31. oktoober, 2006

Aasta on 2006.
Ma olen 20 aastat vana.
Ma tean, et see võib minna kergesse vastuollu sellega, et ma olen sündinud aastal 1988, aga põrgusse, ma olen matemaatik, ma võin defineerida mingi algebra, kus see tõene on. Elu, näiteks.
Mittekommutatiivne rühm.
Maailm on muidugi seesama 2008nda aasta oma. 2006ndal aastal ei olnud ju Taskut, näiteks.
Ja rattaga ma siis ka linnas ei sõitnud. Sõitsin maal. Nagu mu blogi-arhiivist välja võib lugeda, kirjutasin ma siis Guiheni-lugusid. (Sellest on kaks aastat möödas. Masendav. Ma olen nii alla käinud)
Täna kell kaksteist sai mu päeva ainuke praktikum läbi. Ilus päev oli, või noh, vihma ei sadanud. Hulkusin linnas, käisin Tudengites söömas. Hästi hea teenindus oli, oleks tippi jätnud või midagi, aga ma maksin kaardiga, sularaha ei olnud. Hakkasin siis kodu poole sõitma. Järsku hüüab mind Mialee, kes on parajasti üht last hoidmas. Kõnnime ja istume siis mööda linna ringi ja räägime. Mialee annab lapse emale tagasi, kõnnime edasi. Päris palju kõndisime, kesklinnast Vahuri poole ja tagasi, näiteks.
Võib-olla oli see Tuneesias käik, mis seda põhjustas. Võib-olla sügis või midagi. Aga igatahes, mul oli tunne, nagu oleks ma olnud nii kolm aastat kusagil välismaal, kõik mu Eestis olevad suhted oleks katkenud ja nüüd oleks ma nii mõneks päevaks tagasi tulnud. Sihuke tunne, nagu oleks Mialee näiteks mu vana klassiõde või midagi - einoh, et tore inimene ja täitsa tore on vestelda ka, aga noh, samas, mis seal ikka nii väga erilist. Ja umbes selline tunne tekkis kõikide tutvuste peale mõeldes - et noh, kenad inimesed ja puha, aga noh, samas lihtsalt mingid endised tuttavad või nii - ja noh, ütleme tere ja puha ja siis lähen tagasi sinna kohta, kus mu reaalne seltsielu on ja unustan nad täitsa ära. Sest nad on lihtsalt mingid tuttavad, ei midagi enamat.
Sellist kohta otseloomulikult ei ole. Aega võib-olla samas isegi oleks.
Loogiline mõnes mõttes, sest kui ma tõesti olen aastas 2006, siis on sellised inimesed nagu Vahur või Mialee minu jaoks üsnagi võõrad ja näiteks mõnede nooremate tuttavate puhul ma tajun, et aastal 2006 olid nad ju nii väikesed, et ma ei saaksi nendega suhelda. Mõni on ju alles neliteist. (ei, mul ei ole midagi neljateistkümneaastaste ega nooremate vastu. Lihtsalt, ma tajun, kuidas minu tutvusringkond igati loogilistel põhjustel koos minuga vaikselt vananeb ja kuidas mu tutvusringkonnas reaalselt kahaneb näituseks gümnasistide hulk - näete, maailm on ikkagi aastas 2008) Neid aga, kes olid tol ajal minu sõbrad, pole praegu enam olemas. Ausalt ka, nad on hoopis mingid teised inimesed. Ja enamikuga ma niikuinii enam ei suhtle, kas on elu meid niisama lahku viinud, pole põhjust suhelda olnud, olen mõne inimese jaoks liiga tüütu olnud või olen tajunud, et selle inimesega ikka ei taha eriti suhelda. Nii et mul ei ole punktis 2006-Tartu-2008 lähedasi sõpru.
Eks ta ole.
The only living boy in New York.
Või kui täpsem olla, siis the only living boy in 2006, Tartu, 2008.

Nüüd algab november. Ma kardan, et sellega kaasneb ka rongijaam. Aga praegu vähemasti läheb mul hästi. Ma usun, et see tunne sõprade kohta läheb ka üle.
I keep passing the open windows.