Et kõike ma nagunii ausalt ära rääkida ei saa, siis vähemasti pisut sest nädalast.
Kolmapäeval, pärast objektorienteeritud programmeerimise praktikumi lõppu helistasin ma uudishimust Goblinile - sest tal ja veel kellelgil oli plaan Tallinna protestima minna. Tiibet ja värki, teate küll. Mina olin isiklikult veendunud, et ei lähe - sest see tundus kuidagi nii...kasutu.
Aga igatahes, ma helistasin, Goblinile tuli teine kõne vahele ja ütles, et ma Statoili tuleks. Tulingi.
Ja seal, kohal olles, läbides mingisuguse kummalise äkilise impulsiivsusfaasi, muutsin ma meelt, helistasin koju emale ja ütlesin, et lähen Tallinna. Tollesama bussiga läksid veel Goblin, Vahur, Liis, Triin ja mingi Goblini klassivend, keski Johannes. Sancta Ioannes. Ta ei olnud siiski pühak ega Ilmutusraamatu kirjutaja ega Ristija ega isegi mitte Vares-Barbarus, vaid läks lihtsalt jalgpalli vaatama.
Bussis vestlesime kambaga erinevatel teemadel, täpsemalt ei mäleta ega viitsi kõnelda.
Tornidega linn juba ootab meid ees.
Olime üsnagi hilised, kuna, nagu selgus, läksime me valele poole ja valesse Hiina saatkonda. Einovägatore.
Võtsime takso. Kaks, sest me ei mahtunud viiekesi ühe peale ära. Õnneks tuli meie juhile taksomeetri sisselülitamine alles sada meetrit enne sihtpunkti meelde. Ohwell, läheb nagu läheb.
Tiibet vabaks!
Free Tibet!
Freien sie Tibet!
Liberté pour Tibet!
Vi liberu Tibeton!
Svabodnõi Tibet!
Ekstaole. Jõudsime kohale. Liisil oli Tiibeti lipp. Iseõmmeldud. Lehvitasime aeg-ajalt sellega,vahel tantsisime ka. Saime pildi peale ka, Liis eriti.
Igastahes, meeleavaldus oli ülimalt lumine. A nagu Hanna oma blogis kirjutab(ma just avastasin, et ta ikkagi peab üht blogi, a too on tal kuskil peidus) lumi õilistab kõike, mida ta katab.
Vahepeal tuli ikka masendav tuju peale küll - kuna too meeleavaldus ju ei muuda midagi.
Ausalt ütelda on mul tunne, et kui pool Eesti rahvast ennast protesti märgiks põlema pistaks, ei kergitaks Hiina mitte kulmugi. Et Eesti on niivõrd sõltumatu riik, et temast ei sõltu mitte midagi. Võinojah. Eks seal räägiti veest, mis tilgub kivile, a kas selleks ajaks, kui kivile mingi õnarus tekib, Tiibeti rahvast ka midagi rääkida saab? Ma ei tea. Eks ta olnud suuremalt jaolt iseenda südametunnistuse jaoks.
Pärast meeleavaldust läksime Deira poole. Goblin ja Dani rääkisid vahepeal mingisuguste lastega Tiibeti teemadel. Ma ei tea, kas nad rääkisid ka õiget juttu, ei olnud algul lähedal.
Rahva Raamatust ostsin Keyesi "Age of Unreasoni" ja Murakami "Hard-boiled Wonderland and End of the Worldi". Murakami tundub huvitav kirjanik olevat, kuigi ma pole Wonderlandi juurde asuda jõudnud. A "Norra mets" oli tal hea. Õnnepalu arvas oma "Flandria päevikutes", et Murakami ja üks teine jaapanlane on Euroopa romaanitraditsiooni ülimalt hästi ära kasutanud-välja arendanud. Ja samas paragrahvis arutas kah, et Euroopa on üle võtnud Jaapani minimalismi ja puha - et noil kahel eraldatud kohal on midagi sarnast.
Igatahes, questil Deira maja juurde jälitas meid Tõnu Trubetsky. Läksima sama bussi peale, Dani küsis talt veel, mida ta meeleavaldusel ühe koha peal ütelda tahtis - selgus, et seda, et nad pole enam Vennaskond, vaid Flowers of Romance. A kellel too ikka meeles seisab.
Bussi pealt maha tulime ka samas peatuses. Trubetsky küsis, kuhu me läheme. Poodi. Noh, selgus, et tema läheb ka poodi. Ja läks samasse poodi, mis meie. Kui me kassast läbi olime jõudnud, jõudis Tõnu kassasse. Hirmus hakkas. Lasime bussipeatusesse jalga ja sõitsime ühe peatuse võrra edasi. Peaks mainima, et tolleks ajaks olid mu jalad surmväsinud ja valusad. Deira majani oli kilomeeter. Dani ja Goblin eksisid aga öises Laagris ära ("ee, me vist peaksime toda tänavat mööda ära keerama - kas läheks otse - ei, vist siiski paremale? - ehk peaks me vasakule minema? - Oi, tupiktänav!) Või noh, vähemasti mängisid nad seda äraeksimist päris pandavalt välja, sest kui me läksime suvalisse majja teed küsima, tuli ukse peale vastu Deira.
Tüng, värdjas! Mu jalad olid absoluutselt surnud ja seepärast vajusin ma põrandale kokku ega jaksanud Danile ja Goblinile kallale minna. Nu pagadi, saajets!
Igatahes, Deira pool mängisime kaarte ja lõpuks läksime magama. Hommik oli väga lumine, ja lõpuks, kell kuus õhtul, jõudsime Tartusse. Mina ruttasin kohe koju, sest pidin minema ühtedele peotantsukursustele kell pool kaheksa, kuhu hilineda ei tohtinud. Jõudsin õigeks ajaks. Anni väitis, et ma tantsivat esimene kord paremini kui tema eelmine partner kursuse lõpus. Ohwell.
Pärast seda oli lühiajaline GM-miiting ja salsaõhtu. Salsat õppisin seega kah tantsima. Oli päris lõbus.
Praegu tundub aga, et GM-miitingutest on õhk pungil - eelmine nädalavahetus maal olid rollitalgud, täna kell 14 tuleb jälle uus. Õhtul lähen aga matemaatikaolümpiaadi parandama. Good luck to me!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar