Smart Hero

Olen tropp ja teen ainult mingeid teste, sisukaid poste ei tee.
http://www.easydamus.com/character.html
Vot too test. Et millise tendutegelase statistikud kirjeldaksid kõige paremini Teie Tagasihoidlikku Jutustajat.
Ehk siis teise leveli CG (no tõesti, väga piiripealne juhtum, vaadatagu altpoolt, pigem NG, kuigi G on ilmselt enesepettus) pointy-eared, earth-loving, tree hugging faggot Smart Hero.

I Am A: Chaotic Good Elf Wizard (2nd Level) Ability Scores: Strength-10 Dexterity-10 Constitution-10 Intelligence-18 Wisdom-12 Charisma-12 Alignment: Chaotic Good A chaotic good character acts as his conscience directs him with little regard for what others expect of him. He makes his own way, but he's kind and benevolent. He believes in goodness and right but has little use for laws and regulations. He hates it when people try to intimidate others and tell them what to do. He follows his own moral compass, which, although good, may not agree with that of society. Chaotic good is the best alignment you can be because it combines a good heart with a free spirit. However, chaotic good can be a dangerous alignment because it disrupts the order of society and punishes those who do well for themselves. Race: Elves are known for their poetry, song, and magical arts, but when danger threatens they show great skill with weapons and strategy. Elves can live to be over 700 years old and, by human standards, are slow to make friends and enemies, and even slower to forget them. Elves are slim and stand 4.5 to 5.5 feet tall. They have no facial or body hair, prefer comfortable clothes, and possess unearthly grace. Many others races find them hauntingly beautiful. Class: Wizards are arcane spellcasters who depend on intensive study to create their magic. To wizards, magic is not a talent but a difficult, rewarding art. When they are prepared for battle, wizards can use their spells to devastating effect. When caught by surprise, they are vulnerable. The wizard's strength is her spells, everything else is secondary. She learns new spells as she experiments and grows in experience, and she can also learn them from other wizards. In addition, over time a wizard learns to manipulate her spells so they go farther, work better, or are improved in some other way. A wizard can call a familiar- a small, magical, animal companion that serves her. With a high Intelligence, wizards are capable of casting very high levels of spells. Find out What Kind of Dungeons and Dragons Character Would You Be?, courtesy of Easydamus (e-mail) Detailed Results: Alignment: Lawful Good ----- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20) Neutral Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (20) Chaotic Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (21) Lawful Neutral -- XXXXXXXXXXXXXXXX (16) True Neutral ---- XXXXXXXXXXXXXXXX (16) Chaotic Neutral - XXXXXXXXXXXXXXXXX (17) Lawful Evil ----- XXXXXXXXX (9) Neutral Evil ---- XXXXXXXXX (9) Chaotic Evil ---- XXXXXXXXXX (10) Law & Chaos: Law ----- XXXXXXXX (8) Neutral - XXXXXXXX (8) Chaos --- XXXXXXXXX (9) Good & Evil: Good ---- XXXXXXXXXXXX (12) Neutral - XXXXXXXX (8) Evil ---- X (1) Race: Human ---- XXXXXXXXXXXXX (13) Dwarf ---- XXXXXX (6) Elf ------ XXXXXXXXXXXXXXXX (16) Gnome ---- XXXXXXXXXX (10) Halfling - XXXXXXXXXXXX (12) Half-Elf - XXXXXXXXX (9) Half-Orc - (-2) Class: Barbarian - (-4) Bard ------ XXXX (4) Cleric ---- (-8) Druid ----- (-21) Fighter --- XX (2) Monk ------ (-19) Paladin --- (-21) Ranger ---- (-4) Rogue ----- (0) Sorcerer -- XX (2) Wizard ---- XXXXXX (6)

Havelock

Which Discworld Character are you like (with pics) created with QuizFarm.com

You scored as Lord Havelock Vetinari You are Lord Vetinari! Supreme ruler of Ankh-Morpork! Cool, calculated, and always in control. You graduated from the assassins guild, but failed a course on stealth and camouflage, because the professor never saw you there (even though you attended every class). You always seem to know what everyone is thinking, and after a conversation with you, people feel that they have just escaped certain death. Lord Havelock Vetinari 81% Carrot Ironfounderson 69% The Librarian 63% Commander Samuel Vimes 56% Gytha (Nanny) Ogg 44% Cohen The Barbarian 44% Esmerelda (Granny) Weatherwax 38% Greebo 38% Death 31% Rincewind 31%

Sügis

Season of mists and mellow fruitfulness,

Close bosom-friend of the maturing sun;

Conspiring with him how to load and bless

With fruit the vines that round the thatch-eves run;


(John Keatsi "To Autumn"ist)
See on käes.
Ma istun linnas, arvuti taga, ja mu sõrmed ja varbad on jahedad. Kampsun on seljas, kehal on soe, aga sõrmedel ja varvastel on külm. Iseenesest ei ole see halb, et ta tuli, see sügis, sest tegelikult on ta ju vägev. Ja külm on vist parem kui palav, mõjub mõistusele kuidagi virgutavalt.
Kargus on ilus sõna. Mõlemad tähendused on ilusad, kuigi ma kargust tantsida ei mõista. Aga on ilus sõna. Kargama. Karge. Kargad. ("Meremaa võlur", mäletate?) Kargus. Tegelikult on selle sõna kõla ka ilus, peaaegu nagu cellar door, aga tähendus ka, sest assotsieerub just sügisega.

Suvi on läbi ja suvi oli ilus, jah, seda küll, aga mul ei ole kahju, et ta on möödas, sest läheb nii, nagu minema peab. Või kui on, siis ainult natukene, nende ajalaamade pärast, mis mul siis vabalt kasutada oli. Samas, ma raiskasin ka seda aega üsna palju, kuigi raiskama ei ole tegelikult sellise jalad-seinale oleskelu jaoks just päris õige sõna, sest toda on kah vaja.
Igatahes.
Ma olen nüüd tudeng. Homme saan kõik asjad kätte ja siis on vist asjad juba täiesti ametlikud.
Muide, täna saab vist Nummert teada, kas ta sai Oxfordi sisse (või oli too Cambridge?). Loodame siis, et saab.

Aga tegelikult olen ma rõõmus, hoolimata sellest kuradi sessoonsest depressioonist, mis varsti kõiki lähedasi ja iseennast lööb. Sest ma tean, et inimesed on Tartus, ma saan neile minna külla ja juua teed. Tegelikult tahaks ka endale külla kutsuda, teed jooma ja puha. Tahaks teha oma sünnipäevapeo maal. Sinna mahub tegelikult täitsa palju inimesi, nii et tahaks kutsuda ka ikka, nii korralikult, tahan lihtsalt tegelikult mõndasid näha, keda pole tükk aega näinud, ja neid ka, keda olen. Muidugi, natuke murettekitav on asjaolu, mida nad kõik seal tegema peaksid, sest ise väga tsirkust korraldada ei oska nagu, dräguni jaoks oleks rahvast ilmselgelt liiga palju, ja larpi nii kiirelt ei korralda, ja joomapeod mulle ka ei meeldi. (natuke võib juua, nõnda, nagu Tering kunagi ütles, et on päris palju inimesi, kes on muidu liialt kinnised ja häbelikud, aga kelle haridus ja haritus tuleb välja - s.t nad julgevad seda näidata, kui kergelt võtnud on) Ja larpi ja drägunit selles mõttes ei taha, sest siis inimesed on keskid muud, kui nad on. Aga samas, näiteks larpide aftekad on head. Oktoobriöö oma oli ja Talveöö ka. (heh, mõlemad on -ööd)
Tegelikult ma siiski arvan, et see tuleks välja. Päriselt ka. Sest ma usun teisse.

Õunu on palju.

Pikad reisid

Sellest, kuidas ma Vietnamis IMOl (International Mathematical Olympiad) käisin, on juttu sellises eriblogis nagu:

http://imo07.blogspot.com

Blogi on Nummertiga pooleks ja pooleli kah kõigele krooniks. Aga igatahes, Jan Willemson ja Mart Abel kirjutasid ise kah mingeid pikki oopereid, kuigi nende asukohta ma veel ei tea, aga üsna kindlasti nad mingi aja sees kusagil üles kerkivad. Kes minu saatuse kohta ebatervelt suurt huvi (s.t veel ebatervemat) tunnevad, võivad järgmist Horisonti ka lugeda (arvatavasti on too ikka järgmine, kus meist räägitakse) - seal ilmub kah üks lehekülg meist.
Enda saavutuste kohta ütlen, et sain Honourable Mentioni elik äramärkimise, mis tegelikult eriti midagi ei ole, kuna antud äramärkimise pälvivad kõik, kes ühe ülesande täispunktidele teevad - ja neljas ülesanne oli väga lihtne.
Pronksist eraldas mind üks väga loll viga, mille, oleks ma seda vaid tähele pannud, ma kümne minutiga ära parandanud oleks. Päriselt kah, sest lugu oli nii:
Esimene ülesanne koosnes kahest osast, esimese tegin elegantselt ära, teise puhul vaatasin, et esimese osa põhjal tuleb triviaalselt.
Seletasin pärast võistlust Nummertile oma lahendust. Nummert küsis ühe küsimuse, millest selgus, et teine osa ikka ei olnud triviaalne. Mõtlesin kümme minutit ja ütlesin siis, miks teine osa kehtib. Nojah, tagantjäreletarkus on täppisteadus.
Sellest ülesandest sain ma kolm punkti seitsmest.
Egas midagi, üritame nüüd sellest õnnetust, jumalasthüljatud, seitsmekordselt äraneetud esimesest ülesandest üle saada.
...

Väikesed reisid

Heihoohipi!
Eelmine post on kirjutatud just enne lõpetamist. Teavitan siin lugejaid, et sai kenasti ära lõpetatud.
Detaile:
Läksin suht vara kohale ja seal oli juba rahvast kohal, lõpetajaid oli neist tühine protsent, sest esiteks olid vist suurem osa lõpetajaid oma üüratud suguseltsid koos igasuguste lehmalellepoegade ja muudega kaasa kutsunud ja teiseks, ega väga paljud lõpetajad nii vara kohale ka tulla ei viitsinud. Põhiliselt muretsesid ikka sugulased.
Ja siis oligi too tseremoonia, peeti kõnesid(direktor igava, nagu ikka, Salo hea, Meyer (ta lahkub meie seast, Saksamaale) vahva ja õpilased, kes juhtumisi olid minu klassikaaslased, kah pädeva)
Päev ei olnud väga palav, aga praegu meenutades tundub too õhkkond ikka umbne olevat küll. Eks ta üsna masendav tegelikult olnud, aga mis siis. Pärast olid õnnitlused, kus n sugulast, sõpra ja tuttavat mind õnnitlesid, mõni pakkus isegi sobivat botaanilist lisaartiklit. Siis läksime veel Treffi kuju juurde pilti tegema, seal kohtasin veel sõpru-tuttavaid. Keegi tegi must soolopildi ka, aga ei mäleta, kes.
Ja siis oli selline istumine pere keskis. Kohaks oli seekord Gruusia Saatkond, koht, mis mulle meeldis, ülejäänud rahvale kahjuks mitte. Siis väike puhkepaus, leivaluusselaskmine ja siis uuesti kooli, lõpupeole, kus meid tervitati sõnadega: "Head vilistlased" Bockivennaskonda seal ei olnud, ju olid nad kuhugi mujale tähistama läinud, tõik, millest on iseenesest kahju, sest nemad osanuks ehk matusemeeleolugi kuidagi rikkuda. Tantsisin vaid ühe tantsu, avavalsi, Piiuga. Treffi katusel sai ka käidud. Vaade on muuseas erikuradifantastiline, kuigi ma kõrgust kardan.
Ühesõnaga, asi vajus siis vaikselt ära, koolist löödi välja, ütlesin rahvale head aega ja kui näeme veel, siis ütleme tere ja tulin tulema.
Sellest ajast saadik on mingi hägu.
Siis oli mata sessioon.
Siis oli ühepäevane paus.
Siis oli Laulupidu. Iseenesest vahva üritus. Käisin linase hame ja muidu ka üldiselt korrektse riietusega. Esimene päev saabusime hilinemisega meist sõltumatute asjaolude tõttu. (loe: Tallinn ja tema ummikud). Siis selgus, et lõunat ei saa (mina olin muidugi targu kusagil teeäärsetest putkadest igasuguste burgeriteja pelmeenide ostmist vältinud, kuna ametlikul söömaajal saab ju tasuta). Panime asjad ööbimiskohta, vaatasime kohustuslikus korras tantsupeo peaproovi (seda, kunas pidu ise oli, ma aru ei saanudki) ja läksime siis mingi seltskonnaga söögijahile. Leidsime mingi poe (vist Sikupilli) kust ostsime sooja süüa üsna mõistliku hinna eest, sõime kõhud täis, ootasime pisut ja läksime siis kesklinna aega parajaks tegema(laulupeo proov pidi olema kell kaheksa, meie vaba aeg algas neljast). Seal oli too suur pood, kus ma nägin Danija Goblinit ja ostsin Rahva Raamatust "Iliumi" samal ajal kui ülejäänud mingis alumises joomakohas jõid, mingeid suhtkoht jälgimaitselisi kokteile, muide. Tean, sest mul jäi ka aega üle ja lõin teda sääl all siis surnuks.
Proov. Mitte midagi ei mäleta. Küllap me seal midagi laulsime. Aga igatahes selgus, et süüa oleks lõuna ajal ikka saanud küll, lihtsalt info ei liikunud piisavalt pädevalt. Ohwell, c'est la vie.
Aga õhtul vähemasti süüa sai, tõsi küll, seda koolimajas, mis oli isegi parem variant, kuna järjekorrad olid lühemad. Samas, ma nägin seal köögi kandis mingit peni siia-sinna ringi silkamas, mis mu mõtteisse mitmeid hügieenialaseid küsimusi tekitasid, aga see selleks. Magasime samas saalis Tartu Noortekooriga, muide.
Öö ja hommik ja teine päev.
Teisel päeval ärkasime pärast üsna lühikest und (mina sain oma kuue-seitsmetunniga ikka üsna palju magada) pesime hambadja muud kehaosad ja siirdusime laululavale proovi. Laulsime trammis(või siis trollis) "Tartu marssi" :P
Igastahes, proovi esimese osa lõpus olid mu jalad poolsurnud ja hääl täiesti ära. Eelmine õhtu oli meite juurde politsei ka tulnud, seoses kellegi kaasavõetud alkoholiga ja ütelnud, et igal ajal võib puhumisreidi teha. Seetõttu ei saanud näiteks Villemilt hääleparandust kah paluda. Hulkusin niisama ringi, puhkasin jalga ja kohtusin inimestega. Õnneks hakkas hääl tasapisi naasma ja teise proovi ajal oli kõik kombes. (tegelikult oli kõik üks proov, aga segakooril oli seal umbe suur vahe vahel, kui ta laval ei pidanud olema, nii et olinagu kaks proovi)
Õhtul oli simman, esinejad täitsa toredad, seepärast ma mõneks ajaks sinna ka jäin, siis läksin enne lõppu majutuspaika tagasi ja pakkisin mittemagamisasjad juba ära, sest hommikul pidi kiireks minema.
Järgmine hommik tõusime, pakkisime asjad,isegi pesime ja siis: paraadile!
Einoh, päris vahva rongkäik oli ja HTG auks hüüti ikka päris pidevalt. Ise kahjuks kuigi palju hüüda ei saanud. Juhtus kuidagi nõnda.
Siis: pidu. Oli vägev küll. Leidsin oma kodakondsed kah üles, kes pidu kaema tulnud olid.
Peost ma parem ei räägi, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada ja nii edasi sestap ütlen, et hästi lahe oli ja rohkemat mitte. Hääl õnneks ära ei läinud.
Kui pidu läbi, sööstsin bussi otsima, sest mul olid seal pakid peal ja mind pidi autoga Haapsallu viidama. Otsisin bussi ja otsisin, ag aüles ei leidnud. Helistasin siis Keerule. Selgus, et buss polnud saabunudki. Läksin siis ülejäänud koori juurde bussi ootama. Kui saabus teade, et buss tuli, kõndisime umbes kilomeetri maha, enne kui selleni jõudsime. Siis võtsin pakid ja transportisin neid Martti (Suure) abiga autoni ja sealt läks reis edasi Haapsalu peale.
Õhtul olin üsna väsinud ja ei jaksanud seepärast rääkida nagu mu isa seda tegi, kui raske päev ikka olnud oli ja kui palju nad seisma olid pidanud ja kui väsitav see kõik olnud oli ja nii edasi. Nojah, minu kaastunne neile.
Siis me olime nii viis päeva Haapsalus. Mängisime bridži (saatanlik mäng!), ujusime, sõime väljas ja nii edasi. Ei viitsi enam eriti kirjutada.
Nüüd olen kodus. Homme lähen Käärikule, seal on viimane sess. Ja pärast seda on hansapäevad ja pisike paus ja siis on Vietnam.

Ave, Caesar, morituri te salutant

Homme on lõpetamine.
Kell 12. 00 Vanemuise kontserdimajas. Täna andsin õpilaspileti tagasi. Bussis enam soodushinnaga sõita ei saa. Ja see suvi, mis nüüd ees on...oijah.
Ma ei teagi, mida ütelda.

Muuseas, ma nägin täna Hannat. Ta käis korra Tartus, Treffis mingitel paberitel järel. Ta läheb järgmine aasta tagasi kooli (see, mis tuleb, ma mõtlen) See on tore.

Lõpp....


.....
EDIT:
AJalugu - 87
Inglise keel - 93
Matemaatika - 98
Kirjand -- 100
EDITi lõpp


.....
.....




......





......

Ei siia ei tule praegu enam midagi.
Ja Suuri Pesakondi ma ka enam kirjutada ei oska. Kõikide narratiivide lõpp. Eile pidi ka üks seltskond seiklejaid oma lõpu leidma, aga isegi seda ei saanud.


Finis nihili.

Ma olen väsinud.

Evolutsiooniline jäänuk

Käisime isaga mulle lõpetamiseks kingi ostmas. Üldiselt mulle poodides käia ei meeldi, seekord kah mitte, aga kahjuks seekord vana head taktikat - nood käivad kah, võtame ära ja käime siis kus kurat- kasutada ei saanud, sest häirival kombel on kõikide kingade ninad hirmpikad - jalg läheb nagu ilusasti sisse, muidu sobib ka, näeb päris asjalik välja ka, aga varvaste juurest on teist sama palju vaba ruumi kui jalga sees on. Käi siis nendega ringi nagu tola ja vaata, kuhu otsa komistad. Ei tea, kas vahepeal on inimkonna areng kümnesentimeetriste varvaste teed läinud (ehk arenevad millekskiks sõrmetaolisteks? nagu mõningatel ahvidel?) ja mina olen siis selline evolutsiooniline tupik, kes on siis pikkade varvaste rõõmust ilma jäänud. Teine võimalus on muidugi, et kõik normaalsed kingad on juba ammu-ammu ära ostetud, nüüd on alles jäänud vaid kingad mutantidele. Siis on muidugi alati-aktuaalne froidistlik lähenemine, aga toda ma täna ei puuduta.

PS: Tegelikult ma mingid kingad siiski sain, nii et muretsemiseks pole enam põhjust.

Mai, 16-18

Õpin päevapostiblogimise rasket kunsti.
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri

IMO ja muud valikulised võistlused

Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka tavatses öelda, tuleks alustada pikka hiina ooperit teemal mina ja IMOd eelmistel aastatel, aga kuna ma pikalt kirjutada ei viitsi, siis võtke teadmiseks, et IMO valikvõistlustel olen ma varem ka käinud ja suhteliselt lõpuosas olevaid tulemusi saanud.
IMO tähendab teadupärast Internatsionaalset MatemaatikaOlümpiaadi ja IMO valikvõistlused on säärased võistlused, kuhu kutsutakse need, kel riiklikel võistlustel hästi läheb ja mille võitjad, lisades arvestusse ka piisaval hulgal intriige ja sahkermahkerit siis rahvusvahelise võistkonna liikmeks arvatakse.
Igatahes, mind sinna kutsuti. Ja milline õnn, valikvõistlused olid täpselt üks päev pärast lingvistika riiklikku - seega oli mul tihe nädalavahetus. Lingvistika oli päris kena, johtuvalt sellest, et ma sain kokku suurel hulgal talonge, mille eest DuNordis süüa. Seal on päris head söögid muide. Samuti anti süüa ka reede õhtul ja... mmmm....
Ahjaa, võistlustest siis ka. Lingvistikaolümpiaadidel olin ma niivõrd ärahellitatud asjaoluga, et harilikult pannakse fraasid ja tõlked järjestikku, mitte ei ole nad segamini nagu Kört-Pärtli särk. Seekord ei olnud. Kolm ülesannet olid säärased ja kõigiga panin ma algselt võssa. Näiteks algselt arvasin ma seimati (või misiganes keel see ka polnud) keele kohta, et kõnelejad ilmselt end pidevalt pilve tõmbavad, kuna igasuguse väiksegi loogika tekkimisel oli mingi fraas-tõlge, mis kõik pahupidi pööras. Aga veerand tunni pärast sain ma oma veast aru ja siis tundus see keel väheke normaalsemana.
Lineaarkiri B puhul hakkasin ma algul otsima sidemeid päike-kuld-vask-naine jne, siis aga täheldasin silpe ja voila! välja tuli.
Aga see, et ungari keele ülesande puhul seal tõlked suvalises järjekorras olid, sain ma alles õhtul teada.
Üldiselt oli lingvistika tore, õhtul sai veel Ülikooli kohvikus süüa ja kohtuda inimestega, keda poldud ammu näinud ja nii edasi. Mind kutsuti veel õhtul laulma ja heietama, aga kuna olin pärast päeva suhtkoht väsinud ja mul oli veel kaks olümpiaadipäeva ees, läksin koju.
Järgmine päev. Ärkan suhtkoht vara, söön kodus hommikut, lähen bussipeatusesse ja ikkagi jõuan napilt õigeks ajaks kohale. Nojah, c'est la vie. Igatahes näen seal kohapeal mitmeid tutavaid karvaseid ja sulelisi matemaatikuid, nii võistlejatena kui ka žüriis ja nende seas, kes meil raibetel silma peal hoidsid, et midagi kurja ei sünniks.
Tegin kaks ülesannet kolmest esimene päev ära ja kahtlustasin vandenõud, sest esimene aasta sain ma vist kokku ühe punkti ja teisel aastal seitse. Nüüd aga esimese päevaga juba neliteist punkti käes, sest lahendused tundusid ilusad ja head(muuseas, teisest ma ühe punkti kaotasin, kuna ei arvestanud võimalusega, et kolmnurk võib nürinurkne ka olla. Samas Juhan ütles, et mul olla kõige ilusam lahendus olnud). Kolmandat ma välja ei mõtelnud, tegin ainult tähelepanekuid. Pärast selgus, et selle eest sain ma kaks punkti, mis oli üks kõrgemaid tulemusi üleüldse.
Teine päev algas varem. Kuna mul oli kaks talongi, siis ma kodus ei söönud, vaid DuNordis. Õigemini plaanisin ma seda teha, ent avastasin, et DuNord tehakse lahti alles kümnest. Well, kõiges ei saa ka vedada. Sõin Kuumas Tassis hommikut, sellist hästi kolesteroolirikast hommikusööki, mille peale ilmselt arterid kohe ära ehmatavad. Vaatasin pärast oma rahakotti ja leidsin, et järel on umbes kaksteist krooni. Leidsin, et seda on just parasjagu ja läksin võistlustele.
Seal tegin kõik ülesanded poole ajaga ära. Kahtlustasin jällegi vandenõud. Aga seekord oligi! Ühes ülesandes oli funktsiooni märk kaks korda kirjas! Üritasin olümpiaadi lõpuni antud ülesannet lahendada - asjata. Sain lõpuks selle eest ühe punkti.
Sõin DuNordis korraga kahe talongi eest - mida oli kuradi palju - siis läksin ma Curu poole, siis Goblini ja Ally juurde, kes olid Krooksus, siis ühes nendega Urgu ühte filmi vaatama ja siis koju.
Ahjaa, ja DuNordis tegin ma ühe kõne ja sain teada, et lingvistikas olin ma kaheksas kuni kümnes, aga kuna isik, kellele ma kõne tegin, oli samuti kaheksas kuni kümnes ja tal oli eelvoorus paremini läinud, saab tõenäoliselt tema rahvusvahelisele (sinna saab kaheksa tükki) mitte mina, aga suvel toimuvasse laagrisse olen ikka kutsutud. Nojah, arvestades, et lingvistika rahvusvaheline on Peterburis ja mina olen eestlane ja järelikult fašist ja lõuga mulle saada ei meeldi, siis pole hullu.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
Aga.
IMO valikvõistlustel olin ma teine.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
Ja.
IMO 2007 -le, mis toimub Vietnamis, Hanois, ma saan!

Koos Nummerti ja Kagnroga, muuhulgas, kes on mõlemad Treffnerist.

*sisesta räige egotripp siia*

Alignment shift

Ehk siis TN-st NG-ks, nähtavasti. Vähemalt nii väidetakse. Anti selline tass.

Sõjaväest, matemaatikast ja muust

Heihoohipi!
Kirjutan siia vist üle tüki aja. Mõned inimesed kasutavad bloge oma eludest rääkimiseks. Lähen massiga kaasa. Vähemasti ajutiselt.

Töö

Terve vaheaeg tegin tööd. Armastust selle läbi küll ei tulnud. Väsimus aga küll. Täpsemalt öeldes oli siis tegu ühe halvastitõlgitud pikema teksti toimetamine. Isaga koos tegime, ta pidi selline erialane toimetaja olema, aga vaatas teksti ja nägi, et asjad on kuidagi väga kahtlase loogikaga ja kutsus mind appi, kuna ta ise inglise keelt eriti ei oska. Ja selle peale kuluski vaheaeg.
Teosest sai leitud päris kenakesel hulgal ülijaburaid vigu, umbes samas klassis kui too kuulus spinninguratas printsessi toas. Peale selle sai sellest liialt suures koguses Freudi, mille tulemusena paaril järgneval päeval pidevalt mingid freudistlikud tõlgendamised tekkisid - stiilis - aa, tema teeb seda, tõenäoliselt on see põhjustatud *sisesta freudistlik väljend siia*. Hirmus.
Ja nagu sellest tööst veel vähe ei oleks, avastasin kooli tulles, et järgnevaks nädalaks oli vaja juttude järgi Balzaci-mõõtu referaat kirjutada. Sain endast võitu ja ei hankinud mingit eelmise või üleeelmise aasta töö koopiat.
Balzaci mõõtu ta just ei olnud, kõigest neliteist lehekülge, aga vaba aja röövis küll ära. Vähemasti sain viie.

Olümpiadistika

Lingvistikas sain riiklikule. Matemaatikas sain valikvõistlusele. Need kaks on aga peaaegu samadel kuupäevadel. Eks näis, kuidas läheb ja mida ma sellega peale hakkan. Vietnami muidugi tahaks. Seda, kus rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad on, ei tea. Eks näeb.
Tegelikult läks ju hästi.

Sõjavägi

Üleeelmisel kolmapäeval käisime klassiga tapal. Või tegelikult Tapal. Sõjaväeasjanduses, mis seal on. Kenade juttude peale, kuidas see relv teeb nii suure augu inimese sisse ja kuidas see relv pillub selliseid toredaid granaate, mille hävitusvõime on nii ja nii suur ja nii edasi ja kuidas selle relva niimitmekordne kasutamine on võimeline linna rusuhunnikuks tegema, tekkis kõva tahtmine asendusteenistusse minna. Ilmselt lähengi. Eksmenäe.


Rollimängud

Allyga on 10väikseneegrilarbi asjus päris häid plaane tehtud. Kolm tegelast on iseloomult valmis ja nad kõik meeldivad mulle. Peaks varsti uuesti kokku saama ja puha.
Ally ja Gobliniga peaks Husbarde ka ajama, aga see on alles augustis ja muist plotti on valmis. Ei viitsi.
Tegelikult peaksin ma Fyerellari rollid läbi lugema ja üritama ise kah sinna miskit panustada, aga nad näivad üsnagi segased ja mul ei ole kõiki taustamaterjale. Aega isegi oleks, aga lihtsalt viitsimist praegu ei ole. Jaa, laiskus on tore asi.
Drägunit olen saanud päris korralikult mängida, aga demmata mitte. Raisk! Ma tahan demmata.
Kirjand

On laupäeval. Lähen homme Teringuga "Klaaspärlimängu" asjus rääkima. Kool on vormiliselt läbi. Eksamid tulevad.
Ma nägin täna kirjandit unes. Hirmus.

Igatsus
Ma ei teagi, mida öelda või teha.
Kooli enam ei ole, eile oli viimase koolikella aktus. Räige nostalgiatunne tekkis. Et nüüd ma lahkun Treffist ja kõikidest nendest õpetajatest ja klassikaaslastest ja aatriumist ja koorist ja isegi sööklast ja kui ma veel rebane olin, siis oli ju aega küll ja elu oli ilus ja kui hea on siin tegelikult olnud ja...
Igatsus jälitab mind.


Allnõlva sarapikus
siristab põõsalind
Pilvede imelikkus
ülalt tunnistab sind


Aeg läheb üle nõlva.
Osadus, vastuvõtt.
Kivi ei olegi kõva,
lõhmus kõneleb tõtt.


Viimane lehm oli Tsilla.
Viimane koer oli Krants.
Jalad ees üle silla
enne Meeta, siis Ants
Ooo... jalad ees üle silla
enne Meeta siis Ants


Keda veel, katus, varjad?
Mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete, marjad?
Lõksute, kangaspuud?


Aeg läheb üle kõige,
aeg lükkab seinad koost.
:,:Jääb üks rähni hõige,
pistriku kiljatus soost:,:


Kuskil lööb vasar lokku.
Kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhnav maarjahein peos


et ei kustuks see talu
jääks üks kindel paik
:,:Tee ja sild ja palu
kanarbik vaikus ja vaik:,:


Et jääks kuskile värav,
kodu, mis ootab eel
neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua teel
:,:neid, kes on kaua ära,
neid, kes on kaua
kaua teel:,:

Go

Ei, tegu ei ole ingliskeelse verbiga, mis vihjab lehe külastajatele, et nad oma nägu siin enam ei näitaks.
Tegu on hoopis mänguga. Ma usun, et te olete sellest kuulnud. Et nagu Hiinas popp ja puha.
Vennas tuli üleeile minu tuppa ja muuhulgas uitas jutt selle mängu peale. Et bridžiringkonnas olevat populaarseks muutunud. Et tuttavad matemaatikud mängivat ja puha. Et tema olevat hakanud kah õppima natukene. Et olevat eile mängida proovind ja saand tappa nii, mis koliseb.
Intrigeeriv, kas pole?
Täna õhtul leidsin muuhulgas, et mul on igav, ja küsisin vennalt MSNis, ega ta ei taha minuga mängida. (eksju, reegleid pole mul vaja teada, peale ühe, millest ta eile rääkis. Oskan juba niigi hästi mängida.) Vennal oli aga kiire ja ta soovitas mängu reeglid seepärast selgeks õppida ja viskas ühe lingi, kust õppida pidavat saama.
Läksin siis antud lingi teed - ja tegu oli väga kaurava lingiga - õpetas muuhulgas reeglid selgeks (neid on tõesti vähe. See, mille vend eile selgeks tegi oli vist üks viiest.) aga põhiliselt keskendus taktikale.
Go-s on olemas ka tasemed, mis näitavad, kui kapp keegi on. Amatööridele ja keskpärastele mängijatele on kyud ühest kolmekümneni, kus kolmekümnene on see kõige nõrgem. Kõvematele tüüpidele on danid, kus ühene on kõige nõrgem ja läheb vist üha suuremaks.
Lehekülg teatab, et minule oleks vahest kõige sobivam alustada 50 kyu tasemelt ja siis nõnda aeglaselt edasi liikuda.
Selgub, et minu intelligents suudab siiski 50 kyu taseme katki hammustada ja et lõplik lollpea ma ka ei ole elik sellest esimesest reeglist sain siiski aru. Go me!
49 tase uurib, kas ma siis ka aru saan, kui me nurkadesse liigume - aga mina ei lase end heidutada ja võidan ka siis.
48 nõuab minult juba mitme nupu kasutamist. Olukord on pingeline, aga katse-eksituse meetodil saan lõpuks aru, et tegelikult saab siin kaotada ka.
Enne kui mind 47 tasemele lastakse, antakse mu ette go-laud, kus hunnik valgeid peal - aga valged ei saa kordagi käia - ja öeldakse, et tapa kõik maha! Haa! Toimub täielik veresaun. Kui ma näiteks oleks sama osav piigiga võitlev rüütel kui hea go-mängija ma juba olen, purustaksin ma kõik vaenlased - eeldusel, et nad õlgedest tehtud on, muidugi.
47 annab mu kätte veel ühe taktikalise võimaluse ja just siis, kui ma juba kõigest sotti saan, tuleb järgmine õppetükk, kus räägitakse sellest, mida teha ei tohi -ja selgub, et nupp ei tohi sooritada enesetappu. Algul tundub küll, et mis see siis ära ei ole, aga hiljem on tunne, et oleks vaja.
46 annab veel taktikalist nõu ja siis - oh õnnistust - antakse mulle teada, miks ma üleüldse vaenlase nuppe tapma pean. Sellel on mingi tagamõte ka? Ma mõtlesin, et lihtsalt, kumb rohkem tappa jõuab. Aga ei, olukord on märksa peenem.
Ja nii ma siis töötan olukorra olukorra järel läbi. Varsti selgub, et kuigi katse-eksituse meetod on ka tore, tasub mõtlemine ka ennast ära - ehk minu tavaline maletaktika, kus ma harilikult lambist käin ja maksimaalselt kolm käiku ette mõtlen ja eeldan, et vastane mu käike absoluutselt ignoreerib ja näiteks oma kuningat edasi-tagasi liigutab, ei tööta. Aga osasid taktikalisi nippe ma juba tunnen ja kuna taktikaline nipp ja probleem esitatakse samas peatükis, siis kergendab see pisut olukorda.
Lõpuks hammustan ma ka viimase peatüki läbi (30nda kyuni ma siiski veel ei jõua, 34 on viimase taseme probleemid, mis mulle esitatakse) ja tahan oma vasthangitud oskusi kusagil proovida.
Mõeldud-tehtud.
Leian Yahoo! Games-i kodulehele nagu leht õpetab ja seal saabki kuskil go-d mängida.
Lähen teise algajate tuppa(umbes 80 inimest), sest esimeses on neid nagu liiga palju (100), kolmas ja viies on tühjad ja neljandas on üks mängija. Mõtlesin alul neljandasse minna, aga siis kujutasin ette kurja väikest go-mängijat, kes kõiki vihkab ja omaette hoiab ja karjub ja puha.
Mängutoas oli minu ees hämmastavalt palju igasuguseid väikesi nupukesi - kuhu vajutada, ei tea. Suudan jääda rahulikuks ja leian mängijate tagant nende kogemuse taseme ja punktide arvu. Mul veel punkte ei ole, ainult mingi naljakas pikk inglisekeelne sõna. Vajutan kellegi teise peale, kellel samasugune sõna järel on, aga tulemusi see ei anna.
Leian siis lehekülje nurgast nupu "Play now" Ohoo! Seda ma just otsisingi. Vajutan.
Minu vastasel on vist umbes kolm tuhat punkti ja teda kujutab väikese heasüdamliku vanamehikese näopilt. Mind kujutav näopilt kuulub ufolasele, kes kannab nokamütsi, mis vihjab umbkaudseks vanuseks olevat viis või nii.
Aga igatahes saan ma sellest naeratavast vanamehenäost julgust juurde.
Mäng algab. Paigutan oma nupud, nagu õpetus õpetas, kahte vastastikusesse nurgapositsioonidele. Vanamees teeb samamoodi. Siis tuleb ta aga minu nurkadesse kaklema! Kõigepealt ahistas ta ühte nurka ja saavutas seal täieliku ülekaalu , nii et seal mul enam asja ei olnud. Suundusin oma teise nurga juurde. Seal juhtus aga sama asi.
(Go-s on muuseas selline värk, et kui üks on teisest nõrgem, siis võib lauale teatud kohtadesse panna nõrgema poole nuppe, et nii asja võrdsustada. See tuli mulle sel hetkel meelde, et äkki oleks mängu alguses seda teha võinud. Oleks on paha poiss.)
Parim kaitse olevat rünnak. Ründasin siis tema nurki. Seis pöördus otseloomulikult minu kahjuks, aga asi polnud veel lootusetu.
Mäng oli muuseas aja peale. No nagu male, teate küll. Mul oli temast selleks ajaks vist kolm minutit vähem aega.
Siis ma tegin ilmselt geniaalse käigu. Ma ise selle käigu geniaalsust ei taibanud, aga ilmselt ta oli seda, sest vastane jäi pikaks ajaks mõttesse. Muidugi on ka võimalik, et ta mõtles, kuidas vähima arvu käikudega mind lõplikult purustada, aga jäägem siiski positiivseks, eks?
Ja just siis, kui ma plaanisin talt küsida, ega ta juhtumisi magama pole jäänud või midagi, tegi ta käigu.
Malemängijad vist teavad, mis on gambiit - neile, kes ei tea- sa annad ära mingi oma nupu, et selle eest palju suuremat kasu saada.
Ühesõnaga, vastane andis mulle ette pesuehtsa kahingu. Õpikunäide lausa.
Aga saate aru, ma ei olnud mitte ühtainumast vastase nuppu ära võtnud. Mingi auvärava pidi ju ka lööma.
Ja nii ma võtsingi selle nupu ära ja see, et ma seepärast viiest nupust ilma jäin, ei morjendanud mind absoluutselt. Vott.
Varsti andsin ma alla ka ja sulgesin mänguakna.
Vaatasin siis vahepeal muid asju, kui ette tuli aken - ei, see ei pakkunud mulle pornot või uusi smailisid või mingit kasutut kraami müüa- see oli kutse mängule. Nähtavasti samasugune noob kui mina, aga vähemalt oskas ta seda yahoo süsteem kasutada. Mänguvälja suurus oli ka väiksem ja aega ei olnud. Ja temaga läks mäng isegi täitsa võrdselt - me olime ikka väga võrdses seisus, ma vist isegi juhtisin.
Siis tekkis selline viigiseis, kust edasi polnud enam mõtet mängida (see ei tähenda aga viiki! Lihtsalt seda, et mäng on läbi). Paraku oli aga mu vastane vist arvuti tagant lahkunud või midagi ja nii saingi ma oma esimese võidu. Go me!
Ja siis mulle tänaseks aitas ja ma tulin seda postitust kirjutama.

Tore leht, mis mulle mängu selgeks õpetas, on siin: http://playgo.to/interactive/
Õppige teiegi. Siis on mul kellegiga mängida, kes mu enda tasemega on ja kes poole mängu pealt ei haihtu.

Kas sina tunned mind?

Test minu elu-olu kohta

Miks te vaikite nagu Rahvaste Liit?

Ehk siis, need, kes seda blogi üleüldse loevad, tõuske üles ja teadustage endit.

Statistikud vajavad teie elutähtsat infot nagu nimi, sünniaeg, isikukood, pangakaart, PIN-koodid ja muud sarnast. Avaldage need üleüldise hüvangu nimel!



Või siis vähemalt nimedki?

2005

Niisiis, kõik bloogid räägivad sellest, mis nendega aasta jooksul juhtunud on. Üleüldise dramaatika huvides aasta viimasel päeval, aga dramaatika ei ole nii oluline
Ehk, mis muga juhtunud on:

Hakkasin käima larpidel ja tegin nendega lõpu. Sääl sain tutvusi ja sõpru. Viis larpi sai kokku kirja, enne kui otsustasin, et kõik.

Suur hulk larpareid/drägunirahvast astus Treffi.

Sain tuttavaks ja nägin päriselus ära suure hulga EFFlasi(kokkutulekud). Sain sõpru, nagu Iti, Curu, Raul, Goblin, Inwe jne. Inwest olen ma muidu kahjuks täiesti võõrandunud. Me pole juba enam-vähem kuid üksteisega rääkinud (peale mõne üksiku fraasi). Sõprade kaotamine on kuidagi väga-väga masendav.

Vanaisa suri ära.

Sain mataolümpiaadidel üsnagi kõrgeid ja keskmisi, kuid rahvusvahelisele või kasvõi viiekoolivõistlusele ei pääsenud.

Viimane periood olid pea kõik hinded neljad. Allakäik. Hõbemedalii saamine muutub järjest kahtlasemaks.

Hakkasin drägunit mängima. Sellega pole veel midagi metsa läinud. Veel. Ootame Murphy seaduste mõju.

Kuidagi väga pessimistlik post sai. Sest tegelikult oli ju ka palju ilusat. Kindlasti oli. Pidi olema.

Aga meelde ei tule...

Väike inventuur oma raamatukogust

Tegin oma isiklikust raamatukogust väikese ülevaate.
Usaldusväärsetele isikutele, keda ma tunnen ja kes elavad püsivalt Tartu lähedal, võin laenutada (muidu läheb tagasisaamisega raskeks). Võtke ühendust, kui soovite, ja ma määran kindlaks, kui usaldusväärne te olete ja siis selle põhjal jagan/ei jaga. Neid, kes raamatuid ei tagasta, häbistan, mõnitan ja ähvardan avalikult :P

Nimekiri ise on siin: (tõsi, osad raamatud on hetkel küll välja laenutatud ja midagi on ilmselt ka nimetamata)

Terry Pratchettilt:

"Mort"
"Õed nõiduses"
"Püramiidid"
"Vahid! Vahid!"
"Moving Pictures"
"Witches Abroad"
"Small Gods"
"Lords and Ladies"
"Men at Arms"
"Soul Music"
"Interesting Times"
"Maskerade"
"Feet of Clay"
"Hogfather"
"Jingo"
"The Last Continent"
"Carpe Jugulum"
"The Fifth Elephant
"The Truth"
"Thief of Time"
"Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised"
"Night Watch"
"The Wee Free Men"
"Monstrous Regiment"
"A Hat Full of Sky"
"Going Postal"
"Truckers"
"Diggers"
"Wings" (viimased kolm ühes)
"Good Omens" (koos Neil Gaimaniga)

Robin Hobbilt:


"Royal Assassin"
"Assassins Quest"
"Ship of Magic"
"The Mad Ship"
"Ship of Destiny"
"Fool's Errand"
"Golden Fool"
"Fool's Fate"

George R. R. Martinilt:

"A Game of Thrones"
"A Clash of Kings"
"A Storm of Swords I: Steel and Snow"
"A Storm of Swords II: Blood and Gold"

Dan Simmonsilt:
"Hyperioni langus"
"Endymion"
"Rise of Endymion"

Philip Pullmannilt:

"Golden Compass"
"Subtle Knife"
"Amber Spyglass"

Rowlingult:
"Harry Potter ja tarkade kivi"
"Harry Potter ja saladuste kamber"
"Harry Potter ja Azkabani vang"
"Harry Potter ja tulepeeker"
"Harry Potter and the Order of the Phoenix"
"Harry Potter and the Half-Blood Prince"

Tad Williamsilt:

"Otherland II: River of Blue Fire"
"Otherland III: Mountain of Black Glass"
"Otherland IV: Sea of Silver Light"

Stephen Kingilt:
"Needful Things"
"The Dark Tower I: The Gunslinger"
"The Dark Tower II: Drawing of the Three"

Teisi raamatuid:

"Tales from Earthsea" Ursula K. Le Guin
"Other Wind" Ursula K Le Guin
"Ameerika jumalad" Neil Gaiman
"Kusagil lennata" Charles de Lint
"Elfstones of Shannara" Terry Brooks
"Elf Queen of Shannara" Terry Brooks
"Krabat" Otfried Preusler
"Avaloni udud 2" Marion Zimmer Bradley
"Oberoni käsi" Zelazny
"Saatusemerel purjetaja" Michael Moorcock
"Kaleidoskoop" Ray Bradbury
"Legends II" - Silverbergi poolt koostatud antoloogia

Rada läbi soo

Et siis, üritasin bloginime muuta. "Taliesini mõtisklused" kui nimi ei hiilanud just erilise originaalsuse või vaimuteravusega. "Rada läbi soo" on natuke mõnusam.
Nime tekkest rääkima ei hakka, valisin ta lihtsalt emotsionaalse sobivuse tõttu.
Pealegi tahtsin ma niisama proovida neid asju kruttida ja nii edasi.

Ja pilt sai kah pandud.
(sai vist minu blogi lühikese jaloo lühim post)

Keskmaast ja muust sarnasest

Niisiis olen ma Keskmaa Suurlaagrist tagasi. Üldmulje mõne sõnaga:
*õpitoad - võrratud. Rajaleidmine oli lahe, mis sest, et me tuld üles ei saanud, rahvalaulude ja ulme kirjutamise õppimine kah, mis sest, et Ulmeguru, kes seda viimast õpetas, koos Krafinnaga pidi lahkuma. Küll mõni teine kord saab jätkata. Järgmistel analoogsetel üritustel võtan ma kah õpitubadest osa, kui see võimalik on.
*larp - pisut kahtlane. Mulle näib, et oli liiga vähe ja liiga väheaktiivsed GM-e ja liiga palju mängijaid. (näiteks ei saanud ma poole päevani teada, kas minu IG armastatu on üleüldse mängus ja kuidas ta välja näeb. GM-id mind aidata ei osanud ja nii ma elasin pool päeva sisse rolli, kellel seda kallimat ei olnud, ja kui ma lõpuks seda teada sain, et ta seal siiski oli, oli raske ümber kehastuda) Minu tegelane lihtsalt taidles laupäeval. Nõrgalt komponeeritud, logises, kui võrrelda seda näiteks Eferdainiga, mis oli äärmiselt tugevalt komponeeritud ja kus enamus tegelasi olid miskitpidi olulised. Eferdainist minu arvamus kusjuures tõusis.
Kindluse kaitsmine oli igastahes emotsioonirikas, ja ehkki lüüasaamine on nagu pahapaha ikkagi, elasin ma siis kõige paremini rolli sisse. Ütleme, et see, kas ma järgmistest sarnastest KO larpidest osa võtan, on kahtlane.
*KO üleüldse - esmapilgul/laupäeval näis tugevalt alkohoolne ja kuna ma alkoholismi ei salli, sai KO endale minu silmis tugevasti miinuspunkte. Kui ma varem olin ma üsna kindel, et õige pea astun KO-sse, siis nüüd ma kahtlen. Nimrodel küll rääkis mulle, et siseüritustel ei jooda ennast täis, aga ikkagi on mul kahtlused. Näiteks kujutluspilt Er-Murazorist seostub mul ilmselt tükk aega tema purjusolekuga.
*Ja ma kardan, et ma olen pisut külmetanud. Kurk on kähe ja pea on kergelt uimane.
Niipaljukest siis.

Ise tehtud, hästi tehtud

Või siis enamjaolt hästi. Või vähemalt pandav/kaurav. (kui ei tea, mida tähendab "kaurav", siis tuleta "Mahabharata" põhjal pandava analoogina). Noh, talutav igastahes.
Aga käsitööd teha on tore. Ja siinkohal ei mõtle ma miskeid perverssusi, vaid tõesti käsitööd. Sain Haapsalus lõpuks ometi oma särgi valmis ja tegin endale Solemnitasel saapad. Ma käin muidu ikga suvi paar nädalat Haapsalus puhkamas. Tegin ühe muusikapala orkestrile. Kellasepp nimeks. Ilmselt juudi kellassepp, aga tahtsin pala poliitikavaba hoida.
Aga nüüd on mul täiesti sobiv larbiriietus olemas. Eferdaini mängule. Die kutsus. Sain täna oma rolli kah valmis. Meistrimees olen.

Huvitav, kas suvaline lugeja saab aru, mida kuradit ma siin ajan?

Enivei, tehke asju, annab väga positiivse laengu.

Hansaväsimus

Tegelikult ma ju miskit erilist Hansapäevadel ei teinud. Ma ei hakanud miskitele väljamaalastele teejuhiks või muuks asjapulgaks. Endine pinginaaber küll üritas mind veenda, et ma läheksin, aga ma ei jõudnud. Samuti ei läinud ma hansalarbile. Ei tea, kas tegu on miski alaväärsuskompleksiga või millegiga, aga mulle tundus veidi õõvastav (mulle meeldib see sõna) mängida rolli, kui ümber on massiliselt OG asju. Ei ole ma piisavalt kogenud - olen käinud vaid kahel larbil.
Aga väsinud olen. Roidumus tükib peale. Võib-olla on tegu päikesega või lihtsalt pidevalt linnas olemisega. Liiga kiire rütm? Ei tea.
Igatahes üritan nüüd aja maha võtta. Lõpetan need raamatud , mis raamatukogust võetud ja üritan selle särgiga valmis saada, mida ma ise, täitsa ise, hansapäevade aegu õmblema hakkasin ja siis puhkan.
Vist. Kui jõuab.