PS: Muide, kes tunneb ära, kust autonumber pärineb, saab küpsise.
Imprompt teemal vägivald.
Mees tõstis pöidla ja tõmbas hõlmad koomale. Tuul oli üsna vinge ja tibutas kerget vihma ja möödasõitvaid autosid oli vähe ja need ei peatunud. Ta pidi jõudma Väela valda, keegi oli talle seda ütelnud ja tee sinna pidavat minema läbi selle tee. Ja mitte jala, vaid autoga. Miskipärast.
Kaugusest lähenes veel üks auto, hall Ford, mis samuti mehest mööda vihises. Mees mõtles, miks tal üleüldse sinna Väelasse asja oli, aga siis nägi ta, et Ford tagurdas ja jõudis kuni temani. Auto numbrimärk oli naljakas – 655321, tähti üleüldse polnud. Juht keeras akna alla ja küsis:
“Tahad küüti?“
„Jah, tahan küll,“ vastas mees. „Väelasse“
„Väga hea, ma lähengi sinna,“ vastas juht. „Hüppa peale“
Mees avas autoukse ja astus sisse. Iste oli küllaltki pehme ja mugav, aga turvavööd ei olnud.
„Kus turvavöö on?“ küsis mees seepeale.
„Ohutus peaks sinu jaoks küll kõige viimane asi olema,“ vastas autojuht ja lisas gaasi, nii et mees vaevu ukse kinni virutada jaksas.
Juht oli androgüünse näoga ja isegi tema häälest ei osanud mees öelda, kas tegu oli kõrge tenori või madala aldiga. Hääl oli kuidagi kurisev ja tuvilik, otsekui kõhurääkijal ja imeliku aktsendiga.
Nad sõitsid veidike aega vaikides.
„Vabandage, te olete vist võõramaalane?“ küsis mees.
„Jah,“ vastas võõras lakooniliselt.
„Ja kui tohib küsida, siis mis on teie kodumaa?“
„Esperanto,“ kostis võõras.
Vaikus. Vihma sabin vastu klaasi.
„Mis teil ka Väelasse asja on?“ küsis mees.
Võõras naeratas esimest korda. Naeratus sobis tema näkku halvasti ja mõjus kuidagi ebameeldivana.
„On üks,“ tegi võõras hetkelise pausi, „asjaajamine. Maagiline trikk, kui soovid.“
„Milline trikk?“ küsis mees.
„Kohe näed,“ vastas võõras ja järgmisel hetkel sõitis auto vastu puud.
Esiklaasi ei olnud enam miskipärast ja mees paiskus oma istmelt sujuvalt läbi olematu esiklaasi autost välja ja tundis külili maandudes, kuidas valulaine ta õlast läbi käis.
Uduvihm oli veelgi tihenenud ja nüüd ei olnud tee enam maantee vaid väike metsavaherada, mida mööda vahest metsloomad ehk kõnnivad.
Autot ei olnud enam, aga võõras oli alles jäänud. Kui ta oma kätt pisut liigutas, nägi mees, et selles välgatas midagi helkjashalli.
Oiates ajas mees end püsti.
„Mida see tähendama peab?“ küsis ta vihaselt, aga võõras tõstis õhukese terava noa (habemeajamisnuga? skalpell?) suule ja ütles „Tšš“ ja virutas mehele samal ajal rusikaga näkku. Hoop lõi ta hingetuks, aga siis jõudis ta juba taganeda ja käed poksija-asendisse tõsta, et nägu kaitsta. Vaenlase poosist ei paistnud aga valmisolek võitlusest välja, ta seisis lihtsalt, käed külgedel, habemeajamisnuga ühes käes lõdvalt rippumas.
„Iiri poksi mängida tahad?“ küsis ta mehelt, kes talle samal ajal liginenud oli.
Mees lõi ja võõras ei kaitsnud, vaid põikas lihtsalt löögi eest ära, käed ikka külgedel. Mees lõi uuesti, aga ka seekord põikas vastane eest ega teinud midagi ja nii kordus see oma kuus korda, enne kui võõras mehe rusikahoobist vastu ninajuurt selili langes.
„Ma oletan, et see oli jah,“ ütles ta lamades. Mees oli oma hoobist nii rabatud, et ei mõistnud oma edumaad ära kasutada, ent taipas seda üsna varsti ja lõi võõrale jalaga kõhtu.
Võõras oiatas korra.
“Nii ei ole viisakas,“ ütles ta ja heitis end hundirattaga uuesti püsti ning tungis peale, üks käsi rusikas ning teises skalpell.
Rusikahoobi blokeeris mees küll ära, ent skalpell tuli ootamatult paremalt ja rebis mehe põse kuni kõrvani lõhki. Ta tundis kiiret valuvahku ja seda, kuidas soe veri haavast välja jooksis. Tal hakkas järsku palav, kogu ta nägu oleks otsekui õhetanud ja ta pea oleks otsekui ringi käinud ja kõik oleks olnud otsekui halvas unenäos ja nii ei taibanudki ta järgmist rusikahoopi blokeerida, vaid tundis, kuidas see tema teise põse verele lõi. Hoobi impulss tekitas tunde, nagu liiguks intensiivne valu kui tuline nõel lühikest aega mööda tema pead ringi. See oleks lõppenud, kui järgmist hoopi poleks tulnud. Ja järgmist. Ja järgmist.
Ja järgmist.
Mees langes selili maha. Ta ei suutnud end enam hoopide eest kaitsta ja hoidis vaid käsi näo ees, aga võõra liigutused olid nüüd kerged ja joovastunud ning rõõmsad. Mees kuulis läbi valuhämu, kuidas võõras naeris nagu laps.
Mees oleks tahtnud küsida miks võõras seda teeb, aga rääkimine teinuks niipalju haiget, kulutaks niipalju jõudu, kopsudesse pidi jääma see õhkki, mida võõra hoobid sealt välja peksta suutnud polnud.
Võib ütelda, et teadvuse kaotamine oli omaette kergendus.
*
Võõras vaatas oma jalge ees lamavat meest. Ta naeratas. Soontes voolas adrenaliin ja tuju oli hea. Oleks tahtnud laulda või lennata. Vägivald oli nii lõbus. Iseenesest küll mõttetu, aga nii lõbus.
„Aitäh kogu selle kala eest,“ ütles ta maas lamavale mehele ja laskus siis ühele põlvele ning tõstis siis mehe vasaku käe üles ja hakkas liisusalmi lugema, ise samal ajal igal sõnal ise sõrme torgates:
“Üks väike valge tuvi
lendas üle Esperanto
Esperanto oli lukku pantud
inimesed katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütled sina.“
Viimase silbi peale sattus nimeta sõrm, nii et võõras võttis skalpelli ja lõikas selle maha ja pani taskusse. Veri purskas alguses, ent siis jäi see pidama.
Siis kordas ta sama protsessi teise käega. Seekord sattus väikeats. Võõras lõikas ka selle maha.
„Tere tulemast Vägivalda“ pomises ta ja lippas metsateed mööda minema, rõõmsalt nagu Punamütsike, kes on just äsja hundi surnuks piinanud.
Varsti polnud teda enam üldse näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar