pühapäev, jaanuar 14, 2007

Justkui talveöö

To be, or not to be--that is the question:
Whether 'tis nobler in the mind to suffer
The slings and arrows of outrageous fortune
Or to take arms against a sea of troubles
And by opposing end them. To die, to sleep--
No more--and by a sleep to say we end
The heartache, and the thousand natural shocks
That flesh is heir to. 'Tis a consummation
Devoutly to be wished. To die, to sleep--
To sleep--perchance to dream: ay, there's the rub,
For in that sleep of death what dreams may come
When we have shuffled off this mortal coil,
Must give us pause. There's the respect
That makes calamity of so long life.
Hamleti monoloog, Shakespeare
____



"Tubli poiss," ütles ta. "Just nimelt sinna. Niipea, kui unenägude voog su kaasa haarab, saad sa ise selle osaks, sest selles voolus on kõik suhteline, kõik liigub ja pole midagi niisugust, millest saaks kinni haarata. Kui veekeeris su endasse neelab, ei saa sa sellest aru, sest liigud ise koos veega ja vesi tundub liikumatu.
Nii tekib unes reaalsuse tajumine. Kuid on olemas punkt, mis pole liikumatu millegi muu suhtes, vaid on liikumatu absoluutselt, ja selle nimetus on "ei tea". Kui sa satud unenäos sellesse punkti, siis sa ärkad, täpsemalt öeldes, alguses ärkad sa temasse. Ja alles siis," - ta vedas käega ringi ümber toa- "siia."
Viktor Pelevin, "Tsapajev ja Pustota"


Et kõik ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka ütles ja mida ma niikuinii ei tee, siis asjalugu läks nõnda, et mina, Marten, Oskar ja Anni sattusime kokku tegema ühte larpi. Alguse sai see juba sünnipäevalarbist (kae altpoolt, sellest peaks ka siis blogis juttu olema), kuhu Marten sai viimasel hetkel kutsutud ja kes küsis mult kurjakuulutavalt, ega ma ei tahaks tema ja veel mõnega larpi korraldada. Ütlesin, et mõtlen, ja tema lubas sedasama teha ja ühendust võtta.
Noh, jäi sellega kuidas jäi, aga siis võttis ta muga ühendust ja sain teada larbi põhilise motiivi-
*trummipõrin, et dramaatilist efekti suurendada*
-mäng toimub ühe tüübi unenäos. Tegu on näitekirjanikuga, kellele Saatan lubas unenäo meelde jätta, kes aga oma hingest ilma jääb, kui kellegi tapab- (
*trummipõrin katkeb dramaatiliselt*

Ja nii ta läks...
Tegime blogi ja puha, saime kokku, tegime ajurünnakuid, veetsime niisama koos aega, paanitsesime koos ja nõnda edasi.
Esialgne kuupäev sai 17.detsember, selleks ajaks oli meil aga vähe rolle koos ja teised larpid kah sinna pandud ja veel igast pisiasju ja nõnda lükkus edasi. 13. jaanuari, sest eelneval nädalavahetusel oli juba Aman Elest.

Ja nüüd on see läbi. Tegelikult on täitsa hea tunne, sest larp õnnestus. Ilm vedas natuke alt ja mul on tunne, et meie larp oleks väärinud kõvemat reklaami.(samas, kuidas reklaamida larpi, mille põhiidee on puänt - et see kõik on uni. Motiivid ja ajad olid erinevad, esines nii muinasjutumotiive kui ka näiteks "Lendas üle käopesa"-settingut. Ühtse massina oleks seda raske reklaamida olnud. Mõte oli teha treiler, aga paraku ei tulnud lumi maha ja aega oli ka vähe. Et cetera)

Tiim (mina, Anni, Oskar ja Marten) oli väga hea. Kõik toimis. Kõik tegid midagi. Ja tegu on ka toredate ja meeldivate inimestega, keda ma ennem kuigi palju ei tundnud. Ses asjus on tuju hea.

Negatiivsetest külgedest võiks mainida seda, et mängijaid jäi väheseks. Muidu oleks vabalt 30 sobinud, oleks saanud välja arendada rohkem intriige ja liine, oli näiteks plaan tuua sisse kahe riigi spioonid ja tuli tegelasi ühendada ja puha.

Minu kirjutatud rollid põhinesid enamjaolt kirjandusel. Õde Holle=Õde Ratched (Lendas üle käopesa). Pealik= Pealik Bromden (Lük) +Hamlet. Tove = Donnie Darko. Heimler = Möbius (Dürrenmatti "Füüsikud")
Thyndall põhines eelkõige ühel koosolekul tulnud mõttel, et võiks olla koer ja inimene kes kohad vahetavad, vene kirjanduses popp teema. Algul oli plaan teha ka siis see algne peremees,et kuhugi tsurgata tagasivahetamine, aga leidsime, et ilma temata saab ka. Vot.
Rosensterni mängija ei saand kahjuks äkilise haiguspuhangu pärast tulla. Rosenstern pärines ideest teha krooniline kõrvaltegelane, kellel puuduvad sellised asjad nagu perekond või tutvuskond, kellel on ainult funktsioon tulla ja miskit ütelda. Tegelikult tahtsin ma tuua mängu teist alkeemikut, et ühe teatud masina konstruimine paremini läheks.
Ahjaa, ise tulin kah kahel korral NPCna mängu.
Ükskord olin ma Peetrike, vaim, kes oli oma vennaga ühe kella pärast tülis.
Teine kord aga Godot.
Godot ei olnud tegelikult keegi müstiline isik, tegelikult ootas teda vaid üks tegelane. Tegu oli lihtlabase alkeemikuga, kes tuli, jättis maha mõned olulise tähtsusega paberid ja läks korra välja, kus mutid ta maha lõid.

Isaga oli mul larbikorraldamise asjus probleeme, aga lõpuks ta ikkagi leebus ja viis autoga ära. Tõsi küll, nüüd on ta pisut häiritud paari toidunõu pärast, aga see kõik laheneb.
Aga praeguseks...


Justkui talvehommik...
Lumi langeb porisele maapinnale, taastades talvise tunde.
Näitekirjanik ärkab üles,vaatab lage ja meenutab, mis juhtus. Kõik on kristalse, fotograafilise täpsusega meeles. Kõik need tegelaskujud, isiksused, kujud, mis sealt läbi vilksatasid, need oleks olnud otsekui reaalsed, justkui päris. Aga ei olnud ju. Nad olid vaid tema kujutlusvõime viljad ja enam ei saa nad midagi uut teha,
nad on fikseeritud tänase öö sündmuste ja tema sule ja paberiga, sest sarnaseid unenägusid ta enam ei näe.
Tegelikult ei näe ta enam üleüldse unenägusid.
See naine, Lizette.
Kavatsus on see, mis loeb.
Too punase peaga.
Mis oli kirjas lepingus?
Uus Saatan.
Ja kummalisel kombel ei mäletanud kirjanik seda lepingut.
Ta urgitses oma püksitaskus, üritades lepingut leida.
Ahaa, ongi!
Mingi paber ja selle all kolm veretilka.
Veretilkade punane aga suurenes ja suurenes, kuni varsti ei sadanud enam lund, vaid verd ja nüüd teadis Näitekirjanik, et ka tema oli kaotanud.
Põrgu.


1 kommentaar:

Efka ütles ...

See oli ilus mäng. :)