Kurat küll, see kummitab praegu.
Taevas hahetab. Ma olen oma voodis ja kirjutan blogi. Tulen just pikendet klassikokkutulekult. See oli... veider. Mõneti ka vestlus inimestega ja nägemine, mis oli nende jaoks normaalne, kuhu nemad olid jõudnud või kust tagasi tulnud. Ei, ma ei kahetse, praegu lööb mingi romantism välja, nagu ülalolevast laulust näha.
Romantika vastu on glämm-rokk päris hea vastumürk - on piisavalt musikaalne ja sisaldab sarnaseid ideid, samas on temas piisavalt tehtust ja kunstlikkust, et vaktsiinina mõjuda. Teatav üleolev hoiak ja kogu romantismi kuradile saatmine.
You gotta make space for the homo superior. Ma tegelikult übermenschi ei usu, see, miks ma selle tsitaadi välja tõin, jäägu igaühele koduseks ülesandeks.
David Bowie'st te selle lauluga ei pääse, ma arvan, et panen teda järgmisse postitusse ka. Ta on viimasel ajal mu lemmikartistiks muutunud.
Ma olen mütoloogilisest talvest lõpuks ometi üle saanud. MItte küll sellel määral, et ma tulevat talve ei kardaks, aga septembrit ootan juba küll. Enam ei näri Fimbulsvinter kukalt, saab suve nautida ja puhata, kuivõrd edukas see on, on iseküsimus. Ma tegelikult tunnistan, et ma ei oska siia postitusse midagi sisukat kirjutada, aga tagides kajastub küll see, mis viimasel ajal mõtteis ja olemuses olnud -elik lugege tage, kui oskate.
Larpi korraldan ka. Millegipärast on see kuidagi eriti taustal praegu. Kõik on tegelikult taustal, ei olegi mingisugust esiplaani. Peaks mingi hetk võtma julguse kokku ja selle plaani tekitama, aga kurat teab, kas see välja tuleb.
(kui te tagidest arusaamiseks tahate teada, misasi on aks, siis see on see asi lava külgede peal, mille taga näitlejad varjus on, enne kui lavale tulevad)
Ta raip keeldub mul laskmast niipalju tage postitada. Panen nad siiski siiasamma kõik täies mahus.
KELL KUUS HOMMIKUL, APOLLON JA DIONYSOS SÕBRALIKULT NÄE ULATAVAD TEINETEISELE NÜÜD KÄE, UUS-SOODOMA ISESEISVUSMANIFEST, TERVE MAAILM ON AKS, NOT GAY AS IN HAPPY BUT QUEER AS IN FUCK YOU, SKOLKA LET SKOLKA ŽIM, MUUSIKA JA MUU DIONÜÜSIA, MATEMAATIKA JA MUU APOLLOONIA, PANEME KÕIK TAGID SIIA MIS PÄHE TULEVAD, ERUDIIT ELEVANDILUUST TORNIS, PROJEKT OMNIGLOTT, MIS MÕTTES PÄEV, TARTU MU ARM, THIS IS MAJOR TOM TO GROUND CONTROL, ZEN-SUVI, NOORE ELU MÕTTETA MAHAJOOMINE, AN ETERNITY IN AN HOUR, SIIS HÖDR JA BALDR HROOPTRI TALUDES ELAVAD SÕPRUSES -ONS SEE TEILE SELGE?, KOOLIPOISID, SÜGIS KÄIB KLAARIMAS PÄID, KLOUNAAD KAHEKSAS VAATUSES, SALADUS ON SINULIK, ARMASTUS ON SURNUD AGA TÄNA ÕHTUL ON MEIL MUSTEM KUI MUSTEM KUI MUSTSÕSTRAVEIN
reede, august 19, 2011
kolmapäev, juuni 29, 2011
Kevad on kurnavalt
Alustuseks lihtne viktoriiniküsimus: mis on ühist järgmistel lauludel?
Talv on läbi ja käes on Suur Suvi. Tegelikult oli ta läbi juba mai alguses, aga nagu näha, pole ma vahepeal sisuliselt bloginud, olen seda kohta siin vaid salmiku ja teadetetahvlina pruukinud. (kui ma räägin Talvest, siis ma mõtlen Mütoloogilist Talve, mis ei olnud ainult meteoroloogiline nähtus vaid hõlmas ka muid tumedaid sündmusi) Mari kirjutas vahepeal Mütoloogilisest Kevadest ja mõtlesin minagi sellele reageerida, aga nüüd on juba mõistagi hilja, pööripäev ja jaangi läbi ja suvi täiega käes.
Kevad on kurnavalt ihar,
suvi on liig ennast täis.
Talv täis on salaviha,
sügis käib klaarimas päid.
-Arvi Siig
Olgu froidistliku tõe huvides mainitud, et kirjutasin ülemise salmi esimeseks reaks alguses "Kevad on kurnavalt igav", enne kui viga märkasin; tõik, mis on järele mõteldes sügavalt antifroidistlik: iharuse asemel igavus (ja spliin, tõenäoliselt). Ei olegi ma kevadel aasal lakkamatult keppiv kitseke, vaid hoopis kontoris,kus vaevu kord saja aasta tagant tuuleõhk puhub, istuv paberitega ärabalsameeritud muumia, keda suurte töömassiivide tagant näha polegi. Või midagi. Igatahes olin ma nüüd kohatult rõve, mille eest vabandan, ja liialdav pealekauba, kuigi kes see nüüd enam ikka mäletab, mida kuradit ma kevade tegin, nii et võib-olla oli ka igav kevad.
Ilmselt seletab mu mäluauku kevade suhtes see, et praeguseks on kevade ja minu vahel sessi eepilised mõõtmed, millest ma olen üle jõudnud ja seega Kangelane olen.
Mis puutub kontoris istuva muumia-routine'i, siis see võib see suvi veel tõeks saada - nimelt kandideerisin ma meeltesegaduses Ühte Firmasse praktikandiks - umbes praeguseks peaks teada olema, kas ma selle koha sain või mitte - telefoniaku on igatahes tühi ja postkasti pole ka vastavasisulisi sõnumeid laekunud.
Ausalt öelda pole ma enam kindel, kas ma seda kohta tahan või ei.
Mõtlen, et oleks kohane kirjutada veel ka jaanist ja sellest, mis siis toimus, muust elust-olust ja üleüldse oma vaimsest seisundist, et Sa, armas lugeja, (a propos, saatsin jaanipäeval ühele noormehele purjuspäi sõnumi, kus ma kasutasin sõnas "sina" suurt esitähte ja enda mälu järgi täiesti korrektset grammatikat - oleks ma veel enam joobes olnud, oleksin ma ilmselt Teiele ja ees-ning isanimele üle läinud, peale selle olnud veel kolm korda sentimentaalsem ja teinud ühe trükivea), teaks, kas ma olen rõemus kut pilvekene sinitaevas või hakkan meeleheitest kirvega kõiki maha tapma. Jaanist kirjutan hiljem, meeleolu on selline üsnagi rahulik, sest saab üle tüki aja puhata ja muu elu-olu peab ka järgmisse posti vististi minema.
Talv on läbi ja käes on Suur Suvi. Tegelikult oli ta läbi juba mai alguses, aga nagu näha, pole ma vahepeal sisuliselt bloginud, olen seda kohta siin vaid salmiku ja teadetetahvlina pruukinud. (kui ma räägin Talvest, siis ma mõtlen Mütoloogilist Talve, mis ei olnud ainult meteoroloogiline nähtus vaid hõlmas ka muid tumedaid sündmusi) Mari kirjutas vahepeal Mütoloogilisest Kevadest ja mõtlesin minagi sellele reageerida, aga nüüd on juba mõistagi hilja, pööripäev ja jaangi läbi ja suvi täiega käes.
Kevad on kurnavalt ihar,
suvi on liig ennast täis.
Talv täis on salaviha,
sügis käib klaarimas päid.
-Arvi Siig
Olgu froidistliku tõe huvides mainitud, et kirjutasin ülemise salmi esimeseks reaks alguses "Kevad on kurnavalt igav", enne kui viga märkasin; tõik, mis on järele mõteldes sügavalt antifroidistlik: iharuse asemel igavus (ja spliin, tõenäoliselt). Ei olegi ma kevadel aasal lakkamatult keppiv kitseke, vaid hoopis kontoris,kus vaevu kord saja aasta tagant tuuleõhk puhub, istuv paberitega ärabalsameeritud muumia, keda suurte töömassiivide tagant näha polegi. Või midagi. Igatahes olin ma nüüd kohatult rõve, mille eest vabandan, ja liialdav pealekauba, kuigi kes see nüüd enam ikka mäletab, mida kuradit ma kevade tegin, nii et võib-olla oli ka igav kevad.
Ilmselt seletab mu mäluauku kevade suhtes see, et praeguseks on kevade ja minu vahel sessi eepilised mõõtmed, millest ma olen üle jõudnud ja seega Kangelane olen.
Mis puutub kontoris istuva muumia-routine'i, siis see võib see suvi veel tõeks saada - nimelt kandideerisin ma meeltesegaduses Ühte Firmasse praktikandiks - umbes praeguseks peaks teada olema, kas ma selle koha sain või mitte - telefoniaku on igatahes tühi ja postkasti pole ka vastavasisulisi sõnumeid laekunud.
Ausalt öelda pole ma enam kindel, kas ma seda kohta tahan või ei.
Mõtlen, et oleks kohane kirjutada veel ka jaanist ja sellest, mis siis toimus, muust elust-olust ja üleüldse oma vaimsest seisundist, et Sa, armas lugeja, (a propos, saatsin jaanipäeval ühele noormehele purjuspäi sõnumi, kus ma kasutasin sõnas "sina" suurt esitähte ja enda mälu järgi täiesti korrektset grammatikat - oleks ma veel enam joobes olnud, oleksin ma ilmselt Teiele ja ees-ning isanimele üle läinud, peale selle olnud veel kolm korda sentimentaalsem ja teinud ühe trükivea), teaks, kas ma olen rõemus kut pilvekene sinitaevas või hakkan meeleheitest kirvega kõiki maha tapma. Jaanist kirjutan hiljem, meeleolu on selline üsnagi rahulik, sest saab üle tüki aja puhata ja muu elu-olu peab ka järgmisse posti vististi minema.
laupäev, juuni 04, 2011
Tontide eest taganejate sõdurite laul
Üldiselt võiks kirjutada ju ka omaenda elust, paraku aga jäi hetkel silma see, et internetist ei saa kätte Uku Masingu pealkirjas nimetet luuletust, ainult ühes kohas on ja seegi on poolik variant- häbilugu ju, mistap võtsin nõuks ta üles lüüa.
-Uku Masing
PS: A propos, Masingu ja Ristikivi kirjavahetus.
Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee,
siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee.
Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed,
kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed.
Meie hobused kronud ja tydind, meil kondile kajaks on kont,
mõõgad roostetand aga me syda on muistendi tõrvane lont.
Varbad purunend kivide vastu ja keha on kibelev haav,
syda kaotava maleva vettind on verega lahingukraav.
Pillid auke on kulund täis ja lauludki tolm tapab eos,
aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised karedas peos.
Metsad põlevad kuklate taga ja lõõmendab viljatu nurm,
seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide kuningas Surm.
Aga oleme viimased kaitsjad, pillepuhuv ja närudes salk,
need, kes laastavad tonte eest väljad, ega teagi, mis töölise palk,
Inglitiibu kyll ihaldab retkel Su orjade jonnakas ind,
aga kinni ei pidada suuda eal meie, oh õnnistus, Sind
Valget ootame vahelgi Laeva, lõppev leekides järel on sild,
teame hästi, et tuhaks saab pea ka talade viimane kild.
Ainus sõber on rada ja rõõmuks, et pagenuil käes juba maa,
aga sellest ei nukrust, ei leina, et seda me näha ei saa.
Pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell,
kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell.
Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul,
sest me sydamed kunagi õitsvad ju Jumala jäädaval puul.
Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole, kodu ei last,
ainult sinetav laotuseveer, selg Valgele Laevale mast.
On vaid hõbedast pilvedetriip, selg endale oda ja piik
ja me silmades peegeldub suur kõrbe taganev Jumalariik.
-Uku Masing
PS: A propos, Masingu ja Ristikivi kirjavahetus.
kolmapäev, mai 11, 2011
Kuulutus-kuulutus
Warning: contains me.
(tegelt ma ei kujuta ette, kes seda siit lugema peaks, kes seda facebookis juba ei teinud ja kes Tartus elab ja nii väikse reageerimisajaga siiski kohale tuleb. siiski. paneme kirja, kahju ta ei tee.)
pühapäev, aprill 24, 2011
Jesus was a gay black hippie Jew
Some say he was a secret Buddhist too...
Näe, selline lugu on igastahes.
Kirjutan siis praegu seda, et lihavõtted on ja puha. Ma pole kindel, kas lihavõtted kestavad ka siis, kui ma selle posti valmis saan, aga igastahes on praegu esimene ülestõusmispüha. Jah, too kristlik asi. Mingi elevus on sees, ehk on asi kultuuriruumis või selles, kuidas rääkisin ühe õigeuskliku tuttavaga, kes pingi peal suitsu tehes rääkis, mida ülestõusmispühad temaga teevad.
Igatahes olis lihavõtted siis, kui ma seda postitust alustasin, ja oleks igati kombekas see postitus enne järgmisi lihavõtteid ära lõpetada ja ma ei kirjutagi siin sellest, kuidas mina, ometi küll mitteusklik inimene, tunnen teatavat elevust, aga Zavoodis käituvad kõik nagu oleks täiesti tavaline laupäevaõhtu ja kultuuriruumis õhkuv Vaim mõjuks otsekui ainult minule ja kui veider see kõik on.
Näe, ütlesin et ei kirjuta, aga tegelt hoopis kirjutasin. Oih.
Esimesel ülestõusmispühal tegime "Meistri ja Margarita" seriaali maratoni. Leidsin, et see oleks selleks sobiv aeg.
Tegelt on praegu olla suht kena ja näib, et asjad on mitmel põhjusel tegelikult vist kombes ja ilusad.
Esimest ei taha ma nimetada, sest kardan ära sõnuda, aga paistab, et temaga on nii nagu peab elik siis läbi ja saan edasi liikuda.
Teiseks teeme me Uru Noorteteatri ja Teatritehase kokkupõrkel 12. mail Peetri juhtimisel üht klounaadipõhist asja, mis näikse päris kena tulevat - tulge vaatama ja loopige tomatitega, kui leiate selle kohase olevat.
Kolmandaks mängin ma järjekordselt ühes tükis mooki, varsti kohe lähengi õppima, kuidas efektselt kere peale saada ja anda.
Ja neljandaks peaks selle kirjutamise ajaks Dani ja Ally juba veerand tundi Eestimaa pinnal olema.
Näe, selline lugu on igastahes.
Kirjutan siis praegu seda, et lihavõtted on ja puha. Ma pole kindel, kas lihavõtted kestavad ka siis, kui ma selle posti valmis saan, aga igastahes on praegu esimene ülestõusmispüha. Jah, too kristlik asi. Mingi elevus on sees, ehk on asi kultuuriruumis või selles, kuidas rääkisin ühe õigeuskliku tuttavaga, kes pingi peal suitsu tehes rääkis, mida ülestõusmispühad temaga teevad.
Igatahes olis lihavõtted siis, kui ma seda postitust alustasin, ja oleks igati kombekas see postitus enne järgmisi lihavõtteid ära lõpetada ja ma ei kirjutagi siin sellest, kuidas mina, ometi küll mitteusklik inimene, tunnen teatavat elevust, aga Zavoodis käituvad kõik nagu oleks täiesti tavaline laupäevaõhtu ja kultuuriruumis õhkuv Vaim mõjuks otsekui ainult minule ja kui veider see kõik on.
Näe, ütlesin et ei kirjuta, aga tegelt hoopis kirjutasin. Oih.
Esimesel ülestõusmispühal tegime "Meistri ja Margarita" seriaali maratoni. Leidsin, et see oleks selleks sobiv aeg.
Tegelt on praegu olla suht kena ja näib, et asjad on mitmel põhjusel tegelikult vist kombes ja ilusad.
Esimest ei taha ma nimetada, sest kardan ära sõnuda, aga paistab, et temaga on nii nagu peab elik siis läbi ja saan edasi liikuda.
Teiseks teeme me Uru Noorteteatri ja Teatritehase kokkupõrkel 12. mail Peetri juhtimisel üht klounaadipõhist asja, mis näikse päris kena tulevat - tulge vaatama ja loopige tomatitega, kui leiate selle kohase olevat.
Kolmandaks mängin ma järjekordselt ühes tükis mooki, varsti kohe lähengi õppima, kuidas efektselt kere peale saada ja anda.
Ja neljandaks peaks selle kirjutamise ajaks Dani ja Ally juba veerand tundi Eestimaa pinnal olema.
kolmapäev, aprill 20, 2011
Muretu nooruk Arkaadia teel
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Ristikivi läheb viimasel ajal hirmsal kombel peale. Luule just, romaane pole ma talt lugenud, häbi mul olgu ja saba tulgu.
Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.
Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
Seep see nüüd on. Kirjutasin selle postituse alguse umbes nädal aega tagasi, kui oli tunne, et tagasi minna ei saa, edasi minna ei oska ja paigalseismisest on to jedosta. Nojah, võimalik on, et asjad on muutunud. Võib-olla on võimalik ka edasi minna, käisin eile ühes kohas, kus tuli mõte-idee ehk suveks ühte kohta praktikale minna. Kui ma sinna saaks ja see välja tuleks, ehk aitaks. Võib-olla ka mitte, aga võib-olla on asi proovimist väärt, peab mõtlema.
Iseasi, kas nüüd mingisugune potentsiaalne asjade edasiminek karjääris tähendaks mingisugust maharahunemist ja rahulolu või oleks selle jaoks tarvis ka mingeid arenguid mu eraelus -see on nüüd küsimus, millele ma praegu vastata ei oska/viitsi/taha. Selles suhtes tuleb ilmselt lihtsalt silmad lahti hoida ja jätkata teatavast isikust ülesaamist, samal ajal kui nõme kevad näkku paneb. Nojah. Nii ta läheb.
...saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Ristikivi läheb viimasel ajal hirmsal kombel peale. Luule just, romaane pole ma talt lugenud, häbi mul olgu ja saba tulgu.
Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.
Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
Seep see nüüd on. Kirjutasin selle postituse alguse umbes nädal aega tagasi, kui oli tunne, et tagasi minna ei saa, edasi minna ei oska ja paigalseismisest on to jedosta. Nojah, võimalik on, et asjad on muutunud. Võib-olla on võimalik ka edasi minna, käisin eile ühes kohas, kus tuli mõte-idee ehk suveks ühte kohta praktikale minna. Kui ma sinna saaks ja see välja tuleks, ehk aitaks. Võib-olla ka mitte, aga võib-olla on asi proovimist väärt, peab mõtlema.
Iseasi, kas nüüd mingisugune potentsiaalne asjade edasiminek karjääris tähendaks mingisugust maharahunemist ja rahulolu või oleks selle jaoks tarvis ka mingeid arenguid mu eraelus -see on nüüd küsimus, millele ma praegu vastata ei oska/viitsi/taha. Selles suhtes tuleb ilmselt lihtsalt silmad lahti hoida ja jätkata teatavast isikust ülesaamist, samal ajal kui nõme kevad näkku paneb. Nojah. Nii ta läheb.
...saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
reede, aprill 08, 2011
Vein
Esmalt see, et Ally, ma jäin küll päevaga hiljaks, ent palju õnne sulle sünnipäevaks ikkagi. Keeruline ütelda, mis see on, mis mulle su juures meeldib, aga yeah, lahe oled ja ole edasi. Also, I dig your comic I just found.
***
Teiseks see:
-"Meditations", Marcus Aurelius, oma isa kohta
Üldiselt ma nüüd väga ei ütleks, et olen "man who has a perfect and invincible soul", kuigi püüelda sinnapoole ju võib. Aga mis puutub nüüd enese tagasihoidmisesse, siis seda ma katsun ühes kitsas valdkonnas nüüd nii kuu aega teha - leidsin, et aprillikuus hoidun alkohoolsete jookide tarbimisest. Ärge muretsege, põhjused pole mitte ideoloogilised vaid tervislikud- asi lihtsalt selles, et võtan üht ravimit, mis maksale mõjub ja leidsin kasuliku olevat vähemalt ses asjus maksale pisut puhkust anda. Aga noh, tagasi hoidmises ei tasu ka muidugi liiale minna.
- Umar Hajjam, tõlkinud Haljand Udam
elik siis (toidu kõrvale) joodava veini ja siidri kõrvale kavatsen erandi teha. Pole kole ammu siidrit-pannkooke saanud, ehk teeb aprillis selle nalja ära. (kõrvalolevalt pildilt on siis näha, kuidas mul ei ole "perfect and invincible soul", kui ma juba pannkookidegi kiusatusele vastu ei suuda panna; aga noh, see mingu siis selle "able to enjoy without excess" alla).
Õigeusklikel ja muudel peaks praegu vististi paast kestma - eks see lähe vist sinna teemasse, aga sellest ma vist pikalt ei pajata.
***
"Mõned ütlevad, et sul on vedanud, et Beier sulle kunstiajalugu ei andnud, aga minu arust on pigem just vastupidi- sa oled nii paljust ilma jäänud."
Lugesin Terry blogi. Tundus kuidagi elus olevat. Ning jah, see Beieri teema. Ma räägiks sellest, kuidas mingid gümnasistid kuidagi elusamana tunduvad, aga siis ma peaks endaga vaidlema, kas see on üleromantiseeritud kräpp või mitte ja paar posti tagasi ma juba tegin seda ja ausõna, enam ei viitsi; aga ehk ongi asi õpetajates? Et nemad hoiavad elusana? Kes teab.
Huvitaval kombel on see, kes oli mu kevadelootus, kui lehed langesid (ja kõik hinged, kes on rändamas nii maa kui vete pääl, neid kuulen üle lendamas ja lume hele hääl, sa puhka vaid, sest terve ilm on peagi ärkamas) päris kevade tulles kuidagi taandunud. Või siiski mitte? Või kuidas seda mõista, kui järgmise kena näolapi ilmumisel suundub mu tähelepanu viimasele? Vahet muidugi pole ja enda sildistamiseks olen ma ikka veel liiga teismeline. Ja iseenesest on mitme sümpaatiaobjekti olemasolu ju täiesti võimalik, n'est pas?
***
Vaikselt nikerdan selle probleemi kallal, mille S.L. mulle andis. Ega ma palju pole taga tegelda jõudnud, aga tunne on selline, et kõik lihtsad ideed on juba S.L. poolt ära proovitud ja keeruliste jaoks pole ma piisavalt hardcore. (see, mis ma alguses mõtlesin, ei puutunud üleüldse eriti asjasse ja kasu polnud tast ka) Mingid ideed ju on, kuidas seda probleemi rünnata, aga need jäävad kuidagi ideede tasandile. Mõtlesin näiteks, et ehk on diskreetsest/kiirest Fourier' transformatsioonist kasu, probleem on aga selles, et sellest olen ma ainult vaevu-vaevu kuulnud ja ei kujuta hästi ettegi, mida see tähendab. Siis mõtlesin mingeid asju kahendsüsteemis kirjutada ja vaadata, kas mingid asjad näevad nüüd eriti ilmsed välja. (vastus: ei näe). Siis mõtlesin niisama väikeste variantide kallal nakitseda ja mingeid mustreid leida-tekitada (ei leidnud). Siis mõtlesin reavektoreid/nende hulki kujutada graafi tippudena, kus siis servad oleksid eee....midagi vastavat. Nojah, on mõned ideed, mis ei näi kuhugi viivat - eks tuleb sel asjal marineerida lasta ja vaadata, kas ehk minu alateadvus sünnitab midagi eriti geniaalset.
***
Huvitav on see, et kuigi olen avastanud, et läbi readeri loeb mind 21 inimest, rahvaloendusele reageerisid neist seitse ja kaks tükki on ütelnud niisama, et nad loevad, ülejäänud on siis järelikult botid, häbelikud, töötavad KaPos või on muul põhjusel vaiksed.
***
Täna murran lauludega jälle omaenda tavasid -seekord läheb jälle kaks eri esitajat. Mõlemad on samas üsnagi sarnase tooniga keldi rahvalaulud, sestap pole minul sest lugu. Umbes poolte jaoks teie sest on see kõik kindlasti ülemäära lääge, teie ärge kuulake.
Mulle tõtt-öelda tenor kui häälerühm väga ei meeldi, aga ma vaatasin nüüd tükk aega youtube'ist erinevaid variante ja leidsin, et need esitused, kus bassid/baritonid laulavad, ei ole selle üldse selle intonatsiooniga, mida ma siin postituses väljendada tahtsin, nii et tenor jääb.
Mis naishäältesse puutub, siis selle jaoks on Sinead O'Connor.
***
Teiseks see:
And that might be applied to him which is recorded of Socrates, that he was able both to abstain from, and to enjoy, those things which many are too weak to abstain from, and cannot enjoy without excess. But to be strong enough both to bear the one and to be sober in the other is the mark of a man who has a perfect and invincible soul, such as he showed in the illness of Maximus.
-"Meditations", Marcus Aurelius, oma isa kohta
Üldiselt ma nüüd väga ei ütleks, et olen "man who has a perfect and invincible soul", kuigi püüelda sinnapoole ju võib. Aga mis puutub nüüd enese tagasihoidmisesse, siis seda ma katsun ühes kitsas valdkonnas nüüd nii kuu aega teha - leidsin, et aprillikuus hoidun alkohoolsete jookide tarbimisest. Ärge muretsege, põhjused pole mitte ideoloogilised vaid tervislikud- asi lihtsalt selles, et võtan üht ravimit, mis maksale mõjub ja leidsin kasuliku olevat vähemalt ses asjus maksale pisut puhkust anda. Aga noh, tagasi hoidmises ei tasu ka muidugi liiale minna.
Kord ütlesin, et ära mulle enam veini too,
vein kobarate veri on ning verd ma ju ei joo!
Taat-mõistus küsis kohe: "Kas sa tõtt nüüd räägid?"
"Ei, ma vaid nalja pärast jutustasin selle loo!"
- Umar Hajjam, tõlkinud Haljand Udam
elik siis (toidu kõrvale) joodava veini ja siidri kõrvale kavatsen erandi teha. Pole kole ammu siidrit-pannkooke saanud, ehk teeb aprillis selle nalja ära. (kõrvalolevalt pildilt on siis näha, kuidas mul ei ole "perfect and invincible soul", kui ma juba pannkookidegi kiusatusele vastu ei suuda panna; aga noh, see mingu siis selle "able to enjoy without excess" alla).
Õigeusklikel ja muudel peaks praegu vististi paast kestma - eks see lähe vist sinna teemasse, aga sellest ma vist pikalt ei pajata.
***
"Mõned ütlevad, et sul on vedanud, et Beier sulle kunstiajalugu ei andnud, aga minu arust on pigem just vastupidi- sa oled nii paljust ilma jäänud."
Lugesin Terry blogi. Tundus kuidagi elus olevat. Ning jah, see Beieri teema. Ma räägiks sellest, kuidas mingid gümnasistid kuidagi elusamana tunduvad, aga siis ma peaks endaga vaidlema, kas see on üleromantiseeritud kräpp või mitte ja paar posti tagasi ma juba tegin seda ja ausõna, enam ei viitsi; aga ehk ongi asi õpetajates? Et nemad hoiavad elusana? Kes teab.
Huvitaval kombel on see, kes oli mu kevadelootus, kui lehed langesid (ja kõik hinged, kes on rändamas nii maa kui vete pääl, neid kuulen üle lendamas ja lume hele hääl, sa puhka vaid, sest terve ilm on peagi ärkamas) päris kevade tulles kuidagi taandunud. Või siiski mitte? Või kuidas seda mõista, kui järgmise kena näolapi ilmumisel suundub mu tähelepanu viimasele? Vahet muidugi pole ja enda sildistamiseks olen ma ikka veel liiga teismeline. Ja iseenesest on mitme sümpaatiaobjekti olemasolu ju täiesti võimalik, n'est pas?
***
Vaikselt nikerdan selle probleemi kallal, mille S.L. mulle andis. Ega ma palju pole taga tegelda jõudnud, aga tunne on selline, et kõik lihtsad ideed on juba S.L. poolt ära proovitud ja keeruliste jaoks pole ma piisavalt hardcore. (see, mis ma alguses mõtlesin, ei puutunud üleüldse eriti asjasse ja kasu polnud tast ka) Mingid ideed ju on, kuidas seda probleemi rünnata, aga need jäävad kuidagi ideede tasandile. Mõtlesin näiteks, et ehk on diskreetsest/kiirest Fourier' transformatsioonist kasu, probleem on aga selles, et sellest olen ma ainult vaevu-vaevu kuulnud ja ei kujuta hästi ettegi, mida see tähendab. Siis mõtlesin mingeid asju kahendsüsteemis kirjutada ja vaadata, kas mingid asjad näevad nüüd eriti ilmsed välja. (vastus: ei näe). Siis mõtlesin niisama väikeste variantide kallal nakitseda ja mingeid mustreid leida-tekitada (ei leidnud). Siis mõtlesin reavektoreid/nende hulki kujutada graafi tippudena, kus siis servad oleksid eee....midagi vastavat. Nojah, on mõned ideed, mis ei näi kuhugi viivat - eks tuleb sel asjal marineerida lasta ja vaadata, kas ehk minu alateadvus sünnitab midagi eriti geniaalset.
***
Huvitav on see, et kuigi olen avastanud, et läbi readeri loeb mind 21 inimest, rahvaloendusele reageerisid neist seitse ja kaks tükki on ütelnud niisama, et nad loevad, ülejäänud on siis järelikult botid, häbelikud, töötavad KaPos või on muul põhjusel vaiksed.
***
Täna murran lauludega jälle omaenda tavasid -seekord läheb jälle kaks eri esitajat. Mõlemad on samas üsnagi sarnase tooniga keldi rahvalaulud, sestap pole minul sest lugu. Umbes poolte jaoks teie sest on see kõik kindlasti ülemäära lääge, teie ärge kuulake.
Mulle tõtt-öelda tenor kui häälerühm väga ei meeldi, aga ma vaatasin nüüd tükk aega youtube'ist erinevaid variante ja leidsin, et need esitused, kus bassid/baritonid laulavad, ei ole selle üldse selle intonatsiooniga, mida ma siin postituses väljendada tahtsin, nii et tenor jääb.
Mis naishäältesse puutub, siis selle jaoks on Sinead O'Connor.
pühapäev, aprill 03, 2011
Larbitemaatiline emohala
Nii. Umbes kuu aega tagasi tegin Allyga koos ühte larpi. Minu isiklik mulje sellest oli umbes selline, et kuigi see ei olnud selline larp, mis läheb rahva mälusse legendaarse mänguna, millest aastaid ja aastaid hiljem heldinult pajatatakse ja mis läheb inimeste larpide top kolme sisse, oli see ikkagi väga korralik käsitöö. Selline neli pluss, viis miinus või isegi viis, lihtsalt viis pluss või kuus mitte.
Foorumis inimesed muljetasid küll, aga mitte nii palju, kui mulle meeldinud oleks- suusõnaliselt rääkisid nad igatahes küll kenasid kiidusõnu. (või siis Hoari puhul seda, mis talle ei meeldinud, aga see, nagu me vististi nõusse jäime, oli maitseküsimus). Ja mõtlesin mina, et kole küll, tahtnuks ma ju saada eesti larparite kogukonna seas feimi ja sulli kui lahedate larpide tegija.
Praegu tulin kõrtsist, kus kohtusin Kõustiga ja leidsin nüüd, et asjata muretsesin -seal larbil (kus oli kohal vist umbes viisteist tegelast) olid kohal üle poole eesti aktiivlarparitest - nendest, kelle käest ma selliseid hinnanguid saada võiks, nägid juba enamus ära, mida me oskame.
See on nagu juba olukord mingis filmis või raamatus, mida Vahur mõnas, sest seal räägiti, kuidas Eestis on viis satanisti ja kolm neist on ühes bändis.
Kui Eestis on kakskümmend viis larparit ja viieteistkümnega neist juhtun ma kuus vähemalt korra Zavvis koos jooma, on eesti larbindus anekdoot - umbes sama jabur, ainult et päriselus.
Andeoraga paar aastat tagasi rääkisime korporatsioonidest - ja nagu ta mainis - miks minna korporatsiooni, kui sa juba kuulud subkultuuri - rollimängijate sekka. Vot, nüüd on subkultuuris järel vahest kakskümmend viis inimest; ja see pole subkultuur vaid sekt, sõpruskond või laiendatud dräguniseltskond. Larbiring selline.
Tõsi, vahepeal näeb rohkem inimesi ka - näiteks "Tule ja jää laul" ning "Kohtumine maamõisas", aga see tundub kuidagi episoodiline juhtum, kus vanem generatsioon aastas kaks korda ärkab ja larbile läheb; ülejäänud aeg aga, vähemasti minu tagasihoidliku mulje kohaselt, ootab too kurikuulus vanem põlvkond norinal magades pensioniiga, ja mina (noor ja tugev mees, kes vaatab ringi veski sees, teeb veskikivid teravaks ja lööb aknad puhtaks, säravaks) ja minu kolm sõpra peame eesti larbi eluspüsimiseks rabama (hüperbool, ära võta tõsiselt).
Noh, nüüd vaatasin ma tegelikult Sisalikust viimase aasta larpe, tundub, et ma tõepoolest liialdan ja maalin tonte seinale.Eelmine aasta oli ikka vanema generatsiooni poolt tehtud larpe ka. Samas, kui rangelt 2011 aasta larpe vaadata, siis jaanuaris polnud ühtegi, veebruaris oli Jää ja Tule laul III ja Varjutuul II, märtsis oli Üksildane Oktoobriöö II (yay, look at me!), aprillis tuleb Ardose alkeemikud ja Juunior. Maikuus on vist Fyerellal ka maha hõigatud, peale selle on too Kuigatsi kuningas ja Hiline Lõikus. Saatuse Rajad peaks ka mingi hetk vist tulema.
Kokkuvõttes on kaks tükki n.ö vanemalt põlvkonnalt ja seitse minu omalt. Kuidagi klaustrofoobiline tunne tekib. Ja see generatsioonide teema on ka üks segane värk ja kindlasti ma nüüd rämedasti stereotüpiseerin ja teen inimestele oma lahmimisega liiga.
Siiski niiviisi julmalt üldistades võib vist ütelda, et on vanem generatsioon, kes end vahepeal kollektiivselt liigutab, keskmine generatsioon, kes teeb mänge, millest võtab osa miskipärast ainult keskmine generatsioon ja noorem generatsioon, keda pole olemas. Sest piikse ei tule praktiliselt üldse peale. Janoh, siis on VG ja taaskehastajad ja muud kaklejad(nende kategooriate kokkusulatamise pärast saan ma niikuinii mingisugusel hämaral tänavanurgal nüristatud mõõgaga peksa), kelle tegemistest ma väga ei tea ja kes vist käivad umbes Jüriööl (näe, Jüriöö läkski meelest ära ülal) ja muul sarnasel. Tegelt on ju lahinglarbid klassikaline rollimängurite taimelava, kõigepealt läheb poisike (räme seksism, tean ja vabandan) mõõgaga peksma ja mõne aja pärast avastab, et rolli on ka lahe mängida. Aga neid kaklejate seast tulevaid noormängijaid pole ma nagu eriti märganud.
Mingi hetk käis Sisalikust läbi mingisugune aktiivmängijate andmebaasi teema. Mulle see päris meeldiks - kas või sellepärast, et näeks, kui suur on larparite hulk, kes ennast aktiivseks loeb ja siis teaks, kas on põhjust minu kombel hädakisa tõsta või olen ma lihtlabane paniköör.
Lõpetuseks laul Kangelasest, et liiga virisev post ei saaks.
Foorumis inimesed muljetasid küll, aga mitte nii palju, kui mulle meeldinud oleks- suusõnaliselt rääkisid nad igatahes küll kenasid kiidusõnu. (või siis Hoari puhul seda, mis talle ei meeldinud, aga see, nagu me vististi nõusse jäime, oli maitseküsimus). Ja mõtlesin mina, et kole küll, tahtnuks ma ju saada eesti larparite kogukonna seas feimi ja sulli kui lahedate larpide tegija.
Praegu tulin kõrtsist, kus kohtusin Kõustiga ja leidsin nüüd, et asjata muretsesin -seal larbil (kus oli kohal vist umbes viisteist tegelast) olid kohal üle poole eesti aktiivlarparitest - nendest, kelle käest ma selliseid hinnanguid saada võiks, nägid juba enamus ära, mida me oskame.
See on nagu juba olukord mingis filmis või raamatus, mida Vahur mõnas, sest seal räägiti, kuidas Eestis on viis satanisti ja kolm neist on ühes bändis.
Kui Eestis on kakskümmend viis larparit ja viieteistkümnega neist juhtun ma kuus vähemalt korra Zavvis koos jooma, on eesti larbindus anekdoot - umbes sama jabur, ainult et päriselus.
Andeoraga paar aastat tagasi rääkisime korporatsioonidest - ja nagu ta mainis - miks minna korporatsiooni, kui sa juba kuulud subkultuuri - rollimängijate sekka. Vot, nüüd on subkultuuris järel vahest kakskümmend viis inimest; ja see pole subkultuur vaid sekt, sõpruskond või laiendatud dräguniseltskond. Larbiring selline.
Tõsi, vahepeal näeb rohkem inimesi ka - näiteks "Tule ja jää laul" ning "Kohtumine maamõisas", aga see tundub kuidagi episoodiline juhtum, kus vanem generatsioon aastas kaks korda ärkab ja larbile läheb; ülejäänud aeg aga, vähemasti minu tagasihoidliku mulje kohaselt, ootab too kurikuulus vanem põlvkond norinal magades pensioniiga, ja mina (noor ja tugev mees, kes vaatab ringi veski sees, teeb veskikivid teravaks ja lööb aknad puhtaks, säravaks) ja minu kolm sõpra peame eesti larbi eluspüsimiseks rabama (hüperbool, ära võta tõsiselt).
Noh, nüüd vaatasin ma tegelikult Sisalikust viimase aasta larpe, tundub, et ma tõepoolest liialdan ja maalin tonte seinale.Eelmine aasta oli ikka vanema generatsiooni poolt tehtud larpe ka. Samas, kui rangelt 2011 aasta larpe vaadata, siis jaanuaris polnud ühtegi, veebruaris oli Jää ja Tule laul III ja Varjutuul II, märtsis oli Üksildane Oktoobriöö II (yay, look at me!), aprillis tuleb Ardose alkeemikud ja Juunior. Maikuus on vist Fyerellal ka maha hõigatud, peale selle on too Kuigatsi kuningas ja Hiline Lõikus. Saatuse Rajad peaks ka mingi hetk vist tulema.
Kokkuvõttes on kaks tükki n.ö vanemalt põlvkonnalt ja seitse minu omalt. Kuidagi klaustrofoobiline tunne tekib. Ja see generatsioonide teema on ka üks segane värk ja kindlasti ma nüüd rämedasti stereotüpiseerin ja teen inimestele oma lahmimisega liiga.
Siiski niiviisi julmalt üldistades võib vist ütelda, et on vanem generatsioon, kes end vahepeal kollektiivselt liigutab, keskmine generatsioon, kes teeb mänge, millest võtab osa miskipärast ainult keskmine generatsioon ja noorem generatsioon, keda pole olemas. Sest piikse ei tule praktiliselt üldse peale. Janoh, siis on VG ja taaskehastajad ja muud kaklejad(nende kategooriate kokkusulatamise pärast saan ma niikuinii mingisugusel hämaral tänavanurgal nüristatud mõõgaga peksa), kelle tegemistest ma väga ei tea ja kes vist käivad umbes Jüriööl (näe, Jüriöö läkski meelest ära ülal) ja muul sarnasel. Tegelt on ju lahinglarbid klassikaline rollimängurite taimelava, kõigepealt läheb poisike (räme seksism, tean ja vabandan) mõõgaga peksma ja mõne aja pärast avastab, et rolli on ka lahe mängida. Aga neid kaklejate seast tulevaid noormängijaid pole ma nagu eriti märganud.
Mingi hetk käis Sisalikust läbi mingisugune aktiivmängijate andmebaasi teema. Mulle see päris meeldiks - kas või sellepärast, et näeks, kui suur on larparite hulk, kes ennast aktiivseks loeb ja siis teaks, kas on põhjust minu kombel hädakisa tõsta või olen ma lihtlabane paniköör.
Lõpetuseks laul Kangelasest, et liiga virisev post ei saaks.
neljapäev, märts 31, 2011
Ülelugemine
Ma nii üle paari aasta ikka teen seda - loen sellise hästi naiivse ja primitiivse meetodiga oma blogi lugejaid üle, et teada saada, kes kurat mu blogi loeb. Mõtlesin seda näiteks nüüd teha.
Ehk siis, kui te seda blogi vahetevahel ikka loete, andke endast kommentaariumis teada. Midagi ilusat/koledat võite ka ütelda, kui tahate.
Ja selleks, et piinlikum vastata oleks ja seetõttu statistika vigane saaks, panen laulu ka
Pärast võtan teist normaalhälbe ka.
Ehk siis, kui te seda blogi vahetevahel ikka loete, andke endast kommentaariumis teada. Midagi ilusat/koledat võite ka ütelda, kui tahate.
Ja selleks, et piinlikum vastata oleks ja seetõttu statistika vigane saaks, panen laulu ka
Pärast võtan teist normaalhälbe ka.
pühapäev, märts 27, 2011
Taliesin That Was
Mul on viimasel ajal (ja tegelt ilmselt ka mitte nii viimasel ajal) olnud selliseid, kuidas seda nüüd ütelda, kohtumisi. Vanade Taliesinite/Toomastega (ei, see siin ei tähenda slash-pairingut; see tähendab mittevälistavat võid). Või tegelikult nooremate Taliesin/Toomastega. Veider värk igastahes, mõned nimetavad neid mälestusteks, aga mina pean special olema ja neid nimetama kohtumisteks iseendaga.
Mõtlen seda, kui ma äkki puutun kokku mingisuguse kultuurilise või mittekultuurilise asjandusega, mis mulle mingil eluaastal eriti korda läks.
Näiteks Dagö - siin kõrval on selline vidin, mis viitab mingitele teistele postitustele mingeid muis blogides ja vähemalt praegu on seal murca blogis postitus päälkirjaga "pärlid mis pihlakapuust neil". Mõtlesin, et tean ju küll, too on too Dagö laul, oli teine päris tore ja puha, väikese guugeldamise abiga leian isegi üles koha, kus seda pisut kuulata saab. (Dagö kodulehel siis, loo nimi on Maantee) Kuulan pisut ja leian äkki, et see on enamvähem ainuke Dagö laul, mida ma kuulata saan - seda albumit mul nimelt ei ole ja ma ei ole seda lõpmatuseni kerinud. Tõesõna, on lugu, mis kunagi tundus selline huvitav ja tark ja igasugu viiteid pilduv ja sind üldse mitte lolliks pidav; ja nüüd - noh, ma tean seda enamvähem peast ja ta on sihuke igav, äraseeditud värk ja ei paku mingisugust vaimset üllatust või pinget. Ülekuulamise asi, hirmus värk, ei saagi neid lugusid enam tõsiselt võtta.
Dagöl tuli vist mingi uus plaat ka välja, aga ma ei tunne Dagöga enam sellist sidet nagu kunagi varem ja täenäoliselt ei osta ka seda. Paradoksaalne värk igastahes - ei taha bändi uut plaati kuulata, sest vanad lood on liiga äraleierdatud.
Aga tegelikult tahtsin ma siin rääkida sellest, kuidas ma olin miskisugune teismeline (ma isegi ei mäleta täpset vanust, pakun nii umbes 15-17?) ja kaifisin täeiga Dagöt ja leidsin, et sealt on eesti rahvale ja inimkonnale avaldunud Tõde, Elu ja Tee ja kuulasin teda igal võimalikul hetkel. Seostub just eriti maal verandal istumise, kirjutamise ja seal kätekõverduste tegemistega (don't laugh) ja Haapsaluga. Haapsalu on huvitav koht, ka väga tugevate assotsiatsioonidega, ja igastahes pole ma seal enam ammu käinud ja mul on tunne, et need assotsiatsioonid ei vasta enam niiväga praegusele reaalsusele, ma kardan, et olen liiga suur. Ma arvan, et see on selline omamoodi võti kellegi juurde, kes on umbes 17 aastat vana, minust tunduvalt romantilisem ja, pange tähele, minust tunduvalt looduslähedasem ka. Nii põhikooli-gümnaasiumieas uitasin ma ikka mööda talu ümber paiknevaid põlde ringi (tegelt küll harilikult oli see üks kindel trajektoor, selline hea automatiseeritud kõnd, sai hästi omi mõtteid mõlgutada, ilma et peaks pead murdma, kuhu nüüd minna) ja leidis, et mingisugused loodusvaated siin, seal ja igalpool on ikka niivõrd kole ilusad, et neid peaks fantasyromaani sisse panema just selle koha peale, kus head pahadel õilsasti ja ilusasti koljusid sisse löövad. Võinoh, et igatahes peaks seda hetke kuidagi jäädvustama ja puha - mitte ainult et oh ilus hetk, oh viibi veel, vaid kohe kenasti igavikku raiuma.
Vist seepärast õhtusest loojangusõõmust
saab mõõdetamatuks me väljendusnälg,
ja mõnestki meelte nii meeletust rõõmust
kui kuristik hinge jääb põhjatu jälg.
Meeletust sõõmust, teate küll.Kuigi aja jooksul toimus selle meeletu sõõmuga mingisugune inflatsioon või midagi, võib-olla peaks ma lihtsalt rohkem looduses ringi käima. (mitte praegu, mul on sellest mütoloogilisest talvest totaalne siiber ja ma ei kavatsegi mitte temast imalromantilisi looduspilte mällu koguma hakata)
Kui ma olin umbes kuusteist, meeldis mulle Kristiina Ehini luule. Sihukene puukallistaja värk. Mõni aeg tagasi sattusin raamatukokku, leidsin ühest nurgast tema luulekogu ja sirvisin seda natuke - jälle mingi meenutus Taliesinist, kes oli.
Kolmas tegur on vist fs ja tema 2004, see on selline eriti maailmavaluline asi ja paigutub ajaliselt vist kuhugi abituuriumisse.
Noh, ja siis on lõppeks muidugi Vennaskonna alaline kohalolu. See läheb samaaegselt ikka veel korda ja räägib Taliesinist Kes Oli.
Tegelt järele mõteldes tundub mulle, et Taliesin Kes Oli oli vist meeldivam inimene, kui see praegune. Kuigi võib-olla naiivsem ja rumalam.
Näh, bullshit, sellega meelitan ma ainult välja komplimente stiilis: "Oi, sa oled ikka praegu palju toredam ja ilusam kui vanasti."
Mis on võib-olla isegi tõsi. Aga midagi on ikkagi kaotsis.
Ma panen nüüd ühe laulu, mis oli sel ajal eriti paljuütlev, kui mina või keegi lähedane sõber oli abituuriumis ja kevadised maikuised lõpueksamid tundusid oh-kui-suured ja maailmalõppu ennustavad.
Mõtlesin, et ma ei pane ühte postitusse rohkem kui üht laulu, aga ma olen nõrk ja ei suuda ennast ühe Vennaskonna-looga piirata ja pealegi on see talv liigagi kaua kestnud, sestap panen ühe väga suvise loo.
Mõtlen seda, kui ma äkki puutun kokku mingisuguse kultuurilise või mittekultuurilise asjandusega, mis mulle mingil eluaastal eriti korda läks.
Näiteks Dagö - siin kõrval on selline vidin, mis viitab mingitele teistele postitustele mingeid muis blogides ja vähemalt praegu on seal murca blogis postitus päälkirjaga "pärlid mis pihlakapuust neil". Mõtlesin, et tean ju küll, too on too Dagö laul, oli teine päris tore ja puha, väikese guugeldamise abiga leian isegi üles koha, kus seda pisut kuulata saab. (Dagö kodulehel siis, loo nimi on Maantee) Kuulan pisut ja leian äkki, et see on enamvähem ainuke Dagö laul, mida ma kuulata saan - seda albumit mul nimelt ei ole ja ma ei ole seda lõpmatuseni kerinud. Tõesõna, on lugu, mis kunagi tundus selline huvitav ja tark ja igasugu viiteid pilduv ja sind üldse mitte lolliks pidav; ja nüüd - noh, ma tean seda enamvähem peast ja ta on sihuke igav, äraseeditud värk ja ei paku mingisugust vaimset üllatust või pinget. Ülekuulamise asi, hirmus värk, ei saagi neid lugusid enam tõsiselt võtta.
Dagöl tuli vist mingi uus plaat ka välja, aga ma ei tunne Dagöga enam sellist sidet nagu kunagi varem ja täenäoliselt ei osta ka seda. Paradoksaalne värk igastahes - ei taha bändi uut plaati kuulata, sest vanad lood on liiga äraleierdatud.
Aga tegelikult tahtsin ma siin rääkida sellest, kuidas ma olin miskisugune teismeline (ma isegi ei mäleta täpset vanust, pakun nii umbes 15-17?) ja kaifisin täeiga Dagöt ja leidsin, et sealt on eesti rahvale ja inimkonnale avaldunud Tõde, Elu ja Tee ja kuulasin teda igal võimalikul hetkel. Seostub just eriti maal verandal istumise, kirjutamise ja seal kätekõverduste tegemistega (don't laugh) ja Haapsaluga. Haapsalu on huvitav koht, ka väga tugevate assotsiatsioonidega, ja igastahes pole ma seal enam ammu käinud ja mul on tunne, et need assotsiatsioonid ei vasta enam niiväga praegusele reaalsusele, ma kardan, et olen liiga suur. Ma arvan, et see on selline omamoodi võti kellegi juurde, kes on umbes 17 aastat vana, minust tunduvalt romantilisem ja, pange tähele, minust tunduvalt looduslähedasem ka. Nii põhikooli-gümnaasiumieas uitasin ma ikka mööda talu ümber paiknevaid põlde ringi (tegelt küll harilikult oli see üks kindel trajektoor, selline hea automatiseeritud kõnd, sai hästi omi mõtteid mõlgutada, ilma et peaks pead murdma, kuhu nüüd minna) ja leidis, et mingisugused loodusvaated siin, seal ja igalpool on ikka niivõrd kole ilusad, et neid peaks fantasyromaani sisse panema just selle koha peale, kus head pahadel õilsasti ja ilusasti koljusid sisse löövad. Võinoh, et igatahes peaks seda hetke kuidagi jäädvustama ja puha - mitte ainult et oh ilus hetk, oh viibi veel, vaid kohe kenasti igavikku raiuma.
Vist seepärast õhtusest loojangusõõmust
saab mõõdetamatuks me väljendusnälg,
ja mõnestki meelte nii meeletust rõõmust
kui kuristik hinge jääb põhjatu jälg.
Meeletust sõõmust, teate küll.Kuigi aja jooksul toimus selle meeletu sõõmuga mingisugune inflatsioon või midagi, võib-olla peaks ma lihtsalt rohkem looduses ringi käima. (mitte praegu, mul on sellest mütoloogilisest talvest totaalne siiber ja ma ei kavatsegi mitte temast imalromantilisi looduspilte mällu koguma hakata)
Kui ma olin umbes kuusteist, meeldis mulle Kristiina Ehini luule. Sihukene puukallistaja värk. Mõni aeg tagasi sattusin raamatukokku, leidsin ühest nurgast tema luulekogu ja sirvisin seda natuke - jälle mingi meenutus Taliesinist, kes oli.
Kolmas tegur on vist fs ja tema 2004, see on selline eriti maailmavaluline asi ja paigutub ajaliselt vist kuhugi abituuriumisse.
Noh, ja siis on lõppeks muidugi Vennaskonna alaline kohalolu. See läheb samaaegselt ikka veel korda ja räägib Taliesinist Kes Oli.
Tegelt järele mõteldes tundub mulle, et Taliesin Kes Oli oli vist meeldivam inimene, kui see praegune. Kuigi võib-olla naiivsem ja rumalam.
Näh, bullshit, sellega meelitan ma ainult välja komplimente stiilis: "Oi, sa oled ikka praegu palju toredam ja ilusam kui vanasti."
Mis on võib-olla isegi tõsi. Aga midagi on ikkagi kaotsis.
Ma panen nüüd ühe laulu, mis oli sel ajal eriti paljuütlev, kui mina või keegi lähedane sõber oli abituuriumis ja kevadised maikuised lõpueksamid tundusid oh-kui-suured ja maailmalõppu ennustavad.
Mõtlesin, et ma ei pane ühte postitusse rohkem kui üht laulu, aga ma olen nõrk ja ei suuda ennast ühe Vennaskonna-looga piirata ja pealegi on see talv liigagi kaua kestnud, sestap panen ühe väga suvise loo.
teisipäev, märts 22, 2011
C'etait toujours la meme
murca soovitas mul selle tarvis, et ma blogi vähe kirjutan, teha nii nagu tema - aeg-ajalt kirjutada väikesi juppe ja kui piisava pikkusega tekst kokku saab, siis ära avaldada. Mingisugune mõtete ladus üksteiseks ümbersulamine võib täitsa vabalt olemata jääda.
Ma seal teksti alguses alustasin nime ja lauset väikese tähega. murcal MSNis on selline läbiva väiketähega nimi. Võib-olla ta mujal kirjutab seda ka suure initsiaaliga (niikuinii kirjutab), aga et mulle see esimese hooga pähe ei tule, võtan ma tema nime läbivat väiketähelisust kui mingit eriti püha ja isiklikku teemat, et isegi grammatika selle peale ei hakka. Nagu k.d. lang. Või e.e. cummings. Või xkcd.
"Pal-tänava poistes" oli läbiv väiketäht üks suurimaid alanduse ja kambasisese sotsiaalse väljatõugatuse märke või midagi.
Näe,mõtlen nüüd, et huvitav oleks olnud "Pal-tänava poisse" nii umbes kuueteistkümnesena lugeda või nii. Sest ta on päris hea lasteraamat ja ma tegelt ei tea, kas ta suurematele sobib ja puha, aga mul on kuri kahtlus, et sealne heroiline võitlus oma maatüki pärast oli kuidagi sümboolse loomuga või nii. Seostub ehk kuidagi rahvusromantikaga ja puha. Ja nii umbes kuueteistkümneaastasena oleks ma ehk selle sümbolismi sealt välja lugend juba küll ja eks ma siis paras rahvusromantik olin ka, tatikas selline, just mulle paras.
Järele mõteldes saab sealt ehk mingisugust rahvusromantismi kriitikat ka välja lugeda - noh, juhtum stiilis: poisike sureb pärast suurt kakelungi mingisuguse maatükikese pärast, mis õigupoolest oli kogu aeg miskisuguste kapitalistide oma. Nojah, arusaamasid on igasuguseid ja autor on ka surnud - ma kontrollisin seda Wikipediast ikka järele ja paistab teine ikka tõega päris põhjalikult surnud olevat -
See oli vist päris vilets nali.
Rõõmustada võib vist selle üle, et mul ei olnud seda postitust kirjutama hakates mingit ideed sellest, millest ma rääkida tahan, aga juba on päris kenake jupp juttu olemas. Mitte päris stream-of-consciousness vaid midagi rohkem middlebrowd.
Middlebrow on tore sõna, aga ma arvan, et kogu seda laupade värki peaks klassiühiskonna eeskujul täpsustama - upper-middle brow ja working brow ja lumpenbrow kõlavad kõik suhtkoht hästi.
Kas te teadsite, et Taliesin tähendab säravat laupa? Elik siis vähemasti minu hüüdnime järgi peaks mu sotsiaalne (ja mentaalne) klass olema eriti glämm?
Võib tähele panna, et kui mul etteantud teemat ei ole, siis on mu lõigud lausepikkused. Ma arvan, et viga on pidevas internetikasutamises ja multitaskimises, mis ei lase mõtetel liiga pikaks venida.
Lugesin G. blogi - võinoh, õigemini arhiive, sest enam ta pole sinna ju juba päris pikka aega kirjutanud. Ma saan täitsa aru, miks ma temasse kolm aastat tagasi ära armusin.
Oh, initials, you so anonymous. And gender-neutral.
Muide, kirjutasin Colinile meili ja ta vastas. (meeldetuletuseks - Colin oli minu suurim sõber ja tugi siin ilmas, kui ma kurjal ja kõledal Prantsusmaal elasin) Iseenesest suhtlesin ma temaga viimati mais ja kuna ta MSNi ei ilmunud, FB-sõnumile ei vastanud ja telefon oli vist välja lülitet, siis hakkasin ma juba suitsusignaalide peale mõtlema, kui mulle meelde tuli - oot, e-mailid on ka olemas, kui arhailised nad ka pole. Mõtlesin, kuidas kirjutan Colinile pikki romaane oma raskest elust, sellest pikast, tumedast ja üdini mütoloogilisest talvest, mis ei kavatsegi otsa lõppeda ja üleüldse sellest kui kole ja hirmus mu elu on. Kirjutamiseni ma aga ei jõudnud ja ei jõudnud.
Lõpuks saatsin ära kirja umbes sellise sisuga. "O hi, it's me, Toomas, the Estonian guy from Grenoble. We should reconnect."
Sellest võiks suisa novelli kirjutada, aga näe, ma jätsin siinsamas just suurepärase võimaluse kasutamata.
Ma arvan muide, et on teatavad paralleelid Colinile kirjutamise ja blogimise vahel.
Nägin Colinit muuhulgas unes ka - ta vilkus mingites argisituatsioonides korraks nähtavale. Nagu "Fight Clubis", teate küll.
Sellest võib ilmselt järeldada, et Colin on mu salajane alter ego, kes minu uneajal paneb asjadele pomme alla, mängib god ja kirjutab doktoritööd kirjandusest; ja temal, minul ja mingil naisolevusel on armukolmnurk, kus mina olen armund Colinisse, Colin sellesse naisesse ja too naine minusse. Asi lõpeb tõenäoliselt plahvatustega.
Tal tulevad 2012 suvel pulmad ka (mind kutsus ka), nii et kui see "Fight Club" stsenaarium tõsi on, siis võib ära arvata, kes see naisolevus on. Aga tõenäoliselt vist siiski mitte.
Savi sellest, mida murca ültes - ma ei viitsi oodata, kuni mul siia piisavas koguses mõttekat teksti ilmub.
Ja muide, mäletate, kui ma ütlesin, et mul ei olnud selle asja kirjutamist alustades mingit ideed, millest rääkida? See oli vale.
Tegelt tahtsin ma postitada ühe päris laheda Bachi kaveri. Prantsuse keeles ja puha.
Ma seal teksti alguses alustasin nime ja lauset väikese tähega. murcal MSNis on selline läbiva väiketähega nimi. Võib-olla ta mujal kirjutab seda ka suure initsiaaliga (niikuinii kirjutab), aga et mulle see esimese hooga pähe ei tule, võtan ma tema nime läbivat väiketähelisust kui mingit eriti püha ja isiklikku teemat, et isegi grammatika selle peale ei hakka. Nagu k.d. lang. Või e.e. cummings. Või xkcd.
"Pal-tänava poistes" oli läbiv väiketäht üks suurimaid alanduse ja kambasisese sotsiaalse väljatõugatuse märke või midagi.
Näe,mõtlen nüüd, et huvitav oleks olnud "Pal-tänava poisse" nii umbes kuueteistkümnesena lugeda või nii. Sest ta on päris hea lasteraamat ja ma tegelt ei tea, kas ta suurematele sobib ja puha, aga mul on kuri kahtlus, et sealne heroiline võitlus oma maatüki pärast oli kuidagi sümboolse loomuga või nii. Seostub ehk kuidagi rahvusromantikaga ja puha. Ja nii umbes kuueteistkümneaastasena oleks ma ehk selle sümbolismi sealt välja lugend juba küll ja eks ma siis paras rahvusromantik olin ka, tatikas selline, just mulle paras.
Järele mõteldes saab sealt ehk mingisugust rahvusromantismi kriitikat ka välja lugeda - noh, juhtum stiilis: poisike sureb pärast suurt kakelungi mingisuguse maatükikese pärast, mis õigupoolest oli kogu aeg miskisuguste kapitalistide oma. Nojah, arusaamasid on igasuguseid ja autor on ka surnud - ma kontrollisin seda Wikipediast ikka järele ja paistab teine ikka tõega päris põhjalikult surnud olevat -
Ferenc Molnár (originally Ferenc Neumann; 12 January 1878, in Budapest – 1 April 1952, in New York City)
See oli vist päris vilets nali.
Rõõmustada võib vist selle üle, et mul ei olnud seda postitust kirjutama hakates mingit ideed sellest, millest ma rääkida tahan, aga juba on päris kenake jupp juttu olemas. Mitte päris stream-of-consciousness vaid midagi rohkem middlebrowd.
Middlebrow on tore sõna, aga ma arvan, et kogu seda laupade värki peaks klassiühiskonna eeskujul täpsustama - upper-middle brow ja working brow ja lumpenbrow kõlavad kõik suhtkoht hästi.
Kas te teadsite, et Taliesin tähendab säravat laupa? Elik siis vähemasti minu hüüdnime järgi peaks mu sotsiaalne (ja mentaalne) klass olema eriti glämm?
Võib tähele panna, et kui mul etteantud teemat ei ole, siis on mu lõigud lausepikkused. Ma arvan, et viga on pidevas internetikasutamises ja multitaskimises, mis ei lase mõtetel liiga pikaks venida.
Lugesin G. blogi - võinoh, õigemini arhiive, sest enam ta pole sinna ju juba päris pikka aega kirjutanud. Ma saan täitsa aru, miks ma temasse kolm aastat tagasi ära armusin.
Oh, initials, you so anonymous. And gender-neutral.
Muide, kirjutasin Colinile meili ja ta vastas. (meeldetuletuseks - Colin oli minu suurim sõber ja tugi siin ilmas, kui ma kurjal ja kõledal Prantsusmaal elasin) Iseenesest suhtlesin ma temaga viimati mais ja kuna ta MSNi ei ilmunud, FB-sõnumile ei vastanud ja telefon oli vist välja lülitet, siis hakkasin ma juba suitsusignaalide peale mõtlema, kui mulle meelde tuli - oot, e-mailid on ka olemas, kui arhailised nad ka pole. Mõtlesin, kuidas kirjutan Colinile pikki romaane oma raskest elust, sellest pikast, tumedast ja üdini mütoloogilisest talvest, mis ei kavatsegi otsa lõppeda ja üleüldse sellest kui kole ja hirmus mu elu on. Kirjutamiseni ma aga ei jõudnud ja ei jõudnud.
Lõpuks saatsin ära kirja umbes sellise sisuga. "O hi, it's me, Toomas, the Estonian guy from Grenoble. We should reconnect."
Sellest võiks suisa novelli kirjutada, aga näe, ma jätsin siinsamas just suurepärase võimaluse kasutamata.
Ma arvan muide, et on teatavad paralleelid Colinile kirjutamise ja blogimise vahel.
Nägin Colinit muuhulgas unes ka - ta vilkus mingites argisituatsioonides korraks nähtavale. Nagu "Fight Clubis", teate küll.
Sellest võib ilmselt järeldada, et Colin on mu salajane alter ego, kes minu uneajal paneb asjadele pomme alla, mängib god ja kirjutab doktoritööd kirjandusest; ja temal, minul ja mingil naisolevusel on armukolmnurk, kus mina olen armund Colinisse, Colin sellesse naisesse ja too naine minusse. Asi lõpeb tõenäoliselt plahvatustega.
Tal tulevad 2012 suvel pulmad ka (mind kutsus ka), nii et kui see "Fight Club" stsenaarium tõsi on, siis võib ära arvata, kes see naisolevus on. Aga tõenäoliselt vist siiski mitte.
Savi sellest, mida murca ültes - ma ei viitsi oodata, kuni mul siia piisavas koguses mõttekat teksti ilmub.
Ja muide, mäletate, kui ma ütlesin, et mul ei olnud selle asja kirjutamist alustades mingit ideed, millest rääkida? See oli vale.
Tegelt tahtsin ma postitada ühe päris laheda Bachi kaveri. Prantsuse keeles ja puha.
kolmapäev, märts 02, 2011
Benedict
Teadupärast on igasugu testide postitamine blogisse hea kajaminadiiri märk, but it probably beats not posting at all.
PS: Code-switching on muide tänapäeva internetipõlvkonna noorte seas tout à fait naturel , et mitte ütelda sine qua non, logisch, et mina seda ka teen. Postscriptumite postituse keskele paigutamine ka.
Amberi printside test siis igastahes.
PSPS: Kustutasin sealt seest natuke javascripti ära, et ilusam oleks. Test ise on siin.
PS: Code-switching on muide tänapäeva internetipõlvkonna noorte seas tout à fait naturel , et mitte ütelda sine qua non, logisch, et mina seda ka teen. Postscriptumite postituse keskele paigutamine ka.
Amberi printside test siis igastahes.
PSPS: Kustutasin sealt seest natuke javascripti ära, et ilusam oleks. Test ise on siin.
reede, veebruar 25, 2011
Mõtlesin, et kirjutan
Tähendab, mõtlesin, et kirjutan blogisse kõigest sellest, mis minu ja ümberkaudsetega vahepeal juhtunud on.
Mõtlesin, et kirjutan Andeorast ja kõigest, mis temaga seondub, aga siis leidsin, et ei oska sellest nii hästi kõnelda ja millest ei saa kõnelda, tuleb vaikida.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, et mõtlen, kuidas Mialeel läheb ja puha, aga siis jälle leidsin, et sel pole üldse mõtet.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, kuidas ma ei ole ikka veel oma magistritöö teemat ära valinud ja kuidas ma ei tee koolis midagi, aga see on asi, mille suhtes tuleb ühes konkreetsete inimestega nõu pidada, mitte avalikult emotseda.
Mõtlesin kirjutada sellest, kuidas teeme Allyga larpi ja mis kõik probleemid meil seal on, aga larbikorraldamine peab ikkagi kalevi all toimuma.
Mõtlesin, et räägin sellest, kuidas kolmaba käisin gennis peol (enne oli matikute pidu ka, aga see oli enamjaolt igav, toim.) ja kohtasin seal Martinit, kes on ise igati viks ja viisakas noormees ja kes tegi tähelepaneku, et alati, kui ta mind gennis näeb, olen ma purjus ja mis kõiki järeldusi ma sellst enda jaoks tegin. Sellest võiks isegi rääkida, paraku läheks see pikale ja enda joomaretkedest rääkimine on üheksal juhul kümnest labane ja lugeja jaoks tüütu; samuti ei saaks keegi kurat aru, millist Martinit ma mõtlen(kõnealune Martin isegi ehk saaks, aga tõenäoliselt ja loodetavasti ta seda blogi ei loe).
Lõpuks mõtlesin rääkida, kuidas olen pealiskaudne ja frivoolne inimene - sellest ma ka ei räägi, aga vähemasti panen üles laulu, mis mulle meeldib ja sedaviisi mu pealiskaudsusele viitab.
S
Mõtlesin, et kirjutan Andeorast ja kõigest, mis temaga seondub, aga siis leidsin, et ei oska sellest nii hästi kõnelda ja millest ei saa kõnelda, tuleb vaikida.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, et mõtlen, kuidas Mialeel läheb ja puha, aga siis jälle leidsin, et sel pole üldse mõtet.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, kuidas ma ei ole ikka veel oma magistritöö teemat ära valinud ja kuidas ma ei tee koolis midagi, aga see on asi, mille suhtes tuleb ühes konkreetsete inimestega nõu pidada, mitte avalikult emotseda.
Mõtlesin kirjutada sellest, kuidas teeme Allyga larpi ja mis kõik probleemid meil seal on, aga larbikorraldamine peab ikkagi kalevi all toimuma.
Mõtlesin, et räägin sellest, kuidas kolmaba käisin gennis peol (enne oli matikute pidu ka, aga see oli enamjaolt igav, toim.) ja kohtasin seal Martinit, kes on ise igati viks ja viisakas noormees ja kes tegi tähelepaneku, et alati, kui ta mind gennis näeb, olen ma purjus ja mis kõiki järeldusi ma sellst enda jaoks tegin. Sellest võiks isegi rääkida, paraku läheks see pikale ja enda joomaretkedest rääkimine on üheksal juhul kümnest labane ja lugeja jaoks tüütu; samuti ei saaks keegi kurat aru, millist Martinit ma mõtlen(kõnealune Martin isegi ehk saaks, aga tõenäoliselt ja loodetavasti ta seda blogi ei loe).
Lõpuks mõtlesin rääkida, kuidas olen pealiskaudne ja frivoolne inimene - sellest ma ka ei räägi, aga vähemasti panen üles laulu, mis mulle meeldib ja sedaviisi mu pealiskaudsusele viitab.
S
pühapäev, jaanuar 09, 2011
Tehaseuned
Täna nägin ma unes, kuidas Minni S. ja Karl-August K. lubasid mu käekirja enda hooleks hoiule võtta, seniks kui mina seminari lähen - sellega oli mingi teema, kuidas ebaesteetiline käekiri võib seminaris saatuslikuks saada.
Eile nägin unes, kuidas Martin Te. ja mina pidime Maarjamõisa haiglasse infiltreeruma. Leidsime, et selleks kõige efektiivsem plaan on minna Raekoja platsile kell kuus hommikul, seal inimestega tüli norida ja seejärel rämedalt peksa saada. Martin hakkaski ühe kallurijuhiga tüli norima, aga hakkas hoopiski mulle kopaga liiva peale kühveldama ja tegi seda kiiremini kui ma sealt välja suutsin rabeleda - mille peale ma mõistagi üles ärkasin.
Mingi nädal tagasi nägin, kuidas pidime koos Teatritehase tegelastega ühes vanas lasteaiahoones valmistuma dimensioonidevaheliseks dessandiks. Dessant jäi ära, mina läksin välja. Oli südasuvi. Üks noorem tehaslane luges ronimispuule nõjatudes raamatud ja ütles mulle, et ta ei viitsinud kohale tulla, sest ta teadis, et dessant jääb niikuinii ära. Pealegi oli tal plaan minna Urgu, kus pidi toimuma mingi pidu. Selgus, et mõiste Urg tähendusväli oli aja jooksul liikunud. Üritasin talle seletada, misasi Urg olnud oli. Ma pole kindel, kas see õnnestus.
Veel varem nägin, kuidas Goblin ja Jaanika T. tantsisid, suured mustad sokusarved peas, Küütri tänaval balletti.
Yeah.
Ma arvan tegelikult, et Tehasega liitumine oli üks parimaid otsuseid päris pika aja, mis mul olnud on. Annab päris palju selliseid asju, mis muidu on puudu olnud.
Ja nüüd, kui hästi ammu pole stuudioid ega proove ega midagi olnud, näen ma sealsetest inimestest unenägusid - ma arvan, et see on mõneti sümptomaatiline.
Kuigi noh, mul ei ole õnnestunud väga tehaslaste siseringidesse ja sõpruskonnisse ennast sisse vingerdada, millest on iseenesest kahju. (kuigi, andes tõele au, õnnestus mul Jaanika sünnipäevapeole sisse hiilida, mis oli väga win olukord) Sest tegelikult on seal päris mitmeid selliseid inimesi, keda võiks koguda ja raamaturiiulile ritta seada. Aga noh, keeruline on inimeste sõpruskonnisse infiltreeruda. Eks me näe, kuidas sellega läheb - ehk on tulevikus sellega rohkem õnne.
And now for something completely different.
Eile nägin unes, kuidas Martin Te. ja mina pidime Maarjamõisa haiglasse infiltreeruma. Leidsime, et selleks kõige efektiivsem plaan on minna Raekoja platsile kell kuus hommikul, seal inimestega tüli norida ja seejärel rämedalt peksa saada. Martin hakkaski ühe kallurijuhiga tüli norima, aga hakkas hoopiski mulle kopaga liiva peale kühveldama ja tegi seda kiiremini kui ma sealt välja suutsin rabeleda - mille peale ma mõistagi üles ärkasin.
Mingi nädal tagasi nägin, kuidas pidime koos Teatritehase tegelastega ühes vanas lasteaiahoones valmistuma dimensioonidevaheliseks dessandiks. Dessant jäi ära, mina läksin välja. Oli südasuvi. Üks noorem tehaslane luges ronimispuule nõjatudes raamatud ja ütles mulle, et ta ei viitsinud kohale tulla, sest ta teadis, et dessant jääb niikuinii ära. Pealegi oli tal plaan minna Urgu, kus pidi toimuma mingi pidu. Selgus, et mõiste Urg tähendusväli oli aja jooksul liikunud. Üritasin talle seletada, misasi Urg olnud oli. Ma pole kindel, kas see õnnestus.
Veel varem nägin, kuidas Goblin ja Jaanika T. tantsisid, suured mustad sokusarved peas, Küütri tänaval balletti.
Yeah.
Ma arvan tegelikult, et Tehasega liitumine oli üks parimaid otsuseid päris pika aja, mis mul olnud on. Annab päris palju selliseid asju, mis muidu on puudu olnud.
Ja nüüd, kui hästi ammu pole stuudioid ega proove ega midagi olnud, näen ma sealsetest inimestest unenägusid - ma arvan, et see on mõneti sümptomaatiline.
Kuigi noh, mul ei ole õnnestunud väga tehaslaste siseringidesse ja sõpruskonnisse ennast sisse vingerdada, millest on iseenesest kahju. (kuigi, andes tõele au, õnnestus mul Jaanika sünnipäevapeole sisse hiilida, mis oli väga win olukord) Sest tegelikult on seal päris mitmeid selliseid inimesi, keda võiks koguda ja raamaturiiulile ritta seada. Aga noh, keeruline on inimeste sõpruskonnisse infiltreeruda. Eks me näe, kuidas sellega läheb - ehk on tulevikus sellega rohkem õnne.
And now for something completely different.
reede, detsember 31, 2010
esmaspäev, detsember 27, 2010
N is for Neville who died of ennui
Õigupoolest olen ma seda pealkirja FBs, MSNis, Twitteris ja igalpool mujal maininud nii et te võite mind vabalt ebaoriginaalsuses süüdistada, võtan omaks, olen seda.
Pealkiri tuleb aga ühest Edward Gorey piltidega luuletusest "The Gashlycrumb Tinies", mis räägib sellest, kuidas eri initsiaaidega lapsed kõik hirmsal kombel surma saavad.
Noh, et enne Neville'i on M is for MAUDE who was swept out to sea ja pärast teda O is for OLIVE run through with an awl ja P is for PRUE trampled flat in a brawl ja puha.
Siit saab vaadata ja puha.
Õigupoolest saab minu elu ja pealkirja võtta kenasti kokku järgmise kirjeldusega:
*2 nädalat koduspüsimist haiguse tõttu.
*1 nädal enamvähem koduspüsimist kartuse tõttu haigeks jääda. Mingi hetk oli teaduskonna jõulupidu, samas. See oli tore. Astun ruumi, ühtegi tuttavat nägu ei ole. Harilikult oleks ma sellises situatsioonis üksinda nurgas ebamugavalt passinud ja siis ära läinud, aga seekord õnnestus isegi sotsialiseeruda. Ma arvan, et see tuleb jõhkrast vanuseliste võimupositsioonide ärakasutamisest ja üleüldse ebahumanistlikest põhjustest - aga põhiliselt vist ikka sellest, et ma olin vanem ja kogenum kui muist neist kes seal olid ( mõnevõrra teisekursuslasi ja enamus olid hoopistükkis rebased), siis oli kuidagi autoriteetsem tunne ja polnud seda tunnet, et kes mina ka sihuke olen, et suhtlema minna - pigem ikka nii, et sina,rebane, üürike, suhtle minuga! Võinoh, umbes nii.
Mängiti ka mitmesuguseid murumänge, milles ühes ma teiseks jäin, kuna ei tuberkuloosi ega lendkala õhuolenditena ei arvestatud - sulaselge ebaõiglus, aga mis parata. Pärast peo lõppu kohtusin Mialee, Dani ja Gobliniga ja vaatasime filmi. See oli isegi mõneti positiivne.
Andeora ja Davidiga kohtusin ka. Kellegi teisega vist ka, aga hetkel ei meenu.
*Mandliopp. Siinkohal saab vastuse ka küsimus, mis meid kõiki alates sellest postist painanud on - kas kosmosetulnukad on asendanud minu mandlid oma loodetega, nii et ühel ilusal päeval mu kõri plahvatab ja välja tulevad tulnukad - vastus on ei. Kuigi opi ajal ma korra aevastasin ja ninast lendast verd ja rupskeid välja, mida igatepidi lustlik vaadata oli.
*1 nädal koduspüsimist opi tõttu.
*Praegu.
*n+1 päeva koduspüsimist, kuniks ma tervenen. Mis tähendab, et on olemas võimalus, et vanaaastaaõhtul passin ma kodus, sel ajal kui kõik teised lustivad. Ja kui mina terveks saan ja kellegagi ühendust võtan, et kuule, teeks midagi, siis ilmselt saan vastuse, et sess on kohe siin ja alles oli vanaaasta ja jõulud ja kõik see aeg, kus lõbutseda sai. Egotsentristlikud tõprad nagu nad on.
Pealkiri tuleb aga ühest Edward Gorey piltidega luuletusest "The Gashlycrumb Tinies", mis räägib sellest, kuidas eri initsiaaidega lapsed kõik hirmsal kombel surma saavad.
Noh, et enne Neville'i on M is for MAUDE who was swept out to sea ja pärast teda O is for OLIVE run through with an awl ja P is for PRUE trampled flat in a brawl ja puha.
Siit saab vaadata ja puha.
Õigupoolest saab minu elu ja pealkirja võtta kenasti kokku järgmise kirjeldusega:
*2 nädalat koduspüsimist haiguse tõttu.
*1 nädal enamvähem koduspüsimist kartuse tõttu haigeks jääda. Mingi hetk oli teaduskonna jõulupidu, samas. See oli tore. Astun ruumi, ühtegi tuttavat nägu ei ole. Harilikult oleks ma sellises situatsioonis üksinda nurgas ebamugavalt passinud ja siis ära läinud, aga seekord õnnestus isegi sotsialiseeruda. Ma arvan, et see tuleb jõhkrast vanuseliste võimupositsioonide ärakasutamisest ja üleüldse ebahumanistlikest põhjustest - aga põhiliselt vist ikka sellest, et ma olin vanem ja kogenum kui muist neist kes seal olid ( mõnevõrra teisekursuslasi ja enamus olid hoopistükkis rebased), siis oli kuidagi autoriteetsem tunne ja polnud seda tunnet, et kes mina ka sihuke olen, et suhtlema minna - pigem ikka nii, et sina,rebane, üürike, suhtle minuga! Võinoh, umbes nii.
Mängiti ka mitmesuguseid murumänge, milles ühes ma teiseks jäin, kuna ei tuberkuloosi ega lendkala õhuolenditena ei arvestatud - sulaselge ebaõiglus, aga mis parata. Pärast peo lõppu kohtusin Mialee, Dani ja Gobliniga ja vaatasime filmi. See oli isegi mõneti positiivne.
Andeora ja Davidiga kohtusin ka. Kellegi teisega vist ka, aga hetkel ei meenu.
*Mandliopp. Siinkohal saab vastuse ka küsimus, mis meid kõiki alates sellest postist painanud on - kas kosmosetulnukad on asendanud minu mandlid oma loodetega, nii et ühel ilusal päeval mu kõri plahvatab ja välja tulevad tulnukad - vastus on ei. Kuigi opi ajal ma korra aevastasin ja ninast lendast verd ja rupskeid välja, mida igatepidi lustlik vaadata oli.
*1 nädal koduspüsimist opi tõttu.
*Praegu.
*n+1 päeva koduspüsimist, kuniks ma tervenen. Mis tähendab, et on olemas võimalus, et vanaaastaaõhtul passin ma kodus, sel ajal kui kõik teised lustivad. Ja kui mina terveks saan ja kellegagi ühendust võtan, et kuule, teeks midagi, siis ilmselt saan vastuse, et sess on kohe siin ja alles oli vanaaasta ja jõulud ja kõik see aeg, kus lõbutseda sai. Egotsentristlikud tõprad nagu nad on.
laupäev, detsember 25, 2010
Happy Newtonmas!
Erinevalt Jeesus Kristusest, kelle sünniaega me väga ei tea, on olemas maailmaajaloole väga oluline tegelane, kes on 25ndal detsembril (vähemalt siis, kui tema sündis, oli see 25. detsember, vahepealsed kalendrireformatsioonid on asja natuke segaseks pööranud) - Isaac Newton! Head newtonipäeva kõigile!
reede, november 19, 2010
Comfortably numb
Kell on kolm öösel ja mul ei tule und, sest ma olin enamvähem haige ja magasin päeval, nüüd on parem olla.
Ja mida muud võib öösel kell kolm teha kui postitada tüütut emohala.
Kui ma oleks murca, siis umbes siia tuleks mingi pilt.
Aga nüüd siis too hala. Point on selles, et ma olen tegelikult hirmus sentimentaalne inimene, kes igatseb taga hirmkaugele ja -sügavale ulatuvaid tundeid, Suuri Tõdesid ja kogemusi, samas on maailm muutunud kuidagi taltsaks. Ühesõnaga twentysomething, kes tahab jälle teismeline olla, aga hilja kuidagi. Asja teeb veel keeruliseks künitsism, skeptitsism, ratsionalism ja mõningane hirm kitši kukkuda. (aga see kõik on osa üldsentimentalismist - kitšil on ju oht Suuri Tõdesid varjutada).
Jah, see ongi see post, kus ma kirjutan, et kuidas nostalgia pole enam see, mis vanasti, kuidas rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja puha(muide, keski, vist oli Tarvo, rääkis, et sel fraasil on täiesti bioloogiline põhjus taga - nimelt hävinevad tassapisi aja jooksul silmas need jubinad, mis rohelist/sinist värvi näevad). Eriti kuna täna lumi maha tuli. Ennevanasti oli lumi&tali selline pehme laternavalguseaeg, kus öösiti ringi hulkuda ja täheldada, et jõulud on detsembris või siis sõita pärast tundi aega varahommikust bussiootamist Rakveres laibana larbilt inimestega koju ja näha bussiaknast kuidas lumi hakkab langema , mõtelda "La vie boheme" peale ja tunda, as campy as it sounds, ühtsust.
Tjah, eks ta ole. Kunagi olid EFF ja Urg (ja isegi Elesgal läheb vist siia kategooriasse), nüüd on Ludo. Aga Ludo ei tekitaminus praegu selliseid emotsionaalseid reaktsioone nagu EFF või Urg. See on selline tsiviliseeritud, burgeoise koht, kus mängitakse mänge, mis on enamikul juhul kaunis tüütud ja sarnased. (mulle vahel tundub, et mänguloojad mõtlevad välja mingi tausta ja üritavad siis mingit kaunis levinut struktuuri talle peale passitada, mitte vastupidi, kus sul tuleb mingi eriti meeliülendav idee mängu struktuuri jaoks ja siis sa võib-olla mõtled talle mingi tausta välja - sest struktuur on mängus üldjuhul see, mis loeb - ülejäänut kas ignoreeritakse või tehakse selle üle kaunis tüütuid temaatilisi nalju). On väsitav, kui tahad inimestega kohtuda, aga siis kui neid näed, ei taha nad mitte saada vaimus üheks ja tõusta koos kirjeldamatutele ekstaatilistele kõrgustele, vaid mängida väikseid, igavaid, vähest ajupotentsiaali nõudvaid mänge, kus sa eriti inimeste isiksusi ei näe, sest üldiselt sõltub seal liiga palju õnnest ja käigupuu on kaunis väike ja nii inimesed valivadki kahe-kolme ilmselge variandi vahel ja seda peetakse üldjoontes huvitavaks. Asja juurde käib mõistagi ka väike smalltalk ja vahel on see kõik päris lõbus - aga lõbu on ka parim, mis sa saad; lõbu ei ole rõõm, vaid üks tunduvalt väiksem asi.
Üleüldse tunduvad inimesed ka teistsugused. Paljudega pole ma tükk aega rääkinud ja mõni, kes kunagi oli päris Dean Moriartry moodi, on nüüd nagu maha rahunenud ja taltsaks muutunud - või vähemalt see osa temast, mida mina näen.
Colinit igatsen ka taga.
Ja mida muud võib öösel kell kolm teha kui postitada tüütut emohala.
Kui ma oleks murca, siis umbes siia tuleks mingi pilt.
Aga nüüd siis too hala. Point on selles, et ma olen tegelikult hirmus sentimentaalne inimene, kes igatseb taga hirmkaugele ja -sügavale ulatuvaid tundeid, Suuri Tõdesid ja kogemusi, samas on maailm muutunud kuidagi taltsaks. Ühesõnaga twentysomething, kes tahab jälle teismeline olla, aga hilja kuidagi. Asja teeb veel keeruliseks künitsism, skeptitsism, ratsionalism ja mõningane hirm kitši kukkuda. (aga see kõik on osa üldsentimentalismist - kitšil on ju oht Suuri Tõdesid varjutada).
Jah, see ongi see post, kus ma kirjutan, et kuidas nostalgia pole enam see, mis vanasti, kuidas rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja puha(muide, keski, vist oli Tarvo, rääkis, et sel fraasil on täiesti bioloogiline põhjus taga - nimelt hävinevad tassapisi aja jooksul silmas need jubinad, mis rohelist/sinist värvi näevad). Eriti kuna täna lumi maha tuli. Ennevanasti oli lumi&tali selline pehme laternavalguseaeg, kus öösiti ringi hulkuda ja täheldada, et jõulud on detsembris või siis sõita pärast tundi aega varahommikust bussiootamist Rakveres laibana larbilt inimestega koju ja näha bussiaknast kuidas lumi hakkab langema , mõtelda "La vie boheme" peale ja tunda, as campy as it sounds, ühtsust.
Tjah, eks ta ole. Kunagi olid EFF ja Urg (ja isegi Elesgal läheb vist siia kategooriasse), nüüd on Ludo. Aga Ludo ei tekitaminus praegu selliseid emotsionaalseid reaktsioone nagu EFF või Urg. See on selline tsiviliseeritud, burgeoise koht, kus mängitakse mänge, mis on enamikul juhul kaunis tüütud ja sarnased. (mulle vahel tundub, et mänguloojad mõtlevad välja mingi tausta ja üritavad siis mingit kaunis levinut struktuuri talle peale passitada, mitte vastupidi, kus sul tuleb mingi eriti meeliülendav idee mängu struktuuri jaoks ja siis sa võib-olla mõtled talle mingi tausta välja - sest struktuur on mängus üldjuhul see, mis loeb - ülejäänut kas ignoreeritakse või tehakse selle üle kaunis tüütuid temaatilisi nalju). On väsitav, kui tahad inimestega kohtuda, aga siis kui neid näed, ei taha nad mitte saada vaimus üheks ja tõusta koos kirjeldamatutele ekstaatilistele kõrgustele, vaid mängida väikseid, igavaid, vähest ajupotentsiaali nõudvaid mänge, kus sa eriti inimeste isiksusi ei näe, sest üldiselt sõltub seal liiga palju õnnest ja käigupuu on kaunis väike ja nii inimesed valivadki kahe-kolme ilmselge variandi vahel ja seda peetakse üldjoontes huvitavaks. Asja juurde käib mõistagi ka väike smalltalk ja vahel on see kõik päris lõbus - aga lõbu on ka parim, mis sa saad; lõbu ei ole rõõm, vaid üks tunduvalt väiksem asi.
Üleüldse tunduvad inimesed ka teistsugused. Paljudega pole ma tükk aega rääkinud ja mõni, kes kunagi oli päris Dean Moriartry moodi, on nüüd nagu maha rahunenud ja taltsaks muutunud - või vähemalt see osa temast, mida mina näen.
Colinit igatsen ka taga.
esmaspäev, september 20, 2010
Artriit ja mina
Kirjutet 20.septembri õhtul.x
Näe, postitus.
Ilmselgelt pole mul midagi targemat teha. Sügis on kätte jõudnud ja see fakt on iseenesest meeldiv. Muidu kulgeb elu aga kuidagi nürilt. Ilmselt puutub asjasse ka mu internetisõltuvus ja artriit ja tõik, et jälle on enamus mu ainetest igavad. Aga sellest ehk ühekaupa, siis jõuan ka kaevelda.
Esiteks muidugi tõik, et mul ei ole midagi targemat teha ja hängin netis. Iseenesest oleks targemaid asju teha küll - näe, "Sõda ja rahu" on pooleli ja homseks funktsionaalanalüüsiks peaks vist koduseid töis lahendama. Olla on aga uimane ja väsinud ja ei tunne ennast piisavalt intelligentsena et kumbagi neist tegevusist harrastada.
Kirjutet 26. septembri õhtul
On häiriv, et kui ma olen mingi teema enda peas blogisissekande jaoks välja mõtelnud, siis ma varsti avastan, et mul pole absoluutselt tuju sellest kirjutada. Hetkel võib asi olla ka praeguses muusikalises taustas - mõtlesin kirjutada kurja epistli, kus nean ära teatavad mõtteviisid ja suhtumised pluss veel hunniku emojuttu, juhtumisi sattus mängima aga "Son of a Preacher Man" Etta Jonesi esituses ja Pet Shop Boysi "Being Boring" ja pole enam ei seda kantslist manitsemise ega ka halamise tunnet.
Igastahes, millest ma rääkida tahtsin, on too ülalmainitud artriit ja see, kuidas ta mu elu ja mu suhtumist sellesse mõjutanud on.
Kõige põhilisem on muidugi see, et valus on, kui teatud liigeseid kasutad. Enam pole sellest isegi väga hullu - it's just pain, eh.
Muidugi, praegu on õhtu ja siis on muidugi lihtne kirjutada. (teadmiseks mitteteadjatele - artriit on üldiselt kõige koledam hommikuti kohe pärast ärkamist ja päeva jooksul läheb paremaks - nii et teadmine ärgates, et päev läheb ainult paremaks pole ainult pohmelliomanike eralõbu). Vahel asendub see it's just painsuhtumine, argh! pain hurts! suhtumisega. Nii ta läheb.
Teine asi, mida märkad, on kohmakus. Aeglus. Elegantsuse kadu. Hommikuti on raske end riidesse panna (kirjutasin just erifroidistlikult sõna raske korra valesti). Rattalukuga on jama. Lenksust ei hoia ka sõrmedega kinni. Astun teistmoodi ja aeglasemalt. Tegelikult praegu tundub, et see valuaspekt polegi nii hull, sest üldjuhul saad sellele pihta, kuidas valus on ja toimid nii, et valus ei oleks, kui see just vajalik ei tundu. Aga sellest tulenevalt on käitumine mõistagi kohmakam ja aeglasem, millest tuleneb rohkelt tüli - paljusid liigutusi ei saa või ei taha teha.
Kolmas aspekt on sotsiaalne - kuna mingeid asju kas ei saa teha või neid teha on valus või keeruline, siis kui seltskonnas ei valmista see teistele mingit muret, tungib see mõnevõrra esile. Et teised peavad sammu pidama, kui nad muga koos kõnnivad. Või et ma olen juba täiesti harjunud vahel kellelegi limonaadipudelit andma, et ta selle lahti keeraks. Täiesti valehäbita.
Vahel on mingi värk sellega ka, kuidas traditsioonilised soorollid nõuavad, et meesterahvas peab mingeid füüsilisi asju naisterahva eest ära tegema, kuigi minu puhul on enamik naisi päris mitmete meestetööde jaoks pädevamad - sest ma usun, et neil on igasugu asjade tassimine vähem valus kui mul. Ma mäletan, et umbes kuu aega tagasi kutsusin ma mingeid tütarlapsi šovinistideks, kui nad nõudsid, et mina kui meesterahvas pean tassima rohkem asju kui nemad. Vist. Pole päris kindel, sellest on natuke aega möödas.
//Mul oli eila sünnipäevapidu, muide. Sellest võiks kirjutada muidugi leheküljetäite kaupa inkrimineerivat materjali (kus kõik too inkrimineeriv oleks minu poolt välja mõeldud, mõistagi), aga ma ei tee seda. Vähemalt mitte praegu.
12.oktoober. Tähendab, mul on vahepeal enda ja artriidi suhetest igasugu erikuradisügavaid mõtteid olnud, aga muidugimõista unustan ma nad selleks ajaks ära, kui ma blogima hakkan. Kooliga on vahepeal paremaks läinud - igavates ainetes ma enamasti lihtsalt ei käi (ma arvan, et matemaatikul on mõneti lihtsam konspekti järgi õppida kui nt. humanitaaridel) ja teised ained näitavad paranemise märke.
Netisõltuvusega on nagu on. Praegu on muidugi tudengipäevad, nii et ehk taandub see ajutiselt. Eks me näe.
Mis tudengipäevadesse puutub, siis eile saime Goblini ja Erlessaga mälumängus kolmanda koha. Oli tegelikult teine-kolmas koht, aga korraldajatel tuli geniaalne mõte lasta teise koha peale võidu joosta, kuna ilmselt on jooksmine klassikaline mälumänguala ja on ju väga ebatudenglik, kui mitte midagi füüsilist mingis võistluses pole. Meie võistkonnast tundus kõige pädevam jooksja Erlessa olevat, kuigi tal olid rasked tanksaapad jalas - vähemalt polnud tal artriiti või bronhiiti. Aga jah, kolmandaks jäime. Samas pole sellest väga hullu, sest saadavat kraami oli ka kolmandale kohale väga palju.
Larpi tahaks. Regasin end Kustuvate päikeste mängule enpariks, nüüd jääb loota, et seisan oma ülesannete kõrgusel. Mingit vastust ma neilt saanud pole, ehk läks spämmi alla. Aga midagi sellist kergemat tahaks ka. Klassikalist piiksukat ühest küljest. Teisalt tahaks mingit salongilarpi, tõsi selleks on salongi vaja ja inimesi kokku peksta ja ma olen kehv organisaator. Seiklusi selleks leiab juba internetist, kui tarvis on.Siit nt.
Näe, postitus.
Ilmselgelt pole mul midagi targemat teha. Sügis on kätte jõudnud ja see fakt on iseenesest meeldiv. Muidu kulgeb elu aga kuidagi nürilt. Ilmselt puutub asjasse ka mu internetisõltuvus ja artriit ja tõik, et jälle on enamus mu ainetest igavad. Aga sellest ehk ühekaupa, siis jõuan ka kaevelda.
Esiteks muidugi tõik, et mul ei ole midagi targemat teha ja hängin netis. Iseenesest oleks targemaid asju teha küll - näe, "Sõda ja rahu" on pooleli ja homseks funktsionaalanalüüsiks peaks vist koduseid töis lahendama. Olla on aga uimane ja väsinud ja ei tunne ennast piisavalt intelligentsena et kumbagi neist tegevusist harrastada.
Kirjutet 26. septembri õhtul
On häiriv, et kui ma olen mingi teema enda peas blogisissekande jaoks välja mõtelnud, siis ma varsti avastan, et mul pole absoluutselt tuju sellest kirjutada. Hetkel võib asi olla ka praeguses muusikalises taustas - mõtlesin kirjutada kurja epistli, kus nean ära teatavad mõtteviisid ja suhtumised pluss veel hunniku emojuttu, juhtumisi sattus mängima aga "Son of a Preacher Man" Etta Jonesi esituses ja Pet Shop Boysi "Being Boring" ja pole enam ei seda kantslist manitsemise ega ka halamise tunnet.
Igastahes, millest ma rääkida tahtsin, on too ülalmainitud artriit ja see, kuidas ta mu elu ja mu suhtumist sellesse mõjutanud on.
Kõige põhilisem on muidugi see, et valus on, kui teatud liigeseid kasutad. Enam pole sellest isegi väga hullu - it's just pain, eh.
Muidugi, praegu on õhtu ja siis on muidugi lihtne kirjutada. (teadmiseks mitteteadjatele - artriit on üldiselt kõige koledam hommikuti kohe pärast ärkamist ja päeva jooksul läheb paremaks - nii et teadmine ärgates, et päev läheb ainult paremaks pole ainult pohmelliomanike eralõbu). Vahel asendub see it's just painsuhtumine, argh! pain hurts! suhtumisega. Nii ta läheb.
Teine asi, mida märkad, on kohmakus. Aeglus. Elegantsuse kadu. Hommikuti on raske end riidesse panna (kirjutasin just erifroidistlikult sõna raske korra valesti). Rattalukuga on jama. Lenksust ei hoia ka sõrmedega kinni. Astun teistmoodi ja aeglasemalt. Tegelikult praegu tundub, et see valuaspekt polegi nii hull, sest üldjuhul saad sellele pihta, kuidas valus on ja toimid nii, et valus ei oleks, kui see just vajalik ei tundu. Aga sellest tulenevalt on käitumine mõistagi kohmakam ja aeglasem, millest tuleneb rohkelt tüli - paljusid liigutusi ei saa või ei taha teha.
Kolmas aspekt on sotsiaalne - kuna mingeid asju kas ei saa teha või neid teha on valus või keeruline, siis kui seltskonnas ei valmista see teistele mingit muret, tungib see mõnevõrra esile. Et teised peavad sammu pidama, kui nad muga koos kõnnivad. Või et ma olen juba täiesti harjunud vahel kellelegi limonaadipudelit andma, et ta selle lahti keeraks. Täiesti valehäbita.
Vahel on mingi värk sellega ka, kuidas traditsioonilised soorollid nõuavad, et meesterahvas peab mingeid füüsilisi asju naisterahva eest ära tegema, kuigi minu puhul on enamik naisi päris mitmete meestetööde jaoks pädevamad - sest ma usun, et neil on igasugu asjade tassimine vähem valus kui mul. Ma mäletan, et umbes kuu aega tagasi kutsusin ma mingeid tütarlapsi šovinistideks, kui nad nõudsid, et mina kui meesterahvas pean tassima rohkem asju kui nemad. Vist. Pole päris kindel, sellest on natuke aega möödas.
//Mul oli eila sünnipäevapidu, muide. Sellest võiks kirjutada muidugi leheküljetäite kaupa inkrimineerivat materjali (kus kõik too inkrimineeriv oleks minu poolt välja mõeldud, mõistagi), aga ma ei tee seda. Vähemalt mitte praegu.
12.oktoober. Tähendab, mul on vahepeal enda ja artriidi suhetest igasugu erikuradisügavaid mõtteid olnud, aga muidugimõista unustan ma nad selleks ajaks ära, kui ma blogima hakkan. Kooliga on vahepeal paremaks läinud - igavates ainetes ma enamasti lihtsalt ei käi (ma arvan, et matemaatikul on mõneti lihtsam konspekti järgi õppida kui nt. humanitaaridel) ja teised ained näitavad paranemise märke.
Netisõltuvusega on nagu on. Praegu on muidugi tudengipäevad, nii et ehk taandub see ajutiselt. Eks me näe.
Mis tudengipäevadesse puutub, siis eile saime Goblini ja Erlessaga mälumängus kolmanda koha. Oli tegelikult teine-kolmas koht, aga korraldajatel tuli geniaalne mõte lasta teise koha peale võidu joosta, kuna ilmselt on jooksmine klassikaline mälumänguala ja on ju väga ebatudenglik, kui mitte midagi füüsilist mingis võistluses pole. Meie võistkonnast tundus kõige pädevam jooksja Erlessa olevat, kuigi tal olid rasked tanksaapad jalas - vähemalt polnud tal artriiti või bronhiiti. Aga jah, kolmandaks jäime. Samas pole sellest väga hullu, sest saadavat kraami oli ka kolmandale kohale väga palju.
Larpi tahaks. Regasin end Kustuvate päikeste mängule enpariks, nüüd jääb loota, et seisan oma ülesannete kõrgusel. Mingit vastust ma neilt saanud pole, ehk läks spämmi alla. Aga midagi sellist kergemat tahaks ka. Klassikalist piiksukat ühest küljest. Teisalt tahaks mingit salongilarpi, tõsi selleks on salongi vaja ja inimesi kokku peksta ja ma olen kehv organisaator. Seiklusi selleks leiab juba internetist, kui tarvis on.Siit nt.
esmaspäev, august 30, 2010
Sügis läheneb selja tagant
Esiteks see.
Tartus tegutsev Noorte Teatritehas alustab uut hooaega sel nädalavahetusel füüsilis-visuaalse performance'iga Genialistide klubi tagaõues.
"MAAILM. JA MÕNDA." on Teatritehase 11. omalavastus, kus pääsevad esmakordselt lavale kevadel truppi võetud noorliikmed. Ka tüki lavastaja, Jaanika Tammaru, on Tartus uus nägu.
"Mäletad seda reisi, kus... Puhkus ei läinud nagu plaanitud? Ei tahtnudki enam tagasi tulla? Kohtasid imelikke kohalikke ja veel kummalisemaid kombeid? Kus kultuurišokk ei lahtunudki? Kus mitte millestki vahepeal mitte midagi aru ei saanud? Seda me mängimegi," kirjeldab uuslavastust Tammaru.
Uue teatrihooaja alustamiseks sai spetsiaalselt korda tehtud Genialistide klubi tagahoov, kus noored näitlejad said end füüsilisest ja sotsiaalsest heast küljest näidata. Seda, kuidas nad publiku ees hakkama saavad, näeb juba sel nädalavahetusel.
Füüsilis-visuaalset ja mängulist teatrit, kus rändelemendid avastavad äratuntavaid ja tundmatuid maailmakultuure saab näha Genialistide klubi tagahoovis 29., 30. ja 31. augustil kell 7 õhtul. Pilet 25.-
Mängivad: Mai Raet , Minni Saapar, Semele Kari, Annike Tolmats, Karl August Kaljuste, Toomas Krips, Martin Teder ja Peeter Piiri.
Lavastaja: Jaanika Tammaru
Kaasa aitasid:
Ideega Marite Butkaite,
Juhendamisega Peeter Piiri
Plakatikunstiga Paula Maria Vahtra
Võitluskoreograafiaga Teele Uustani
Et siis näe. Teen teatrit ja olen muidu ilus. Täna oli esikas, 30. ja 31. august on veel etendused.
Teiseks see, et pärast esikapidu varastati mu jalgratas ära. Homme lähen politseisse avaldust kirjutama.
Mul olid selle kohta kõiksugu emotsioonid, aga praegu ei jõua ma nendest kirjutada. Homme ilmselt lääb teravamalt, kui tahan hakata kodunt jalgrattaga lahkuma, aga...
Jalgrattaga on minu puhul nagu jalgadegagi - sa ei saa aru, kui head ja toredad asjad nad on, enne kui sa neist ilma jääd. Okei, jalad on mul veel mõistagi alles, aga ma kirjutasin selle lause oma lõbusa artriidi peale mõteldes. Parem on vist praegu sellesse mitte süveneda.
Tellimine:
Postitused (Atom)