neljapäev, märts 15, 2007

Freelancer GM

See on kummaline.

Nimekiri larpidest, kus ma olen gemmanud või gemman(võib-olla) ja ühes kellega:

*Üksildane Oktoobriöö - mina ja Idril (oktoober, 2006)
*Justkui Talveöö - Mina, Marten, Ozkar ja Anni (jaanuar, 2007)

*Husbardid II- Mina, Goblin ja Ally (tuleb see suvi)
*Fyerellar 3, kuhu Hoar mind kutsus. (seal olen ma lihtsalt mingi abikäpp) Ma ei tea täpselt, kes seal peale Hoari veel on. See suvi.
*Kümme väikest neegrit - Mina ja Ally- see suvi
*Seitsme maa ja mere taga. Mina, k2rts ja ohpuu. Trexxxi üritame ka saada. järgmine suvi. seeria.


Panite tähele?
Ei?
Minu meelest on tähelepanuväärsed kaks asjaolu
1) Ma korraldan kuramuse palju larpe
2) ja kõiki neist erinevate grupeeringutega.
Mul ei ole nimekirjas ühtki täiesti korduvate kaaskorraldajatega projekti.
Ma olen freelancer. Ja ometi saan ma nende gruppidega, kellega ma midagi korraldanud olen või aktiivselt korraldan, hästi läbi. See, et ma ühekordseid projekte eri inimestega teen, annab lihtsalt rohkem selliseid gruppe. Sest larpikorraldamine seob.
Peale selle saab üksiklarbile panna rohkem vabadust, eriti kui see on ühe idee realiseerimine ning see laseb realiseerida erinevaid ideid erinevatest valdkondadest ja stiilidest, ei tüüta ära, ei teki rutiini. On kuidagi vähem survet, kui oleks seerias nende kümne mängu pärast, mida sa samal teemal edasi tegema pead. Tegelastel on kergust, olemise talumatut kergust, pärast mängu nad otsekui hajuvad ja nende tundeid ja piinu enam ei taastata, enam nad seda maski ei kanna, kuigi mängija ehk mäletab, võib-olla?
Mõnel tegelasel on vaja mitut mängu, et saavutada tipp, mõni põleb aga juba esimeses mängus niivõrd ereda leegiga, et hilisemad mängud on vaid väsitavad ja liigsed, sest tipus on see tegelane juba ära käinud ja tõesti, mispärast enam? Kellele seda vaja on? Keda see tuhmumine huvitab? See on sama väsitav kui väikekodanlase mängimine, tühise inimese mängimise, inimese, kes on sinust väiksem ja väiklasem.
Muide, larpitegelasel peaks olema mingi voorus, nagu au, heatahtlikkus, usk, siirus, individualism vms, midagi head ja positiivset, mille najal seda tegelast mängida, millele kindlaks jääda, kui mäng sind piirsituatsiooni paiskab. Eksistentsialism ja puha.




May I set the stage?
I shall impersonate a man.

Come, enter into my imagination and see him!
His name... Alonso Quijana... a country squire, no longer young... bony, hollow-faced... eyes that burn with the fire of inner vision. Being retired, he has much time for books. He studies
them from morn to night and often through the night as well. And all he reads oppresses him... fills him with indignation at man's murderous ways toward man. And he conceives the strangest project ever imagined... to become a knight-errant and sally forth into the world to right all wrongs. No longer shall he be plain Alonso Quijana... but a dauntless knight known as -
Don Quixote de La Mancha!

1 kommentaar:

Marten ütles ...

tulevastele blogiarheoloogidele täpsustuseks.
Justkui Talveöö tehti Anni mitte Ally'ga.
(selle kommentaari võid millaski ära kustutada :)