Not my fortnight

Ühesõnaga, pärast Eestimaal haigevoodis veedetud nädalat, hingedepäeva inimeste seltsis (oli väga tore, ma tänan kõiki, kes vaevaks võtsid minu seltskonda taluda), mitut nägemata jäänud või mitte piisavalt nähtud inimest astusin ma teisipäeval koos Anniga bussi peale ja sõitsime Tallinna. Tegu oli küll aid ainult bussiaknast nähtuga, aga Eesti on ikka kuradi ilus. Ja ega ma ei oskagi teisiti kirjeldada - liiga palju asju jääb sõnade vahele.
Istusin lennujaama Eesti-poolses alas ja vaatasin aknast välja, tunne endal sees nagu hõljuksin tühjuses. Ei, see ei ole hea tunne. Ega ka mitte halb. Ma ei oskagi ta kohta midagi ütelda. Sõnad, näe, jälle.
Lendamisest, samas, eriti üksinda lendamisest, on mul kuradi siiber - vähemalt sellises seisukorras, kus ma viibin kroonilises alakommunikatsioonis - lendamine on ikka kaunis asketistlik variant sellest kontaktipuudusest (ja ei, mingid suvalised inimesed minu ümber ei ole inimesed, kellega suhelda - nad ei lähe absoluutselt arvesse, v. a mõistagi juhul kui ma neid ja nemad mind muidu teavad) - sa passid hunnik aega igasugu ootesaalides ja muis kohtades, kus sa teoorias võid inimesile helistada, aga tegelikult ei ole sul neile midagi ütelda (ah, miks kurat on see konventsioon, et inimesega rääkides peab olema mingit infot edasi anda? vahel on tunne, et helistaks inimesele, lihtsalt selleks, et tema häält ja isiksust kuulda, lihtsalt seepärast mingit teemat arutada, tunda, et oled kellegagi koos - aga too vist ei kõlba paljuile, kelle jaoks suhtlus on ikkagi info edastamise vahend). Passid sääl ja lõpuks lähed lennuki pääle, kus su isolatsioon kõrgpunkti saavutab - sa ei saa tõesti mitte kuidagi inimestega säält väljaspoolt (s.t ainsad inimesed, kes üldse olemas on, tegelikult, minu jaoks) ühendust saada, istud lennukiistmel, sest liikumisvabadust sul tegelikult ka ei ole, vahid aknast ühtlast ja jõleigavat taevast, kui veab, on raamat kaasas mida lugeda, aga olles isegi suhtluse mõttes alatoidet,raamat väga ei aita, tead, et mõnes mõttes petad end, peletad vaid igavust ja tunned toda isolatsiooni inimesist ja asjadest eriti karmilt. Keskajal mingid askeedid tõmbusid jah eraldusse ja eks tee seda inimesed tänapäevalgi, aga lennukiga ei sõida sa mitte eraldusse tõmbumiseks ja mediteerimiseks, vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Ja see tekitabki toda tühjuses hõljumise tunnet.

Ei, ma ei väida sugugi, et lennukisõit üksinda oma olemuselt halb kogemus oleks - aga minu puhul oli see minu alasuhtlusele justkui tagurpidine kirss koogil (antikirss? siinkohal tervitan Antit, kui ta seda loeb)

Nii. Lõpuks Prantsusmaale, Grenobleisse ja oma tuppa jõudes võttis mind vastu parv puuviljakärbseid, kümkapist väljuv mahlanire ja kerge dekadentlik hais sinna juurde. Eks mu tuba olnudki üks dekadentsi allikas.
Tüütavaid&halbu uudiseid tuli aga juurde - isa helistas kodust ja andis teada, et KRA ajab mind aga ja tahab mind arstlikku komisjoni kutsuda ja ma pean neile kirjutama avalduse koos tõendiga TÜ poolt, et nad seda minu väljamaal viibimise pärast hiljem teeks, kuna noh, arstlikku komisjoni on Grenobleist mõnevõrra tülikas minna, mainimata reisikulusid.
Täna kukkusin ma vilinal ühest kontrolltööst läbi ja sain teada, et ma ei saa raamatukogus oma raamatuid pikendada, kun ama olen hiljaks jäänud. Jei. Ei ole just minu kaksnädal.
(muide, too kontrolltöö oli saatanlikult raske, või õigemini mahukas, arvestades seda aega, mis antud oli. Ma arvan, et kahekümnest punktist võin ma umbes viiele pretendeerida - samas, kui mul oleks nii kolm korda rohkem aega olnud, oleks ma tõenäoliselt pea kõik need ülesanded ära lahendanud. Vist. Ja siia lisanudb vist ka klausel "kui ma oleks õppinud". Oleks põrssal küüned...)
Muide, go-s on vist mingi selline seaduspära, et kui sul tekib kaotusteseeria, võib see olla märgiks sellest, et varsti tõused kõrgemale tasemele - ma sügavalt loodan, et ehk on elus ka nii ja pärast noid kaht kaunis kehva nädalat koorub vanast Taliesinist välja uus, parem, targem, ilusam ja laseritega Taliesin. Ehk. Kui veab.

Ahjaa, te võiksite siia allkirja anda. (Lehekülje nimi on "Jah partnerlusseadusele, eks te ise mõtle, mis see tähendada võiks) Et noh, ehk saab väheke humanistlikuma riigi, kuigi allkirjade kogumine on asi, millesse on juba raske mitteirooniliselt suhtuda. Facebookis on kommuun "An Arbitrary Number of People Demanding That Some Sort Of Action Be Taken." Eks ta ole. Aga allkirja võiks ikka anda. Ei tahaks eriti mingit leedustumist näha, kuigi too hiljutine säädus meeleavalduste kohta ei ole just väga julgustav.
Ma tegelikult vaatasin kah, et kes sääl allkirju andnud on ja päris tore oli hunnikut tuttavaid nimesid näha. Aga ehk keski muu soovib kah alla kirjutada.