C'etait toujours la meme

murca soovitas mul selle tarvis, et ma blogi vähe kirjutan, teha nii nagu tema - aeg-ajalt kirjutada väikesi juppe ja kui piisava pikkusega tekst kokku saab, siis ära avaldada. Mingisugune mõtete ladus üksteiseks ümbersulamine võib täitsa vabalt olemata jääda.
Ma seal teksti alguses alustasin nime ja lauset väikese tähega. murcal MSNis on selline läbiva väiketähega nimi. Võib-olla ta mujal kirjutab seda ka suure initsiaaliga (niikuinii kirjutab), aga et mulle see esimese hooga pähe ei tule, võtan ma tema nime läbivat väiketähelisust kui mingit eriti püha ja isiklikku teemat, et isegi grammatika selle peale ei hakka. Nagu k.d. lang. Või e.e. cummings. Või xkcd.

"Pal-tänava poistes" oli läbiv väiketäht üks suurimaid alanduse ja kambasisese sotsiaalse väljatõugatuse märke või midagi.

Näe,mõtlen nüüd, et huvitav oleks olnud "Pal-tänava poisse" nii umbes kuueteistkümnesena lugeda või nii. Sest ta on päris hea lasteraamat ja ma tegelt ei tea, kas ta suurematele sobib ja puha, aga mul on kuri kahtlus, et sealne heroiline võitlus oma maatüki pärast oli kuidagi sümboolse loomuga või nii. Seostub ehk kuidagi rahvusromantikaga ja puha. Ja nii umbes kuueteistkümneaastasena oleks ma ehk selle sümbolismi sealt välja lugend juba küll ja eks ma siis paras rahvusromantik olin ka, tatikas selline, just mulle paras.

Järele mõteldes saab sealt ehk mingisugust rahvusromantismi kriitikat ka välja lugeda - noh, juhtum stiilis: poisike sureb pärast suurt kakelungi mingisuguse maatükikese pärast, mis õigupoolest oli kogu aeg miskisuguste kapitalistide oma. Nojah, arusaamasid on igasuguseid ja autor on ka surnud - ma kontrollisin seda Wikipediast ikka järele ja paistab teine ikka tõega päris põhjalikult surnud olevat -

Ferenc Molnár (originally Ferenc Neumann; 12 January 1878, in Budapest – 1 April 1952, in New York City)

See oli vist päris vilets nali.

Rõõmustada võib vist selle üle, et mul ei olnud seda postitust kirjutama hakates mingit ideed sellest, millest ma rääkida tahan, aga juba on päris kenake jupp juttu olemas. Mitte päris stream-of-consciousness vaid midagi rohkem middlebrowd.

Middlebrow on tore sõna, aga ma arvan, et kogu seda laupade värki peaks klassiühiskonna eeskujul täpsustama - upper-middle brow ja working brow ja lumpenbrow kõlavad kõik suhtkoht hästi.

Kas te teadsite, et Taliesin tähendab säravat laupa? Elik siis vähemasti minu hüüdnime järgi peaks mu sotsiaalne (ja mentaalne) klass olema eriti glämm?


Võib tähele panna, et kui mul etteantud teemat ei ole, siis on mu lõigud lausepikkused. Ma arvan, et viga on pidevas internetikasutamises ja multitaskimises, mis ei lase mõtetel liiga pikaks venida.

Lugesin G. blogi - võinoh, õigemini arhiive, sest enam ta pole sinna ju juba päris pikka aega kirjutanud. Ma saan täitsa aru, miks ma temasse kolm aastat tagasi ära armusin.
Oh, initials, you so anonymous. And gender-neutral.

Muide, kirjutasin Colinile meili ja ta vastas. (meeldetuletuseks - Colin oli minu suurim sõber ja tugi siin ilmas, kui ma kurjal ja kõledal Prantsusmaal elasin) Iseenesest suhtlesin ma temaga viimati mais ja kuna ta MSNi ei ilmunud, FB-sõnumile ei vastanud ja telefon oli vist välja lülitet, siis hakkasin ma juba suitsusignaalide peale mõtlema, kui mulle meelde tuli - oot, e-mailid on ka olemas, kui arhailised nad ka pole. Mõtlesin, kuidas kirjutan Colinile pikki romaane oma raskest elust, sellest pikast, tumedast ja üdini mütoloogilisest talvest, mis ei kavatsegi otsa lõppeda ja üleüldse sellest kui kole ja hirmus mu elu on. Kirjutamiseni ma aga ei jõudnud ja ei jõudnud.
Lõpuks saatsin ära kirja umbes sellise sisuga. "O hi, it's me, Toomas, the Estonian guy from Grenoble. We should reconnect."

Sellest võiks suisa novelli kirjutada, aga näe, ma jätsin siinsamas just suurepärase võimaluse kasutamata.

Ma arvan muide, et on teatavad paralleelid Colinile kirjutamise ja blogimise vahel.


Nägin Colinit muuhulgas unes ka - ta vilkus mingites argisituatsioonides korraks nähtavale. Nagu "Fight Clubis", teate küll.
Sellest võib ilmselt järeldada, et Colin on mu salajane alter ego, kes minu uneajal paneb asjadele pomme alla, mängib god ja kirjutab doktoritööd kirjandusest; ja temal, minul ja mingil naisolevusel on armukolmnurk, kus mina olen armund Colinisse, Colin sellesse naisesse ja too naine minusse. Asi lõpeb tõenäoliselt plahvatustega.
Tal tulevad 2012 suvel pulmad ka (mind kutsus ka), nii et kui see "Fight Club" stsenaarium tõsi on, siis võib ära arvata, kes see naisolevus on. Aga tõenäoliselt vist siiski mitte.


Savi sellest, mida murca ültes - ma ei viitsi oodata, kuni mul siia piisavas koguses mõttekat teksti ilmub.


Ja muide, mäletate, kui ma ütlesin, et mul ei olnud selle asja kirjutamist alustades mingit ideed, millest rääkida? See oli vale.
Tegelt tahtsin ma postitada ühe päris laheda Bachi kaveri. Prantsuse keeles ja puha.