Larp, mu arm I

Ma unustasin sel suvel täiesti tähistada. Neljas juuni oleks pidanud tähistama seitsme aasta möödumist mu esimesest larbist. Eks ma olin siis ka magistritööga ametis. Mõtlesin, et teen nimekirja nendest larpidest, millest osa  olen võtnud, Eesti larbi ajalugu aitas siinkohal mind väga, tänan. Ma arvan, et neid on kokku umbes natuke vähem kui viiskümmend.

1. Rahu Otsingul, elik Iiri-Viikingi mäng. 4.juuni 2005. Jei, mu esimene mäng. Olin seal bard nimega Taliesin(päriselt ka!), kuusteist(vist) ja nunnu(sellest on fotomaterjali bondage-huvilistele, kuidas ma saan mingit nägemust, ise põlvili ja side silmadel). Mängisin plokkflööti ja mingi teema oli ka sellega, et reetmised ja nii. Umbes nii, et selleks, et kuningannat päästa, on vaja ta reeta, või vastupidi. Et siis maha lüüa see, kes intrigeeris.
2. Diablo II. 19. juuni 2005. Olin alkeemikust tumehaldjas Tuuletallaja. Plaan oli teha tüüp, kes mängib omaenda turvalisuse nimel ullikest. Jäin umbes poole meetriga vist ellu või midagi, kuna ühes koopas oli plahvatus. Vahet sest aga polnud, sest järgmistele Diablo-mängudele enam ei läinudki.
3. Eferdain I. 12-14 august 2005. Ma olin tollest mängust totaalselt sillas. Minu jaoks oli see hullult lahe romantiline tragöödia. Oli suremata armastus haldjakuninganna vastu, mina olin aga poolhaldjas ja seega oli see täiega star-crossed ja puha. Siis manipuleeriti mind kellegagi abielluma, et noh, mis sa ikka vallaline oled, siis tuli välja, et haldjakuninganna ootab minu last. Edasi oli veel kurvem, umbes seoses teemaga, et vallaliste haldjate puhul võisid kõik kõigiga magada, aga abieluhaldjate üleaisalöömist karistati surmaga või midagi. Ahjaa, ja Curunir, kui sa peaks seda miskipärast lugema, siis - venna! Mäletan veel, et kui mu vanemad mind sellelt mängult autoga tagasi tõid, siis lõpetasin ma "Troonide Mängu" esimest osa.
4. Tolkieni suurlaager. 19.-21. august 2005. Kassinurmel. Oli vist sel aastal, täpselt ei mäleta. Töötoad ja värgid olid lahedad, larp ei olnud. Olin tähetark, kelle ainsaks liiniks oli mingi armuintriig neiuga, keda juhtumisi kohal ei olnud. Kaotasin mingi hetk kiikudes oma IG raha ära ja siis pidin puid raiuma, et toidu jaoks raha saada. Ebameeldiv seik oli. Ahjaa, seal mängul joodeti mulle armujooki ka sisse, tõik, mis annab vast aimu larpi kvaliteedist. Lõpus oli linnuse piiramine ka, maha löödi mind. Meh.
5. Eferdain II. 21.-23. oktoober 2005. Oli päris õudne. Mängijaid oli kole palju, mul oli märg ja külm ja ainuke emotsioon oli olla emo esimese mängu sündmuste üle. Meelde jäi sellest veel, kuidas keegi (mul on tunne, et Kadikas) laulis mingisugusel kõndimisel Vennaskonna laulu "Suvi". Mäletan, et kuulasin selle laulu sõnu "Jah, elada võiks nagu tahaks/ja luba ei peaks saama kelleltki/ja sinu tegusid ei pandaks pahaks/ja sõltuma ei peaks kellestki. Vaba kui lind/kui metsik hobune..." kui kättesaamatut unistust. Aga iseendast oli mul keset mängu riided ja jalad märjad, istusin ahju kõrval nagu hunnik õnnetust ja läksin kaasa mingite tüüpidega, kes mu kõri läbi lõikasid. Samal mängul tegi hunnik mängijaid grupienesetapu, sest nad tahtsid kuhugi, kus nad OG haigeks ei jääks. Liikusin Somnikutega mingisse lähedalasuvasse linna, kus oli kuiv, aga kus mul magama jääda ei õnnestunud. Pärast seda mängu (ja tõtt-ütelda ka vanemate survel) otsustasin, et lõpetan larpimise ära. Selle otsuse pärast magasin ma maha hunniku megalahedaid mänge (kosmoselarbid eelkõige, nuuks). Otsus lõppes aga järgmisel  aastal, kui Tartu Linnaraamatukogu neljanda korruse mingis ruumis toimus
6. Rolliwood! 23. märts 2006. Sel üritusel tutvusin ka Marteniga, kellega ma olin küll juba varem dragon.ee foorumis Kettamaailma foorumirollikat mänginud. Rolliwood oli pedagoogiline larp, eesmärgiga näidata lastele larpi, vanemad larparid (ma olin siis vist juba seitseteist!) olid NPCd. Juhtumisi oli aga üks NPC jäänud tulemata, ja nii  ma mängisingi üht preestrit, kes kuulutas suure jumala Kej ainuväge. Janoh, siis ei saanud enam ütelda, et ma larpidel enam ei käi.
7. Maki lood I: Emand Ku'rii salong. 13.mai 2006. Toimus Urus. Kevadel Treffneris (siinkohal võiks ka ära tuua meie plaane korraldada Treffneris larp, mille sisu oleks see, kuidas kooli juhatajatel on hirmsad vandenõud ja kuidas suur hulk õpilasi on vampiirid. Plaaniks see jäigi) hakkas Curunir ajama oma Elesgali-teemat ja ma mäletan, kuidas ta ütles mulle aatriumi kõrval oleval trepil midagi säärast nagu "Ma mõtlesin tükk aega, keda sa mängida võiks ja välja mõtlesin - narkomaanist filosoofi!" Ühesõnaga jah, mängisin haldjate kõrgema seltskonna Tähesära-sõltuvusega filosoof Kluxi, maailmavaatelt demokraatlik-liberaalne-revolutsiooniline-sotsialistlik. Teate küll. Ühesõnaga, mahhineeriti seal salongis  hirmsasti, tegeleti müstitsismiga, tarbiti teadlikult ja teadmata Tähesära, mürgitati üksteist ja lõpus, kui peole saabus linna hirmuvalitseja ja türann Maglanar, tapeti tema ka ära. (inimesed, kes larpareid saatanakummaradajateks peavad, saavad nüüd selle lause kontekstist välja rebida ja ristiretkele minna)
8. Foria II. 3.juuni, 2006. Piiksukas, kuhu ma läksin eelkõige sellepärast, et see toimus mu maakohast umbes nelja kilomeetri kaugusel. Lugesin maailmakirjeldusest, et üks võimalik rass on šamanistlikud karud ja mõtlesin, et oh, päris äge. Läksingi mängule karuna. (ei, mitte selles mõttes karuna. Selleks peaks ma ikka tublisti juurde võtma.) Kasutasin väga ebaviisakalt ära rahvuslikke stereotüüpe ja eelarvamusi, võtsin endale nimeks Miša, rääkisin rämeda vene aktsendiga ja jõin pidevalt pudelist läbipaistvat värvitut vedelikku(vett). Alguses kohtusin Üloga, kes oli õilis paladin ja Evega, kes oli kuri nekromant. Eve tegi krips-kraps Ülost blackguardi-surmarüütli, kes siis minu kohe maha tappis. Jõudis kohale tsombikuningas, kes minu laibast tsombi tegi. Tsombisid oli vast nii kuus kuni kaheksa tükki ja kuna tsombid rääkida ei tohtinud, hakkas neil igav ja hakkasid siiski rääkima - tõsi, mänguvälist juttu. Mingi hetk nägid tsombireas mind mängujuhid, kes ütlesid, et mulle, võimsale karule, ei mõju nekromantia ja et võin elusana minema jalutada. Ega ma loogikavea pärast arutlema ei hakanud. Mängisin edasi. Mis siis juhtus, enam ei mäleta.
9. Maki Lood II: Maglanari pärand. 11.juuni, 2006. Türann Maglanar oli surnud, toimusid tema matused. Jälle mahhinatsioonid ja mürgitamised. Mäletan mängult päris õõvastavana tunduvat müsteeriumi ja selle lahendust - nimelt kandis Maglanari testament just tema surmakuupäeva. Hiljem selgus, et selle põhjuseks oli tõik, et Maglanar kirjutas iga päev uue testamendi. (ilmselt oli tal linna valitsemise juures niipalju lisaaega, et võis seda hobi enesele lubada). Aga mulle see lahendus meeldis, oli lahedalt elegantne.
10. Mütofest. 28.-30.juuli, 2006. Oli vist sel aastal. Kassinurmel. Äää. Töötoad olid lahedad, mäletan seal Vaalivani-laulu (tervitus siinkohal Mirjule, kes ka seal oli ja hiljem mulle sõnad saatis). Mis larpi puutub, siis sealt ma mäletan vist ainult seda, kuidas Kassinurme metsa taga asuva liivapaljandiku kohal paistis niivõrd ere täiskuu, mille valgel oleks võinud ajalehte lugeda. Ilus oli. Aga võib-olla oli see ka mõni muu mäng. Ja võib-olla ma seal ei käinudki. Kes seda nüüd enam mäletab.
11. Jumalate teeõhtu. 16.august, 2006. Maki maailm jälle, sihuke vähemtõsine sünnamäng, kus, nagu ma mäletan, esines bofferseksi. (oh, lapsepõlve süütud, muretud mängud) Pandi üles jumalate nimekiri, kellest mulle jäi silma jumalate seast välja heidetud põhipahajumal, Ikdior. Ikdior oli väga võimas, triksterlik ja pime. Ütlesin Curule, et tahaks teda mängida. Curu märkis foorumis tema juurde, et Ikdiori pole võimalik mängida, mina aga läksin mängule kui pime muusikajumal Stevie Wonder. Ma ei tea, kas keegi sellest paberõhukesest maskeeringust läbi ka nägi, või olid kõik läbustamisega liialt ametis. Igatahes lõid sel õhtul kurjad jumalad (s.t. meie)  inimeste rassi. Rukkirääk, rukkirääk!
12. Üksildane oktoobriöö. 7.oktoober, 2006. See on nüüd väga olulise tähtsusega mäng! Oluliseks teeb selle asjaolu, et see on esimene larp, mille ma oma noores elus korraldasin! (siin peaks hüüumärke tegelt veel olema, see on oluline asi, mõistate) Hannaga koos tegime, oli ühine sünnalarp, tegime seda minu maakohas Mägedel. Selle mängu ajal kohtusin ka esmakordselt Mialeega, kes võeti Urust, kuna meil oli üks roll tarvis täita. Mul olen selle mängu üle väga uhke, kuna mulle tõesti tundub, et see läks väga korda, kui välja arvata need kohad, mis korda ei läinud. (aga palju neist olid ka sellised esimese korra proovimise probleemid, mäletan, et mitme asjadega mõtlesime, et teeks nii, nii pole varem tehtud ja hiljem taipasime, miks nii ei tehta. Libahundi-näide on siin vast põhiline.)  Ma panen selle teksti ka siia, mis lohewikis on(kuigi seal on kuupäev ja koht valed, peaks ära parandama) On aasta 1908. Maailma laastab suur katkupandeemia. Ühte väikesesse talusse tähtsusetus Liivimaa provintsis koguneb hulk kummalisi tegelasi: Igavene Juut golemiga, leedu aadlisoost maag ühe väga vana kassiga, kohalik mõisaperemees, abielupaar koos ühe džinniga, kellelt neil veel vaid üks soov välja nõuda on, hunt talu kõrval olevast metsast ja tsaari spioon.
    Nad on tulnud kohale selleks - teavad nad sellest või ei - et mängida Suurt Mängu ja määrata kindlaks, kas Iidsed Jumalad pääsevad tagasi siia maailma; kas uks Avatakse või jääb ta Suletuks, nagu ta siiani alati seda teinud on. Osad Mängijad on aga varem kohtunud ja pole üksteisele võõrad - kas aga sõprus- ja sugulussidemed hakkavad toimuvat mõjutama?
13. Rocky Horror Picture Larp Show. 21.oktoober, 2006. Rocky Horrori vaimustus oli siis meil kõigil peal. *lehvitab Curule*. Iseenesest on selliste B-filmide põhjal tehtav larp päris lahe kontseptsioon, väga eredat mälestust mulle aga ei jäänud. Eddie olin, mängisin flööti ja omasin poolt aju. Näe, see Eddie:  See tuleb ka meelde, kui ma polnud Rocky Horrorit veel näinud  ja Goblin, Dani ja co laulsid mulle bussi peal Eddiest rääkivat laulu, et mul karakterist aimu oleks. 
14. Elesgal: Maskide Ball. 6.-7.jaanuar, 2007.Siin tuli välja inimeste loomine ja uued jumalad. Mul oli väljaprinditud noodist tehtud poolmask, mida hoidis kinni nöör, millel oli üks poolvääriskivi. Olla väga ooperifantoomi moodi välja näinud. Muidu ilmselt jälle mahhineeriti ja mürgitati, ega mina mäleta. Selleks ajaks olid vist tegelikult sees juba päris häirivad õõvaelemendid, nagu ettekuulutused, uued kurjad jumalad, surematud, suure tähega Neetud ja muu sarnane. Aga ega ma väga mäleta ka.
15. Justkui talveöö. 13.-14. jaanuar, 2007. Jee, minu teine mäng. Selle üle olen ma ka rämedalt uhke, kuigi ma tegin seal hästi sitte pilte fotokaga, mille ma olin jõuludeks saand. (elik siis see oli umbes mõned nädalad minu oma olnud) Et asi parem välja näeks, kasutasin fotomanipulatsiooni, mis tegi asja veel õudsemaks. Fotograafiaga professionaalselt tegelev inimene veel kurtis hiljem oma blogis, et issand, miks inimesed üritavad teha kunsti pähe õudsat sitta, kui ei oska.  See  oli aga ainuke halb külg, muu meeldis mulle väga. See on ka üks nendest vähestest Eesti  larpidest, mis on hiljem uuesti korraldatud, Oskar tegi selle noorsootöötajatele kusagil. (üks nendest oli mu täditütar, kusjuures). Seda mängu korraldades tutvusin ma ka Anniga.
16. Elesgal II: Draakoni süda. 10.-11.märts, 2007. Mulle meeldis selle mängu koht ja ilm - mingis alevikus asuv maja ja maas on natukene lund. Selleks mänguks hakkas müstiline külg juba domineerima ja mulle päris meeldis, kuigi lõpus oli seda tüüpi riitus, mida keegi ei salli. (üks päev teen ma larbi, mis koosnebki ainult armujookidest, bofferseksist ja grupiriitustest. vat, saate siis)
17. Rolliwood II: Mutilokaal. 23. märts, 2007. Mäng, mis tõestas, et ma olen üdini badass detektiiv, mutist Sherlock Holmes. Oli toimunud kas mõrv või rööv või midagi, aga igatahes õnnestus mul lõpuks kitsendada võimalike kriminaalide arv kaheni, välja mõtelda see, kuidas kuritegu toime pandi, modus operandi, peaaegu kõik. Õige kriminaal oligi üks nendest kahest, paraku ma ütlesin midagi säärast, et info puudumisel motiivide kohta tuleb pidada kriminaaliks vat toda. Tegelikult oli kriminaal too teine, mille ma oleks välja mõtelnud, kui baaris töötajad oleks mu küsimusele "Kas midagigi veidrat on toimunud" vastanud, et jah, kassast varastatakse pidevalt raha. Kuradi tropid, raisk, hoiavad tähtsat infot enda käes - muidu oleks ma olnud täpselt nagu Sherlock Holmes või Hercule Poirot. Nüüd ainult peaaegu.
18. Õhtu Kurja Nõia kõrtsis. 8.-9.september. Muinasjututegelastest kokku pandud mäng. Ma mäletan seda karget päikselist varasügisest päeva, kui see mäng toimus, rongisõitu ja rongipeatusest toimumispaika kõndimist. Mäng, kuhu tulid kohale umbes pooled mängijad, mis tähendas, et mängujuhid pidid paanikas viimasel hetkel hakkama rolle kokku sulatama. Minu arvates tuli sellest ainult head - minu varasem tegelane oli ainult Saabastega Kass, uus tegelane oli aga Kuningas, kes oli Saabastega Kassiks moondatud. Maagiaga anti meile vabad käed, mis oli lahe. (muutusin hiireks ja kuulasin ukse taga kellegi juttu pealt) Igav sel mängul küll ei hakanud ja hoogu oli. Kuskil peaks olema sellest mängust pilte, kus ma olen rämedalt seksikas Saabastega Kass, aga need on vist internetisügavustesse kadunud.
19. Vampiirimängude eelmäng: Tähendab, ma ei mäleta enam selle mängu kuupäeva, aga see oli Curuniri Kadrina korteris toimunud vampiiriseeria eelmäng, kus tegevus toimus 16.sajandil, aga kõik olid riides nagu hipid. Mina olin Martin Luther, kandsin punaseid teksasid ja olin ainuke inimene peol, kus kõik teised olid a)samuti kuulsad ajaloolised figuurid, sageli mitu. b)vampiirid. Tapsin seal hõbelusikaga hunniku tähtsate vampiiriperekondade liidreid, karistuseks muudeti mind hiljem vampiiriks. Pärast tuli välja, et see mäng oli meie järgmise vampiirimängu tegelaste unenägu.
20. Vampiir: Balti perekonnad larp-show I: Vere Kutse.  31.detsember 2007-1.jaanuar 2008. Vanaaastamäng. Jõgeval, Sordi mõisas. Olin üks tavaline preestrist vampiir. Mängisin teiste vampiiridega vene ruletti (vampiirid teadupärast tavalistest kuulidest ei sure). Arvasin ära, et baarmen Mart (mängis Ülo) on tegelikult kurikuulus Martin Luther, midagi ma selle teadmisega pihta ei hakanud. Lugesin "On the Roadi." Laulsin Silluga  "Asfalti," tol ajal teadsime me kõik seda peast, sest me armastasime nukkerromantiliselt Vennaskonda ja anarhiat. Kedagi teist armastasin ma siis ka (võimalik, et see polnud armastus, vaid lihtsalt noore inimese fantaasia armastusest) ja see armumine tegi mulle sel talvel ühe teise tõsiasja oh, kui selgeks, eitada polnud seda enam võimalik. Mängu lõpus vaatasime Jõgeva ilutulestikku ja järgmine päev rappusime bussidega koju tagasi. Bussiakna taga sadas lund. Ma mäletan, et uue aasta esimeseks söögiks oli Statoilist ostetud hot-dog, mille me Jekaga Jõgevalt Tartujõudnuna ja purunäljasena alla kugistasime. Nii ta läks.

jätkub