Mul on viimasel ajal (ja tegelt ilmselt ka mitte nii viimasel ajal) olnud selliseid, kuidas seda nüüd ütelda, kohtumisi. Vanade Taliesinite/Toomastega (ei, see siin ei tähenda slash-pairingut; see tähendab mittevälistavat võid). Või tegelikult nooremate Taliesin/Toomastega. Veider värk igastahes, mõned nimetavad neid mälestusteks, aga mina pean special olema ja neid nimetama kohtumisteks iseendaga.
Mõtlen seda, kui ma äkki puutun kokku mingisuguse kultuurilise või mittekultuurilise asjandusega, mis mulle mingil eluaastal eriti korda läks.
Näiteks Dagö - siin kõrval on selline vidin, mis viitab mingitele teistele postitustele mingeid muis blogides ja vähemalt praegu on seal murca blogis postitus päälkirjaga "pärlid mis pihlakapuust neil". Mõtlesin, et tean ju küll, too on too Dagö laul, oli teine päris tore ja puha, väikese guugeldamise abiga leian isegi üles koha, kus seda pisut kuulata saab. (Dagö kodulehel siis, loo nimi on Maantee) Kuulan pisut ja leian äkki, et see on enamvähem ainuke Dagö laul, mida ma kuulata saan - seda albumit mul nimelt ei ole ja ma ei ole seda lõpmatuseni kerinud. Tõesõna, on lugu, mis kunagi tundus selline huvitav ja tark ja igasugu viiteid pilduv ja sind üldse mitte lolliks pidav; ja nüüd - noh, ma tean seda enamvähem peast ja ta on sihuke igav, äraseeditud värk ja ei paku mingisugust vaimset üllatust või pinget. Ülekuulamise asi, hirmus värk, ei saagi neid lugusid enam tõsiselt võtta.
Dagöl tuli vist mingi uus plaat ka välja, aga ma ei tunne Dagöga enam sellist sidet nagu kunagi varem ja täenäoliselt ei osta ka seda. Paradoksaalne värk igastahes - ei taha bändi uut plaati kuulata, sest vanad lood on liiga äraleierdatud.
Aga tegelikult tahtsin ma siin rääkida sellest, kuidas ma olin miskisugune teismeline (ma isegi ei mäleta täpset vanust, pakun nii umbes 15-17?) ja kaifisin täeiga Dagöt ja leidsin, et sealt on eesti rahvale ja inimkonnale avaldunud Tõde, Elu ja Tee ja kuulasin teda igal võimalikul hetkel. Seostub just eriti maal verandal istumise, kirjutamise ja seal kätekõverduste tegemistega (don't laugh) ja Haapsaluga. Haapsalu on huvitav koht, ka väga tugevate assotsiatsioonidega, ja igastahes pole ma seal enam ammu käinud ja mul on tunne, et need assotsiatsioonid ei vasta enam niiväga praegusele reaalsusele, ma kardan, et olen liiga suur. Ma arvan, et see on selline omamoodi võti kellegi juurde, kes on umbes 17 aastat vana, minust tunduvalt romantilisem ja, pange tähele, minust tunduvalt looduslähedasem ka. Nii põhikooli-gümnaasiumieas uitasin ma ikka mööda talu ümber paiknevaid põlde ringi (tegelt küll harilikult oli see üks kindel trajektoor, selline hea automatiseeritud kõnd, sai hästi omi mõtteid mõlgutada, ilma et peaks pead murdma, kuhu nüüd minna) ja leidis, et mingisugused loodusvaated siin, seal ja igalpool on ikka niivõrd kole ilusad, et neid peaks fantasyromaani sisse panema just selle koha peale, kus head pahadel õilsasti ja ilusasti koljusid sisse löövad. Võinoh, et igatahes peaks seda hetke kuidagi jäädvustama ja puha - mitte ainult et oh ilus hetk, oh viibi veel, vaid kohe kenasti igavikku raiuma.
Vist seepärast õhtusest loojangusõõmust
saab mõõdetamatuks me väljendusnälg,
ja mõnestki meelte nii meeletust rõõmust
kui kuristik hinge jääb põhjatu jälg.
Meeletust sõõmust, teate küll.Kuigi aja jooksul toimus selle meeletu sõõmuga mingisugune inflatsioon või midagi, võib-olla peaks ma lihtsalt rohkem looduses ringi käima. (mitte praegu, mul on sellest mütoloogilisest talvest totaalne siiber ja ma ei kavatsegi mitte temast imalromantilisi looduspilte mällu koguma hakata)
Kui ma olin umbes kuusteist, meeldis mulle Kristiina Ehini luule. Sihukene puukallistaja värk. Mõni aeg tagasi sattusin raamatukokku, leidsin ühest nurgast tema luulekogu ja sirvisin seda natuke - jälle mingi meenutus Taliesinist, kes oli.
Kolmas tegur on vist fs ja tema 2004, see on selline eriti maailmavaluline asi ja paigutub ajaliselt vist kuhugi abituuriumisse.
Noh, ja siis on lõppeks muidugi Vennaskonna alaline kohalolu. See läheb samaaegselt ikka veel korda ja räägib Taliesinist Kes Oli.
Tegelt järele mõteldes tundub mulle, et Taliesin Kes Oli oli vist meeldivam inimene, kui see praegune. Kuigi võib-olla naiivsem ja rumalam.
Näh, bullshit, sellega meelitan ma ainult välja komplimente stiilis: "Oi, sa oled ikka praegu palju toredam ja ilusam kui vanasti."
Mis on võib-olla isegi tõsi. Aga midagi on ikkagi kaotsis.
Ma panen nüüd ühe laulu, mis oli sel ajal eriti paljuütlev, kui mina või keegi lähedane sõber oli abituuriumis ja kevadised maikuised lõpueksamid tundusid oh-kui-suured ja maailmalõppu ennustavad.
Mõtlesin, et ma ei pane ühte postitusse rohkem kui üht laulu, aga ma olen nõrk ja ei suuda ennast ühe Vennaskonna-looga piirata ja pealegi on see talv liigagi kaua kestnud, sestap panen ühe väga suvise loo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar