Mõtlesin niisama. Lambist.
Ideaalis on nõnda, et:
peaks mingit võitluskunsti kunagi viljelema hakkama - täidakskolme eesmärki
1)saaks oma destruktiivset impulssi välja valada. Jah, ma tean, et need võitluskunstid on puha rahu ja filosoofia ja tšill ja kõik see kammajjaa aga destruktiivne impulss ei kao. Inimesel on lihtsalt agressioonivajadus ja ma isiklikult usun, et mingi puupaku või ninakondi purustamine võib seda rahuldada.
2)saaks füüsiliselt vormi. Lihtsalt. Füüsiliselt vormis olla on hea.
3) oleks hilja tänaval vähe turvalisem liikuda.
peaks mingiks ajaks mõned keeled ära õppima. Näiteks kolmekümneaastasena tahaks vallata eesti, inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, soome ja vahest veel mingit keelt.
anarhism on iseenesest tore. (Ma kuulan praegu Vennaskonda, jah) Aga võimatu. Inimesed ei ole lihtsalt nii head ega julged. Kodanikualgatus ei ole nii suur. Ma ei mäleta, mis selle juhtumi nimi oli, aga on mingi juhtum, kus inimene lõi tänaval teise inimese maha. Ümber oli umbes kuuskümmend inimest ja keegi ei teinud midagi.
*****
Tegelikult ma vist ei ole ka väga blogi-inimene. Selliste teadetega pannakse harilikult blogisid kinni, aga minu blogi hoiab ülal järjejutt. See on nagu enam-vähem ainuke asi, mida ma siia kirjutan. Ma mõtlesin, kas teha järjejutu jaoks kohe eraldi blogi ja siia niisama kirjutada ja vaadata, kunas blogi ära kooleb, aga see lõhnab asjaajamise ja muu sarnase bürokraatia järgi, mida ma praegu ajada ei viitsi.
Bürokraatia on iseenesest muidugi võrratu.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin.
Asi on tegelikult nõnda ka, et inimesed, kes blogimise ära lõpetavad, paluvad endaga suhelda telefonis või päriselus, äärmisel juhul ka MSNis.
Mul on aga natuke naljakas inimesele lihtsalt helistada, sest et ma temaga lihtsalt rääkida tahan - inimesel võib ju olla pooleli tähtis quest- näiteks õppida ajaloo arvestuseks või targaks saada või niisama omaette olla - ja mina tulen siis segama.
Muuseas, inimesed kirjutavad blogides sellest, kuidas nad asju näevad ja mida nad arvavad ja kuidas elu läheb. Ilmselt on see teraapiline. Mina seda ei tee. Ei viitsi lihtsalt kõigest siia kirjutada, ehkki oleks ilmselt üsna põnev.
Päris huvitav on blogide kaudu jälgida, kuidas see ühiskond elik suhete võrgustik toimib. Äärmiselt paeluv. Natuke vuajeristlik see on, aga mis siis?
Samas, mina endast midagi ei kirjuta. Teised ei saa mind oma süsteemidesse sisse panna, kui neile kah bloge lugeda meeldib, sest mina kirjutan endast vähe.
Aga tegelikult ei olegi mulle blogimisteraapiat tarvis. Olen niisamagi mitmekülgne, ilus tark ja tubli. Ja rõõmus.
Vott.
5 kommentaari:
Ükskord, kui ma olin 16 või nii, mõtlesin, et ma olen ka anarhist ja äge oleks, kui olekski anarhia ja puha. Meil olid need ringiga A-tähed igale poole joonistatud ja üldjoontes näis anarhia tähendavat seda, et kuulati Offspringi ja Vennaskonda ja öeldi, et kiilakad on lollid. Ja õnnelikumad anarhistid, kelle vanemad ei sekkunud, kandsid isegi täitsa väljaveninud kampsuneid ja käisid igal nädalavahetusel Tartus peol. Pikad juuksed näo ees, ninarõngas ja maad mööda lohisev must seelik, mis varjas nöörsaapaid, oli samuti üsna oluline. Mul oli roheline villane sviiter (kehasse) ja alt laieneva säärega püksid ja emalt päritud must nahktagi ja roheline barett, ei olnud küll must ja lohisev, aga see-eest mõnus ja sellegipoolest 70. aastate stiilis.
Siis tekkis üks märksa vanem sõber, kes rikkus kogu rõõmu ära ja küsis, milline oleks maailm, kus kõik teeks, mida tahavad. Sest seda see anarhism ju tähendab.. Sinnapaika mu anarhistikarjäär siis jäigi, väike mõtteharjutus ja ehmatav tõdemus, et teiste tahtmised võivad meie omadega valusalt põrkuda.
Aga kui ma vahel Von Krahli satun, on nad ikka veel seal - hilisteismelised tüdrukud ja poisid, veninud kampsunid, mustad lohisevad seelikud, ninarõngad, anarhia märk kulunud seljakoti küljes. Pikapeale hakkavad nad kandma ülikondi ja kostüüme, käima tööl kena ametiautoga, korterilaenu maksma ja juukseid blondeerima, ent alati tulevad asemele uued.
Ealine iseärasus :)
Aga iseenesest ju ilus, eks?
Mhmh :)
Hmmmmmmmmmmm.... Kui tahad agressiivsust v2lja elada, mine poksitrenni, kui vormi saada, j6usaali. T2naval turvalisema tunde tekkimine on isegi peale kymmet aastat suvalist yksk6ik kui heal tasemel v6itluskunsti tegemist illusioon ja k6ik treenerid, kes seda lauset oma 6petuse kohta kasutavad, tuleks vastutusele v6tta. L2bi v6idakse sind kambakesi peksta niikuinii.
Kui aga l2hed midagi kuhugi 6ppima, siis soovitan soojalt, j2lgi oma liigeseid. Tihtipeale l6hutakse need juba alguses oskamatusest 2ra (ei, mitte teiste poolt, sa ise l88d need lukku ja pingutad yle v viltu) ja aastate p2rast on oi milline jama.
Aga asi ongi selles, et ma ei lähe.
Ma ei viitsi.
Postita kommentaar