neljapäev, november 24, 2005

Inimene ei ela mitte üksnes leivast

Kuueteistkümnes sajand.
Talutuba Eestis. Hilistalv.
Nurgas põleb peerg ja ajab suitsu.
Keset kitsast tuba on kivist laud.
Laual on kauss. Kauss on tühi. Leiba pole juba kuu aega olnud.
Laua ümber seisab pere. Pereisa ja pereema ja viis last.
Möödub veidike aega ja kauss saab täis. Enamik on sellest vesi ja leem, aga kesest seda hullbib ja tükk liha - keedetud süda.
Pereisa lõikab südame tükkideks ja jagab kõigi vahel õiglaselt laiali. Pereema aklikust särgist paistab vasaku rinna juures haavaarm.
Kaks nädalat tagasi sõid nad pereisa südant. See andis jõudu ja jõud kestis kaua, aga nälg tuli ikkagi peale ja midagi tuli uuesti süüa.
Pere sõi vaikides. Süda oli kiuline, aga toitev.
Nad ajasid läbi veel kaks nädalat. Pereisa ja -ema otsisid väljast külmanud marju ja otsisid oravate pähklivarusid, aga seda oli vähe, nii vähe ja nälg tuli jälle.
Kui tuleb kevad ja vahtra- ja kasemahl, on nad päästetud. Need aitavad edasi elada ja seda on külluses.
Seni tuleb aga elada südametest.
Vanim perepoeg, kes oli tol ajal kolmeteistkümneaastane, teadis, et kui mahl ei tule, on kahe nädala pärast tema kord.
Nädalad möödusid tuule ulgumisega väljas.
Siis andis isa talle noa ja ta läks õue. Tal ei olnud saapaid - ta läks paljajalu. Tuul ulgus ja tal oli külm.
Ta lõikas oma südame välja ja viis tuppa. Ema keetis selle ära ja siis sõid nad vaikides tema südant.
Sellest päevast saadik ei tundnud ta enam külma ega hirmu. Ta jalutas rahulikult üle lume, otsimaks väiksematele soost külmanud jõhvikaid ja metsast pihlakaid.
Ta kõndis sageli öösiti. Ta ei tahtnud enam magada, sest tema unenäod olid liiga hallid.
Ta võttis oma otsiretkedele kaasa oma isa noa.
Ja siis puuris ta metsas ühte vahtrasse augu ja nägi, et sealt voolas välja - ei, mitte verd- vaid mahla ja ta jõi ja läks siis koju.
Hommikul tuli pere majast välja, et vahtramahla võtta.
Pereisa ja pereema pudenesid tuhaks. Vanimast perepojast lõid välja juured ja oksad ja temast sai kõrge puu.
Noorimad lapsed aga läksid tuppa ja võtsid noa ja keetsid oma südametest suppi.

3 kommentaari:

Idril ütles ...

Tegelikult oled sa ikkagi liiga ge.ni.aal.ne.

Ja su unenäod on haiged. Vägagi.

Aga miks sa kogu aeg suremisest und näed? Ja miks sa nii väga surma kardad?

Jah. Ma surgin jälle teiste inimesti eraelus.

Aga üldiselt... miks ka mitte?

Nemad teavad, kas nad ütlevad midagi või mitte.

Mina lihtsalt küsin.

Küsimine ongi minu pärisosa.

Sädelust,
Iti

0++ ütles ...

See jutt...pani mõtlema.

random hero ütles ...

ma tunnen sind juba ammusest ajast, aga et sa nii imelikku juttu ajad...
Su emal oli õigus, sa elad muudest inimestest erinevas maailmas.