esmaspäev, aprill 21, 2008

Kass, kes kõndis omapead

Eile oli Tartu Noortekoori juubelikontsert. Klassikaraadio peaks seda mingi aeg üle kandma. Vähemalt nii nad lubasid. Või noh, äkki ehmatasid ära.
Teie tagasihoidlik Jutustaja on samuti tolle koori liige. Tenor, täpsemalt ütelda ja üldiselt teine. Ja kuna sünnipäevalapsel (Noortekooril siis, kordan üle, kui mõnel arusaamatuks jäi) oli ju ometi 25. juubel, siis peab ju ometi kohal olema ja laulma. Ma ei kommenteeri seda, kui palju noodsamused proovid aega ära võtsid. Kontserdi üleüldist õnnestumist ka kommenteerida ei oska (kuigi, tunnistan, Leonardos läksin ühes kohas kogemata esimese tenori liini peale üle ja Jaanilaulus kadus ka ühes kohas õige noot käest, õudne mõeldagi). Eks pärast kuula ja näe.

Pärast kontserti oli bankett. Olen loomu poolest introvertne ja puha ja ei mõista eriti inimese juurde minna ja kohe suhtlema hakata. Kõikusin siis niisama siit sinna.
J. oli kurb. Sellest on kahju. Loodetavasti on tal nüüd parem. Ma ei tea, endal on ka halb olla, kui teine kõrval nii nukker on. Ma üritasin taga juttu ajada ja teada saada, mis on, aga tuju paremaks teha ei oska. Minust ei ole vist suuremat asja psühholoogi ega tugiisikut, vahin lihtsalt lolli näoga pealt.

Eks ta ole.
Igatahes, seda kõrvale jättes hulkusin ma niisama mööda koolimaja (bankett toimus koolis, mille nime mina kui HTG vilistlane nimetada ei tohi) ringi. Introverdi asi. Vahepeal olin peasaalis ka, maitsesin šampanjat ja kuna antud jook minu arust suurem asi polnud, jõin ma hoopis sidruniga vett - milleks raisata ajurakke joogi peale, mis mulle isegi ei maitse?
Vahepeal oli mingi moeetendus ka - suht lõbus asi, demonstreeriti Noortekoori kostüüme läbi aegade. Mina õnneks/õnnetuseks modell olla ei saand, ma olin taustakooris, kes laulis mingeid reklaamklippe TN ajaloost. Eks ta ole. Rahvale igatahes meeldis, päris huvitavaid asju võis näha, modellid käitusid igatahes tõelise lavalise sarmi ja aktiivsusega.
Ma ei oska suuremalt jaolt inimestega rääkida, kellega ma ennemalt mingit erilist kontakti pole saanud ja kuna J. oli halvas olekus, O.ga polnud nagu millestkist erilisest rääkida, K. ja A. olid juba mingites gruppides sees ja I. läks vara ära, siis ma eriti ei suhelnudki. Kõndisin oma sidruniveega mööda koolimaja kummalisi nurgataguseid, paar korda ka pintsakuväel ümber maja ja mõtisklesin niisama.
Ja mingi hetk käis peas plõks ära ja ma hakkasin lihtsalt naerma. Nii kerge oli olla. Selline hetk, kus polegi vaja mingit suhtlust, lihtsalt oled ja naudid õhkkonda, saginat-suminat, mis käib pisut eemal, bändimuusikat alumisel korrusel ja kummalist üksiolemise rõõmu. Ma teadsin, et mul on sõpru, inimesi, kellega suhelda, kui vaja on - aga mul ei ole seda pidevalt vaja. Ei mingit ma-pean-nüüd-inimestega-small-talki-ajama -muidu-olen-ma-sotsiaalselt-ebakompetentne värki. Ei pea. Ei ole.
Tunnetatav arusaam ja leppimine sellega, et ma olen loomult introvertne ja et see on hea ja õige ja täisväärtuslik ja õnnelik eluviis.


Hmmh, mis veel? Eile õhtul vaatasin Fellini "Satyriconi" ära. Vot toda nüüd küll kommenteerida ei oska. Mõjuv film oli, kaadrid olid üsna rabavad ja häirivad. Sürreaalne on nii ärakasutatud-vägistatud sõna (ilmselt on ainsad asjad, mis on veel hullemad "seksikas" ja absurdihõnguline" - nähtavasti on tänapäeval kõik sürreaalselt seksikas ja seda väikese absurdihõnguga) aga siinkohal on ta vist õigustatud. Unenäoline oli ta igatahes küll.


Kahetsusväärne on ka too, et Oop on oma luuleblogi privaatseks teinud. Arusaadav, muidugi, luule on ikkagi isiklik asi ja puha, aga kahju on, et ma mõningaid asju pähe ei õppinud või endale kuhugi arvutisse ei kopeerinud (nt. "Sind sügis vägistab kui prostituuti", vabavormis lugu-miniatuur tänapäeva Soome luulest, too, mis algas sõnadega "Mina sinule koeraks ei hakka" ja üleüldse muid lahedaid asju) - sest tegu oli tõesti luulega, mida oli hää ja mõnus lugeda. Iga päev sellist asja ei näe.
Poognast on ta kah muist maha võtnud.
Tekib vahepeal sihuke tunne, et mingi luuletuse algus hakkab kummitama, deklameerida teist (isegi mõttes mitte) aga ei saa, sest ainult jupp ongi meeles - muidu vaatad kusagilt järgi ja hakkab okei, aga kui antud teksti kusagilt saada ei ole, mes sa siis teed - vahid lihtsalt seina.
Ligipääsu küsida kah ei läbe - võõras inimene ju ikkagi, no kuda ma siis sedasi...
Kurdan siis lihtsalt oma blogis niisama.


Ahjaa, selline värk veel teile, kes te seda loete, siis mis võiks veel lahedam olla kui larp, mille tegevus toimub Kettamaailmas. Mõelge, milline suurepärane võimalus! Veel ei ole hilja. Ja see pole veel kõik. Kui regate nüüd, siis võite...eee...eeee....lugeda ka larbiteemalist ajalehte. .
Nojah, ajalehte võite nüüd ka lugeda ja ametlik regamisaeg on vist ümber, aga need asjad ei ole üldjuhul kivisse raiutud ja õigupoolest on meil kõvasti mängupotentsiaali üle, mis läheb raisku, kui niivõrd vähe mängijaid on, millest oleks kahju. Mäng tuleb ka muidugi väiksema arvu mängijatega hea, aga noh, mida rohkem, seda uhkem.

1 kommentaar:

kuuhaukuja ütles ...

tuleb tutttav ette, ma tunnen end sageli hulkuva kiisuna. aga vähemalt olen sellega harjunud. satyrconi't tahaks ka väga näha.