Mul on kusagil riiulis raamat, mida ma juba aastaid avanud pole, pealkirjaks "Kogu maailma märgid ja sümbolid." Mäletan, et mingi hetk tõin sealt välja arvu 50 sümboolika - tähistab teine inimese elus seitsme seitsmeaastase tsükli lõppu. Fraasi saab loomulikult humooriliselt tõlgendada, aga ma praegu jääks selle esialgse tähenduse juurde - nimelt see seitsmeaastaste tsüklite teema. Mälestuste püsivus on muidugi teada ja see teooria on mõistagi mudel ja vastab reaalsele elule põhiliselt sellepärast, et mina maailma sellest vaatevinklist kaeda otsustasin, ent siiski on mul tunne, et midagi selles peab paika. (või ma kujutan seda ette, teeb sama välja).
Ühesõnaga. Kaheksas klass oli absoluutne madalseis, üheksas klass oli parem, aga siiski selline ühtlane ja hall ja gümnaasiumist hakkas pihta selline sujuv tõus. Mäletan, et kunagi rääkisin Andeoraga sellest, kuidas ta tunneb, et elu läheb aina paremaks ja päiksetõus läeb aina varemaks ja kõik on hea. Ja nõustusin. Sest mul ei olnud ka seda tunnet, et varem oleks elu kuidagi parem olnud.
Nojah, nüüd on mul tunne, et see tunne on nüüd käes, samuti teatav paralleelsus umbes kaheksa aasta taguse ajaga- 22. eluaasta oli ikka suhtkoht madalseis, 23. näikse mõneti parem olevat, aga ei ole päris kindel.
Igatahes tundub mulle, et mingid asjad ja inimesed, mis/kes algasid nii gümnaasiumi ajal või kohe natuke pärast seda, on hakanud mu elust lahkuma.
Koorilaul ja Vennaskond tulevad kahe suvalise näitena parasjagu pähe. See blogi muide algas ka umbes siis.
Aga tegelikult on asi inimestes. Mul on tunne, et enamus inimesi, kes mu ellu sel perioodil tulid, on hakanud kuidagi vaikselt ära kaduma. Mingi hetk hakkasid kõik inimesed Tartusse kooli kolima, aga nüüd on kuidagi kohutavalt palju teisi Tartust lahkunud. Või muul viisil kaduma läinud.
Siis hakkasin kirjutama pikalt sellest, et kes ja kuidas ja puha, aga mingi hetk enam ei viitsinud, inimeste nimekiri läks liiga pikaks ja ma ei teadnudki, kas kedagi peaks mainima või ei ja sinna ta jäi.
Praegu ma ei teagi enam, mida sellest arvata.
Astronoomias on Lagrange'i punktid sellised punktid kahe suure taevakeha (näituseks Maa ja Päike) vahel, kus nende gravitatsioonilised jõud üksteist niiviisi ära tasakaalustavad, et sellesse punkti paigutatud väike objekt jääb paigale. Statsionaarseks. Stabiilseks.
Vist ongi nii. Et minevikust pärit impulsid on jõudnud vaibuda ja tulevikus tekkivad pole veel jõudnud mõju avaldada. Ja nii ma siis olengi. Floating in a most a-peculiar way.
Ja kas teate, siin Lagrange'i punktis pole sugugi mitte paha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar