on asi, millele ma veel praegu pihta ei saa. Muus osas näib Macbook okeisti töötavat, sellest hoolimata, et opsüsteem võõras on.
Samas, sellisel tasemel nagu mina arvutit kasutan on kõik opsüsteemid lihtsad. Reakasutaja rõõmud.
Täna läks mat.olümpiaadi žürii koosolekuga väga napilt - ma nimelt pidin koodid sisse lööma (asi, mida ma mõistagi teinud polnud, lükates tänasida toimetusi julgelt ülehomse varna), käisin korra N. kabinetis ja sain teada, et ma peaks umbes tunni aja pärast olema sealsamas ja juba tulemusi sisse löömas - asi, mis eeldab, et mul on koodid sisse löödud, bussisõidud koju ja tagasi võtavad iseenesest juba kumbki oma pool tundi.
Igastahes, kuidagi ma sellega hakkama sõin, lõin bussis koode sisse ja jäin hiljaks, aga lõpuks sai kõik siiski korda ja rahu maa peal ja inimestest hea meel.
Laupäeval kohtusin Panges Andeoraga. Ja Goblini ja Mikoga. Ja Mardi ja Liisiga. Siis me tagusime natuke all piljardit, hulkusime Liisiga pisut mööda linna, leidsime, et midagi pole teha ja asusin taas kodu poole teele. Enne bussipeatuseni jõudmist komistasin Vahuri otsa, kes oli Maretist just lahku läinud ja kuna mul niikuinii midagi tarka teha polnud, läksin temaga vastassuunas kaasa, kuna ta vist suundus Curuniri poole, kes korraldas mingit Püha Õhtusöömaaega - meid kumbagi poldud kutsutud - aga uudishimust läksin kaasa. Curunir vapra mehena võttis meid mõlemaid vastu ja söötis meid mingi linnuga, mis oli isegi täitsa hea, kuigi ma olin varemalt Panges kõhu täis söönud ja see häbematu sissesadamine oli täiesti improvisatsioonilise loomuga - valetan, tegelikult tahtsin lihtsalt Curu nägu näha, kui Vahur sisse astub. Aga noh, impro seegi.
Selle õhtu veetsime Goblini ja Vahuriga viimase eraelust rääkides. Muide, mul kadus just kuhugi kursor ära, huvitav, kas Macis nii peabki. Koju jõudsin umbes nelja paiku.
Ahjaa, Curuniri mainides tuleb meelde, et, noh, kuidas seda üteldagi....
Помилуйте… разве я позволил бы себе налить даме водки? Это чистый спирт!
Mjah, ma mängin aastalõpumängul Peemotit või Begemotti, kuidas enesele ütelda meeldib. Ausalt ütelda on see pisut õõvastav, kuna kirjandusajaloo lahedaimat tegelast ei ole tõenäoliselt kuigi kerge mängida. Samas, asi on parem, kui arvata võis, kuna rollil ei ole raamatuga midagi pistmist, kui mõned detailid välja arvata - Meistri ja Margarita edasiarendus larbil oleks pühaduseteotus, kui see just väga-väga hästi teostatud pole.
Ilmselt oleks siinkohal sobilik kogu ülejäänud kuu, mil ma postitanud pole, kenasti kokku võtta, rääkida, kuidas vaatasin paari PÖFFI filmi ja oleks koju tulles äärepealt tappa saanud ja puha, aga ei viitsi nagu eriti. Laisk nagu ma olen. Laiskus on voorus.
Mul on praegu ebarealistlikult optimistlik tuju, sestap soovin kõigile mingit vahvat umbes talvise pööripäeva paiku langevat püha, mida nad ka ei tähistaks. Valguse taassünd ikkagi. Küll ta tuleb.
Igatahes, minu kohustused kuni sessini on läbi, arvuti enam-vähem töötab, on muusikat, valgust ja raha, piparkooke ei ole, lumega on nagu on, aga see-eest on aega, ei mäletagi täpselt, kuna teist niipalju on olnud, naftahind on madalal ja ilmalõppu ei tule niipea, FERMIlabis leiti hiljuti mingi huvitav hälve ja piisavalt palju inimesi mu ümber on ilusad ja head, mis sest et ajutiselt eemal.
I think the future will be pretty okay.
esmaspäev, detsember 22, 2008
reede, detsember 05, 2008
Kohtumine Kuradisillal
Ma saabun Kuradisillale kaksteist minutit kokkulepitud ajast varem. On soe septembripäeva pärastlõuna. V-i ei ole veel kohal. Nojah.
Kell on kaks nelikümmend seitse.
Ma istun väikesesse sillaorva, võtan kotist raamatu ja hakkan lugema. Mul hakkab enda hirmõhukeses sügismantlis palav ning ma päästan mantlinööbid valla.
Toomemägi on rahulik ja täiesti inimtühi.
Jätkan lugemist, kuni äkitselt tunnen, kuidas keegi mind jälgib. Tõstan pilgu raamatust ja mulle vastab kõhna halli isakassi tungiv pilk.
Üritan lugemist jätkata, ent tajun tema pilku pidevalt enda laubal. Keskenduda on raske. Võtan kotist broileripallide koti, kisun selle lahti, võtan eneselegi ühe ja ühe viskan kassile. Kass sööb selle vaikides ära ja mina jätkan lugemist.
Paari minuti pärast piilun silmanurgast kassi.
Nüüd on neid minu ees juba neli.
Kõik erinevad, üks on vaevalt kassipojaeast väljas pisike must isakass, teine hästitoidetud siidise karvaga valge tõukass ja kolmas suur hallitriibuline kass ja neljas too, kellele ma broileripalli andsin.
Ainus, mis neid tegelikult ühendab on liigiline kuuluvus ja see, et nad istuvad mu ees ja puurivad mind pilguga.
Panen raamatu kotti ja kõnnin aeglaselt silla teisel pool paikneva orva juurde ja istun seal maha.
Kassid järgnevad mulle.
Ja teiselt poolt lisandub meie seltskonnaga veel kümmekond kassi. Neil ei paista olevat mingit juhti, nende liikumise ainus korrapära on see, et nad liiguvas minu poole.
Taganen silla teise otsa poole.
Sealt ma enam läbi ei pääse, kuna kassid istuvad seal juba külg külje kõrval ja nad ummistavad läbipääsu täielikult. Neid on vist sadu.
Nagu ka teisel pool.
Ma ei julge neist läbi trügida ega üle hüpata. Praegu näivad nad tõesti rahulikena, aga kui neile mõnele saba peale või selga hüpata? Julgen kahelda.
Nojah, enne kui kassid mind siit välja ei lase, ma siit välja ei pääse.
Prantsatan orva istuma.
Noh, lõppeks on V tulekuni veel kolm minutit aega.
Kuulan raekoja kellade kuma. Ta jääb täpselt ühe minuti hiljaks, aga siis ta juba tuleb, käed punase pintsaku taskutes. Kasside vahel avaneb tema ees korraks tema jaoks läbipääs, mis kohe, kui ta läbi tulnud on, sulgub.
V istub maha minu vastu, silla äärele.
"Noh, kuidas sul siis ka läinud on?"
Ja nõnda meie jutt veerema pääseb ja see, et vahepeal päike looja läheb, küll suurem asi takistus pole.
Ja nii ta läheb.
Kuu paitab ikka veel vaikselt Kuradisilda. Linn on vaikne.
Meie vestluse ümber on aga kasside kikkis kõrvade meri.
Kell on kaks nelikümmend seitse.
Ma istun väikesesse sillaorva, võtan kotist raamatu ja hakkan lugema. Mul hakkab enda hirmõhukeses sügismantlis palav ning ma päästan mantlinööbid valla.
Toomemägi on rahulik ja täiesti inimtühi.
Jätkan lugemist, kuni äkitselt tunnen, kuidas keegi mind jälgib. Tõstan pilgu raamatust ja mulle vastab kõhna halli isakassi tungiv pilk.
Üritan lugemist jätkata, ent tajun tema pilku pidevalt enda laubal. Keskenduda on raske. Võtan kotist broileripallide koti, kisun selle lahti, võtan eneselegi ühe ja ühe viskan kassile. Kass sööb selle vaikides ära ja mina jätkan lugemist.
Paari minuti pärast piilun silmanurgast kassi.
Nüüd on neid minu ees juba neli.
Kõik erinevad, üks on vaevalt kassipojaeast väljas pisike must isakass, teine hästitoidetud siidise karvaga valge tõukass ja kolmas suur hallitriibuline kass ja neljas too, kellele ma broileripalli andsin.
Ainus, mis neid tegelikult ühendab on liigiline kuuluvus ja see, et nad istuvad mu ees ja puurivad mind pilguga.
Panen raamatu kotti ja kõnnin aeglaselt silla teisel pool paikneva orva juurde ja istun seal maha.
Kassid järgnevad mulle.
Ja teiselt poolt lisandub meie seltskonnaga veel kümmekond kassi. Neil ei paista olevat mingit juhti, nende liikumise ainus korrapära on see, et nad liiguvas minu poole.
Taganen silla teise otsa poole.
Sealt ma enam läbi ei pääse, kuna kassid istuvad seal juba külg külje kõrval ja nad ummistavad läbipääsu täielikult. Neid on vist sadu.
Nagu ka teisel pool.
Ma ei julge neist läbi trügida ega üle hüpata. Praegu näivad nad tõesti rahulikena, aga kui neile mõnele saba peale või selga hüpata? Julgen kahelda.
Nojah, enne kui kassid mind siit välja ei lase, ma siit välja ei pääse.
Prantsatan orva istuma.
Noh, lõppeks on V tulekuni veel kolm minutit aega.
Kuulan raekoja kellade kuma. Ta jääb täpselt ühe minuti hiljaks, aga siis ta juba tuleb, käed punase pintsaku taskutes. Kasside vahel avaneb tema ees korraks tema jaoks läbipääs, mis kohe, kui ta läbi tulnud on, sulgub.
V istub maha minu vastu, silla äärele.
"Noh, kuidas sul siis ka läinud on?"
Ja nõnda meie jutt veerema pääseb ja see, et vahepeal päike looja läheb, küll suurem asi takistus pole.
Ja nii ta läheb.
Kuu paitab ikka veel vaikselt Kuradisilda. Linn on vaikne.
Meie vestluse ümber on aga kasside kikkis kõrvade meri.
pühapäev, november 30, 2008
Statistikaamet ei palu teie isiklikke andmeid
Mina palun.
Akadeemilisest huvist tahan teada, kes mu blogi loevad. Google anaytics mingit infot annab, aga ikkagi, ehk ütlete täpsemalt.
(Kuna aeg-ajalt on popp nimetada, mis sõnadega on su blogisse jõutud, siis teatan, et kesiganes otsis sellist asja nagu "omadussõnad nimekiri", on tulnud valesse kohta. Minu blogist ei saa leida mitte ühegi keele omadussõnade nimekirja. Samuti pole mul nu pogodi fotosid.)
Aga siis nimed, jah?
Akadeemilisest huvist tahan teada, kes mu blogi loevad. Google anaytics mingit infot annab, aga ikkagi, ehk ütlete täpsemalt.
(Kuna aeg-ajalt on popp nimetada, mis sõnadega on su blogisse jõutud, siis teatan, et kesiganes otsis sellist asja nagu "omadussõnad nimekiri", on tulnud valesse kohta. Minu blogist ei saa leida mitte ühegi keele omadussõnade nimekirja. Samuti pole mul nu pogodi fotosid.)
Aga siis nimed, jah?
pühapäev, november 23, 2008
Tuisk on esimest päeva
Ega Tali taeva jää.
Mina ei tea tegelikult midagi kirjutada. Välja ma ju ei näe. Väljas on tali. Tali on aga sees.
Laadisin tundide kaupa (ja ma ei liialda) Tuneesia reisi pilte üles. Maailma aeglaseim asi, nagu ma algklassihuumorist mäletan, on kurvis pidurdav tigu, aga ega piltide üleslaadimise kiirus sellest ka palju maha ei jää.
Et aega surnuks lüüa, mängisin samal ajal freerice'i prantsuse keele kohta ja kuulasin youtube'ist oma lemmikuid. Freerice'i skoor jõudis 40000 terani, kui ma lõpuks laadimisega valmis sai - või noh, neid albumeid on tegelikult veel. (igatahes, circa 19 000 tera on tarvis, et üht inimest ühel päeval ära toita) Petan ennast, väites et see midagi muudab - ju ta ikka mingil moel tõstab toidu hinda, võtab selle kelleltki teiselt ära ja pealegi, see energia, mida mu arvuti samal ajal kulutab, on tõenäoliselt suurem kui see, mis tollest riisist saab, aga igatahes on see piisavalt hea foma oma prantsuse keele parandamiseks.
Helenale vastuseks, musketäre prantsuse keeles on lugeda veel raske, detailid lähevad kõik kaduma. Harry Potteriga oli ses mõttes lihtne, detaile, mis süžee mõttes olulised polnud, eriti palju ei olnud.
Ega musketärid ka mingi eriline lugemiskogemus ei ole, aga mida kõike me keeleõppimise eesmärgil ei tee.
Muide, käisin veel sellise noormehe nagu Indrek W. sünnipäevapeol. Oli vist üks viimaseid päevi, kui ma rattaga sõitsin. Kohale läksin seitsmeks ja juttu jätkus kella neljani, kui ma kella kiikasin ja mõistsin, et nüüd ei ole midagi parata, tuleb jutt katki jätta ja koju minna, muidu on järgmine päev ikka totaalselt maha kantud.
Väga vahva oleng oli. Kohtusin ühe tegelasega, kelle kohta tegin mõttelise märkuse, et temaga tuleb kindlasti suhtlemist jätkata Ega selliseid inimesi, kelle kohta sellised mõtted tekivad, kuigi palju ei ole - vahest Liis ja Diana on viimased, kelle kohta sellised mõtted tekkinud on. (seda, kuidas ma Liisi esimene kord kohtasin, ma muide mäletan väga selgelt - jõlkusime kuuekesi vist eelmisel või üleeelmisel talvel Goblini korteri poole. Probleem oli mõistagi selles, et kui meid üle lugeda, tuli välja viis inimest (ei mäleta, kes) - sestap ütlesin, et ma ikka ei saa aru, kes see kuues on. Pelevini mõjud, mõistagi. Goblin aga arvas, et see on Liis. Võib-olla ajan ma kaks õhtut segamini, aga igatahes läksime me Gobliniga igavese pika maa kuni Liisi majani ja leidsime ta üles. Ta vist jalutas koeraga ja tuli pärastpoole meiega kaasa. Oli südatalv.)
Hmmm, võib-olla Jaan ka. Temaga kohtumine oli ka igatahes sama lahe. Ma parem väga pikalt toda teemat ei arenda, sulgudest hakkab juba kõrini saama.
Igatahes, too kodanik. Kui ma oleksin sarimõrvari mõttelaadiga, siis ma mõistagi tapaksin Indrek W. ja loodaks, et ta Indreku matustele tuleb. Tunduvalt lihtsam vahend oleks ilmselt lihtsalt Indrekult küsida.
Lumehelbeke, tasa, tasa.
Mul peaks tänaseks kõik viis rolli valmis olema. On ainult kaks pool. Urr. Tahtejõud. Peab varsti ennast sundima ja tegema rollimaratoni.
Rollimängijate kokkutulekule peaks ka minema.
Huvitav, kunas lõpuks EFFi peied on?
`Twas brillig, and the slithy toves
Did gyre and gimble in the wabe:
All mimsy were the borogoves,
And the mome raths outgrabe.
Mina ei tea tegelikult midagi kirjutada. Välja ma ju ei näe. Väljas on tali. Tali on aga sees.
Laadisin tundide kaupa (ja ma ei liialda) Tuneesia reisi pilte üles. Maailma aeglaseim asi, nagu ma algklassihuumorist mäletan, on kurvis pidurdav tigu, aga ega piltide üleslaadimise kiirus sellest ka palju maha ei jää.
Et aega surnuks lüüa, mängisin samal ajal freerice'i prantsuse keele kohta ja kuulasin youtube'ist oma lemmikuid. Freerice'i skoor jõudis 40000 terani, kui ma lõpuks laadimisega valmis sai - või noh, neid albumeid on tegelikult veel. (igatahes, circa 19 000 tera on tarvis, et üht inimest ühel päeval ära toita) Petan ennast, väites et see midagi muudab - ju ta ikka mingil moel tõstab toidu hinda, võtab selle kelleltki teiselt ära ja pealegi, see energia, mida mu arvuti samal ajal kulutab, on tõenäoliselt suurem kui see, mis tollest riisist saab, aga igatahes on see piisavalt hea foma oma prantsuse keele parandamiseks.
Helenale vastuseks, musketäre prantsuse keeles on lugeda veel raske, detailid lähevad kõik kaduma. Harry Potteriga oli ses mõttes lihtne, detaile, mis süžee mõttes olulised polnud, eriti palju ei olnud.
Ega musketärid ka mingi eriline lugemiskogemus ei ole, aga mida kõike me keeleõppimise eesmärgil ei tee.
Muide, käisin veel sellise noormehe nagu Indrek W. sünnipäevapeol. Oli vist üks viimaseid päevi, kui ma rattaga sõitsin. Kohale läksin seitsmeks ja juttu jätkus kella neljani, kui ma kella kiikasin ja mõistsin, et nüüd ei ole midagi parata, tuleb jutt katki jätta ja koju minna, muidu on järgmine päev ikka totaalselt maha kantud.
Väga vahva oleng oli. Kohtusin ühe tegelasega, kelle kohta tegin mõttelise märkuse, et temaga tuleb kindlasti suhtlemist jätkata Ega selliseid inimesi, kelle kohta sellised mõtted tekivad, kuigi palju ei ole - vahest Liis ja Diana on viimased, kelle kohta sellised mõtted tekkinud on. (seda, kuidas ma Liisi esimene kord kohtasin, ma muide mäletan väga selgelt - jõlkusime kuuekesi vist eelmisel või üleeelmisel talvel Goblini korteri poole. Probleem oli mõistagi selles, et kui meid üle lugeda, tuli välja viis inimest (ei mäleta, kes) - sestap ütlesin, et ma ikka ei saa aru, kes see kuues on. Pelevini mõjud, mõistagi. Goblin aga arvas, et see on Liis. Võib-olla ajan ma kaks õhtut segamini, aga igatahes läksime me Gobliniga igavese pika maa kuni Liisi majani ja leidsime ta üles. Ta vist jalutas koeraga ja tuli pärastpoole meiega kaasa. Oli südatalv.)
Hmmm, võib-olla Jaan ka. Temaga kohtumine oli ka igatahes sama lahe. Ma parem väga pikalt toda teemat ei arenda, sulgudest hakkab juba kõrini saama.
Igatahes, too kodanik. Kui ma oleksin sarimõrvari mõttelaadiga, siis ma mõistagi tapaksin Indrek W. ja loodaks, et ta Indreku matustele tuleb. Tunduvalt lihtsam vahend oleks ilmselt lihtsalt Indrekult küsida.
Lumehelbeke, tasa, tasa.
Mul peaks tänaseks kõik viis rolli valmis olema. On ainult kaks pool. Urr. Tahtejõud. Peab varsti ennast sundima ja tegema rollimaratoni.
Rollimängijate kokkutulekule peaks ka minema.
Huvitav, kunas lõpuks EFFi peied on?
`Twas brillig, and the slithy toves
Did gyre and gimble in the wabe:
All mimsy were the borogoves,
And the mome raths outgrabe.
reede, oktoober 31, 2008
Kaleidoskoop
Ma istun matemaatikamaja nullkorrusel ja kirjutan blogi.
Ma olen 20 aastat vana ja aasta on 2008.
Näete, aeg on tasapisi liigestesse tagasi nihkunud
Väljas on temperatuur umbes 279 kraadi. ("Mis te, peded, mõtlete celsiustes või?" kui ajutisi klassikuid tsiteerida)
Klassik punktis a - kultuuriobjekt, kas mille väärtus on punktis a suurem teatavast konstandist või mille tuletis ja väärtus on suuremad teatavaist konstanteist antud punktis minu jaoks antud hetkseisundis. Ma muidugi ei tea, kas väärtus ongi üleüldse diferentseeruv funktsioon, ehk on. Pealegi on kõik subjektiivne.
Olen ustav postmodernismi parteirakuke, võitlen surmani absoluutse subjektiivsuse ja aadete suhtelisuse aate eest.
"I think of the postmodern attitude as that of a man who loves a very cultivated woman and knows that he cannot say to her "I love you madly", because he knows that she knows (and that she knows he knows) that these words have already been written by Barbara Cartland. Still there is a solution. He can say "As Barbara Cartland would put it, I love you madly". At this point, having avoided false innocence, having said clearly it is no longer possible to talk innocently, he will nevertheless say what he wanted to say to the woman: that he loves her in an age of lost innocence." - Umberto Eco
***
Anni kinnisest blogist (vabandan avalikustamise pärast):
...nöökisid teineteist kogu tee. Kui nad vahepeal ära väsisid, kõlas ainult: „Gringas!“ – „Beaner!“ – „Gringas!“ – „Beaner!“...
mis tuletab mulle meelde sellist mõttevahetust
"Bitch!"
"Bastard!"
"Bitch!"
"Bastard!"
...
Elu on kuradi imelik. Muide, kas keegi, kellele see eelnev mõttevahetus midagi ütleb, üleüldse loeb seda blogi? Ma mõtlen neid, kes seda vestlust originaalis teavad? Sest et ma ei suhtle ju enam kellegagi neist - Nessaga ei seo vist hetkel eriti midagi, nagu ka Sveniga, Hanna elab teises linnas ja tema tüütasin ma vist lihtsalt ära, Zepiga on vähemasti natuke suheldud ja Curu on, noh, Curu.
Veider mõtelda, aga selle kõige algus seostub mul vähemalt mõttes tolle seitsmeteistkümne aastaseks saamise peoga. (valetan muidugi, enne seda oli veel kevad ja suvi, mis seostuvad EFFiga ja sealt põhiliselt Inwe isikuga, kellega ma tol ajal kõige enam suhtlesin, aga EFF ongi juba enneminevik, juba muutumas ajaks enne seda, loogiline mõnes mõttes, kui selleks pidada minu rollimängijaks olemist) Alates sellest ajast olen ma kõik oma sünnipäevapeod maal pidanud. Ja ma loendan:
17: drägun, rotipojad, taskulamp, Hanna, Nessa, Sven, Zepp,Curu
18: Üksildane oktoobriöö. Nuff said.
19: Niisama oleskelu. Ehk pisut ARG-d ja üleüldist mindfucki ka.
20: ditto, ainult et mindfucki asemel oli larp, mis oli ka üsna mindfuck.
***
See lauba lähen ma ühe Indreku sünnipäevapeole - ta saab seitseteist, nähtavasti. Kuidagi väga noorena tundub teine.
Ei saa eriti ütelda, et aeg lendab kuradi kiiresti, sest tegelikult mahub nende nelja sünnipäeva vahele ikka roppu moodi elu. See aasta muidugi välja arvatud, sel aastal väga palju ei juhtunud.
Samas, peab tunnistama, et kuueteistkümneaastaselt olin ma juba inimene.
***
Käisin just oma põhikooli, TKoG-d vaatamas. Brutaalselt nostalgiline. Ma ei olnud seal üle aasta käinud. Ja see sein, mis on teiselt korruselt allatuelva trepi vastas on ikka sama räigelt oranžikas- ah, kõik kuidagi nii kallis, kui kõike seda kaed, nagu Urbid laulsid. (näete, postmodernism)
***
Tout est là:
c'est l'unique question.
Pour ne pas sentir
l'horrible fardeau du Temps
qui brise vos épaules
et vous penche vers la terre,
il faut vous enivrer sans trêve.
Mais de quoi?
De vin, de poésie, ou de vertu, à votre guise.
Mais enivrez-vous.
Et si quelquefois,
sur les marches d'un palais,
sur l'herbe verte d'un fossé,
dans la solitude morne de votre chambre,
vous vous réveillez,
l'ivresse déjà diminuée ou disparue,
demandez au vent,
à la vague,
à l'étoile,
à l'oiseau,
à l'horloge,
à tout ce qui fuit,
à tout ce qui gémit,
à tout ce qui roule,
à tout ce qui chante,
à tout ce qui parle,
demandez quelle heure il est;
et le vent,
la vague,
l'étoile,
l'oiseau,
l'horloge,
vous répondront:
"Il est l'heure de s'enivrer!
Pour n'être pas les esclaves martyrisés du Temps,
enivrez-vous;
enivrez-vous sans cesse!
De vin, de poésie ou de vertu, à votre guise."
Baudelaire
***
Käisin hiljuti RR-is, märkasin all sellist väikest õhukest "Kolme musketäri" kokkuvõetud versiooni, prantsuse keeles. Hind oli umbes 150 krooni. Mõtlesin, et liiga palju sellise äranuditud asja eest, kuigi teda ilmselt lihtsam lugeda on.
Nüüd eile, käisin ka RR-is ja märkasi nülemisel riiulil prantsuskeelse "Kolme musketäri" täisversiooni. Mõtlesin, et kui juba vihik on 150 krooni, siis on terve raamat kindlasti väga soolase hinnaga aga et ikka piiluks korra.
See maksis 90 krooni.
WTF?
Okei, ma saan aru- too alumine on keeleõppimise eesmärgil loodud ja tõenäolisel ton neid, kes tollest alumisest aru saaks, aga ülemisest mitte, Eestis kõvasti rohkem nendest, kes ülemisest ka aru saaks, (mina kuulun ka tõenäoliselt tollesse esimesse rühma) aga ikkagi, kuidagi jabur.
Ega raamat ole muidugi vasikas, et mida suurem, seda kallim.
90-kroonise variandi ostsin muuseas ära. No et ehk hakkab hammas peale - Harry Potterile ju hakkas.
***
Pisut veider, aga mulle tundub, et mu prantsuse keel hakkab aeglaselt mu saksa keelest mööda minema. Saksa keeles ei ole samas sellist kergemat lugemist sugugi nii lihtne leida - loll vabandus, mõistagi. Ei ole musketärid kerge lugemine midagi. Sõnavara on tõenäoliselt päris laiaulatuslik.
***
"Trubaduuri" kooris laulmine annab tegelikult mõnes mõttes elamuse, kui selle soone kätte saad - need rollid on muidugi sellised väga nimetute NPC-de omad, aga mulle meeldib eriti see kontrast, mis tekib eelviimase lavalviibimise ja viimase laulu vahel. (vahepeal oleme me ka viisteist sekundit laval, ag asee eriti ei loe). Ma ei oska seda võib-olla väga hästi sõnadesse panna, aga ikkagi...
Ja ma loodan, et mingid teised Noortekoori tropid või muusikaliselt pädevad inimesed seda ei loe.Kõtt! See kõik on mingi täiesti muusikaliselt ebapädev ja isiklik-emotsionaalne arvamusavaldus.
Niisiis. Eelviimase lavalviibimise ajal oleme sõdurid. Stseeni alguses joome, mängime kaarte, vestleme, murrame püsse pooleks (okei, seda tegi ainult yours truly viimase etenduse ajal, kuna rekvisiit oli vigane. Aga publik nähtavasti ei märganud) ja tantsime. Bravuurikalt ja rõõmsalt, noh sellise rõõmuga, et lähme ja lööme vaenlase varsti puruks jne. Siis läheme pisut taustale niisama olesklema, kui kaks valvurit kannavad sisse Azucena, kes on a)meie hertsogi surmavaenlase väidetav ema b)tema väikevenna kunagine mõrtsukas ja c)sõdurite silmis eriline koletis, nõid, mõrtsukas ja eriline värdjas. Mingi hetk tunneb hertsogi parem käsi Ferrando Azucena ära. Sõdurid panevad seda tähele ja hakkavad taustalt uuesti ettepoole nihkuma, ja aegalselt moodustavad tema ümber poolringi. Tähelepanu on ikka Azucenal ja hertsogil - Azucena hüüab Jumala poole ja küsib, miks Manrico, tema poeg, teda ei aita - s. t hertsog saab teada, et ta vaenlase ema on tema käes ja tunneb selle üle erilist rõõmu. Ferrando aga pomiseb aeg-ajalt "Trema!" - "Kättemaks!", sõdurid on järjest enam üles köetud, ring tõmbub ahemale ja Ferrandol ja sõduritel on sellised read, kusjuures, sõduritel on need read hoopis tugevamalt:
Infame pira sorgere,
Ah, sì, vedrai tra poco...
Né solo tuo supplizio
Sarà terreno foco!...
Mis tähendab umbes:
"Neetud nõid, sulle püstitatakse kohe tuleriit.
Aga maapealne piin pole sinu jaoks veel kõik."
Azucena nüüdsest edasi neab meid kõiki, ütleb, et Jumal karistab, teeb tugevat nägu ja nii edasi, aga teate, vennad ja seltsimehed, see kõik ei veena, sest ta silmist peegeldub kõige ehtsam hirm ja ta lauldakse lihtsalt üle - mitte iseenesest valjuselt, aga jõult(see on loomulikult minu isiklik ja emotsionaalne mulje, tegelikult laulab ta nii mitu registrit kõrgemal ja on kuulda muidugi, laulab ta muidugi mõista väga valjusti ka, aga mingit sorti brutaalset jõudu on kooril küll minu arvates ikka kõvasti selles stseenis rohkem), ta vajub põlvili, sõdurid tõmbub eriti tihedasse poolringi tema ümber(teisel pool on lava serv), paisub fortissimosse ja neil on kõige selle ajal umbes sellised read:
Le vampe dell'inferno
A te fian rogo eterno;
Ivi penare ed ardere
L'anima tua dovrà!
mis tähendab umbes midagi sellist, et tema hing saab põlema veel teises tules - kuradi tuleriidal.
Ja kogu selle stseeni ajal tunnevad soldatid end sama hästi kui vaatuse alguses, kaarte mängides ja juues - see on ehtne nauding.Tõesti - see on üks meeldivamaid sulaselgelt sadistlikke kohti üldse. Me oleme oma vaenlasest tugevamad, saadame ta varsti karmide piinade sisse, tema ilmselgelt kardab, kuigi ta teeb nägu, et on sellest üle ja ta on täielikult meie võimuses.
Aga igastahes, see teine asi siis ka.
See teine asi on Miserere - Issand, halasta
Seal me enam laval ei ole, laulame lava tagant - kaheksahäälne meeskoor, a cappella.
Laval toimuvas ei ole ma päris kindel - vist Leonora räägib oma armastatu Manricoga, kes on hertsog Di Luna kätte vangi langenud - ja taustal kõlab palve surmamineja eest - kes on siis vist Azucena või Manrico või mõlemad.
Ja meil on siis:
Miserere d'un'alma già vicina
Alla partenza che non haritorno!
Miserere di lei, bontà divina,
Preda non sia dell'infernal soggiorno!
mis tähendab umbes:
Issand, halasta sellele hingele,
kes on asumas retkele sinna, kust pole tagasiteed.
Issand halasta talle igavese kohtu ees,
ära saada teda igavese hukatuse sisse.
Hästi õrn koor on. Palve kellegi hinge eest, kes on põhimõtteliselt su vaenlane. Ära saada teda igavese hukatuse sisse.
Nii. Nüüd võrrelge sõduritega, kes tahtsid just vastupidist - mingu see nõid põrgusse. Kahjurõõm. Kättemaks.
Ja nüüd siis halastus. Palve vaenlase hinge eest.
Ma ei tea, võib-olla olen ma imelik, aga minusse jätab see kontrast igatahes mingisuguse jälje. Kõneleb kuidagi isiksuse erinevate äärmustega. Tekib tasakaal. Iseendas.
***
On kevad, vahest aprill. Matemaatikamaja fuajee. Rahvast on palju, mul on vist loengud läbi. Trügin trepikotta välja. Siis näen ühte inimest, kellele tere enam-vähem kohtudes ütlen,aga see on ka enam-vähem kõik. Ütleme teineteisele "Tere" ja ta läheb trepist üles. Selline igapäevane hetk.
Ainult et minul võttis sõna otseses mõttes põlvist nõrgaks see, kui kaunis too teine kodanik oli. Ei, mingeid tundeid sellega ei kaasnenud. Lihtsalt tõik, et inimene võib nõnda ilus olla. Jäin tükk aega vahtima, siis pöörasin ringi ja läksin majast välja.
***
Vaatan ja kõik on nii selge, sest prillid on ees...
Jah, see on tõsi. Mul on nüüd prillid. Varsti tuleb jää ka maha, siis rattaga enam ka sõita ei saa, nii et tuleb selline total makeover - jalgratas ja nahktagi jäävad kevadet ootama, panen prillid ette, pika mantli selga ja hakkan bussiga ülikoolis käima nagu viisakas ja viks noormees kunagi, selle asemel, et ambaali kombel nahktagis jalgrattaga süütuid jalakäijaid hirmutada.
***
Mida tahab tenor meile ütelda?
Ma olen 20 aastat vana ja aasta on 2008.
Näete, aeg on tasapisi liigestesse tagasi nihkunud
Väljas on temperatuur umbes 279 kraadi. ("Mis te, peded, mõtlete celsiustes või?" kui ajutisi klassikuid tsiteerida)
Klassik punktis a - kultuuriobjekt, kas mille väärtus on punktis a suurem teatavast konstandist või mille tuletis ja väärtus on suuremad teatavaist konstanteist antud punktis minu jaoks antud hetkseisundis. Ma muidugi ei tea, kas väärtus ongi üleüldse diferentseeruv funktsioon, ehk on. Pealegi on kõik subjektiivne.
Olen ustav postmodernismi parteirakuke, võitlen surmani absoluutse subjektiivsuse ja aadete suhtelisuse aate eest.
"I think of the postmodern attitude as that of a man who loves a very cultivated woman and knows that he cannot say to her "I love you madly", because he knows that she knows (and that she knows he knows) that these words have already been written by Barbara Cartland. Still there is a solution. He can say "As Barbara Cartland would put it, I love you madly". At this point, having avoided false innocence, having said clearly it is no longer possible to talk innocently, he will nevertheless say what he wanted to say to the woman: that he loves her in an age of lost innocence." - Umberto Eco
***
Anni kinnisest blogist (vabandan avalikustamise pärast):
...nöökisid teineteist kogu tee. Kui nad vahepeal ära väsisid, kõlas ainult: „Gringas!“ – „Beaner!“ – „Gringas!“ – „Beaner!“...
mis tuletab mulle meelde sellist mõttevahetust
"Bitch!"
"Bastard!"
"Bitch!"
"Bastard!"
...
Elu on kuradi imelik. Muide, kas keegi, kellele see eelnev mõttevahetus midagi ütleb, üleüldse loeb seda blogi? Ma mõtlen neid, kes seda vestlust originaalis teavad? Sest et ma ei suhtle ju enam kellegagi neist - Nessaga ei seo vist hetkel eriti midagi, nagu ka Sveniga, Hanna elab teises linnas ja tema tüütasin ma vist lihtsalt ära, Zepiga on vähemasti natuke suheldud ja Curu on, noh, Curu.
Veider mõtelda, aga selle kõige algus seostub mul vähemalt mõttes tolle seitsmeteistkümne aastaseks saamise peoga. (valetan muidugi, enne seda oli veel kevad ja suvi, mis seostuvad EFFiga ja sealt põhiliselt Inwe isikuga, kellega ma tol ajal kõige enam suhtlesin, aga EFF ongi juba enneminevik, juba muutumas ajaks enne seda, loogiline mõnes mõttes, kui selleks pidada minu rollimängijaks olemist) Alates sellest ajast olen ma kõik oma sünnipäevapeod maal pidanud. Ja ma loendan:
17: drägun, rotipojad, taskulamp, Hanna, Nessa, Sven, Zepp,Curu
18: Üksildane oktoobriöö. Nuff said.
19: Niisama oleskelu. Ehk pisut ARG-d ja üleüldist mindfucki ka.
20: ditto, ainult et mindfucki asemel oli larp, mis oli ka üsna mindfuck.
***
See lauba lähen ma ühe Indreku sünnipäevapeole - ta saab seitseteist, nähtavasti. Kuidagi väga noorena tundub teine.
Ei saa eriti ütelda, et aeg lendab kuradi kiiresti, sest tegelikult mahub nende nelja sünnipäeva vahele ikka roppu moodi elu. See aasta muidugi välja arvatud, sel aastal väga palju ei juhtunud.
Samas, peab tunnistama, et kuueteistkümneaastaselt olin ma juba inimene.
***
Käisin just oma põhikooli, TKoG-d vaatamas. Brutaalselt nostalgiline. Ma ei olnud seal üle aasta käinud. Ja see sein, mis on teiselt korruselt allatuelva trepi vastas on ikka sama räigelt oranžikas- ah, kõik kuidagi nii kallis, kui kõike seda kaed, nagu Urbid laulsid. (näete, postmodernism)
***
Enivrez-Vous
Il faut être toujours ivre.Tout est là:
c'est l'unique question.
Pour ne pas sentir
l'horrible fardeau du Temps
qui brise vos épaules
et vous penche vers la terre,
il faut vous enivrer sans trêve.
Mais de quoi?
De vin, de poésie, ou de vertu, à votre guise.
Mais enivrez-vous.
Et si quelquefois,
sur les marches d'un palais,
sur l'herbe verte d'un fossé,
dans la solitude morne de votre chambre,
vous vous réveillez,
l'ivresse déjà diminuée ou disparue,
demandez au vent,
à la vague,
à l'étoile,
à l'oiseau,
à l'horloge,
à tout ce qui fuit,
à tout ce qui gémit,
à tout ce qui roule,
à tout ce qui chante,
à tout ce qui parle,
demandez quelle heure il est;
et le vent,
la vague,
l'étoile,
l'oiseau,
l'horloge,
vous répondront:
"Il est l'heure de s'enivrer!
Pour n'être pas les esclaves martyrisés du Temps,
enivrez-vous;
enivrez-vous sans cesse!
De vin, de poésie ou de vertu, à votre guise."
Baudelaire
***
Käisin hiljuti RR-is, märkasin all sellist väikest õhukest "Kolme musketäri" kokkuvõetud versiooni, prantsuse keeles. Hind oli umbes 150 krooni. Mõtlesin, et liiga palju sellise äranuditud asja eest, kuigi teda ilmselt lihtsam lugeda on.
Nüüd eile, käisin ka RR-is ja märkasi nülemisel riiulil prantsuskeelse "Kolme musketäri" täisversiooni. Mõtlesin, et kui juba vihik on 150 krooni, siis on terve raamat kindlasti väga soolase hinnaga aga et ikka piiluks korra.
See maksis 90 krooni.
WTF?
Okei, ma saan aru- too alumine on keeleõppimise eesmärgil loodud ja tõenäolisel ton neid, kes tollest alumisest aru saaks, aga ülemisest mitte, Eestis kõvasti rohkem nendest, kes ülemisest ka aru saaks, (mina kuulun ka tõenäoliselt tollesse esimesse rühma) aga ikkagi, kuidagi jabur.
Ega raamat ole muidugi vasikas, et mida suurem, seda kallim.
90-kroonise variandi ostsin muuseas ära. No et ehk hakkab hammas peale - Harry Potterile ju hakkas.
***
Pisut veider, aga mulle tundub, et mu prantsuse keel hakkab aeglaselt mu saksa keelest mööda minema. Saksa keeles ei ole samas sellist kergemat lugemist sugugi nii lihtne leida - loll vabandus, mõistagi. Ei ole musketärid kerge lugemine midagi. Sõnavara on tõenäoliselt päris laiaulatuslik.
***
"Trubaduuri" kooris laulmine annab tegelikult mõnes mõttes elamuse, kui selle soone kätte saad - need rollid on muidugi sellised väga nimetute NPC-de omad, aga mulle meeldib eriti see kontrast, mis tekib eelviimase lavalviibimise ja viimase laulu vahel. (vahepeal oleme me ka viisteist sekundit laval, ag asee eriti ei loe). Ma ei oska seda võib-olla väga hästi sõnadesse panna, aga ikkagi...
Ja ma loodan, et mingid teised Noortekoori tropid või muusikaliselt pädevad inimesed seda ei loe.Kõtt! See kõik on mingi täiesti muusikaliselt ebapädev ja isiklik-emotsionaalne arvamusavaldus.
Niisiis. Eelviimase lavalviibimise ajal oleme sõdurid. Stseeni alguses joome, mängime kaarte, vestleme, murrame püsse pooleks (okei, seda tegi ainult yours truly viimase etenduse ajal, kuna rekvisiit oli vigane. Aga publik nähtavasti ei märganud) ja tantsime. Bravuurikalt ja rõõmsalt, noh sellise rõõmuga, et lähme ja lööme vaenlase varsti puruks jne. Siis läheme pisut taustale niisama olesklema, kui kaks valvurit kannavad sisse Azucena, kes on a)meie hertsogi surmavaenlase väidetav ema b)tema väikevenna kunagine mõrtsukas ja c)sõdurite silmis eriline koletis, nõid, mõrtsukas ja eriline värdjas. Mingi hetk tunneb hertsogi parem käsi Ferrando Azucena ära. Sõdurid panevad seda tähele ja hakkavad taustalt uuesti ettepoole nihkuma, ja aegalselt moodustavad tema ümber poolringi. Tähelepanu on ikka Azucenal ja hertsogil - Azucena hüüab Jumala poole ja küsib, miks Manrico, tema poeg, teda ei aita - s. t hertsog saab teada, et ta vaenlase ema on tema käes ja tunneb selle üle erilist rõõmu. Ferrando aga pomiseb aeg-ajalt "Trema!" - "Kättemaks!", sõdurid on järjest enam üles köetud, ring tõmbub ahemale ja Ferrandol ja sõduritel on sellised read, kusjuures, sõduritel on need read hoopis tugevamalt:
Infame pira sorgere,
Ah, sì, vedrai tra poco...
Né solo tuo supplizio
Sarà terreno foco!...
Mis tähendab umbes:
"Neetud nõid, sulle püstitatakse kohe tuleriit.
Aga maapealne piin pole sinu jaoks veel kõik."
Azucena nüüdsest edasi neab meid kõiki, ütleb, et Jumal karistab, teeb tugevat nägu ja nii edasi, aga teate, vennad ja seltsimehed, see kõik ei veena, sest ta silmist peegeldub kõige ehtsam hirm ja ta lauldakse lihtsalt üle - mitte iseenesest valjuselt, aga jõult(see on loomulikult minu isiklik ja emotsionaalne mulje, tegelikult laulab ta nii mitu registrit kõrgemal ja on kuulda muidugi, laulab ta muidugi mõista väga valjusti ka, aga mingit sorti brutaalset jõudu on kooril küll minu arvates ikka kõvasti selles stseenis rohkem), ta vajub põlvili, sõdurid tõmbub eriti tihedasse poolringi tema ümber(teisel pool on lava serv), paisub fortissimosse ja neil on kõige selle ajal umbes sellised read:
Le vampe dell'inferno
A te fian rogo eterno;
Ivi penare ed ardere
L'anima tua dovrà!
mis tähendab umbes midagi sellist, et tema hing saab põlema veel teises tules - kuradi tuleriidal.
Ja kogu selle stseeni ajal tunnevad soldatid end sama hästi kui vaatuse alguses, kaarte mängides ja juues - see on ehtne nauding.Tõesti - see on üks meeldivamaid sulaselgelt sadistlikke kohti üldse. Me oleme oma vaenlasest tugevamad, saadame ta varsti karmide piinade sisse, tema ilmselgelt kardab, kuigi ta teeb nägu, et on sellest üle ja ta on täielikult meie võimuses.
Aga igastahes, see teine asi siis ka.
See teine asi on Miserere - Issand, halasta
Seal me enam laval ei ole, laulame lava tagant - kaheksahäälne meeskoor, a cappella.
Laval toimuvas ei ole ma päris kindel - vist Leonora räägib oma armastatu Manricoga, kes on hertsog Di Luna kätte vangi langenud - ja taustal kõlab palve surmamineja eest - kes on siis vist Azucena või Manrico või mõlemad.
Ja meil on siis:
Miserere d'un'alma già vicina
Alla partenza che non haritorno!
Miserere di lei, bontà divina,
Preda non sia dell'infernal soggiorno!
mis tähendab umbes:
Issand, halasta sellele hingele,
kes on asumas retkele sinna, kust pole tagasiteed.
Issand halasta talle igavese kohtu ees,
ära saada teda igavese hukatuse sisse.
Hästi õrn koor on. Palve kellegi hinge eest, kes on põhimõtteliselt su vaenlane. Ära saada teda igavese hukatuse sisse.
Nii. Nüüd võrrelge sõduritega, kes tahtsid just vastupidist - mingu see nõid põrgusse. Kahjurõõm. Kättemaks.
Ja nüüd siis halastus. Palve vaenlase hinge eest.
Ma ei tea, võib-olla olen ma imelik, aga minusse jätab see kontrast igatahes mingisuguse jälje. Kõneleb kuidagi isiksuse erinevate äärmustega. Tekib tasakaal. Iseendas.
***
On kevad, vahest aprill. Matemaatikamaja fuajee. Rahvast on palju, mul on vist loengud läbi. Trügin trepikotta välja. Siis näen ühte inimest, kellele tere enam-vähem kohtudes ütlen,aga see on ka enam-vähem kõik. Ütleme teineteisele "Tere" ja ta läheb trepist üles. Selline igapäevane hetk.
Ainult et minul võttis sõna otseses mõttes põlvist nõrgaks see, kui kaunis too teine kodanik oli. Ei, mingeid tundeid sellega ei kaasnenud. Lihtsalt tõik, et inimene võib nõnda ilus olla. Jäin tükk aega vahtima, siis pöörasin ringi ja läksin majast välja.
***
Vaatan ja kõik on nii selge, sest prillid on ees...
Jah, see on tõsi. Mul on nüüd prillid. Varsti tuleb jää ka maha, siis rattaga enam ka sõita ei saa, nii et tuleb selline total makeover - jalgratas ja nahktagi jäävad kevadet ootama, panen prillid ette, pika mantli selga ja hakkan bussiga ülikoolis käima nagu viisakas ja viks noormees kunagi, selle asemel, et ambaali kombel nahktagis jalgrattaga süütuid jalakäijaid hirmutada.
***
Mida tahab tenor meile ütelda?
31. oktoober, 2006
Aasta on 2006.
Ma olen 20 aastat vana.
Ma tean, et see võib minna kergesse vastuollu sellega, et ma olen sündinud aastal 1988, aga põrgusse, ma olen matemaatik, ma võin defineerida mingi algebra, kus see tõene on. Elu, näiteks.
Mittekommutatiivne rühm.
Maailm on muidugi seesama 2008nda aasta oma. 2006ndal aastal ei olnud ju Taskut, näiteks.
Ja rattaga ma siis ka linnas ei sõitnud. Sõitsin maal. Nagu mu blogi-arhiivist välja võib lugeda, kirjutasin ma siis Guiheni-lugusid. (Sellest on kaks aastat möödas. Masendav. Ma olen nii alla käinud)
Täna kell kaksteist sai mu päeva ainuke praktikum läbi. Ilus päev oli, või noh, vihma ei sadanud. Hulkusin linnas, käisin Tudengites söömas. Hästi hea teenindus oli, oleks tippi jätnud või midagi, aga ma maksin kaardiga, sularaha ei olnud. Hakkasin siis kodu poole sõitma. Järsku hüüab mind Mialee, kes on parajasti üht last hoidmas. Kõnnime ja istume siis mööda linna ringi ja räägime. Mialee annab lapse emale tagasi, kõnnime edasi. Päris palju kõndisime, kesklinnast Vahuri poole ja tagasi, näiteks.
Võib-olla oli see Tuneesias käik, mis seda põhjustas. Võib-olla sügis või midagi. Aga igatahes, mul oli tunne, nagu oleks ma olnud nii kolm aastat kusagil välismaal, kõik mu Eestis olevad suhted oleks katkenud ja nüüd oleks ma nii mõneks päevaks tagasi tulnud. Sihuke tunne, nagu oleks Mialee näiteks mu vana klassiõde või midagi - einoh, et tore inimene ja täitsa tore on vestelda ka, aga noh, samas, mis seal ikka nii väga erilist. Ja umbes selline tunne tekkis kõikide tutvuste peale mõeldes - et noh, kenad inimesed ja puha, aga noh, samas lihtsalt mingid endised tuttavad või nii - ja noh, ütleme tere ja puha ja siis lähen tagasi sinna kohta, kus mu reaalne seltsielu on ja unustan nad täitsa ära. Sest nad on lihtsalt mingid tuttavad, ei midagi enamat.
Sellist kohta otseloomulikult ei ole. Aega võib-olla samas isegi oleks.
Loogiline mõnes mõttes, sest kui ma tõesti olen aastas 2006, siis on sellised inimesed nagu Vahur või Mialee minu jaoks üsnagi võõrad ja näiteks mõnede nooremate tuttavate puhul ma tajun, et aastal 2006 olid nad ju nii väikesed, et ma ei saaksi nendega suhelda. Mõni on ju alles neliteist. (ei, mul ei ole midagi neljateistkümneaastaste ega nooremate vastu. Lihtsalt, ma tajun, kuidas minu tutvusringkond igati loogilistel põhjustel koos minuga vaikselt vananeb ja kuidas mu tutvusringkonnas reaalselt kahaneb näituseks gümnasistide hulk - näete, maailm on ikkagi aastas 2008) Neid aga, kes olid tol ajal minu sõbrad, pole praegu enam olemas. Ausalt ka, nad on hoopis mingid teised inimesed. Ja enamikuga ma niikuinii enam ei suhtle, kas on elu meid niisama lahku viinud, pole põhjust suhelda olnud, olen mõne inimese jaoks liiga tüütu olnud või olen tajunud, et selle inimesega ikka ei taha eriti suhelda. Nii et mul ei ole punktis 2006-Tartu-2008 lähedasi sõpru.
Eks ta ole.
The only living boy in New York.
Või kui täpsem olla, siis the only living boy in 2006, Tartu, 2008.
Nüüd algab november. Ma kardan, et sellega kaasneb ka rongijaam. Aga praegu vähemasti läheb mul hästi. Ma usun, et see tunne sõprade kohta läheb ka üle.
I keep passing the open windows.
Ma olen 20 aastat vana.
Ma tean, et see võib minna kergesse vastuollu sellega, et ma olen sündinud aastal 1988, aga põrgusse, ma olen matemaatik, ma võin defineerida mingi algebra, kus see tõene on. Elu, näiteks.
Mittekommutatiivne rühm.
Maailm on muidugi seesama 2008nda aasta oma. 2006ndal aastal ei olnud ju Taskut, näiteks.
Ja rattaga ma siis ka linnas ei sõitnud. Sõitsin maal. Nagu mu blogi-arhiivist välja võib lugeda, kirjutasin ma siis Guiheni-lugusid. (Sellest on kaks aastat möödas. Masendav. Ma olen nii alla käinud)
Täna kell kaksteist sai mu päeva ainuke praktikum läbi. Ilus päev oli, või noh, vihma ei sadanud. Hulkusin linnas, käisin Tudengites söömas. Hästi hea teenindus oli, oleks tippi jätnud või midagi, aga ma maksin kaardiga, sularaha ei olnud. Hakkasin siis kodu poole sõitma. Järsku hüüab mind Mialee, kes on parajasti üht last hoidmas. Kõnnime ja istume siis mööda linna ringi ja räägime. Mialee annab lapse emale tagasi, kõnnime edasi. Päris palju kõndisime, kesklinnast Vahuri poole ja tagasi, näiteks.
Võib-olla oli see Tuneesias käik, mis seda põhjustas. Võib-olla sügis või midagi. Aga igatahes, mul oli tunne, nagu oleks ma olnud nii kolm aastat kusagil välismaal, kõik mu Eestis olevad suhted oleks katkenud ja nüüd oleks ma nii mõneks päevaks tagasi tulnud. Sihuke tunne, nagu oleks Mialee näiteks mu vana klassiõde või midagi - einoh, et tore inimene ja täitsa tore on vestelda ka, aga noh, samas, mis seal ikka nii väga erilist. Ja umbes selline tunne tekkis kõikide tutvuste peale mõeldes - et noh, kenad inimesed ja puha, aga noh, samas lihtsalt mingid endised tuttavad või nii - ja noh, ütleme tere ja puha ja siis lähen tagasi sinna kohta, kus mu reaalne seltsielu on ja unustan nad täitsa ära. Sest nad on lihtsalt mingid tuttavad, ei midagi enamat.
Sellist kohta otseloomulikult ei ole. Aega võib-olla samas isegi oleks.
Loogiline mõnes mõttes, sest kui ma tõesti olen aastas 2006, siis on sellised inimesed nagu Vahur või Mialee minu jaoks üsnagi võõrad ja näiteks mõnede nooremate tuttavate puhul ma tajun, et aastal 2006 olid nad ju nii väikesed, et ma ei saaksi nendega suhelda. Mõni on ju alles neliteist. (ei, mul ei ole midagi neljateistkümneaastaste ega nooremate vastu. Lihtsalt, ma tajun, kuidas minu tutvusringkond igati loogilistel põhjustel koos minuga vaikselt vananeb ja kuidas mu tutvusringkonnas reaalselt kahaneb näituseks gümnasistide hulk - näete, maailm on ikkagi aastas 2008) Neid aga, kes olid tol ajal minu sõbrad, pole praegu enam olemas. Ausalt ka, nad on hoopis mingid teised inimesed. Ja enamikuga ma niikuinii enam ei suhtle, kas on elu meid niisama lahku viinud, pole põhjust suhelda olnud, olen mõne inimese jaoks liiga tüütu olnud või olen tajunud, et selle inimesega ikka ei taha eriti suhelda. Nii et mul ei ole punktis 2006-Tartu-2008 lähedasi sõpru.
Eks ta ole.
The only living boy in New York.
Või kui täpsem olla, siis the only living boy in 2006, Tartu, 2008.
Nüüd algab november. Ma kardan, et sellega kaasneb ka rongijaam. Aga praegu vähemasti läheb mul hästi. Ma usun, et see tunne sõprade kohta läheb ka üle.
I keep passing the open windows.
reede, oktoober 24, 2008
p-aadiline arv
Mul on sügavalt kahju sulle seda teatada, lugeja, aga kahjuks ei räägi ma selles postituses sellest põnevast mittearhimeedilisest arvuhulgast, mida pealkiri lubab. Tegelikult on nad täitsa huvitavad, näe, siin on Wikipedia artikkel.
Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel viibib/viibis Eestis ilmakuulus matemaatik Per Enflo. Pidas eile loengu, vist invariantsetest alamruumidest. Matemaatikamajas oli all kuulutus väljas, mulle meeldis eriti, kuidas oli märgitud, et kasutatakse ainult lihtsaid ja üldtuntuid mõisteid nagu näiteks Banachi ruum, operaatori spekter ja kaasoperaator. (Ei, mina ei teadnud ka, mis nad tähendavad. Banachi ruumi tähenduse sain, tõsi küll, teada) Andis paraja tunnetuse, kus asub see matemaatika millega kui just mitte tänapäeval siis vähemasti eelmise sajandi teisel poolel tegeletakse. Loengut kuulata oli sihuke tunne nagu loeks mingit luuletust võõrkeeles, mida kuigi hästi ei valda - kohati kõlab väga kaunilt, mõned kohad, mõned fraasid on täiesti loogilised ja mõistetavad, aga üleüldises plaanis on ikkagi tegu müstikaga.
Muide, see tuletab mulle meelde, et ma ostsin Tunise raamatupoest prantsuskeelse Harry Potteri kolmanda osa. Kummaline on, et ma suudan seda täiesti normaalselt lugeda - peab ilmselt hankima ka mingi HP näiteks heebrea keeles ja siis ka proovima - ja kui ma siis ka aru saan, on selge, et HP võõrkeeles lugemisel pole mingit seost keeleoskusega, sest need raamatud on mul konkreetselt peas.
Ahjaa, Tuneesia. Sellest peaks vist ka rääkima. Aga teate, ma ei suuda pikalt üht ja sama blogipostitust kirjutada, kuna mul ei ole piisavalt kannatlikkust - just sellepärast ei ole minust saanud staarblogijat- muidugi on oma osa selles, et kirjutan harva, tuimalt, ebaisikupäraselt ja igavatest asjadest ning kõigele lisaks ei pane ma pilte ka üles. Aga igatahes, Tuneesia on vist selline asi, millest ma suudan rääkida mingeid kilde - nagu näiteks Jugurtha laud, millest miskipärast Wikipedias artiklit ei ole - kahju küll - kunagise sõjapealiku Jugurtha kindlus - mesa - ehk lameda tipuga mägi. Me magasime selle peal. Vaatasime päikeseloojangut ka. Mäe otsa viis meid pool teed kohalik rahvuskaart, kes alguses seletasid, et sinna mäkke praegu minna on võimatu - impossiblé - aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja pärast kokku umbes kolm tundi rahvuskaardi (mitte päris see, mis politsei) jaoskonnas istumist, viidi meid kohale. Edasi, mäe otsa ja väikesesse majakesse (mahajäetud mošee? me päris täpselt aru ei saanudki, ag amingi püha koht see ilmselt oli) viis meid edasi üks päris kohalik, vist karjus, kes seal üleval meile natuke ringi näitas, prantsuse keeles asju seletas, meile teed pakkus ja meiega koos seal ööbis. Mul ei ole selle kogemuse jaoks eriti sõnu - sürreaalne oleks vist üks ja teine oleks säärane mõte, et kui Jumal oleks olemas, oleks ta arvavasti midagi sellist (siinkirjutaja on teadupärast tugev agnostik). Aga meie ja giidi vaheline suhtlus oli kohutavalt meeldiv, sest meie vaheline suhtlus sai toimuda ainult läbi viipekeele ja minu väga nõrga prantsuse keele - aga teate, sellest piisas. Selline hästi lihtne suhtlus, aga see oli kuidagi väga ebamaine.
Les grenouilles. *mees teeb konna häält, pärast seda kui me oleme maas konna näinud*
Comme un petit garcon *teeb nutva lapse häält*
Ausalt, Jugurtha laud oli vägev.
Ja tuneeslased on väga külalislahked. Vahel isegi liiga külalislahked.
Ja Couchsurfing on umbes sama lahe kui tõeline anarhism aga selle vahega, et see reaalselt toimib ka.
Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel viibib/viibis Eestis ilmakuulus matemaatik Per Enflo. Pidas eile loengu, vist invariantsetest alamruumidest. Matemaatikamajas oli all kuulutus väljas, mulle meeldis eriti, kuidas oli märgitud, et kasutatakse ainult lihtsaid ja üldtuntuid mõisteid nagu näiteks Banachi ruum, operaatori spekter ja kaasoperaator. (Ei, mina ei teadnud ka, mis nad tähendavad. Banachi ruumi tähenduse sain, tõsi küll, teada) Andis paraja tunnetuse, kus asub see matemaatika millega kui just mitte tänapäeval siis vähemasti eelmise sajandi teisel poolel tegeletakse. Loengut kuulata oli sihuke tunne nagu loeks mingit luuletust võõrkeeles, mida kuigi hästi ei valda - kohati kõlab väga kaunilt, mõned kohad, mõned fraasid on täiesti loogilised ja mõistetavad, aga üleüldises plaanis on ikkagi tegu müstikaga.
Muide, see tuletab mulle meelde, et ma ostsin Tunise raamatupoest prantsuskeelse Harry Potteri kolmanda osa. Kummaline on, et ma suudan seda täiesti normaalselt lugeda - peab ilmselt hankima ka mingi HP näiteks heebrea keeles ja siis ka proovima - ja kui ma siis ka aru saan, on selge, et HP võõrkeeles lugemisel pole mingit seost keeleoskusega, sest need raamatud on mul konkreetselt peas.
Ahjaa, Tuneesia. Sellest peaks vist ka rääkima. Aga teate, ma ei suuda pikalt üht ja sama blogipostitust kirjutada, kuna mul ei ole piisavalt kannatlikkust - just sellepärast ei ole minust saanud staarblogijat- muidugi on oma osa selles, et kirjutan harva, tuimalt, ebaisikupäraselt ja igavatest asjadest ning kõigele lisaks ei pane ma pilte ka üles. Aga igatahes, Tuneesia on vist selline asi, millest ma suudan rääkida mingeid kilde - nagu näiteks Jugurtha laud, millest miskipärast Wikipedias artiklit ei ole - kahju küll - kunagise sõjapealiku Jugurtha kindlus - mesa - ehk lameda tipuga mägi. Me magasime selle peal. Vaatasime päikeseloojangut ka. Mäe otsa viis meid pool teed kohalik rahvuskaart, kes alguses seletasid, et sinna mäkke praegu minna on võimatu - impossiblé - aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja pärast kokku umbes kolm tundi rahvuskaardi (mitte päris see, mis politsei) jaoskonnas istumist, viidi meid kohale. Edasi, mäe otsa ja väikesesse majakesse (mahajäetud mošee? me päris täpselt aru ei saanudki, ag amingi püha koht see ilmselt oli) viis meid edasi üks päris kohalik, vist karjus, kes seal üleval meile natuke ringi näitas, prantsuse keeles asju seletas, meile teed pakkus ja meiega koos seal ööbis. Mul ei ole selle kogemuse jaoks eriti sõnu - sürreaalne oleks vist üks ja teine oleks säärane mõte, et kui Jumal oleks olemas, oleks ta arvavasti midagi sellist (siinkirjutaja on teadupärast tugev agnostik). Aga meie ja giidi vaheline suhtlus oli kohutavalt meeldiv, sest meie vaheline suhtlus sai toimuda ainult läbi viipekeele ja minu väga nõrga prantsuse keele - aga teate, sellest piisas. Selline hästi lihtne suhtlus, aga see oli kuidagi väga ebamaine.
Les grenouilles. *mees teeb konna häält, pärast seda kui me oleme maas konna näinud*
Comme un petit garcon *teeb nutva lapse häält*
Ausalt, Jugurtha laud oli vägev.
Ja tuneeslased on väga külalislahked. Vahel isegi liiga külalislahked.
Ja Couchsurfing on umbes sama lahe kui tõeline anarhism aga selle vahega, et see reaalselt toimib ka.
teisipäev, oktoober 07, 2008
Teadaanne
11-18 oktoober olen Tuneesias ja seega tavameetodeid kasutades kättesaamatu. Kes leiab, et tal on kiiremas korras vaja mulle mingeid tähtsaid sõnumeid saata (a la abieluettepanek või minu universumi ülemvalitsejaks kroonimisest teatamine) tehke palun seda enne 11ndat.
esmaspäev, september 22, 2008
Happy unbirthday to me!
Kuigi homme ma kahjuks seda vahvat päeva tähistada ei saa. Nojah, vähemalt on siis täna mul see võimalus. Homme peaks ma jällegi kinki saama, nii et hea igat pidi.
Elasin üle Tähe Perepäevad nädalavahetusel. Lõpuks ei tahtnud Bernoullist enam midagi teada. Järgmine päev lähen ülikooli ja kelle võrrandi kujust meile seal dif. võrrandites räägitakse? Väga õige- Bernoulli omast.
Lugesin just Wikipediast järgmise lause: "Although there is no uncontroversial evidence of child sacrifice in the Olmec civilization, full skeletons of newborn or unborn infants, as well as dismembered femurs and skulls, have been found at the El Manatí sacrificial blog. "
How cool is that?
Muide, ma nägin täna unes, et kohtasin mingid väga eraldunud orus elavat Vanu Jumalaid austavat paljulapselist perekonda. Kuidagi hästi õõvastav oli. Mäletan näiteks vanaema, kes voolis mingist plastiliinist kombitsaid ja põimis neid mingil altarinurgal omavahel, ise lauldes mingil vaimuliku rahvalaulu viisil "Iä! Iä! Cthulhu ftaghn". Tuli välja, et see plastiliin oli tegelikult juust, milles oligi kogu asja iva - see oli kuidagi Vanade Jumalatega seotud juust, mis tuli mingist väga kummalisest allikast, ei teagi kust. Jube rõve oli, igastahes, aga pereisa söötis oma lapsi sellega, et neist saaksid sellised poolenisti ebainimlikud cthulhu mõjutustega olendid. Ma sõin ka, et saada tugevamaks kui see perekond, et nendest võitu saada ja pereisalt välja pressida, kuidas siit välja saab, aga kui ma juba välja olin pääsenud, tundsin ma, et minus on midagi muutunud
Elasin üle Tähe Perepäevad nädalavahetusel. Lõpuks ei tahtnud Bernoullist enam midagi teada. Järgmine päev lähen ülikooli ja kelle võrrandi kujust meile seal dif. võrrandites räägitakse? Väga õige- Bernoulli omast.
Lugesin just Wikipediast järgmise lause: "Although there is no uncontroversial evidence of child sacrifice in the Olmec civilization, full skeletons of newborn or unborn infants, as well as dismembered femurs and skulls, have been found at the El Manatí sacrificial blog. "
How cool is that?
Muide, ma nägin täna unes, et kohtasin mingid väga eraldunud orus elavat Vanu Jumalaid austavat paljulapselist perekonda. Kuidagi hästi õõvastav oli. Mäletan näiteks vanaema, kes voolis mingist plastiliinist kombitsaid ja põimis neid mingil altarinurgal omavahel, ise lauldes mingil vaimuliku rahvalaulu viisil "Iä! Iä! Cthulhu ftaghn". Tuli välja, et see plastiliin oli tegelikult juust, milles oligi kogu asja iva - see oli kuidagi Vanade Jumalatega seotud juust, mis tuli mingist väga kummalisest allikast, ei teagi kust. Jube rõve oli, igastahes, aga pereisa söötis oma lapsi sellega, et neist saaksid sellised poolenisti ebainimlikud cthulhu mõjutustega olendid. Ma sõin ka, et saada tugevamaks kui see perekond, et nendest võitu saada ja pereisalt välja pressida, kuidas siit välja saab, aga kui ma juba välja olin pääsenud, tundsin ma, et minus on midagi muutunud
teisipäev, september 16, 2008
Kuuldused minu blogi surmast on tugevasti liialdatud
...ja seda enam, et minu teada mingeid vastavaid kuuldusi polegi olnud - ja tühja hulga kohta kehtivad teadupärast kõik väited - seega ka see, et tegemist on tugevalt liialdatutega.
Tegelikult on mu blogi elus ja terve, mida mu enda kohta üleüldse väita ei saa - elus olen, aga terve mitte. (nohu, aga see on praegu niivõrd igav ja tavaline, nagu Tering seda mulle bussis ütles, et see ei ole väärt isegi kogu seda pikka lauset, mis ma senimaani kirja olen pannud ja aina pikemaks läheb - näe, läks veelgi pikemaks!)
Nüüd ma olen teise kursuse matemaatikatudeng.
Suve poolest on mul siin blogis ka mingid draftid poolvalmis kirjutet. Nt "Don't worry! You can fight crime now" mis ilmselt pidi rääkima Põhja- ja Baltimaade laulupeost, mis sai olematu meediakajastuse. Samuti on mul selline postituse algus:
Igastahes, nüüd on sügis käes. Lühikonspekt imelikele tegelastele, keda mu eraelu huvitab:
*Märkamisajal ei käinud
*"Rujas" laulsin
*Õpin ikka veel matemaatikat
*Majaga ei ole maal lood hästi
*Koolis käin ikka veel jalgrattaga
*Dani larpil käisin
*Andy larpil käisin
*Allyga kavatseme ikka veel larpi teha
*Urg läks eksiili
*Naftahind on väga järsult langenud - s.t jätkub seda maailma veel mõneks ajaks
*Kui just muidugi LHC... - aga selle kontrollimiseks on alati olemas www.hastelargehadroncolliderdestroyedthewordyet.com
Aga muud ma hetkel ütelda ei oskagi. Noh, linnuke on kirjas.
Tegelikult on mu blogi elus ja terve, mida mu enda kohta üleüldse väita ei saa - elus olen, aga terve mitte. (nohu, aga see on praegu niivõrd igav ja tavaline, nagu Tering seda mulle bussis ütles, et see ei ole väärt isegi kogu seda pikka lauset, mis ma senimaani kirja olen pannud ja aina pikemaks läheb - näe, läks veelgi pikemaks!)
Nüüd ma olen teise kursuse matemaatikatudeng.
Suve poolest on mul siin blogis ka mingid draftid poolvalmis kirjutet. Nt "Don't worry! You can fight crime now" mis ilmselt pidi rääkima Põhja- ja Baltimaade laulupeost, mis sai olematu meediakajastuse. Samuti on mul selline postituse algus:
See kõik on nii tülgastav! Andke mulle kirvest!
Mäletan, et lugesin hiljuti romaani (ma usun, et see oli Murakami "Hard-boiled Wonderland and the End of the World" aga päris kindel ei ole), kus mingi tegelane teoretiseeris sellise romaani üle, mille lõpp on kusagil keset raamatut. Et noh, muidu on ju aru saada, et lõpp tuleb nüüd, kui lugeja näeb, et raamat füüsiliselt otsa saab - aga kui lugeja näeb, et raamat veel edasi läheb, võib see lõpp talle täitsa ootamatuna tunduda - ja ega pärast lõppu olev osa ka päris tühjad leheküljed või seosetu ila ole - muidu saaks ju edasi piiludes aru, et see os aon pärast lõppu - ikka sõnad on normaalsed, laused ka, ilmselt sobivad need laused ka kokku, naiivsem lugeja võib isegi uskuma jääda, et raamat läheb edasi, kuigi on üsna selge, et romaan lõppes seal kusagil enne raamatu füüsilist lõppu ära.
Mul oli täna selline tunne, et minu elu või maailm lõppes ära, aga segadusse ajamiseks tuleb mingi selline hämu edasi, et ma kohe aru ei saaks.
Igastahes, nüüd on sügis käes. Lühikonspekt imelikele tegelastele, keda mu eraelu huvitab:
*Märkamisajal ei käinud
*"Rujas" laulsin
*Õpin ikka veel matemaatikat
*Majaga ei ole maal lood hästi
*Koolis käin ikka veel jalgrattaga
*Dani larpil käisin
*Andy larpil käisin
*Allyga kavatseme ikka veel larpi teha
*Urg läks eksiili
*Naftahind on väga järsult langenud - s.t jätkub seda maailma veel mõneks ajaks
*Kui just muidugi LHC... - aga selle kontrollimiseks on alati olemas www.hastelargehadroncolliderdestroyedthewordyet.com
Aga muud ma hetkel ütelda ei oskagi. Noh, linnuke on kirjas.
neljapäev, juuli 24, 2008
De reĝojn kaj brasikojn
Min tre amuziĝas, ke vi kredeble ne komprenas, ke mi ĉi tie skribas. Tial mi skribas esperante.
Lastatempe mi eksciis strangaj aferoj koncerne kelkaj amikoj. Unu afero estas trista. Mi ne havas kredi, ke tio ebla estus, sed tio estus vero. La vivo estas bizara.
Pli pozitive, S. ne estas gejofobia. Tio estis unu ŝerco. Mi ekkredetis, ki li estas unu.
Mi ĝisdatigis miaj listo de legitaj libroj. Aperas, ke mi havas legi ĉirkaŭ sesdek kvin libroj dum unu jaro. Deprima.
Estis naskiĝtago de Goblin en la lasta ĵaŭdo. Li estas jure plenaĝa. Estas stranga. (Parenteze, mi revis hodiaŭ, ke Goblin provas rompi miajn ripojn por mi ŝanĝas mian voĉdonon. )
Ni ludis dendon hieraŭ. Mi kaj Goblin farigis la enhavo de ludo en Krooks frue. Estis perversa, sed ni ne havas inspiron. Unu ĵurnalistino de Postimees estis tie. Unu artiklo koncerne la ludo
publikiĝos. Fortimigo.
Mi volas kontaktigi kun Alleria koncerne larpo. Kaj kun Dani koncerne alia larpo. Sed Dani kredas ke ŝi ne povas tion organizi. Folko venos.
Lastatempe mi eksciis strangaj aferoj koncerne kelkaj amikoj. Unu afero estas trista. Mi ne havas kredi, ke tio ebla estus, sed tio estus vero. La vivo estas bizara.
Pli pozitive, S. ne estas gejofobia. Tio estis unu ŝerco. Mi ekkredetis, ki li estas unu.
Mi ĝisdatigis miaj listo de legitaj libroj. Aperas, ke mi havas legi ĉirkaŭ sesdek kvin libroj dum unu jaro. Deprima.
Estis naskiĝtago de Goblin en la lasta ĵaŭdo. Li estas jure plenaĝa. Estas stranga. (Parenteze, mi revis hodiaŭ, ke Goblin provas rompi miajn ripojn por mi ŝanĝas mian voĉdonon. )
Ni ludis dendon hieraŭ. Mi kaj Goblin farigis la enhavo de ludo en Krooks frue. Estis perversa, sed ni ne havas inspiron. Unu ĵurnalistino de Postimees estis tie. Unu artiklo koncerne la ludo
publikiĝos. Fortimigo.
Mi volas kontaktigi kun Alleria koncerne larpo. Kaj kun Dani koncerne alia larpo. Sed Dani kredas ke ŝi ne povas tion organizi. Folko venos.
kolmapäev, juuli 02, 2008
Random page
Et te teaksite:
Wiki, mis on pühendatud Piibli lolcati tõlkimisel. Ma tsiteerin:
Lugesin eile "Orüksi ja ruiga" läbi. Otseselt masendav ei olnud, aga hea (olla) ka kordagi ei olnud. Mõni hetk oli küll vastik. Nagu kergelt haige olemine - midagi on kogu aeg pahasti, vahel on hullem ka, hea ei ole. Aga ega ma düstoopialt erilist rõõmupillerkaari ei ootagi. Hirmus on see, et kui juhtub ime ja me pääseme energiamaailmalõpust tänu nutikatele teadlastele, on see üsnagi usutav tulevikuväljavaade.
Wiki, mis on pühendatud Piibli lolcati tõlkimisel. Ma tsiteerin:
1 Oh hai. In teh beginnin Ceiling Cat maded teh skiez An da Urfs, but he did not eated dem.
Revelation 22:20- BRB
*
Lugesin eile "Orüksi ja ruiga" läbi. Otseselt masendav ei olnud, aga hea (olla) ka kordagi ei olnud. Mõni hetk oli küll vastik. Nagu kergelt haige olemine - midagi on kogu aeg pahasti, vahel on hullem ka, hea ei ole. Aga ega ma düstoopialt erilist rõõmupillerkaari ei ootagi. Hirmus on see, et kui juhtub ime ja me pääseme energiamaailmalõpust tänu nutikatele teadlastele, on see üsnagi usutav tulevikuväljavaade.
*
Ma ei ole ammu oma loetud raamatute nimekirja uuendanud. Ma ei viitsi eriti. Ja omatud raamatute nimekiri on veel arhailisem.*
Uuendasin passi ja IDkaardi. Särgi info saatsin ka ära. Rihole on Veneetsia asjus vastamata. Kurat.*
Goblin on nähtavasti Tartus tagasi.*
Tegelikult tahtsin ma postitada ühe vabas vormis kirjutise uskumisest, mille ma mingi hetk valmis kirjutasin, aga miskipärast kirjutan ma suvalist jora.*
Peaks endale mingid lahedad tagid välja mõtlema või nendest üleüldse loobuma*
"Orüks ja ruik" on tegelikult täitsa hea. Sandri "13 talvist hetke" tegelikult ei ole. "Kuningas Stahhi ajujaht" on bullshit.
*
Soovitan filmi nimega "Happiness". Musta huumori sõpradele.
*
Kas sina oled juba apokalüpsise jaoks valmistunud? Mitte selle ökoloogilise värgenduse, millest Hanrahan ja Wild räägivad, vaid sellest, millest on vist juttu Piiblis. Et mõnede jutu järgi võetakse mõned taevasse ära - kuidas siis lähedastele edastada, mis juhtus. Ja peale selle, äkki on ilmalõpp juba juhtunud? Vaata seda saiti siin.
*
Kui lüüa Wikipediasse sisse "Lists of problems", siis tuleb ette leht, mis pakub järgnevaid võimalusi:
- List of undecidable problems
- List of unsolved problems
- List of open problems in computer science
- List of NP-complete problems
- List of PSPACE-complete problems
- List of problems solved by MacGyver
kolmapäev, juuni 25, 2008
Warning! Memetic hazard!
Hanrahan sooritas memeetilise rünnaku.
Kui asi nõnda edasi läheb, hakkan edastama ka kettkirju stiilis "Saatke see kiri edasi kolmekümnele isikule ja suured Ameerika firmad annavad raha, et toita ja ravida üht teatavat vaest väikest ühejalgset aidsihaiget seitsmeaastast Somaalia tüdrukut, ilma sinuta ta sureb!" aga ega see üks pisike meem veel midagi tee. Loodame.
Niisiis:
Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Olin üheksa aastat vana. Käisin Tartu Kommertsgümnaasiumis, õigemini, praeguseks oli üsna kindalt suvevaheaeg juba käes. Algkool kestis, õudus nimega põhikool oli aastate taga ja elu oli ilus.
2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?
Pass ja IDkaart uuendada.
Mõtelda välja, kas ma lähen Veneetsiasse või ei ja sellest Rihole teada anda.
Allyga "10 väikese neegri" asjus ühendust võtta.
Uus "Täheaeg" kusagilt hankida. Seal on ju Dani lugu sees.
3. Lemmiksnäkid?
Oliivid hallitusjuustu ja punase veiniga. Tume šokolaad, soovitatavalt kirsi oma. Maasikad, nii mets- kui ka tavalised. Nood Soome broileripallid Tai kastmega. Viinamarjad.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Uuh, raske küsimus. Teeks/laseks teha maamaja korda. Päikesepaneele paneks ehk isegi ka, naftahindade tõusu ja Hanrahani ja Wildi kolekirjandust lugedes. Ostaks massiivselt kirjandust ja muusikat, uue raamaturiiuli ostaks ka. Epikuurlus saaks ilmselt uue taseme. Investeeriks tõenäoliselt ka. Finantseeriks sellega välismaal õppimist. Ja miskeid larpe.
5. Kohad, kus oled elanud?Tartus, Anne 88-s ja praegu Kaunase pst 82-s. Mägede talus. Haapsalus, tädi perekonna juuresl. Ega rohkem eriti vast ei tulegi, kui mitte just väga suurte mööndustega, et nimekiri pikem tuleks, arvestada Vietnami IMO-hotelli, Urgu, Goblini kodu, Curu kodu ja HTG-d. Aga ärge te neid viimaseid asju uskuge.
Igatahes, Goblin, Dani, Mialee, Andeora ja Marten, kui te seda meemi täidate ja edasi saadate, annab Coca-Cola kompanii väikesele vaesele ühe käega Zahrale raha tänase päeva söögi ja ühe õlle jaoks. Või ratsionaliseerige seda asja enda jaoks kuidagi teisiti, kuidas aga endale meeldib.
esmaspäev, juuni 16, 2008
Fimbulsvinter
Kahetsege pattu, lihtsurelikud, ilmalõpp on kohe-kohe käes.
Võinoh, nõnda ma eilases Söömaklubis kuulda sain.Kohal olid juhtivad eshatoloogid ja jutt käis maailmalõpust.
Ühesõnaga, räägiti ja räägiti ja mind veendi küll päris kõvasti selles, et näiteks Goblini blogis olev maailmalõpuloendur on ilmselt isegi üsna täpne ja vanadel maiadel läheb ka asi häirivalt täppi ja et maailmalõpp (või õigemini punkt, kus toimuvad pöördumatud muutused ja kõik, kõik variseb kokku, mis juhtuvat siis, kui naftabarreli hind jõuab 200 dollari piirile) on nii umbes viie aasta pärast käes. Ja et see on üsna realistlik stsenaarium ka mitteskisofreenikutele.
Peale selle räägivad õnnetuseprohvetid, et me ei lange mingile varasemale arengutasemele tagasi, sest kõik on otsa saamas. Guugeldatagu "peak everything" ja saadagu suures hulgas kolekirjandust.
Pärast eilset vestlust oli mul tunne, et mul on aega viis aastat. See ei ole iseenesest nii lühike aeg. Lapselapsi näeb tõenäoliselt küll sama hästi kui oma eesnääret, aga noh, muud elu jõuab ikka elada küll. Carpe diem. Mida jõuan ma selle ajaga teha, mida kogeda. Mul ei ole aega raisata. Ometi istun siin ja kirjan bloggi. Egas jah, nii et teie, kes te seda loete, selle postituse jaoks võtsin oma viiest aastast oma mõnikümmend minutit. Olge tänulikud.
(Ma olen tegelikult tahtnud minna tegema magistrit/doktorit välismaale, kuhugi Lääne-Euroopasse või Ameerikasse, aga nojah, ilmalõpu ajal on kodune pind vist üks strateegiliselt paremaid kohti. Pealegi, kellel pärast ilmalõppu AI-d või diskreetse matemaatika probleemide lahendusi ikka vaja läheb. Või CERNi või Yang-Millsi teooriat. Üks klaaspärlimäng kõik, hea, kui ellugi jääb.)
Ehk panid õnnetusekaarnad kusagil siiski viltu. Või on praegune naftahindade jama ajutine ja me saame nii kümmekond aastat ajapikendust. Ja 2016. aastal lähevad neil seal Prantsusmaal too termotuumakatsetused korda (teate küll, too tokamak) ja õnn tuleb ka meie õuele.
Aga parajasti hirmutasid nad mind küll ära. Elada tahaks, hetkele. Aga ma arvan, et viie aastaga ma jõuan selle ära elada ja proovida, mis elamist väärt on.
Peaks panema blogisse analoogilise näituri nagu Goblinil on, aga mitte mingi kindla kuupäevani, vaid naftahinna asjus - et iga päev uploadib kusagilt naftahinna, ja siis märgib, kui lähedal asi 200 dollarile per barrel on. Praegu on vist umbes 137?
Noh, Ippolit, mis tunne on? Mida sa oma järelejäänud ajaga teha plaanid?
EDIT: Näe, surfan Slashdotis ja vaata, mida kõike mu silmad ei näe - pisilased, kes teevad prahist naftat. Ehk on veel lootust?
PS. Veeautost kuulsin ma ka, aitäh.
Võinoh, nõnda ma eilases Söömaklubis kuulda sain.Kohal olid juhtivad eshatoloogid ja jutt käis maailmalõpust.
Ühesõnaga, räägiti ja räägiti ja mind veendi küll päris kõvasti selles, et näiteks Goblini blogis olev maailmalõpuloendur on ilmselt isegi üsna täpne ja vanadel maiadel läheb ka asi häirivalt täppi ja et maailmalõpp (või õigemini punkt, kus toimuvad pöördumatud muutused ja kõik, kõik variseb kokku, mis juhtuvat siis, kui naftabarreli hind jõuab 200 dollari piirile) on nii umbes viie aasta pärast käes. Ja et see on üsna realistlik stsenaarium ka mitteskisofreenikutele.
There's no future, no future
No future for you
Peale selle räägivad õnnetuseprohvetid, et me ei lange mingile varasemale arengutasemele tagasi, sest kõik on otsa saamas. Guugeldatagu "peak everything" ja saadagu suures hulgas kolekirjandust.
Pärast eilset vestlust oli mul tunne, et mul on aega viis aastat. See ei ole iseenesest nii lühike aeg. Lapselapsi näeb tõenäoliselt küll sama hästi kui oma eesnääret, aga noh, muud elu jõuab ikka elada küll. Carpe diem. Mida jõuan ma selle ajaga teha, mida kogeda. Mul ei ole aega raisata. Ometi istun siin ja kirjan bloggi. Egas jah, nii et teie, kes te seda loete, selle postituse jaoks võtsin oma viiest aastast oma mõnikümmend minutit. Olge tänulikud.
(Ma olen tegelikult tahtnud minna tegema magistrit/doktorit välismaale, kuhugi Lääne-Euroopasse või Ameerikasse, aga nojah, ilmalõpu ajal on kodune pind vist üks strateegiliselt paremaid kohti. Pealegi, kellel pärast ilmalõppu AI-d või diskreetse matemaatika probleemide lahendusi ikka vaja läheb. Või CERNi või Yang-Millsi teooriat. Üks klaaspärlimäng kõik, hea, kui ellugi jääb.)
Ehk panid õnnetusekaarnad kusagil siiski viltu. Või on praegune naftahindade jama ajutine ja me saame nii kümmekond aastat ajapikendust. Ja 2016. aastal lähevad neil seal Prantsusmaal too termotuumakatsetused korda (teate küll, too tokamak) ja õnn tuleb ka meie õuele.
Aga parajasti hirmutasid nad mind küll ära. Elada tahaks, hetkele. Aga ma arvan, et viie aastaga ma jõuan selle ära elada ja proovida, mis elamist väärt on.
No future (x3)
For you
No future (x3)
For me
No future (x3)
For you
No future, no future
For you
Peaks panema blogisse analoogilise näituri nagu Goblinil on, aga mitte mingi kindla kuupäevani, vaid naftahinna asjus - et iga päev uploadib kusagilt naftahinna, ja siis märgib, kui lähedal asi 200 dollarile per barrel on. Praegu on vist umbes 137?
Noh, Ippolit, mis tunne on? Mida sa oma järelejäänud ajaga teha plaanid?
EDIT: Näe, surfan Slashdotis ja vaata, mida kõike mu silmad ei näe - pisilased, kes teevad prahist naftat. Ehk on veel lootust?
PS. Veeautost kuulsin ma ka, aitäh.
neljapäev, juuni 12, 2008
Abstraktsed andmetüübid
Istun kodus ja üritan OOPi eksamiks valmistuda. Tegelikult oleks selle jaoks vaja tõenöoliselt ka mingeid programme kirjutada ja puha, aga praegu loen lihtsalt materjale läbi.
Nüüd on minu blogil kah too rakendus, mis lubab seda näidata, kes midagi kirjutand on. Saan oma RSSfeedist mõned asjad ära kaotada, saabki üles rohkem ruumi.
Aeg on läinud üsnagi üksluiselt, seltsielu kah kuidagi hajuvalt, samas, imestada ei tasu, sess on ju.
Ahjaa, midagi siiski toimus -käisin üle ropult pika aja taas larbil. Noh, too Curu vampiirlarp. Selline lihtne roll oli - Igor, tsombi(d). Ajasid pea kõveraks, lasid end enne mängu laibaks meikida, käed panid tõmblema ja üht jalga lonkama ja oligi pool rolli valmis. Alguses sebisin niisama ringi, aga mingi hetk nägin Sillu mängit' Miimi, kes kandis kaasas malelauda. Mina kui malearmastaja zombi, tegin ettepaneku mängida. Mängisimegi. Nagu pärast välja tuli, oli meievaheline malemäng võimalik moodul, mis teostus ja põhjustas teatavaid mänguväliseid tagajärgi. IG ei saanudki ma teada, et midagi sellest oli, aga kui teie mängu ümber on kogunenud neljast GMist kolm, siis OG aimad, et ilmselt on siin midagi olulist mängus. Nimelt olid GMid kokku leppind, et kui me nuppe ära võtame, hakkavad mingid tegelased ära langema. Mingi hetk me vahetasime lipud. :P. Aga too oli muide Sillu poolt hea käik, muidu oleksin talle üsnagi palju kahju teinud. Lõpuks õnnestus mul nõnda mängida, et mulle jäi kätte vanker ja pudinad ja Sillule/Miimile vist ainult kuningas ja pudinad. Siis ta andis alla. Enter Papa Ghede/Grimmu. Küsib selliselt üliviisaka häälega, et me mängime, jah. Zombi on selles mõttes tore olla, et kui ma oleks näituseks vampiir olnud, oleks ma ilmselt ära tabanud, et ta on rõhutatult liiga viisakas (loe: vihane kui kurat) ja kartma hakanud. Aga nähtavasti ta minu peale pahane ei olnud. Mängisime samuti. Võitsin samuti. Kuna pärast selgus, et Miim oli Surma (too apokalüptiline ratsanik) alge, siis olin ma mõnes mõttes kaks korda Surmale males pähe teinud. Take that, Antonius Block. (muide, ma vaatasin täna "Seventh seal"-i ära. Oli isegi päris vaadatav laast, mõjuv igatahes, jätti täitsa hea maigu suhu).
Ühesõnaga, pärast teist malemängu kutsuti mind isikuks, kes pidi rahvast läbi otsima (kuna Apostlid olid tolle kokkukukkumise pärast paanikas). Konfiskeeriti üle kümne artefakti ja hirmutati niisama rahvast. Ma ei mõistnud Die tegelast korralikult läbi otsida ja pidin teda valvama jääma. Valvasin mängu lõpuni, kuni maailm täiesti juhuslike sündmuste jada tõttu hävitati.
Pärast mängu intervjueerisin pooli mängijaid, et teada saada, mis kamm oli, läksin natuke Goblini pärast närvi ja olin kaua-kaua üleval, magada ei saandki korralikult, külmetasin saalis, hommikul läksin bussi peale ja Tartus magasin kodus päeval veel neli tundi.
Teisiba oli mat-anaal II eksam. Sain kokkuvõttes B, päris hea tulemus. Algebras ja geomeetrias aga D. Nojah, eks ta ole. Unetus ja puha. (kuigi, enne matanaali ma ka korralikult ei maganud. Aga mis sa enam teed. Cum laudet ilmselt kah ei saa, aga keda too cum laude ikka huvitab.)
Vihma sadas. Kohtasin inimesi, mitte küll kauaks.
Täna kohtasin mõnda inimest seoses esperantoga. Mingi plaan on teda hakata väikse rühmaga augustis-septembris õppima - kel huvi ja kes tol ajal Tartus on, andku teada, seltsis segasem.
Anni kutsus täna salsapeole ka, aga kuna linnas rattaga ringitiirutades sõitsin vist umbes viisteist-kakskümmend kilomeetrit maha ( mobiil ei tahtnud hästi laadida, viisin Lõunakeskusesse parandusse, siis esperanto-kohtumisele Jaani kirikus, siis Lõunakeskusesse tagasi ja siis koju). Jaksu polnud enam. Nojah, vabandan siinkohal.
And now for something completely different:
Ten reasons against gay marriage:
1) Being gay is not natural. Real Americans always reject unnatural things like eyeglasses, polyester, liposuction and air conditioning.
2) Gay marriage will encourage people to be gay, in the same way that hanging around tall people will make you tall.
3) Legalizing gay marriage will open the door to all kinds of crazy behavior. People may even wish to marry their pets because a dog has legal standing and can sign a marriage contract.
4) Straight marriage has been around a long time and hasn't changed at all; women are still property, blacks still can't marry whites, and divorce is still illegal.
5) Straight marriage will be less meaningful if gay marriage were allowed; the sanctity of Britney Spears' 55-hour just-for-fun marriage would be destroyed.
6) Straight marriages are valid because they produce children. Gay couples, infertile couples, and old people shouldn't be allowed to marry because our orphanages aren't full yet, and the world needs more children.
7) Obviously gay parents will raise gay children, since straight parents only raise straight children.
8) Gay marriage is not supported by religion. In a theocracy like ours, the values of one religion are imposed on the entire country. That's why we have only one religion in America.
9) Children can never succeed without a male and a female role model at home. That's why we as a society expressly forbid single parents to raise children.
10) Gay marriage will change the foundation of society; we could never adapt to new social norms. Just like we haven't adapted to cars, the service-sector economy, or longer life spans?
Nüüd on minu blogil kah too rakendus, mis lubab seda näidata, kes midagi kirjutand on. Saan oma RSSfeedist mõned asjad ära kaotada, saabki üles rohkem ruumi.
Aeg on läinud üsnagi üksluiselt, seltsielu kah kuidagi hajuvalt, samas, imestada ei tasu, sess on ju.
Ahjaa, midagi siiski toimus -käisin üle ropult pika aja taas larbil. Noh, too Curu vampiirlarp. Selline lihtne roll oli - Igor, tsombi(d). Ajasid pea kõveraks, lasid end enne mängu laibaks meikida, käed panid tõmblema ja üht jalga lonkama ja oligi pool rolli valmis. Alguses sebisin niisama ringi, aga mingi hetk nägin Sillu mängit' Miimi, kes kandis kaasas malelauda. Mina kui malearmastaja zombi, tegin ettepaneku mängida. Mängisimegi. Nagu pärast välja tuli, oli meievaheline malemäng võimalik moodul, mis teostus ja põhjustas teatavaid mänguväliseid tagajärgi. IG ei saanudki ma teada, et midagi sellest oli, aga kui teie mängu ümber on kogunenud neljast GMist kolm, siis OG aimad, et ilmselt on siin midagi olulist mängus. Nimelt olid GMid kokku leppind, et kui me nuppe ära võtame, hakkavad mingid tegelased ära langema. Mingi hetk me vahetasime lipud. :P. Aga too oli muide Sillu poolt hea käik, muidu oleksin talle üsnagi palju kahju teinud. Lõpuks õnnestus mul nõnda mängida, et mulle jäi kätte vanker ja pudinad ja Sillule/Miimile vist ainult kuningas ja pudinad. Siis ta andis alla. Enter Papa Ghede/Grimmu. Küsib selliselt üliviisaka häälega, et me mängime, jah. Zombi on selles mõttes tore olla, et kui ma oleks näituseks vampiir olnud, oleks ma ilmselt ära tabanud, et ta on rõhutatult liiga viisakas (loe: vihane kui kurat) ja kartma hakanud. Aga nähtavasti ta minu peale pahane ei olnud. Mängisime samuti. Võitsin samuti. Kuna pärast selgus, et Miim oli Surma (too apokalüptiline ratsanik) alge, siis olin ma mõnes mõttes kaks korda Surmale males pähe teinud. Take that, Antonius Block. (muide, ma vaatasin täna "Seventh seal"-i ära. Oli isegi päris vaadatav laast, mõjuv igatahes, jätti täitsa hea maigu suhu).
Ühesõnaga, pärast teist malemängu kutsuti mind isikuks, kes pidi rahvast läbi otsima (kuna Apostlid olid tolle kokkukukkumise pärast paanikas). Konfiskeeriti üle kümne artefakti ja hirmutati niisama rahvast. Ma ei mõistnud Die tegelast korralikult läbi otsida ja pidin teda valvama jääma. Valvasin mängu lõpuni, kuni maailm täiesti juhuslike sündmuste jada tõttu hävitati.
Pärast mängu intervjueerisin pooli mängijaid, et teada saada, mis kamm oli, läksin natuke Goblini pärast närvi ja olin kaua-kaua üleval, magada ei saandki korralikult, külmetasin saalis, hommikul läksin bussi peale ja Tartus magasin kodus päeval veel neli tundi.
Teisiba oli mat-anaal II eksam. Sain kokkuvõttes B, päris hea tulemus. Algebras ja geomeetrias aga D. Nojah, eks ta ole. Unetus ja puha. (kuigi, enne matanaali ma ka korralikult ei maganud. Aga mis sa enam teed. Cum laudet ilmselt kah ei saa, aga keda too cum laude ikka huvitab.)
Vihma sadas. Kohtasin inimesi, mitte küll kauaks.
Täna kohtasin mõnda inimest seoses esperantoga. Mingi plaan on teda hakata väikse rühmaga augustis-septembris õppima - kel huvi ja kes tol ajal Tartus on, andku teada, seltsis segasem.
Anni kutsus täna salsapeole ka, aga kuna linnas rattaga ringitiirutades sõitsin vist umbes viisteist-kakskümmend kilomeetrit maha ( mobiil ei tahtnud hästi laadida, viisin Lõunakeskusesse parandusse, siis esperanto-kohtumisele Jaani kirikus, siis Lõunakeskusesse tagasi ja siis koju). Jaksu polnud enam. Nojah, vabandan siinkohal.
And now for something completely different:
Ten reasons against gay marriage:
1) Being gay is not natural. Real Americans always reject unnatural things like eyeglasses, polyester, liposuction and air conditioning.
2) Gay marriage will encourage people to be gay, in the same way that hanging around tall people will make you tall.
3) Legalizing gay marriage will open the door to all kinds of crazy behavior. People may even wish to marry their pets because a dog has legal standing and can sign a marriage contract.
4) Straight marriage has been around a long time and hasn't changed at all; women are still property, blacks still can't marry whites, and divorce is still illegal.
5) Straight marriage will be less meaningful if gay marriage were allowed; the sanctity of Britney Spears' 55-hour just-for-fun marriage would be destroyed.
6) Straight marriages are valid because they produce children. Gay couples, infertile couples, and old people shouldn't be allowed to marry because our orphanages aren't full yet, and the world needs more children.
7) Obviously gay parents will raise gay children, since straight parents only raise straight children.
8) Gay marriage is not supported by religion. In a theocracy like ours, the values of one religion are imposed on the entire country. That's why we have only one religion in America.
9) Children can never succeed without a male and a female role model at home. That's why we as a society expressly forbid single parents to raise children.
10) Gay marriage will change the foundation of society; we could never adapt to new social norms. Just like we haven't adapted to cars, the service-sector economy, or longer life spans?
neljapäev, juuni 05, 2008
Considering EFF
Ma ei oska oma blogisse videosid panna,sestap linkan. Jah, ma tean, et neid on kole tüütu klikkida.
We'll meet again.
Lihtsalt, EFFi pärast. Õigupoolest peaks vist tegema eraldi EFFispetsiifilise video, sest tegelikult tahtsin ma lihtsalt toda lugu, aga ma ei oska noid videosid kokku panna.
Nii et siis, EFFi mälestuseks.
So will you please say "Hello"
To the folks that I know
Tell them I won't be long
They'll be happy to know
That as you saw me go
I was singing this song
We'll meet again.
Lihtsalt, EFFi pärast. Õigupoolest peaks vist tegema eraldi EFFispetsiifilise video, sest tegelikult tahtsin ma lihtsalt toda lugu, aga ma ei oska noid videosid kokku panna.
Nii et siis, EFFi mälestuseks.
So will you please say "Hello"
To the folks that I know
Tell them I won't be long
They'll be happy to know
That as you saw me go
I was singing this song
kolmapäev, juuni 04, 2008
Mais tu es pur et tu viens d'une étoile...
Olen kodus.
Vürst Mõškin ja Väike Prints on häirivalt sarnased. Eriti keeltes, kus mõlemad on prince või midagi sarnast. Le Petit Prince Mychkine.
Eile oli algebra ja geomeetria eksam. MItte päris läbikukkumine aga läks halvemini kui ootasin. Samas, eelmine öö magasin halvasti ja mõistus ei töötanud. Vahepeal sodisin niisama mustandipaberit, kirjutades nt. I will derive! või joonistades kilbi ja mõõgaga mehe, kes karjub "THIS IS ALGEBRA!". Siis mõtlesin natuke, üritasin mingit ülesannet lahendada või meelde tuletada, mida konkreetne asi tähendab. Siis kaldus tähelepanu kõrvale ja üritasin meelde tuletada, milles seisnes üks teine asi, millest ma osa teinud olin. Siis joonistasin mustandisse selle koomiksi ja leidsin, et lähedal peab mingi kass leiduma. Üritasin tuletada võrrandit punkti kaugust sirgest ruumis, siis võtsin tuletise. I will derive!
Siis täiendasin joonist intelligentsuse ja mõttelageduse kohta, laiendades joonist vasakule poole ja kirjutades "Human proximity to coffee" ja pikendades jooni vastavalt nii, nagu peab.
Peale AG eksami - võiks vist veel ära mainida selle, et reedel olin tänavamuusik. Suht lahe oli - ja sellist kooslust ei kohta ilmselt iga päev (löökriistad (prügikast, trummipulk ja õllepudel, millega Uku muide väga head saundi tegi), akustiline kitarr ja kaks flööti). Isegi raha saime.
Midagi konkreetset ei mänginud, põhiliselt improvisatsioon. Aga väga mõnus kogemus oli.
Laupäeval käisin Oskari pool Katani asustajaid mängimas, mille Teie Tagasihoidlik Jutustaja ka võitis.
Pühapäeval käisin Anni pool. Oli Jutustamata Lugude Instituudi (noh, Talveöö ja Kettalarbi korraldajad, ümardades) pärastlarbikokkusaamine. Vaatasime filmi nimega FC Venus. Sõime créme bruléed. Vestlesime niisama. Ahjaa, ma panin oma Kettalarbi pildid ka kuhugi üles.
Mis veel - ahjaa, reede õhtul meenutasime Goblini ja Daniga EFFi. Ja üks inimene ütles reedel vist täiesti naiivselt ühe fraasi mis mind meeldivalt rõõmustas - lihtsalt, hea meel, selle üle, et tegu ongi vist hea inimesega.
EFF on aga täiesti ametlikult maas. Nojah, eks ta ole.
- Qui aimes-tu le mieux, homme enigmatique, dis? ton père, ta mère, ta soeur ou ton frère?
- Je n'ai ni père, ni mère, ni soeur, ni frère.
- Tes amis?
-Vous vous servez là d'une parole dont le sens m'est resté jusqu'à ce jour inconnu.
- Ta patrie?
- J'ignore sous quelle latitude elle est située.
- La beauté?
- Je l'aimerais volontiers, déesse et immortelle.
- L'or?
- Je le hais comme vous haïssez Dieu.
- Eh! qu'aimes-tu donc, extraordinaire étranger?
- J'aime les nuages... les nuages qui passent... là-bas... là-bas... les merveilleux nuages!
Baudelaire: Petits poèmes en prose, I (1869)
neljapäev, mai 29, 2008
Bloginadiir
Madalale olen langenud, aga siin on miskine test. Jah, on küll allakäik.
(Üleüldiselt tundub ka, et loomastumine on alanud. Pole juba tükk aega mingeid matemaatilisi probleeme lahendanud. Tahaks samas)
Take Free Advanced Global Personality Test
personality test by similarminds.com
Muudest uudistest - OOPis saime läbi. Olen hakanud jalgrattaga koolis käima. La suno brilas.
Kohtasin teisiba Andeorat ja käisin ühes kristlikus vestlusringis evolutsioon vs loomine. Seal seletas asju üks keemik-kristlane, kes vastas igale küsimusele vähemalt viis minutit, alustas enam-vähem küsimusest ja siis kaldus juttu üha enam ja enam kõrvale, ei julendki lõpupoole kommenteerida.
Nägin täna unes, et Läänemere asemel oli üks hiiglaslik raba, kust me helikopteriga üle sõitsime ja keegi egi loodusfilmi. Soosaari oli ka - nagu nt.Saaremaa, aga toda me üles ei leidnud. Hiljem Metsikus Läänes...
Sess hakkab ilmselt varsti. Ajaplaneerimine on keeruline.
(Üleüldiselt tundub ka, et loomastumine on alanud. Pole juba tükk aega mingeid matemaatilisi probleeme lahendanud. Tahaks samas)
| Advanced Global Personality Test Results
|
personality test by similarminds.com
trait snapshot:
messy, tough, disorganized, fearless, not rule conscious, likes the unknown, rarely worries, rash, attracted to the counter culture, rarely irritated, positive, resilient, abstract, not a perfectionist, risk taker, strange, weird, self reliant, leisurely, dangerous, anti-authority, trusting, optimistic, positive, thrill seeker, likes bizarre things, sarcastic
Muudest uudistest - OOPis saime läbi. Olen hakanud jalgrattaga koolis käima. La suno brilas.
Kohtasin teisiba Andeorat ja käisin ühes kristlikus vestlusringis evolutsioon vs loomine. Seal seletas asju üks keemik-kristlane, kes vastas igale küsimusele vähemalt viis minutit, alustas enam-vähem küsimusest ja siis kaldus juttu üha enam ja enam kõrvale, ei julendki lõpupoole kommenteerida.
Nägin täna unes, et Läänemere asemel oli üks hiiglaslik raba, kust me helikopteriga üle sõitsime ja keegi egi loodusfilmi. Soosaari oli ka - nagu nt.Saaremaa, aga toda me üles ei leidnud. Hiljem Metsikus Läänes...
Sess hakkab ilmselt varsti. Ajaplaneerimine on keeruline.
ma olen unes
rääkind võõraid keeli
ja tantsind tantse mis
ei sobi mehe-
le kes raskelt haige
ja kes on arvel
tubdispanseris
ja kes on kirjas
vakuraamatutes
ja kelle pihti-
mus teid põletab
kes läbi elu
jookseb rõõmsalt nuttes
kui lõbus maailm
jäiselt jõletab
kus miljard elu
uiskudele toetub
ja mööda pinda
püüab püsida
kus miljard elu
vaikselt vette poetub
kas sääl on külm
ei maksa küsida
-Jüri Üdi-
teisipäev, mai 13, 2008
Kell on pool kaksteist, majas tegutseb ajakirjandus, võlurid, sarimõrvar, hullunud jumalat äratada püüdev sekt ja veel rahvast ja kõik on korras!
Muidugi on ülimalt mõttekas hakata rääkima korraldet larbist siis, kui nädal aega möödas on ja põhilised emotsioonid juba vaibunud. Eks ta ole. Pool aastat korraldust on läbi. Kuidagi naljakas tunne on.
Hmjaa, enne seda oli ka veel tegus nädal - kui ainult mäletaks, millega ma täpsemalt tegus olin - ahjaa, tegelesin objektiorienteeritud programmeerimise ja larbi ettevalmistamisega - kuna meil oli umbes kümmekond rollitäitjat puudu, tuli rolle kõvasti kärpida -ooo, milline traagika. Tegelikult ka. Lauamängu tegime valmis eelmine õhtu (või vähemasti alustasime). Kaltsukates käisin kah.
Igatahes, möödund laubast siis. Ei, armas lugeja, kui sa veel aru pole saanud, siis see ei ole järjekordne Teeme-Ära postitus. Ma korraldasin larpi.
Ühesõnaga, kella kaheteistkümneks sain asjad pakitud ja jäin ootama autot, kus olid peal Anni ja Marten ja kuhu me veel pärast inimesi peale võtsime ja Põltsamaa poole ajama panime.
Tee peal sai veel lauldud ja puha, et roolis istuv Anni magama ei jääks. Õnneks seda ei juhtunud.
Siis järgnes kohapeal mitu tundi orgunni, kus mul vahepeal midagi teha ei olnud, uitasin niisama ringi.
Tasapisi hakkasid mängijad saabuma. Panid teised kostüüme ka selga. Ilgelt lahe oli. Ma vahepeal ei uskunud, et see kõik toimub larbil, mille korraldajaks olen MINA, sellest ka aeg-ajalt esile kerkivad maniakaalsed naeruhood. Kuumusest ehk ka.
Siis oli mäng. Ei oskagi kuidagi muljetada, peaks oma pildid mingi hetk üles laadima.
Aga igatahes oli vahva, lord Nopski sai tapetud, Vahtkond jeblas igal pool ringi, ajakirjandus ka, toppis oma nina igale poole, võlurid olid ülbelt võlurid, üks jumal sai elustatud ja seltskonna päästsid õmblejannad.
Eriline tänu muidugi A.-le ja M.le. A.le muidugimõista ka. Ja mängijatele ka, ilma teieta poleks seda mängu olnud.
Järgmine hommik pidin väga vara tõusma, et Tarbatu ooperit laulma jõuda. Enne ooperit oli ikka räige larbipohmakas, tuli endale pidevalt meenutada, et ma ei ole GM ja et ma ei saa ustest läbi kõndida. Ooperi ajal see õnneks välja ei löönud.
Pärast seda oli palju tööd OOP-projektiga. Saatsime n.ö "töötava süsteemi" ära. Prototüüp, parimal juhul.
Eile öösel muide tegelesime OOPprojektiga kuni kella poole kuueni hommikul. Zepp ilmselt veel rohkem, sest ma lükkasin ärasaatmise kohustuse tema peale.
"fathers our that is a heavens sanctify bees your appellations" tõlkis ta mingi hetk meieisapalve esimese lause. Lõpupoole tegi pisut paremini.
Hmm, nüüd ma hüppasin nädalast üle. Ehk tegin ma siis ka midagi mõistlikku või kasulikku? Vist siiski mitte.
Õigupoolest peaks esperantot natuke korralikumalt õppima - noh, suur see sõnavara pidi olema, et end korralikult väljendada saaks - 400-500 sõna? Pole just väga palju.
Vene keel võiks ka paremini areneda.
Sügiseks peaks prantsuse keele ka vormi ajama - ma lähen nimelt Tuneesiasse! Anni leidis mingi superodava lennu. I still can't believe this is happening to me.
Tegelikult nüüd tahaks mõne inimesega, keda tükk aega pole näinud, suhelda ja kokku saada. Sest nüüd on aega. Veel. Enne kui sess algab.
*sisesta veel kakskümmend neli seostamata mõtet siia*
Hmjaa, enne seda oli ka veel tegus nädal - kui ainult mäletaks, millega ma täpsemalt tegus olin - ahjaa, tegelesin objektiorienteeritud programmeerimise ja larbi ettevalmistamisega - kuna meil oli umbes kümmekond rollitäitjat puudu, tuli rolle kõvasti kärpida -ooo, milline traagika. Tegelikult ka. Lauamängu tegime valmis eelmine õhtu (või vähemasti alustasime). Kaltsukates käisin kah.
Igatahes, möödund laubast siis. Ei, armas lugeja, kui sa veel aru pole saanud, siis see ei ole järjekordne Teeme-Ära postitus. Ma korraldasin larpi.
Ühesõnaga, kella kaheteistkümneks sain asjad pakitud ja jäin ootama autot, kus olid peal Anni ja Marten ja kuhu me veel pärast inimesi peale võtsime ja Põltsamaa poole ajama panime.
Tee peal sai veel lauldud ja puha, et roolis istuv Anni magama ei jääks. Õnneks seda ei juhtunud.
Siis järgnes kohapeal mitu tundi orgunni, kus mul vahepeal midagi teha ei olnud, uitasin niisama ringi.
Tasapisi hakkasid mängijad saabuma. Panid teised kostüüme ka selga. Ilgelt lahe oli. Ma vahepeal ei uskunud, et see kõik toimub larbil, mille korraldajaks olen MINA, sellest ka aeg-ajalt esile kerkivad maniakaalsed naeruhood. Kuumusest ehk ka.
Siis oli mäng. Ei oskagi kuidagi muljetada, peaks oma pildid mingi hetk üles laadima.
Aga igatahes oli vahva, lord Nopski sai tapetud, Vahtkond jeblas igal pool ringi, ajakirjandus ka, toppis oma nina igale poole, võlurid olid ülbelt võlurid, üks jumal sai elustatud ja seltskonna päästsid õmblejannad.
Eriline tänu muidugi A.-le ja M.le. A.le muidugimõista ka. Ja mängijatele ka, ilma teieta poleks seda mängu olnud.
Järgmine hommik pidin väga vara tõusma, et Tarbatu ooperit laulma jõuda. Enne ooperit oli ikka räige larbipohmakas, tuli endale pidevalt meenutada, et ma ei ole GM ja et ma ei saa ustest läbi kõndida. Ooperi ajal see õnneks välja ei löönud.
Pärast seda oli palju tööd OOP-projektiga. Saatsime n.ö "töötava süsteemi" ära. Prototüüp, parimal juhul.
Eile öösel muide tegelesime OOPprojektiga kuni kella poole kuueni hommikul. Zepp ilmselt veel rohkem, sest ma lükkasin ärasaatmise kohustuse tema peale.
"fathers our that is a heavens sanctify bees your appellations" tõlkis ta mingi hetk meieisapalve esimese lause. Lõpupoole tegi pisut paremini.
Hmm, nüüd ma hüppasin nädalast üle. Ehk tegin ma siis ka midagi mõistlikku või kasulikku? Vist siiski mitte.
Õigupoolest peaks esperantot natuke korralikumalt õppima - noh, suur see sõnavara pidi olema, et end korralikult väljendada saaks - 400-500 sõna? Pole just väga palju.
Vene keel võiks ka paremini areneda.
Sügiseks peaks prantsuse keele ka vormi ajama - ma lähen nimelt Tuneesiasse! Anni leidis mingi superodava lennu. I still can't believe this is happening to me.
Tegelikult nüüd tahaks mõne inimesega, keda tükk aega pole näinud, suhelda ja kokku saada. Sest nüüd on aega. Veel. Enne kui sess algab.
*sisesta veel kakskümmend neli seostamata mõtet siia*
esmaspäev, aprill 21, 2008
Kass, kes kõndis omapead
Eile oli Tartu Noortekoori juubelikontsert. Klassikaraadio peaks seda mingi aeg üle kandma. Vähemalt nii nad lubasid. Või noh, äkki ehmatasid ära.
Teie tagasihoidlik Jutustaja on samuti tolle koori liige. Tenor, täpsemalt ütelda ja üldiselt teine. Ja kuna sünnipäevalapsel (Noortekooril siis, kordan üle, kui mõnel arusaamatuks jäi) oli ju ometi 25. juubel, siis peab ju ometi kohal olema ja laulma. Ma ei kommenteeri seda, kui palju noodsamused proovid aega ära võtsid. Kontserdi üleüldist õnnestumist ka kommenteerida ei oska (kuigi, tunnistan, Leonardos läksin ühes kohas kogemata esimese tenori liini peale üle ja Jaanilaulus kadus ka ühes kohas õige noot käest, õudne mõeldagi). Eks pärast kuula ja näe.
Pärast kontserti oli bankett. Olen loomu poolest introvertne ja puha ja ei mõista eriti inimese juurde minna ja kohe suhtlema hakata. Kõikusin siis niisama siit sinna.
J. oli kurb. Sellest on kahju. Loodetavasti on tal nüüd parem. Ma ei tea, endal on ka halb olla, kui teine kõrval nii nukker on. Ma üritasin taga juttu ajada ja teada saada, mis on, aga tuju paremaks teha ei oska. Minust ei ole vist suuremat asja psühholoogi ega tugiisikut, vahin lihtsalt lolli näoga pealt.
Eks ta ole.
Igatahes, seda kõrvale jättes hulkusin ma niisama mööda koolimaja (bankett toimus koolis, mille nime mina kui HTG vilistlane nimetada ei tohi) ringi. Introverdi asi. Vahepeal olin peasaalis ka, maitsesin šampanjat ja kuna antud jook minu arust suurem asi polnud, jõin ma hoopis sidruniga vett - milleks raisata ajurakke joogi peale, mis mulle isegi ei maitse?
Vahepeal oli mingi moeetendus ka - suht lõbus asi, demonstreeriti Noortekoori kostüüme läbi aegade. Mina õnneks/õnnetuseks modell olla ei saand, ma olin taustakooris, kes laulis mingeid reklaamklippe TN ajaloost. Eks ta ole. Rahvale igatahes meeldis, päris huvitavaid asju võis näha, modellid käitusid igatahes tõelise lavalise sarmi ja aktiivsusega.
Ma ei oska suuremalt jaolt inimestega rääkida, kellega ma ennemalt mingit erilist kontakti pole saanud ja kuna J. oli halvas olekus, O.ga polnud nagu millestkist erilisest rääkida, K. ja A. olid juba mingites gruppides sees ja I. läks vara ära, siis ma eriti ei suhelnudki. Kõndisin oma sidruniveega mööda koolimaja kummalisi nurgataguseid, paar korda ka pintsakuväel ümber maja ja mõtisklesin niisama.
Ja mingi hetk käis peas plõks ära ja ma hakkasin lihtsalt naerma. Nii kerge oli olla. Selline hetk, kus polegi vaja mingit suhtlust, lihtsalt oled ja naudid õhkkonda, saginat-suminat, mis käib pisut eemal, bändimuusikat alumisel korrusel ja kummalist üksiolemise rõõmu. Ma teadsin, et mul on sõpru, inimesi, kellega suhelda, kui vaja on - aga mul ei ole seda pidevalt vaja. Ei mingit ma-pean-nüüd-inimestega-small-talki-ajama -muidu-olen-ma-sotsiaalselt-ebakompetentne värki. Ei pea. Ei ole.
Tunnetatav arusaam ja leppimine sellega, et ma olen loomult introvertne ja et see on hea ja õige ja täisväärtuslik ja õnnelik eluviis.
Hmmh, mis veel? Eile õhtul vaatasin Fellini "Satyriconi" ära. Vot toda nüüd küll kommenteerida ei oska. Mõjuv film oli, kaadrid olid üsna rabavad ja häirivad. Sürreaalne on nii ärakasutatud-vägistatud sõna (ilmselt on ainsad asjad, mis on veel hullemad "seksikas" ja absurdihõnguline" - nähtavasti on tänapäeval kõik sürreaalselt seksikas ja seda väikese absurdihõnguga) aga siinkohal on ta vist õigustatud. Unenäoline oli ta igatahes küll.
Kahetsusväärne on ka too, et Oop on oma luuleblogi privaatseks teinud. Arusaadav, muidugi, luule on ikkagi isiklik asi ja puha, aga kahju on, et ma mõningaid asju pähe ei õppinud või endale kuhugi arvutisse ei kopeerinud (nt. "Sind sügis vägistab kui prostituuti", vabavormis lugu-miniatuur tänapäeva Soome luulest, too, mis algas sõnadega "Mina sinule koeraks ei hakka" ja üleüldse muid lahedaid asju) - sest tegu oli tõesti luulega, mida oli hää ja mõnus lugeda. Iga päev sellist asja ei näe.
Poognast on ta kah muist maha võtnud.
Tekib vahepeal sihuke tunne, et mingi luuletuse algus hakkab kummitama, deklameerida teist (isegi mõttes mitte) aga ei saa, sest ainult jupp ongi meeles - muidu vaatad kusagilt järgi ja hakkab okei, aga kui antud teksti kusagilt saada ei ole, mes sa siis teed - vahid lihtsalt seina.
Ligipääsu küsida kah ei läbe - võõras inimene ju ikkagi, no kuda ma siis sedasi...
Kurdan siis lihtsalt oma blogis niisama.
Ahjaa, selline värk veel teile, kes te seda loete, siis mis võiks veel lahedam olla kui larp, mille tegevus toimub Kettamaailmas. Mõelge, milline suurepärane võimalus! Veel ei ole hilja. Ja see pole veel kõik. Kui regate nüüd, siis võite...eee...eeee....lugeda ka larbiteemalist ajalehte. .
Nojah, ajalehte võite nüüd ka lugeda ja ametlik regamisaeg on vist ümber, aga need asjad ei ole üldjuhul kivisse raiutud ja õigupoolest on meil kõvasti mängupotentsiaali üle, mis läheb raisku, kui niivõrd vähe mängijaid on, millest oleks kahju. Mäng tuleb ka muidugi väiksema arvu mängijatega hea, aga noh, mida rohkem, seda uhkem.
Teie tagasihoidlik Jutustaja on samuti tolle koori liige. Tenor, täpsemalt ütelda ja üldiselt teine. Ja kuna sünnipäevalapsel (Noortekooril siis, kordan üle, kui mõnel arusaamatuks jäi) oli ju ometi 25. juubel, siis peab ju ometi kohal olema ja laulma. Ma ei kommenteeri seda, kui palju noodsamused proovid aega ära võtsid. Kontserdi üleüldist õnnestumist ka kommenteerida ei oska (kuigi, tunnistan, Leonardos läksin ühes kohas kogemata esimese tenori liini peale üle ja Jaanilaulus kadus ka ühes kohas õige noot käest, õudne mõeldagi). Eks pärast kuula ja näe.
Pärast kontserti oli bankett. Olen loomu poolest introvertne ja puha ja ei mõista eriti inimese juurde minna ja kohe suhtlema hakata. Kõikusin siis niisama siit sinna.
J. oli kurb. Sellest on kahju. Loodetavasti on tal nüüd parem. Ma ei tea, endal on ka halb olla, kui teine kõrval nii nukker on. Ma üritasin taga juttu ajada ja teada saada, mis on, aga tuju paremaks teha ei oska. Minust ei ole vist suuremat asja psühholoogi ega tugiisikut, vahin lihtsalt lolli näoga pealt.
Eks ta ole.
Igatahes, seda kõrvale jättes hulkusin ma niisama mööda koolimaja (bankett toimus koolis, mille nime mina kui HTG vilistlane nimetada ei tohi) ringi. Introverdi asi. Vahepeal olin peasaalis ka, maitsesin šampanjat ja kuna antud jook minu arust suurem asi polnud, jõin ma hoopis sidruniga vett - milleks raisata ajurakke joogi peale, mis mulle isegi ei maitse?
Vahepeal oli mingi moeetendus ka - suht lõbus asi, demonstreeriti Noortekoori kostüüme läbi aegade. Mina õnneks/õnnetuseks modell olla ei saand, ma olin taustakooris, kes laulis mingeid reklaamklippe TN ajaloost. Eks ta ole. Rahvale igatahes meeldis, päris huvitavaid asju võis näha, modellid käitusid igatahes tõelise lavalise sarmi ja aktiivsusega.
Ma ei oska suuremalt jaolt inimestega rääkida, kellega ma ennemalt mingit erilist kontakti pole saanud ja kuna J. oli halvas olekus, O.ga polnud nagu millestkist erilisest rääkida, K. ja A. olid juba mingites gruppides sees ja I. läks vara ära, siis ma eriti ei suhelnudki. Kõndisin oma sidruniveega mööda koolimaja kummalisi nurgataguseid, paar korda ka pintsakuväel ümber maja ja mõtisklesin niisama.
Ja mingi hetk käis peas plõks ära ja ma hakkasin lihtsalt naerma. Nii kerge oli olla. Selline hetk, kus polegi vaja mingit suhtlust, lihtsalt oled ja naudid õhkkonda, saginat-suminat, mis käib pisut eemal, bändimuusikat alumisel korrusel ja kummalist üksiolemise rõõmu. Ma teadsin, et mul on sõpru, inimesi, kellega suhelda, kui vaja on - aga mul ei ole seda pidevalt vaja. Ei mingit ma-pean-nüüd-inimestega-small-talki-ajama -muidu-olen-ma-sotsiaalselt-ebakompetentne värki. Ei pea. Ei ole.
Tunnetatav arusaam ja leppimine sellega, et ma olen loomult introvertne ja et see on hea ja õige ja täisväärtuslik ja õnnelik eluviis.
Hmmh, mis veel? Eile õhtul vaatasin Fellini "Satyriconi" ära. Vot toda nüüd küll kommenteerida ei oska. Mõjuv film oli, kaadrid olid üsna rabavad ja häirivad. Sürreaalne on nii ärakasutatud-vägistatud sõna (ilmselt on ainsad asjad, mis on veel hullemad "seksikas" ja absurdihõnguline" - nähtavasti on tänapäeval kõik sürreaalselt seksikas ja seda väikese absurdihõnguga) aga siinkohal on ta vist õigustatud. Unenäoline oli ta igatahes küll.
Kahetsusväärne on ka too, et Oop on oma luuleblogi privaatseks teinud. Arusaadav, muidugi, luule on ikkagi isiklik asi ja puha, aga kahju on, et ma mõningaid asju pähe ei õppinud või endale kuhugi arvutisse ei kopeerinud (nt. "Sind sügis vägistab kui prostituuti", vabavormis lugu-miniatuur tänapäeva Soome luulest, too, mis algas sõnadega "Mina sinule koeraks ei hakka" ja üleüldse muid lahedaid asju) - sest tegu oli tõesti luulega, mida oli hää ja mõnus lugeda. Iga päev sellist asja ei näe.
Poognast on ta kah muist maha võtnud.
Tekib vahepeal sihuke tunne, et mingi luuletuse algus hakkab kummitama, deklameerida teist (isegi mõttes mitte) aga ei saa, sest ainult jupp ongi meeles - muidu vaatad kusagilt järgi ja hakkab okei, aga kui antud teksti kusagilt saada ei ole, mes sa siis teed - vahid lihtsalt seina.
Ligipääsu küsida kah ei läbe - võõras inimene ju ikkagi, no kuda ma siis sedasi...
Kurdan siis lihtsalt oma blogis niisama.
Ahjaa, selline värk veel teile, kes te seda loete, siis
Nojah, ajalehte võite nüüd ka lugeda ja ametlik regamisaeg on vist ümber, aga need asjad ei ole üldjuhul kivisse raiutud ja õigupoolest on meil kõvasti mängupotentsiaali üle, mis läheb raisku, kui niivõrd vähe mängijaid on, millest oleks kahju. Mäng tuleb ka muidugi väiksema arvu mängijatega hea, aga noh, mida rohkem, seda uhkem.
neljapäev, aprill 10, 2008
Sonĝo kaj kanto
Mi havas sonĝi da unun amikon. Estas vintro kaj nokto. La steloj lumi malmonde. Mi estas en kamparo. Mi suriras preter pado al leterkeston sed ĝi estas fora kaj mi ne efektive interesas la poŝton.
Li kuŝigas tie, en la pado. Lia faco estas pala sed li spiretas. Mi klinas super lin kaj vidas en lin okuloj sed liaj okuloj vidas kion tre alian, preter min. Li ridetas malforte kaj liaj okuloj restas rigardi fikse la steloj kaj kion transulon.
See oli päris lõbus. Üsna kindlalt vigane tekst, mis tähendab, et tõenäoliselt ei saa temast keegi aru. Noh, Andeora võib-olla saab. Palju õnne talle, kui saab - muide, tol juhul võiks mu vead ka ära parandada.
Kas mul on midagi ütelda ka? Noh, äkki siis nii:
And death shall have no dominion.
Dead men naked they shall be one
With the man in the wind and the west moon;
When their bones are picked clean and the clean bones gone,
They shall have stars at elbow and foot;
Though they go mad they shall be sane,
Though they sink through the sea they shall rise again;
Though lovers be lost love shall not;
And death shall have no dominion.
And death shall have no dominion.
Under the windings of the sea
They lying long shall not die windily;
Twisting on racks when sinews give way,
Strapped to a wheel, yet they shall not break;
Faith in their hands shall snap in two,
And the unicorn evils run them through;
Split all ends up they shan't crack;
And death shall have no dominion.
And death shall have no dominion.
No more may gulls cry at their ears
Or waves break loud on the seashores;
Where blew a flower may a flower no more
Lift its head to the blows of the rain;
Though they be mad and dead as nails,
Heads of the characters hammer through daisies;
Break in the sun till the sun breaks down,
And death shall have no dominion.
-Dylan Thomas-
Täiesti lambist, muide. Aga kuna mul juba selline mitmekeelne post on, siis:
Hmmmmm,noh, prantsuse keeles võiks siis toda tsiteerida:
Baudelaire
Hmmm. Vene keeles ma lihtsalt viitan.
Eesti keeli peaks siis juba ka midagi panema. No olgu siis too:
kolm risti
Kolgata mäel
Jumala allkiri?
-fs-
Ja lõpetuseks veel võro keeli:
Lätsi mõtsa sest ma tiidse
mõtsan kasus puravik
piskesi naid maq es putuq
võti hinne jurakit
koton keedi naist sys suppi
vai näi võikit hallukit
peläsi ku ilmalõppo
umahindä alukit
nüüd ma tiiä sest kai perra
olõ tark ja miilen pää
puravik olõ-i tuu verrev
mil om valgõ täpiq pääl
-Ilvese Aapo
Too post oli nüüd küll üsna mõttevaba. Aga see-eest keelerikas. Ega kõike ka ei saa.
Enivrez-vous!
Li kuŝigas tie, en la pado. Lia faco estas pala sed li spiretas. Mi klinas super lin kaj vidas en lin okuloj sed liaj okuloj vidas kion tre alian, preter min. Li ridetas malforte kaj liaj okuloj restas rigardi fikse la steloj kaj kion transulon.
See oli päris lõbus. Üsna kindlalt vigane tekst, mis tähendab, et tõenäoliselt ei saa temast keegi aru. Noh, Andeora võib-olla saab. Palju õnne talle, kui saab - muide, tol juhul võiks mu vead ka ära parandada.
Kas mul on midagi ütelda ka? Noh, äkki siis nii:
And death shall have no dominion.
Dead men naked they shall be one
With the man in the wind and the west moon;
When their bones are picked clean and the clean bones gone,
They shall have stars at elbow and foot;
Though they go mad they shall be sane,
Though they sink through the sea they shall rise again;
Though lovers be lost love shall not;
And death shall have no dominion.
And death shall have no dominion.
Under the windings of the sea
They lying long shall not die windily;
Twisting on racks when sinews give way,
Strapped to a wheel, yet they shall not break;
Faith in their hands shall snap in two,
And the unicorn evils run them through;
Split all ends up they shan't crack;
And death shall have no dominion.
And death shall have no dominion.
No more may gulls cry at their ears
Or waves break loud on the seashores;
Where blew a flower may a flower no more
Lift its head to the blows of the rain;
Though they be mad and dead as nails,
Heads of the characters hammer through daisies;
Break in the sun till the sun breaks down,
And death shall have no dominion.
-Dylan Thomas-
Täiesti lambist, muide. Aga kuna mul juba selline mitmekeelne post on, siis:
- Freude, schöner Götterfunken
- Tochter aus Elysium,
- Wir betreten feuertrunken,
- Himmlische, dein Heiligthum!
- Deine Zauber binden wieder
- Was die Mode streng getheilt;
- Alle Menschen werden Brüder,
- Wo dein sanfter Flügel weilt.
Hmmmmm,noh, prantsuse keeles võiks siis toda tsiteerida:
Il faut être toujours ivre.
Tout est là:
c'est l'unique question.
Pour ne pas sentir
l'horrible fardeau du Temps
qui brise vos épaules
et vous penche vers la terre,
il faut vous enivrer sans trêve.
Mais de quoi?
De vin, de poésie, ou de vertu, à votre guise.
Mais enivrez-vous.
Et si quelquefois,
sur les marches d'un palais,
sur l'herbe verte d'un fossé,
dans la solitude morne de votre chambre,
vous vous réveillez,
l'ivresse déjà diminuée ou disparue,
demandez au vent,
à la vague,
à l'étoile,
à l'oiseau,
à l'horloge,
à tout ce qui fuit,
à tout ce qui gémit,
à tout ce qui roule,
à tout ce qui chante,
à tout ce qui parle,
demandez quelle heure il est;
et le vent,
la vague,
l'étoile,
l'oiseau,
l'horloge,
vous répondront:
"Il est l'heure de s'enivrer!
Pour n'être pas les esclaves martyrisés du Temps,
enivrez-vous;
enivrez-vous sans cesse!
De vin, de poésie ou de vertu, à votre guise."
Baudelaire
Hmmm. Vene keeles ma lihtsalt viitan.
Eesti keeli peaks siis juba ka midagi panema. No olgu siis too:
kolm risti
Kolgata mäel
Jumala allkiri?
-fs-
Ja lõpetuseks veel võro keeli:
Lätsi mõtsa sest ma tiidse
mõtsan kasus puravik
piskesi naid maq es putuq
võti hinne jurakit
koton keedi naist sys suppi
vai näi võikit hallukit
peläsi ku ilmalõppo
umahindä alukit
nüüd ma tiiä sest kai perra
olõ tark ja miilen pää
puravik olõ-i tuu verrev
mil om valgõ täpiq pääl
-Ilvese Aapo
Too post oli nüüd küll üsna mõttevaba. Aga see-eest keelerikas. Ega kõike ka ei saa.
Enivrez-vous!
neljapäev, aprill 03, 2008
Nad nimetavad seda kevadeks
... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd
õhk on väga värske
(fs-i ühe luuletuse lõpp)
Kevad on käes.
Eks ta ole.
Laupäeval oli matemaatikaolümpiaad. Minu pöördlava ülesanne oli ka sees. Parandada oli päris raske. Õhtul nägin Allyt ja Sillut Pierre'is. Allyt pole kaua näinudki, aga ta ongi selline kergelt antisotsiaalne. Ahjaa, ja Zavoodis käisin ka.
Järgmisel hommikul apellatsioonid. Üks neiu tuli minu käest punkte juurde küsima. Sai ka. Venekeelne töö, mul üks osa lugemata. Ja siis oli kooliteatrite festival.
Jõudsin kohale "Kolmekrossiooperi" ajaks. Treffneri üheteistkümnendike tükk. Vaadatav. Ma ei saanud vist päriselt asjale pihta või midagi.
Lõunapaus. Ruunipizza.
Pärast seda Uru Noorteteatri "Kõik ei ole alati nii nagu on". Commedia d'ell arte. Väga naljakas ja hea. Ta sai edasi ka.
Treffneri kümnendikud Stoppardi ainetel. Noh, mida sa Stoppardist ikka ootad, absurdikas. Mõned kohad olid samas päris head. (Aga ma ei saa aru, mida see tähendab! - Lähme etendusega edasi, las publik tõlgendab) Pluss siis Miikaeli mängitud kretiinne koristaja, rahva lemmik.
Edasi tuli Miina Härma "Põletamine" Teised toda vaatama minna ei viitsinud, mina ikkagi läksin. Asjata. Ilge jura oli, tegelased kohutavalt kahemõõtmelised ja puha. Mõtlesin siis, et äkki on asi selles, et üritasid kujutada tänapäeva noorte elu realistlikult jne. - et äkki ei saagi sellisel teemal midagi hästi teha. Ma olin, nagu inglased/amerikaanid ütlevad, dead wrong. Aga sellest pisut hiljem.
Vahele tuli siis Uru Noorteteatri "Surnumatja" Täitsa korralik käsitöö, mulle meeldis. Selline mõnus laast.
Siis tuli see asi, millega sai selgeks, kui radikaalselt ma ennemalt eksinud olin, arvates, et tänapäeva noorte elust ei saa midagi asjalikku teha. Saab. Ja kuradima hästi.
Paragrahv 41. Treffneri kaheteistkümnendike omalooming, Teringu all tehtud.
Sellist asja on nüüd pisut raske kommenteerida, sest sõnad nagu hea või väga hea ei sobi, sest nad on kuidagi kõrvaltvaatajalikud. Antud etendus andis aga väga sügava emotsionaalse laengu. Kivisildnik kirjutas kunagi oma blogis, et luule on toore jõu manifestatsioon, jõupositsioonilt lugejas emotsioonide tekitamine. Vot see etendus oli kah samasugune - et peksab läbi ja enam lahti ei lase - vastik hakkab juba teisest, segab normaalset olemist ja puha, aga on peas kinni, lahti raisast ei saa. Rääkisin antud teosest ühele Pakistani sõbrale, siis hakkas kergem, lasi olla. Edasi too tükk küll ei saanud, võib-olla oli too mingi minu isiklik kiiks - aga võimas ikkagi.
Koolielust, ühiskonnaõpetuse tundide läbi, Nendest, kes pole mitte kusagil kaugel, vaid hoopis Meie seas, põhiseaduse rakendumisest reaalsesse ellu, päris inimestest koosneva klassikollektiivi ja ka (veidike) koduse elu kujutamine
Naljakas oli ka - osalt sellest, et mõni tegelane oli meelega karikatuurne (aktivist-vabandust-et-ma-hilinesin-mul-oli-matemaatikaolümpiaad/kõnevõistlus/õpilasomavalitsuse kokkusaamine/ euroopa noorte kohtumine/reformierakonna noortekogu; feminist- ja-selles-probleemis-on-süüdi-ainult-mehed; põhiseadusele-pidevalt-viitav-näitsik; militaristist isa- poiss-kell-on-juba-kolm-minutit-pool-kuus-läbi-sa-pidid-kell-pool-kuus-üleval-olema-nüüd-ruttu- viisteist-kätekõverdust; õpetaja-ärge-muretsege-kui-teil-on-kellelgil-mingi-probleem-siis-mind-võib-alati-usaldada. - kohe-arutame -asja- kooli-juhtkonnaga-läbi - viimane sai muide eriauhinna), osalt niisama (Jah, isa. Jah,isa. Nägemiseni, isa. Nägemiseni, isa. *uks sulgub* Kärva, isa. ; Artiklianalüüs sellest, kuidas end surnuks joov rootslane meile kõigile kasulik on. ; Rasedus on naistele omistatud, meeste poolt omistatav roll), mõni aga kohe sääraselt, et naerad küll, aga naer on asja meeldib kõrvalefekt, vaikselt hakkab õudne. Aga publik naerab, sest on naljakas.
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd
Pärast paragrahv 41 läksin koju, kuna ei tahtnud oma viimast muljet rikkuda lasta, pealegi oli mul vaja objektorienteeritud programmeerimises rühm leida. Nüüd hakkab mul selline kiirem aeg, kontrolltööd ja projektid sajavad selga, nood kiusavad ka.
Kultuuriuudistes näidati ka antud festivali. Algul on paragrahv 41-te ka näha. Teie Tagasihoidlikku Jutustajat on ka publikus korra näha.
Iga jumala aasta, kui ma Treffneri teatriõhtul käin, on mingi etendus selline toore jõuga paikapanev, et ma kahetsen pärast, et ma omal ajal näiteringi ei läinud, diktsioonist hoolimata. ("Miks pole kustuvatel küünaldel muusikat", fs-i luulekava, "25. tund", "Phaeton, päikese poeg", "Solaris" ja nüüd siis "Paragrahv 41" ilmselt. ) Kurat küll, peab sügisel selle asja ära tegema ja proovima millegi liikmeks astuda. U.N.T või Noorte Teatritehas või Tudengiteater. Kui nad mind võtavad.
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd
õhk on väga värske
(fs-i ühe luuletuse lõpp)
Kevad on käes.
Eks ta ole.
Laupäeval oli matemaatikaolümpiaad. Minu pöördlava ülesanne oli ka sees. Parandada oli päris raske. Õhtul nägin Allyt ja Sillut Pierre'is. Allyt pole kaua näinudki, aga ta ongi selline kergelt antisotsiaalne. Ahjaa, ja Zavoodis käisin ka.
Järgmisel hommikul apellatsioonid. Üks neiu tuli minu käest punkte juurde küsima. Sai ka. Venekeelne töö, mul üks osa lugemata. Ja siis oli kooliteatrite festival.
Jõudsin kohale "Kolmekrossiooperi" ajaks. Treffneri üheteistkümnendike tükk. Vaadatav. Ma ei saanud vist päriselt asjale pihta või midagi.
Lõunapaus. Ruunipizza.
Pärast seda Uru Noorteteatri "Kõik ei ole alati nii nagu on". Commedia d'ell arte. Väga naljakas ja hea. Ta sai edasi ka.
Treffneri kümnendikud Stoppardi ainetel. Noh, mida sa Stoppardist ikka ootad, absurdikas. Mõned kohad olid samas päris head. (Aga ma ei saa aru, mida see tähendab! - Lähme etendusega edasi, las publik tõlgendab) Pluss siis Miikaeli mängitud kretiinne koristaja, rahva lemmik.
Edasi tuli Miina Härma "Põletamine" Teised toda vaatama minna ei viitsinud, mina ikkagi läksin. Asjata. Ilge jura oli, tegelased kohutavalt kahemõõtmelised ja puha. Mõtlesin siis, et äkki on asi selles, et üritasid kujutada tänapäeva noorte elu realistlikult jne. - et äkki ei saagi sellisel teemal midagi hästi teha. Ma olin, nagu inglased/amerikaanid ütlevad, dead wrong. Aga sellest pisut hiljem.
Vahele tuli siis Uru Noorteteatri "Surnumatja" Täitsa korralik käsitöö, mulle meeldis. Selline mõnus laast.
Siis tuli see asi, millega sai selgeks, kui radikaalselt ma ennemalt eksinud olin, arvates, et tänapäeva noorte elust ei saa midagi asjalikku teha. Saab. Ja kuradima hästi.
Paragrahv 41. Treffneri kaheteistkümnendike omalooming, Teringu all tehtud.
Sellist asja on nüüd pisut raske kommenteerida, sest sõnad nagu hea või väga hea ei sobi, sest nad on kuidagi kõrvaltvaatajalikud. Antud etendus andis aga väga sügava emotsionaalse laengu. Kivisildnik kirjutas kunagi oma blogis, et luule on toore jõu manifestatsioon, jõupositsioonilt lugejas emotsioonide tekitamine. Vot see etendus oli kah samasugune - et peksab läbi ja enam lahti ei lase - vastik hakkab juba teisest, segab normaalset olemist ja puha, aga on peas kinni, lahti raisast ei saa. Rääkisin antud teosest ühele Pakistani sõbrale, siis hakkas kergem, lasi olla. Edasi too tükk küll ei saanud, võib-olla oli too mingi minu isiklik kiiks - aga võimas ikkagi.
Koolielust, ühiskonnaõpetuse tundide läbi, Nendest, kes pole mitte kusagil kaugel, vaid hoopis Meie seas, põhiseaduse rakendumisest reaalsesse ellu, päris inimestest koosneva klassikollektiivi ja ka (veidike) koduse elu kujutamine
Naljakas oli ka - osalt sellest, et mõni tegelane oli meelega karikatuurne (aktivist-vabandust-et-ma-hilinesin-mul-oli-matemaatikaolümpiaad/kõnevõistlus/õpilasomavalitsuse kokkusaamine/ euroopa noorte kohtumine/reformierakonna noortekogu; feminist- ja-selles-probleemis-on-süüdi-ainult-mehed; põhiseadusele-pidevalt-viitav-näitsik; militaristist isa- poiss-kell-on-juba-kolm-minutit-pool-kuus-läbi-sa-pidid-kell-pool-kuus-üleval-olema-nüüd-ruttu- viisteist-kätekõverdust; õpetaja-ärge-muretsege-kui-teil-on-kellelgil-mingi-probleem-siis-mind-võib-alati-usaldada. - kohe-arutame -asja- kooli-juhtkonnaga-läbi - viimane sai muide eriauhinna), osalt niisama (Jah, isa. Jah,isa. Nägemiseni, isa. Nägemiseni, isa. *uks sulgub* Kärva, isa. ; Artiklianalüüs sellest, kuidas end surnuks joov rootslane meile kõigile kasulik on. ; Rasedus on naistele omistatud, meeste poolt omistatav roll), mõni aga kohe sääraselt, et naerad küll, aga naer on asja meeldib kõrvalefekt, vaikselt hakkab õudne. Aga publik naerab, sest on naljakas.
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd
Pärast paragrahv 41 läksin koju, kuna ei tahtnud oma viimast muljet rikkuda lasta, pealegi oli mul vaja objektorienteeritud programmeerimises rühm leida. Nüüd hakkab mul selline kiirem aeg, kontrolltööd ja projektid sajavad selga, nood kiusavad ka.
Kultuuriuudistes näidati ka antud festivali. Algul on paragrahv 41-te ka näha. Teie Tagasihoidlikku Jutustajat on ka publikus korra näha.
Iga jumala aasta, kui ma Treffneri teatriõhtul käin, on mingi etendus selline toore jõuga paikapanev, et ma kahetsen pärast, et ma omal ajal näiteringi ei läinud, diktsioonist hoolimata. ("Miks pole kustuvatel küünaldel muusikat", fs-i luulekava, "25. tund", "Phaeton, päikese poeg", "Solaris" ja nüüd siis "Paragrahv 41" ilmselt. ) Kurat küll, peab sügisel selle asja ära tegema ja proovima millegi liikmeks astuda. U.N.T või Noorte Teatritehas või Tudengiteater. Kui nad mind võtavad.
laupäev, märts 29, 2008
Dilbert vagaks!
Nonii.
Et kõike ma nagunii ausalt ära rääkida ei saa, siis vähemasti pisut sest nädalast.
Kolmapäeval, pärast objektorienteeritud programmeerimise praktikumi lõppu helistasin ma uudishimust Goblinile - sest tal ja veel kellelgil oli plaan Tallinna protestima minna. Tiibet ja värki, teate küll. Mina olin isiklikult veendunud, et ei lähe - sest see tundus kuidagi nii...kasutu.
Aga igatahes, ma helistasin, Goblinile tuli teine kõne vahele ja ütles, et ma Statoili tuleks. Tulingi.
Ja seal, kohal olles, läbides mingisuguse kummalise äkilise impulsiivsusfaasi, muutsin ma meelt, helistasin koju emale ja ütlesin, et lähen Tallinna. Tollesama bussiga läksid veel Goblin, Vahur, Liis, Triin ja mingi Goblini klassivend, keski Johannes. Sancta Ioannes. Ta ei olnud siiski pühak ega Ilmutusraamatu kirjutaja ega Ristija ega isegi mitte Vares-Barbarus, vaid läks lihtsalt jalgpalli vaatama.
Bussis vestlesime kambaga erinevatel teemadel, täpsemalt ei mäleta ega viitsi kõnelda.
Tornidega linn juba ootab meid ees.
Olime üsnagi hilised, kuna, nagu selgus, läksime me valele poole ja valesse Hiina saatkonda. Einovägatore.
Võtsime takso. Kaks, sest me ei mahtunud viiekesi ühe peale ära. Õnneks tuli meie juhile taksomeetri sisselülitamine alles sada meetrit enne sihtpunkti meelde. Ohwell, läheb nagu läheb.
Tiibet vabaks!
Free Tibet!
Freien sie Tibet!
Liberté pour Tibet!
Vi liberu Tibeton!
Svabodnõi Tibet!
Ekstaole. Jõudsime kohale. Liisil oli Tiibeti lipp. Iseõmmeldud. Lehvitasime aeg-ajalt sellega,vahel tantsisime ka. Saime pildi peale ka, Liis eriti.
Igastahes, meeleavaldus oli ülimalt lumine. A nagu Hanna oma blogis kirjutab(ma just avastasin, et ta ikkagi peab üht blogi, a too on tal kuskil peidus) lumi õilistab kõike, mida ta katab.
Vahepeal tuli ikka masendav tuju peale küll - kuna too meeleavaldus ju ei muuda midagi.
Ausalt ütelda on mul tunne, et kui pool Eesti rahvast ennast protesti märgiks põlema pistaks, ei kergitaks Hiina mitte kulmugi. Et Eesti on niivõrd sõltumatu riik, et temast ei sõltu mitte midagi. Võinojah. Eks seal räägiti veest, mis tilgub kivile, a kas selleks ajaks, kui kivile mingi õnarus tekib, Tiibeti rahvast ka midagi rääkida saab? Ma ei tea. Eks ta olnud suuremalt jaolt iseenda südametunnistuse jaoks.
Pärast meeleavaldust läksime Deira poole. Goblin ja Dani rääkisid vahepeal mingisuguste lastega Tiibeti teemadel. Ma ei tea, kas nad rääkisid ka õiget juttu, ei olnud algul lähedal.
Rahva Raamatust ostsin Keyesi "Age of Unreasoni" ja Murakami "Hard-boiled Wonderland and End of the Worldi". Murakami tundub huvitav kirjanik olevat, kuigi ma pole Wonderlandi juurde asuda jõudnud. A "Norra mets" oli tal hea. Õnnepalu arvas oma "Flandria päevikutes", et Murakami ja üks teine jaapanlane on Euroopa romaanitraditsiooni ülimalt hästi ära kasutanud-välja arendanud. Ja samas paragrahvis arutas kah, et Euroopa on üle võtnud Jaapani minimalismi ja puha - et noil kahel eraldatud kohal on midagi sarnast.
Igatahes, questil Deira maja juurde jälitas meid Tõnu Trubetsky. Läksima sama bussi peale, Dani küsis talt veel, mida ta meeleavaldusel ühe koha peal ütelda tahtis - selgus, et seda, et nad pole enam Vennaskond, vaid Flowers of Romance. A kellel too ikka meeles seisab.
Bussi pealt maha tulime ka samas peatuses. Trubetsky küsis, kuhu me läheme. Poodi. Noh, selgus, et tema läheb ka poodi. Ja läks samasse poodi, mis meie. Kui me kassast läbi olime jõudnud, jõudis Tõnu kassasse. Hirmus hakkas. Lasime bussipeatusesse jalga ja sõitsime ühe peatuse võrra edasi. Peaks mainima, et tolleks ajaks olid mu jalad surmväsinud ja valusad. Deira majani oli kilomeeter. Dani ja Goblin eksisid aga öises Laagris ära ("ee, me vist peaksime toda tänavat mööda ära keerama - kas läheks otse - ei, vist siiski paremale? - ehk peaks me vasakule minema? - Oi, tupiktänav!) Või noh, vähemasti mängisid nad seda äraeksimist päris pandavalt välja, sest kui me läksime suvalisse majja teed küsima, tuli ukse peale vastu Deira.
Tüng, värdjas! Mu jalad olid absoluutselt surnud ja seepärast vajusin ma põrandale kokku ega jaksanud Danile ja Goblinile kallale minna. Nu pagadi, saajets!
Igatahes, Deira pool mängisime kaarte ja lõpuks läksime magama. Hommik oli väga lumine, ja lõpuks, kell kuus õhtul, jõudsime Tartusse. Mina ruttasin kohe koju, sest pidin minema ühtedele peotantsukursustele kell pool kaheksa, kuhu hilineda ei tohtinud. Jõudsin õigeks ajaks. Anni väitis, et ma tantsivat esimene kord paremini kui tema eelmine partner kursuse lõpus. Ohwell.
Pärast seda oli lühiajaline GM-miiting ja salsaõhtu. Salsat õppisin seega kah tantsima. Oli päris lõbus.
Praegu tundub aga, et GM-miitingutest on õhk pungil - eelmine nädalavahetus maal olid rollitalgud, täna kell 14 tuleb jälle uus. Õhtul lähen aga matemaatikaolümpiaadi parandama. Good luck to me!
Et kõike ma nagunii ausalt ära rääkida ei saa, siis vähemasti pisut sest nädalast.
Kolmapäeval, pärast objektorienteeritud programmeerimise praktikumi lõppu helistasin ma uudishimust Goblinile - sest tal ja veel kellelgil oli plaan Tallinna protestima minna. Tiibet ja värki, teate küll. Mina olin isiklikult veendunud, et ei lähe - sest see tundus kuidagi nii...kasutu.
Aga igatahes, ma helistasin, Goblinile tuli teine kõne vahele ja ütles, et ma Statoili tuleks. Tulingi.
Ja seal, kohal olles, läbides mingisuguse kummalise äkilise impulsiivsusfaasi, muutsin ma meelt, helistasin koju emale ja ütlesin, et lähen Tallinna. Tollesama bussiga läksid veel Goblin, Vahur, Liis, Triin ja mingi Goblini klassivend, keski Johannes. Sancta Ioannes. Ta ei olnud siiski pühak ega Ilmutusraamatu kirjutaja ega Ristija ega isegi mitte Vares-Barbarus, vaid läks lihtsalt jalgpalli vaatama.
Bussis vestlesime kambaga erinevatel teemadel, täpsemalt ei mäleta ega viitsi kõnelda.
Tornidega linn juba ootab meid ees.
Olime üsnagi hilised, kuna, nagu selgus, läksime me valele poole ja valesse Hiina saatkonda. Einovägatore.
Võtsime takso. Kaks, sest me ei mahtunud viiekesi ühe peale ära. Õnneks tuli meie juhile taksomeetri sisselülitamine alles sada meetrit enne sihtpunkti meelde. Ohwell, läheb nagu läheb.
Tiibet vabaks!
Free Tibet!
Freien sie Tibet!
Liberté pour Tibet!
Vi liberu Tibeton!
Svabodnõi Tibet!
Ekstaole. Jõudsime kohale. Liisil oli Tiibeti lipp. Iseõmmeldud. Lehvitasime aeg-ajalt sellega,vahel tantsisime ka. Saime pildi peale ka, Liis eriti.
Igastahes, meeleavaldus oli ülimalt lumine. A nagu Hanna oma blogis kirjutab(ma just avastasin, et ta ikkagi peab üht blogi, a too on tal kuskil peidus) lumi õilistab kõike, mida ta katab.
Vahepeal tuli ikka masendav tuju peale küll - kuna too meeleavaldus ju ei muuda midagi.
Ausalt ütelda on mul tunne, et kui pool Eesti rahvast ennast protesti märgiks põlema pistaks, ei kergitaks Hiina mitte kulmugi. Et Eesti on niivõrd sõltumatu riik, et temast ei sõltu mitte midagi. Võinojah. Eks seal räägiti veest, mis tilgub kivile, a kas selleks ajaks, kui kivile mingi õnarus tekib, Tiibeti rahvast ka midagi rääkida saab? Ma ei tea. Eks ta olnud suuremalt jaolt iseenda südametunnistuse jaoks.
Pärast meeleavaldust läksime Deira poole. Goblin ja Dani rääkisid vahepeal mingisuguste lastega Tiibeti teemadel. Ma ei tea, kas nad rääkisid ka õiget juttu, ei olnud algul lähedal.
Rahva Raamatust ostsin Keyesi "Age of Unreasoni" ja Murakami "Hard-boiled Wonderland and End of the Worldi". Murakami tundub huvitav kirjanik olevat, kuigi ma pole Wonderlandi juurde asuda jõudnud. A "Norra mets" oli tal hea. Õnnepalu arvas oma "Flandria päevikutes", et Murakami ja üks teine jaapanlane on Euroopa romaanitraditsiooni ülimalt hästi ära kasutanud-välja arendanud. Ja samas paragrahvis arutas kah, et Euroopa on üle võtnud Jaapani minimalismi ja puha - et noil kahel eraldatud kohal on midagi sarnast.
Igatahes, questil Deira maja juurde jälitas meid Tõnu Trubetsky. Läksima sama bussi peale, Dani küsis talt veel, mida ta meeleavaldusel ühe koha peal ütelda tahtis - selgus, et seda, et nad pole enam Vennaskond, vaid Flowers of Romance. A kellel too ikka meeles seisab.
Bussi pealt maha tulime ka samas peatuses. Trubetsky küsis, kuhu me läheme. Poodi. Noh, selgus, et tema läheb ka poodi. Ja läks samasse poodi, mis meie. Kui me kassast läbi olime jõudnud, jõudis Tõnu kassasse. Hirmus hakkas. Lasime bussipeatusesse jalga ja sõitsime ühe peatuse võrra edasi. Peaks mainima, et tolleks ajaks olid mu jalad surmväsinud ja valusad. Deira majani oli kilomeeter. Dani ja Goblin eksisid aga öises Laagris ära ("ee, me vist peaksime toda tänavat mööda ära keerama - kas läheks otse - ei, vist siiski paremale? - ehk peaks me vasakule minema? - Oi, tupiktänav!) Või noh, vähemasti mängisid nad seda äraeksimist päris pandavalt välja, sest kui me läksime suvalisse majja teed küsima, tuli ukse peale vastu Deira.
Tüng, värdjas! Mu jalad olid absoluutselt surnud ja seepärast vajusin ma põrandale kokku ega jaksanud Danile ja Goblinile kallale minna. Nu pagadi, saajets!
Igatahes, Deira pool mängisime kaarte ja lõpuks läksime magama. Hommik oli väga lumine, ja lõpuks, kell kuus õhtul, jõudsime Tartusse. Mina ruttasin kohe koju, sest pidin minema ühtedele peotantsukursustele kell pool kaheksa, kuhu hilineda ei tohtinud. Jõudsin õigeks ajaks. Anni väitis, et ma tantsivat esimene kord paremini kui tema eelmine partner kursuse lõpus. Ohwell.
Pärast seda oli lühiajaline GM-miiting ja salsaõhtu. Salsat õppisin seega kah tantsima. Oli päris lõbus.
Praegu tundub aga, et GM-miitingutest on õhk pungil - eelmine nädalavahetus maal olid rollitalgud, täna kell 14 tuleb jälle uus. Õhtul lähen aga matemaatikaolümpiaadi parandama. Good luck to me!
kolmapäev, märts 12, 2008
Renessanss
Leonardo dreams of his flying machine
tormented by visions of flight and falling,
more wondrous and terrible each than the last,
master Leonardo imagines an engine
to carry a man up into the sun...
As he's dreaming the heavens call to him,
softly whispering their siren-song:
"Leonardo, Leonardo, vieni a volare."
l'uomo colle sua congiegniate e grandi ale,
facciendo forza contro alla resistente aria.
As the candles burn low he paces and writes,
releasing purchased pigeons one by one
into the golden Tuscan sunrise...
And as he dreams, again the calling,
the very air itself gives voice:
"Leonardo, Leonardo, vieni a volare."
vicina all' elemento del fuoco...
Scratching quill on crumpled paper
(rete, canna, filo, carta)
Images of wing and frame and fabric fastened tightly.
...sulla suprema sottile aria.
As the midnight watchtower tolls,
over rooftop, street and dome,
the triumph of a human being ascending
in the dreaming of a mortal man.
Leonardo steels himself,
takes one last breath, and leaps.....
"Leonardo vieni a volare! Leonardo, sognare!"
Charles Antony Silvestri libreto breve Eric Whitacre teosele. Itaaliakeelsed fraasid Leonardo da Vinci fragmentidest.
Ma ei tea, miks, aga igatahes on selline renessansihetk peal. Uuestisünd. Võib-olla on asi kevades? Ei tea. Aga igatahes, jah, emotsiooni ajel, et
As the midnight watchtower tolls,
over rooftop, street and dome,
the triumph of a human being ascending
in the dreaming of a mortal man.
Firenze Medicite käe all. Michelangelo ja Leonardo da Vinci võisteldes kõige tõelisema renessanssinimese tiitli pärast. Dante kroonitakse sealsamuselgi mäel loorberipärjaga. Kopernik avaldab enne oma surma "Taevaste sfääride pöörlemisest", mis kuulutab vaikselt teadusrevolutsiooni tulekut. Palestrina kirjutab oma sadade muusikateoste seas muuhulgas ka "Misse sine nomine", mis tema teadmata muuhulgas kunagi Bachile ette satub.
Londonis avatakse "The Globe" ja Shakespeare, kui ta üleüldse olemas oli, kirjutab tolle tarvis oma näidendeid. Humanism.
Romantiline jura, muidugi. Oleks võinud mainida ka Machiavellit, Borgiaid, Giordano Bruno põletamist, Ameerikate vägivaldset vallutamist, Hispaania inkvisitsiooni ja muud sellist kraami.
Aga mulle tundub, et too ajastu on kuidagi meeldivalt purjus. Selline vabanemise õhkkond, kus inimene taipab järsku, et tema, inimene, mitte jumal, on kõikide asjade mõõt ja kese. Homo universalise kontseptsioon, kus inimene enda võimeid nii laialdaselt välja arendab, kui võimalik.
Värske õhk.
Jah, hiljem tuli pohmell, kui selgus, et inimene ei suuda siiski kõike. Aga ikkagi
the triumph of a human being ascending
in the dreaming of a mortal man.
Tellimine:
Postitused (Atom)