Kass, kes kõndis omapead

Eile oli Tartu Noortekoori juubelikontsert. Klassikaraadio peaks seda mingi aeg üle kandma. Vähemalt nii nad lubasid. Või noh, äkki ehmatasid ära.
Teie tagasihoidlik Jutustaja on samuti tolle koori liige. Tenor, täpsemalt ütelda ja üldiselt teine. Ja kuna sünnipäevalapsel (Noortekooril siis, kordan üle, kui mõnel arusaamatuks jäi) oli ju ometi 25. juubel, siis peab ju ometi kohal olema ja laulma. Ma ei kommenteeri seda, kui palju noodsamused proovid aega ära võtsid. Kontserdi üleüldist õnnestumist ka kommenteerida ei oska (kuigi, tunnistan, Leonardos läksin ühes kohas kogemata esimese tenori liini peale üle ja Jaanilaulus kadus ka ühes kohas õige noot käest, õudne mõeldagi). Eks pärast kuula ja näe.

Pärast kontserti oli bankett. Olen loomu poolest introvertne ja puha ja ei mõista eriti inimese juurde minna ja kohe suhtlema hakata. Kõikusin siis niisama siit sinna.
J. oli kurb. Sellest on kahju. Loodetavasti on tal nüüd parem. Ma ei tea, endal on ka halb olla, kui teine kõrval nii nukker on. Ma üritasin taga juttu ajada ja teada saada, mis on, aga tuju paremaks teha ei oska. Minust ei ole vist suuremat asja psühholoogi ega tugiisikut, vahin lihtsalt lolli näoga pealt.

Eks ta ole.
Igatahes, seda kõrvale jättes hulkusin ma niisama mööda koolimaja (bankett toimus koolis, mille nime mina kui HTG vilistlane nimetada ei tohi) ringi. Introverdi asi. Vahepeal olin peasaalis ka, maitsesin šampanjat ja kuna antud jook minu arust suurem asi polnud, jõin ma hoopis sidruniga vett - milleks raisata ajurakke joogi peale, mis mulle isegi ei maitse?
Vahepeal oli mingi moeetendus ka - suht lõbus asi, demonstreeriti Noortekoori kostüüme läbi aegade. Mina õnneks/õnnetuseks modell olla ei saand, ma olin taustakooris, kes laulis mingeid reklaamklippe TN ajaloost. Eks ta ole. Rahvale igatahes meeldis, päris huvitavaid asju võis näha, modellid käitusid igatahes tõelise lavalise sarmi ja aktiivsusega.
Ma ei oska suuremalt jaolt inimestega rääkida, kellega ma ennemalt mingit erilist kontakti pole saanud ja kuna J. oli halvas olekus, O.ga polnud nagu millestkist erilisest rääkida, K. ja A. olid juba mingites gruppides sees ja I. läks vara ära, siis ma eriti ei suhelnudki. Kõndisin oma sidruniveega mööda koolimaja kummalisi nurgataguseid, paar korda ka pintsakuväel ümber maja ja mõtisklesin niisama.
Ja mingi hetk käis peas plõks ära ja ma hakkasin lihtsalt naerma. Nii kerge oli olla. Selline hetk, kus polegi vaja mingit suhtlust, lihtsalt oled ja naudid õhkkonda, saginat-suminat, mis käib pisut eemal, bändimuusikat alumisel korrusel ja kummalist üksiolemise rõõmu. Ma teadsin, et mul on sõpru, inimesi, kellega suhelda, kui vaja on - aga mul ei ole seda pidevalt vaja. Ei mingit ma-pean-nüüd-inimestega-small-talki-ajama -muidu-olen-ma-sotsiaalselt-ebakompetentne värki. Ei pea. Ei ole.
Tunnetatav arusaam ja leppimine sellega, et ma olen loomult introvertne ja et see on hea ja õige ja täisväärtuslik ja õnnelik eluviis.


Hmmh, mis veel? Eile õhtul vaatasin Fellini "Satyriconi" ära. Vot toda nüüd küll kommenteerida ei oska. Mõjuv film oli, kaadrid olid üsna rabavad ja häirivad. Sürreaalne on nii ärakasutatud-vägistatud sõna (ilmselt on ainsad asjad, mis on veel hullemad "seksikas" ja absurdihõnguline" - nähtavasti on tänapäeval kõik sürreaalselt seksikas ja seda väikese absurdihõnguga) aga siinkohal on ta vist õigustatud. Unenäoline oli ta igatahes küll.


Kahetsusväärne on ka too, et Oop on oma luuleblogi privaatseks teinud. Arusaadav, muidugi, luule on ikkagi isiklik asi ja puha, aga kahju on, et ma mõningaid asju pähe ei õppinud või endale kuhugi arvutisse ei kopeerinud (nt. "Sind sügis vägistab kui prostituuti", vabavormis lugu-miniatuur tänapäeva Soome luulest, too, mis algas sõnadega "Mina sinule koeraks ei hakka" ja üleüldse muid lahedaid asju) - sest tegu oli tõesti luulega, mida oli hää ja mõnus lugeda. Iga päev sellist asja ei näe.
Poognast on ta kah muist maha võtnud.
Tekib vahepeal sihuke tunne, et mingi luuletuse algus hakkab kummitama, deklameerida teist (isegi mõttes mitte) aga ei saa, sest ainult jupp ongi meeles - muidu vaatad kusagilt järgi ja hakkab okei, aga kui antud teksti kusagilt saada ei ole, mes sa siis teed - vahid lihtsalt seina.
Ligipääsu küsida kah ei läbe - võõras inimene ju ikkagi, no kuda ma siis sedasi...
Kurdan siis lihtsalt oma blogis niisama.


Ahjaa, selline värk veel teile, kes te seda loete, siis mis võiks veel lahedam olla kui larp, mille tegevus toimub Kettamaailmas. Mõelge, milline suurepärane võimalus! Veel ei ole hilja. Ja see pole veel kõik. Kui regate nüüd, siis võite...eee...eeee....lugeda ka larbiteemalist ajalehte. .
Nojah, ajalehte võite nüüd ka lugeda ja ametlik regamisaeg on vist ümber, aga need asjad ei ole üldjuhul kivisse raiutud ja õigupoolest on meil kõvasti mängupotentsiaali üle, mis läheb raisku, kui niivõrd vähe mängijaid on, millest oleks kahju. Mäng tuleb ka muidugi väiksema arvu mängijatega hea, aga noh, mida rohkem, seda uhkem.

Sina ütled "Vaneggi!", mina ütlen "Che tenti, signor!"

Kõigepealt pisike egobuust ja kekkamine.
95

Okei, esimese korraga nii palju ei tulnud. Aga noh, ma ei teadnud siis ka, kuidas Kõrgõshtani inglise keeli kirjutatakse. Noh, ega ma tegelikult ei tea ka, kuidas teda eesti keeli kirjutatakse.

Trubaduuri esietendus oli ära. Suht lõbus, tegelikult, mina olin laval ja seetõttu väga kriitilist arvamust evida ei saa, sest asja väljastpoolt ei näinud. Rahvas, kes asja väljastpoolt nägid, on üldiselt arvamusel, et värk oli alavalgustatud, asja oleks võinud rohkem lavastada ja et Leonora osatäitja oli tubli. Minu arust oli ka. Ahjaa, ja koor on ka üleüldiselt meeldinud.

Esimene arvustus on siin.

Igavesti lahe on tuikuda tosinakesi Vanemuise poolt Genialistidesse aftekale, purjakil päi ja lauldes - ooperit, neljahäälselt ja itaalia keeli. Karta on, et vahel panime mööda, aga stiilne sellegipoolest.

Ülikool hakkas pihta.

Andeora on jätkuvalt kadunud.

Ella stessa!

Väike hipi tahtis saada paremaks ja puha

Üle tüki aja on juhtunud see, et ma nii viitsin blogi kirjutada kui on mul ka aega seda teha. Sisu? Noh, ega kõike ka ei saa.

Infame pira sorgere, ah, si! vedrai, vedrai, vedrai tra poco, vedrai,vedrai tra poco
Nesolo tuo supplizio, nesolo tuo supplizio sara terreno foco
le vampe d'elll inferno
a te fian rogo e terno
Ivi penar ed ardere, ivi penar ed ardere.

See vahva tekst tähendab umbes midagi sellist, et paneme su, nõia, põlema, aga see pole veel kõik, pärast põled veel põrgus edasi. Kas pole mitte positiivne?
Igatahes, ma olen ooperis. Il Trovatore, ehk eesti keeli "Trubaduur". Mina olen kooris, mis tähendab, et ma mängin igasugu redshirte ja nimeta NPCsid. (täpsemalt öeldes siis sõdureid ja mustlasi) Asja süžee on tegelikult täiesti arvestatav, aga kõige selle õppimine ja treenimine võtab ikka kuradi palju aega. Vähemasti on mul sess läbi. Vist.

Andeora on eksiilist tagasi tulnud ja nelikümmend päeva (noh, teate ju, kuidas Jessuke nelikümmend päeva kõrbes veetis. Andeoral oli midagi sarnast) on võib-olla läbi, või vähemasti vaheajal. Ma nägin teda Urus. Ta on asjade seisust natuke maha jäänud. Või nii vähemasti tundub.
Nii, mida nüüd kirjutada?
Hmmm, vaatasin korra Orkutisse ja hakkasin kolmeteistkümne inimese fänniks. Ärge selle taga olevat loogikat väga küsige, lihtsalt ilus ümmargune number. (antud isikud on Andeora, Anni, Hanna, Goblin, Kristjan (venna), Gala, Dani, Martti (nõo endine mees), Piiu, Silver (endine klassivend, õpib kirjandusõpetajaks, ma tahaks õigupoolest näha, kuidas ta õpetaks, kõik vist tahaks. Sihuke punk tüüp), Sillu, Tarmo (kah endine klassivend, sihuke esteet), ja Zepp ) Ärge nüüd väga kurvad olge, kui teid siin nimekirjas polnud, mõned nimed siin on loogilised, mõned mitte. Kui teid siin ei ole, on see tõenäoliselt ebaloogiline. Kui te siin olete, on see sama ebaloogiline. Nagu WTF?

Polegi jõudnud loetud raamatute nimekirja uuendada, päris palju tuleks sisse kanda, kui ainult kõik meelde tuleks...

Kettalarbil oli jälle üks GMmiiting. Anni sinna ei jõudnud, aga keskne idee saadi paika. Sellest võib isegi täitsa asja saada. *kuri naer*

Sattusin just Kreisiraadio eurolaulu vaatama. Ausalt öeldes päris hea irooniaga, antud asi võiks edasi saada küll, iseasi, kui paljud antud irooniast aru saavad.

Ma ei oska piljardit mängida.

Suuri Pesakondi võiks kirjutada, viimane osa pärineb vist aasta algusest.


Ja sellest, mida mul tegelikult öelda oli, ma ei kirjutanudki.

Jack Kerouac, "Teel"

"Kõik mu lihased valutasid ja ma jalutasin violettvalguselises õhtus 27nda ja Weltoni tänava laternate all Denveri värviliste linnaosas; soovides olla neeger, tundes, et parimgi, mida valgete maailm oli mulle andnud, polnud minu jaoks piisavalt ekstaatiline, mitte küllalt rõõmus, elus, kift; mulle ei jätkunud hämarust, muusikat, ööd. Peatusin leti ääres, kus mees müüs mulle teravat punast chilit pabertopsikutes, ostsin talt veidi ja sõin seda mööda hämaraid müstilisi tänavaid jalutades. Tahtsin, et olnuksin Denveri mehhiklane või isegi vaene ületöötanud japs või ükskõik kes, aga mitte see, kes ma pidin nii vaevaselt olema: illusioonid kaotanud valge mees."

Ma oleks tegelikult tahtnud rohkem fraase sealt välja kirjutada, aga raamatukogutähtaeg tuli kätte.
Seega, ingliskeelne Wikiquote abiks.

"They danced down the streets like dingledodies, and I shambled after as I've been doing all my life after people who interest me, because the only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones that never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!"

"I woke up as the sun was reddening; and that was the one distinct time in my life, the strangest moment of all, when I didn't know who I was — I was far away from home, haunted and tired with travel, in a cheap hotel room I'd never seen, hearing the hiss of steam outside, and the creak of the old wood of the hotel, and footsteps upstairs, and all the sad sounds, and I looked at the cracked high ceiling and really didn't know who I was for about fifteen strange seconds. I wasn't scared; I was just somebody else, some stranger, and my whole life was a haunted life, the life of a ghost. I was halfway across America, at the dividing line between the East of my youth and the West of my future."

"The stars bent over the little roof; smoke poked from the stovepipe chimney. I smelled mashed beans and chili. The old man growled. The brothers kept right on yodeling. The mother was silent. Johnny and the kids were giggling in the bedroom. A California home; I hid in the grapevines, digging it all. I felt like a million dollars; I was adventuring in the crazy American night."

"Something, someone, some spirit was pursuing all of us across the desert of life and was bound to catch us before we reached heaven. Naturally, now that I look back on it, this is only death: death will overtake us before heaven. The one thing that we yearn for in our living days, that makes us sigh and groan and undergo sweet nauseas of all kinds, is the remembrance of some lost bliss that was probably experienced in the womb and can only be reproduced (though we hate to admit it) in death."

"I want to be like him. He's never hung-up, he goes every direction, he lets it all out, he knows time, he has nothing to do but rock back and forth. Man, he's the end! You see, if you go like him all the time you'll finally get it."

"And for just a moment I had reached the point of ecstasy that I always wanted to reach, which was the complete step across chronological time into timeless shadows, and wonderment in the bleakness of the mortal realm, and the sensation of death kicking at my heels to move on, with a phantom dogging its own heels, and myself hurrying to a plank where all the angels dove off and flew into the holy void of uncreated emptiness, the potent and inconceivable radiancies shining in bright Mind Essence, innumerable lotus-lands falling open in the magic mothswarm of heaven. I could hear an indescribable seething roar which wasn't in my ear but everywhere and had nothing to do with sounds. I realized that I had died and been reborn numberless times but just didn't remember because the transitions from life to death and back are so ghostly easy, a magical action for naught, like falling asleep and waking up again a million times, the utter casualness and deep ignorance of it."

"Her great dark eyes surveyed me with emptiness and a kind of chagrin that reached back generations and generations in her blood from not having done what was crying to be done — whatever it was, and everybody knows what it was."

"Here was a young kid like Dean had been; his blood boiled too much for him to bear; his nose opened up; no native strange saintliness to save him from the iron fate."

"Suddenly I had a vision of Dean, a burning shuddering frightful Angel, palpitating toward me across the road, approaching like a cloud, with enormous speed, pursuing me like the Shrouded Traveler on the plain, bearing down on me. I saw his huge face over the plains with the mad, bony purpose and the gleaming eyes; I saw his wings; I saw his old jalopy chariot with thousands of sparkling flames shooting out from it; I saw the path it burned over the road; it even made its own road and went over the corn, through cities, destroying bridges, drying rivers. It came like wrath to the West. I knew Dean had gone mad again."

"So in America when the sun goes down and I sit on the old broken-down river pier watching the long, long skies over New Jersey and sense all that raw land that rolls in one unbelievable huge bulge over to the West Coast, and all that road going, and all the people dreaming in the immensity of it, and in Iowa I know by now the children must be crying in the land where they let the children cry, and tonight the stars'll be out, and don't you know that God is Pooh Bear? the evening star must be drooping and shedding her sparkler dims on the prairie, which is just before the coming of complete night that blesses the earth, darkens all the rivers, cups the peaks and folds the final shore in, and nobody, nobody knows what's going to happen to anybody besides the forlorn rags of growing old, I think of Dean Moriarty, I even think of Old Dean Moriarty the father we never found, I think of Dean Moriarty."



Ma ei tea. "Teel" on sihuke raamat, mis on pigem poeem kui romaan, süžee on hüplik ja realistlik aga see keel, see tunnetus - tekitab kuidagi tahtmise olla ise teel, minna road-tripile, elada mõnda aega mingis muus linnas, Prahas, New Yorkis, Brüsselis, Vladivostokis, Bakuus või kas või Tallinnas...
Tunnetust tekitav romaan.
Eks ta ole.
Ma ei oska eriti raamatutest rääkida. Eriti säärastest.

...ja seal me olime, kaks murdunut öist kangelast Läänest...

Veel

Veel on kaugel sügise rajad
eluõhtu üksikud teed
praegu tallad meil hõõguvad tantsust
lõkkelõõmas hõõgvel on söed.

Veel on aega istuda mõtteis
hoida kalli õla pääl pääd
kaeda udu sees sälgusid kütkeis
kuulda ritsikaid välude pääl.

Veel on viie valmimas põues
sõnu seadmas süda ja suu
veel meid külmad ei kimbuta õues
veel õisi me rõõmude puul.

Veel on tormid kõigist meist kaugel
unelm taeva tõuseb kui lind
kes siin koidikut kuulutab raugelt
helget lootust kel täis veel rind.

Veel koob ämblik kasteveest pitsi
kase lõhn teeb uimaseks pää
meile elu ei ole veel kitsi
soovib meile kõike ta hääd.

Veel on usk, et mehed on rauast
ja et piigad piimast ja meest
veel on marssalikepike paunas
ja laiad Arkaadia teed.

Eks ta rohkem selline suvelaul ole, jah. Aga ilus ikkagi.
Ja mäletate- "Milleks see talvejutt? Praegu on suvi, õeke." :P

Kuigi tegelikult ma armastan sügist ka.

PS: Tegu on Kiritöö lauluga, kui keegi huvi tunneb. Sõnade ja viisi autorit võib sealt ilmselt leida.

Hällilaul Impro 3: Punane Hanrahanist

Nagu kunagi sooviti:

KUI ÜMBERRRINGI KAEBLEMAS ON KÜLM OKTOOBRITUUL
JA KAMBRITES ON RAHU VARJUL ARMUVARANDUS
MU KEVADELOOTUS OLED SA KUI LEHED LANGEMAS

SING HASHEBAI LOULU-LOULU LEI
HASHEBAI LOULU LEI (2X)

KÕIK HINGED, KES ON RÄNDAMAS KÜLL MAA KÜLL VETE PÄÄL
NEID KUULEN ÜLE LENDAMAS JA LUME HELE HÄÄL
NÜÜD PUHKA VAID, SEST TERVE ILM ON PEAGI ÄRKAMAS

SING HASHEBAI LOULU-LOULU LEI
HASHEBAI LOULU LEI (2X)



Ja kurat, nüüd ma ei mäleta enam kogu viisi.

Kustav ja Iida

Kaks armastajat juhtusid kord kokku metsateel
(Tairudi-tairudi trallallaa, miks sina mind ei armasta?)
Nemad puu all maha istsivad, ei julgend rääkida
siis Kustav ütles Iidale: miks sa ei ole kurb?
Ma homme laulatusele sõidan oma pruudiga
siis Iida ära ehmatas, näost valgeks läks kui kriit
Iida tõusis puu alt ülesse, läks oma kambrisse
Kui äripäev oli mööda läind ja pühapäev oli tulnud
siis istus Iida akna all ja kammis oma pääd
Iida viskas kammi aknale, lõi juuksed seljale
ta elavalt toast välja läks, surnult kanti tagasi
Kui pühapäev oli mööda läind ja kesköötund oli tulnud
siis seisis Iida kurblik vaim Kustavi voodi ees
Siis teise päeva hommikul Kustav ütles naisele
Ma täna öösel kohutavat und olen näind, nii hirmsat, koledat
meie tuba oli pisikesi loomi täis, kõik veripunased
Siis sõna toodi Kustavil - sinu vana pruut on surnud
Kustav tõusis voodist ülesse, läks Iidat vaatama
Mamma viis ta papa kambrisse, kus Iida magas nüüd
Kustav langes maha põlvini, et anda Iidal suud
Iida kolm venda ütlesid, mis otsid sina siit
suud anna oma naisele ja mitte Iidale
Kustav haaras põuest volveri, lõi endal rinnusse
noor naine jäägu leinama, mina suren Iidaga
Kaks armastajat surivad, ühte hauda maeti




K2rts palus, et ma selle talle saadaks või miskit, panen siia üles.


Tjah, tegelikult üks üsna jabur laul, samasse liigasse "Pimm-pommadi kellad löövad"-ga, kuigi mitte päris selle kingsepa-lauluga.
Praegu ma aga mõtlen, kust võiks leida sõnu järgmistele lauludele, oleks hea teinekord sõpradega laulda:
1) Hällilaul "Impro 3: Punane Hanrahanist". Mäletan vaid fraasi: " sa oled mu kevadelootus, kui lehed langevad". Kuramuse ilus laul.
2)Mul on kuri kahtlus, et see on FIXi laul, a pead ei anna. Too on too laule ümber pööravast peeglit uurivast daamist.
3) Üks teatav nekrutilaul. Too, mis algab, et ema väikselt hällitas ja ütles sõjamees jne. Õigupoolest on mul üks selline laul siin isegi olemas, aga too on üsna lühike versioon, Kustavist ja Iidast vahest lühemgi, aga too teine oli hästi pikk, peab kelleltki küsima, et laulaks, sest ümber trükkida oleks ilmselt suur vaev.
4) Üks teine nekrutilaul. Oli Eesti Teatri Lauludes, muuseas telekas ka. Too on too "See ranits, mis mul seljas"
5) Ja vot üks lugu oli veel, mida ma niikuinii tahtsin, aga ta, raip, ei tule meelde. Mitte midagi tast ei tule.

Sõjaväest, matemaatikast ja muust

Heihoohipi!
Kirjutan siia vist üle tüki aja. Mõned inimesed kasutavad bloge oma eludest rääkimiseks. Lähen massiga kaasa. Vähemasti ajutiselt.

Töö

Terve vaheaeg tegin tööd. Armastust selle läbi küll ei tulnud. Väsimus aga küll. Täpsemalt öeldes oli siis tegu ühe halvastitõlgitud pikema teksti toimetamine. Isaga koos tegime, ta pidi selline erialane toimetaja olema, aga vaatas teksti ja nägi, et asjad on kuidagi väga kahtlase loogikaga ja kutsus mind appi, kuna ta ise inglise keelt eriti ei oska. Ja selle peale kuluski vaheaeg.
Teosest sai leitud päris kenakesel hulgal ülijaburaid vigu, umbes samas klassis kui too kuulus spinninguratas printsessi toas. Peale selle sai sellest liialt suures koguses Freudi, mille tulemusena paaril järgneval päeval pidevalt mingid freudistlikud tõlgendamised tekkisid - stiilis - aa, tema teeb seda, tõenäoliselt on see põhjustatud *sisesta freudistlik väljend siia*. Hirmus.
Ja nagu sellest tööst veel vähe ei oleks, avastasin kooli tulles, et järgnevaks nädalaks oli vaja juttude järgi Balzaci-mõõtu referaat kirjutada. Sain endast võitu ja ei hankinud mingit eelmise või üleeelmise aasta töö koopiat.
Balzaci mõõtu ta just ei olnud, kõigest neliteist lehekülge, aga vaba aja röövis küll ära. Vähemasti sain viie.

Olümpiadistika

Lingvistikas sain riiklikule. Matemaatikas sain valikvõistlusele. Need kaks on aga peaaegu samadel kuupäevadel. Eks näis, kuidas läheb ja mida ma sellega peale hakkan. Vietnami muidugi tahaks. Seda, kus rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad on, ei tea. Eks näeb.
Tegelikult läks ju hästi.

Sõjavägi

Üleeelmisel kolmapäeval käisime klassiga tapal. Või tegelikult Tapal. Sõjaväeasjanduses, mis seal on. Kenade juttude peale, kuidas see relv teeb nii suure augu inimese sisse ja kuidas see relv pillub selliseid toredaid granaate, mille hävitusvõime on nii ja nii suur ja nii edasi ja kuidas selle relva niimitmekordne kasutamine on võimeline linna rusuhunnikuks tegema, tekkis kõva tahtmine asendusteenistusse minna. Ilmselt lähengi. Eksmenäe.


Rollimängud

Allyga on 10väikseneegrilarbi asjus päris häid plaane tehtud. Kolm tegelast on iseloomult valmis ja nad kõik meeldivad mulle. Peaks varsti uuesti kokku saama ja puha.
Ally ja Gobliniga peaks Husbarde ka ajama, aga see on alles augustis ja muist plotti on valmis. Ei viitsi.
Tegelikult peaksin ma Fyerellari rollid läbi lugema ja üritama ise kah sinna miskit panustada, aga nad näivad üsnagi segased ja mul ei ole kõiki taustamaterjale. Aega isegi oleks, aga lihtsalt viitsimist praegu ei ole. Jaa, laiskus on tore asi.
Drägunit olen saanud päris korralikult mängida, aga demmata mitte. Raisk! Ma tahan demmata.
Kirjand

On laupäeval. Lähen homme Teringuga "Klaaspärlimängu" asjus rääkima. Kool on vormiliselt läbi. Eksamid tulevad.
Ma nägin täna kirjandit unes. Hirmus.

Igatsus
Ma ei teagi, mida öelda või teha.
Kooli enam ei ole, eile oli viimase koolikella aktus. Räige nostalgiatunne tekkis. Et nüüd ma lahkun Treffist ja kõikidest nendest õpetajatest ja klassikaaslastest ja aatriumist ja koorist ja isegi sööklast ja kui ma veel rebane olin, siis oli ju aega küll ja elu oli ilus ja kui hea on siin tegelikult olnud ja...
Igatsus jälitab mind.


Allnõlva sarapikus
siristab põõsalind
Pilvede imelikkus
ülalt tunnistab sind


Aeg läheb üle nõlva.
Osadus, vastuvõtt.
Kivi ei olegi kõva,
lõhmus kõneleb tõtt.


Viimane lehm oli Tsilla.
Viimane koer oli Krants.
Jalad ees üle silla
enne Meeta, siis Ants
Ooo... jalad ees üle silla
enne Meeta siis Ants


Keda veel, katus, varjad?
Mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete, marjad?
Lõksute, kangaspuud?


Aeg läheb üle kõige,
aeg lükkab seinad koost.
:,:Jääb üks rähni hõige,
pistriku kiljatus soost:,:


Kuskil lööb vasar lokku.
Kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhnav maarjahein peos


et ei kustuks see talu
jääks üks kindel paik
:,:Tee ja sild ja palu
kanarbik vaikus ja vaik:,:


Et jääks kuskile värav,
kodu, mis ootab eel
neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua teel
:,:neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua
kaua teel:,: