Kohtumine Kuradisillal

Ma saabun Kuradisillale kaksteist minutit kokkulepitud ajast varem. On soe septembripäeva pärastlõuna. V-i ei ole veel kohal. Nojah.
Kell on kaks nelikümmend seitse.
Ma istun väikesesse sillaorva, võtan kotist raamatu ja hakkan lugema. Mul hakkab enda hirmõhukeses sügismantlis palav ning ma päästan mantlinööbid valla.
Toomemägi on rahulik ja täiesti inimtühi.
Jätkan lugemist, kuni äkitselt tunnen, kuidas keegi mind jälgib. Tõstan pilgu raamatust ja mulle vastab kõhna halli isakassi tungiv pilk.
Üritan lugemist jätkata, ent tajun tema pilku pidevalt enda laubal. Keskenduda on raske. Võtan kotist broileripallide koti, kisun selle lahti, võtan eneselegi ühe ja ühe viskan kassile. Kass sööb selle vaikides ära ja mina jätkan lugemist.
Paari minuti pärast piilun silmanurgast kassi.
Nüüd on neid minu ees juba neli.
Kõik erinevad, üks on vaevalt kassipojaeast väljas pisike must isakass, teine hästitoidetud siidise karvaga valge tõukass ja kolmas suur hallitriibuline kass ja neljas too, kellele ma broileripalli andsin.
Ainus, mis neid tegelikult ühendab on liigiline kuuluvus ja see, et nad istuvad mu ees ja puurivad mind pilguga.
Panen raamatu kotti ja kõnnin aeglaselt silla teisel pool paikneva orva juurde ja istun seal maha.
Kassid järgnevad mulle.
Ja teiselt poolt lisandub meie seltskonnaga veel kümmekond kassi. Neil ei paista olevat mingit juhti, nende liikumise ainus korrapära on see, et nad liiguvas minu poole.
Taganen silla teise otsa poole.
Sealt ma enam läbi ei pääse, kuna kassid istuvad seal juba külg külje kõrval ja nad ummistavad läbipääsu täielikult. Neid on vist sadu.
Nagu ka teisel pool.
Ma ei julge neist läbi trügida ega üle hüpata. Praegu näivad nad tõesti rahulikena, aga kui neile mõnele saba peale või selga hüpata? Julgen kahelda.
Nojah, enne kui kassid mind siit välja ei lase, ma siit välja ei pääse.
Prantsatan orva istuma.
Noh, lõppeks on V tulekuni veel kolm minutit aega.
Kuulan raekoja kellade kuma. Ta jääb täpselt ühe minuti hiljaks, aga siis ta juba tuleb, käed punase pintsaku taskutes. Kasside vahel avaneb tema ees korraks tema jaoks läbipääs, mis kohe, kui ta läbi tulnud on, sulgub.
V istub maha minu vastu, silla äärele.
"Noh, kuidas sul siis ka läinud on?"
Ja nõnda meie jutt veerema pääseb ja see, et vahepeal päike looja läheb, küll suurem asi takistus pole.
Ja nii ta läheb.
Kuu paitab ikka veel vaikselt Kuradisilda. Linn on vaikne.
Meie vestluse ümber on aga kasside kikkis kõrvade meri.