-Kirjutet umbes kuu aega tagasi-
Näe, pane see laul käima.
Nii.
Kolisin. Uus korter on hirmilus. Lõpetasin magistri. (A sain magistritöö eest, mis on ka väga seks, kahju, et keegi seda enam kunagi enam ei näe) Sain informaatika doktorantuuri sisse (riigieelarveväline, sihuke kergelt luuser värk). Tööle sain, erialasele, umbes sedasi, et kellelegi on kasulik, et ma oma doktori jaoks midagi uurin, ja siis nad maksavad mulle raha. (ära küsi, detailid on segased tsipa veel, aga ma ise saan enam-vähem aru, mis ma vist tegema pean hakkama) Augustist alates lähen tööle.
Ja ikkagi, kui inimestega kohtun, tunnen, et ei ole nagu midagi rääkida. Täiesti hämmastav, kuidas ma oskan suured ja elumuutvad sündmused väikeseks rääkida. (grrr, ei tohi ennast niiviisi väikseks ja ebaoluliseks teha. Aga kelle jaoks ennast suureks teha? Kellele seda vaja on?)
Armuelu on ikka olematu, tänan küsimast.
9gag on oma olemuselt jälestusväärne, aga samas mitte nii okseleajavalt halb, et seal mitte käia. Umbes pooled postitused on säärased, kus midagi jääb oma suhtumiselt sind häirima.
-Praegu ja nüüd-
Tööl olen käinud umbes mõni nädal, hakkan juba režiimiga harjuma. See, kas teised mu režiimiga ka harjuvad, on juba nende küsimus. Umbes juba saan aru, mida ma teen.
Lähen Colini pulma see nädal. Oxfordi, Inglismaale. Pole teda ammu näinud, juba ootan tema nägemist. (Kusjuures, mul on vahel tunne, et ma olen C.sse armunud, aga sealjuures mitteseksuaalselt. Järeldan seda sellest, et kui ma mõtlen temaga kohtumise peale, tekib totakas irve näole ja pilk muutub unelevaks. Mine tea, ehk olengi. Tänapäeval on samas täiskasvanud inimesel on muidugi totakas olla armunud kellessegi, keda sa mitu aastat näinud pole.)
Uue korteriga olen ka hakanud ära harjuma. Mingid müstilised ning seletamatud hääled ümbruskonnas ei hirmuta ka enam nii väga. Pärispostkasti koguneb spämmi, aga õnneks on mul ahiküte ja lisapaber valmistab minule ainult heameelt. Talvel tunnen ma selle üle kindlasti ainult puhast rõõmu, kui Rimi mulle postkasti paberit tulehakatiseks saadab. Aitäh, Rimi, olgu sul palju elupäevi. Täna dekoreerisin oma korterit natukene kirjasõnaga. Näe, näiteks sellega(tõlget ei pannud) Muu sarnasega kah, aga siis ei viitsinud enam asju ümber kirjutada ja tegin pausi. Kubla Khan on kohati juba peaaegu tapeedi eest.
Raske töö see luuletuste kirjutamine, käsi väsib ära ja pastakas saab ka tühjaks ja siis peab teda paberi vastu nühkima, et midagigi välja tuleks. Hea vähemalt, et neid luuletusi keegi teine juba kubagi ammu ka kirjutanud on, muidu peaks nad ise välja mõtlema ja kus siis selle häda ots.
Varsti on käes september ja jälle kool. Nüüd ma olengi päriselt doktorant ja mul on võimalus kas a)saada PhD dropoutiks või b)lõpetada doktor, abielluda mehega, kelle perekonnanimi on näiteks Kuri, No, Mega või midagi muud lahedat, ning hakata superpahalaseks. Mõlemad väga head ja lahedad karjäärivalikud. Doktorantuur on, nagu ma aru saan, midagi väga õudsat, mille läbijad muutuvad kõik depressiivseks, antisotsiaalseks, vaeseks ja koledaks, aga hoiame kõik nüüd pöialt, et minuga nii ei juhtuks.
Muudest uudistest veel selline lugu, et augustikuus olen ohtlik radikaal ja ei söö liha. Kala, muna, mereannid, piimatooted, mesi, putukad ja muu sarnane ei ole minu jaoks liha. Siiani on see vahelduva eduga õnnestunud, eile öösel samas tellisin Asian Expressist krevettidega kevadrulle ja avastasin poole söömise pealt, et seal ka liha vahel on. Einoh, hea, et ma seda eetiliste põhjuste pärast ei tee, muidu peaks ennast halvasti tundma. Minu põhjused ning põhimõtted olid puhtegoistlikud ja seega võib nende kogemata kombel rikkumist ka andestada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar