Kirjad Euroopa vallutamiselt. Prantsusmaa.

(Kujutab umbes minu prantsuse keele taset.)

Grenobleisse jõudsime, nagu mainitud, põhapäevaõhtuse bussiga. Seal ööbisime kaks ööd Grace'i ja Marco ning ühe öö Olivier pool.
Grace'il ja Marcol polnud kodule varuvõtmeid aga see-eest oli neil väike must koer, Lucy nimeks.
Grenoble. Esmaspäev. Oo, nostalgia. Grenoble iseenesest ei hiilga just vaatamisväärsustega, üks neil õnneks on, tegu on nende kuulikestega, mille sisse inimesed käivad ja mis masina jõul nööripidi mäe otsa veetakse, eelmainitud inimesed saavad kuulist välja vahti ja linnavaadet imetleda. Mõistagi läksime ka meie nööripidi mäe otsa, vaatasime mäeotsa ja seal asuvaid sünkpimedaid langevaid treppe, millel ei näi otsa ega lõppu tulevat, sihukene Khazad-dumi tunne on, pime trepp läheb alla otse maakera sügavusse, sinna, kus magavad olevused, keda on parem mitte tülitada.
Läksime meiegi siis seda treppi pidi alla, maakera südamikku ei jõudnud, isegi mäest alla ei jõudnud, olime ikka üleval edasi. Olime juba sellises laiuskraadis, kus on alati mõistlik veepudelit dehüdratsiooni vältimiseks kaasas kanda, õnneks olid seal kraanid, kus sai ennast märjaks kasta ja vett võtta.Läksime mäest alla, võttis too umbes kaks tundi.
Alla jõudes rentisime rongijaamast ratta ja sõitsime linnas ringi, käisime mu vana ühika ja ülikooli juures(oo, nostalgia!), siis naasime kodubaasi, puhkasime, mina läksin oma vanasse go-klubisse,(oo, nostalgia!) nägin palju tuttavaid nägusid ja natuke vähem tuttavaid nimesid ja isegi mängisin ühe mängu.
Tõtt-ütelda oli mul go-klubiga ka omad tagamõtted ja plaanid, mis täitusid veel enne klubisse jõudmist. Marco ja Grace nimelt ütlesid, et saavad meid võõrustada vaid kaks päeva, pärast mida nad ära peavad minema ja mina lootsin näha go-klubis vana tuttavat Olivieri, keda ma nägin juba siis, kui ma teisel pool tänavat laenutatud ratta lukku panin, Olivier ütles kohe, et võib meile pakkuda öömaja ja seda meile ka Pariisis ja Marseille's leida- tal on ulatuslik agendivõrgustik, mis tema tahtmisi täidab, Vahemerest tõuseb allveelaev, võtab peale meie pagasi ja kannab selle Põhjamerre, Kaplinn-Pariis lennuk teeb planeerimata vahemaandumise Grenoble'is ja kannab meid pealinna ja nii edasi ja nii edasi.
Liialdus, mõistagi, aga tegelikult on Olivier'l tõesti palju agente - ta on Prantsusmaal päris palju go-üritusi korraldanud ja väidetavalt on go-mängijad enamjaolt külalislahke rahvas.
Grenoble. Teisipäev. Üritasime broneerida TGVkohti järgmisel päeval Pariisi-minekuks. Selgus, et see pole paraku võimalik - 14.juuli on teadupärast Bastille' vallutamise päev, hirmus suur püha ja sestap on nädalavahetus pikk ja rongid kõik võetud. Samas sai Pariisi minna mõneti aeglasemate rongidega, hea seegi. Grenoble'is tutvusime ka Prantsuse mõtteviisiga, mille kohaselt ei ole võimalik päeval kella kahe ja kella seitsme vahel süüa, sihukene idee ajab prantslaste juhtme kokku. Kuna keegi (peale vast mõne hullumeelse välismaalase) niikuinii sellisel kellaajal süüa ei taha, pannaks söögikohad targasti kinni. (kui ma Grenoble'is veel elasin, olin ma vaene tudeng, kes sõi väljas kord kuus ja siis mõistagi õhtul, nii et siis ma seda iseärasust ei kohanud, toim.)  Tõsi, nii ongi odavam, ostad kuskilt poest võileibu, saia, mahla ja veini ja sööd neid pargipingil.

 Õhtupoole viisime oma kraami Olivier' poole, kes meid hinnaliste roogadega toitis. Olivier oli just mõne päeva eest sisse kolinud, nii et ei pidanud segaduse pärast põdema, kuna kõik oli veel loomupäraselt sassis. "Ega see pole muuseum, siin elatakse," kui Ulvit tsiteerida. Sõime, ajasime juttu ja ennäe, jõudiski õhtu kätte. Läksimegi magama.


Grenoble-Pariis. Kolmapäev. Päev möödus eelkõige rongiga sõites, hommikul viisime veel ära võtme Olivier' töö juurde ja rattad laenutusse ja sellega saigi mu Grenoble'isse naasmine läbi. Rongi peal jõudis meile vaikselt kohale teadmine, et vaatamata Olivier pingutustele ei õnnestunud tal Pariisis meile öömaja leida. Kohale jõudsime umbes pool üksteist öösel ja küsisime infoletist, kust võiks leida üks pilvelõhkuja või väikse maja, kust öömaja saaks. Kirjutati meile paberitüki peale Hostel Blue Planet ühes aadressiga, mida me tükk aega jõllitasime, kuniks taipasime, et ei leia aadressi ilma netita omal käel üles ja läksime sinnasamma letti küsima, kus see on, õnneks polnud kuigi kaugel. Hostelis oli korruse peale üks duširuum ja üks tualett, minu korruse omad olid paraku katki, aga muidu oli täitsa mõistlik hostel. Minu toas oli veel kolm inimest, üks neist üks austraalia poiss, kes juba viiendat kuud reisis.
Pariis. Neljapäev.  Hommikul alates 7.45st sai hommikusööki, võinoh, tähendas seda, et vastuvõtust anti sulle kolm žétooni, millega sai masinast osta kas saia(mõistagi mitte värsket), kohvi või jooki, ma võtsin kaks pain au chocolati ja ühe kohvi.
Otsustasime ka Pariisis rattatsi liikuda, ei olnudki nii surmapõlgav otsus, kui me kartnud olime, rattateid siiski leidus ja ega me väga kaua ka ei sõitnud. Sääl oli keeruline sisteem - pidi end registreerima(1.70 EUR, toim.), siis võisid poole tunni kaupa ratastega sõita palju kulub - võtad Gare du Lyonist ratta, sõidad Louvre'i juurde, paned ratta elektroonilise massina külge,  kuus tundi hiljem võtad kusagilt mujalt mõne muu sama süsteemi ratta ja sõidad hoopis näiteks Marsi väljakule. Kui sõidad korraga vähem kui pool tundi, ei maksa midagi, aga iga üleläinud veerandtunni eest maksad. Teoorias tore süsteem, praktikas paraku selle veaga, et kuigi kirjade järgi tundub terve Pariis neid rattavõtupunkte täis olevat, pole neid sugugi kerge üles leida, ajasime Louvre'i ümber kümme minutit üht taga. Isegi siis, kui sa rattavõtupunkti üles leiad, ei pruugi seal olla kohta, kuhu ratast parkida (kui sa parasjagu rattaga oled) või vaba ratast, mida võtta (kui sa parasjagu jalamees oled).
Igatahes, Louvre. Kuulsasse klaaspüramiidi viib väga pikk, kuid peaaegu jalutava inimese tempos liikuv järjekord. Ma arvan, et Briti muuseum meeldis mulle rohkem, samas, Briti muuseumis nägin ma teatavat tüüpi kraami  esmakordselt(mõtlen eelkõige vanu tsivilisatsioone nagu Babüloonia, Egiptus ja antiikkultuurid), Louvre'is oli kogu see värk juba tuttavam. Islami kunst oli seal samas päris uhke, ühel seinal oli valgusinstallatsioon, mis demonsteeris erinevaid kalligraafialisi võimalusi, kuidas kirjutada fraasi Bismillah, installatsioon oli kirjade järgi  umbes seitse minutit pikk ja ühele kujutisele kulus vast kümme sekundit,  me ei jõudnudki kõike ära vaadata. (üks kujutis küll teist ei meenutanud. Kui kristliku kunsti ühe lemmikmotiiviga võrrelda, siis minu arust on Pühad õhtusöömaajad üldiselt sarnasemad kui need Bismillah!id) Pääle selle oli seal veel uhkeid vaipu ja potte ja ka tavalisemaid pilte (nad on üldiselt üsnagi osavad stiliseerijad).
Kirjutamise hetkel loen Maughami "Of Human Bondage"'i("Inimorjusest", toim.) ja olen omadega parasjagu säälkohas, kus Philip Carey on juba mõnda aega Pariisis kunsti õppind ja kus noorte kunstiõpilaste  seltskond peab olulisteks vaid moodsaid impressioniste ja vanadest meistritest ainult  Vermeeri, Velasquezit  ja Rembrandti. Impressioniste ma seal väga ei täheldanud (tõsi, klassitsiste ma nägin, David oli väga muljetavaldav) ja tõtt-ütelda hindan ma ka saksa ekspressioniste prantsuse impressionistidest kõrgemalt.  Flandria ja Madalmaade osakond oli suuresti lukku pandud, mida ma seal vaatasin, enam ei mäleta, igatahes otsisin ma taga "Tüdrukut pärlkõrvarõngaga" ja  ei leidnud. Mis puutub Velasquezisse, siis kõikide hispaanlaste jaoks oli seal ainult üks tuba, mida Velasquez El Greco, Goya ja Zurbaraniga jagas.
Leonardo da Vinci oli üldiselt meeldiv, Mona Lisat pidi vaatama rahvasumma seast nagu paavsti, see on vist küll asi, mille tähendusväli on lihtsalt niivõrd palju suurem kui asi ise, et kõige üllatavam või mõjuvam sealjuures ongi too lõppematu rahvasumm.
Muidu veel: Arcimboldo, taaskord; üks itaallane, kelle nime ma unustasin, aga kes toredasti tegi muidu värviküllaseid pilte, ainult inimeste nahk ja näod olid halltoonides, mõnusalt groteskne mulje jäi; üks pühak, vist St.Etienne, keda kujutati igalpool lagipähe löödud lihunikunoaga, kusjuures seda mitte märtrisurmapiltidel vaid täiesti igapäevast eluolu kujutavail piltidel. Ma kujutan ette, et see on seda tüüpi asju, kuidas Püha Katariinat kujutatakse rattaga või Püha Martinit pooliku mantliga, aga selline sõbrapilt "Mina, sõber ja pähe löödud kirves, jalutame siin niisama" tundub kuidagi kergelt jabur.
Pärast Louvre'i läksime ostsime veini, vorsti, juustu, saia ja mahla ja tegime Elüüsiumi Väljakute (sest seda Champs-Elysees ju tähendab) lähedal ühe väikese pikniku.

Kui mul kõht täis oli, tundsin ennast mõneti paremini ja Pariis ei tundunud ka enam nii hirmus. Läksime Triumfikaart kaema. Triumfikaar on uhke küll, kaugele juba näha, ainuke häda taga on, et ta on otse ühe kaunis aktiivse ringtee keskel, tunnelid lähevad küll mõnedes kohtades alla, aga ei tule välja mitte Triumfikaare juures vaid lihtsalt teises kohas väljapool ringteed. Me ei olnud ainsad sama hädaga inimesed, üks ülikonnas härrasmees, kes oli pärit mingist Aafrika riigist, mille ma ära unustasin, ja üks perekond, häälekõla ja välimuse järgi vast Kreekast pärit, olid koos meiega sama mõistatuse ees. Etendasime siis veidi aega häppeningi nimega "Turistid jooksevad ümber Triumfikaare", kuni leidsime lõpuks tunneli, mis Triumfikaare alla viis.

Kohustuslikus korras tuli mõistagi Eiffeli torni vaadata. (üllatusena tuli, et sinna peale üsna palju kuulsate teadlaste, inseneride ja matemaatikute nimesid kirjutatud oli). Eiffeli  torni juures õnnestus ka näha kelmideks hüütavat kultuurinähtust - põhiprintsiipi sa kindlasti tead - kolm kaussi, ühe all hernes, palju ringiliigutamist ja turist jääb rahast ilma. Paar detaili oli siin küll teistmoodi (kausside ja herne asemel kolm ketast, millel ühest on ühel pool valge laik) aga üldidee oli sama. Jäime üht asja tsipake vaatama. Tüüp tegi  kolm aeglast liigutust ja küsis ühe kõrvaloleva mehe käest(kellest jäi mulje, nagu ta parasjagu mängiks), kus valge laik on. Seda, kus laik oli, oleks Stevie Wonder ka näinud, aga mees osutas vale ketta peale. Ilmselgelt petuskeemis osaline, ma üldse ei kujuta ette, paljud pealtvaatajatest tõesti vaid pealtvaatajad olid. Kelm keeras siis näidatud ketta ümber, must, (quel surprise!) ja küsis siis Merikese käest, milline õige on, et noh, nii tasuta, et näha, kuidas veab. Merike läks ja osutas siis õige pääle. Nüüd pakkus mees juba raha peale mängu, aga ega me eile pole sündinud, me läksime ära. Järele mõteldes oleks võinud ju mehe käest olevad 100 eurot endale võtta, aitäh ütelda, turistinägu peas ja minema jalutada, ega turist peagi mängu finessidest aru saama. Anti sada euri siis anti.

Olesklesime veel veidi Marsi väljakul, vaatasime tänavaartiste ja tulime tulema. Ratta leidmisega oli paras tegu, nagu mainitud, aga lõpuks jõudsime oma endise hosteli juurde. Küsisime tüübilt valvelauas kahele inimesele kohta, aga tema teatas parastava häälega, et ei saa, hostel on täis. Asusime siis nõutu näoga Pariisi tänavatele teele ja ennäe, tulukene vilgub viimati!, ühetärnihotell! Tuba kahele maksab umbes viis euri rohkem kui kaks kohta hostelis. Mis nii viga elada, kui toas on suisa kraanikauss!

(Pariis)-Marseille. Reede.

Juhhõissa, asusime varahommikul rongijaama ja saime sõita prantsuse insenerikunsti imega nimega TGV, pikemalt siis Train de Grande Vitesse elik maakeeli Väga Suure Kiirusega Rong.
Rong kandis meid kolme tunniga Marseille'sse, kui kaarti vaadata, võib taibata, milline imetegu see on. Head uudised sellega veel ei lõpe -Olivier oli oma agendid tööle pannud ja  leidnud inimese, kes oma korteri selleks nädalavahetuseks maha jättis ja kuhu kaks eestlastest hulgust nagu nalja sobisid.

Ma pole kindel, kas olen sellest kirjutanud, aga algselt plaanisime Itaaliast kohe Marseillesse minna, geograafiliselt olnuks see mõneti loogilisem, paraku tegeles Colin sel nädalal sellise pisiasjaga nagu seda on doktoritöö lõpetamine. Doktoritöö tuli reedel ära anda, sestap me reedel Marseillesse tulimegi. Paraku oli sellega sihuke juhtum, et too inimene, kelle korterisse me minema pidime, oli seitsmeni tööl ja Colini telefon oli ilmselt hääletuks seatud (täiesti arusaadav, doktoritöö viimistlemise viimastel tundidel ei ole ilmselt väga soovi telefonitsi lobiseda). Marseillese jõudsime kaheteistkümne paiku, aga Colini ja Charlotte'i saime kätte alles kella viie kanti.
Marseille oli ka meie reisi üks lõunapoolsemaid punkte, sestap oli hirmus palav. Seiklus!

Uitasime siis mõnda aega Marseilles ringi, käisime poes ja läksime siis ühte parki piknikku pidama. Park oli lapsi täis, meie lamasime puu all, keel vesti peal ja sõime võileiba-mahla. Aeg möödus. Nelja paiku läksime rongijaama wifit püüdma, saime kätte ka. Sain FBs Charlotte'ilt sõnumi Colini uue telefoninumbriga, edastasime sõnumid, saime kohtumispunkti koordinaadid ja asusime teele. Kokkusaamine toimus, nagu üteldud, umbes viie paiku.

Colin ja Charlotte elasid Marseilles linnajaos nimega Noailles, vaikne ja rahulik kant, kuigi üldjuhul seal valged inimesed tavaliselt ei ela. Kohtusime kokku platsil nimega Cours Julian, kena plats tänavakohvikute ja madalate purskkaevudega, kus sees lapsed mängivad, kuigi nad tegelikult ei tohi.Läksime koos ühte lähedalasuvasse lesilasse, kus väidetavalt laudade ja toolide asetus alati muutub, seekord näiteks ei olnud neid üldse. Istusime nurgas patjadel, jõime külma roosat veini ja vestlesime. Marseilles on pigem selline kuurortlinn kui turistilinn, selle kolm kuulsamat vaatamisväärsust olla üks kirik mäe otsas, mida on suvel suitsidaalne lähedalt vaatama minna,  mingi asi veel ja Taaveti repro, see viimane peaks umbkaudse turismiobjektide kogusest pildi andma. Teisalt oli praegu Marseilles Euroopa kultuuripealinn, käimas oli Europride 2013 ja pühapäeval oli Bastille vabastamise päev elik suur Prantsuse rahvuslik püha- tegevust peaks jätkuma küll.

Kella seitsme-kaheksa kandis saime kokku inimesega, kelle korter see olema pidi (võib-olla oli see samas ka tema poiss-sõbra korter, me polnud päris kindlad), Claire'ga. Tuli välja, et see oli Colini ja  Charlotte elupaigaga samas linnajaos, nii et kõik oli väga mugav. (Mis puutub Colinisse ja Charlotte'i, siis nende elupaik oli umbes nii kitsas, et sinna mahtunuks peale nende kahe vahest veel ka üks kodustatud kivi aga mitte igatahes kaks külalist, seepärast nad meid võõrustada ei saanudki.)

Mina läksin meie peatuspaigas duši alla, samal ajal rääkis Merike Clairega, sai juhtnöörid ja võtme kätte ja selleks ajaks, kui mina pestud olin, oli Claire juba läinud. Läksime Colini ja Charlotte'ga õhtust sööma, oli sihuke mingi araabia tüüpi toit.


Marseilles. Laupäev.



 Tõusime vara ja läksime kalaturule äsjapüütud kala ostma. Vaatepilt meenutas päris mitmeid Madalmaade kandi kunstnikke(neile ikka valmistas palju rõõmu mereandide hunnikute maalimine, tõesõna, Loodus on Saatana kirik). Tekkis küsimus, kuidas maitseb rai, teisalt ei osanuks me raikala fileerida. Õnneks oli seal üks koht, mis raifileed müüs. Läksime ja ostsime veel erinevaid köögivilju, panime kala ja kergestiriknevama toidukraami külma ja läksime uuesti magama - ma saan aru, miks Vahemere ääres siestat peetakse, kella üheteistkümnest kolmeni on liiga palav, et isegi mõtelda. Kell neli tõusime üles ja läksime koos Colini ja Charlotte'iga randa. Vesi oli väga mõnus, aga päris supp ei olnud, sestap ei tahtnud Colin väga vette tulla. Colin ei tahtnud eriti päikest naha ligi lasta ka, ta on muidugi keldi tüüpi nahaga, põleb kergesti ära. Ostsin jäätist ka, segaselt küsisin vist, sestap küsis müüja "English?". Mõtlesin,  kas ta mõtleb seda, mis keelt ma eelistan, sestap noogutasin. Siis küsis ta aga "Londres?" miska pidin seletama, et ei, ei ole inglane, eestlane olen. Müüja nägu tõmbus mõtlikuks ja küsis, et kas see on põhimõtteliselt Venemaa. Ei, ei ole, ütlesin, aga ta ei tahtnud mind uskuda. Leidsin, et prantsuse jäätisemüüjate harimine tänapäevase  geopoliitika vallas pole põhjus, miks ma randa tulin ja tulin tulema.

Hiljem olesklesime veel ühes rannabaaris, neil oli seal sihuke kord, et nendele, kes söövad, on ühed kohad, neile kes joovad, teised kohad, kusjuures joogikohti oli kaunis vähe ja praktiliselt keegi ei söönud, aga ega meil ometi kapitalism ole. Jõime kokteile ja vaatasime merele, Merike proovis Provence'i kandi aniisimaitselist jõledust nimega Pastis, õnneks olin mina seda juba kunagi proovinud ja ei pidanud seda enam tegema. Tuli aga välja, et Merikesele Pastis meeldis, ma kahtlustan, et aniisi nautimiseks on mingit eraldi geeni vaja, räägitakse, et igatahes koriandri jaoks on seda küll vaja.


Hakkasime kodupoole minema, aga meie teekonnale jäi ette asi nagu Europride. Mainin siinkohal, et pride pole mitte ainult paraad vaid erinevate ürituste seeria, mis kõik kokku nii nädal või kaks võtab. Pride'i jaoks oli seal eraldi rand, kus toimus mu arusaamist mööda lihtsalt üldine oleskelu, läksime siis sinna ja leidsime mingi koha, kus lesida - üldiselt oli päris vaikne ja mõnus, palju samasoolisi paare oli, igast vanusest ja värvist, mäletan, et näiteks päris armas oli vaadata sellist hallipäist lesbipaari, uhkete rannakübarate ja käekottidega. Heterosid oli ka, aga nemad olid üldiselt vähemuses.


Õhtul tegime koos raikalast süüa, tuli sihuke rai tomatis riisi ja muude köögiviljadega. Oli päris mõnus, aga üle jäi teda kõvasti ka järgmiseks päevaks.









Marseilles. Pühapäev.

Jällegi, hommiku ja lõuna passisime kodus, sest väljas oli lihtsalt liialt palav. Kirjutasime couchrequeste Kopenhaageni, Berliini ja Utrechti rahvale - jah, ka Utrechti rahvale, sest kuigi me olime varem arvanud, et meil on seal sõprade sõbra pool koht olemas, oli sõprade sõbraga midagi juhtunud ja ta pidi Utrechtist ära sõitma. Selgub, et Utrecht on kõige lihtsamini couchsurfitavam linn üldse - pühapäeva hommikul saatsime mõnele inimesele sohvapalved, pluss kirjutasime Utrechti viimase-hetke-sohvapalve foorumisse, umbes nelja tunniga saime kolm vastust.

Lõuna ajal läksime sööma ühte pannkoogikohvikusse, mis pidada kuulu järgi väga hea olema, igatahes rippus seal laes roosa elevant, mis Merikesele meele järgi oli.  Sihuke kerge lastekohviku tunne oli, seina peal oli silt, mis kuulutas välja joonistusvõistluse teemal "Minu ideaalne kodulinn", teine ja kolmas koht said vastavalt kaks ja üks portsu jäätist, esimene sai midagi veel rohkem, mida, ei mäleta.

Edasi patseerisime niisama ringi, kus täpsemalt, väga ei mäleta. Teemakohaselt, Marseille vanas sadamas on skulptuuri pandud paar Dali teostel kujutatud objekti, sealhulgas nood kuulsad sulavad kellad. "Sulavate kellade" tegelik nimi on aga teadupärast "Mälestuse püsivus". Või nagu Brodski kirjutas -
"Mõte sinust eemaldub nagu vallandatud teener,
ei, nagu raudteejaam  sildiga Võritsa või Tartu."
Sellesamaga tahan ma ennast välja vabandada, kui kirjeldus ja reaalsus üksteisest väga kaugele triivinud on-  inimene unustab.
Ärgem  aga unustagem aga tänast kuupäeva - 14.juuli, Bastille'i vabastamise päev. Kui pimenes, läksime sadamasse tulevärki vaatama, nad kasutasid väga kavalasti ära tulevärgist tekkinud suitsu, lasid laseritega sinna peale pilte ja puha.

Jätsime Colini ja Charlotte'iga hüvasti, sain veel kätte tänukirja pulmaskäimise eest (tegelikult oleks nad pidanud selle mulle postiga saatma, aga sellega kuidagi venis ja nüüd sain ma selle suisa ilma postikuludeta kätte)

Kirjad Euroopa vallutamiselt. Varssavi. Viin.

Esimesest juulist kahekümnekolmandani olin Eestist ära, tegin sõbraga koos Euroopa ringreisi. (meetodiks raudtee ja InterRaili pilet, millega saab terves Euroopas kahekümne kahest järjestikusest päevast kümnel päeval rongidega sõita nii palju kui süda lustib)

Sõidu ajal kirjutasin ohtralt CouchRequeste(kuidas seda maakeeli ütelda? sohvapalveid?) ja kuna alates kahekümnendast palvest muutub see väga nüriks žanriks, siis kirjutasin ka vahelduseks aeg-ajalt kodustele reisikirju. Paraku oli koduste postkastiga miskine jama ja kohale jõudis neist vaid esimene, mõtlesin, et hakkan neid siis vähemalt blogis ära tooma.

Varssavi. 

Saabumine esmaspäeva õhtul. 18-tunnine bussisõit tüütu ja unine, aga mitte nii hull, kui kartsime. Magasin, sõin, kuulasin podcaste filosoofia ajaloost, (praegu olen Platoni juures, aga Platonit on ka väga palju sääl podcastihunnikus), magasin, lahendasin ristsõnu, sõin, vahtisin aknast välja ja nii edasi. Bussisõit nagu ikka. 

 Varssavis võõrustaja Pawel, 19-aastane tudeng (majandus?, management? mingi sedasorti asi igatahes) Sihuke natuke vaikne poiss, aga muidu täitsa tore. Teisiba oli tal esimene tööpäev ühes call-centeris, aga esimene päev oli tal võrdlemisi lühike. Külas oli tal ka sõber, David. Teisipäev sõime hommikusöögiks vorsti (kas vorst on mingi Poola teema? bussis oli ka pidevalt vorstilõhn üleval. Gyurka, tahad vorsti? mul on praegu kotis veel Eestist kaasa võetud pool suitsuvorsti. väga ei kutsu see vorst hetkel mind.) Käisime hommikul ebaviisakalt suures pargis(Lazienski Krolelewskie, mis pidada tõlkes kas kuninglikku vannituba või peldikut tähendama), mis oli lahe, selline korralik hoolitsetud ja geomeetriline prantsuse park koos valgete uhkete sammastet majadega; vaheldus see aga üsnagi metsiku alaga, mõnes kohas oli lihtsalt heinamaa, ilmselt ei jaksa nad lihtsalt igal pool niita. Päris vinge kontrast, kui on vanad puuhiiglased, mille ümber on nelinurksed täpselt pügatud hekid, hekist väljaspool golfimuru ja hoolitsetud teed ja hekist seespool meetrikõrgused nõgesed. Pluss patseerisid seal ringi mõned paabu- ja muud linnud ja ka teisi pudulojuseid - oravaid oli sääl kole palju, tulid peaaegu käe juurde, aga kuna süüa polnud anda, siis päris puutuda ei lasknud. Seal  pargi kõrval oli ka Poola presidendipalee, mille kõrval omakorda hiigelsuur Chopini kuju, Chopin istub mõtlikult ja vaatab igavikku, tema kohal aga kõrgub kas puu, käsi või lind, ma ei saanud täpselt aru, võimalik samas, et ka skulptor ise ei saanud täpselt aru.

Igastahes, sõitsime pärast pargiskäiku Koperniku teadusparki, see ka hirmsuur. (poolakatele vist meeldivad suured asjad) Sääl oli palju imeasju, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Päev möödus üsnagi märkamatult, siis vaatasime veel CouchSurfingusse Viini ja Milano kohta. (mul on Viinis üks sõber, kes põmst ütles, et kui me kedagi ei leia, saab ilmselt tema pool ööbida, nii et ma Viini pärast ei muretse. Milanoni on aga veel aega.) Siis käisime vaatasime veel Varssavi kesklinna ja rongijaama, broneerisime pileteid. Tädi informatsioonilauast jättis mulje, et tal on kõik rongiajad peas, igatahes, kui ma küsisin rongiaegu homme kaheteist paiku Viini ütles ta kuhugi vaatamata kohe "12.15". Raudteejaama kõrval oli, jällegi, üle mõistuse suur stalinistlik ehitis, Pawel ütles, et selle jätsid neile vist venelased. See on vist üks Ida-Euroopa suuremaid hooneid, praegu on seal muuhulgas tehnikamuuseum, aga välja nägi  igastahes, nagu elaks seal mingi sci-fi kurjamist maailmavalitseja ja mingi hetk  tuleks hoone tipust välja megalaser, mis vaenlased õhku laseb, ja katustele astuks robotid valvesse. Teine võimalus on, et maja võtab  jalad alla ja hakkab Godzilla kombel Varssavit lömastama. Ilus hoone samas.

 Siis käisime veel poes, ostsime pastat, tomateid, suvikõrvitsat, šalottsibulaid, juustu ja õlut (õlu nägi väga poolapärane välja, sellepärast me just seda õlut ostsime) ja läksime koju. Mul tekkis komme poolakeelsetele lausetele eesti keeles vastata. Koju tulles nägime tänaval kaht meest, kes  laua taga istusid ja viina jõid, mõneti naturalistlik pilt, aga fotot siiski ei teinud. 

Baaslaagris oli külas veel Davidi tüdruksõber, nimeks midagi Suzan-tüüpi, ma kirjapilti ei küsinud. Tegime ostetud toorainetest viiekesi koos süüa ja lobisesime niisama.

Järgmine päev(praegu kirjutades täna) pakkisime asjad, misajal Pawel üles ärkas ja meile mingisugust poola rasva-asja koos leivaga pakkus. Rasva-asi nägi natuke õudne välja aga maitses päris hästi. Mul on tunne, et poolakad on mingisugune liharahvas, teadusmuuseumis oli igatahes tervisesektsioonis mingi asi, mis mainis, et inimene peab ellujäämiseks ka taimi sööma, lihast üksi ei piisa.  

Jätsime Paweliga hüvasti ja tulime rongijaama, katsusime seal tulutult wifit leida. Ei leidnud. Läksimegi rongi peale.

***

Viin, (Zürich, Milano) 

Varssavi-Viin rongisõit võttis kaheksa tundi ja oli Varssavisse saamisega võrreldes ülimalt meeldiv - lühike, meil oli kahe peale kupee, kus sai laiutada, vestelda, arvutimänge mängida (rongis oli elekter!) ja kirjutada toda eelmist teksti. Milano-Chambéry rongis on ka elekter ja palju aega, sestap saab asju kirjutada.

Esimene moraal - ära iial looda Milanos suvel couchsurfida, või kui sa seda teed, plaani seda mitu nädalat ette ja spämmi kõike, mis ette juhtub. Milano CS lehel oli kirjas, et peaks saatma umbes 70-80 kutset, mis tähendab, et see võtab vähemalt ühe korraliku tööpäeva või sa ei loe inimeste profiilegi läbi ja saadad kõigile sõnumi stiilis "You seem intestesting. We want to surf with you." Meil tekkisid ka kompleksid inimesele, keda me ei  tunne ja kes tunneb kuidagi kedagi, keda me tunneme, helistamise suhtes, sestap saatsimegi Milanos ööbimise vaikselt kuradile. Aga ma ruttan sündmustest ette.

Viini jõudsime kolmapäeva õhtul, rongi peal olime varasemalt saanud sõnumi Ecelt, kelle pool me ka viibisime. Nagu ajaloost võib mäletada, kuulus uusaja mingil osal Veneetsia Austria-Ungari impeeriumi koosseisu. (Salieri näiteks oli ju itaallane, aga tegutses Austria-Ungari keisri õukonnas) Tublid itaallased (tõsi, ei tea, kas veneetslased) pole seda ajaloo osa unustanud vaid on ikka tulnud tagasi oma vanasse pealinna Viini, et sinna suurel hulgal gelateriasid püsti panna. Ece pakkus meile igatahes õhtul gelatot, mida ta oli tänavalt karbiga ostnud ja ütles, kuidas jäätiseäri on Viinis küll itaallaste käes. Seega- itaallaste kättemaks? Tulid ja vallutasid salakavalal kombel hoopis Viini? Mine võta kinni. 

Viin, neljapäev. Ärkasime, spämmisime Milano linna elanikke CouchSurfingus, läksime linna peale laiama. Võib täiesti ausalt ütelda, et Viinis käisime kohvikus ja loomaaias, neljapäev oli too loomaaiapäev, peale selle viis tee loomaaeda läbi Schönbrunni lossipargi. Kui Varssavi park oli toredasti ajutiselt metsistunud, siis see park jättis mulje, nagu töötaks seal umbes kakssada aednikku, kellest kõrgeim annab aru ainult keisrihärrale isiklikult ja kui kuskil on rohi sentimeetri võrra vale kõrgusega, on skandaal ja pead lendavad.

Loomaaias oli palju loomi, mis neist ikka rääkida, tõsi,päev oli palav, nii et tuli osta pudelivett, kuigi vesi kallis oli. Hülgeid sai vaadata vee alt või vee pealt, nende basseini sein oli kohati läbipaistev, tundus vähemalt, et hüljestel oli lõbus. Pärast leidsime ka ühe ökopäritolu kraami müüva taverni, üsnagi stiiipuhas teine, sõin leiba, vorsti, juustu, mädarõigast ja õlut. 

Naasime koju ja koondasime vägesid, puhkasime palavast päevast (üldse on terve reisi vältel väga palav olnud, veepudelid on sest ajas kaasas olnud, et dehüdratsiooni vältida). Hiljem läksime Ece ja ühe ta sõbraga (Pau nimeline tegelane, kelle emakeel oli vististi hispaania, päritolu ei mäleta) välja, Viinis on üks vana haigla, mida enam ei kasutata, nii et selle hoonest ja alast on saanud inimeste kooskäimiskeskus ja seltsielukoht. Läksimegi sinna, trammiga ja üritasime siseõues olevas restoranis süüa. Kelnereid oli seal kohas igatahes vähevõitu või nägime me hirmsad välja, igatahes tuli alguses meie juurde kelner, Ece ja ta sõber jõudsid juua tellida, aga meie Merikesega jäime liiga kauaks vahtima ja kelner sööstis minema. Eestlase aeglased närvid, mis teha, aga niiviisi Euroopas jahil käia ei saa, kelnerid jooksevad ära, kui kohe nägemise peale refleksina tellimust ei tulista. 

Igatahes, vahepeal otsustasime ära, mida süüa-juua.(võtsime tublide turistide kombel Viini šnitslit, nagu peab. friikartulitega. ma võtsin veel mingisugust austria punaveini ja kohvi) Vahepeal pakkus Pau, et peaks tellima pigem hommikusööki, sest ilmselt on kelneri teise tulemise ajal juba kellaaeg vastav.  Õnneks toimus kelneri teine tulemine siiski pisut varem kui Kristuse Teine Tulemine ja saime oma tellimuse sisse anda, seda küll kõike korraga, sest me väga enam riskida ei julenud. Toit tuli kusjuures hämmastavalt ruttu. Ma täitsa kujutan ette, et seda Viini šnitslit friikartulitega saaks ilmselt ka kuskilt tänavalt või koolisööklast osta, aga näe, austerlastele on see rahvustoit. 

Vestlesime elust-olust ja Türgis olevast olukorrast. Ece üldiselt toetab Gezi platsi rahvast, aga ütles ka, et Türgi on väga eripalgeline riik, kusagil maapiirkondades elavad inimesed on ilmselt tunduvalt valitsusmeelsemad kui Istanbulis ja ta ei tea, kas mingisugune lahendus üldse ongi võimalik või ei.

Õhtul ostsime tänavalt veel erimaitselisi gelatosid (näiteks ka pistaatsiapähkli, amaretto ja kastanimaitselisi, viimast kiidan eriti) läksime koju ja sõime neid. Ece tegi veel türgi kohvi ja pärast ennustas meile ka nende pealt. (meenutas see tsutike seda Harry Potteri kolmandat raamatut, kus Harry ja Ron esimest korda ennustamistunnis on -  näe, see asi siin meenutab kala. Ja siit ripuvad mingid kolm asja alla.) Mida ennustati, ma väga ei mäleta.

Viin, reede. Läksime nüüd Viini vanalinna vahtima. Käisin enne ühes raamatupoes ja ostsin natuke asju, ühe saksakeelse Akunini, kaks graafilist romaani, üks rääkis vist kaheksakümnendatest ja teine Teisest Ilmasõjast, (hiljaaegu muutusid reeglid selle kohta, kuidas ajaloosündmusi suurtähistama peab. Ma nüüd ei teagi, kuidas õige on) peale selle veel ühe raamatu, kus oli sama tekst korraga kahes keeles, et keelt harjutada. Käisime postkontoris ja saatsin kogu selle kupatuse pakiga koju. 

Vanalinnas nägin hobustega kaarikuid, millest ema mulle telefonitsi rääkinud oli, vanu maju ka, jättis kaunis sümpaatse mulje. Ma läksin ühte muuseumisse, sest mulle oli kuskilt jäänud mulje, et seal on Klimti ja Schiele näitus, aga paraku läksin valesse muuseumisse, kus olid väheke klassikalisemad pildid, noh, pole hullu, Arciboldo oli päris meeldejääv. 

Igatahes, vaatasin muuseumi ära (Merike ei viitsind, tema vaatas vanalinna. Väidetavalt olla  Freudi park neil mõneti meie Pirogovi moodi - ta nägi, kuidas seal üks seltskond kasti õllega istus) saime uuesti Merikesega kokku, istusime ühes pargis põõsavilus, keel vesti peal ja plaanisime edasisi tegevusi. Seejärel jalutasime koju, et täita plaanist "kohvik ja loomaaed" ka esimene pool, sõime Sachertorti ja jääkohvi. (ma kirjutan hirmus palju söögist, ma kardan. "Hulkur Rasmuses" ütles Oskar, et hulgus mäletab eelkõige seda, mida ta sööb ja mida me praegu muud teeme, kui mööda ilma ringi hulgume.)

Õhtul läksime veel välja, ühte karaokebaari, ma pole varem karaokes käinud ja laulsin isegi täitsa mitu korda("Touch-a-touch-a-touch me" läks publikule päris peale, "Son of a Preacher Man" ka), täitsa mõnus õhkkond oli sääl baaris. 

Mäletan sealt ühte aasi päritolu noormeest, kes päris hästi mingeid džässistandardeid laulis, dzässi laulis ka  üks mõnusa  suitsuse häälega tütarlast (mõtle Marlene Dietrichi peale). Sääl oli veel üks eriti lüürilisi laule laulev transseksuaalne naine, üks rokkar, kes võib-olla oleks mingis muus kontekstis viisi pidanud, paraku polnud see kontekst seal ja siis, üks nooremas keskeas paar, kes vahepeal duetti laulis ning mõistagi laulis ka see tüüp, kes pulti haldas ja kelle juures inimesed ennast kirja panemas käisid.

Koju minemine oli logistiliselt põnev ülesanne, kuna me ei tahtnud vist,et keegi väga palju üksi koju minema peab. Lõime metroojaama kohal (just kohal, alla me ei jõudnud) kaardi lahti ja hakkasime uurima, vahepeal segas meile vahele aga noormees ja neiu, kes ka mingit tänavat või metroojaama otsisid, küsides, kas me oleme kohalikud ja kas oskame aidata. Ütlesime, et ei, aga kas teie olete. Noormees tunnistas häbelikult, et on tegelikult kohalik, aga siis leidsime me kõik õige suuna kuhu minna ja läksime kõik oma kodude poole.

Viin.Laupäev. Laupäev on teadagi vaikne päev ja ega meiegi siis suuremat midagi teinud, magasime keskpäevani ja läksime siis minu tungival nõudmisel koomiksipoodi, mis oli poolenisti remondis, poolenisti avatud, omanik oli väga sümpaatne, soovitas paari asja, mida ma ka ära võtsin (paar muud asja võtsin ka).

Õhtul jõime veel türgi kohvi (aga ei ennustanud!) ja sõime gelatot või õigemini, eilse gelato jäänuseid, ega seegi halb polnd. Igatahes, jõudis kätte aeg minna rongijaama. Olime otsustanud minna öise rongiga Milanosse ja sealt samal päeval Grenoble'isse, logistilistel põhjustel.

Niisiis, Viin-Zürichi öörong, sõitis teine umbes 9-10 tundi, umbes kümnest õhtul seitsmeni hommikul, pole kindel, kas vahepeal kella ka keerati või olime seda juba teinud. Interraili piletid meile magamisasemega kohti ei võimaldanud, ainult istekohad olid meiesugustele. Hõivasime ühe kuuese kupee ja üritasime võimalikult laiad välja näha, et võimalikke haidukke, bašibusukke ja väikesi lapsi eemale peletada. Päris perfektne meie tehnika polnud, kaks naisterahvast  tabasid meie blufi ära ja tulid ka samasse kupeesse. 

Teadupärast on šveitslased oma vargakommete poolest kuulsad, sestap  sidusin oma seljakoti viit rihma pidi  pea kohal asuva pagasiresti külge-  kui ma nüüd unne vajun ja  kohalikud pikanäpumehed mu kotti varastama tulevad, teevad nad kindlasti palju kära, mille peale ma üles ärkan ja minu läbistav silmavaade sunnib nad hetkega kõik põlvili heitma, mind anuma, et ma neile andestaks ja tõotama, et nad sellest päevast alates ainult ausa tööga leiba kavatsevad teenida. 

Paraku jäid tulemata nii vargad kui ka uni ja Zürichisse jõudsin ma väga loppis näoga. Õnneks oli loppis olemisega ka Zürich ise, pühapäevahommiku asi, tänavad olid prahti ja hiliseid joodikuid veel täis, mõned inimesed koristasid tülpinud näoga neist esimesi ja lootsid, et teised ise koju lähevad. 

Zürichis oli meil aega üks tund mille ma kasutasin ühe kanaburgeri ostmiseks ja söömiseks.  Vaprad Šveitsi kiirsöögikohad austavad oma riigi sõltumatust kõrgelt ega armasta eriti võõramaiseid pangakaarte ega eurosid. Üks burksiputka tädi siiski halastas mu peale ja oli valmis mängima, et mu eurod on tegelikult šveitsi frangid. (tegelik kurss umbes 1 EUR= 1.2 CHF, toim.) Nägi välja nagu mu elu kalleim rotiburks, aga tegelikult oli päris hea, vürtsikas selline.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Milano. Milanos üritasime esmalt saada broneeringuid ühe härrasmehe käest, kes oli ülimalt nördinud, et me ei itaalia ega isegi ladina keelt ei räägi. Tänapäeva haridus! Inglise, saksa ja prantsuse keeled on selgelt barbarite keeled ja kui ma üritasin oma hispaania riismeid kokku kraapida, teavitas üks abivalmis hing meid, et oleme vales kassas.

Meil polnud eelmine päev õnnestunud Milano-Grenoble ronge broneerida, kuna vastavaid kohti polnud võimalik mujalt broneerida, sestap olin ma kaunis skeptiline meie edasisõiduvõimaluste üle, aga ennäe! õnneks selgus, et Milano-Chambery-(Grenoble) rongile polevatki vaja broneerida, istud kohale ja ongi broneering! (pärast mõistagi selgus, et nii päris pole) Pole samas head halvata - meile räägiti, et broneerimatu rong võib-olla siiski ei sõida, sest Prantsusmaal on raudteetööliste streik. Kuna kavatsesime järgmise nädala Prantsusmaal siin-seal veeta, tegi see uudis meid mõneti murelikuks (spoiler alert: Prantsusmaal läks kõik enam-vähem hästi), aga pärisinfo selle kohta pidi saabuma mõne tunni pärast, sestap läksime lõunat sööma (krevetipasta).

Naastes selgus, et kõik on hästi, rong sõidab ja sinna peale saab, aga selleks, et teada saada, kuhu me istuda võime, peame ära ootama ühe spetsiaalses rõivas ametniku, kes meile kõike tarvilikku seletab. Läksime kohale, otsisime ametnikku, otsingu tulemusena leidsime umbes seitse teist Interraili piletiga sõitvat noort inimest, aga ametnikku ei paistnud kusagilt. Mõni aeg enne ärasõitu ilmus ametnik kohale. Kohe tema saabudes haakisid kõik Interraillased end talle sappa, mistõttu ta meenutas veidike Hamelini linna rotipüüdjat.

Jõudsime siiski rongile, mitte märga surma, kuigi selgus, et broneerida olnuks ikka vaja, miska meile tehti täpselt määratlemata broneeringud, mis tähendas, et koht oli sinu oma niikaua kuni sinna kedagi ei tulnud, kellele see rohkem meeldinud oleks.

Jõudsime kenasti Chamberys maha ja läksime seal Grenoble'i bussi peale. Minu tagasitulemist tervitas üks kena dramaatiline äikesetorm, mis meie bussist mahaastumise ajaks paraku järgi jäi. Aga sellest juba järgmisel korral A bientot! 

Juuni

Mõnikord ma näen unes, et astusin Viljandis lavakasse. Ma ärkan üles ja usun pool päeva seda, et ma teen ärkvelolles ka seda ja et see saab juhtuma veel enne kui kaamel ära sureb*. Inimese hääl ärkab kolm tundi pärast inimest, minu kaine mõistus ilmselt pool päeva pärast mind. (nüüd loe selle blogi leitmotiivi, eks) Sest tegelikult olen ma füüsiliselt vigane, olgugi, et  uus rohi on väga hea; mul ei ole raha, et veel neli aastat midagi õppida ja emme-issi rahakoti peal seda teha oleks väga piinlik, alternatiiv oleks mõistagi raha koguda, aga sellega läheks ikka päris kaua; ma olen tegelikult liiga vana, et näitlejaks minna (räägitakse, et nad küsivad juba kahekümneüheste käest, kes sinna esimest korda lähevad, et kus kurat sa varem olid ja miks sa alles nüüd siis ärkasid, eelistavad inimesi, kes ei ole veel niivõrd väljakujunenud isiksustega) ja lavastajaks või harrastusteatri juhiks? - ma pole kunagi midagi lavastanud ja ülipealisülesanne on tõtt-ütelda ka ebaselge(lugemus ja vaated on kah liialt väikesed, et midagi teha); ma ei jääks Viljandi-taolises kolkas tegelikult ellu, naiivne oleks arvata, et see on kulturnikute linnake, kus iga kojamees Vasja on tegelikult luuletaja, haritud inimene ja valdab viit võõrkeelt ning kus ossidki vaid täiuslikult deklameeritud heksameetrites ropendavad; ja lõppeks mulle tegelikult meeldib see, mida ma praegu teen - tähendab, praegu on kaunis nüri, aga mulle põhimõtteliselt matemaatika meeldib ja ma pole kaotanud lootust, et mingi hetk tuleb ta tagasi.

Issand jumal, see lause on nii pikk, et on suisa ropp.


Aga igatahes jah, Viljandi ja teatrikool on sihukene aeg-ajalt  tekkiv romantiline kujutlus, millel ei pruugi reaalsusega suuremat ühist olla, Kunnus teda võtku. Üldiselt tekib see siis, kui ma näen inimesi, kes on samadest sfääridest tulnud ja õpivadki reaalselt sääl ja teevad pärisasju (täna jälle nägin, mulle tuleb ikka silme ette üks stseen päris algusest, kus Claudius ja  Gertrud Hamletit väntsutavad, mõjuv stseen oli). Eks see ole kadedus, mis muud, eriti võttes arvesse kuidas mu enda näitlejatöö on häirivalt amatöörlik. Reede on etendus, ei julge ütelda, et tulge. Tähendab, võite tulla, pärast on joomine ja praažnik ja meie tükk ei kesta ka kuigi kaua ja on arvatavasti  talutav, aga rohkem ei julge küll lubada.

Ma tahaks kuskilt internetist leida seda pilti, kus Stephen Stills satub paanikasse, kuna esinema peab 23 tunni pärast, aga "Oh my god! We suck! We suck so hard!" või midagi säärast. Ma ei leia oma Scott Pilgrimist õiget kirjakohta üles hetkel.





***

Inimene, kellest ma eelmises postituses rääkisin, saatis mulle umbes kaks kuud tagasi teate, kus ta ähvardas mind näkku lüüa, kui ma peaks kunagi temaga rääkima või tema sõpru kallistama. Ma ei tea, kui palju see haukuv koer ka hammustab, aga mul ei ole mingit isu kuskil Tartu tänavatel jalaga makku saada (tean, ütles, et näkku, aga kurat selliseid teab, eriti kui nad hoogu lähevad? eriti kui tema keskmisest kõrgem õiglustunne talle pähe lööb?). Füüsilise vägivallaga ähvardamine on kuidagi erakordselt sündsusetu, tekitab vaid põlgust ja antipaatiat. Võtab sõnatuks kohe, sihukesega ei saa ju isegi vaielda mitte kui too kõnetamise peale kaussi sõidab. Mitte, et ma selle inimesega millestkist rääkida või vaielda tahaks.





***


Türgist ei kirjuta. Sellest, kuidas NSA kõiki pealt kuulab, ka mitte. Lasen neil tulla kommunistide, sotsiaaldemokraatide, ametiühingutegelaste järgi ega protesti. Ei, see pole päris täpne. Kõik niikuinii ju teavad, mis toimub, miks peaksin ma rääkima sellest, mida kõik teavad; ja mida kuradit on sellest kasu kui mina siin midagi ütlen. Kuebiko.


***

Mul on pärast selle kõige ärakirjutamist juba päris hea tuju. Näe, blogimine on sihukese teraapilise toimega.



*Enne seitset aastat. Vihje siin  anekdoodile, kus  Hodža Nasreddin lubab sultani kaamli seitsme aastaga  prii ülalpidamise ja kosti eest lugema õpetada, seletades sõbrale, et seitse aastat on pikk aeg, selle ajaga võib ära surra nii Hodža, sultan kui ka kaamel.  Sõnaga, mõtlen ajaühikut, mida on üleüldse praeguses punktis mingilgi määral võimalik prognoosida, aega, mida saab veel miskitpidi väga laiendatud oleviku mitte ulmekirjanduse osaks pidada, kus mina olen veel mina, mitte mingi müstiline tulevikuolend.

2013, 21.sajand

Kujuta nüüd sihukest stseeni.
On aastavahetus ja sina oled kõrtsis, uus aasta juba käib mitmendat tundi. Muusika mängib ja satud tantsima ühe kaunikujulise inimeseloomaga, niiviisi uhkeldavalt ja suhtlevalt, nii et käed ja jalad käivad ja hüpped ja pöörded ja alla-,üles-,edasi- ja tagasi liikumised. Nagu ikka. Varsti võtab ta endal rõivaid ka vähemaks, et  oma ilu rohkematega jagada, ega küünalt saa ometi vaka all hoida.
Mingi hetk enam ei jaksa sa tantsida, sest aastavahetusehetkel sai ülesöödud-ja joodud, halb hakkab suisa ja suundud peldikkuse magu tühjendama. Kui parem hakkab, naased ja näed, et kodanik tantsib nüüd hoopis teise inimesega ja siis teisega ja nii edasi. Mõni aeg hiljem tantsid taga jälle ja siis ta käitub, khm, kuidas seda nüüd ütelda, ebahärrasmehelikult. Ilmselt ta presidendi vastuvõtul presidendiga nii ei käituks, aga arvatavasti oleks tal seal särk ka seljas. Katsub inimesi (sh. sind) ja puha. Mitte et sa väga pahaks paneks, sest, noh, kaunikujuline ja puha. Vahepeal jõuab ta veel mingitele inimestele ligi ajada. (hiljem kuulsin oma poisiohtu tuttavate käest, et vist isegi neile) Toimub veel üht ja teist ja siis pärib ta, kas sa suitsu teed. Ütled, et tavaliselt mitte, aga purjuspeaga vahest ikka. Tema ütleb, et sedasama, lähete siis suitsunurka ja tema läheb suitsu pommima. Tuleb kahe sigaretiga tagasi, sina küsima, et kas tal tuld on. Naeratab tema tobedasti ja läheb pommib tuld. Saabki. Tuleb tagasi, annab sulle ka tuld ja asub siis uurima, et mis masti mehi sa ka oled ja puha. Asudki rääkima, et mis ametit parasjagu pead ja puha.

Ja siis see inimene näikse su vastu huvi tundma hakkavat. Hakkab tegema vihjeid, et kuidas temal oleks sinusugust vaja ja...
Ühesõnaga, see tõbras pakub sulle tööd.


(loo sujuvuse huvides jätsin mõned detailid välja. näiteks selle, kuidas me umbes minut aega üksteisele otsa vaatasime ja siis tema ütles, et täna vist me kuhugi välja ei jõua, mis muidugi homset ei välista, eksole.)

Sihukene algus siis uuele aastale.

Muidu kurdan veel seda, et Kaubamajast ei leidnud ma amontiljaadot ja pidin manzanillaga rahulduma. Loodetavasti oli amontiljaado neil lihtsalt ajutiselt otsa saanud, kui nad selle tellimise  ära lõpetavad, on kole küll. Mulle see Sandeman Golden Sherry meeldib ka, kui sinna jääd panna, aga amontiljaado on mul kodust otsa lõppenud ja too ei lähe mitte, kuidas peaks tsiviliseeritud inimene ilma amontiljaadota hakkama saama?

Kuri inimene

Mäletan ähmaselt üht Tšehhovi novelli, mis räägib sellest, kuidas arstil on surnud just poeg, ta on sügavas leinas  ja tema ukse taha tuleb mees, kelle naine või laps või igatahes keegi väga lähedane inimene on suremas. Mõlemad on teineteise peale tulivihased, et nad tema õnnetust segavad ja et teist karvavõrdki nende kehv olukord ei liiguta. Elik et õnnetu inimene on mitteempaatiline ja kuri, halvad olud toovad inimeses välja halvad jooned.

Mõtlesin vahepeal, et see on ikka päris sitt novell, mida uskuda. Et kui sul on halb, siis sa usudki, et inimesed, kel läheb halvasti, võivadki munnid olla, nende munn-olekut õigustab vähemalt osaliselt nende suur (või minu puhul näiteks väike) sisemine tragöödia. Ja käitud ise ka inetusti, kui kellelgil paistab rõõmus tuju olevat, tahad kohe selle ära rikkuda ja neile veel kõvasti haiget teha ka.
Mõtle, kui ma usuks hoopis selliseid novelle, mis pajatavad sellest, et kui inimesel läheb kehvasti, paljastuvad temas ääretud hingesügavused ja ta teeb üllaid ja isetuid tegusid - kui palju parem inimene ma siis oleks, kui kõik perse läheb.  Mjaa, iseendast olen kuulnud ka lugusid kerjustest, kes, kuuldes, et üldse raha ei ole, seda ise annavad.  Nende lugude uskumise halb külg on mõistagi see, et kui sul sitasti läheb, annad selle emotsionaalse pisku, mis sul alles on, kellelegi teisele ka ära ja sust saab jalamatt. Teine halb külg on see, et ilmselt suhtuks siis inimestesse, kel läheb  halvasti ja kes sealjuures lauldes ja tantsides oma maist ja emotsionaalset vara laiali ei jaga,  halvemini - sulle on antud kõik võimalused pühakuks saada, ja sina, raibe, ei kasuta seda ära.

Postituse mittenormatiivne sõnakasutus ilmselt väljendab seda, et mul on mõnes mõttes halb olla ja järelikult võin ma ka rääkida nii nagu too kõrtsmik Švejkis, kelle iga teine sõna sitt või perse oli. Tõsi ta on, lauba läks tõepoolest kehvasti ja mõtlesin, et kui kohtan head ning lahket tuttavat, närin tal kõri läbi. Kohtasingi head, lahket, rõõmsas meeleolus tuttavat, kel oma seltskonnaga minuga ühine kodutee oli, aga kõri läbi ei närinud. Tegin hoopis (passiiv)agressiivseid nalju ja soovisin temale ja ta seltskonnale halba ning õhtuks halba tuju jätku.

Vot ongi õnnetu ja kuri inimene.

Larp, mu arm I

Ma unustasin sel suvel täiesti tähistada. Neljas juuni oleks pidanud tähistama seitsme aasta möödumist mu esimesest larbist. Eks ma olin siis ka magistritööga ametis. Mõtlesin, et teen nimekirja nendest larpidest, millest osa  olen võtnud, Eesti larbi ajalugu aitas siinkohal mind väga, tänan. Ma arvan, et neid on kokku umbes natuke vähem kui viiskümmend.

1. Rahu Otsingul, elik Iiri-Viikingi mäng. 4.juuni 2005. Jei, mu esimene mäng. Olin seal bard nimega Taliesin(päriselt ka!), kuusteist(vist) ja nunnu(sellest on fotomaterjali bondage-huvilistele, kuidas ma saan mingit nägemust, ise põlvili ja side silmadel). Mängisin plokkflööti ja mingi teema oli ka sellega, et reetmised ja nii. Umbes nii, et selleks, et kuningannat päästa, on vaja ta reeta, või vastupidi. Et siis maha lüüa see, kes intrigeeris.
2. Diablo II. 19. juuni 2005. Olin alkeemikust tumehaldjas Tuuletallaja. Plaan oli teha tüüp, kes mängib omaenda turvalisuse nimel ullikest. Jäin umbes poole meetriga vist ellu või midagi, kuna ühes koopas oli plahvatus. Vahet sest aga polnud, sest järgmistele Diablo-mängudele enam ei läinudki.
3. Eferdain I. 12-14 august 2005. Ma olin tollest mängust totaalselt sillas. Minu jaoks oli see hullult lahe romantiline tragöödia. Oli suremata armastus haldjakuninganna vastu, mina olin aga poolhaldjas ja seega oli see täiega star-crossed ja puha. Siis manipuleeriti mind kellegagi abielluma, et noh, mis sa ikka vallaline oled, siis tuli välja, et haldjakuninganna ootab minu last. Edasi oli veel kurvem, umbes seoses teemaga, et vallaliste haldjate puhul võisid kõik kõigiga magada, aga abieluhaldjate üleaisalöömist karistati surmaga või midagi. Ahjaa, ja Curunir, kui sa peaks seda miskipärast lugema, siis - venna! Mäletan veel, et kui mu vanemad mind sellelt mängult autoga tagasi tõid, siis lõpetasin ma "Troonide Mängu" esimest osa.
4. Tolkieni suurlaager. 19.-21. august 2005. Kassinurmel. Oli vist sel aastal, täpselt ei mäleta. Töötoad ja värgid olid lahedad, larp ei olnud. Olin tähetark, kelle ainsaks liiniks oli mingi armuintriig neiuga, keda juhtumisi kohal ei olnud. Kaotasin mingi hetk kiikudes oma IG raha ära ja siis pidin puid raiuma, et toidu jaoks raha saada. Ebameeldiv seik oli. Ahjaa, seal mängul joodeti mulle armujooki ka sisse, tõik, mis annab vast aimu larpi kvaliteedist. Lõpus oli linnuse piiramine ka, maha löödi mind. Meh.
5. Eferdain II. 21.-23. oktoober 2005. Oli päris õudne. Mängijaid oli kole palju, mul oli märg ja külm ja ainuke emotsioon oli olla emo esimese mängu sündmuste üle. Meelde jäi sellest veel, kuidas keegi (mul on tunne, et Kadikas) laulis mingisugusel kõndimisel Vennaskonna laulu "Suvi". Mäletan, et kuulasin selle laulu sõnu "Jah, elada võiks nagu tahaks/ja luba ei peaks saama kelleltki/ja sinu tegusid ei pandaks pahaks/ja sõltuma ei peaks kellestki. Vaba kui lind/kui metsik hobune..." kui kättesaamatut unistust. Aga iseendast oli mul keset mängu riided ja jalad märjad, istusin ahju kõrval nagu hunnik õnnetust ja läksin kaasa mingite tüüpidega, kes mu kõri läbi lõikasid. Samal mängul tegi hunnik mängijaid grupienesetapu, sest nad tahtsid kuhugi, kus nad OG haigeks ei jääks. Liikusin Somnikutega mingisse lähedalasuvasse linna, kus oli kuiv, aga kus mul magama jääda ei õnnestunud. Pärast seda mängu (ja tõtt-ütelda ka vanemate survel) otsustasin, et lõpetan larpimise ära. Selle otsuse pärast magasin ma maha hunniku megalahedaid mänge (kosmoselarbid eelkõige, nuuks). Otsus lõppes aga järgmisel  aastal, kui Tartu Linnaraamatukogu neljanda korruse mingis ruumis toimus
6. Rolliwood! 23. märts 2006. Sel üritusel tutvusin ka Marteniga, kellega ma olin küll juba varem dragon.ee foorumis Kettamaailma foorumirollikat mänginud. Rolliwood oli pedagoogiline larp, eesmärgiga näidata lastele larpi, vanemad larparid (ma olin siis vist juba seitseteist!) olid NPCd. Juhtumisi oli aga üks NPC jäänud tulemata, ja nii  ma mängisingi üht preestrit, kes kuulutas suure jumala Kej ainuväge. Janoh, siis ei saanud enam ütelda, et ma larpidel enam ei käi.
7. Maki lood I: Emand Ku'rii salong. 13.mai 2006. Toimus Urus. Kevadel Treffneris (siinkohal võiks ka ära tuua meie plaane korraldada Treffneris larp, mille sisu oleks see, kuidas kooli juhatajatel on hirmsad vandenõud ja kuidas suur hulk õpilasi on vampiirid. Plaaniks see jäigi) hakkas Curunir ajama oma Elesgali-teemat ja ma mäletan, kuidas ta ütles mulle aatriumi kõrval oleval trepil midagi säärast nagu "Ma mõtlesin tükk aega, keda sa mängida võiks ja välja mõtlesin - narkomaanist filosoofi!" Ühesõnaga jah, mängisin haldjate kõrgema seltskonna Tähesära-sõltuvusega filosoof Kluxi, maailmavaatelt demokraatlik-liberaalne-revolutsiooniline-sotsialistlik. Teate küll. Ühesõnaga, mahhineeriti seal salongis  hirmsasti, tegeleti müstitsismiga, tarbiti teadlikult ja teadmata Tähesära, mürgitati üksteist ja lõpus, kui peole saabus linna hirmuvalitseja ja türann Maglanar, tapeti tema ka ära. (inimesed, kes larpareid saatanakummaradajateks peavad, saavad nüüd selle lause kontekstist välja rebida ja ristiretkele minna)
8. Foria II. 3.juuni, 2006. Piiksukas, kuhu ma läksin eelkõige sellepärast, et see toimus mu maakohast umbes nelja kilomeetri kaugusel. Lugesin maailmakirjeldusest, et üks võimalik rass on šamanistlikud karud ja mõtlesin, et oh, päris äge. Läksingi mängule karuna. (ei, mitte selles mõttes karuna. Selleks peaks ma ikka tublisti juurde võtma.) Kasutasin väga ebaviisakalt ära rahvuslikke stereotüüpe ja eelarvamusi, võtsin endale nimeks Miša, rääkisin rämeda vene aktsendiga ja jõin pidevalt pudelist läbipaistvat värvitut vedelikku(vett). Alguses kohtusin Üloga, kes oli õilis paladin ja Evega, kes oli kuri nekromant. Eve tegi krips-kraps Ülost blackguardi-surmarüütli, kes siis minu kohe maha tappis. Jõudis kohale tsombikuningas, kes minu laibast tsombi tegi. Tsombisid oli vast nii kuus kuni kaheksa tükki ja kuna tsombid rääkida ei tohtinud, hakkas neil igav ja hakkasid siiski rääkima - tõsi, mänguvälist juttu. Mingi hetk nägid tsombireas mind mängujuhid, kes ütlesid, et mulle, võimsale karule, ei mõju nekromantia ja et võin elusana minema jalutada. Ega ma loogikavea pärast arutlema ei hakanud. Mängisin edasi. Mis siis juhtus, enam ei mäleta.
9. Maki Lood II: Maglanari pärand. 11.juuni, 2006. Türann Maglanar oli surnud, toimusid tema matused. Jälle mahhinatsioonid ja mürgitamised. Mäletan mängult päris õõvastavana tunduvat müsteeriumi ja selle lahendust - nimelt kandis Maglanari testament just tema surmakuupäeva. Hiljem selgus, et selle põhjuseks oli tõik, et Maglanar kirjutas iga päev uue testamendi. (ilmselt oli tal linna valitsemise juures niipalju lisaaega, et võis seda hobi enesele lubada). Aga mulle see lahendus meeldis, oli lahedalt elegantne.
10. Mütofest. 28.-30.juuli, 2006. Oli vist sel aastal. Kassinurmel. Äää. Töötoad olid lahedad, mäletan seal Vaalivani-laulu (tervitus siinkohal Mirjule, kes ka seal oli ja hiljem mulle sõnad saatis). Mis larpi puutub, siis sealt ma mäletan vist ainult seda, kuidas Kassinurme metsa taga asuva liivapaljandiku kohal paistis niivõrd ere täiskuu, mille valgel oleks võinud ajalehte lugeda. Ilus oli. Aga võib-olla oli see ka mõni muu mäng. Ja võib-olla ma seal ei käinudki. Kes seda nüüd enam mäletab.
11. Jumalate teeõhtu. 16.august, 2006. Maki maailm jälle, sihuke vähemtõsine sünnamäng, kus, nagu ma mäletan, esines bofferseksi. (oh, lapsepõlve süütud, muretud mängud) Pandi üles jumalate nimekiri, kellest mulle jäi silma jumalate seast välja heidetud põhipahajumal, Ikdior. Ikdior oli väga võimas, triksterlik ja pime. Ütlesin Curule, et tahaks teda mängida. Curu märkis foorumis tema juurde, et Ikdiori pole võimalik mängida, mina aga läksin mängule kui pime muusikajumal Stevie Wonder. Ma ei tea, kas keegi sellest paberõhukesest maskeeringust läbi ka nägi, või olid kõik läbustamisega liialt ametis. Igatahes lõid sel õhtul kurjad jumalad (s.t. meie)  inimeste rassi. Rukkirääk, rukkirääk!
12. Üksildane oktoobriöö. 7.oktoober, 2006. See on nüüd väga olulise tähtsusega mäng! Oluliseks teeb selle asjaolu, et see on esimene larp, mille ma oma noores elus korraldasin! (siin peaks hüüumärke tegelt veel olema, see on oluline asi, mõistate) Hannaga koos tegime, oli ühine sünnalarp, tegime seda minu maakohas Mägedel. Selle mängu ajal kohtusin ka esmakordselt Mialeega, kes võeti Urust, kuna meil oli üks roll tarvis täita. Mul olen selle mängu üle väga uhke, kuna mulle tõesti tundub, et see läks väga korda, kui välja arvata need kohad, mis korda ei läinud. (aga palju neist olid ka sellised esimese korra proovimise probleemid, mäletan, et mitme asjadega mõtlesime, et teeks nii, nii pole varem tehtud ja hiljem taipasime, miks nii ei tehta. Libahundi-näide on siin vast põhiline.)  Ma panen selle teksti ka siia, mis lohewikis on(kuigi seal on kuupäev ja koht valed, peaks ära parandama) On aasta 1908. Maailma laastab suur katkupandeemia. Ühte väikesesse talusse tähtsusetus Liivimaa provintsis koguneb hulk kummalisi tegelasi: Igavene Juut golemiga, leedu aadlisoost maag ühe väga vana kassiga, kohalik mõisaperemees, abielupaar koos ühe džinniga, kellelt neil veel vaid üks soov välja nõuda on, hunt talu kõrval olevast metsast ja tsaari spioon.
    Nad on tulnud kohale selleks - teavad nad sellest või ei - et mängida Suurt Mängu ja määrata kindlaks, kas Iidsed Jumalad pääsevad tagasi siia maailma; kas uks Avatakse või jääb ta Suletuks, nagu ta siiani alati seda teinud on. Osad Mängijad on aga varem kohtunud ja pole üksteisele võõrad - kas aga sõprus- ja sugulussidemed hakkavad toimuvat mõjutama?
13. Rocky Horror Picture Larp Show. 21.oktoober, 2006. Rocky Horrori vaimustus oli siis meil kõigil peal. *lehvitab Curule*. Iseenesest on selliste B-filmide põhjal tehtav larp päris lahe kontseptsioon, väga eredat mälestust mulle aga ei jäänud. Eddie olin, mängisin flööti ja omasin poolt aju. Näe, see Eddie:  See tuleb ka meelde, kui ma polnud Rocky Horrorit veel näinud  ja Goblin, Dani ja co laulsid mulle bussi peal Eddiest rääkivat laulu, et mul karakterist aimu oleks. 
14. Elesgal: Maskide Ball. 6.-7.jaanuar, 2007.Siin tuli välja inimeste loomine ja uued jumalad. Mul oli väljaprinditud noodist tehtud poolmask, mida hoidis kinni nöör, millel oli üks poolvääriskivi. Olla väga ooperifantoomi moodi välja näinud. Muidu ilmselt jälle mahhineeriti ja mürgitati, ega mina mäleta. Selleks ajaks olid vist tegelikult sees juba päris häirivad õõvaelemendid, nagu ettekuulutused, uued kurjad jumalad, surematud, suure tähega Neetud ja muu sarnane. Aga ega ma väga mäleta ka.
15. Justkui talveöö. 13.-14. jaanuar, 2007. Jee, minu teine mäng. Selle üle olen ma ka rämedalt uhke, kuigi ma tegin seal hästi sitte pilte fotokaga, mille ma olin jõuludeks saand. (elik siis see oli umbes mõned nädalad minu oma olnud) Et asi parem välja näeks, kasutasin fotomanipulatsiooni, mis tegi asja veel õudsemaks. Fotograafiaga professionaalselt tegelev inimene veel kurtis hiljem oma blogis, et issand, miks inimesed üritavad teha kunsti pähe õudsat sitta, kui ei oska.  See  oli aga ainuke halb külg, muu meeldis mulle väga. See on ka üks nendest vähestest Eesti  larpidest, mis on hiljem uuesti korraldatud, Oskar tegi selle noorsootöötajatele kusagil. (üks nendest oli mu täditütar, kusjuures). Seda mängu korraldades tutvusin ma ka Anniga.
16. Elesgal II: Draakoni süda. 10.-11.märts, 2007. Mulle meeldis selle mängu koht ja ilm - mingis alevikus asuv maja ja maas on natukene lund. Selleks mänguks hakkas müstiline külg juba domineerima ja mulle päris meeldis, kuigi lõpus oli seda tüüpi riitus, mida keegi ei salli. (üks päev teen ma larbi, mis koosnebki ainult armujookidest, bofferseksist ja grupiriitustest. vat, saate siis)
17. Rolliwood II: Mutilokaal. 23. märts, 2007. Mäng, mis tõestas, et ma olen üdini badass detektiiv, mutist Sherlock Holmes. Oli toimunud kas mõrv või rööv või midagi, aga igatahes õnnestus mul lõpuks kitsendada võimalike kriminaalide arv kaheni, välja mõtelda see, kuidas kuritegu toime pandi, modus operandi, peaaegu kõik. Õige kriminaal oligi üks nendest kahest, paraku ma ütlesin midagi säärast, et info puudumisel motiivide kohta tuleb pidada kriminaaliks vat toda. Tegelikult oli kriminaal too teine, mille ma oleks välja mõtelnud, kui baaris töötajad oleks mu küsimusele "Kas midagigi veidrat on toimunud" vastanud, et jah, kassast varastatakse pidevalt raha. Kuradi tropid, raisk, hoiavad tähtsat infot enda käes - muidu oleks ma olnud täpselt nagu Sherlock Holmes või Hercule Poirot. Nüüd ainult peaaegu.
18. Õhtu Kurja Nõia kõrtsis. 8.-9.september. Muinasjututegelastest kokku pandud mäng. Ma mäletan seda karget päikselist varasügisest päeva, kui see mäng toimus, rongisõitu ja rongipeatusest toimumispaika kõndimist. Mäng, kuhu tulid kohale umbes pooled mängijad, mis tähendas, et mängujuhid pidid paanikas viimasel hetkel hakkama rolle kokku sulatama. Minu arvates tuli sellest ainult head - minu varasem tegelane oli ainult Saabastega Kass, uus tegelane oli aga Kuningas, kes oli Saabastega Kassiks moondatud. Maagiaga anti meile vabad käed, mis oli lahe. (muutusin hiireks ja kuulasin ukse taga kellegi juttu pealt) Igav sel mängul küll ei hakanud ja hoogu oli. Kuskil peaks olema sellest mängust pilte, kus ma olen rämedalt seksikas Saabastega Kass, aga need on vist internetisügavustesse kadunud.
19. Vampiirimängude eelmäng: Tähendab, ma ei mäleta enam selle mängu kuupäeva, aga see oli Curuniri Kadrina korteris toimunud vampiiriseeria eelmäng, kus tegevus toimus 16.sajandil, aga kõik olid riides nagu hipid. Mina olin Martin Luther, kandsin punaseid teksasid ja olin ainuke inimene peol, kus kõik teised olid a)samuti kuulsad ajaloolised figuurid, sageli mitu. b)vampiirid. Tapsin seal hõbelusikaga hunniku tähtsate vampiiriperekondade liidreid, karistuseks muudeti mind hiljem vampiiriks. Pärast tuli välja, et see mäng oli meie järgmise vampiirimängu tegelaste unenägu.
20. Vampiir: Balti perekonnad larp-show I: Vere Kutse.  31.detsember 2007-1.jaanuar 2008. Vanaaastamäng. Jõgeval, Sordi mõisas. Olin üks tavaline preestrist vampiir. Mängisin teiste vampiiridega vene ruletti (vampiirid teadupärast tavalistest kuulidest ei sure). Arvasin ära, et baarmen Mart (mängis Ülo) on tegelikult kurikuulus Martin Luther, midagi ma selle teadmisega pihta ei hakanud. Lugesin "On the Roadi." Laulsin Silluga  "Asfalti," tol ajal teadsime me kõik seda peast, sest me armastasime nukkerromantiliselt Vennaskonda ja anarhiat. Kedagi teist armastasin ma siis ka (võimalik, et see polnud armastus, vaid lihtsalt noore inimese fantaasia armastusest) ja see armumine tegi mulle sel talvel ühe teise tõsiasja oh, kui selgeks, eitada polnud seda enam võimalik. Mängu lõpus vaatasime Jõgeva ilutulestikku ja järgmine päev rappusime bussidega koju tagasi. Bussiakna taga sadas lund. Ma mäletan, et uue aasta esimeseks söögiks oli Statoilist ostetud hot-dog, mille me Jekaga Jõgevalt Tartujõudnuna ja purunäljasena alla kugistasime. Nii ta läks.

jätkub

Scott Pilgrim vs. Pneumonia

Kopsupõletik. Juba üle nädala on parem, aga väsinud. Haigusleht. Kui mul oleks mõistus peas, kasutaks ma seda aega rohkem ära. Loeks-kirjutaks-vaatan. Loengi. Vaatangi. Kes teab, ehk õnnestub isegi kirjutada.

Mingisugune infinite sadness tungib vahepeal aknast sisse. Siis, kui välja minna ei jõua. Siis, kui keegi külla ei taha tulla. Siis, kui senised lootused ja uhkus on just juppeks löödud ja uusi kusagilt ei paista. Ja siis ei ole kedagi, kellegagi rääkida. Siis tuleb õhtu, tõmban kardinad ette ja infinite sadness läheb tagasi aknast välja.

Ma nüüd tegin sulle võib-olla liiga ja ülekohut. Võib-olla sa oleks olnud, oleks saanud. Aga mis seal ikka, see ei ole enam aktuaalne.

Vahel on tore asendada Scott Pilgrimi koomiksite nimedes Scotti nimi enda omaga. "T. K. & Infinite Sadness", "T.K.'s Precious Little Life", "T.K. vs. The World".

"T.K.'s Finest Hour?"

"T.K. Gets It Together?"
(T.K. pole siinkohal see Digimoni-tegelane, vaid mina. Need on minu initsiaalid.)

Scott Pilgrimiga on muidugi see lugu, et Scott on luuser, naiivne, vastutustundetu, tropp, elab sisuliselt  Wallace'i kulul, (mul on muide peldikuuksel see Wallace Wellsi pilt) töötu, ja üleüldse mitte just väga oma eluga õnnestunud, kusjuures  ta teeb oma asja väga hästi. (s.t. võitleb kole hästi, võitis vist 19-aastasena Toronto võitlusvõistlused? Kas sul tekib Michael Cerat vaadates tunne, et ta võiks sulle peksa anda, kui vajadus peaks tekkima?) Koomiksite lõpupoole on aga samas inimesena kuidagi kasvanud? Mine võta kinni, kas peaks paralleele tõmbama.


Enda isiklikke probleeme Bildungsromanina võtmine on samas päris äge .

Ma olen veel nii noor ka, et ma säärase romaani peategelaseks sobida võiks. Varsti aga enam ei ole ja kui siis on sarnased probleemid, on küll päris õudne - mida ma siis endale ütlen?


Tahaks ühte korralikku jamsessiooni. Veel parem oleks kuidagiviisi  bändi sattuda, (We are THE SEX BOB-OMB!) siis saaks neid džämmsessioone niiviisi regulaarselt. Sul ei ole flöödimängijat tarvis?

Scott Pilgrimi nimi tuleb muide sellest laulust

Näin laitat kalakukkoa II

Söögitegemislaul kohe mängima:
 Kui eelmine kord kirjeldasin vegan-retsepti, siis seekord seda hirmu ei ole. Samuti ei tasu karta tervislikkuse või kaalujälgimise asjus - need kaks mõistet ja antud retsept ei sobi kokku.

 Niisiis:
 Rammusavõitu hakklihakaste

 Tarvis läheb:
 300g hakkliha (sea,looma, segu - igaüks peaks sobima)
20g-50g võid (maitse järgi,kui panna vähem võid, saab seda kompenseerida oliivõliga.)
oliivõli (et kompenseerida vähest võid. Kui palju? Ee, ää, ei tea. Vaadake ise, suured inimesed ometigi.)
 umbes 100g šampinjone
 üks suur sibul
vett
pool suvikõrvitsat/kaks vart sellerit/muud säärast toredat
 sojakastet
pastat, kartulit, riisi, hirssi vms. millega seda kastet süüa
Ma soola ei pannud siia, sest sojakaste on ise sageli soolane.

 Esmalt hakite seened, sibula ja suvikõrvitsa/selleri. Siis panete või pannile sulama, kui juba mulle ajab, panete hakit seened sisse. Segate, ootate pisut, et seened kuldsemat karva võtaks, siis panete juurde (keerake pann ennem ikka kuumaks kah - noh, sihukene keskmine kuumus peaks kogu retsepti tarvis päris hea olema) suvikõrvitsa/selleri, seejärel sibula. Segate, kuni sibul on muutunud klaasjaks. Koristate selle segu pannilt mingisse kaussi või taldrikusse. Arvatavasti jäi sinna päris palju rasva järgi. Võib-olla ei jäänud ka.

 Paavo Nurmi.
 Igatahes, nüüd panete pannile hakkliha, ajate ta laiaks (noh, et ei oleks plönnis) ja lisate julgelt sojakastet ja vett ning segate. Niipalju vett ei tasi panna, et seda keetmiseks nimetada saaks, aga niipalju juba võiks, et praadimiseks on natuke imelik nimetada, sest pannipõhi on vedelikuga kaetud. Kui hakkliha on juba küpsema välimusega, võib maitsta, kas sojakastet on ikka piisavalt, kui pole, lisage vastavalt maitsele. Kui liha enam punane ei ole, pange seene-sibulavärk tagasi peale ja segage läbi. Võtke kuumus tsipa madalamaks või suisa maha ja laske mõni minut asjadel omavahel imbuda.

 Koristage toit pannilt ja serveerige näiteks mingi pastaga. Või millegi muu meelepärasega (seda ma ei ütelnud, et pastat on vaja ka keeta, hähähää, seep se on, kui retsepti enne toiduvalmistamist algusest lõpuni ei loe. Aga kust mina tean, võib-olla on teil mingisugused eilsed külmad kartulid kuskil, siis oleks ju tobe pastat keeta, eks?) Niisama saab ka süüa, aga tsuti liia rammus on mu meelest.

Head isu!

A la vida, vidita bona

-Kirjutet umbes kuu aega tagasi- Näe, pane see laul käima. Nii. Kolisin. Uus korter on hirmilus. Lõpetasin magistri. (A sain magistritöö eest, mis on ka väga seks, kahju, et keegi seda enam kunagi enam ei näe) Sain informaatika doktorantuuri sisse (riigieelarveväline, sihuke kergelt luuser värk). Tööle sain, erialasele, umbes sedasi, et kellelegi on kasulik, et ma oma doktori jaoks midagi uurin, ja siis nad maksavad mulle raha. (ära küsi, detailid on segased tsipa veel, aga ma ise saan enam-vähem aru, mis ma vist tegema pean hakkama) Augustist alates lähen tööle.


 Ja ikkagi, kui inimestega kohtun, tunnen, et ei ole nagu midagi rääkida. Täiesti hämmastav, kuidas ma oskan suured ja elumuutvad sündmused väikeseks rääkida. (grrr, ei tohi ennast niiviisi väikseks ja ebaoluliseks teha. Aga kelle jaoks ennast suureks teha? Kellele seda vaja on?)
 Armuelu on ikka olematu, tänan küsimast.
 9gag on oma olemuselt jälestusväärne, aga samas mitte nii okseleajavalt halb, et seal mitte käia. Umbes pooled postitused on säärased, kus midagi jääb oma suhtumiselt sind häirima.



 -Praegu ja nüüd-
 Tööl olen käinud umbes mõni nädal, hakkan juba režiimiga harjuma. See, kas teised mu režiimiga ka harjuvad, on juba nende küsimus. Umbes juba saan aru, mida ma teen. Lähen Colini pulma see nädal. Oxfordi, Inglismaale. Pole teda ammu näinud, juba ootan tema nägemist. (Kusjuures, mul on vahel tunne, et ma olen C.sse armunud, aga sealjuures mitteseksuaalselt. Järeldan seda sellest, et kui ma mõtlen temaga kohtumise peale, tekib totakas irve näole ja pilk muutub unelevaks. Mine tea, ehk olengi. Tänapäeval on samas täiskasvanud inimesel on muidugi totakas olla armunud kellessegi, keda sa mitu aastat näinud pole.)


 Uue korteriga olen ka hakanud ära harjuma. Mingid müstilised ning seletamatud hääled ümbruskonnas ei hirmuta ka enam nii väga. Pärispostkasti koguneb spämmi, aga õnneks on mul ahiküte ja lisapaber valmistab minule ainult heameelt. Talvel tunnen ma selle üle kindlasti ainult puhast rõõmu, kui Rimi mulle postkasti paberit tulehakatiseks saadab. Aitäh, Rimi, olgu sul palju elupäevi. Täna dekoreerisin oma korterit natukene kirjasõnaga. Näe, näiteks sellega(tõlget ei pannud) Muu sarnasega kah, aga siis ei viitsinud enam asju ümber kirjutada ja tegin pausi. Kubla Khan on kohati juba peaaegu tapeedi eest. Raske töö see luuletuste kirjutamine, käsi väsib ära ja pastakas saab ka tühjaks ja siis peab teda paberi vastu nühkima, et midagigi välja tuleks. Hea vähemalt, et neid luuletusi keegi teine juba kubagi ammu ka kirjutanud on, muidu peaks nad ise välja mõtlema ja kus siis selle häda ots.

Varsti on käes september ja jälle kool. Nüüd ma olengi päriselt doktorant ja mul on võimalus kas a)saada PhD dropoutiks või b)lõpetada doktor, abielluda mehega, kelle perekonnanimi on näiteks Kuri, No, Mega või midagi muud lahedat, ning hakata superpahalaseks. Mõlemad väga head ja lahedad karjäärivalikud. Doktorantuur on, nagu ma aru saan, midagi väga õudsat, mille läbijad muutuvad kõik depressiivseks, antisotsiaalseks, vaeseks ja koledaks, aga hoiame kõik nüüd pöialt, et minuga nii ei juhtuks.

 Muudest uudistest veel selline lugu, et augustikuus olen ohtlik radikaal ja ei söö liha. Kala, muna, mereannid, piimatooted, mesi, putukad ja muu sarnane ei ole minu jaoks liha. Siiani on see vahelduva eduga õnnestunud, eile öösel samas tellisin Asian Expressist krevettidega kevadrulle ja avastasin poole söömise pealt, et seal ka liha vahel on. Einoh, hea, et ma seda eetiliste põhjuste pärast ei tee, muidu peaks ennast halvasti tundma. Minu põhjused ning põhimõtted olid puhtegoistlikud ja seega võib nende kogemata kombel rikkumist ka andestada.

The Charming Month Of May

Kui teil õnnestus olla vahest nii ülemöödunud laupäeva öö paiku internetis, siis võisite ehk näha mingit vihast postitust siinsamas blogis, pealkirjaga "Viha." Umbes veerand tundi pärast kirjutamist peitsin-kustutasin ta ära, nii et kui seda nägite, siis see oli tõeline collectors item. Selle postituse lauluks oli aga järgmine, mis iseenesest ei olegi erti kuri, nii et tema pole seda peitmist ära teeninud: Maikuu on, nagu pealkirjast lugeda võib, ikka väga võluv. Odavat looduslüürikat ma siin kirjutada ei kavatse, minge välja ja vaadake, kui saate, ma arvan, et nii saab parema pildi. VÕi lugege siis vähemalt proffide kevadluulet, kui välja minna ei viitsi. Heh, ma sain aru, et siinkohal on vist ära tehtud igakevadine viide fs-i ühele teatavale kevadluuletusele. Teate küll, õhk on väga värske. Õhk kusjuures kogu aeg värske ei ole, vahel on selline selgelt lämbe ja üleparfümeeritud. Aga see selleks. Mina istun siin ja seal ja kirjutan vahelduva eduga magistritööd. Töö läheb hästi, tänan küsimast.

Mr. Holmes finished examining the fireplace and stood up. "I fear that this murder has been committed with a matrix," said he. "By Jove!" cried I, astonished. I hadn't seen a matrix in action since my schooldays and thus my knowledge on them was somewhat rusty. Still, I tried to wrack my brains to remember something about those wretched things. "An elementary matrix, perhaps?" I finally suggested. "No, I fear that this matrix was not at all elementary, my dear Watson," muttered Holmes. "This matrix has been much more complicated - it seems to be a weakly hyperinvertible matrix, by all accounts, measuring eight times eight, over some finite ring." "Oh," said I, relieved. "But doesn't that make our case practically solved? After all, isn't the number of such matrices finite? We just have to lay all the matrices in front of us, from first to last, and inspect them carefully to see which one was used for the foul deed and then arrest the owner?" I beamed with joy. Holmes sighed. "My dear Watson," inquired he. "How do you plan to find all those matrices?"

See kardetavasti töösse sisse ei lähe, arvatavasti on fanfic magistritöö jaoks liiga ebaakadeemiline. Praegu viin parandusi sisse ja vaatan ikka, kui tore töö mul on. Samas tundub mulle, et see teema on sihuke mitte piisavalt mainstream ja on võimalik, et seda on tülikas artikliks müüa. Millest on kahju, sest nii ei saagi ma kuulsaks ja inimesed ei näegi, kuivõrd tark, tubli ja ilus ma olen. Noh, mis seal ikka. Muidu on asjad enamvähem kenad. Plaanin nii umbes juulikuus välja kolida - kui te teate Tartus mingit mõnusat korterit, mis ka ülearu palju ei maksaks, mis siis vabaneb, siis ehk ütlete. (tore oleks ka, kui ta oleks kesklinnast nii jalutamisteekonna kaugusel, Annelinna-Mõisavahesse enam ei taha, Ropkasse ja Karlova tagumisse otsa ka mitte ja sinna linnajakku, mille nime ma ei mäleta,aga mis Lõunakeskuse juures on, ka mitte) Tööle plaanin ka saada, võimalik, et mu oponendiks saab inimene, kes otsustab, kas mind tööle võetakse. Võinoh, töö asjus olen ma umbes tausta uurinud, konkreetselt kandideerinud veel pole, aga noh, eks näis. Keegi ütles mulle kunagi, et ta ei usu eriti ilusasse soomekeelsesse laulu. Tema kuulaku järgnevat Teised võivad mõistagi ka. Mingil kuradima põhjusel ei tunnista mu blogger lõike.

ELU PEAB KERGE OLEMA

via Notsu ja murca. Küsimuse kohta, et kus on kirjas, et elu peab kerge olema. Nüüd siin on. Muuhulgas.





Kurb on maru lihtne olla. Niiviisi resigneerunult kurb, et vaatad, kuidas kõik mööda triivib, ohkad resigneerunult ja tunned ennast filosoofina. Päris targana kohe. Sest see, kes asju üritab teha ja maailma muuta, see on ju päris loll kohe. Ega maailma muuta saa, maailm on suur ja sina väike. Puhas füüsika. Selle ilma väetid, superkangelane või ei. Ei viitsi ka midagi ette võtta, lähed hoopis kööki ja teed apelsiniomletti või röstid maapähkleid sojakastmega, sitta see reaalne elu, peaasi, kui hästi süüa saab.

Andke mulle kang ja toetuspunkt ja ma nihutan maailma paigast. (suvikõrvitsa ja greibiga ehk? aedliivateega? lambalihaga? mine tea.)

Mine tea, mõni ehk nihutabki. Sihuke, kes ei tea, et ei saa.

Nii et väga lihtne oleks kurb olla, elu on raske ja puha. Aga võta näpust, elu peab kerge olema. (ja siis võtad mõne baklažaani ja röstid neid ahjus, kuni koor on söestunud ja uuristad sisu eraldi välja)

Bah! Humbug.

Mida sa teed siis, kui sa saad aru, et kogu su olemus ja iseloom teevad su romantilises mõttes läbilöögivõimetuks sagedamini, kui sulle meeldiks?



Muide, see laul on totaalne vale.

Ei ole ei bewitched ega bewildered ega vist tegelt ka mitte in love. Bothered, seda küll.


Mida sa teed siis, kui saad aru, et kogu su enesekindlus ja uljad maneerid on vaid fassaad ja sinu neljateistkümnendast eluaastast pärit ebakindlused on sinuga ikka kaasas? Üritad kellegagi tantsides silmsidet saavutada, ja kui teine annab vähemagi signaali, mida võib tõlgendada nii, et ta ehk ei tunne huvi, siis su uljus puruneb, enesekindel naeratus kaob, sa kaotad võime tantsida ja põgened.

Ja nii kolm korda järjest, kuni otsustad iseenda alandamise lõpetada ja lahkud ürituselt.

Näe, juba ta räägib kellegi teisega, kellel ilmselt neid probleeme pole, vahest ongi tal temaga parem. Ja äkki ta isegi ei meeldi mulle, ma olen ehk lihtsalt kultuurilistest mõjudest tingituna ennast veennud, et mul peaks keegi olema ja tema tundub sobiva ohvrina. Et niisama askeldamine on kole igav ja ei olegi emotsionaalses mõttes enam midagi huvitavat juhtunud (M.i armumine lõppes nii pisut vähem kui aasta tagasi, nii et on ka juba päris paras paus olnud) ja ühepoolse armastuse üle emotsemine on ju kohutavalt huvitav ja teeb elu põnevaks ja annab su tundeelule eepilised mõõtmed. Et ei kügele niisama nurgas, poiss vaevleb õilsa südamevalu käes, mis tähendab, et talle võib paljugi andeks anda ja mis teeb temast romantilise ja baironliku kangelase.

Milline draama, kas pole? Aplaus ja lillevarred! Braavo! Korrata ja puha.

Pähh. Mina ei viitsi. Aitab ka. Aeg on ükskord suureks kasvada. Iseenesest sai ju kohatud ka üht teist kodanikku, kellega, tõsi küll, on ilmselt raske ühendust saada, aga kes vist näitas mingit huvi üles. Või siis ka mitte, raske on tänapäeval sellistest asjadest aru saada.

PS: Mind hakkas nüüd huvitama, kas minu selles postituses kirjeldatud viitsimatud kirjeldet liini edasi ajada on arusaam oma reaalsetest tunnetest ja kaine mõistuse hääl või, noh, hapud viinamarjad? Kuidas sa neil vahet teed?

Näin laitat kalakukkoa

Ilmselt on mingi Godwini seaduse teisend, et iga blogi muutub lõpuks kokandusblogiks. Võinoh, mis seal nüüd minagi, aga ühe retsepti võiks ju kirja panna.


Tarvis läheb:

*Pool paprikat
*Pool brokkolipead
*Pool baklažaani
*Kaks porgandit
*Nii umbes natuke alla 100g maapähkleid (NB: mitte soolapähkleid)
*4-5 küüslauguküünt
*Tšillit omaenda maitse järgi (hulk sõltub tšilli kangusest ja sellest, kui teravat toitu tahetakse)
*Sojakastet
*Vett
*Kastrulit (või potti? ehk saab nii ka?)
*Pliiti
(Sellest siin jätkub umbes kaheks portsjoniks, iseenesest oleks loogiline teha neljainimeseports, kuhu läheks siis terve paprika, terve brokkolipea, terve baklažaan ja terve pakk maapähkleid, aga mina olen siiamaani teinud seda sellises kastrulis, kuhu niipalju ei mahu. Teie võite mõistagi koguseid soovi järgi varieerida)


Esmalt on soovitatav köögiviljad pesta, puhastada ja ära tükeldada, küüslauk ka. Küüslaugu hakkisin mina sellisteks kaunis jämedateks viiludeks. Brokkolit ma ka päris pisikeseks ei viilutanud, jätsin sellised mõnusad suuremad tükid. Porgandi lõikasin seibideks, baklažaani sellisteks täringusuurusteks tükkideks.
Siis pange kastruli põhja natuke õli, nii et põhi on kaetud, aga iseenesest ei tohiks see õli seal väga ujuda ka. Laske õli kuumaks. (mina keerasin oma pliidi nupud maksimumi juurde). Pange maapähklid kastrulisse ja röstige seal neid nõnda natuke. Kõrbema ärge laske ja väikene segamine on ka hea.
Kui pähklid näevad juba röstitud välja, aga mustad veel ei ole, siis on tarvis kuidagi lisada küüslauk ja veel nõnda, et küüslauk kohe ei söestuks. Mina võtsin selleks kastruli korraks tule pealt ära ja panin küüslaugu sisse, õli oli niikuinii kuum, seal ta küpseb täitsa edukalt, aga kaua pole niiviisi tarvis mökutada, paarikümne sekundi pärast tõstke kastrul tagasi pliidile ja lisage hakitud porgand, brokkoli ja paprika. Minu kogemuse järgi tõuseb nüüd potist auru ja kostab müstilist praginat, ilmselt seoses midagi vee ja kuuma õliga. Lisa sojakastet ja vett ja sega. Vett panin ma umbes pool kruusi, sojakastme koguse kohta pole ma päris kindel, aga võrreldes pudelit enne ja pärast ja hinnates koguseid pakuks ma, et läks umbes 30-40ml. Aga ilmselt on kõige mõistlikum panna maitse järgi ja selle järgi, kui palju te oma toidu põhja hiljem vedelikku tahate. (Vedelikku võiks seal põhjas olla niipalju ikka, et te hiljem kogu baklažaani vedeliku alla suruda saaksite, arvestusega, et baklažaan imab vedelikku sisse ka, teisalt peaks arvestama, et etem on, kui köögivili küpseb enamjaolt vedeliku kohal, mitte vedeliku sees) Lisage tšillit ja segage nii, et tšilli ühtlaselt jaotuks. (mul on kodus hirmus lahja tšilli, selline, et paned näpuotsatäie tšillit suhu ja mõtled, et vist on midagi natuke tunda - sellepärast on mul raske ütelda, palju tšillit panna tuleb.) Mõne minuti pärast pange potti baklažaan, siis paigutage köögivilju niiviisi potis ümber, et baklažaan on vedeliku all ja muu köögivili üldiselt vedeliku kohal. (ma ei ole kindel, kas seda peaks nimetama auruga küpsetamiseks või milleksiganeseks, igatahes peaks maitse olema neil asjadel teine, kui keedetud variantidel) Toit on valmis, kui baklažaan on sisseimatud vedelikust päris pehmeks ja lödiks muutunud ja kaotanud valge värvi. Köögiviljad peaksid olema ka sellised enam-mitte-toored, kui on toored, laske neil veel haududa, ega baklažaan üldiselt rohkemast ligunemisest kehvemaks ei lähe.
Võtke pott pliidilt maha ja sööge.


Muide, tundub, et see ei ole isegi mitte taimetoit, vaid isegi vegan-toit. Ehmunud lugejatele kinnitan, et söön liha, muna, kala, mereande, piimatooteid, mett ja üleüldse kõike hea isuga, lihtsalt see siin juhtus taimetoit olema.

PS: Video on pärit filmist "Picassos äventyr" ja laul, mida Sirkka pidevalt laulab, räägib sellest, kuidas valmistada kalapirukaid.

Keel, kantseliit ja silmakiri.

Tähendab, käisin minagi meie armsa Vabariigi sünnipäeva paraadil sõdureid vahtimas. Pärast sattusin sellest oma vennaga rääkima ja mainisin vestluse käigus sõna "püss". Vend vastu, et ei, niiviisi polevat õige kõneleda, õige olevat ütelda "relv". Mina ütelnud vist midagi vastu ka, arvatavasti midagi sellelaadset, et ma olen auga tsivilist ja räägin, kuidas tahan. Või midagi.

Ajaloo huvides saagu kirja pandud, et vend on sõjaväes käinud, mina kui sant ja vigane aga ei ole.

Hakkasin nüüd selle fraasi üle mõtlema. Alguses tundus mulle, et "relv" on ju palju laiema tähendusväljaga, sest relvaks on ju muuhulgas ka mõõk, väits, terav keel ja tuumapomm, näituseks. Oleks siis veel, et tulirelv, aga tollel on juba päris seadusekeele maik juures ja ega ma ka ei ütle ju, et lõi nüri esemega, ütlen ikka, et lõi praepanni või labida või milleiganesega siis löödi; hea veel, et relvataoline ese pole. Üleüldse jäi mulje, et too "relv" on paremal juhul argoo ja halvemal juhul kantseliit ja ons siis tarvis seda sõnakasutust laiadele massidele peale suruda. Rahvalikumast kasutusest tuleb sõna relv jaoks ainult "hambuni relvastatud" hetkel pähe, kusjuures üle müüri ronitakse ikka, püss hambus, mitte relv hambus. "Pani püssi palge", mitte "pani relva pange". Aga mine tea, ehk teie panete relvi ka palge.

Arvasin ma siis, mida arvasin, aga igastahes hakkasin siis mõtlema - tegelikult surun ju mina ka mingit erialast tulenevat argood rahvale peale, võinoh, suruks, kui ma viitsiks ja kui mind mingit muud keele väärkasutused rohkem ei häiriks.
(Naljakas lugu tolle keele väärkasutamisega muidu - ma ise olen armetu ja kidura murdekeelest rikastamata kirjakeele peal kasvanud, aga õssukeelt ma ilmselt siiski enam ei räägi; aga ikkagi ütlen mingite asjade kohta, et nii on õige ja nii vale kõneleda - ilmselt tuleneb siit igati mittekantilik printsiip, et õige eesti keel on selline, mis minule õigena tundub)

Igastahes, mõtlesin, et kui keegi ütleks arvu mõteldes "number", siis ma protesteeriks ju ka. (tänava-, võidu- ja telefoninumbrite üle mitte, aga nood käivad hoopis eraldi kategooriasse) Number ja arv on ju hoopis eri asjad! Umbes sama vahe, mis tähel ja sõnal - tähel ja sõnal teed ju vahet? Novot.

Tulebki välja, et olen silmakirjateener.

Kaitsesin ennast korra sellega, et arvu ja numbri vahelist erinevust seletatakse vist isegi esimeses klassis juba, püssidest koolides üldiselt ei räägita. Samas räägitakse algklassides (ilmselt pedagoogilistel eesmärkidel) ka miskistest müstilistest ühelistest ja kümnelistest, mille mina, teise aasta matemaatikamagistrant, olin jõudnud juba ammu ära unustada. Ons siis arvu ja numbri erinevus argoo või eesti keel?

Hakkasin nüüd mõtlema selle üle, et õla peal oli sõdurpoistel (huvitav, kas sõdurpoiss tohib ütelda? aga soldat?) vististi automaadid, aga automaadi kohta vist tõesti püss ei ütleks, püss on ikka see, mis teeb "Põmm!", mitte "Tatatatataa!". Aga siis võiks ju juba automaat ütelda?

Wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben

Herbsttag

Herr, es ist Zeit. Der Sommer war sehr groß.
Leg deinen Schatten auf die Sonnenuhren,
und auf den Fluren lass die Winde los.

Befiehl den letzten Früchten, voll zu sein;
gib ihnen noch zwei südlichere Tage,
dränge sie zur Vollendung hin, und jage
die letzte Süße in den schweren Wein.

Wer jetzt kein Haus hat, baut sich keines mehr.
Wer jetzt allein ist, wird es lange bleiben,
wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben
und wird in den Alleen hin und her
unruhig wandern, wenn die Blätter treiben.

-Rainer Maria Rilke

Näe, luuletus, millest oleks novembris võinud blogida, milleks seda praegu teha? Kurat teab.


Tõlkisin ka:

Sügispäev

Hea Jumal, suvi oli suur.
Kuid nüüd on aeg - Sa lase varjud päiksekellal' valla
ja nõmmedele mühisema tuul.

Las kasvab vili põllul täiuseni
Su antud kahes viimses suvepäevas veel
ja küpseda Sa käsi viinamarjal seni
kuiks veini raskest magususest tuigub meel.

Kel kodu pole, ei seda enam raja
Kes üksi on, see nõnda jääma peab,
tal seltsiks unetuna öösel pikad kirjaread
ja tühjal tänaval vaid siia-sinna sammukaja,
kui leheprahis kõndides ei sihti tea.

-Rainer Maria Rilke

---


Uus semester on. Aineid on vähe, üldiselt istun kodus, magan, laisklen ja kirjutan magistritööd. Vahel käin väljas ka.

Mis seal siis ikka nii väga.

Novõi novõi novõi novõi god

Hah. On ta uus aasta jee. (kuigi draakoniaasta on vist päris uus tõepoolest ja kuna ma olen draakoniaastal sündinud, võiks siis ju hea aasta tulla. ja ühest teisest asjast saab ka umbes aasta, aga sellest ei taha ma rääkida.) Aga igastahes oli mõni aeg tagasi kombeks lahutada uue aasta alguses meet tuleviku ennustamisega iTunesi või muu säärase riistapuu abil. Egas midagi.

1.Kuhu ma olen jõudnud aasta 2012 alguseks?

Ich Will - Rammstein

Könnt ihr mich hören?
Wir hören dich
Könnt ihr mich sehen?
Wir sehen dich
Könnt ihr mich fühlen?
Wir fühlen dich
Ich versteh euch nicht.

Ma ei saa aru. Toimuvad mingid väga selged asjad ja minuga üritatakse kontakteeruda, aga ma ei saa neist aru. Vist.




2. Aasta 2012 põhiülesanne

Kõigepealt tuli "Main Theme of Final Fantasy IV" Apocalyptica esituses, aga siin on vist kombeks instrumentaalsed palad välja jätta.
Nii et tegelikult tuli:

Sõpruse Puiestee - 1905


Ma ei seisa lippude all. Ma ei lähe tänavatele. Jään oma ärklituppa ja veri tuleb huulilt. Või peaks ma ütlema "meie"? Lõppeks on see ka väga intiimne laul. Ja kurb.

Aga iseenesest on Tatsutahime sellest laulust minust palju paremini kirjutanud.

3. Eneseteostus aastal 2012. Minu „mina“ 2012. aastal


Battery-Metallica

Lashing out the action
Returning the reaction
Weak are ripped and torn away

Hypnotizing power
Crushing all that cower
Battery is here to stay

Hmmh. Ma kardan, et sellist arhetüüpi pole minus kunagi olnud. Sihukest puhast jõudu või agressiivsust. Seda huvitavam oleks näha, kuidas see tekib.


4. Rahaasjad aastal 2010


Dr. Bogenbroom - Jethro Tull

I have one foot in the graveyard.

5. Sugulased ja naabrid 2012. aastal


Ei loe, sest on instrumentaalne: Esashi Oiwake - Ensemble Nipponia Japan.


The Whistler- Jethro Tull

Tundub, et sugulased-naabrid on sel aastal sihuksed elurõõmsad muusikud, kes mööda ilma ringi aelevad. Good for them.



6. Kodu aastal 2012


Ei loe, sest on instrumentaalne: Bye Bye Blackbird
Jälle instrumentaalne: Brandenburg Concerto Op 6 in B Flat Major BWV1051 No. 2. Adagio Ma Non Troppo
Nuh, ilmselt tuleb kodu siis lihtsalt väga instrumentaalne

7. Armastus aastal 2012


La Valse Jaune

Et l'soleil
De l'aut' côté du monde
Danse une valse blonde
Avec la terre ronde, ronde, ronde, ronde
Le soleil
Rayonnant comme un faune
Danse une valse jaune
Pour ceux de l'autre ciel

Mais moi j'ai la nuit dans ma poche
Et la lune qui accroche
De l'ombre au coin des toits
Je vois tous les songes qui volent
En lentes banderoles
Et se perdent là-bas

Armastus omandab kosmilised mõõtmed ja ma olen omadega nii täiega sillas, et mul on öö taskus ja kuu ripub varjudest alla ja üldse on kõik üle mõistuse romantiline multikas.


8. Tervis aastal 2012



Aqualung - Jethro Tull (ausõna, mul on teisi bände ka)

Sun streaking cold
an old man wandering lonely.
Taking time
the only way he knows.
Leg hurting bad,
as he bends to pick a dog-end
he goes down to the bog
and warms his feet.

Okei, tervisele ei tasu väga panustada.


9. Partnerlus aastal 2012


Külm sonett- Allan Vainola

Mind suudled see eest, et ma korraks tulin.
Hetk. Leegi eest ma tänan nii ka sind.
Sa tead, mis maksab kõleduses tuli-
ma tean, mis öössepöördumise hind.

Ja ainult üht me mõlemad ei tea:
kes oli teise vastu halb, kes hea.

Sa tead ka ise: siia, nagu mina,
veel tuleb neid, kel nagu sulgi külm.
Kel külm on üksinduse linna sinaa,
kel juhusliku tule soojast küll.

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2012

A-Team Theme


Noh, võõraid rahasid ja laene saab ilmselt A-rühma abil sisse nõuda, aga A-rühma teemaline seks on juba midagi müstilisemat. Reegel 34, samas.

11. Reisid aastal 2012


Leisure Suite- Feist

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2012


Ei loe, sest on instrumentaalne ja hästi veider: Dust and Scratches - Zoviet France.
Ei loe, sest on instrumentaalne : Budo - Miles Davis
Anywhere Out of the World- Dead Can Dance

And maybe it's easier to withdraw from life
With all of its misery and wretched lies
Away from harm.

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2012


Blue Jean - David Bowie



Ilmselt sõbrunen siis kellegi Jeani-nimelisega.


14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2012


Decades- Joy Division

Weary inside, now our heart's lost forever,
Can't replace the fear, or the thrill of the chase,
Each ritual showed up the door for our wanderings,
Open then shut, then slammed in our face.

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2012 lõpuks


Ei sobi, sest on instrumentaalne: dolce
Vist ei sobi, sest on podcast: Overthinking It podcast, Episode 127: Silly Meaning Bad.
Ei sobi, sest on instrumentaalne: Round Midnight- Miles Davis
Järgmine: Hexpolska- Poeta Magica

Ilmselt olen lihtsalt aasta lõpuks instrumentaalseks jõuks muutunud. Või siis rumalaks.

Lagrange'i punkt

Nii umbes kuu aega tagasi oli mul selline draft

Mul on kusagil riiulis raamat, mida ma juba aastaid avanud pole, pealkirjaks "Kogu maailma märgid ja sümbolid." Mäletan, et mingi hetk tõin sealt välja arvu 50 sümboolika - tähistab teine inimese elus seitsme seitsmeaastase tsükli lõppu. Fraasi saab loomulikult humooriliselt tõlgendada, aga ma praegu jääks selle esialgse tähenduse juurde - nimelt see seitsmeaastaste tsüklite teema. Mälestuste püsivus on muidugi teada ja see teooria on mõistagi mudel ja vastab reaalsele elule põhiliselt sellepärast, et mina maailma sellest vaatevinklist kaeda otsustasin, ent siiski on mul tunne, et midagi selles peab paika. (või ma kujutan seda ette, teeb sama välja).
Ühesõnaga. Kaheksas klass oli absoluutne madalseis, üheksas klass oli parem, aga siiski selline ühtlane ja hall ja gümnaasiumist hakkas pihta selline sujuv tõus. Mäletan, et kunagi rääkisin Andeoraga sellest, kuidas ta tunneb, et elu läheb aina paremaks ja päiksetõus läeb aina varemaks ja kõik on hea. Ja nõustusin. Sest mul ei olnud ka seda tunnet, et varem oleks elu kuidagi parem olnud.
Nojah, nüüd on mul tunne, et see tunne on nüüd käes, samuti teatav paralleelsus umbes kaheksa aasta taguse ajaga- 22. eluaasta oli ikka suhtkoht madalseis, 23. näikse mõneti parem olevat, aga ei ole päris kindel.
Igatahes tundub mulle, et mingid asjad ja inimesed, mis/kes algasid nii gümnaasiumi ajal või kohe natuke pärast seda, on hakanud mu elust lahkuma.
Koorilaul ja Vennaskond tulevad kahe suvalise näitena parasjagu pähe. See blogi muide algas ka umbes siis.

Aga tegelikult on asi inimestes. Mul on tunne, et enamus inimesi, kes mu ellu sel perioodil tulid, on hakanud kuidagi vaikselt ära kaduma. Mingi hetk hakkasid kõik inimesed Tartusse kooli kolima, aga nüüd on kuidagi kohutavalt palju teisi Tartust lahkunud. Või muul viisil kaduma läinud.

Siis hakkasin kirjutama pikalt sellest, et kes ja kuidas ja puha, aga mingi hetk enam ei viitsinud, inimeste nimekiri läks liiga pikaks ja ma ei teadnudki, kas kedagi peaks mainima või ei ja sinna ta jäi.

Praegu ma ei teagi enam, mida sellest arvata.


Astronoomias on Lagrange'i punktid sellised punktid kahe suure taevakeha (näituseks Maa ja Päike) vahel, kus nende gravitatsioonilised jõud üksteist niiviisi ära tasakaalustavad, et sellesse punkti paigutatud väike objekt jääb paigale. Statsionaarseks. Stabiilseks.





Vist ongi nii. Et minevikust pärit impulsid on jõudnud vaibuda ja tulevikus tekkivad pole veel jõudnud mõju avaldada. Ja nii ma siis olengi. Floating in a most a-peculiar way.

Ja kas teate, siin Lagrange'i punktis pole sugugi mitte paha.

3rd level wizard

I Am A: True Neutral Human Wizard (3rd Level)


Ability Scores:

Strength-12

Dexterity-11

Constitution-12

Intelligence-17

Wisdom-11

Charisma-13


Alignment:
True Neutral A true neutral character does what seems to be a good idea. He doesn't feel strongly one way or the other when it comes to good vs. evil or law vs. chaos. Most true neutral characters exhibit a lack of conviction or bias rather than a commitment to neutrality. Such a character thinks of good as better than evil after all, he would rather have good neighbors and rulers than evil ones. Still, he's not personally committed to upholding good in any abstract or universal way. Some true neutral characters, on the other hand, commit themselves philosophically to neutrality. They see good, evil, law, and chaos as prejudices and dangerous extremes. They advocate the middle way of neutrality as the best, most balanced road in the long run. True neutral is the best alignment you can be because it means you act naturally, without prejudice or compulsion. However, true neutral can be a dangerous alignment when it represents apathy, indifference, and a lack of conviction.


Race:
Humans are the most adaptable of the common races. Short generations and a penchant for migration and conquest have made them physically diverse as well. Humans are often unorthodox in their dress, sporting unusual hairstyles, fanciful clothes, tattoos, and the like.


Class:
Wizards are arcane spellcasters who depend on intensive study to create their magic. To wizards, magic is not a talent but a difficult, rewarding art. When they are prepared for battle, wizards can use their spells to devastating effect. When caught by surprise, they are vulnerable. The wizard's strength is her spells, everything else is secondary. She learns new spells as she experiments and grows in experience, and she can also learn them from other wizards. In addition, over time a wizard learns to manipulate her spells so they go farther, work better, or are improved in some other way. A wizard can call a familiar- a small, magical, animal companion that serves her. With a high Intelligence, wizards are capable of casting very high levels of spells.


Find out What Kind of Dungeons and Dragons Character Would You Be?, courtesy of Easydamus (e-mail)




Detailed Results:

Alignment:
Lawful Good ----- XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
Neutral Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (24)
Chaotic Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (19)
Lawful Neutral -- XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
True Neutral ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (24)
Chaotic Neutral - XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (19)
Lawful Evil ----- XXXXXX (6)
Neutral Evil ---- XXXXXXXXXXXXX (13)
Chaotic Evil ---- XXXXXXXX (8)

Law & Chaos:
Law ----- XXXXX (5)
Neutral - XXXXXXXXXXXX (12)
Chaos --- XXXXXXX (7)

Good & Evil:
Good ---- XXXXXXXXXXXX (12)
Neutral - XXXXXXXXXXXX (12)
Evil ---- X (1)

Race:
Human ---- XXXXXXXXXXXXX (13)
Dwarf ---- XXXX (4)
Elf ------ XXXXXXXXXXXX (12)
Gnome ---- XXXXXXXXXX (10)
Halfling - XXXXXXXXXXXX (12)
Half-Elf - XXXXXXXXXXXXX (13)
Half-Orc - (-2)

Class:
Barbarian - (-2)
Bard ------ XXXXXX (6)
Cleric ---- (-4)
Druid ----- (0)
Fighter --- (0)
Monk ------ (-19)
Paladin --- (-21)
Ranger ---- (-8)
Rogue ----- (-2)
Sorcerer -- (0)
Wizard ---- XXXXXXXX (8)


Sisuga postituse teen varsti ka. Vist.