kaks korda kauem,“ märkis deemon.

Mutabor kõhkles hetkeks. Tõsi ta oli, demiurglased ohverdasid oma elust umbes pool, et siis, kui aeg nende kätte jõuaks, nad jumalaks, Demiurgiks endaks, muutuksid. See kestis küll kõigest väga vähe aega, et kõik, kes Järjekorras olid, ikka oma elu jooksul jumalapõlve maitste saaksid, aga ikkagi, olla jumal kasvõi need üksikud hetked... Mutabor tundis oma kurgus viha selle kauge õnne, mida ta kogu elu oodanud oli, solvamise pärast.

„Mis on kakssada aastat elu surelikuna võrreldes veerand tundi olla jumal?“ küsis Mutabor, „Demiurg laseb meil kõigil järjest olla veerand tundi tema avataara. Kuis võib see olla kuri? Vaata, kuidas meie riik õilmitseb – ta on ainuke maailmas, mida valitseb tema jumal otse.“

„Meie riik? Esiteks, mina ei ole siit pärit.

Teiseks, ei tunne sa oma jumalat.

Kolmandaks, kui ma sind õigesti tean, siis pole ka sina siit pärit.“

Mutabor kahvatas. Ta häbenes tegelikult oma päritolu. Ta oli pärit uskmatu rahvakillu seast, kes olid viissada aastat tagasi Demiurgia poolt vallutatud. Ta oli olnud omamoodi andam, võetud uskmatute seast, sest... ta ei olnud päris kindel miks. Igatahes polnud see oluline.

„See pole hetkel oluline,“ vastas ta vihastunult.

„On küll,“ vastas madu. „Sa oled esiteks poisieas näinud ka nende elu, kes Demiurgi ei kummarda. Sa tead, et ka nemad pole kurjad. Või vähemalt teaksid, kui tahaksid. Ja sa tead, kuidas võimud neid kohtlevad.“

Mutabori silme eest käis läbi hulk juhtumeid oma varajasest lapsepõlvest, mida ta polnud varem mäletanudki. Laulud. Avalik hukkamine naela pähetagumise läbi valveohvitseriga vaidlemise eest. Nälg ja katk ja lindudest preestrid, kes seletasid, et kui nad hakkaksid demiurglasteks, ei võetaks neilt toiduandamit ja neid ravitaks. Värskelt püütud kalade lõhn ja kajakast preester, kes tema silma välja nokkis, kui ta tahtis neid enne kümnisevõttu puutuda.

Muidugi, kui ta oli sõduriks antud, oli silm terveks ravitud ja uus nimi antud. Ühesilmaline sõdur pole nii hea kui kahesilmaline.

Ja kajakad ei teeninud enam Demiurgi.

Ta raputas pead ja nägemused hajusid.

„Isegi kui see on tõsi, siis on Demiurgil õigus seda teha. Ta teeb seda nende endi hea pärast. Kui nad teda teeniksid, saaksid nad jumalaks ja peale seda surematuks. Muidu laguneksid nad lihtsalt kõduks.“

„Johaidii,“ imestas madu, „Sa ikka tõemeeli usud seda?“

Tekkis väike tühi paus ja siis madu jätkas:

„Mina muuseas isiklikult arvan, et ta ei jäta neid hingi alles. Ma arvan, et ta põletab nende elud ja hinged nagu küünlad ära, aga isegi kui ta seda ei tee, ei ole tal õigust panna süütuid kannatama.“

„Süütud kannatavad alati,“ mainis Mutabor, „See on neil veres.“ Ta ehmatas veidike enda sellise ütluse peale. See ei sarnanenud üleüldse sellele, mida usk õpetas.
Temaga oli vist midagi viga. Ilmselt ootuseärevus ja selle mao juuresolek olid teda muutnud.

Kestis vaikus. Veidike aega. Näis, nagu oleks madu mõttesse langenud.
„Paraku on sul õigus,“ ohkas madu viimaks, „Muuseas, kas sa tead sellist neiut nagu Taygete?“

Mutabori kulm tõmbus kortsu. Tegelikult oli tal sisimas selle teemamuutmise pärast hea meel. Madu rääkis liiga kahtlast, liiga ohtlikku juttu.

„Oli vist mingi üliku tütar. Isa aitas ta vist järjekorras ettepoole. Ma arvan, et ta on peaaegu kohe peale mind. Aga miks sa üleüldse nõnda teemat muutsid?“

„Ma armastasin teda kunagi,“ mainis madu mõtlikult. „Armastan praegugi, arvan ma.“

„Armastad? Sina?“ küsis Mutabor uskumatult.

„Mis on?“ päris madu. „Kas sa arvad, et ma näengi päriselt niimoodi välja?“

Mutaborile koitis veidi aja pärast.

„Sa oled võlur?“

Mutabor oli võluritest kuulnud. Ta ise oskas ka muidugi natuke, aga mitte selle tasemeni nagu need, kes uurisid universumi juuri ja vangistasid Maxwelli deemoneid, et lahingutes manada esile kibedat külma ja lõõmavat tuld ja teha muud kurja, näiteks...

„Jah, olen küll,“ katkestas madu tema mõttelõnga. „Kuna me oleme nii tihedalt seotud, siis ilmselt ei tasu mul seda varjata.“

„Aga ikkagi,“ muutis Mutabor uuesti teemat „Võib-olla me põleme pärast ära, aga ikkagi, me oleme veerand tundi jumalad.“
“Mkmm,“ tegi madu. „Ma tean ühte ema, kes tappis peale jumalakssaamist oma tütre. Kas sa tõesti usud, et ta oleks seda teinud, kui ta oleks olnd ta ise? Ma arvan, et Demiurg hävitab nende hinged kohe, mitte ei pane neid juhtpulti. Kas sa ei arva muide, et Demiurg oleks väga skisofreeniline jumal, kui ta oma plaane iga veerand tunni tagant muudaks?“

„Aga meid juhendab tema Jumalik Õigus,“ vaidles Mutabor. „See on Demiurgi üks otsesemaid avaldumisvorme ja see ütleb, mida me peame tegema.“
Madu naeris. Mitte kurjalt, aga rõõmutult.
“Ta isegi vihjab teile, kui palju teil tegelikult otsustusõigust on ja ikka te lasete endal tema ohvriks saada.“

„See kõik on segane,“ ohkas Mutabor, istus maha ja pani pea põlvede vahele, „Nii kuradi segane. Sinu jutus on mõte, aga ma olen lapsest saati Demiurgi teeninud. Ja paari päeva pärast saab see läbi. “

„Sa tunned ka teist elu peale Demiurgi teenri,“ meenutas madu, „Oled tundnud.“

„Mis kuradi kasu sellest kõigest on?“ oigas Mutabor. „Ma suren kuradi paari päeva pärast ja ma ei tea, kas ma olen elanud kogu oma elu vale järgi.“

Ta istus natuke aega ja kiigutas end edasi-tagasi.

Siis vaatas ta korra üles.

„Madu,“ sosistas ta, „Ega sina ei saa aidata?“

„Ei mina ega keegi teine ei saa murda lepingut sinu ja Demiurgi vahel,“ vastas madu talle. „See leping on jääv.“
“Miks kurat sa üleüldse siis mind ette võtsid?“ päris Mutabor vihaselt. „Miks sa ei lasknud mul rahus surra? Ma oleksin surnud täis ilusat lootust! Aga sina rikkusid kõik ära! Sina! See on sinu süü! Miks kurat pidid sa tapma selle, keda ma uskusin? Kas selline tõekuulutamine pakub sulle mingit haiglast ja perversset naudingut? Mis kuradi kasu on mul sellest tõest? Ma oleksin surnud täis lootust, kuid nüüd ma suren keset hirmu. Ja see ei muuda midagi. Mitte midagi! Miks, kurat võtaks, miks?“ Tema hääl oli tõusnud karjumiseni.

„Väga lihtne,“ vastas madu, „Ma imestan, et sa selle peale varem ei tulnud. Ma päästan Taygete.

Ma tapan Demiurgi.“

Mutabor ärkas üles.

*

Unenägu oli tal meeles sama hästi kui eilne päev – või õigemini paremini veel ja tekitas segaseid mõtteid. Ta ei olnud kindel. Demiurg oli olnud pea kogu tema ainus jumal ja käskija aga nüüd tuleb unenäos see madu, see deemon ja räägib nii, et kõik tema uskumused sassi lüüakse. See oli ilmselt deemon, püüdis ta end veenda, deemon, kes praegugi rüvedalt tema rinnal lebas ja rääkis valet.

Aga deemoni poolt räägitud asjad olid nii kummaliselt veenvad ja Mutabor ei suutnud neid ka päriselt unustada, isegi kui ta proovis. Nad tekitasid ärritava tunde ja sõid end tema ajusse sisse.

Et leida taas rahu, kutsus ta preestri. Tal oli omaenda isiklik lindpreester. Vares. Ta ei teadnud tema nime, aga ta kutsus teda lihtsalt „Vareseks“

Vile kostus kaugele läbi taevaste sfääride ja kostus linnu kõrvu, kes teadis, et see on Mutabor ja lendas kohale.

„Vares, ma olen segaduses,“ rääkis Mutabor rusutult, „Mind külastas täna öösel deemon ja ta rääkis mulle...“ Mutabori hääl katkes.

„Et Demiurg petab teid kõiki ja tegelikult ei saa te jumalaks?“ päris Vares.

„Noh... tegelikult... jah,“ vastas Mutabor hämmastunud selgusega. „Kuidas sa tead?“

„Esiteks on mõnedel minu varasematel jüngritel olnud sarnaseid ketserlikke mõtteid.

Teiseks, see on just see, mida deemon rääkida võiks.

Ja kolmandaks, see deemon on minu sõber ja meil on ühine plaan.“

Mutabor oli jahmunud. Samas, viimase päeva jooksul oli tema maailmaga selliseid pöördeid tehtud, et t oli sellega kergelt harjunud.

Ja tegelikult hakkas tal kergem. Ta ei saanud enam midagi teha. Ta oli üksi keset kõnnumaad, palvereisil, ja Vares oli tema ainuke side demiurgiga ja tsivilisatsiooniga. Ja Vares oli deemoni poolt ja see, mida tema usub, ei mängi erilist rolli. Viha oli kadunud. Hirm ja usk ja lootus niisamuti. Alles oli vaid tuim letargia. Ja natukene uudishimu.

„Aga miks, Vares?“ päris ta, „Sind ju ometi ei huvita Taygete saatus?“

„Ei,“ vastas too, „Ma ei usu, et madu suudaks demiurgi lõplikult tappa. Aga võib-olla suudab ta teda nõrgestada ja siis kasutame me juhust. Ma tahan saada vabaks. Mina ja veel mõned minu liigist oleme salajase revolutsiooni liidrid. Me murrame end Demiurgi orjusest vabaks.“

„Vares,“ vastas Mutabor, „Sa ei suuda seda kunagi. Te olete liiga nõrgad.“

Vares pani pea viltu ja vastas: „Kajakad suutsid seda. Ja papagoid. Ja kaldapääsukesed.“

„Vares, nemad tegutsesid koos,“ ohkas Mutabor, „Ja kandsid palju kaotusi. Ja pealegi on kajakad parimad merimehed, kaldapääsukesed parimad arhitektid ja papagoid parimad võlurid. Ja nad jäid sellest kõigest ilma, kui nad põgenesid. Nad jäid ilma mõistusest, Demiurgi annist ja nüüd on nad taas mõistuseta linnud.“

„Aga proovida võib,“ vastas Vares, „Sa ei kujuta ette, kui palju olen ma väsinud pikast elueast, silmakirjalikust Demiurgi teenimisest ja kõigest sellest surmast, millest ma aru saan. Mõistus on koorem. Demiurg on koorem. Orjus on koorem. Me tahame vabaks saada.“

Mutabor ei viitsinud vaielda. Kui maol õnnestub Demiurg tappa, siis saavad kõik linnud vabaks nii orjusest kui ka mõistusest, ehkki Mutabor ei mõistnud enam, kuidas. Ta oli väsinud. Ta igatses aega, kui ta võis heita magama ja usaldada ennast jumala hoolde, ise mitte hoolides. Aga kas ta saab usaldada end petise hoolde? Pealegi, see vähendas kuidagi jumala au ja headust, kui sa oled teda ja ta tegusid oma silmaga näinud.

Religioonist oli saanud rutiin ja nüüd, enne elu lõppu, oli see lõhutud. Mutabor oli eksinud ja segaduses.

Kuradile see kõik.

Mutabor jäi ootele.

Vähemalt oli tal nüüd keegi peale Varese, kellega malet mängida. Vares oli antud mängus üsnagi lootusetu, madu aga mõnusalt andekas.

Paar päeva möödusid kiiresti ja rõõmsalt. Ja siis sai ta jumalaks.

*

Demiurgi rinnal kihises midagi. See oli esimene asi, mida ta oma uue keha puhul tajus. Seejärel imes ta hinge infost tühjaks.

Loomulikult oli Demiurg palju kiirem kui madu ja palju targem kui Mutabor. Talle oli mao plaan vesiselge. Kuna madu on selle keha osa, siis saab ka tema jumalikust väest osa ja suudab teda tappa. Suudaks, kui ta oma äsjasaavutatud jumalikkusest veidi üllatunud ei oleks.

Demiurg heitis mao oma kehast välja ruumiliseks ja purustas ta. Siis sundis ta paarkümmend varest surema ja liikus tagasi oma jumalike plaanide juurde ega lasknud sellel väikesel vahejuhtumil end häirida.

Igapäevane rutiin ju.

Mängujuhi väike interlüüdium Raamatukogus

Vana poolläbipaistev mees vahib mulle otsa ja tervitab:
"Tere tulemast. Kas annate midagi ära või soovite ehk midagi võtta?"
"Noh, anda pole mul midagi, aga võtta tahaksin küll."
"Mida täpsemalt?"
"Sooviksin infot isikute Liis Lindgren, Melee Albizzi, Rasmus Blomkvist, Don Albizzi ja Mordagos Albizzi ja vähemal määral ka Antonio Albizzi ja Dorchaigh Mairbh tegude kohta ajavahemikus vana kuninga surmast kuni tänase päevani Taevase Raamatukogu multiversumis plaanil Maailm."
Vana mees lappab oma paksu kataloogi ja küsib siis, kas autor on teada.
"Autoriteks võiks lugeda isikuid paralleelmaailmast, kelle koondnimetus on "Bitches and Bastards i mängugrupp."
"Selge-selge"
Tükk aega kostab paberite sahisemist, kui vanamees kataloogi uurib. Mõtlen, et võiks sellele mehele arvuti anda. Teistele mitte, aga enda jaoks, privaatkasutuseks oleks väga mugav.
Lõppude lõpuks leiab vanamees mingi sildi üles.
"Näete," lausub ta. "Tulge minu järel."
Sörgin mehe järel nagu koerakutsikas, sest surnu ja mitmesaja-aastase kohta on ta vägagi käbe. Kohale jõudes tõmban veidi hinge. Vanamees turnib ahviosavusega riiuli otsa ja tõmbab välja õhukese koidest puretud köite ja on varsti maas tagasi.
"Kas me peame sinna registreerimispunkti tagasi minema?" küsin kahtlustavalt. Üsnagi pikk maa oli ja ma pole kuigi heas füüsilises vormis.
"Oh ei," vastab vanake. "Meil on siin üks teine kassa hoopis ligemal."
Selgub, et kassa on tõesti ligemal, ent vanamees lippab sellegipoolest gepardi kombel ja kohale jõudes olen ma õnnelik, et ei pidanud pikemalt jooksma.
"Pilet, palun."
"Pilet? Eeeee..."
Piinlik lugu. Ise ma selle piletisüsteemi sisse seadsin, aga enda oma olen maha jätnud. Tüüpiline.
"No teate, õnnetul kombel jätsin ma vist selle pileti koju," vastan ma. "Aga te ju teate, kes ma olen. Mulle võib ju niisama ka anda? "
"Eks ma tea ikka, aga protokolli alusel pean ma kirja panema, kes võttis. Teie pilet aga sisaldab maagilist eriluba ja sellega läheb raskeks niisama sisse panna. Aga ma arvan, et ma võin kellegi teise nimele teie teose kirja panna, eks?"
"Hea küll," vastan ma ja siis tuleb mulle mõte. "Teate, võtke selleks isikuks, kelle nimele te selle raamatu panete, Donatello Albizzi. Kahe zetiga."
"Hästi. Võtate veel midagi?"
"Ei, aitäh"

Book of Exalted Deeds

Lihtsalt, see nimi tekitas minus mõtteid. Et mis seal raamatus (DD artifaktis, mitte Wizardsite välja antud raamatutel) siis pidi kirjas olema. Millest siis.
Exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.

Noo. Mõtet võiks edasi anda nii:
Freude, schöner Götterfunken,
Tochter aus Elysium,
Wir betreten feuertrunken,
Himmlische, dein Heiligtum.

Feuer-trunken. Tulest purjus. Taevalikult. Lennates. Tiibadega ja takistamatult. Nagu unenäos. (Unenäos lendamine seostub Freudil muuseas seksiga. Aga tal seostub sellega ka kõik)
Põhimõtteliselt on paladin konstantselt oma headusest laksu all. Nagu Pelevini neljas isik, kelle päralt on see igavene kaif.
Nagu lovesse langenud šamaan või pöörlev derviš. Nagu junkie või saturday-night-feveri ohver. Nagu muezzini kaeblik hüüd kõiki usklikke palvetama kutsuda. Nagu spirituaali laulev neegrikoor.
Amazing grace! How sweet the sound
That saved a wretch like me!
I once was lost, but now am found;
Was blind, but now I see.

Põhimõtteliselt koondub kõik see kokku üheks asjaks -sääraseks ääretu vabaduse ja piiritu rõõmu ja veel millegi sulam, mida võiks kirjeldada ka sõnaga exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.

Ja selline sõna, mis kirjeldab põhiliselt sellist piiritut rõõmu, olekut, seisundit, on pandud kirjeldama tegu.
Milline see tegu peaks siis olema? Ilmselt mitte tegu, mis on tehtud sellises seisundis, vaid tegu, mis hoomab endas sellist seisundit, hetk, milles sisaldub igavik. Selline paladin ei peaks kurjale vastu tahti andma. Kuri viskaks ise oma tööriistad minema ja hakkaks sedasama ekstaasi kuulutama minema.

ja siis me taevani tõstame tahtmised
ära jätame ärajätmised
ei me loojuvast loojangust hooli kui tõmbab meid tõeline tõus
kõik mu haamrid ja kruustangid minema
milleks riistad kui nendega luua ei saa
sellist meeletut tunnet mis lõid sa vaid lausega
jah, olen nõus

Saagu valgus.
Ja valgus sai.




Kui hauda mul kaevad, lisa kolm jalga maad
Üks kurbuse tarvis, teine töövaeva jaoks
kolmas imelisusel, mis meelest ei kao.
Meie mineku järel
valgus püsima jääb
valgus püsima jääb

Tartu - väike puust planeet

Tegelikult tahtsin ma teile ütelda, et ärge uskuge Kertu Rakke juttu, et Tartu on fakin kausikujuline kaluriküla. Valetab raisk nii et suu suitseb.
Tegelikult pole Tartu üleüldse kausikujuline - tegelikult on Tartu ümmargune nagu pall. Ta on väike eraldi planeet, mille ekvaatoriks on Emajõgi.
Põhjapooluseks on ekspitsiooni tegijate poolt kuulutatud Zavood, kuhu on püsti torgatud suur viiemeetrine metallora nagu tahetaks planeet teibasse ajada.
Tartu magnetiline põhjapoolus asub TÜ peahoones. Kõik magnetid näitavad sinna.
Esineb ka väikesi laamasid nagu Annelinn, Mõisavahe, Raadi, Kesklinn, Karlova, Tähtvere ja nii edasi. Mõnikord põrkavad laamad kokku ja siis eraldub palju energiat, mille tulemusel tekivad maavärisemised, tsunamid, vulkaanipursked ja noorterahutused.
Tartu ida-, lääne ja lõunapoolus on veel avastamata, ilmselt põhjusel, et ekspitsjoonikorraldajad tähistavad põhjapooluse leidmist. Lõunapooluse leidmisel on lisaks sellele veel ka segav asjaolu nimega Emajõgi.
Urg on tunnel planeedi sügavikku. Normaalsed inimesed sinna minna ei oska, sest ei talu seal sees valitsevaid hirmsaid tingimusi.
Tartut ei osata planeediks pidada seepärast, et need, kes lähevad planeedi alla (lõunapoolusele), kukuvad lihtsalt alla ja arvavad, et Tartu on muu Eestiga otseses ühenduses. Tegelikult eksivad nad sügavalt.
Tartu on siiski eraldi planeet. Tal on isegi kaaslased nimega Ülenurme ja Ihaste.

Hommikused üllatused jätkuvad

Täna hommikul ärkasin mittemillegi kõrval.
Midagi ei olnud. Ei seinu, lage, põrandat, voodit, tekki, patja ega midagi.
Maju ka ei olnud. Taevas siiski oli. Maa ka.
Mõnes kohas õõtsusid puud ja natuke rohtu oli ka maas, ehkki enamikus kohas oli maa must nagu peale kündi. Asfalti oli ka vähevõitu.
Tegelikult mulle vaippommitamised siiski ei meeldi.

Hommikused üllatused

Ärkasin täna hommikul iseenda kõrval.
Vaatasin endale tükk aega põrnitsedes otsa ja imestasin, et kuidas siis nõnnaviisi. Et kuidas ma saan olla korraga kahes kohas.
Siis lõi mulle pähe, et minu kõrval on peegel.
Muigasin ja tõusin üles ja vaatasin kuidas ma magan. Kuna pidin füüsikaolümpiaadile minema ja kiire oli, ma ennast üles ajada ei tahtnud. Las magan. Mul on und vaja, eriti varajase tõusmise tõttu. Ma nägin magades väga hea välja. Kahju oleks olnud end üles ajada.
Hiljem tuli välja, et see oli siiski vana madrats.

Stseen TÜ raamatupoest

Trepist tuleb alla keskealine naine. Tal on kõhu vastu lapiti surutud raamatukuhi.(no umbes paarkümmend raamatut) Ta komistab ja kukub selili, raamatud lendavad laiali. Ta tõstab oma käed ja raamatud tulevad tagasi tema kõhule ja ta tõuseb püsti, hoides raamatuid nagu ennegi, ainult, et hoiab kinni vähematest raamatutest - mõned peaksid alla kukkuma, aga ei kuku.
Ta kõnnib kassa juurde.
Müüja küsib: "Kas maksate kaardiga või sulas?"
Naine vastab: "Ma maksan mõttega."
"Aga muidugi," vastab müüja.
Naine kõnnib, raamatud vastu kõhtu surutud poe uksest välja.
Kohe, kui ta on trepist alla jõudnud, kukub ta kokku, jättes endast järele maha vedelema vaid nõukogudeaegse koleda rohelise mantli ja raamatukuhja.
Sealt ma need raamatud leidsingi.

Inimene ei ela mitte üksnes leivast

Kuueteistkümnes sajand.
Talutuba Eestis. Hilistalv.
Nurgas põleb peerg ja ajab suitsu.
Keset kitsast tuba on kivist laud.
Laual on kauss. Kauss on tühi. Leiba pole juba kuu aega olnud.
Laua ümber seisab pere. Pereisa ja pereema ja viis last.
Möödub veidike aega ja kauss saab täis. Enamik on sellest vesi ja leem, aga kesest seda hullbib ja tükk liha - keedetud süda.
Pereisa lõikab südame tükkideks ja jagab kõigi vahel õiglaselt laiali. Pereema aklikust särgist paistab vasaku rinna juures haavaarm.
Kaks nädalat tagasi sõid nad pereisa südant. See andis jõudu ja jõud kestis kaua, aga nälg tuli ikkagi peale ja midagi tuli uuesti süüa.
Pere sõi vaikides. Süda oli kiuline, aga toitev.
Nad ajasid läbi veel kaks nädalat. Pereisa ja -ema otsisid väljast külmanud marju ja otsisid oravate pähklivarusid, aga seda oli vähe, nii vähe ja nälg tuli jälle.
Kui tuleb kevad ja vahtra- ja kasemahl, on nad päästetud. Need aitavad edasi elada ja seda on külluses.
Seni tuleb aga elada südametest.
Vanim perepoeg, kes oli tol ajal kolmeteistkümneaastane, teadis, et kui mahl ei tule, on kahe nädala pärast tema kord.
Nädalad möödusid tuule ulgumisega väljas.
Siis andis isa talle noa ja ta läks õue. Tal ei olnud saapaid - ta läks paljajalu. Tuul ulgus ja tal oli külm.
Ta lõikas oma südame välja ja viis tuppa. Ema keetis selle ära ja siis sõid nad vaikides tema südant.
Sellest päevast saadik ei tundnud ta enam külma ega hirmu. Ta jalutas rahulikult üle lume, otsimaks väiksematele soost külmanud jõhvikaid ja metsast pihlakaid.
Ta kõndis sageli öösiti. Ta ei tahtnud enam magada, sest tema unenäod olid liiga hallid.
Ta võttis oma otsiretkedele kaasa oma isa noa.
Ja siis puuris ta metsas ühte vahtrasse augu ja nägi, et sealt voolas välja - ei, mitte verd- vaid mahla ja ta jõi ja läks siis koju.
Hommikul tuli pere majast välja, et vahtramahla võtta.
Pereisa ja pereema pudenesid tuhaks. Vanimast perepojast lõid välja juured ja oksad ja temast sai kõrge puu.
Noorimad lapsed aga läksid tuppa ja võtsid noa ja keetsid oma südametest suppi.

Tegelikult olen ma normaalne ja mingeid psühhedeelseid aineid ka ei tarbi...

Ja mateeria väsib ja kukub surnuna laest alla. Naelte kujul. Need naelad sulavad nagu mõnus vedel magus mesi, mis kleepub ja mis on pärnaõitest tehtud ja lõhnavad hästi (väikeste armsate mesilaste poolt) .
Naelad kleepuvad. Aga nad ei lõhna hästi. Nad lõhnavad raua ja talviste rongirööbaste ja industrialiseerimise järgi. Vere järgi. (teate palju veres rauda on?) Nad vajuvad kurikavalalt alla ja mina leban voodis ja vaatan, kuidas nad tulevad. Kiiret pole. Kiire on nendel varestel, kes lennata oskavad ja süüa otsivad. Mina ei oska lennata. Mina ei oska üleüldse midagi erilist (peale mõninga kummalise asise asja)
Naelad kleepuvad. Nad kleepuvad minu silmadele, aga ma ei pane neid kinni. Nii ongi ju huvitav, kas pole, kui sa näed, kuidas nad sulle ligi tulevad, salaja, külmad ja kadedad, et mina lennata ei oska. Nemad oskavad ja tulevad minu juurde ja tungivad silma ja kõrri ja kopsu ja...