Sünnipäevapidu

Ma olen nüüd 19.
Stephen Kingi "Gunslingeris" oli 19-ga mingi teema. Mäletate?
Tegelikult on see blogipost natuke sellest ajast ka, kui ma veel ei olnud 19.
Ei, sellest ei tule nüüd mingi aastakokkuvõte, ma lihtsalt räägin sellest, et sünnipäevapidu algas üks päev enne sünnipäeva.
Niisiis. Idee üleüldse sünnipäeva pidada tekkis ja kindlustus kuskil nädala keskel, mis tähendas, et paljud inimesed, keda kutsusin ei saanud tulla. Mõne puhul tekkisid raskused alles laupäeval. Mõnda unustasin ma kutsuda. Aga igatahes, mõndasid ma kutsusin ja nad tulid kohale ka.
Lauba kella kolme-neljase bussiga tulid Goblin ja Diana . Ja Barbar, mis oli üsna suur üllatus (seal lähedal oli ühe teise larpari sünnipäevapidu ka, nagu selgus. Aga alguses Barbar meile ei jäänd, läks edasi)
Vestlesime algul niisama, aga siis mõtlesime, et teeks õige improlarpi. Teisele bussile vastuminekuni oli umbes veerand tundi. Mõtlesime-mõtlesime, aga välja ei mõtelnud, mille põhjal teha. Siis tuli kellelegi meist pähe, et teised rollimängurid ei ole ju Dianat näinud ja tegu on ainukordse võimalusega.
Sündis Plaan.
Goblin peitis ennast ära. Diana tuli minuga bussile vastu, aga peitis end poolel teel ära ja ootas, kuni meie olime mööda läinud.
Bussi peal olid Dani, Marten ja Mialee.
Imestusin, et Goblinit ei olegi - veel paar inimest helistasid siis ja selgus, et nad ei saanud ka tulla. Ja noh, eks siis Goblin veidi aja pärast helistas, et tuleb häälega. No okei.
Istume ja oleskleme siis saunas. (ausõna, minu saun on mu sünnipäevadel alati tegevuse kese olnud, õhkkonna asi ilmselt, selline hea hubane) Järsku tuleb meie õuele üks tumedat verd tüdruk. Eesti keelt ei räägi, inglise keelt vigaselt. Räägib, et hääletas ja et autojuht olla noh, kahtlane olnud ja siis olla ta vihmavarjuga autojuhit pähe löönd ja siia põgenend. Küsitluse käigus selgub, et tüdruk on Rumeeniast.
Terasemad lugejad vahest taipasid juba, kes too Rumeenia tüdruk oli. Nendele, kes ei taibanud, annan vihje, et ta pärisnimi algab D-tähega.
Igatahes, varsti sööstab sisse Goblin, kes oli enesele bronhiidihoo tekitanud, noh ja varsti selgub, et nad olla samas autos olnud. Ja rumeenia tüdruk, Maria, olla võtnud Goblini sünnipäevakingi mulle, Necronomiconi, sinna futharkis märkmeid kritseldanud ja üleüldse selle vastu ebatervet huvi üles näidanud.
Noh, siis tuli Barbar tagasi ja Goblin kadus ära, aga leiti, et Goblin saab üksi hakkama küll, suur poiss juba.
Saigi. Tuli tagasi, ja kuna meil olid ideed otsas, siis paljastasime oma näitemängu. Inimesed olid natuke ehmunud.
Aga igastahes.
Siis tuli päevakorda, nagu Goblin väga kenasti kokku võttis "Ja...
karbimängud, psühholoogia, morbiidne filosoofia, teooriad magavate inimeste kohta, pudel veini, usualased teemad, tarot kaardid, morbiidsed arutelud, Alias, plaanid, kuidas Erstuse sünnipäevaseltskonna maja põlema panna ja muu sarnane sisutu jama kuni kella neljani hommikul, kui esimene meist lõpuks magama minna viitsis. Teised järgnesid talle kähku."
Oli väga tore. Morbiidne jutt tegelikult ei teinud õhkkonda eriti morbiidseks, sääraste naljade puhul tegu on minu arust pigem sellise kaitseventiiliga. Ainult üks morbiidne asi jäi häirima - nimelt, kui seitsmeteistkümneaastane inimene ütleb, et elab tõenäoliselt kolmekümneseks. Agajah.
Tegelikult selline tunne tekkis, et:
Need ei ole halvad sõbrad, see on minu Vennaskond ja ring

Me ei küsi mida tohib, armastus on kõikelubav vist

Jumal kaitse Vennaskonda ja me päevad väärt on elamist

Ja nii ongi. Sõbrad teevad tugevaks.
Mul on hea meel, et te olemas olete. Minu vennaskond ja ring.