Mai, 16-18

Õpin päevapostiblogimise rasket kunsti.
Niisiis, mida ma neljapäeval tegin. (kuidas need Strugatskid ütlesidki mingi aruande kohta, mis oli kirjutatud stiilis: kooolipoisi jutustus: "Kuidas ma veetsin oma koolivaheaega vanaisa juures" - kirjutada väga mõnus ja lugeda põrgulik. Vot selle stiili poole ma püüdlen)
Õigupoolest tuleks alustada juba kolmapäevast, mil ma käisin kaks korda koolis. Esimene kord kella kaheksaks kooli (ja seda nimetame me humanistlikuks ühiskonnaks!), seal kaks tundi matemaatikat, mille ajal ma niikuinii tegin olümpiaadiülesandeid, vot neid ja täielikult Kiisli informatiivset juttu eirasin. Teada puha. Ühesõnaga, lõpus seletas ta midagi umbes sama selgelt kui Delfi oraakel, mis kell neljapäeval tund algab. Järgisin Delfi oraaklit tõlgendava preestri eeskuju: tõlgendada tuleb nii, kuidas endale kasulik on. Seega kell 10. Tõlgenduse tulemusi sain teada järgmine päev - oli ikka kell 9 olnud.
Aga neljapäev ei ole teps mitte möödas. Hämaratel asjaoludel sattusin kella nelja paiku taas kooli. (siin on mingi seos Keerbergi ja kooriga). Seal kohtasin ma plakatit, millel oli kirjas midagi viktoriini kohta ja mu loomulik edevus sai must võitu- läksin vaatasin, kas üksi saab ka osaleda (võistkonnad olid neljaliikmelised, võis ka vähem) . Selgus, et saab küll, aga mind nägi oma õnneks üks tuttav rebane, kelle rebasmeeskond oli suures jaos nelja tuule poole pistma pannud. Heast südamest, kaastundest ja muudest positiivsetest omadustest lähtudes läksin vaestele rebastele appi. Algul oli meid siis kokku kolm, hiljem saabus laipade juurest ka neljas. Saime neljanda koha. (isikliku loogika kohaselt on selle põhjus rebaste arv tiimis - kaugus esikohast - kolm kohta - rebaseid tiimis - kolm. On see juhus? Ma ei usu.) Pajatasin siis veel rebastele, kuidas olid lood olnud minu noorusajal ja nood kuulasid, koonud imestusest laiali.
Sobingute ja salatehingute tõttu torti ega auhinda ei saanud, ju olid siis teised rohkem altkäemaksu maksnud.
IGatahes, läksin koju. Ahjaa, võtsin kaks Chaplini filmi ka.
Neljapäeval oli mul kolm tähtsat toimetust. (ei, matemaatika ei ole oluline ja ega keegi väga mulle seda hiljaksjäämist ette ei heitnud)
Esimene neist oli medaliasjus sahkermahekrdamine. Õnneks oli Reemannil hea süda ja ta pani mulle praksi viie, mis tähendab, et ma ei peagi õppima, kus kasvab mais. (rebased väidavad, et see on Seevri catchphrase, on teise isegi seinale riputanud, aga oma ajast ma seda nagu ei mäleta. Ehk on toimunud uuendus Seevri lööklausetes?) Saan niisamagi medali.
Teiseks pidin ma tulema õigeaegselt koju drägunimängult, mis seepäev olema pidi. Selgus, et mäng jääb ära, mistõttu sellega oli ka korras.
Täiesti plaaniväliselt käisin Teringu juures ja rääkisime kirjanduse koolieksami teemadest. Sain näiteks nimekirja mitmeid huvitavaid uusi võimalusi nagu Skandinaavia eeposed, Yeats ja Chaplin. Ulmekirjanduse ma küll unustasin, kurat, peab e-mailiga teate saatma. Sellega siis kah korras.
Kolmas asi puudutab juba tänast. (mul on tunne nagu mingi hindu eeposes, mis kategooriliselt ajalist järjepidavust ignoreerib)
Nimelt on täna minu üheainsama ja tõelise VENNA, KRISTJANI SÜNNIPÄEV. Ta sai 20 aastat vanaks.
Sellega seoses oli mu ema tellinud eilseks mingist asutusest kringli, mis tuli ise ära tuua. Asutuse asukoht oli aga võrdlemisi keeruline ja mulle tehti väike skeem. Arvate, et aitas?
Pidepunktideks antud joonisel oli matemaatikamaja, Kassitoome ja saksa keele instituut. Matemaatikamaja oli esimene punkt ja sinna jõudsin õnnelikult. Nüüd oli käsk esimesest teest vasakule pöörata. Tegu oli küll kitsa munakivitänavaga, mis kuigi kaugele ei viinud, ent tänav on tänav, mine isahane tea, ehk ongi seal. KAssitoomet ma ignoreerisin, sest teadsin, et Saksa keele Instituut (vms) on seal vägalähedal ja selles instituudis olin ma varem käinud ja teadsin, et tegu on väga huvitava ja laheda majaga ja asusin selle järgi otsima...Tähtveres.
Huvitavaid ja lahedaid maju oli antud tänaval palju, kohe kahju hakkas, et fotokat kaasas polnud. Näiteks üks maja, mille esine oli nii lahedasti rohtu kasvanud, et sellises oleks kohe tahtnud lapsena (linnas) elada. Noh, selline Kalle Blomkvisti värk ja puha. Palju oli ka huvitavaid ornamendiga puitmaju, milledest ühe üht seina ilustas järgmine gräffiti: "(loetamatu täheühend), tehke kaev korda!"
Avastasin ka hoopis uue kiriku, mille puhul tekkis tõsine WTF tunne. Ilm oli muidugi ilusilus ja Tähtvere ka ja nii oli päris lahegi seal ära eksida ja avastada täiesti uusi kvartaleid.
Kõndisin siis veidike edasi, nägin üht suuremat parki ja bussipeatust ja siis koitis, kus ma olin: lastepolikliiniku juures.
Saanud tollest arusaamast samaaegselt nii uut energiat (tean, kus olen) kui ka teatavat pettumust (ei olegi uusi kvartaleid) asusin uuele otsiretkele ja siis leidsin ma antud instituudi ja ka pagaripoe üles.
Pagaripood oli keldris, keldriukse küljes silt, mis teavitas, et praegu viiakse tellimusi kohale ja et tagasi tullakse alles kell 14. 30. Tüng, värdjas!
Hulkusin siis veel mööda Tähtveret ringi. Läksin Anni maja juurde, mõtlesin, kas tema poolt korra läbi hüpata ja tere ütelda, aga miskipärast ma seda ei teinud. Kõndisin ka mööda Kooli tänavat ja mõtlesin, et milline kena armas kool siin võib olla. Siis sain aru, et see on Miina Härma ja pöörasin Treffneri sõrmuse tagurpidi, et mitte pahandusi tekitada. Hulkusin edasi ja leidsin hästi laheda antikvariaadi, kust ma sain 45 krooni eest "Valguse isanda". Sünnipäevakink vennale olemas! Kaks teist raamatut sain ka, Musta Paja seeria kaks esimest raamatut, kumbki kolmekümne krooni eest.
Siis läksin kooli ja sõin lõunat, pärast mida ma leidsin, et aeg ongi enamvähem paras. Äkki andsid tunda mu jalad, mis teavitasid, et võiks pisut puhata. Tegingi seda ja lugesin pisut. Seejärel läksin ja tõin tolle kringli ära ja tundsin ennast üsna kapsana, sest päev oli palav. Läksin bussi number 6 peale, millega ma harilikult ei sõida, sain sellega Kesklinna. Käisin veel tomatitaimede hindu vaatamas (6, 6, 6, 7, 8 oleks siis variatsioonirida) pärast mida sõitsin koju. Kodus vaatasin Chaplini filme, mille leidsin naljakad olevat. Õhtul saabus veel perekonnatuttav, kes oli aasta aega Ameerikas elanud. Sai puhutud juttu ja muud sarnast jura. Kui kell sai kesköö natuke läbi, soovisin vennale õnne ja andsin kingi üle, pärast mida läksin magama.
Täna oli mataeksam, mida ma ei kommenteeri. Palju siia ikka kirjutada jõuab.
Ahjaa, täna nägin unes toredat relva drägunistliku seikluse tarvis - elektri