Nii. Umbes kuu aega tagasi tegin Allyga koos ühte larpi. Minu isiklik mulje sellest oli umbes selline, et kuigi see ei olnud selline larp, mis läheb rahva mälusse legendaarse mänguna, millest aastaid ja aastaid hiljem heldinult pajatatakse ja mis läheb inimeste larpide top kolme sisse, oli see ikkagi väga korralik käsitöö. Selline neli pluss, viis miinus või isegi viis, lihtsalt viis pluss või kuus mitte.
Foorumis inimesed muljetasid küll, aga mitte nii palju, kui mulle meeldinud oleks- suusõnaliselt rääkisid nad igatahes küll kenasid kiidusõnu. (või siis Hoari puhul seda, mis talle ei meeldinud, aga see, nagu me vististi nõusse jäime, oli maitseküsimus). Ja mõtlesin mina, et kole küll, tahtnuks ma ju saada eesti larparite kogukonna seas feimi ja sulli kui lahedate larpide tegija.
Praegu tulin kõrtsist, kus kohtusin Kõustiga ja leidsin nüüd, et asjata muretsesin -seal larbil (kus oli kohal vist umbes viisteist tegelast) olid kohal üle poole eesti aktiivlarparitest - nendest, kelle käest ma selliseid hinnanguid saada võiks, nägid juba enamus ära, mida me oskame.
See on nagu juba olukord mingis filmis või raamatus, mida Vahur mõnas, sest seal räägiti, kuidas Eestis on viis satanisti ja kolm neist on ühes bändis.
Kui Eestis on kakskümmend viis larparit ja viieteistkümnega neist juhtun ma kuus vähemalt korra Zavvis koos jooma, on eesti larbindus anekdoot - umbes sama jabur, ainult et päriselus.
Andeoraga paar aastat tagasi rääkisime korporatsioonidest - ja nagu ta mainis - miks minna korporatsiooni, kui sa juba kuulud subkultuuri - rollimängijate sekka. Vot, nüüd on subkultuuris järel vahest kakskümmend viis inimest; ja see pole subkultuur vaid sekt, sõpruskond või laiendatud dräguniseltskond. Larbiring selline.
Tõsi, vahepeal näeb rohkem inimesi ka - näiteks "Tule ja jää laul" ning "Kohtumine maamõisas", aga see tundub kuidagi episoodiline juhtum, kus vanem generatsioon aastas kaks korda ärkab ja larbile läheb; ülejäänud aeg aga, vähemasti minu tagasihoidliku mulje kohaselt, ootab too kurikuulus vanem põlvkond norinal magades pensioniiga, ja mina (noor ja tugev mees, kes vaatab ringi veski sees, teeb veskikivid teravaks ja lööb aknad puhtaks, säravaks) ja minu kolm sõpra peame eesti larbi eluspüsimiseks rabama (hüperbool, ära võta tõsiselt).
Noh, nüüd vaatasin ma tegelikult Sisalikust viimase aasta larpe, tundub, et ma tõepoolest liialdan ja maalin tonte seinale.Eelmine aasta oli ikka vanema generatsiooni poolt tehtud larpe ka. Samas, kui rangelt 2011 aasta larpe vaadata, siis jaanuaris polnud ühtegi, veebruaris oli Jää ja Tule laul III ja Varjutuul II, märtsis oli Üksildane Oktoobriöö II (yay, look at me!), aprillis tuleb Ardose alkeemikud ja Juunior. Maikuus on vist Fyerellal ka maha hõigatud, peale selle on too Kuigatsi kuningas ja Hiline Lõikus. Saatuse Rajad peaks ka mingi hetk vist tulema.
Kokkuvõttes on kaks tükki n.ö vanemalt põlvkonnalt ja seitse minu omalt. Kuidagi klaustrofoobiline tunne tekib. Ja see generatsioonide teema on ka üks segane värk ja kindlasti ma nüüd rämedasti stereotüpiseerin ja teen inimestele oma lahmimisega liiga.
Siiski niiviisi julmalt üldistades võib vist ütelda, et on vanem generatsioon, kes end vahepeal kollektiivselt liigutab, keskmine generatsioon, kes teeb mänge, millest võtab osa miskipärast ainult keskmine generatsioon ja noorem generatsioon, keda pole olemas. Sest piikse ei tule praktiliselt üldse peale. Janoh, siis on VG ja taaskehastajad ja muud kaklejad(nende kategooriate kokkusulatamise pärast saan ma niikuinii mingisugusel hämaral tänavanurgal nüristatud mõõgaga peksa), kelle tegemistest ma väga ei tea ja kes vist käivad umbes Jüriööl (näe, Jüriöö läkski meelest ära ülal) ja muul sarnasel. Tegelt on ju lahinglarbid klassikaline rollimängurite taimelava, kõigepealt läheb poisike (räme seksism, tean ja vabandan) mõõgaga peksma ja mõne aja pärast avastab, et rolli on ka lahe mängida. Aga neid kaklejate seast tulevaid noormängijaid pole ma nagu eriti märganud.
Mingi hetk käis Sisalikust läbi mingisugune aktiivmängijate andmebaasi teema. Mulle see päris meeldiks - kas või sellepärast, et näeks, kui suur on larparite hulk, kes ennast aktiivseks loeb ja siis teaks, kas on põhjust minu kombel hädakisa tõsta või olen ma lihtlabane paniköör.
Lõpetuseks laul Kangelasest, et liiga virisev post ei saaks.
11 kommentaari:
Kust teie vestluses aktiivsus algas? Mitu mängu aastas peaks n.ö. ära võtma?
See on muidugi täiesti teema, et rahva kokkuajamine on oluliselt keerulisem kui varem ja seda on siin-seal erinevatel viisidel ka sõnastatud.
Mul on endal tunne, et ma olen rämedalt aktiivne, teen aastas umbes 2 mängu (mingil määral ja moel) ja käin ikka - kolmel või enamal.
Ma proovisin neid "noorema põlvkonna" mänge Mona omade näol ja mul on nendega väga lihtne probleem: kuigi mängida on ikka tore, absoluutselt - siis pärast mängu hakkab selline eriline porgand tordis tunne. Kõik on 10 aastat nooremad kui mina ja püüavad olla sõbralikud, aga nende jutt tundub nagu ---- türgi keel. Teine maailm. Tundmatu kultuur.
Ja kuna ma Mona mängudel ikka nagunii edasi käin isiklikust sümpaatiast tema vastu, sis teistega... peab ikka väga magus mäng, väga sobiv aeg ja muretult vaba raha kasutada ka olema, et kohale lohiseda.
Kui ma veel üldse ühtegi larparit ei tundnud ja pärast mängu nagunii omaette kuskil magasin ja nägu tegin, et jah, see ongi mu plaan, et ma siin üksinda nurgas konutan - siis nüüd ma enam ei tunne, et ma pean niimoodi, see on vältimatu. Ja kuna ta vältimatu ei ole, siis ei tõmba üldse.
Niiväga mul ei ole vaja enam ennast tõestada lihtsalt, et sääraseid ohvreid tuua =)
Aa, ja ilgelt äge postitus on tegelikult ja mina muretsen sama asja pärast vahel ja tunnen motivatsiooni mingeid mänge teha üha alanevat.
/häid sõnu võib ju ka öelda vahel =)
Olen ise ka mõnda aega vaadanud, et larbimaastikul on põud. Juuniorit saab ka max. 2 korda aastas. Rohkem lihtsalt ei jõua!
Uutele mängudele ei tõmba. Mul on igasugustest riitustest ja totakatest intriigidest villand. Ausalt öeldes, tunnen puudust korralikest seiklusmängudest.
See on hea blogipostitus.
Rahva kokku ajamisega on viimasel paaril aastal olnud nii, et kuidas kunagi. Aasta tagasi talvejuunioril pidi mängijate arvu piirama hakkama, ei olnud enam võimalik neid kuhugi magama panna. See oli pigem vist õnnelik erand.
Aga jah, rohkem peab pinda käima, tormi ei joosta. Ja kui tullakse, siis kampadega. Ja kui ei tulda, siis samuti.
Ise pole küll ühelgi korralikul mängul pikalt käinud. Enamus korraldatakse kuidagi samasse auku ja sihtgrupile, kuhu ma tegelikult vist ei kuulu, nagu ma pikapeale aru olen hakkand saama.
Mort.
Hea postitus. Nõustun ka. Selline tunne nagu teeks ainult oma sõpradele mänge.. Ja vanemad ja nooremad ei taha/julge võõrastele mängudele tulla. Ei teagi, mis teha. Uurida välja, kus nad elavad ja mis nad teevad ja salaja sõbraks saada?
Asi läks kiiva sellest hetkest, kui eesti larpi üks põhikomponent - kostümeeritud joomarlus - muutus mittesoosituks ning mängutegijad ja ka mängijad hakkasid asja jube tõsiselt võtma. sellega on kaotatud suur kontingent. teise faktorina on suur seltskond inimesi suureks kasvanud ja larp on ju iseenesest tobe tegevus, lõbus, aga väga tobe. aitaks see, kui hoida mängu sisu lihtsana, mängijapoolse vajaliku ettevalmistuse minimaalsena ning sisse oleks progetud ka hilisem pidu. kuid seegi vaid pikendaks agooniat, sest eks kõikide hobide populaarsus käib üles-alla, larp praegu siis alla.
Iidmaa korraldamise motivatsioon kadus ka sellega ,et nö. vanem generatsioon ei viitsinud enam kohale tulla ning näha vaeva käputäie mängijate pärast, kes ei viitsi suurt isegi maailmaga tutvust ei tasu minu silmis ära.
Ja kahjuks ei tee ka keegi teine Iidmaa stiilis larpe, säänseid seiklus/poliitika/intriig/diplomaatia/maahaldus/maavallutus/klannide vahelisi asjaajamis larpe.
Noh, täiesti pole loomulikult kadunud mu meelis larpi stiil - nt Erien. Viimased Erienid on andnud minu silmis andnud lootuse säärasteks nn Leeride mänguks, kuid Erieni tehakse nii harva.
Säärased leeri larpid muudavad mängurid aktiivseks ning osavõtlikuks, tehes ka Mängujuhtide elu kordades kergemaks.
Oeh... tahaks mängida. :)
tagantjärele siia sattununa targutan - siinses arvestuses pole ka kutsetega mänge, neid ikka aeg-ajalt mõni toimub.
ja mõnedel sellistest on veel eriti vanade põlvkondade esindajaid näha.
lausa nii vanade, et hakka või kolme põlvkonda defineerida üritama :P
ul, üks kõige vanema põlvkonna esiisadest
Ma ei teagi kuhu generatsiooni ma ise kuulun. Vanuse järgi ilmselt jah, juba vanurite hulka :)
Enda puhul võin kindlalt nentida, et vähene vaba aeg, pereelu ja aiapidamine on need, mille kõrvalt ON väga keeruline mängima jõuda. AGA kui ma juba mängin, siis tahaksin ka korralikku mängu mängida, niisama "ehku peale" chillida, sest väga ei raatsi niigi vähest vaba aega kulutada, mul seda lihtsalt ei ole.
Olen mänginud ka endast väga palju nooremate mängijate keskel ning võin öelda, et hästi käima läinud mängu puhul pole suurt vahet, kui vanad on kaas- ja vastasmängijad, samas paraku on nt intriigimängul endast palju nooremate vastu veidi igav mängida, sest korralikku vastasseisu ei teki, pigem peab ennast tagasi hoidma, et neist mitte nn. üle sõita... Seega nn noorte mängudele ma oma algatusel üldiselt ei kipu. Viimased mängud, millel ma kutsumise peale käinud olen, on olnud kas ootuspäraselt head või suisa üle ootuste head :) Taliesin, nt. Kettamaailma mängu Põltsamaal meenutan ma ainult kiitva sõnaga - väga hea mäng oli!!! Ehk siis, vanem generatsioon minu näol ei jõua end nn. noorte mängudega kursis hoida, aga kui korraldajal on nägemus rollist, mida ma võiksin täita, siis palun kutsuda otse ja tõepoolest mõistliku etteteatamisajaga (mis võiks olla vähemalt 3 nädalat enne mängu), et saaks elu selleks ajaks ära korraldada.
Postita kommentaar