Artriit ja mina

Kirjutet 20.septembri õhtul.x
Näe, postitus.

Ilmselgelt pole mul midagi targemat teha. Sügis on kätte jõudnud ja see fakt on iseenesest meeldiv. Muidu kulgeb elu aga kuidagi nürilt. Ilmselt puutub asjasse ka mu internetisõltuvus ja artriit ja tõik, et jälle on enamus mu ainetest igavad. Aga sellest ehk ühekaupa, siis jõuan ka kaevelda.

Esiteks muidugi tõik, et mul ei ole midagi targemat teha ja hängin netis. Iseenesest oleks targemaid asju teha küll - näe, "Sõda ja rahu" on pooleli ja homseks funktsionaalanalüüsiks peaks vist koduseid töis lahendama. Olla on aga uimane ja väsinud ja ei tunne ennast piisavalt intelligentsena et kumbagi neist tegevusist harrastada.

Kirjutet 26. septembri õhtul

On häiriv, et kui ma olen mingi teema enda peas blogisissekande jaoks välja mõtelnud, siis ma varsti avastan, et mul pole absoluutselt tuju sellest kirjutada. Hetkel võib asi olla ka praeguses muusikalises taustas - mõtlesin kirjutada kurja epistli, kus nean ära teatavad mõtteviisid ja suhtumised pluss veel hunniku emojuttu, juhtumisi sattus mängima aga "Son of a Preacher Man" Etta Jonesi esituses ja Pet Shop Boysi "Being Boring" ja pole enam ei seda kantslist manitsemise ega ka halamise tunnet.

Igastahes, millest ma rääkida tahtsin, on too ülalmainitud artriit ja see, kuidas ta mu elu ja mu suhtumist sellesse mõjutanud on.

Kõige põhilisem on muidugi see, et valus on, kui teatud liigeseid kasutad. Enam pole sellest isegi väga hullu - it's just pain, eh.
Muidugi, praegu on õhtu ja siis on muidugi lihtne kirjutada. (teadmiseks mitteteadjatele - artriit on üldiselt kõige koledam hommikuti kohe pärast ärkamist ja päeva jooksul läheb paremaks - nii et teadmine ärgates, et päev läheb ainult paremaks pole ainult pohmelliomanike eralõbu). Vahel asendub see it's just painsuhtumine, argh! pain hurts! suhtumisega. Nii ta läheb.

Teine asi, mida märkad, on kohmakus. Aeglus. Elegantsuse kadu. Hommikuti on raske end riidesse panna (kirjutasin just erifroidistlikult sõna raske korra valesti). Rattalukuga on jama. Lenksust ei hoia ka sõrmedega kinni. Astun teistmoodi ja aeglasemalt. Tegelikult praegu tundub, et see valuaspekt polegi nii hull, sest üldjuhul saad sellele pihta, kuidas valus on ja toimid nii, et valus ei oleks, kui see just vajalik ei tundu. Aga sellest tulenevalt on käitumine mõistagi kohmakam ja aeglasem, millest tuleneb rohkelt tüli - paljusid liigutusi ei saa või ei taha teha.

Kolmas aspekt on sotsiaalne - kuna mingeid asju kas ei saa teha või neid teha on valus või keeruline, siis kui seltskonnas ei valmista see teistele mingit muret, tungib see mõnevõrra esile. Et teised peavad sammu pidama, kui nad muga koos kõnnivad. Või et ma olen juba täiesti harjunud vahel kellelegi limonaadipudelit andma, et ta selle lahti keeraks. Täiesti valehäbita.
Vahel on mingi värk sellega ka, kuidas traditsioonilised soorollid nõuavad, et meesterahvas peab mingeid füüsilisi asju naisterahva eest ära tegema, kuigi minu puhul on enamik naisi päris mitmete meestetööde jaoks pädevamad - sest ma usun, et neil on igasugu asjade tassimine vähem valus kui mul. Ma mäletan, et umbes kuu aega tagasi kutsusin ma mingeid tütarlapsi šovinistideks, kui nad nõudsid, et mina kui meesterahvas pean tassima rohkem asju kui nemad. Vist. Pole päris kindel, sellest on natuke aega möödas.




//Mul oli eila sünnipäevapidu, muide. Sellest võiks kirjutada muidugi leheküljetäite kaupa inkrimineerivat materjali (kus kõik too inkrimineeriv oleks minu poolt välja mõeldud, mõistagi), aga ma ei tee seda. Vähemalt mitte praegu.

12.oktoober. Tähendab, mul on vahepeal enda ja artriidi suhetest igasugu erikuradisügavaid mõtteid olnud, aga muidugimõista unustan ma nad selleks ajaks ära, kui ma blogima hakkan. Kooliga on vahepeal paremaks läinud - igavates ainetes ma enamasti lihtsalt ei käi (ma arvan, et matemaatikul on mõneti lihtsam konspekti järgi õppida kui nt. humanitaaridel) ja teised ained näitavad paranemise märke.

Netisõltuvusega on nagu on. Praegu on muidugi tudengipäevad, nii et ehk taandub see ajutiselt. Eks me näe.

Mis tudengipäevadesse puutub, siis eile saime Goblini ja Erlessaga mälumängus kolmanda koha. Oli tegelikult teine-kolmas koht, aga korraldajatel tuli geniaalne mõte lasta teise koha peale võidu joosta, kuna ilmselt on jooksmine klassikaline mälumänguala ja on ju väga ebatudenglik, kui mitte midagi füüsilist mingis võistluses pole. Meie võistkonnast tundus kõige pädevam jooksja Erlessa olevat, kuigi tal olid rasked tanksaapad jalas - vähemalt polnud tal artriiti või bronhiiti. Aga jah, kolmandaks jäime. Samas pole sellest väga hullu, sest saadavat kraami oli ka kolmandale kohale väga palju.

Larpi tahaks. Regasin end Kustuvate päikeste mängule enpariks, nüüd jääb loota, et seisan oma ülesannete kõrgusel. Mingit vastust ma neilt saanud pole, ehk läks spämmi alla. Aga midagi sellist kergemat tahaks ka. Klassikalist piiksukat ühest küljest. Teisalt tahaks mingit salongilarpi, tõsi selleks on salongi vaja ja inimesi kokku peksta ja ma olen kehv organisaator. Seiklusi selleks leiab juba internetist, kui tarvis on.Siit nt.