Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Ristikivi läheb viimasel ajal hirmsal kombel peale. Luule just, romaane pole ma talt lugenud, häbi mul olgu ja saba tulgu.
Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.
Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
Seep see nüüd on. Kirjutasin selle postituse alguse umbes nädal aega tagasi, kui oli tunne, et tagasi minna ei saa, edasi minna ei oska ja paigalseismisest on to jedosta. Nojah, võimalik on, et asjad on muutunud. Võib-olla on võimalik ka edasi minna, käisin eile ühes kohas, kus tuli mõte-idee ehk suveks ühte kohta praktikale minna. Kui ma sinna saaks ja see välja tuleks, ehk aitaks. Võib-olla ka mitte, aga võib-olla on asi proovimist väärt, peab mõtlema.
Iseasi, kas nüüd mingisugune potentsiaalne asjade edasiminek karjääris tähendaks mingisugust maharahunemist ja rahulolu või oleks selle jaoks tarvis ka mingeid arenguid mu eraelus -see on nüüd küsimus, millele ma praegu vastata ei oska/viitsi/taha. Selles suhtes tuleb ilmselt lihtsalt silmad lahti hoida ja jätkata teatavast isikust ülesaamist, samal ajal kui nõme kevad näkku paneb. Nojah. Nii ta läheb.
...saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar