kanaljee

Mul läheb nüüd Stuttgartis teine nädalavahetus. Vast saab nüüd mingeid esialgseid kokkuvõtteid teha?

Hea uudis on see, et mul ei ole Prantsusmaal-käiguga võrreldavat lõikavat üksindustunnet. Nood meetupid on ses mõttes päris head. Kohtud inimestega, ajad juttu. Vahel teed nalja. Small-talk.

Ma, näe, just käisin ühel sellisel. Õigemini, kahel sellisel. Esimene oli päris vahva, umbes seitse inimest lauas, ajasime juttu.

Teine - ehh. Teate seda klassikalist nalja, et ei taha olla ühegi klubi liige, mis sind liikmeks võtaks? Mul on mingi sarnane vaib. Sest need üritused on veidike nendele inimestele, kes otsivad uusi tutvusi - mis veidi implitseerib, et nad muidu ei saa sellega hakkama. (jaa, ma tean, uuena uues linnas ongi raske, jne, jne. nagu ma ise oleks mingis muus positsioonis, vt. seda Groucho tsitaati ülalpool) Sihukene basic värk. Tavalised inimesed.

Töötavad kusagil insenerina või  arvutiga mingis suures firmas. Stuttgarti värk, muidugi, see on selline inseneeria linn. Hans kuskil ütles, et pooled teevad autosid ja teine pool müüb neile kebabi.

Ma vist veidi igatsen taga selliseid, noh, humanitaare? Kui ma vaatan kodumail inimesi enda ümber, siis on erialad nagu ajalugu, maalikunst, tõlkimine, sekka teater ja värki. Kus on raskem ilmselt tööd leida, kui noh, IT-s, nii et vast on loogiline, et neid on vähem näha ka, eriti Tartu vs. Stuttgart, siin on puhas statistika mängus.


Ja iseenesest pole ju asi selles, kus inimesed töötavad, või mis valdkonnas. Huvitavaid inimesi töötab ju igas valdkonnas. (ma vahepeal isegi usun, et mina ise olen huvitav inimene)

---

Kirjuta veel mitmes jupis blogi. Nüüd on teisest nädalavahetusest saanud kolmas. Kuidas normaalne inimene seda konsistentselt lugema peaks, mina küll ei tea. Aga kuidas mul siis praegu inimestega kohtumisega on?

Ausalt ütelda mitte eriti. Teisipäeval käisin ühel asjal, seal oli tore, eile, reedel ka ühel ürkal, kus ma pigem sellepärast käisin, et peab, erilist tahtmist küll ei olnud. Ja täna käisin ma ka linna peal vaatamas, et kas kedagi paistab kusagil. Nagu arvata oli, ei paistnud. Ainukesed inimesed, kellega ma suhtlesin, olid turvamehed. Esimesed toreda iiri pubi ees, mis oli kunagi sümpaatne olnud ja kus ma olin toredate inimestega kohtunud (ja no lootsin, et äkki on keegi täna ka seal), kes ütlesid, et sissepääs neli eurot. Ei läinud sisse, vaevalt, et seal kedagi on. Teiseks üks, kes ühe kõrtsi juures küsis, kuhu mu tee läheb, et kas ma lähen jooki ostma - ja ma ei osanud midagi vastata, rehmasin käega, ütlesin head aega tsau. Ja kolmas kohas, kus oli ka ürkasid olnud - küsis, et kas minuga on kõik korras ja kas üksi tulin. Mul on tunne, et ta haletses mind mõnevõrra, et vaesekene - kuigi no poleks pidanud, ma ei oodanud niikuinii midagi.


--
Neljas nädalavahetus. Vaikselt-vaikselt olen hakanud inimestest kinni saama. Üks iganädalane open-mic ürka on, kus ma olen vahepeal käinud. Seal olen kohanud Päris Inimesi. Sihukesi päriseid. Kellel on iseloomud ja päris probleemid ja elud. Ma sattusin rääkima ühes seltskonnas sellest, kuidas ma olen hull olnud, ja seltskonnas oli üks neiu, kellel paistis praegu ärevushäire käsil olevat ja see tekitas meie vahele teatava silla. Ja muidugi noormees nimega J, kes on üks sellistest inimestest, kes tõmbab seltskonna tähelepanu enda peale. Teeb tasemel beatboxi. Tal on selline veits töölisklassi väljanägemine, et mitte ütelda ossi oma, aga see on välimus, eks. Elas vahepeal Hiinas, nii et mingi kogemus on tal võõras keelekeskkonnas elamisega ka, mhmh, loll ei ole ka. Mingitel inimestel on see maagia, et nad eristuvad kohe, ei ole mass, näed, et on jälle välja antud Erakordne Inimene. Ainueksemplar sihuke.


--
Ma umbes iga päev refreshin ulmekirjanduse baasi, et näha, kas keegi on mu juttu arvustanud, aga noh, harva, harva tuleb sealt midagi.

--

Ma tulen 3.-6. oktoober Eestisse. Vast saab siis inimesi näha.