Väikesed reisid

Heihoohipi!
Eelmine post on kirjutatud just enne lõpetamist. Teavitan siin lugejaid, et sai kenasti ära lõpetatud.
Detaile:
Läksin suht vara kohale ja seal oli juba rahvast kohal, lõpetajaid oli neist tühine protsent, sest esiteks olid vist suurem osa lõpetajaid oma üüratud suguseltsid koos igasuguste lehmalellepoegade ja muudega kaasa kutsunud ja teiseks, ega väga paljud lõpetajad nii vara kohale ka tulla ei viitsinud. Põhiliselt muretsesid ikka sugulased.
Ja siis oligi too tseremoonia, peeti kõnesid(direktor igava, nagu ikka, Salo hea, Meyer (ta lahkub meie seast, Saksamaale) vahva ja õpilased, kes juhtumisi olid minu klassikaaslased, kah pädeva)
Päev ei olnud väga palav, aga praegu meenutades tundub too õhkkond ikka umbne olevat küll. Eks ta üsna masendav tegelikult olnud, aga mis siis. Pärast olid õnnitlused, kus n sugulast, sõpra ja tuttavat mind õnnitlesid, mõni pakkus isegi sobivat botaanilist lisaartiklit. Siis läksime veel Treffi kuju juurde pilti tegema, seal kohtasin veel sõpru-tuttavaid. Keegi tegi must soolopildi ka, aga ei mäleta, kes.
Ja siis oli selline istumine pere keskis. Kohaks oli seekord Gruusia Saatkond, koht, mis mulle meeldis, ülejäänud rahvale kahjuks mitte. Siis väike puhkepaus, leivaluusselaskmine ja siis uuesti kooli, lõpupeole, kus meid tervitati sõnadega: "Head vilistlased" Bockivennaskonda seal ei olnud, ju olid nad kuhugi mujale tähistama läinud, tõik, millest on iseenesest kahju, sest nemad osanuks ehk matusemeeleolugi kuidagi rikkuda. Tantsisin vaid ühe tantsu, avavalsi, Piiuga. Treffi katusel sai ka käidud. Vaade on muuseas erikuradifantastiline, kuigi ma kõrgust kardan.
Ühesõnaga, asi vajus siis vaikselt ära, koolist löödi välja, ütlesin rahvale head aega ja kui näeme veel, siis ütleme tere ja tulin tulema.
Sellest ajast saadik on mingi hägu.
Siis oli mata sessioon.
Siis oli ühepäevane paus.
Siis oli Laulupidu. Iseenesest vahva üritus. Käisin linase hame ja muidu ka üldiselt korrektse riietusega. Esimene päev saabusime hilinemisega meist sõltumatute asjaolude tõttu. (loe: Tallinn ja tema ummikud). Siis selgus, et lõunat ei saa (mina olin muidugi targu kusagil teeäärsetest putkadest igasuguste burgeriteja pelmeenide ostmist vältinud, kuna ametlikul söömaajal saab ju tasuta). Panime asjad ööbimiskohta, vaatasime kohustuslikus korras tantsupeo peaproovi (seda, kunas pidu ise oli, ma aru ei saanudki) ja läksime siis mingi seltskonnaga söögijahile. Leidsime mingi poe (vist Sikupilli) kust ostsime sooja süüa üsna mõistliku hinna eest, sõime kõhud täis, ootasime pisut ja läksime siis kesklinna aega parajaks tegema(laulupeo proov pidi olema kell kaheksa, meie vaba aeg algas neljast). Seal oli too suur pood, kus ma nägin Danija Goblinit ja ostsin Rahva Raamatust "Iliumi" samal ajal kui ülejäänud mingis alumises joomakohas jõid, mingeid suhtkoht jälgimaitselisi kokteile, muide. Tean, sest mul jäi ka aega üle ja lõin teda sääl all siis surnuks.
Proov. Mitte midagi ei mäleta. Küllap me seal midagi laulsime. Aga igatahes selgus, et süüa oleks lõuna ajal ikka saanud küll, lihtsalt info ei liikunud piisavalt pädevalt. Ohwell, c'est la vie.
Aga õhtul vähemasti süüa sai, tõsi küll, seda koolimajas, mis oli isegi parem variant, kuna järjekorrad olid lühemad. Samas, ma nägin seal köögi kandis mingit peni siia-sinna ringi silkamas, mis mu mõtteisse mitmeid hügieenialaseid küsimusi tekitasid, aga see selleks. Magasime samas saalis Tartu Noortekooriga, muide.
Öö ja hommik ja teine päev.
Teisel päeval ärkasime pärast üsna lühikest und (mina sain oma kuue-seitsmetunniga ikka üsna palju magada) pesime hambadja muud kehaosad ja siirdusime laululavale proovi. Laulsime trammis(või siis trollis) "Tartu marssi" :P
Igastahes, proovi esimese osa lõpus olid mu jalad poolsurnud ja hääl täiesti ära. Eelmine õhtu oli meite juurde politsei ka tulnud, seoses kellegi kaasavõetud alkoholiga ja ütelnud, et igal ajal võib puhumisreidi teha. Seetõttu ei saanud näiteks Villemilt hääleparandust kah paluda. Hulkusin niisama ringi, puhkasin jalga ja kohtusin inimestega. Õnneks hakkas hääl tasapisi naasma ja teise proovi ajal oli kõik kombes. (tegelikult oli kõik üks proov, aga segakooril oli seal umbe suur vahe vahel, kui ta laval ei pidanud olema, nii et olinagu kaks proovi)
Õhtul oli simman, esinejad täitsa toredad, seepärast ma mõneks ajaks sinna ka jäin, siis läksin enne lõppu majutuspaika tagasi ja pakkisin mittemagamisasjad juba ära, sest hommikul pidi kiireks minema.
Järgmine hommik tõusime, pakkisime asjad,isegi pesime ja siis: paraadile!
Einoh, päris vahva rongkäik oli ja HTG auks hüüti ikka päris pidevalt. Ise kahjuks kuigi palju hüüda ei saanud. Juhtus kuidagi nõnda.
Siis: pidu. Oli vägev küll. Leidsin oma kodakondsed kah üles, kes pidu kaema tulnud olid.
Peost ma parem ei räägi, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada ja nii edasi sestap ütlen, et hästi lahe oli ja rohkemat mitte. Hääl õnneks ära ei läinud.
Kui pidu läbi, sööstsin bussi otsima, sest mul olid seal pakid peal ja mind pidi autoga Haapsallu viidama. Otsisin bussi ja otsisin, ag aüles ei leidnud. Helistasin siis Keerule. Selgus, et buss polnud saabunudki. Läksin siis ülejäänud koori juurde bussi ootama. Kui saabus teade, et buss tuli, kõndisime umbes kilomeetri maha, enne kui selleni jõudsime. Siis võtsin pakid ja transportisin neid Martti (Suure) abiga autoni ja sealt läks reis edasi Haapsalu peale.
Õhtul olin üsna väsinud ja ei jaksanud seepärast rääkida nagu mu isa seda tegi, kui raske päev ikka olnud oli ja kui palju nad seisma olid pidanud ja kui väsitav see kõik olnud oli ja nii edasi. Nojah, minu kaastunne neile.
Siis me olime nii viis päeva Haapsalus. Mängisime bridži (saatanlik mäng!), ujusime, sõime väljas ja nii edasi. Ei viitsi enam eriti kirjutada.
Nüüd olen kodus. Homme lähen Käärikule, seal on viimane sess. Ja pärast seda on hansapäevad ja pisike paus ja siis on Vietnam.