neljapäev, juuli 12, 2007

Klaaspärlimängija

Märkus: osa postist on kirjutatud kohe pärast Käärikult naasmist, osa täna, sestap ka ajalised ebakõlad postis.
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:

Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.

----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.

Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.

Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...

1 kommentaar:

higgins ütles ...

Hehe. Minu kodukohas käisid! Koolimaja ja raamatukogu on mäe peal, pood aga all paneelmajade keskel. Ja Kääriku suure silla juurest saab Vokki otse läbi metsa ka, orienteerujad. =D